Te tundsite vist juba ära laulja hääli ja laulu, mida ta laulab. Kas venelased tahavad sõda? Kas ihkab sõda, meie maa nii nimetasimegi, oma raadio, jutu, mis üleliidulise raadiosaadete vahetuse kaudu kõlas eetris 14-st vabariigis ligi 20 Karpe. Millest jutustanud on? Sellest. Kuidas ja miks, peame kalliks rahuteedest, mis viivad inimesi ühise võitluse radadele. Ühe laulu saatusest? Rahvakunstnikust, kelle hääl kõlab praegugi eetris Georg Otsast ja tema rahulauludest Soovis sõjaretk kuumas arvus. See juhtus päevil, mil kogu maailm jälgis iga sõna, mis tuli meie koduma, südamest kremlist, kongresside paleest. Partei võttis vastu oma uut programmi programmi, mis kuulutas rahutööd, vabadust, võrdsust ja õnne kõigile rahvastele. Kord õhtul helises palee ühest saalist. Laulda meie partei parimatele inimestele. Me kõik kunstnikud, kes esinesid mees, kongresside palee laval. Tundsime, et võtame osa suurest algusest. See oli tulevik, mis astus ellu just siit kõrge saali avarate võlvide all. Ja mul tekkis tunne, et laul delegaatidele ei ole lihtsalt sõnade ja meloodia ühendus vaid see on minu enda mõtete ja püüdluste kehastus. Laul ülistas elu loomingurõõmu edasi püüdu. Inimesel on oma tee võitluses õnne ja rahu eest oma relv. Minu relvaks on laul. Seda relva sepitsevad heliloojad, poeedid. Laulja õnneks on see, kui kollektiivne looming ulatub inimeste südametesse ja kajab neis vastu. Mis puhkes aplaus? Miinuseid, sõnad, mis kuuluvad kõigile kunstnikele poeedi jõu kõlava võimsuse, annan ma jäägitult sinule. Ründav klass. Järgmisel päeval pärast kontserti juhtusin ma kurki, tänaval oli soe sügispäev. Kohtasin juhuslikult helilooja kolmanovskiga ja selgus, et ta oli kuulnud minu esinemist Kremlis. Ta ütles, et algul oli ära kohkunud, et nüüd rikub laulu ära. Kuna ma laulsin tema laulu hoopis teises tempos. Mitte nii, nagu temal oli mõeldud. Kuid nüüd helilooja kinnitas, et võib ka nii. Jutt läks edasi. Kolmanovski ütles, et tulge korraks minu poole. Ma lõpetasin hiljuti uue laulu luule täiuhtušenko sõnadele. Kui see teile meeldib, võite kaasa võtta. Ja nii sattuski minu kätelaul. Kas vihkab sõda meie maa? Kas venelased tahavad sõda? Kellel ja kuidas võis tekkida niisugune küsimus? Pärast muret ja pisaraid pärast miljoneid ohvreid? Pärast laastatud linnu ja põlenud külasid. Kas venelased tahavad? Jah, aga mis puutub temasse eestlastesse, eesti kunstniku? Seal läänes on juba ammu sõna vene muutunud sünonüümiks mõistele Nõukogude Neil seal on raske mõista, kuidas võib-olla nõukogude inimene samal ajal jääda eestlaseks Ukrainladeks valge, venelaseks, Usbekiks, venelaseks. Nad ei taipa, miks vene insener järsku jätab maha harjunud kodupaiga ja sõidab Ukrainasse metallurgiakombinaati ehitama. Miks eesti teadlane esineb ettekandega Valgevenes? Miks tuleb elektrijaama ehitaja Volga maadelt Narva? Miks Tartu üliõpilane sõidab suvevaheajal uudismaale? Mõttetu küsimus. Kes võiks tahta, et päikesevalgus asenduks pimedusega? Kes arvaks, et soolane meretuul on halvem kui raadioaktiivse pilve põletav hingus? Kes tahaks vahetada heledat taevalaotust aatomivariandi madala lae vastu. Niisugused mõtted tekkisid mul, kui tutvusin