Lastetuba. Kõik, mis ma teen või kirjutan, pärineb lapsepõlvest. Tööd peab tegema mõnuga ja veel üks kelmikas lause olen teinud nukufilme lorilaule, ansamblitele ja lugematul hulgal igal lollusi. Nõnda on öelnud Henno Käo ja just nimelt teiega koos head kuulajad, me täna siis tema lastetuppa lähemegi. Kas neid lollusi sai juba lapsepõlves ka natukene tehtud vä? No eks ikka jah. Kõik lollused ei ole muidugi meeles, aga, aga varasemast lapsepõlvest juba kooliajal neid ikka juhtus, nii et et kes neid kõiki nüüd mäletab? Kas mõni vemp nii kaugele läks, et päris triibulised püksid tulid? Jalga ei, nii kaugele, õnneks ei mäleta, et oleks ükski vent läinud, aga aga vempodeta ei pääse. Tänased koolilapsed siis veel omaaegsetest rääkida. Aga kui ma seda vembu mõtet ikka edasi kerin, kas mõni niisugune lustakas lugu sealt koolipõlvest kuskilt päris meelde tuleb, et mille võiks ära rääkida mõne vembu? Nojah, eks. Näiteks õpetajale ka istme alla panemine, see, see on muidugi väike ja väga kulunud vemp, seda on palju tehtud. Aga niisugust asja nagu nagu suitsetamine, ei saa vist Wimbuks nimetada. Aga kuigi ma ei olnud mingi suitsetaja algkoolis. Aga ikkagi sattusin oma koolipoistekamp, kellest mõni ikka kandis suitsupakki kaaslasi, mille ta oli vist isa tagant muusilt näpanud. Ja, ja, ja siis kuidas on olema samas kambas, kas ma suitsetan, panin või mitte, aga, aga see jõudis õpetaja. Ja eks siis see võis olla mingis teises või kolmandas klassis ja karistuseks kõik meie meie kambale, kes me seal olime kuskil koolimaja taga pargis. Pidime siis karistuseks olema nädal aega tund aega peale tunde koolis seisma kas just nurgas, aga seal õpetajate toas Ma ees koridoris ja ja siis ema märkas kodus, et, et ma tulen igav päev järsku hiljem koju ja ma ei julgenud rääkida ka, aga siis tuli ikka ära rääkida, milles asi. Anid, nii läks sisse, esimene suitsu vent siis ema selle peale kastiska. No asi just väga hulluks ei läinud, aga loomulikult loomulikult olin ma hulk aega ikka kaunis, noh, nii võiks öelda masenduses sellest kogu sellest loost. Kas tuleb meelde päris esimene mälestus iseendast? Päris esimene mälestus võib-olla. Või üks esimesi majanalt vist ärkasin hommikul voodis, meil oli selline laud puidust lagi, sellel toal, kus ma ärkasin ja selline vana talumaja Saaremaal ja seal sinna lakke oli tekkinud aegade jooksul, no kõigepealt oksaaugud, nagu ikka laua sees on ja, ja aga siis ka mingeid muid plekke kriime. Ja neist rahunesid väga omapärased mustrid või koguni olendid või kujundid. Ja neid ma ikka imetlesin siis selili voodis vaadates. Ja hiljem hakkasin märkama neid ka justkui seintel ja mujal, nii et neid kujundeid oli väga põnev hommikuti just peale ärkamist vaadata ja, ja ja mõelda sinna juurde, kes nad kõik võiksid olla või mis. Kas nad olid sellised heatahtlikud kujud või oli nende hulgas mõni hirmuäratav ka? Määratlenud need olid, olid ilmselt üsna heatahtlikud, aga aga siis hiljem, kui ma lugema õppisin juba ja, ja siis sattus mu kätte igasugust tolleaegset sellist käest kätte, liikuvat kirjandust. Kuna selliseid sõja järsule raamatuid eriti ei trükitud veelgi või ei olnud kättesaadavad, siis liikus nii ajalehe ajalehest välja lõigatud nii-öelda lehesaba jutte ja kokkuköidetud ja nende hulgas olid mõned päris jubedad. Enamasti olid nad kriminullid ja pisikesele lapsele muidugi sobimatut lugeda, aga kuna muud lugeda ei