Lugupeetud leinajad, head sõbrad. Kes oskaks kokku lugeda neid kordi kus oleme kogunenud siiasamasse saali? Sessafizzil on seisnud Peeter Lilje nimi. Täna tulime siia selleks et kõike olnut, mis on alles nii värskelt kõrvus ja silme ees taaskord oma mälust ja südamest läbi lasta mehhabeetrieljeed oma toimekal moel tõusmas dirigendipulti pole meile enam antud. Kuid ma ei tahaks rääkida viimase lugupidamise ja tänu avaldamisest. Ei meie lugupidamine ja tänu jääb kestma ja avaldub iga kord kui millal tahes täna või tulevikus lahkunut, meenutame tema tööde salvestusi, kuulame iga kord, kui ajendil või teisel mõni kokkupuude temaga äkki uuesti kirkalt mälupõhjast esile kerkib. Kui meie tänutunne nende vastu, kes on selle äratanud peaks ühel päeval lõppema ja viimaseks osutuma oleks meiega midagi väga tõsist lahti. Peeter Lilje, keda täna enda seast ära saadame on olnud elav näide sellest, kuidas kõikevõitev muusika leiab endale andunud teenreid sellest, kuidas särav anne, olgu ta pealegi sündinud ühe väikesevõitu maa ühes väikesevõitu linnas ja peaaegu umbsuseni suletud ajal jää siiski vaka alla vaid rajab endale tee kutseoskuse kõrgeimale tasemele ja tuhandete südametesse. Valgast Tartusse, Tartust Tallinna, Tallinnast Leningradi ja sealt juba kuhu tahes mis tahes hiilgavate või argisemate orkestrite ette. See on olnud Peeter Lilje väline tee. Sisemiselt on sellega rööbiti kulgenud suur süvenemine ja täiustumine. Suure vastutustunde toel. Peteril jõe kunstnikutee, mis katkes nii järsult, alles ootab oma uurijat, kirjeldajat ja mõtestajat. Sest iga juhtum on ainulaadne ning Sabloonid ei sobi õieti kunagi. Peeter Lilje tõusis esile noorelt ning tema tee nagu täna peame teatavaks võtma, katkes vara. Kuid ometi tunneme, et sellistel puhkudel pruugitav sõna tähelend ei taba seekord märki. Sest tähelennuks oli tema looming liiga veenvalt stabiilne ja järjekindel. Ei mingeid languse või äkilise tähe kustumise märke, hirmutav ja oleks võinud veel kaua tõusvas joones kesta. Kuid samas ei sünniks hoopiski rääkida tuimas töörgamisest. Seda keelab see soe sära, sünnipärase ande, valguse helk, suurimate kõrguste ja sügavuste aimused ja saavutamine selles muusikalises päevas, mis on korraga orgi ja pidupäev. Tõepoolest, iga isiksuse tarvis tuleb leida uus metafoor sest iga kordumatu isiksus ise on uus avastus maailmale. Kui alles hiljuti absodeerisime Estonia Alberteeringi teravmeelsele esietendusele seostusse peetelliliega kui eile hakkasid saabuma teated ERSO melust Euroopa musikaalselt, seostub see kõige otsesemalt mehega, kes ise alles väga noorena võttis endale vastutuse selle orkestri eest väga kriitilisel silmapilgul. Ja mitte ainult, et hoidis mängu oma tosin aastat koos vaid ka viis selle uute kõrgusteni ning süsteemse stabiilsuse. Nii kui me mõtleme Maravinski orkestrile kui ühele maailmahinnad tuimale on meil põhjust uhke olla, teades, et osa sellest mainest on meie külapoisi teine. Ja kui me täna loeme Soome lehtedest järelehüüdeid noorele maestro-le, läheb süda soojaks, nähes, kui siiras tänulikkus seal tuntakse suure muusiku ees, kes pole pannud paljuks võtta väikeste linnade orkestreid niisama tõsiselt kui maailma tähtsaimaid. Kunstikodu on kõikjal, kus teda andunult teenitakse. Peeter Lilje stiilis oli süvenemist ja sära nagu ka tema eluajale meie ühisele ajalehes nii omased närvilise kärsituse ja meeleheitelainete märke. Tema tõlgendused olid tänapäevased isikupärased kuid kunagi ei lubanud endale labast konkureerimist autoritega ega kaasajastamist. Jutumärkides. Ta tundis ja tajus aegu, mille muusikat