Kultuuriga ja. Tera on laupäev, 29. august ja kultuurikajas, stuudios on täna Mari Tarand. Tänase saate materjalid on enamalt jaolt norrateemalised. Oleme häälestatud eel, seisaks Norra kuningapaari visiidiks kuid kõigepealt kuulakem, mida räägiti neljapäeval Tartus, kus oma teist istungit pidas raamatu aasta ajutine peakomitee. Teatavasti on aasta 2000 kuulutatud Eestis raamatuaastaks ja suure asja ettevalmistamist tuleb ikka väga aegsasti alustada. Üks ajutise peakomitee liikmeid on akadeemilise raamatukogu direktor Anne Valmas. Kas raamat puhasta plaanid hakkavad siis juba ilmet võtma? Kõigepealt võib rääkida sellest, et räägitakse väga palju väga suuri raamatu näit tõsi nii Tallinnas, Tartus, kuid ka maakondades, kus püütakse näidata siis, mida Eesti raamatu pika aja jooksul üldse välja on antud, püütakse siis eriti maakondades raamatut viia rohkem rahva hulka, kui, kui seda senini tehtud on. Sest ikkagi on asi praegu selles, et raamat on muutunud nii kalliks, et enam ei ei suudeta teda nii palju osta. Tulemus on see, et raamatukogude osa selles protsessis on tohutult palju tähtsust toob. Ja praegu tahetakse kaasa tõmmata võimalikult palju rahvast kogu selle raamatu aasta ürituste juurde. Nii kooliõpetajaid kui kodula uurijaid, raamatukogutöötajad on nagunii selle protsessi sees ja kirjastajad ja kõik muud aga just, et nagu nagu niisugust suuremat ringi selle asja sisse tõmmata, et seda ideed ikkagi raamatu tähtsust rohkem teadvustada ka näiteks laste hulgas ja nii edasi. No me teame, et 1935. aastal peeti väga suurelt raamatuaastat Eesti vabariigis ja sel puhul sel aastal ilmus nii palju mitmeseid spetsiaalselt sellele pühendatud teoseid ja ilusaid raamatuid ja ja ikka minagi mäletan oma lapsepõlvest ühe ja teise poole, et, et noh, see on raamatuaasta väljaanne või, või teha, see on raamatuaasta märk, oli, meil isegi kadus ja midagi niisugust, kui palju neid siis ka nendest vanadest kogemustest üle võetakse või kas peetakse kudelile silmas midagi, et on juba niisugust asja varemgi? Ja tähendab see 35. aastaraamatuaasta idee ja kõik need materjalid olid, kas sellel neljapäevasel koosolekul väga tõsiselt meie ees ja vaatasime ja mõtlesime, mida siis siis tehti sellel ajal ja kuna siis oli tähistatud ja sellel ajal Eesti raamatu 400 viiekümnendat sünnipäeva nüüd on tähtpäevad natuke nihkunud ja nüüd me tähistame siis 470 viiendat, eks ole, ja siis oli selleks alguseks nagu 1535. aastal ilmunud vanglad kalli katekismus. Praeguseks on nihkunud esimese raamatu too ilmumise aeg siis 1525. aastal ja sellega seoses siis ongi praegusel juhul ja meie raamatu 2000. aastal tähistatava eesti raamatu 475. aastapäev. Aga kui me nüüd selle 35. aasta jooksul tagasi tulema, siis huvitav on see, et siiski probleemid mõnes osas olid ju täiesti sarnaselt praegusele ajale. Ka siis räägiti ikkagi sellest, et me peame Tartust ja Tallinnast minema valdadeni välja ja, ja peame vaatama ka, et raamatud jõuaksid tõesti ka soodusmüükide kaudu igasugustel laatade oksjonite kaudu rahvani ja kutsuti üles täiendava oma koduraamatukogusid ja nii edasi. Nii et, et selles mõttes on, on mõnedki probleemid täiesti sarnased nagu selle ajaga. Aga vahepeal tahaks võib-olla meenutada ka seda, et tegelikult üks raamat aasta peeti ka paguluses ja paguluses toimus siis Ajavahemikul 24, veebruar 1975 kuni 24, veebruar 1976. Ja seal oli sellel momendil ka niisugune probleem, et leiti, et eestlased on saanud piisavalt rikkaks ja hakkas nagu see niisugune vaimne rikkus kuidagimoodi ei tahaplaanile jääma, püüti siis jälle ergutada inimesi ostma raamatuid letti, et paguluses on eesti kultuuri hoidmine väga siis ja korraldati siis raamatuaasta. Ja tõepoolest tulemused selle raamatu osta järel olid niisugused, et raamatuid hakati rohkem ostma ja eesti raamatut rohkem hindama ka paguluses, nii et et see oli siis nagu teine raamatuaasta, millest võib-olla siin vähem teatakse. Ja praegu siis aastal 2000 sinna tõepoolest ega aega ei olegi kuigi palju jäänud, sest et ettevalmistus, töö selleks peab olema piisavalt