Istuge palun hästi mugavalt ja me alustame noorte autorite raadioklubi. Täna on kavas Enn Vetemaa poeemi inimene ja taevas ning Aino Toomas poja novelli võtmehoidjad. Arutelu. Mõlemad tööd on oma uudsuse tõttu kutsunud kuulajate ja kriitikute seas esile päris Haralisi arvamusi. Näiteks kirjutab raadiokuulaja ebakolk. Tõuke käesoleva kirja kirjutamiseks andis rõõm Enn Vetemaa poeemi inimene ja taevas üle. See meeldis väga. Kuigi tee ja teema pole sugugi uued, ei ole seda keegi veel niimoodi öelnud. Näib, et Enn Vetemaal on oma huvitav käekiri välja kujunenud. Soovin noorele autorile palju jõudu ja edu. Ning hoopis teiselaadiline kiri rakke keskkooli õpilastelt. Kuulasime Enn Vetemaa poeemi inimene ja taevas. Lõpp jäi meile päris segaseks ja mida poeem ütelda tahtis, jäi arusaamatuks. Millest siis niisugune arvamuste lahkuminek? Tahaksime seda arutada tänases klubis ja seda enam, et Toomas poeg Vetemaa on noored autorid ja noorte kirjanike üleliidulise kokkutuleku eel on noorteotsingud eriti reljeefselt päevakorral. Ja Vetemaa ning Toomas poeg on otsivad ning katsetavad autorid. Missuguse eduga, aga sellest kuulemegi tänases klubis? Ennaga tutvustame end kuulajatele, kes võtavad meie klubi tööst osa praegu oma raadioaparaatide juures istudes. Nõnda siis täna anud klubis. Selma Loorents Enn Vetemaa, Arvo Valdor, Helgi Muller, Aina Laur. Tuletame meelde, võtmehoidjad avaldati Eesti raadios 14. oktoobril. Inimene ja taevas oli esmakordselt kavas 21. juulil ja tuli hiljem kuulajate soovil kordamisele. Nüüd on sellest möödunud juba tükike aega, sellepärast oleks kindlasti kasuks, kui kuuleksime veel kord poeemi viimast, neljandat osa, kus idee on kõige selgemini väljendatud. Inimvaim maas, teine, astun rebida, jaksas tüdines tüdines mängida väetigest gravitatsiooni jõul väetidest lahti lahti lahti lahti lõbusensiiki ta kaheksas küllalt said maapealsest häälista taevasse vahtida. Küla sai taevase lahtina Kosmose müütides kirjatud voorid. Nüüd lõpuks lõi lahtida kosmosemüütidest, loorid lõi lahti ta. Inimene sammub mööda Kuud. Ennäe inimest. Õngelisel barelli heliseb talari. Tema jälgedes ei õitselilled. Aga kuutolmu pressib iga ta samm, maapealset tehase nimetuse. Rass, möll, praetaarin, võime sealt lugeda. Kas tõesti eelistaks keegi krüsanteeme? Kuula, inimene sammub läbi vaikuse meri ja vilistab. Enn näen inimest, Kuu kraatrite kaja. A pean tooma show vilistagu ta õhtutest Moskva lähistel või siis Viljandi paadimeest. Seal ikkagi ood. Vaata, inimene jäi mõttesse Voltaly kraatri serval. Näe inimest, sobiv paikkond mõtlemiseks, las mõtleta veidi see inimene, kuidas kiiremini saaks pilvede merest ja udude soost selguse, mere selgust, juua armastab inimene. Nüüd kummardus ta ja tõstis midagi kuult. See on meie vimpel. Näe, kui säravas kuutolm impli, ta hoiab seda ette sirutatud käel. Koledat surma kalade märgi all, kas polnud ta 30. vanaisa, jumalavallatu Ivan Žušilsquest või üks nendest, kes kiriku ees laulsid? Ta isa. Teema ise aga hoides käes vimplit, mõtleb sellest, kuidas kiiremalt muuta pilvede, merede ja udude soon selguse meredex. Seda vajame. Maailma köik linad ja vea. Nüüd on meil võimalus klubis kohtuda autoriga ja küsida autori käest, mida ta põimik õieti öelda tahtis, kuidas