olnud, eks ma metsis. Meil on sinna. Siis hakkasid sellised õudusunenäod tulema. Nii et mõnikord ma lausa kartsin magama jääda või õudusunenäo peale üles ärkasin, siis kartsin uuesti uinuda. Ja hiljem vot siis talvist tekkiski see ma tingimata vaatasin enne magama heitmist voodi alla. Mul oli tunne, et seal ikka keegi anud. Nii et selline väike tondihirm Kolm ja see see oli ja ja tundub, et see pole siiamaani kadunud, et kas nüüd just hirm, aga, aga kui ma seal Saaremaal pimedal ajal näen sügisel näiteks kuskil olen, ma liigun, siis tundub ikka, et keegi seal kuskil võib-olla. Aga samas te olete öelnud, et nüüd täiskasvanuna, kus te olete lastele tondijutte kirjutanud küll tondijutte et just need kirjutada, oli kõige toredam, et see hoog tuli peale ükstaskõik, kus kohal iganes, et tuli oli hea kirjutada. Nii et see ilmselt lapsepõlves mitu korda miskitpidi läbi elatud. Mis külg sest tõepoolest need tondijutte oli, oli ääretult mõnus kirjutada ja paljud asjad on lapsepõlves kuidagi tuntud ja läbimõeldud, nii et hiljem nad tulid üsna üsna lustakalt paberile, kuigi lapsepõlves nad alati nii lustakad ei pruukinud olla. Ja need teie loodud kujud enamasti nad on sellised väikesed ja natukene imetegelased küll loodusest võetud, aga, ja räägivad ja käituvad nagu inimesed nagu muinasjuttudes ikka. Ja ega päris päkapikkude või haigetega või kokku ei ole sattunud. No, mul on üks varase lapsepõlve mälestus veel. Ja ma ei oska siiamaani öelda, kas kas see juhtus tõesti või, või ma mõtlesin ainult nii, aga selline mälestus on üsnagi, üsnagi teravalt vahel silme ees veel kui meelde tuleb, paremal mu kodu lähedal on see kiviaed praegugi olemas, ma võisin olla võib-olla nelja või viieaastane. Igatahes hulgad oli, kui ma seal lihtsalt käisin seal kivi Aiem mööda ma mäletan, olin sügis ja oli punaseid lehti juba värviline sügis ja ja järsku ma seal kiviaia ääres justkui nägin kedagi, keda ma pidasin päkapikuks. Ja hiljem ma mõtlesin, ma olen mõelnud, et see võis Nov mõni laanelehti juhuslikult liikuda või, või, või mõni hiir või siil, kellel oli punane tänane leht kogemata külge jäänud. Ja nii seda ma ikka mõtlen aega selle peale, et mis see võis olla siis ikka oli hea, siis ma arvasin, et nüüd ma nägin Et äkki ikka oli ja, ja andis sellise tähendusliku nägemuse. Ja see on tõesti siiamaani meeles. No te rääkisite kiviaiast ja kivid üldse on ju olnud teie jaoks ka väga tähenduslikud ja on isegi juttu olnud ühest suurest kivist lapsepõlvekodukivist. Mälestus, kui ma arvasin, et kivid kasvavad, ma mõtlesin seda tõemeeli ja, ja Tõnn ma tahtsin, Meie koduõues oleks ka mõni suur kivi. Aga suuri kive koduõues ei olnud, olid, olid mõned niisugused väikesed. Või noh, mille peal sai küll istuda, aga kuhu otsa ei olnud eriti põnev ronida. Mõtlesin, et küll oleks tore, kui kasvab või tähendab oleks mõni suur kivi ja ma tõin kuskilt niisuse väikseid peopessa mahtuvaid kive, mõned panin siia-sinna teatud kohtadesse koduõues. Et need hakkavad nüüd kasvab. Ja hiljem ma unustasin nad ära. Ja selgus, et jah, Nabi kasvanudki. Ka see moment on meeles, et kui ma lootsin veel, et nad kasvaksid kivide poole, on ikka tõmme olnud. Küllap sellepärast, et meie kodu lähedal karjamaal. Mul on kaks üsna suurt kivi mille otsa väiksema isegi veel ei, ei julgenud või osanud, mida, need tundusid olevat ikka midagi enamat kui kivid, kui lihtsalt kivid. Kindlasti olid nad