suur, et teha kõiki neid suuri üritusi, ühtlasi kutsuda üles ka rahvast tõesti ise midagi tegema, raamatu peale ütlema ja võib-olla tegelikult ikkagi mõtlema kirjasõna peale laiemalt. Sellesse peakomitees on palju väärikaid ja tarku inimesi, kes on need peaideoloogid või, või kellelt tulevad kõige paremad mõtted. Peaideoloogid on olnud praegu ikkagi Tartus ja see on on väga kena, et, et need inimesed Tartus on selle asja nii tõsiselt üles võtnud. Siin tahaks eelkõige nimetada muidugi Hando Ronalit lammatiost Mart Jagomägi ka Tartu Ülikooli endist rektorit Peeter Tulviste, et kes on ka selle ajutise peakomitee üks juhte ja kõigi nende poolt töötati siis veel, aga need üleskutsed raamat toast samuti on kokku pandud peakomitee oma algandmetega. Aga kõik Tartu linna niisugused olulisemad kultuurikolded löövad sinna kaasa Tartu Ülikooli Kirjastus, Ilma oma kirjandusmuuseum, Ülikooli raamatukogu, Lutsu raamatukogu ja nii edasi. Et selles mõttes on ikkagi praegu see tõsine korralduste koondunud Tartusse ja see on ka väga tore. Ja muidugi oli juttu ka sellest, et kui 35. aastaraamat taasta eesotsas olid kirjanikud ja nemad nagu võtsidki selle idee üles siis praegu on kirjanike osa pisut tagasihoidlikum, nad ei ole veel nii väga tõsiselt lülitunud kui nüüd mõned erandid, kes, kes praegu on tegelikult selles ajutises komitees olemas välja arvata. Aga kirjanike osa sellel üritusel saaks olla muidugi väga suur, kui nad jälle läheksid rahva hulka ja ja ka ise oma initsiatiivi üles näitaksid. Kuidas on näiteks suhe selle uuenenud lugemisega ja arvutimaailmaga, kas raamatuaasta vastandab ennast uuemale informatsiooni kandjale? Kuna tegemist on siiski paraku suures osas võib olla keskealiste ja natuke vanemate inimestega, kes selles korralduskomitees on siis me oleme ikkagi rääkinud nagu raamatust paberkandjal, nii nagu ta traditsiooniliselt olnud on. Vastandumist ei ole olnud ja mingit konflikti ka selle, selle uue arvuti info ka mitt, et ma arvan, et seda keegi ei ignoreeri, aga ikkagi minu seisukoht on, et raamat läbi arvuti see on ikkagi vormiline küsimus, see ei ole niivõrd sisuline küsimus, et me peaksime neid asju vastandama omavahel üldse. Ja, ja nii või teisiti see paberkandjal raamat on ja jääb ja ega see nüüd niipea kusagile tõenäoliselt ei kao. Aga mis, no minu jaoks ise on olnud probleemiks üldse. Ma olen mõelnud selle raamatu üle, raamatukogutöötaja on, aga mitte ainult raamatuolevaid käesoleva aja trükisena üleüldse. Sest raamat on meid läbi aegade õpetanud ja eks ta jääbki õpetama. Aga praegu kuidagi meie trükisõna on läinud selle funktsiooni alt ära. Tundub, et trükisena levitab infot, mis igalt poolt kätte tuleb ja nagu see õpetav funktsioon on jäänud äärmiselt tagasihoidlik, ostaks eriti kui vaadata seda, mis ajakirjanduses ilmunud. Ja võib-olla raamatuaasta peakski nagu rohkem võtma ette selle mõtte et ikkagi eesti rahvast paraku on vajaga õpetada. Raamatuaasta on kindlasti seotud ka meie üldse meie hariduselu ajalooga ja meie kooli ja, ja kirjaoskuse ajalooga. Jah, ja need üritused, mis need raamatuaastal ka korraldatud on ja need väljaanded, mida well antud tahetakse on eelkõige jah, niisugused raamatu ajaloo alased uurimused ja raamatul leksikoni väljaandmine on näiteks kavas. Juttu oli ka sellest. Tõenäoliselt oleks vajalik välja anda, aga praegusel ajal siis juba teine osa kunagi Daniel Palgi koostatud raamatust raamatu osa Eesti arengus. Aga üks jutt, millest räägiti ka neljapäeval küll oli see, et oleks vaja, et raamatuaasta idee väga tõsiselt hakkaks kõlama nii raadios, televisioonis kui ka pressis laiemalt. See on otsene üleskutse meile ja kindlasti hakatakse seda meie raadios kaaluma ja on ilmselge, et vikerraadio annab oma parima, et raamatuaastat kajastada ja seda aidata, ette valmistada ja läbi viia. Ja kuulakem nüüd, mida on rääkida vabariigi presidendi protokolliülemal Piret Saluril? Esmaspäeval algavast Norra kroonitud peade visiidist? Tegelikult see kuningliku siin on võrdlemisi lühike. Ta kestab poolteist päeva ja niisuguse visiidi kava välja