endal õnnestunud ja mida ta ise toime kohta arvab. Selle poeemi kohta, no mul endal ka kaunis raske midagi niisugust konkreetset arvata, no see on, autoril on harilikult ikka see raskus, Ama võiksin küll rääkida, miks ma sellise poeemi või, või selline taotlus sellist poeemi kirjutada, mul tuli. Nimelt mõte hakkas kuskilt sealt peale, et luule iseenesest on kui nii muusikaga tõmmata paralleele, systemon, homofooniline, ühehäälne. Me saame korraga lugeda ainult ühte rida ja, ja kogu kogu luule ongi alati niimoodi olnud. Aga samal ajal näiteks elus juhtub sageli niisugustesse kohtadesse, kas turule või sauna, kus, kus sa kuuled näiteks isegi niisugust momenti, kus inimesed erinevad inimesed räägivad samal ajal täiesti erinevaid jutte. Niisugustel asjadel on tavaliselt väga võluv koloriit. Igatahes koloriit, need kõik summaarselt kokku annavad mingisuguse, täiesti uued uue kvaliteedi, mida näiteks luuletades saunast sellist sellist varjundit kuidagimoodi ei oska anda ja siis. No saunast, ma ei tea, kas see mõte muidugi tuli, aga, aga see illustreerimiseks on võib-olla. Mulle tundub, et üsna õige nimelt ma just tahtsin saada taolist taolist efekti tekitada tähendab mitte efekti, aga aga midagi taolist, et erinevad inimesed räägiksid, kui mitte just erisõnu, siis vähemalt mõningaid asju kooris mõningaid üksinda ja, ja isegi kohati nii, et käiks erinev jutt samal ajal. Ja siis sellest taotlustest ma siis hakkasin seda kirjutama, vahepeal ma väga kartsin seda, seda momenti, et, et tähendab võib-olla läheb asi väga häguseks, ei saa mitte mingisugust kogu mulje, aga siis siis ma vaatasin jälle näiteks koorilaule, kus meeskoor sageli laulab, nii et ütleme, passirühm laulab seal ühte sõna, mingisugused hallad või päike terve laulu ulatuses ja siis teises rühmad mõni jälle mõnda teist sõna. Ja huvitaval kombel kusjuures laulus on ju veel lõppude lõpuks diktsioon palju, palju raskendavam kui, kui luule lugemisel. Aga siis ma vaatasin, et siiski umbes umbes saab aru, mis seal räägitakse. Ja siis sellest mul tekkiski mõte taolist asja katsetada. See on nii poeemi vormilise lahenduse kohta, aga mis sundis teid sisuliselt valima niisugust teemat väga aktuaalsed tänapäeval nagu inimene ja taevas. No peaaegu ise ütlesite vastuse ka juba, et teema on väga aktuaalne, niisugust taolist asja ei ole kunagi kunagi maailmas juhtunud veel, et üks inimene meie armsa planeedi rüpest kipuks ära minna kas või natukeseks ajaks hiljem muidugi läheb pikemaks ajaks, nii et, et see, see sündmus iseenesest ja seda seda lugedes vist igalühel ja peaaegu igal inimesel, kes luuletas, tuli kindlasti mõte sellest ka midagi kirjutada. Soli Ain Kaalepi lõikuskuu sonaadi puhul üks kõnelus, kus keegi kriitik väitis, nii et kui oleks teada, et Ain Kaalep alustas selle luuletuse kirjutamist sisulistest kaalutlustest lähtudes ja seejärel alles valistan naadivormi et siis võiks selle luuletusega rahule jääda. Et aga praegu tundub pigem vastupidi, et Ain Kaalep on valinud enne vormi ja siis sellele sobitanud niisuguse sisu. Nüüd teie poeg on ka nii uudses vormis, sellepärast oleks huvitav teada, kumb kaalutlustel nii primaarne oli. Tähendab, siin olid võib-olla isegi mõlemad kaalutlused korraga, kui ma päris aus