uue lauluga. September 1944. Punane võidulipp Pika Hermanni tornis. Georg Ots tuli vabastatud isamaale koos Eesti rahvuskorpuse meestega, kes iidsetel Vene maadel peetud lahingutes tõid vaprate kuulsuse meie rahvale. Valus oli vaadata põlenud linnu ja külasid. Näha purustatud Tallinna. Paljude tänavate asemel haigutasid ahervaremed. Majadest olid jäänud põlenud telliste kuhjad. Kaua ei teadnud me veel midagi fašistide jälgedest kuritegudest, Kalevi-Liival tuhandetest laipadest Tartu tankitõrjekraavis õudustest Patarei vanglas. Valu ja raev olid südames, kui sammusime mööda meie. Möödusid aastad. Haavadest said armid, Varemetest kerkisid linnad. Uuesti sündinud Estonia laval kõlas hääl, mis vallutas kuulajaid ka kaugel väljaspool vabariigipiire. Vähestel lauljatel on repertuaar nii ulatuslik kui Georg Otsal. Klassikaliste staariatest. Meeleolu lauludeni. Pea igal tunnil ükskõik, kas päeval või öösel te võisite kuulda. Aga miks ainult võisite? Praegugi võite tabada paljude raadiojaamade saadetes tutta vaheni. Laulud rahust. Rahu laulul on alati olnud eriline koht minu repertuaaris. Ja mitte ainult sellepärast, et need on väga head laulud. Mitte ainult sellepärast, et ma olen rahukaitsekomitee liige vaid sellepärast, et seni kuni sõduril jõudu hoiab ta relva. Ta peab võitlema nende ideede eest, mida kuulutab. Ja meie ideed on maailma parimate inimeste omad. Rahu, rahu kõigile, kõikjal, alatiseks. Mõeldis tol ööl hotellitoas uue laulusõnadest meenus mulle üks juhtum. See oli kemis. Soome metsamehed tulid palkidest. Majja kontserdile ma laulsin neile. Tobre. Ma ei jõudnud veel lõpetada esimest salmi, kui saali läbis kahin ja inimesed tõusid püsti. Ma laulsin edasi ja ei suutnud mõista, mis juhtus. Nad seisid vaikselt ja kuulasid. Laul lõppes ja saalis tekkis vaikus. Inimesed seisid ja vaikisid. Ja siis ma mõistsin, et see laul oli neile Rahu hümniks. Nad ei võinud seda kuulata teisiti kui seistes. Nad andsid ausõjameestele, kes puhkavad kaskede all selle nimel, et töörahvas rahus luuesa. Detsember 1956. Moskva. Selles linnas on alati kõige hämmastava maid kohtumisi. Georg Ots laulis eesti kunsti ja kirjanduse dekaadil Tšaikovski nimelises kontserdisaalis. Ui kavatu. Omas, mida me ka See kas. Pääle ohus. Ilu. Samal ajal linna teises otsas Luzniki spordipalees Esines teine laulja. Kaks lauljat laulavad rahu linnas oma kaugetest kodulinnadest. Ja muidugi nad kohtuvad. Erinevad inimesed, erinevad lauljad. Kuid neid ühendab soov alati laulda rahust, armastusest, kevadest, õnnest. Kohtumine oli lühike kuid laulul pole piire. Rihmaga toomas. Pariisis Kõskastani puudel kõik. Oota, kui mul on ostmas kõik ümberringi hoopis soojem saan siis ja kauged vahemaad lahutada suu või laula A Messaaber. Ka see miinus mulle. Sa küsi neilt, kes sõjas käinud ja kes meid Elbel laulmas näinud. Meid kõiki köitis rahu hääl. Kas ihkab sõdada? Kas ihkab sõda? Meie maa? Kas ihkab sõda, meie maa? Seda küsimust olen kuulnud paljudes riikides. Kaks aastat tagasi olin ma rahukaitsekomitee esindajana Rootsis Stockholm, Malmö ja Göteborgi ja igal pool küsimused, küsimused ja mina, vastasin. Seda vene laulu laulsid rootslastele soome