töötades ja ette valmistades me püüame sinna sisse panna nii palju kui võimalik, seal on vältimatud niisuguseid fotokollilise kohustuse, ametlikke kohtumisi aga siis need eriti just Norra kuningliku visiidi puhul me oleme püüdnud seda noh, märkida või anda niisuguseid pidepunkte. Meie vaim ei olnud meie kultuuriga, sest me saime aru nii, et külalised, kõrged külalised, kuninglikud külalised on just sellest väga huvitatud. Norra kuningakoda on andnud meile teada. Kuningas ehk ei soovigi nii palju leida siit meie ühiseid ajaloolisi sidemeid, ühist minevikku. Meile kõigile väga tuntud lugu, kuidas Olav trükkivasson väikese poisina kolme aastasena vist koosema maasturitega vangis oli ja nii edasi, nii edasi vaid et ta tahaks tõesti teada. Tahaksid teada ja tutvuda Eesti tänapäevaga, muidugi poliitika majandusel, aga, aga ennekõike vaimueluga, milleks me siis nimetan, eks ole, kultuuri alugeneestsin laia. No lõppude lõpuks peremees, kes kuninga vastu võtta, kes Norra kuninga Harald viienda on siia palunud ja kuninganna Sonja on isegi Toetada mingit kan vaad moodustada tema võõrustamisele, siis me oleme teinud näiteks niisuguseid asju. Me tutvustame kuningale vanalinna Meie Niguliste kirikut, raekotta, toomkirikut, aga me teeme siis nii, et need lühikesed teadmiste toomkirikus, vil raekojas või Niguliste kirikus on siis on seal väike kontsert. See on ju meie koorikultuur. Me oleme laulma nüüd nende inimeste hulgas, keda kuningale esitletakse ja kes on palutud ka pidulikule õhtusöögile, on meetõlkijaid, kes on tõlkinud norra kirjandust ja selle norra keeles. On see ka, on väga kummalised lood. Kui ma seda ette valmistada visiit ja kava, siis ma hakkasin mõtlema, et ma arvan, et maailmas ei ole niisugust maad, niisugust rahvast, kes on väga palju lugenud ja tunnevad norra kirjandust, kui meie, mingi imelik asi selle norra kirjandusega meil on anda, on olnud ikka väga populaarne. Ja ütleme, minu põlvkond ja minu ema põlvkond on teadnud Kristiina lauritsa tütar peast lehekülgede kaupa, eks ole, sinul ka. Ja, ja samuti Bersani või pojerit või, või niisugust ajakirjanduse klassikat pikk maailm on raamatuid täis eestlane alati palju lugenud. Aga miks just see, need mingi niisugused väga vaimsed hingelised, niisugused sidemed Norraga on ja seda me püüame markeerida selles kavas väga õigele, seal saab valmis suurim mahukas Norra, Eesti, Eesti Norra sõnaraamat. Mis on suurim skandinaavia keelte sõnaraamat nüüd praegu, mis meil võtta on? Ja saab just nii valmis, et kui, kui kuningas astub oma residentsi siis leiab ta laualt selle sõnaraamatu esimese eksemplari. Ja ma arvan, et tal on huvi seda lehitseda vähemast. President Meri ja proua Helle Meri pidulik õhtusöök kuningale ja kuningannale on mõistagi Mustpeade majas ja muster on ju endine. Ühendatud ola Püha Olavi gildimaja Olavi saalis on siis pärast kohvijoomine, kus kuningale on võimalik jutustada seda Olavi saal ja ja samal ajal muidugi ka meie kultuuri, meie arhitektuuri pärite. Kuidas ja teatavasti on Olavi kild esimene kild, kuhu kuulusid ka eestlased, nii et meil kõigil selles on muidugi teatud niisugune väike eneseuhkus, kaob. Nii, nüüd riigivisiitide teine päev on tavaliselt mõni teine linn, seekord Pärnu kuninglik jaht jõuab just sobivalt Pärnusse selleks, et oma kuningas ja kuninganna peale võttedes sõita Riiga kerkimine esittoniskle Lätis. Ja seal on kohtumisi linnapeaga ja, ja puu istutamist, jau raamatut ja nii edasi, aga edasi kõnnivad nad läbi Koidula pargi. Kõrged külalised presidendi juhatusel astuvad Pärnu vanalinna põhikooli uksest sisse sest on esimene september, esimene koolipäev, mida mujal Skandinaavias nii väga ei tähendab, see ei ole niisugune kooli alguse päev. Nii pidulikku traditsioon ja kombestikku neil ka ei ole selgunud. Meie muidugi, olles uhked oma 200 aastase omakeelsele koolile ja rahvakoolile ja nii edasi sellele, et meil on siiski suhteliselt vara üldine kirjaoskus, oleme väga rõõmsad, et kuningas just sel päeval tulid ja et Pärnu vanalinna põhikooli lapsed saavad siis niisuguse esimese