olen. Esiteks ma tahtsin sellest asjast kirjutada ja teisest küljest niisugusest asjast on kirjutada väga raske, sellepärast et ajalehtedes igal pool me kohtame väga palju ütlemisi selliste asjade kohta. Väga, isegi ajalehe keele omasid ning siis sageli kohe tekkis niisugune mulje, kui ma hakkasingi, hakkasin tegema, et ma peaksin kuidagi vormiliselt midagi uut saavutama, sest et kosmoselend lõppude lõpuks on ise ikkagi vormiliselt nagu uus asi, ei tahtnud teda päris soneti hakata suruma. Nii et, aga muide ei tea muidugi võib-olla vormi kaalutlused, ausalt öelda mul ennem, aga ei tea, igatahes mõlemad mõlemad vist seal liitusid. Nonii vorm on teil välja tulnud kaunise uudselt ja võib-olla see ongi üks põhjus, miks paljud poeemi kuulajad on võtnud võõrastavalt selle poeemi vastu. Aga mis poeemi kohta nüüd meie klubis arvatakse? Just selle poolest, et ta niivõrd uudne on, tekitab elamuse, paneb mõtlema oli niisugune mulje otsekohe, ilma et ma oleksin teadnud näiteks, kes äsja kirjutas, siis täiesti kindlasti ma teadsin kohe, et selle kirjutas üks inimene kes on muusik. Aga kui inimene on ebamuusid reaalne, siis võib-olla ütleme, räägime nüüd proosaarmastaja seisukohalt. Huvitav, see läheneb proosale ja viimasel ajal vist ongi niisugune suund, et luule läheneb proosale, mõlemad põimuvad teineteisega läbi. Aga enamus tekib ikka nii, et olgu ta siis proosa või olgu ta luule, peaasi et kunst on selles asjas olemas. Jäeroplegi vestlus üldiselt on ju Laura neil mitte sugugi vastupidi. Ta nii vormilt koha tõesti palju pakub, mis nii tundub, kas siiski ka esimene osa ei ole natukene venitatud just nende pumbummide? Ja võib-olla küll jah. See võib küll õige sellepärast, et tahtsin seal natukene koomilist efekti anda isegi, aga, aga võib-olla terviku seisukohalt seda ei ole nagu isegi tarvis. Vaielda saab siin ainult selle üle, kas antud vormis tulevad autori sisulised taotlused kõige paremini esile või oleks mõni teine vorm soodustanud seda paremini. Aga nagu arvamuse avaldati, on teos õnnestunud nii vormiliselt kui sisuliselt. No ja peale kõige muu veel ei ole üleüldse kuulnud ei raadios ei lugenud niisugust laadi hästi tore, hästi huvitav ja kohe must kadedus tuleb peale, et niisugune vahva asi on valmis tehtud. Vaata selle kohta, et noh, milleks lugeda Vettima poeeme, kui on olemas ajalooõpikud, kus võib lugeda teaduse ajaloo kohta veidi konkreetsemalt. Absurdne, see annab hea, aga siiski võib-olla ka ei see absurdne, see on täiesti absurdne. Kui see põen pakub elamust, siis milleks rääkida ajalooõpikust? Mind huvitab nüüd üks puhttehniline küsimus. Kuidas autor selle asja kallal töötas. Tähendab, kas ajaliselt või mil viisil või lihtsalt võib-olla räägiksid üldse loomingumeetodist, kuidas sel ajal? Loomingumeetod üldiselt ma kirjutan võrdlemisi kiiresti. Raske, raske öelda, mingit meetodiga asi, iga asi tekib peaaegu isemoodi. Selle ma kirjutasin ka väga-väga ruttu, aga ma ei usaldanud seda mitte kellelegi, aga mitte niipea üldse näidata, sellepärast et et ma ei saanud sellest, ma ei julgenud seda enne lihtsalt näidata, kui ma andsin kinostuudio õpperühma kätte seltsimees raudkivi ja maantee kätte ja lihtsalt palusin endale natukene ette lugeda, et kuulda, kuidas see kõlab. Ja nii, kui