keeles ja nad mõistsid mind samuti nagu mõistsid rahu pool teed soomes, kui laulsin neile inglise keeles pool Rogsoni lemmiklaulu. Laulud Johilist. Aga Saksa Demokraatlikust Vabariigist tõin ma kaasa peale veendumuse, saksa rahvas ei taha sõdida ka kirglikku rahusõduri antifašist. Ernst Bushi laulu. Pressin ringistikestekstikumisti Kitvel MBR föder, Friidrummirglük, Escontides, Gibdema dist, uppide. Möödus öö moskva võõrastemajas. Päevaga algas laulu uus elu. Noodimärgid ja masinal löödud tekstiread muutusid helideks ja kostsid lauljas südames. Mõni päev hiljem oli Tallinnas Estonia kontserdisaalis oktoobrirevolutsiooni aastapäevale pühendatud pidulik aktus. Rahu hümnina kõlas laul, millega kunstnik vastas küsimusele kas ihkab sõda meie maal. Püssid, kes sõber, sa küsi põllul uudisaknad aknad, Edgar, ja seal mul lasku laps. Sõda rassisõda. Kas sõda? Ei, üksnes Erra. Sesse ja selle, kes, Kaitseks. Äkki siin eest, kes ei? Kes või me ei soovi? Hetk kuumast verest närbuks? Mida kuulasid leningradlased moskvalased, usbekid, lätlased, valgevenelased, ukrainlased? Ülemaailmse rahupooldajate kongressi eel andsid Moskva esimese programmi saatjad edasi jutustuse rahvakunstnik Georg Otsast ja tema rahulauludest. Pärast seda saadet saime sadu kirju aadressil Tallinn raadio vahetussaated. Kümned inimesed kirjutasid katse Eduard kannanovskile ja Georg Otsale. Nende kirjade juures kohtusime uuesti. Georg Ots oli raadiomajas ja Me avasime ümbrikke, mis kandsid paljude linnade postitempleid. Alles eile tulin haiglast koju pärast rasket jalgade operatsiooni. Ma olen lihtne tööline. Tööstaaž ulatub 30 aastani. Arstid soovitavad mulle täieliku rahu. Aga kui täna kuulsin raadiost ei esinemist, tõusen püsti ja kuulasin kogu saadet seistes. See on praegu ainus, millega saan väljendada oma soovi olla rahuvõitlejate ridades. See kiri Kiievist liigutas mind. Ta tuletas mulle meelde minu kui kodaniku kui kommunisti kohust olla mehine võitluses rahu eest sest kaugeltki mitte kõik pole rahulik maailmas. Noored leningradlased, üliõpilased. Jälle marsivad Lääne-Saksamaal fašistide algatas Paideli ja teiste Hitleri sulaste käsu all. Jälle kõlavad fašistide hümnid Saksa linnades. Meenuvad fosfientsim Vuchen vald, surmalaagrid. Kas me tahame sõda? Ei, aga kui on tarvis, astume rivvi oma kodumaa kaitseks. Me pöördume sõja õhutajate poole küsimusega. Kas pole juba aeg lõpetada aatomiõudusi? Kas teil ei õpetanud Hiroshima tragöödia? Kui lugesin seda kirja mõtlesin Hiina vanasõnale. Kui kogu rahvas ohkab, siis tõuseb torm. Me teeme kõik, et sõjatuli kustuks raadiokuulaja Leningradist. Meie tulevased ehitajad tahame luua elu, mitte sõja jaoks. Winitsa ehitustehnikumi õpilased. Olgu lääne relvakandjatele vastulöögiks laul kas ihkab sõda meie maa, Tatjana ajumiituvalvoobist? Ma võiksin kirjutada teile terve raamatu, oma tunnetest, sellest, kuidas ma armastan elu. Kuid ütlen ainult üht. Laulus on sõnad. Teadke, et pojad vastavad ei. Ja olgu selles sõnas kirjutatud suurelt mõlemat tähed. Ma õpin arstiks ja ma olen elu poolt. Ma ei taha, et jälle. Üks kiri läks eriti südamesse. Saatjaks on alla Ivanovna Timofejev. Kuulates teie saadet meenusid mulle õudselt 900 päeva Leningradi blokaadist. Ma elasin kogu selle aja oma kodulinnas sõja esimesest päevast 22.