koolipäeva, kus on ka Norra kuningas ja kuninganna ja kusjuures mina tahan küll uskuda, et see põlvkond jääb mäletama ja rääkima oma lastele ja lastelastele nagu meile siin on igasugust asju räägitud, eks ole. Lugu sellest, kuidas Norra kuningas Harald, viies nad esimesse koolitundi helistas, sest see toimub tõepoolest, kuningast saab kella pihku ja helistab, seda ta ei ole, kuuldavasti ei ole seda enne varem teinud. See on naljaga pooleks, eks ole, aga ma tahan öelda, et et kuninga visiidis ja kuninga külaskäigus ja see on riigi visiit, eks ole, on seda niisugust noh, hariduslikku ja vaimset ja kultuurilist poolt suhteliselt palju. Noh lisaks on muidugi oma programm Norra kuningannal, keda siis võõrustab proua Helle Meri. Nad käivad Katariina gildis ja tutvume tarbekunstiga ja omalt poolt siis kuninganna avab Norra tarbekunsti näitusi meie kunstnikuks. Ja nüüd ongi meil võimalus selle näituse kohta pisut rohkem kuulda. Käisin Toompeal rüütelkonna hoones päeval, mil norralased seal näitust üles panid ja rääkisin näituse kujundaja kirvil Haukkeliidiga. Ta ütleb, et rõõm on näitust üles panna nii sobivates, ilusates ruumides ja see näitus on spetsiaalselt siia Eestisse toomiseks neid esmakordselt praegu tehtud. Mil meie May haugeni muuseum nii suure hulga väärtuslikke asju Norras välja välismaale saadab ja me loodame, et see näitus läheb edasi teistesse Baltimaadesse ja võib-olla hiljem Pariisi. Näitus kannab pealkirja akantus rahvakunstis. See on talupoegadest käsitöömeistrite looming 18. sajandi teisest poolest ja 19.-st sajandist põhiliselt Stalini paikkonnast. Seon Org Norra keskosas. Mai haugeni muuseumist pärinevad Ki need ilusad asjad, milles igal pool on kasutatud dekooriks kaugel lõunas Vahemere ääres kasvava taime akantuse motiive. Näituse avamisel saavad juuresviibijad kauni kataloogi, mille sissejuhatusest loeme. 2500 aasta jooksul on akantuse motiiv kaugelt Vahemere äärest liikunud aina põhja poole inspireerides loendamatuid, kunstnikke ja käsitöölisi, kujutama tema lehti ja õisi. Kelmetallis küll kivis kudumites ja maalingutes. Kuud prantslane häälenis. Talupojad 18. sajandil ei olnud kunagi tegelikku tõelist akantuse taime näinud. Kuid see kaugemalt tulnud motiiv sai neile nii armsaks ja omaseks, et nad kujutasid seda nõtkelt ja varjundirikkalt kõikvõimalikes esemetes. Saates näituse kataloogis on kirjutanud Norra välisminister Knut voolevak. Kunstimuuseumid, hüppajad Kersti Kull ja Tiiu Luik tunnevad ühistööst ja valmivast näitusest rõõmu. Huvitavad ja põnevad eksponaadid norra rahvakunstist, ega siis meie kunstimuuseumi ju väga tihti me seda rahvakunsti ei näita. Et noh, siin praegu see valge hele sein ja need ilusad tumedast puust ja aegu ja päevinäinud asjad ja kõik on nii, et igat asja tahaks tülitada ja katsuda kohe ja, ja mõelda, kui ilusat käsitööd on siis 18. seitsmenda sajandi norra tehtud Mul on jäänud ka mulje, et nad ise väga soovivad, et see näitus selliseks kujuneks, ta jõuaks edasi ka teistesse Baltimaadesse ja ma olen kuulnud, et neil on ka, ei tee seda veel Prantsusmaale viia. Neile jõudis näitus nüüd muidugi tänu Norra kuningapaari riigivisiidiga ja näituse korraldab tegelikult Norra kuninglik kond, siis koostööd Lillehammeris asuva vabaõhumuuseumi Maichaugeni tähendab riigikogude ja siis Eesti Kunstimuuseumiga. Saate on kaunis palju, sest et need ilm haarab praegu neid suuri eksponaate, aga nagu te nägite see antud motiiv, mis on ju niivõrd huvitav, selline rahvusvaheliselt väga tuntud ja läbi kunstiajaloo väga pikalt arenenud motiiv on korraga 18. 