mängukaaslased, sest nende ümber ja otsas ja igat moodi sai ikka igasugust mänge mängitud koos naabrilastega ja ja paanigi. Alati kui sinna satun, lähen tingimata neid kive vaatama ja patsutanud tellituseks. Ja jätan head aega, kui jälle ära tulen. Te olete sündinud 1942. aastal sõda siis juba käis ja ja olid sellised ärevad ajad aga lapsepõlvekodu Saaremaal Laimjala oli see. Laimjala vallas ja see oli turvaline. Ja ma mäletan, et meil olid küll saksa sõduri töömajal ja kõigis külamajades olid. Nad pandi õle puhud maha jäänud, magasid suures toas ja olid väga heatahtlikud ja ja kui ma hiljem kooli seal õppisin või pidin, pidin õppima, pidin lugema selliseid saatus, sakslasi ei kujutanud väga halvas valguses, siis ma ütlesin, minu mälestustes olid nad täiesti heatahtlikud ja lõbusad poisid ja ja ma mäletan, et andsid nad mulle mingit šokolaaditaolist. Vaevalt, et see päris šokolaad oli, aga, aga magus ja hea. Nad laulsid ja mängisid suupilli. No meil oli talu nagu ikka ja ja kus peeti sigu ja kõike Suomi. Ja kombeks oli. Kuna õhupalle ei olnud saada, siis kui siga tapeti, siis võeti välja kõige muuga seapõis, see puhastati ja puhuti täis ja see oli täitsa nagu õhupall. Ja see paistis tükati läbi ja see on niisugune ja oligi palli eest või õhupalli eest ja mul oli parajasti selline see kuivas pärast täiesti. Ta oli, oli niisugune kerge ja lendab ja kui teda loopida ja vot sellega mängisid Saksa sõdurid meie toas niimoodi ei klapistud käest kätte ja ja seina mees oli üks nael, kuhu riputati midagi. See läks kogemata sinna vastu ja see seapõis läks katki. Sellest oli mul väga kahju, sest et millal siis jälle uut palli saaks seda aegapidi ootama ja see hunt on meeles? Jah, aga see oli minu meelest ainus kahju, mida saksa sõdurid meile tegid. Kui kirjeldaks natukene lapsepõlvekodumajale ja, ja oma nurka või oma tuba, sest teil on natukene keeruline seda võib-olla teha, kuna te käite ju praegu tänaseni oma lapsepõlvekodus, isa majas ja võib-olla näete seda paika nüüd praeguste silmadega, aga pange oma silmad kinni ja vaadake väikese poisi silmadega seda kodu, siis. Mul on seda üsna lihtne kirjeldada, sest et ta on praegugi peaaegu samasugune, nagu ta siis oli, ainult üks õuehoone on juurde ehitatud, aga selline pikk asuniku talu, kus ühe katuse all olid nii elutoas kui ka oma laod ja hästi pikk maja rookatusega muidugi ja siis mõned õuemaja saun ja ait. Ja siis sirelid ja õunapuud ja aga kaunis väikese künka otsas ja suuri põlispuid seal ümber maja eriti ei ole. Või peaaegu üldse sellepärast, et see ehitati võrdlemisi hilja ja mõisa põldudele, ühesõnaga asunikud, nõuniku talu, kui need mõisamaid esimese Eesti vabariigi alguses hakati jagama. Ja tervese, meie küla koosneb siis nii neist mõisa põldudele ehitatud tasandiku taludes. Nad olid esialgu Khanis lagedat, kuna puude kasvamine võtab aega, aga noh, nüüd on juba üpris harjuliseks muutunud, nii et ma mäletan, minu lapsepõlves oli kaunis lage ja tuuled puhusid. Aga, ja sellisena on ta praegugi veidike anduda kohendatud ja aga praegugi elamiseks kõlbulik ja korras. Seda efekti nii nagu tavaliselt, et lapsepõlvemaja on suurem ja teed on pikemad ja kiviaiad on kergemad ja sest te olete kogu aeg seal käinud olnud ja see kõik on muutunud koos teie vaatamisega. Ja ei, sellist sellist tunnet ei ole, aga kui ma vaatan seal natuke laiemas ümbruses, tingimuse maastik on niisugune asi, mis