ma nüüd siin on minu, minu kõne kord, siis ma kangesti tahaksin neid neid inimesi ikkagi tänada. Mis Bajevi kohta lõppkokkuvõttes võib siis öelda. Lõppkokkuvõttes võiks öelda, et see on hästi tore ja uus asi ja väga huvitav vorm ja ma arvan, et enne ei ole isegi kade, kui keegi teine tema jälgedes seda asja edasi viib. Ma ei suutnud iialgi neid võimalusi ära kasutada, mis kõik olemas on, ma ise tahaks üht või teist asja veel teha rohkem naishäältele, vast natuke lüürilisematega. Aga seal saab hiigla palju välja mõelda, nii et igatahes vorm peaks olema võrdlemisi huvitav vorm, just. Võim on igatahes sisuliselt ka ju väga aktuaalne ja kaasaegne ja tänapäeval hõlmab nii just neid küsimusi, mida inimesed iga päev nii erutisega jälgivad ja ootavad. No seeldi õieti põimanni ajaloolisi fakte, käsitler noh et need on juba keskkooliõpikust teada ja nii edasi, aga tänapäeva luule on nagu üldiselt läinud rohkem nii sisemise pinge ja mõttepinge suunas ja proosa jälle nagu vastupidi, hakkab lähenema rohkem luulele. Ja täna meil oligi noorte autorite klubis kavas arutleda Enn Vetemaa kõrval ka just Aino toomas poja novelle ja eriti tema novelli võtmehoidjad. Arvo Valtumist valmistus rääkima. Siin oli üks mõte öeldud selle kohta, et mingil määral luule ja proosa nagu lähenevad teineteisele. Võib-olla see ei ole päris õige, aga nad kahtlemata rikastavad nende vastastikusest koosmõjust või võtavad üle teise liigi väljendusvahendeid. Nii on näiteks selles samas rättema põlemisküllaldaselt kasutatud täiesti otseütlemist, mis minu arvates hästi sobib just sellise ettekandelaadi juurtega. See põemm on siiski interpretatsioonis ja minu arvates rohkem kohane kui lihtsalt lugemiseks. Teisest küljest, proosa tarvitab võrdlemisi intensiivselt viimasel ajal poeesia võtteid näiteks kordust, lüürilisi kõrvalpõikeid, mingisuguse erisuguse vaatenurga alt vaatamist ja nii edasi toomas poja lugude järgi. Ja konkreetselt ka võtmehoidjate järgi võiks öelda, et see on noor autor kõigi siia juurde kuuluvate positiivsete ja negatiivsete joontega. Alati püüab leida mingisuguse erisuguse vaatenurga, millega ta läheneb oma materjalile. Materjali üle võib vaielda nii ühes kui ka teises loos. Aga see, et ta alati mingisuguste erinevate silmadega vaatab seda asja, see on kahtlemata huvitav. Mis puutub tähendab väljendusvahenditesse, siis nendel on kahtlemata võib-olla noorte autoritel iseloomulikud puudused ka omased. Milliseid puudusi sa peamiselt seal märkasid? Teatud üle pakutus, kuhjatus tingimata tahtmine huvitavalt öelda. Mis ei tule kindlasti kasuks, ei ole asi nagu lähtunud tervikust alati ja kõik kujundid ei loo ühtset pilti, noh, sisuliselt võib jääda kahtlemata kõigega nõusse, kuid võib-olla natuke on lihtsalt kompositsioonist mindud laiali ja võetud sisse niisuguseid erinevaid külgi. Ja see tuleb kahjuks kahtlemata selle poisi iseloomule. Nii et päris terviklikku pilti ei saa, nagu sellest poisist ta kohati hakkab iseenesele vastu rääkima. Ja isegi see, mis minu arvates on kõige ilusam motiiv, siin see poiss leiutab midagi, millest on teada, on muidugi maailma avastust ei tule ega saagi tulla, see läheb kuidagi odavamaks teiste asjade arvel, mis, mis ei sobi nagu selle poisi iseloomu juurde, sellest