19. sajandil seal Küütprantaaleni niivõrd õitseb puhkenud just nimelt mitte professionaalsed kunsti või tähendab läbi professionaalse ja sakraalkunsti ta kahtlemata jõudis nende küla ministriteni, aga ta on just nimelt rahvakunstis niivõrd jõuliselt ja lopsakalt õitsema löönud. Ja nagu te näete, siin on ju need niinimetatud staatuse esemeid, eks ole, on selliseid ilusaid mööblit ja teda kasutati väga palju talu interjööridega on niukseid, uhkeid, kiriku saane ja mis iganes, aga te märkasite ka seal selliseid kõige lihtsamaid tööriistu, kõige tavalisemaid, väikseid, nii näete ka niisugusi, lehma tüdruku, neid soolatopse ja nii et see motiiv tõepoolest kõikvõimalikel tarbeesemetel ja interjööris oli kasutusel, need olid kahtlemas vaata jõukamate talude interjööridega, sealgi oli selline varanduslik kihistumine ja, ja nad on ise väitnud, et need käsitöömeistrid just nimelt tulid nendest vaesematest taludest nendes toonikuteste rentnikke. Ei, kes, kes siis pidid tegema ja sellega oma elatist teenima ja sugugi mitte nende oma kodudes ei olnud selliseid uhkeid röövleid ja selline üldse selline interjööri kujundus, tähendab, see oli väga täpselt norra talus paika pandud tol perioodil ja seesama ehitusmeister, kes ka selle talu ja need hooned rajast siis ka kõik need mööblit lina sisse ja need kaunistused just see 18. sajandi keskpaigast peale, seal on ka niisugune majandusliku heaolu tõus, talupoeg, konnad märgata ja üldse laiemalt ka norra üldise rahvakunsti sellise õitsengu ajaga nagu langeb kokku. Aga nokantus motiive ei olnud sugugi mitte niimoodi kogunud ka valitsuses, vaid just nimelt see Kesk-Norras asetsev Secrythleni org ja siis mõningad ümbruskonna piirkonnad, kus siis ka niimoodi modifikatsioonidega seda motiivi kasutati, näituse kuraator koore Huuta ronida väga ilusti oma saatesõnas kirjutanud ja kohe nagu kuidas jõudis Norrasse kõigepealt läbi Oslo toomkiriku ja siis läbi sealsete kirikute ja ka küüdvalt oleneb väga palju nagu rajab töödi kirikuid, 18. sajandil tegeldi oma kirikute renoveerimisega ja läbi sellise kirikliku kunsti ja linnakultuuri kahtlemata kantud nende talupojameistrite käsitöömeistrite Ni jõudi. Nad tõid selle näituse siia laevaga, kuidas see tehniliselt kõik see töö ja sebimine siin on läinud, ma vaatan siin nii asi on juba praegu lõpujärgus ja, ja näha, et ilus tuleb ja tööd on palju olnud. No tööd on teinud meiepoolsed inimesed ja kui ta tuli esialgu laevaga, siis ei õnnestunud kõiki kasti isegi üles tuua, siis tõesti, need on niivõrd rasked ja vanaaegsed, kapid on ikka, ei käi üle need. Aga nüüd on kõik asjad paika pandud, kõige rohkem on muidugi ise teinud, sest nemad tunnevad seda materjali ja need vitriinis on meie inimeste poolt pandud ja asjad võib-olla Stuarti ja riputamise osad aidatud. Aga muidu nad on põhiliselt kahekesi koos töötanud iga päev või seal ja, ja ise oma eksponaate eksponeerimisele kindel kujundusplaan, mida nad siis jälgivad ja muidugi näitas, saab väga ilus. Ühes vitriinis on suured Eesti selleks sööri kuninganna isiklik soov, et meie poolt oleks ka akantuse motiivi esemeid ja meil oli ainult esialgu välja mõeldud üks Saaremaal olev kirst, mis on siiani toodud, aga täienduseks on toodud ehteid ajaloomuuseumist ja Marika ja Heinz valgu erakogust. Ja meil on olnud siin juba peaaegu et kõigi Põhjamaade näitas, et ainult rahvakunst on muidugi esmakordselt maalinäitus. Soome, Taani ja Rootsi. Ja nüüd on siis Norra. Tegelikult üks Norra näitus on meil ka ennem olnud ja kui te mäletate, et meil olid ju niivõrd kaunis Gerhard Monte vaiba näitud mis saatis Norra peaministri visiiti ja ma tahaks veel öelda, et minule isiklikult on see ääretult sümpaatne, selliseid riigi visiitidega kaasnevad sellised tõsised kultuurisündmused või niuksed kunstinäitused, mis on ju teada, on ääretult kallid ja töömahukad. Näitust saab vaadata alates kolmapäevast ja see jääb lahti kuni oktoobri keskpaigani. Ja siin ta on. Norra-eesti eesti-norra sõnaraamat. Ülle Viks, teie saite raamatu just praegu trükikojast kätte. Eila saingi. Ja see on nüüd väga värskelt ilmunud väga lühikese aja jooksul valmis tehtud viimane viimane järk, sellest tööst trükkimine, trükkimine ja siis ka viimane ettevalmistus oli suvel väga intensiivse perioodi jooksul. Tehtud kas oli nii, et püüti raamat valmis saada selleks tähtsaks päevaks, meil toimub Norra Kuninglik visiit Eestisse, see oli meil jah, seatud silmadeta see tähtaeg, kui kunagi tööd alustati, loomulikult ei, ei olnud visiidist midagi teada, lihtsalt tunti, et aeg on nii küps, et Eesti