mängis ja ta tajus oma aega. Temas polnud poosi ega odavat efektitsemist. Ta oli sügavalt aus iseenda, oma tööd oma kolleegide ja oma publiku ees. On tõesti kohutavalt kahju ja kurb, kui lahkub nii noor ja nii teovõimeline inimene. Ning kui see juhtub just siis, kui heitlik kunstielu tema kodumaal hakkab ilmutama uue selginemise ja uute perspektiivide esimesi märke. Meie viimane kõnelus Peeter Lilje õega oli oma uut staatust kujundava Estonia teatri hooaja alguses. Olen tundnud Peetrit realistliku asjaliku inimesena, mitte suure jutumehe ja fantaseerime, nii ka seekord. Tema töögavad teatris olid teada jõu ja ajavarud oskuslikult jaotatud. Meie järgmine jutt oleks olnud Eesti sümbolismi kaugematest väljavaadetest üldse. Ning tänase lahkun osast nendes selginevates tulevikukavades. Raske omaks võtta, kuid nüüd tuleb meil jätkata ilma selle jutuajamised ilma selle kaasamõtleja ja partnerite kõigi nende nappide sõnade eest, mida siiski jõudsime vahetada. Olen lahkunulle südamest tänulik. Head, Peeter Lilje omaksed. Lubage, et avaldan teile nii ametlikult kui isiklikult kõige sügavamat kaastunnet. Teie kaotus on korvamatu, kuid usundeid teadvat ja võib-olla selles teadmises leidub lohutust, et teie venda, abikaasat, isa, mitte ainult et tunnustati mitte ainult et austati vaided, teda ka armastati. Teda võeti omaks ja peeti omaks, nagu see langeb osaks ainult lihtsatele soojadel loomulikele ja tagasi hoidlikele inimestele. Kõigi meie osavõtlikkus on teiega. Hüvasti, Peeter Lilje. Hüvasti, noor meister, usaldatav koostööpartner, hea inimene. Kole südamest tänatud. On tegelikult küsimus, mida me esitame kogu elu. Oma vanematele oma sõpradele, oma lähedastele Miks just tema? Miks nüüd pysti vara? Nii noort meest selle maja seinte vahel me ei ole matnud. Ühelt poolt õpilane ja teiselt poolt õpetaja, ta õpib, õpib igast hetkest igast päevast ja üritab seda õpetada oma kollektiividele, orkestritele, kooridel, solistidena. Ka täna. Meie õpime. Nii palju jäi ju mängimata, nii palju jäi rääkimata. Meil oli Peetriga kokkulepped. Eile, pühapäeval me räägime Tallinnas. Traagiline juhus. Neljapäeva hommikul viis mind Peetriga kokku juba reede õhtul kui panime tema tammekirstu laeva ta jõuaks koju. On vist liiga väikesena? Et väljendada seda tunnet mis seob teda meie kõigiga Me võime mõelda ja arvata, et kalmistutel lamavad asendamatud inimesed. Ja ometigi astuvad esile uued anded ja elu jätkub. Kuid sellist Abikaasat, isa, venda, poega ja sõpra. Jääme leinama eriti. Dirigendipuldis ei ole, Peetrillijad, on ainult tema dirigendikepp millega ma praegu juhatasin. Millega. Juhatab edasi. Noor Arvo Volmer. Me olime uhked, et meil on nii tore dirigentide järel, kas. Me olime kaotanud ühe eredaim. Leinakem mõelgem miks. Armsad kaasmaalased. Kallis majja, anna Paul, reomaailm on meid tihtipeale üllatavad uskumatute asjadega. Aga sellist uskumatut sündmust, mis juhtus laupäevale keeldub minu süda, hing ja kogu olemus uskumast. See, et on lahkunud eesti muusikageenius dirigent, kes on arutul hulgal kontserttangud muuhulgas siinsamas kontserdimajas. Et nende kontserdite arv on tänaseks loetud. Minul isiklikult on absoluutselt vastuvõtmatu see et puudub sõber kelle poole pöörduda selle lihtsa küsimusega, mis noodi võimis pilliga võiks hakata. Minul isiklikult on täiesti uskumatu ja vastuvõetamatu see et sellest kunagisest lahutamatust triost Peeter Kalle, Lepo. Et see lööklause, millega me tavaliselt alati lahku läksime, kui meil viimasel ajal eriti oli nii harvaesinevas koos olla et see lööklause, mis on pärit polismeetringi sulest nii noorelt, ei kohtu me enam iial. Et see lööklause on tõeks läinud Mul on siin väga raske seista. Ja samas ma tahaksin südamest tänada saatust kes on mind nii rikka isiksusega nii haruldase fantaasiaga tiriendiga sõbraga kokku viinud. Kõigi südamed jäävad avatuks sellele muusikale, mida on dirigeerinud Peeter. Meie kõikide hingi ja talgustama tema geenius, mis ei kustu iialgi. Ja see on see Mis meid tulevikuski saadab? Võib-olla on isegi sümboolne see et täna me saadame Peetri releed ära Tšaikovski 100.