küljest. See on tegelikult ju aina toomas pojale kunsti kavatsuslik võtleda nimelt püüdleb oma stiilis ja väljendusvahendite juures just niisuguse poeetilise peegelduse poole ja püüab anda just hästi palju detaile, mis niit koos moodustaksid nagu mosaiigi. Ja igaüks üksinda, nagu eraldi võttes ei olegi üldse asjaosaline. Nojaa, aga asi peab ikkagi tervikuna looma mingisuguse pildi mis töötab ühes suunas, mis avab seda iseloomu just ühe ühtsena, nii et me võime tõesti uskuda ja näha ja kuulda seda poissi. Mõned huvitavad detailid ei lähe selle üldeesmärgideerimisse, küll see see on, see on päris õige, aga samal ajal tahaks öelda, et need detailid on ikkagi hiigla väga head, kui ta natukenegi saab neid rohkem üldeesmärki teenima panna, siis on igatahes väga tugev, mis sealt välja tuleb, see keele arhiseerimise võte, niuksed, niuksed, toredad vanad ütlemised ja need, need on kohe väga head ja isegi praegu nüüd nüüd ma kuulasin sinu juttu ja mul tekkis ka selline mõte, et see vast tõesti on nii, et nad üldeesmärki teine, aga nad on lihtsalt nii briljantsed, et et nagu lugemisel ei panegi neid väga tähele, nii et nii nõudlik ma ei oska olla selle suhtes. Võib-olla, et see on ühine, vigasin sinu poeemi ja ka selle poolest detailid hakkavad ise omaette mängima ja aga nad ikkagi peaksid looma mingisuguse terviku ja isegi seesama võte, sa ütlesid, et Arhaliseerimine või ei ole põhjendatud ju millegagi. Jumala kaasaegne poiss igatpidi täitsa meie päevades, kõik see sisu aga tuleb, see sisu tuleb kuidagi välja millegi niisukese ballasti tagant isegi ja ma ei ütleks, et see on nii briljant kui ta, kui ta tuleb põhjendamata niiviisi välja. No ja ka võib-olla võib-olla nad tõesti seda poissi või seda ideed päris hästi teenijaga samal ajal mina leian endale mingit muud eesmärki, see on selle selle ütlemisviisiga kuidagi valmistab lugejat nagu ette lööb selle üldkoloriidi kuidagi nii väga sümpaatseks inimeseks. Mulle meeldib Tomas paneks sellepärast, et ta võtab oma tegelasteks juba väga palju jutte järjest, hästi noored inimesed ja nii nimelt käsitledes neid natuke nii arhiseeritud keelega, hoiab nagu lugeja ergu, aga samal ajal loob niisuguse omapärase muheda vastuolu selle sisu ja vormi vahel ja annab nii edasi väga eredalt ja väga poeetiliselt oma kangelasmõttemaailma. Ja kui nüüd üldiselt seda lugu vaadata, siis ta on kaunis nii toreda huumoriga, nii kenakesti kirjutatud. Vaat see ongi toomas tugev, külgedel on soe, hea huumor. Nagu näha, sõnasoovijaid enam ei ole. Nähtavasti ei vaja öeldu enam erilist kokkuvõtet. Mulle tuli meelde Poola hõljetonisti šanovski ütlus. Kui trammijuht hakkab otsima uusi ideid, läheb tramm rööbastelt välja. On tore, et Enn Vetemaa ja Aino Toomas poeg uusi ideid otsides pole sõitnud rööbastelt välja vaid kulumata rööbastele ja nendega on mõnus kaasa sõita. Kuigi natuke raputab, paistab selle eest trammiakendest palju, seda, mida enne ei märganud ja mida jälgid huviga. Ning Aleksei Tolstoi oma autobiograafias ütleb palju vaidlusi esile kutsunud romaani leib kohta. Magantsem, kirjaniku õigust katsetada ja teha vigu, mis tekivad paratamatult sellega ühenduses ilma julgete taotlust, et ta ei saa olla kunsti. Ja lõpuks siin avaldatud seisukohad on ikkagi vaid