vajab niisugust sõnaraamatut. Lõppude lõpuks iga teise keelega suhtesõnaraamat kuulub ühe kultuurrahva ellu. No loomulikult jah, sellega kuidas sõnastan, lugeda hakati peale juba 92. aastal. Ja siis vahepeal jäi nagu venima töö, nüüd siis sel aastal Saisa viimase hoo sisse. Raamatu autorid on tüürid, Phare projekt, Eesti kuulajale kindlasti tuntud suur Eesti sõber norralanna, kes on tõlkinud kõik selle eesti kirjandusest, mis norra keeles olemas on ja Eesti poolt Sigrid Kangur jällegi küllalt viljakas norra keelest tõlkija Tartu inimene, kes õpetab ka palju tartus norra keelt. Nemad on siis koostöös selle paksu raamatu valmis teinud ja teie Ülle Viks liitusid. Ja nüüd nagu ütlesite, sel suvel Õigemini kevadel jah, juba hakkasid ettevalmistustööd ja minu osaks oli siis selle sõnastiku eesti poole grammatika ka tegemine, mingil määral oli see juba olemas, Sigrid Kanguri poolt tehtud ja, ja väga ilusti tüübinumbrid pandud ja tüvevariandid. Aga siis leiti, et on vaja seda nagu põhjalikumalt ja süstemaatiliselt teha. Ja siis noh, meie instituudis on väike kogemus olemas Eesti keele instituudis. Me oleme proovinud arvutiga teha eesti vene sõnastikku eesti keele grammatika, osatab sõnaartikli grammatilist vormistust. Et märksõna järel siis vajalikud tüvevariandid ja tüübi number. Et oleks kasutajal võimalik nende lisaosade abil ise kõik sõna vorming moodustada. Kui huvi on vajadust? Meil on ju üks esimene pääsuke, väike eesti-norra sõnaraamat, mis möödunud kevadel nõia üle aasta tagasi ilmus. Aga, aga nüüd see sõnaraamat on ikkagi täiesti kuidas öelda, keskmine korralik sõnaraamat. See üsna suursõnastik, nii keskeltläbi kummagi poole peal on 20000 märksõna, ta on kahesuunaline on Norra Eesti pool ja eesti-norra pool ja kummalgi poolel umbes 20000 märksõna et 40000 on päris päris ilus keskmise sõnastiku maht. Jaa, ta on ka sisult üsna rikkalik, sest siin on antud märksõna juurde. Loomulikult vastab teises keeles ja küllalt palju kasutusnäiteid. Et kasutajal on võimalik vaadata, et kuidas, kuidas mingis väljendis või sõna ühendis sõna kasutatakse nende näidete tõlked loomulikult. Ja siis mõlema keele kohta on antud grammatika, et see aitab keeleõppijat ja keelekasutajad küllalt palju mitte ainult lugemisel, aga võib-olla just eriti rääkimisel ja on antud Need grammatilised andmed mõlemal poolel nii märksõna juures kui ka vaste juures, nii et ei ole vaja. Kui olete leidnud mingi sõna vast ei ole vaja seda teiselt poolt hakata otsima enam, et kuidas teda käänata või pöörata, see on kohe seal sõnastikes olemas. Et kasutaja elu kergemaks, mis kakskeelse sõnastiku jaoks on üsna oluline, mida tavaliselt sõnastikes ei tehta, on see, et on viite artiklid sisse pandud grammatilised. Eesti ja Norra keel on oma ehituselt väga erinevad ja väga raske on noh, teise keele grammatikat taibata, kui, kui keeltel vähe inimene oskab. Ja siis on väga oluline see, et on näiteks eesti keele puhul need erinevad tüvevariandid võimalik üles leida. Et kui on näiteks tekstis sõna vorm lakke, siis kasutajal ei ole suuri raskuseid teda seostada sõnaga lakk. Aga samal ajal on ta ka lühike sisseütlev sõnast lagi ja ainsuse omastav sõnast lake. Selle peale on väga raske tulla ja ma ei teagi ja noh, selliseid viiteid on pandud siis süstemaatiliselt ja arvuti abil. Ja no muidugi mitte kõike, aga sellised, kus sõnatüvi rohkem muutunud, nii et kasutajal võib tekkida raskusi äratundmise seostamisega. Arvuti teeb muidugi sõnaraamatu tegijate töö hoopis teiseks. Eks muidugi sellega saab palju kergemini asju korrastada ja süstematiseerida, siin teks lühendite kasutus on arvutiga kõik üle kontrollitud ja ühtlustatud. Ja noh, kõik need sõnaartiklit, sõnatüve erinevad kujud ja tüübinumbrid, need on ka kõik arvuti abil siin üle kontrollitud ja nendele sõnadele lisatud, millel veel puudu olid mis on hiljem juurde pandud sõnastikku. Nii et tegijad võivad praegu oma tööst suhteliselt rõõmu ja rahuldust tunda. Ma arvan küll, et ka teised peale minu ja välimuselt on raamat ka ilus, nagu me teame kõik, et sõnaraamatu välja