Saadi algas süüdiga Händeli ooperist altsina, mille esitas Estonia teatri kammerorkester Paul Mägi juhatusel. Esimene viiul, Matjufert, kes poole oma senisest elust on mänginud Estonia orkestris 75.-st aastast alates. Kontsertmeistrina peadirigent Eri Klas ütleb tema kohta nii. Tema ütleksin, verbaalsed väljendused on märksa tagasihoidlikum kui tema väljendused, tema instrumendid viiulil. Ta on väga tõsine muusik ja väga aus. Julgeksin öelda, poiss olnud kogu aeg. Ta on aktiivne olnud kõikvõimalikes muusikažanrites nii kammermuusikuna, orkestri orkistandina kui ka solistina. Ja mis on eriti tunnetades ja ja hea, et ta on olnud läbi ja lõhki teatri patrioot ei ole valinud neid virvatulesid, mida on kogu aeg helkimas. Ümberringi ei jäänud kindlaks sellele teatrile, kuigi võib-olla neid hõrgutisi oleks olnud mujal. Küll ja küll. Tore on need perekond, uferdid hoiavad üleval seda orkestri taset. Tema suhe kolleegidesse ja kolleegide suhe temasse on võrdne, see tähendab hea. Ja on eriti tugev ja, ja hea tunne, kui tema on orkestris vedamas tervet orkestrit. Ta on tõeline esimene viiul. Ja neid nii palju ei olegi, kes võivad ennast nii tituleerida. Tema soolod on üks asi, aga tema suhtlemisvõime kogu orkestriga nagu teatriga on teinud temast sellise autoriteedi, kellega on tore vestelda. Aga kellel on kõige tähtsam tore musitseerida? Viiuldaja ei saa kunagi alustada ühes teatris, viiuldaja peab alustama ikka tõepoolest lapsena. Ja võib-olla siis räägitegi sellest, kuidas see algas ja ja miks ta algas, kas papa-mamma panid või tahtsite ise ka seda pilli kätte võtta? Jah, eks see oli tõesti isa isa-ema sooviast rohkem. Ma nagu ei olnud muusikaga kokku puutunud. Ema laulis hästi ja tema, temal see mõte oli. Kui olime laste koolis muusikalised katsed läbi teinud, siis nagu tahtsin ise klaveri peale minna, aga kuna kuulmine paistis olevat natukene üle keskmise, siis, Viiuliõpetaja Riiner tema nagu tahtis, et ma hakkaksin viiulit õppima ja ja nii see asi alguse saigi. Kui vana teie olite, siis minul läks mõni aasta siiski kaduma ka algusest, nii et alustasin nagu üheksa aastaselt Tartus laste muusikakoolis ja mina õpetajaks nii Tartu lastekoolis kui ka Tartu muusikakoolis oligi Lindariiner. Temale ma võlgnen kõik selle esialgse õpetuse ja armastuse muusika vastu ja, ja, ja üldse. Köitmed, esmased tõekspidamiste tõekspidamised. Ta nägi minuga palju vaeva. Sel ajal nagu ei olnud seal elu. Kerge ja, ja ladus ja vanemad olid tihti komandeeringus ja kuidagi olime lapsed omapead ja ja nõudis õpetajalt küllalt suurt kannatust, et hoida mind seal riiuli juures. Laste kooli teisel poolel tekkisid nagu esimesed niisugused toredad esinemised ja, ja, ja seal peale hakkaski väikene huvi tekkima. Ja muusikakoolis muidugi juba tekkis kokkupuudega Vanemuise teatriga ja ja ilmselt siinse teatripisik Isisse elades. Mäletan veel dirigent argelit. Kõlari käe all sõidetud ja Vanemuise ja Tatu perioodile järgnes niisugune tükk segast aega. Konservatooriumi sain nagu sisse 63. aastal ja siis oli veel viimane viimane aasta, mil võeti kõrgkoolist sõjaväkke. Nii et. Sain nagu alti natukene mängida, siin. Ja läksingi sõjaväkke, kus olin siis kolm aastat pataljonis tööpataljonis muidu ikka vahel muusikud satuvad kuhugi laulu ja tantsuansamblisse, aga Reilsiseks hoopis hullust. Ja lõpuks õnnestus saada laulu-tantsuansambel sel lõunas Turkmeenia ringkonnas. See oli viimane aasta seal tööpataljoni ajal tõenäoliselt ei saanud pilli peale vist muud, kui ainult mõeldava. Jah, tegelesin ehitustööga. Sain isegi müüriladu ja mingi kvalifikatsiooni, ma ei tea. Nüüd maksab või mitte? Oli varuvariant on olevas