muutub väga kiiresti ja väga-väga põhjalikult. No kõigepealt tehti. Roosi ajal jah, vene ajal on olnud väga suur nii-öelda maaparandus ja ja kõik suurem osa ümbruskonnale lähema pruse kiviaedu ja jah, kiviaedu lükati kokku hunnikusse. Tehti suured põllud, nose, see oli meeletu hävitustöö, millest mul siiani tohutu kahju. Need lapsepõlvemaastikud ame, õigemini ainult mu peas mälus säilinud need, see muutus nii põhjalikult. Ja oli nii masendav, see on nagu vägivald looduse kallal. Kõik need vanad väikesed koplid ja karjamaade künti siis üles ja tehtiseks suurest põllust, nüüd ei ole neid põlde kellelegi vaja enam, aga ka siis. Üksvahe oli selline suurushullustus nagu hoosidel ikka, suured põllud ja. Ja ka need, see osa ümbrusest, mis jäi puutumata, need, kus olid siis kadakast karjamaad ja kui muud ei kasvanud kõigu kadakad. Nüüd on mingi mändide pealetung ja kõik need on suureks kasvanud. Puud, mida ma mäletan lapsepõlves, kased ja on ikka, on väga suureks kasvanud ja nii et ja kõik on nii tihedaks kasvanud, kohati ei pääsenud karjamaadelt läbigi, kuna seal enam loomi karjatada ja nad kasvavad kõik umbe ja maastik muutub ja aga päris kodumaja on ikka see minu meelest, mis, mis ta oli. Kes teid kõige lähedasema inimesena ümbritses, kui te olite väike poiss? Õed olid juba vanemad minust 10 aastat ja selle ringis ja nemad olid juba mujal. Ja teised aegajalt kodus natuke Jubadi käisid tööl ja kus nad olid? Need olin põhiliselt nagu nagu üksik laps sel ajal, aga selle eest oli mul naabertalus. Naabripoissi. Kellega me olime suured sõbrad koos ikka lugematuid mänge mänginud ja, ja enda meelest seigelnud seal karjamaal hotell ja ja mere ääres nii, aga ema-isa? Ei noh, ema-isaga oli muidugi ei taha nüüd midagi ennast kiita. Aga väga hea hea suhe ikka ja ma mingeid erilisi pahandusi teinud ja, ja vitsu ei saanud. Nii et suhe tundus olevat hea ja lähedane. Nad tegid muidugi rasket põllutööd ja ja, ja minu arust esialgu suurt abi ei olnud, on pärastpoole ikka jõudumööda. Kui oli mure näiteks siis kellele sai kõige rohkem seda kurdetud? Ei, Kurtnudki üldiselt kellelegi on juhtunud selline väga kinnine iseloom ja eks eks ma kuidagi jätsin kõik enda sisse, kui koolis midagi halba juhtus või kuskil mujal või noh siis pisiasi ikka oli. Aga üldiselt meist kodus ei rääkinud, aga rõõmust oli tahtmine rääkida arvamust küll jah. Et läks hästi või. Ja noh, hea hinde puhul või nii, siis võis olla avameelsem. Halbadest asjadest ei tahtnud rääkida, kuigi neid nii väga ei olnud, aga lapse jaoks on, on ikka. Mis nüüd võivad tunduda pisiasjadena, aga ka ikka üks või teine asi kohal, kuigi keegi kiusab või? Mingit sellist noh, lausa koolivägivalda nomaal ei mäleta, aga noh, niisugust väikest väikest Tobimist ja nügimist ikka juhtus, on. Seda ma ei pidanud kodus kõneväärseks. Vahel usaldatakse üht-teist ka hoopistükkis vanavanematele. Mina kahjuks oma emapoolset vanaema ema ja isa üldse ei mäleta, kuna ema kodu oli kaugel ja isapoolsed isa jahude mäletan, tema elas meiega ühes. Kui ma kooli läksin juba esimeses või teises klassis olin, siis lahkus temagi siit ilmast, nii et temaga ma ei saanudki palju koos olla. Aga ma ütleks, et mälestused on muidugi olemas. Aga ma ei mäleta, et oleks olnud eriliselt sooje suhteid, ikka rääkis vahele Ma rännakuteste seiklustest Stahli kunagi teeninud paari mereväes ja seitse aastat koguni oli tol ajal merevaik. Ja