andmine maksab, see ei ole odav. De, kuidas siin on? Siin on seda toetanud narrid. Norra välisministeerium on maksnud vist kahel korral algul stipendiumina sõna, et seda üldse tegema sai hakata. Autoritele ja nüüd siis sel aastal sõnastiku toimetamiseks trükkimiseks andis ka Norra välisministeerium raha. Raamatu andis välja Eesti keele sihtasutus, mis Eesti keele instituudi juures töötab. Te kuulate kultuurikaja ja täna on meie mõtted Norras. Jäägime norra eesti kultuurisuhetest ja üks saatekülalisi on Elvi lumet. Meie kuulajaskond arvatavasti tunneb teda kui norra kirjanduse eesti keelde tõlkijat viljakat tõlkijat, kes on meile andnud meie armsa Kristiina lauritsa tütre uues tõlkes ja hulga teisi raamatuid. Ma paari sõnaga visandaksin, kui tohib, relvi loed teie selle tõlkija tee nimelt, te olete üks neid inimesi, kes on oma mingisuguse nooruse, igatsuse ja unelma jälil, tõesti käinud, norra hakkas teid huvitama. Olles ise kõrgkoolis keemiat õppinud vahetasite täielikult elukutset iseseisvalt omal käel. Nendes tingimustes, kus mingi said sõnaraamatuid ega käsiraamatuid ei olnud ja kus Norrasse sõitmisest ei saanud unistadagi. Hakkasite seda norra keelt õppima ja muutusid head ja tingimused ka avardasid ja niimoodi kujunes see teie elutööks. Ega ma nüüd midagi valesti ei, nii ta just on olnud. Ja kas te oskate praegu öelda ka meie tõlkijate sarjas? Oleme sellest kord suurema ülevaate saanud, kui palju te olete neid norra keelest raamatuid üldse tõlkimisest? 16 raamatut on ilmunud, praegu aga on kahe raamatu käsikirjad on ka valmis ja on kirjastuses praegu ootamas need kokku võiksin öelda, et tõlgitud on 18 raamatute ja olete ka Norra ainestiku norra kirjandust tutvustanud. Olete ju eesti-norra seltsi aktiivne liige ja Norra väga südamelähedane. Norra on väga südamelähedane ja, ja tõesti peale kõik ja olen püüdnud seda Norrat tutvustada eestlastele raadio kaudu, mõned üksikud korrad isegi televisioonis ja siis ka norra eesti seltsi raames oleme korraldanud mitmeid-mitmeid Norra kirjandusõhtuid. Üks suuremaid oli Sigrid Undseti õhtu, kus rääkisin ja tutvustasime selle suure kirjaniku elulugu, tema traagilist saatust meil on olnud Ibseni 170. aasta sünnipäeva. Alles selle aasta kevadel, mis oli ka väga huvitav, kus olid väliskülalised esinemas. Sageli on kutsutud esinema koolidesse raamatukogudesse, kus ma olen siis Norra kirjandust tutvustanud ja võib-olla sisse süstinud väikese lugemise pisiku selle maa kirjanduse vastu siis te kindlasti suudate midagi üldistavat öelda selle kohta, mis on norra kirjanduses see tõmbejõud, mis eestlast sellega niivõrd seob? Alati on sidunud. Ja võiks võib-olla kõigepealt öelda seda. Norralased, eestlased omavad küllaltki palju ühiseid jooni. Muleme mõlemad põhjamaised rahvad ja küllaltki kinnised, enesesse tõmbunud ja võib olla elame kõiki oma kurbuseid, jaga rõõme iseendas läbi ja, ja sageli väga rängalt. Norra kirjandus ka peegeldab väga palju just selliseid norralaste ja inimene leiab endale südamelähedaste palju, kus ta saab ennast samastada nende norra kirjanduse tegelastega. Muidugi mõjub ka väga Norra loodus, mis kahtlemata on peaaegu kõigis norra kirjandusteostes võiks öelda mitte taustana, vaid lausa elava tegelasena. Ja Norra loodus on omakorda kujundanud vägagi norralase iseloomu ka neid iseloomujooni võib-olla, mida eestlastel vähem on niisukest erilist soovi ja tahtmist elada, vabas looduses viibida või veeta oma vaba aega mägedesse, siis samuti tee niisugust suurt tahet ennast proovile panna, ületada raskusi, isegi mõned välismaalased on naljatades öelnud norralaste kohta, et Norra mees, selle asemel, et vallutada naiste, läheb tema kindlasti mäetippu vallutama. Et seal vennaste paremini. Aga norra kirjandus, mis on meie põlvkondi mõjutanud nende suurteostega klassikutega on siiski ka praegu väga elav ja huvitav kirjandus ja praeguses norra kirjanduses on teoseid, mis on ka vallutanud maailma ja mõned neist on ka eesti keelde tõlgitud. Norra kirjanike teoseid praegu küllaltki agaralt tõlgitakse. Muidugi, kõige markantsem