-st juunist 1941 kuni võidupäevani üheksandal mail 1945. Kõik läks mu silme eest mööda. Ma nutsin, kui tuli meelde mu ema surm, nälg, külm poripommide ja mürskude vingumine. Minu haavad ja mu langenud sõbrad. Surnud laps, kes paberisse keeratuna mitu päev oli meie trepil, vanematel polnud vist jõudude matmiseks või polnud neid enam elus. Laipade virnad pargis. Siis esimesed trammid, juurviljapeenrad, Marsi väljakul, blokaadi läbimurdmine, piiramise lõpp ja lõpuks õnnelik rahupäev. Saluut rõõmsad näod. Jah, venelased, nõukogude inimesed ei taha sõda. Nad mäletavad veel kõiki tema õudusi. Kirjakirjad. Flysselburgist endiselt poliitvangist, ilmaselt õpilaselt vàlja kataalievalt Odessa laselt Jefreemovilt ja kiire tütarlapselt arhimovitsilt. Ja veel Leningrad lastelt vanadelt vene näitlejatelt rebräkoovalt jama jorovalt vabriku rabootsi, kollektiivilt, teadlastelt vigu Levskilt kajevalt järebristavalt vanad bolševikud professor Terrhovilt ning suurest isamaasõjast osa võtnud ukrainlased. Madureczilt kirjutavad autojuhid ja muusikateadlane, õmbleja ja filoloogiateaduste kandidaat. Kas pole see suure rahva hääl? Ja mul on hea meel, et sellesse hiigelkoori kuulub ka minu hääl. Minult küsitakse tihti, kuidas meie nõukogude inimesed, saame osa võtta võitlusest rahu eest. Meie maal pole ju kedagi, kes ihkaks sõda. Seda ütleb ka Annapude Bailo omas kirjas. Ma jäin orvuks selles sõjas. Ma ei taha, et ka minu aastane poeg kaotaks oma isa. Mulle näib, et Ameerika, inglise ja prantsuse emad samuti armastavad oma lapsi nagu meiegi oleks tarvis, et nad kõik kuuleksid laulu. Kas sihkab sõda, meie maa, see ütleks neile palju. Tahan küsida teilt, mida võiksin mina teha rahu heaks? Kirjanikel, luuletajatel, heliloojatel, paljudel on oma relv võitluses rahu eest. Aga mina lihtsalt töötan, õpin ja kasvatan oma poega. Mida võiksin teha veel. Ja minutaolisi on ju palju tuhandeid. Mulle ei anna rahu mõte, et seisan kuskil kõrval. Tuhanded sajad tuhanded emad läänes ei taha sõda ja võitlevad rahu eest. Paljud neist kaotasid viimases sõjas lähedased inimesed nii nagu annagi kuid neil tuleb au eest võideldes vastuollu sattuda omavalitsuse poliitikaga. Meie valitsus aga toetab rahva püüdu rahuliku elu poole. Ta peab rahuvõitlust oma välispoliitika põhijooneks. Ja kui me töötame ja õpime, kasvatame oma lapsi siis nii võitlemegi rahu eest. Mis aga puutub sellesse, et Edward kolmanovskija Jevgeni Ševtšenko laulu kuuleksid ka teiste maade rahvad siis võin öelda, et see soov on täidetud. Ralf aastal. Moskvas ülemaailmse rahupooldajate kongressil said kõik delegaadid kingituseks kaasa heliplaadilauluga. Kas ihkaks sõda meie maa? Hulk. Mis? Su-Virus mainstu ilusmaid, luu sirusse. Kes averemast mehele aadres? Laul läks maa juures. Lennakud on linnade ja külade kohal, jutustagut, tõdemeist, meie mõtetes ja unistustes. Küsi kui igaüks, kes kuuleks sedaviisi küsigu endas kas ta tahaks sõda. Siis on isa ja ema neidu ja noormeest kordavad meiega koos. Ei. Ja mõlemad tähed selles sõnas on suured Atsiaatri Roski Atsiaatrieurovski.