pintsak. Isa ütles ikka alati, et kui sa koolis ei taha käia, et siis paneme sind ehitusele. No aga ilmselt siiski ka see kaks aastat ehitamist ei ei mõjunud väga halvasti, sellepärast et pärast läks kõik jälle ilusti edasi. Ei juhtunud mingit õnnetust kätega. Jah, ja eks mõnes mõttes oli niisugune järelemõtlemise aeg, jaa. Jaa. Setu muusika järele kasvaski natukene ja kui avanes võimalus, siis esialgu avanes orkestridirigeerimise võimalus, siis tulin tuttu Tallinnasse ja sain. Helmut Orusaarelt. Dirigeerimist tunni koos nootidega ja nii ma läksin tagasi, hakkasin kõigepealt sõjaväeorkestrit, juhatas ahah, see oli see ansambel pess nüüd laske siis. Ma just mõtlesin, et ma tahtsingi küsida, et kas seal oli võimalik ka viiulit või vioolat mängida või tuli võtta balalaika. Dirigendi amet muidugi oli pisut soliidsem. Dirigendi ametit, Ma pidasin Valgevenes, aga, aga seal Turkmeenia ringkonnas ma sain juba viiuliga ansamblisse. Seal mängisin juba viiuligrupis ja enne äratulekut, siis sai natukene harjutada. Muuseas Eri Klas käis ka sõjaväe ajal, mäletan kiitaskendis kontserti koos Samuel Saulus, ega nad elasid hotellis ja see on tore mälestus, ma olin sõdurpoiss ja nad kutsusid siis külla ja meil oli niisugune tore õhtu seal. Ja siis päriselt Estonia orkestrisse te tulite ja siin on jälle tema süüdi. Aga mäletan, et ma kuna ma mängisin alti siin ja. Ja tahtsin just nagu minna sümfooniaorkestrisse aldi peale aga kuna kontsertmeister oli parasjagu Moskvas, siis ma kuidagi nagu käisin mööda Estonia maja ja Eri Klas tuli ja ütles, et kuule, mis sa siin kõnnid, et et tule meile tööle. Ja servatoorium oli siis läbi või ei alla? Ei, ei, see oli pärast sõjaväge ja koos õpingutega. Nii et siis saigi paralleelselt õpingutega ka alustatud Estonia. Hugo Sütsiga, siis pidasime plaane ja nii mind võetigi. Esimese viiulirühma. Mis on see, mis teatris kinni hoiab? Ma ei oskagi öelda, toredad inimesed, tore kollektiiv. Ja eks ma ise olen ka natuke konservatiivne. Aga viimasel ajal on isegi jah pakkumisi olnud ka sealt Soome poole pealt ja mujalgi, aga aga oleme siiski abikaasaga koos otsustanud, et jääme ikkagi teatrile truuks. Kuigi te olete kogu aeg olnud Estonia orkestris, ilmselt on sellest ikkagi teile vähe. Sest minu meelest olete te kogu aeg ka orkestri kõrval tegutsenud ikkagi veel mujal ansamblites kammerorkestris. Kas ainult tse orkestriaugus istumine ei anna küllast küllalt rahuldust? Jah, ta päris ei anna, see tähendab siin on need toredad momendid, kuid kuid see rutiin on küllalt kerge nagu peale tulema ja, ja ise peab leidma need vahendid, kuidas sellest üle olla, kuidas ennast edasi viia, ja kahtlemata on kammermuusika see, mis aitab nagu hoida ennast vormis, aitab nagu edasi viia. Et see on see põhjus, miks igal võimalikul juhul saab tehtud nii ühte kui teist. Kui ma nüüd siin vaatan juhuslikke kavalehti, siis esimesed kammerorkestrimängud on juba 74.-st aastast, need on siis juba nagu Neeme Järvi taktikepi all veel. Nagu. Saanud soleerida koos Mati Kärmase ja Jaan Reinastega, niiet. Kvartetti nagu esimesed kontserdid on 77.-st aastast. Muidugi need tegutsemist on olnud nii natukene, võib-olla mitte regulaarsed, kuid nagu võib öelda, et sööd, on kogu aeg nagu olnud hõõgvel päris ära kustunud ei ole nii üksiku teinegi. Aga kas see nüüd on kammermuusika tegemine elavnenud või on ta kogu aeg olnud enam-vähem ühtemoodi? Sidemed vist on laienenud, meil oli siin ennem juttu koostest Pärnu orkestriga ja jah, Pärnuga on jah, tõesti, meil neljas aasta on tore koostöö kuna ma olen seal ka Pärnu gümnaasiumis õpetaja, kuna meie suvila on sealkandis, siis nagu on hool närnakas pool pärnakas