näide on kindlasti Johnston koorderi Sofie maailm, mis on vist praegu kõiki skulptuur keeltes nüüd olemas ja aga ka teiste kirjanike teosed härbakvasmu, mis on eesti keelde tõlgitud. Samuti on ka kuni 20. keeles vist hiljuti oli ta seitsmeteistkümnesse keelde tõlgitud, et ka tema raamatud on leidnud laia leviku. Praegu on ettevalmistamisel Prantsusmaal isegi filme. Tahetakse teha Tiina raamatust filmi, nii et ju on leidnud see raamat ka seal siis nii suurt kõlapinda. Sofie maailm on ju ilmunud ka Eesti ja maailma, et on ka Eesti koolinoorte hulgas leidnud head vastu võtta ja vastuvõtu ja kuidas te hoiate ennast kursis tänapäeva Norra kirjandusega, norra kirjanduse tõlkijatel on väga lihtne ennast hoida kursis uuema norra kirjandusega. Sellest Norras on üks niisugune tore asutuse nagu norra kirjanduse levitamise büroo välismaal. Lühendatult on ta nimetus ala ja seal töötavate kolm inimeste kelle ainsaks ülesandeks ongi tutvustada norra kirjandust kõikidele teistele riikidele, kes selle vastu huvi tunnevad. Ja nii saavad norra kirjanduse tõlkijad iga aasta kirjanduse täisnimekirju, mis on teostest ilmunud koos väikese. Need on kataloogid, kus on fotod nendest ilmunud raamatutest ja väga väike sisukokkuvõtte. Peale selle koostab see büroo, võiks öelda sääraseid õppetähendab, kus on kõik ilmunud norra kirjanduse kohta arvustused, tehakse nendest koopiad ja sõidetakse kokku ja saadetakse kõikidele tõlkijatele laiali. Neid arvustusi lugedes iga raamatu kohta võib-olla on kolm, neli arvustust, saab juba tõlkija täiesti pildi sellest teosest ja ta saab teha otsuse, kas ta tunneb huvi selle vastu või mitte. Siis antakse veel ajakirja norra kirjanduse, see on ingliskeelne, see, kus ka siis lähemalt käsitletakse tähtsamaid möödunud aasta tähtsamaid teoseid, kirjanikke, nende tähistatakse, nende juubeleid ka see saadetakse kõikidele kõikidele, nii et, et suur korrespondent Norrast igal aastal ja võiksin küll öelda, et me oleme, kes me norra kirjandus tegime, me oleme kursis selle selle maa kirjandusega. Ütlesite praegu, et me, kes me norra kirjandust tõlgime ja meil on minevikku vaadates on kadunud Hendrik Seppa nimetada, aga kes praegu, kes on need noored, kes järele tulevad ja praegu ütleme, on tublisti tõlkinud Sigrid Kangur on alustanud tõlkija teede Maarja Siiner kes on tõlkinud kaks Jens pirne, puuraamatut ja pöörne puu on väga mainekas ja tähtis kirjanik norra kirjanduse. Ja muidugi on ju meil veel Arvo Alase väga tunnustatud tõlkija, kes vahepeal küll pühendas ennast diplomaadi tööle aga praegu ta on jälle hakanud tõlkima ja ja ma usun, et järelkasvu on veel tulemas. Me oleme korraldanud eesti-norra seltsiga mitu aastat Norra novelli tõlkevõistluste ja sealt koorub ka nii üks kui teine andekam inimene välja ja kes edaspidi siis võib-olla lisandub meie norra tõlkijate kasinasse perre teie tööd, Jää teeneid, Elvi lumet on Norra riik kõrgelt hinnanud ja te olete ka üks neid kultuuritegelasi, kes on kutsutud Norra kuninga visiidi puhul korraldatavale pidulikule õhtusöögile. Mis aumärk see on, mida teil on õiguse juhus siis kanda sel õhtul? See on Püha Olavi medal. Ja see on tõesti norra riigi kõrgeim autasu, mis antakse välismaalasele eriliste teenete ees Norra riigi heaks, mis on tehtud väljaspool Norrat. Ja Me võime siin siis nagu teha sellise järelduse. Norra peab sellist kultuuritööd ka väga oluliseks. Et ta annab ka tõlkijale oma riigi kõrgeima autasu. Ma tean, meil ka üks vene tõlkija on saanud selle. Ja üldse tõlkijad on saanud ka veel teisi väiksemaid autasusid ja preemiaid mida norra riik on ikka iga aasta jagab kellelegi midagi, nii et seda seda tööd toetatakse, seda tööd hinnatakse. Norra on tänulik nendele inimestele, kes tema heaks midagi teinud või, või kui, kui me piltlikult ütleksime, et Norra ei jäta vastuarmastuseta seda, kes on temale armastust avaldanud. See oli tänane kultuurikaja, mille valmistasid ette Külli tüli ja Mari Tarand. Soovime teile häid mõtteid ja rõõmu nii loodusest kui kunstist. Sel viimasel koolieelsel nädalavahetusel kuulmiseni.