muidugi oli tal Vene keel absoluutselt käes ja selge hiljem oli ta käinud Riia linna ehitamas, nii et nagu paljud saarlased, sest kohapealses tõest ei elanud ära ja siis käisid väljaspool. Tema ehitas Riia linna torne, nagu ta ikka uhkustas. Ja nii see kindlasti Kas need anded hakkasid lapsepõlves ka juba natukene välja paistma, need mis teid on neid täiskasvanuna kujundanud, olema just see ennaga kunstnik ja kirjanik ja, ja muusikaga tegelev inimene ka. No kõigepealt joonistamine, no ma ei tea, kas see oli mingi eriline joonistamine ega mahu, kuigi hästi kindlasti ei joonistanud, aga tahtmine oli suur. Ja see kadunudki ära ja pole nagu siiamaani ära kadunud. Selle joonistamisega oli isegi pahandusi sest kippusin joonistama ka nende tundide ajal, mis ei olnud joonistamistunnid. Ja siis sain ikka märkuse, õpetajatelt tegelen tunni ajal kõrvaliste asjadega. Aga saanud kohe käsi käsimudki, sirgeldas igasuguseid Lostuja ja mäletan, et hirmsasti meeldis mulle joonistada sõjapilte, kus ikka tankid ja lennukid ja sõdurid ja ja veri voolas ja see oli lapsepõlv ja jubedad pildid, olid. Mõni on isegi praegu säilinud. Aga noh, see joonistamis tahtmine ei läinudki mööda, jääksid viis mind siis edaspidi kunstikooli. Aga ma mäletan, et mulle meeldis ka kirjandit kirjutada. Ja minu meelest tuli neil kirjutada liiga harva. Ja see oli suur rõõmupäev, kui õpetaja ütles, lapsed nüüd kirjutama, kirjandi. Vahe oli vaba teema ja vahel oli mingi teema antud. Nüüd see oli tore. Ja need kukkusid mul ilmselt täiesti välja, sest neid laadija tihtipeale klassis ette ei tea kust, kust see tuli, aga kirjutamise tahtmine oli ka, aga see ununes mul kuidagi hiljem ära ja ma hakkasin alles. Alles juba vanemas eas, võtsin lõpuks kätte. Hakkasin midagi kirja panema. Raamatud on olnud ilmselt väga tähtsad, sest et abiks esimene aabits, see on teil ka praegu siin käes. Ja kallilt alles aitab ja ma läksin kooli 1949 ja see Aabitski on ilmunud 1949. Riiklik kirjastus, pedagoogiline kirjandus. Kas te pilte ka siis vaatasite raamatus, et kuidas on tehtud ja? Pildid olid ikka põhiline, mis ma vaatasin ja ma mäletan, et ma oskasin ammu enne enne esimest klassi lugeda ja siin mul midagi lugeda nagu ei olnudki siis põhjust, vaatasin pilte. Ja need on mul siiamaani peas ja proovisin neid maha joonistada ja ja seda hiljemgi. See on ilmselt kohati praktiseerita praegugi selline öelda kopeerimine joonistamisel koolituses ja, aga ma siis mõni pilt misega väga meeldis, proovisin ikka järele joonistada. Nii et ja see joonistamine oli küll suur, suur, suur selline asi, mida ma võisin teha igal ajal ja kui vähegi oli paberit või pliiatsit. Sellised lapsed, kes joonistavad ja samas ka kirjutavad ise, loovad jutte ja luuletusi. Nad teevad vahel ka ise raamatuid. Kas teiega ei teinud niisugust omaenda kirjutatud illustreeritud raamatut? Ja hiljem, aga see oli juba juba midagi kuuendas seitsmendas juba hilisemas koolieas, kui kui ma hakkasin selliseid koomiksid, koomiksilaadseid, vähese teksti, aga põhiliselt pildiga sellised Zeitus koomikseid ja hakkasin joonistama ja see mulle meeldis ka väga. Neid on ka mõni praegugi säilinud, päris naljakas vaadata. Millal te laulma hakkasite? Laulmisega oli nii, et ma ei tea, meil kodus lauldi ja raadiot isegi ei olnud alguses jaa. Jaa, alati kui kokku saadi, lauldi, siis tuli ise laulda, inimene ilmselt vajab sellist asja. Ja siis ma