-le, surma-aastapäeval. Kõik siin maailmas on sümbool. Kuid see inimene, keda me täna ära saadame, on meie jaoks edaspidiseks suur sümbol. Puhka rahus, armas sõber. Tuul ulub traatides. Päike upub kahvatu punasena merre. Must lind kraaksatab. On sügis. Lahkumist aed. Oh jumal. Jumal küll, kui Layla tüütud, tuim ja tühine näib mulle selle ilma liis. Et nii võis minna. Hüüatab Hamlet. Kauge hingesugulane sündmuse puhul, mida ta endas ära paigutada ei suuda. Jumal jumal küll. Mõtlen mina koos paljude teistega täna siin. Ja ometi tean, et me ei saa sind tagasi. Tean, et nii on, nagu on. Me teame, et inimkond ise on teinud palju ära selleks et elamine muutuks aina eluohtlikumaks. Aeg-ajalt maksame parimatega enda seast sellest saastatud maailmas selles närvilises ja heitlikus eluruumis. Aga kui see sünnib selgelt enneaegselt ülekohtuselt vara, siis karjatadki sisend sealt. Et nii võis minna. Et meilt võeti ära selgelt muusikale määratud noormees. Mees päikese poole pealt. Mees, kelle tegemisi suunas ilu, mis iseenesest ongi harmoonia. Mees, kelles pulbitses ja otsis väljapääsu suur muusikamees. Mozartlik valgega 10 aasta jooksul ERSO peadirigendina jälitas ta visalt absoluutselt kõla. Taotles tõelist musitseerimist tehniliselt laitmatu nootide ära mängimise asemele. Või õigemini selle tipuks igatses esitada ainult väärtmuusikat. Ja kõiki neid aastaid paar viimast ehk välja arvatud mürgitas režiimi sallieri. Oma keeldude-käskude soovituste nõudmistega. Keelati Tubin, Pärt nõuti seal ristide esitamist, soovitati Bastikult visalt astuda partei ridadesse, otsekui see oleks võinud avada ukse uutele kõrgustele. Ja kuigi Mozartlik tuum noores mehes tõrjus suures enamuses kõik väärvõtted peame ometi teadma, milliseid raskeid pingeid see temas eriti tundlikus noores inimeses esile kutsus. Olen näinud seda päris lähedal. Olen näinud teda täielikus meeleheites elukorralduse karjuvast, disharmooniast sellisest nagu ta siis oligi. Peeter Su tagasihoidlik Suurus lummas paljusid. Kahjuks mitte kõiki. Sa ei osanud kasutada kunstiväliseid võtteid, et ennast kehtestada. Sulle tundus, et kõik tehakse ära muusikat tehes. Ja mitmed meist olid veendunud, et su tõeliselt suur aeg tuleb veel. Aeg, kus sa saad kuuldavalt vabak kuuldavaks teha kogu sinus pakitseva ilu, väljendada muusikas oma sisemaailma, tõelist sügavust, filtrite ja piduriteta. Tuul ulus traatides ja päike oli vajunud tinakarva merre, kui sa möödunud reedel koju tulid. Me olime sul sadamas vastas. Aga me ei näinud seda valulikku ilmet su näol, mis seal praegugi on. Sest ta tulid mustas tõllas ja muusika mängis nii kaunilt ja kardetavalt hingematvalt. Ja must lind kraaksatas lepitavalt, sest tema oli su valu näinud. Lõpp on vaikus tõdeb Hamlet. Sugauge hingesugulane. Jah. Aga pärast vaikusehetke jätkub muusika sfääriline muusika mis voolab välja õhku tõstetud ja sinna tardunud kaunist käest. Käest mis ei teinud tarbetuid žeste, vaid teenis muusikat. Sõrmeotsteni. Härra Tunne sina enam valud lõtku ameti ja puhkerahus sest mälestus sinust jälle hele, hele.