noorte autorite isiklikud muljed ja arvamused, mis ei pretendeeri lõplikele hinnangutele. On ju klubide puhul pikani. Ühtlasi aga märgime, et kirjandussaadete toimetusel on kavas kutsuda esinema vabariigi tuntumaid kirjanikke, kes avaldaksid oma mõtteid noorte autorite otsingute kohta. Sellisel juhul oleks tegemist juba kaalukamate hinnangutega. Nüüd aga vaidlused, vaieldud, arutlused, arutatud meie rahupiip, klubi liikmete kõige vastsemaid värsse. See on siis sünko tõlge. Emad lahkuvad, pühendatud passbee lavile. Meie emad lahkuvad, me näeme und. Me rahulikult magame, kõht täis. Ei märkame, kui kohutav, see tund. Emad lahkuvad meist mitte järsku ei, näib meile vaid, et nõnda see vist on. Nii aeglane ja imelik, neil samm, nad aasta treppe mööda kaugenevad meist. Me närviliselt haarame siis aastat mõnda bravuurselt sünnipäevi tähistame, emal. See hilinenud rõõm ei aita enam. Ei neid, ei meie hingi päästa, nõnda. Nad kaugenevad meist. Meid hüüavad. Käed, sirutame unes, et neid leida. Kuid käed meil ainult õhku püüavad. Käed põrkuvad kui vastu, klaasist seina. Me hiljaks jäime. Hirmus tund lõi siis pisarates langetame pea, kui vaikselt süngena kolonni reas. Teemi ja emad kaugele meist Willib. Järgmise luuletuse autoriks on Helgi Muller ise. Monoloog. Kallis, mis ometi nõnda sa vesitsed, need mõned suudlused nüüd. Et oma naist ma sulle ei esitlenud, isegi tunnen ma süüd. Kallis, miks Soomet. Nii et ma sind hoian, selge sul olema peaks? Jeveelitlen, mu naine ei mõista mind. Nüüd sa siis isegi tead? Kallis jätta, milleks need kometid elama näed, sa ju peab lahutada ei saa ju ometi positsioon sajutiaat. Oleksin tööline kusagilt tehasest, mis oleks üldse siis kahelda, lahutaks poole maja saaks endale Jõelaks edasi, lahedalt, kallis, nohune ometi arukas. Sind ei mõtlegi jätta püüdase märjaks nutetud varrukas minuga tead, ei jää hätta. Teatan, kui tulen kiri või telle praamitsement oodata, teaks. Jääd, ma tulen. See ametikindel on kõik muutub jällegi heaks. Kallis saale, mõistlik ja arukas. Meil kõigil on omad vead. Pöidase märjaks tundetud varrukas, jäta nüüd isegi tead. Thelma Lorentsil on kaasas midagi uut. See on nüüd ka niisugune kosmiline järg Enn Vetemaa poeemile. Selle pealkiri on, mõeldakse edasi. Lähe on antud, vimpel on viidud ja mehed on mõtelnud maistest asjadest. Emad, olge uhked, kui te mehite väikeseid mehi. Emad, olge uhked, kuid ehite suuri mehi. Emad, olge uhked, kui tütred on mehised. Tulevik on kaunis kõigile. Tulevik on tuline, tule värgita. Tulevik on peen, tärgeldatud, särgita. Tulevik on tark, targutamata, kas olla või mitte olla. Dolla algusekspirelas keelas veel jumala Aadamat, Eevat madu. Sadu tuhandeid aastaid, sadu tuhandeid aastaid, saast sai seisvuseks sääriks, nööriks punun, kõik kemplused, dogmad ja jumalad humalaid, viskan õlle sekka ühegi meka poole ei kummardu palves. Valves seisan haige lapse voodi ees. Valvel, seisan lipu eesmaa ees, põlvitan nagu ema ees. Anna mulle jõudu kasvada, sinust suuremaks. Lõhe on antud, vimpel on viidud, sõda, saab surutud sõnaks vana ajalooraamatu lehele. Mehele minnakse armastusest ja maistest asjadest mõeldakse suures kosmoses edasi. Meie klubile antud pool tundi on läbi. Suur tänu osavõtjatele nägemiseni kuulmiseni.