kuulasin ikka pealt, ma mäletan, mul ikka kõik laulud lõpus, samas mida ikka lauldi ja me sellised käsitsi kirjutatud laulikud olid mul õdedel ja ja need laulud olid mul ka lõpuski peas. Need on ikka need vanad head laulud, kõik ikka mets mühiseb ja sellised ja kõikvõimalikud muud. Siis sõja ajal tulid jälle uued laulud, need igasugused sõdurilaulud ja need muudkui lauldi. Ja ilmselt see laulmine jäi mul nii sisse, et. Ma mäletan, kui ma siis käisin algkoolis koolis koju tulles või või siis, kui ma hiljem karjas käisin, siis ma ikka kõva häälega laulsime. Kõiki neid laule, mida ma oskasin, need on osa neist, olid muidugi väga stalinistlikud jätkuna, aeg oli selline. Ja, ja aga aga meeldisid mulle, Nad olid peas ja mis viga laulda? Noh, ja eksis. Avastati, et mul on mingi laulu seal koolis ja kuisel koorile hullu pidime laulma siis pandiga solistina laulnud, see nagu jäi igas koolis, kus ma käisin tuli laulda ka solistina, need, kes mõni lemmiklaul kaali tollest ajast Jaano varasemast lapsepõlvest, kui meil juba oli pakkuda raadio, meil elektrit ei olnud, nimelt. Ja siis pidi olema Ka sealt ju palju muud ei tulnudki, kui Georg Ots. Ja see Georg Ots meeldis ikka väga ja suurepärane. Mul oli filmist valguskaardis. Pärast raskeid Lamu seal juba aastaid oma kodu Noramisid, ma näen ja see laul on mul tekst on mul vist siiamaani peas, peaaegu. See meeldis mulle väga. Ma alati kõva häälega laulsin ma kuskil, kui ma koolist tulin või karjas käisin. Omaette ja mälestused on muidugi karjaskäimisest, kuna kooli ma läksin 1009 49, samal aastal kevadel tehti meil meie kandis taas kõik lehmad, aeti ühte koplisse kokku, kõik külalehmad ja. Mäletan seda esimest ööd kui küla lehmad olid kõik ühes koplisse oli neile nii harjumatuna, protesteerisid kolhoosi vastu kõva häälega. Terve öö lehmad heitsid kodu poole ja sellest ajast minu emast kolhoosilüps ja tema hakkas siis lüpsena tööle ja töötas kuni pensionile minekuni ikka hulk aastaid oli tol ajal ainus kolhoosi algaastatel. Suurt midagi ei teenitud ja, aga lüpsijad ikka natuke teenisid, nii et et oli mulle kooliraha anda ja ja nii, aga isa oli lihtsalt põllud. Me olime ka siis tegi kõike, mida tol ajal pidi tegema ja ja kõike seda tehti veel hobustega ilma tehnika. Kas kooliaeg on selline hea ja ja meeldiv olnud, et tahtmine seda ka vahetevahel niimoodi meenutada? Kooli aga oli meeldiv, sest ma mäletan, et oli küll tohutu hea meel, kui klass lõppesid algkooli kevad ja et nii nüüd on vabadus ja, ja igavikupikkune suvi, mees siis ma läksin ka suure lauluga kodu poole, no umbes nagu vasikas, kes lasti nüüd esimest korda Kaplisson ja saad kohe suurest rõõmust midagi peale hakata, esialgu ronisin puude otsa ja hõiska siin, need on vabadus käes. Aga kuskil kesksuvel või hiljemalt augustikuus tundsin juba mingit imelikku kooli igatsust ja, ja siis jälle tuli ja see oli väga põnev ja huvitav ja paljudest koolidest, kuna noh, päris mitmes koolis sai Saaremaal käidud on ikka ainult head mälestused, kodu lähedal oli neljaklassiline, algkool enam ei ole. Sealt tuli minna siis peale neljandat kassi kaugemal asuvasse seitsmeklassilisse kooli. Ja muidugi uude kooli minnes alati tunne, et oh See tundus nii hirmutav ja et oleks parem. Näiteks ma mäletan, kui ma viiendasse klassi pidin minema, teisega olen, ma ei tunne, et oleks parem istuma jäänud, neljandasse klassi oleks saanud veel aastakese vanas kooli