ja kuna seal on ka toredad traditsioonid, sest väga vana nii Pärnu suvemuusika ja Pärnu kultuur, nii isa kui võib öelda Ilmar Tõnisson on vedanud aastakümneid seda vankrit ja koos temaga, onju? Minu eelkäijad Hugo suits, lemma, järjendi on seal orkestris mänginud ja Hendrik Krumm on solistina ja paljud-paljud, teised on temaga koostööd teinud. Siis nagu see on niisugune. Te olete pedagoogitööd teinud ka konservatooriumis, kas, kas praegu seal ei ole enam? Ei ole, see oli, see oli küllaltki lühike aeg, valin kvartetti. Õppejõud pedagoogitöö nõuab endalt väga palju. Nii et mina ilmselt pidin rohkem enesega tegelema ja ei, ei suuda nii laial rindel nagu läbi lüüa. Aga nimi on ikkagi pedagoogitöö. See on väiksemal määral onlan seal üks õpilane ja, ja see on nagu enda enda jaksavad realiseerida oma mõtteid ja teostus. Koogitöö tuleb kahtlemata kasuks ka endale. Mul on hea meel, et, et see on läinud hästi ja ma õpilane Marge lille on väga tublilt ennast näidanud, on väga palju arenenud ja et sellest on kasu olnud. Et see on siis Pärnu humanitaargümnaasium, mitte muusikakool, lastemuusikaga humanitaargümnaasium ja see annab meie muusikakool võiks olla. Peale selle on kontaktid kammermuusikaga, kvarteptid ja teatri kammerorkestriga. Kvartetiga on meil nüüd ka kontakte juba Soomes ja. Ja mujalgi. Oleme teinud ühe Soome pianistiga koostööd ja. Helsingi lähedal oleme käinud ka muusikapäevadel. Loodame, et need koostööd jätkuvad, sest Neid on ikkagi vaja nii muusikalises kui majanduslikus mõttes. Mida olite mänginud koos nende soomlastega näiteks? Ramsi triot, Schumanni kvintetti, klassid ja aga ma vaatasin seda nimekirja, need, mis meil on näiteks Estonia kvartettidest ja ja noh, Estonia keelpillikvartetis ja muudest ansamblites, kus teie olete kaasa teinud. Väga palju on eesti muusikat, kaasaegset muusikat, just uute teoste, ilmselt esmaesitused, näiteks. Silmatorkavalt palju olete te kaasa löönud Alo Ritsingu instrumentaalloomingu mängimises, kas on teil temaga mingid erilised suhted või kellelgi teisel teie kvarteti liikmetest või oli see mingi juhus? Kuna ma olin Tartu poiss ja me oleme nagu vanast ajast tuttavad, siis loomulikult ta nagu pöördus ikkagi pöördus minu poole ja püüdsime alati vastu tulla, kui see võimalik oli. Ja kui me kui meie asjale kasuks tulime See oli Alo Ritsingu pur, lesk mängisid Matti ufert viiul, Marizuphart, vioola ja Andres narma sellol. Tema teosed on kõik olnud omamoodi toredad, sest ta leiab, nagu tal on nagu oma oma keelda, kasutab nagu eesti rahvaviisi viise ja töötleb neid ja nad on omamoodi alati nisukesed lahedad olnud. Mängida. Ants Sõbra lugusid on üsna mitmed, ka need on tõenäoliselt nii kolleegist, kolleegidele või ja ka need on kolleegid kolleegidele ja, ja peab ütlema, et nii mõned teosed on, on väga toredad. On mängitud palju toredat eesti muusikat. Kui te nüüd oma välisreisidel olete olnud, kas siis on repertuaar klassikast koos või olete ka seal eesti lugusid tutvustama ükskõik siis kas kaasaegset või, või meie küllalt lühikese aegset, aga ikkagi ka klassikat, mis olemas on? Noh, ikka oleme püüdnud Eesti muusikat nagu sisse panna. Kas siis Ester Mägi, Arvo Pärti? Evald Vain This. Ester Mägi kadents ja teemamati Uhwert ja Pärnu kammerorkester Ilmar Tõnissoni juhatusel. Mis on kontsertmeistri ülesanne suures orkestris, sest kuulaja teab seda, eks ole, et kontsertmeister on see mees, kes istub esimese viiuli esimeses puldis, kontsertmeister on see mees, kellel dirigent surub pärast enne kontserti kätt. Ja, ja kes mängib ilusaid viiulisoolosid, kui on, aga see ei, see on asja väline külg. Mis toimub siis, kui sakk on seljas, aga