seal aga aga siis harjus uue kooliga ja, ja nii. Ja sealt minna selle edasi Orissaare keskkooli, mõtlesin, et oh oleks ikka see vana kaal veel. Aga. Saalis oli see kool on praegu Allasteta, tema käisin hiljuti seal esimesel septembril, nimelt. Mis kohas see on Saaremaal Laimjala vallas, kahtla põhikool. Ja mul no on ta seal selle sügis selle esimesele klassile. Kinkida raamatuid. Anda oma käega üle neile esimese klassile mõeldud raamatuid, mis üle eesti koolid saidi Väga liigutav seal see aktus ja see esimene september üldse selles koolis ja kui ma sinna viiendasse klassi läksin, oli seal mulle väga meeldinud jäänud. Emakeeleõpetaja kelle nimi oli Hilda küla, tema mõjul ma hakkasingi nagu kirjandeid kirjutama, kuidagi selle peale rohkem mõtlema, kuidas kirjutada oskas natuke suunata. Ja üldse see eesti keel ja kirjandus, mis ta õpetas. Kuidas parima ainena oligi lemmikaine koolis. Kui te nüüd väga lühidalt ise kokku võtaksite, mis teile tundub, mis on olnud need kõige olulisemad mõjutegurid, mis andis kujundanud sellise inimese, nii nagu te praegu olete täiskasvanuna? Koolieelne aeg, see kõige varasem lapsepõlv. Ma mäletan ühte rännakut, võib-olla see, mille mingil määral sümboliseerib või iseloomustab midagi. Meie kodu on merest umbes viis kilomeetrit, kritki pikk maa. Ja ma olin vist midagi kuueaastane, kui ma ei olnud veel mere ääres käinud ja näinud ometi elasime Saaremaal ja ei olnud juhust olnud ja sel ajal ei liigutud eriti ringi autosid ja kellelgi ei olnud ja meie peres polnud veel Ratastki veel. Jalgrattad olid enne sõda olnud isal-emal, aga need võeti ära sõja ajal. Õigemini vene võim riskis need kokku koguda ja hävitas millegipärast. Ja siis ma ei olnud näinud ja ma mõtlesin üle ja ja olin näinud pilte. Kas mingeid maali rebraasid või mingi kuskilt raamatust, kus on tohutu vahu, Tammeri suured lained ja pisikene laev nagu pähklikoor, seal või paat või mis oli just nimelt ei purjelaev ja selliseid pilte romantilisi ja võimsa veega ja ja siis ma mõtlesin, et meri on kuskil siin lähedal. Väärib seda ikka veel näinud ja ükskord võtsin kätte ja läksin. Teadsin küll, kus kandis ta on ja hakkasin astuma ja jõudsin mere äärde. Peale viit kilomeetrit astumist üle otseülekarjamaade ja igalt poolt otse. Ja olin väga pettunud, meri oli niisugune sile. Ja ilmselt juhtus ka tuulevaikne ilmale, aga need lahesopid seal Viljandis on alati, need ei olegi ju mingi avameri. Nüüd on. Lahe suus paistavad laiud ja need on tõeliselt sellised lahesopid väga madalale, sooja veega suve. Ja see siis ma sellepärast ma olin meres pettunud, et see nägi välja nagu lomp ei olnudki olnudki nagu meri. Ma vaatasin näha. Seegi on üks varasemaid lapsepõlve mälestusi. Ma olin isegi nagu pahane mere peale, et, et ta on nagu suur lamp, ta ei olegi mingi. Meid kõiki siiski on tahes-tahtmata meie lapsepõlve meie lapsepõlvekodu ja kõik vorminud. Mida te sealt olete kõige rohkem oma täiskasvanu ellu kaasa võtnud? Võib-olla seda seda töötahtmist või sest nagu ma mäletan, ega seal niisama jõude kunagi istutud. Ja ikka töö ja töö. Ega mulle ka ei meeldi, niisama istuda. Kui vähegi on mõni mõte peas, siis ma ei ole sellest arendada mingit juttu või lugu. Või siis, kui on asi juba nii kaugel, siis seda illustreerida. Parim aeg on see, kui, kui on tööd ja kui ta istub ja kui Lastetuba Guineas. Oma lapsepõlvest jutustas senna käo, temaga vestles Reet Made.