mida te kontsertmeister siis, kui ta on kampsunis? Eks dirigendi käesurumine on tänu ja tervitusorkestrile. Kontsertmeister on siin nagu esindaja rollis. Tegelik töö on jah, nägu ehk kunstilise orkestri kunstilise küljega. Dirigent kahtlemata ei, ei. Suuda nagu kõike ehk viia musta tööd ära teha, peab juhtima tähelepanu nii ühele kui teisele küljele ja. Püüdma kaasa aidata nagu paremale kunstilisele teostusele. Kahtlemata on ka vahendaja roll, kontsertmeistri oli suur, sest ta nagu tiringedi mõte ja tahte peab viima orkestrisse. Ja omamoodi on muidugi orkester ja dirigent on nagu ühtne organism ja samas nad on ka teatud määral vastandid ja balansseerimine selle piirimail. Selle nimel, et asi nagu võidaks, eks see olegi kontsertmeistriülesanne väljaspool. Enda mängu nii et see on ammu diplomaadi kee omamoodi. Ja kohati peaks olema see, et kaanel diplomaaditöö, noh, kes meist seda oskab või suudab, see on iseküsimus. Mida paremini. Me leiame kontakti orkestriga, mida paremini leiame kontakti dirigendiga, seda selgemini. Me saame kliendi mõtteid realiseerida, kui ka orkester suudab paremini ennast anda. Nii et me alati peame nägu ühise asja eest väljas olema ja ühes suunas mõtlema. Kuulame nüüd katkendit Wolfgang Amadeus Mozarti kvartetist, flöödi-le ja keelpillidele esitavad Sigrid Orusaar flöödid, Matti uphart viiulil, Maris ufert vioolal ja Mati Leibak tšello. Noh, teatri ümber on nüüd olnud palju suma seoses sellega, et vahepeal ähvardati pea ähvat seisma jätta see asi ja mis paistab, et ta käib edasi ja esietendus tuleb välja ja kuidas siis on olukord praegu teatri sees just eriti orkestris? Noh, loodame, et nüüd läheb asi natukene paremaks. Nagu kuulda, on leitud rahad ja ja palgad tõusevad. Praegune olukord ehk on natukene närvilisem nagu igal pool kindlasti. Aga tore on see, et meil noh, näiteks orkestri kollektiivis kõigele vaatamata, ega inimesed ei taha minna, ei taha, tahavad ikka olla siin tahavad teha ja ja tore on, et nad on suutnud otsustavatel momentidel väga toredast küljest ennast näidata, on väga toredaid ettevõtmisi olnud tänu eri klassile ja orkestrile on ka mängu mõttes olnud väga toredaid kordaminekuid, kasvõi ütleme siin viimasel ajal. Aastavahetusel Rovaniemis kaks. Sümfooniakontserti, mis olid Eri Klasi poolt suurepäraselt ette valmistatud ja mõtlenud. Orkester oli tublija teostas, sellega võiks öelda suurepäraselt. Ja niisuguseid taastumiseni kas või nüüd nüüdne Stockholmi galakontsert. See oli nagu Rahvuskultuuri Fondi täiendus täienduskontsert aga just et seal esinesid nii suurepärased Rootsi solistid kui meie suurepärased meie oma solistid. Ja et aeg oli väga väikelaev, jäi natukene pussi, õigemini ei jõudnud planeeritud ajal kontsertsaalini ja prooviaeg jäi väheseks ja isegi kontsertaeg oli nagu piiratud, nii et kõike tuli päris operatiivselt teha ja. Me tulime siiski sellest hästi toredasti välja, nii et kui nende solistidega nagu pärast kontserti oli kohtumisi, siis nendel oli ka väga tore mulje jäänud sellest kibekiirest kontserdist. Ja need on need kordaminekud on asjad, mida ikka sünnib nii siin kui seal ja need teevad meile rõõmu ja need annavad nagu kindlust ja, ja tundub, et me oleme nagu leidnud ka kõlapinda ja sellest on hea meel. Ja orkestri enda atmosfäär on tõesti tore olnud, nad hoiavad 11 ja, ja loodame, et see, niisugune ka närvilisem periood ehk nüüd hakkab lähtuma ja tuleb. Mul on elus nagu vedanud ja ma pean tänama kõiki oma pedagooge ja ja Estonia teatrit ja kõiki-kõiki, sest kõik on ju toredad ja tänu sellele ma elan nii, nagu ma elan. Seda on rõõm kuulda, et inimene vaatab optiniski pilguga EDP poole. Ma soovin teile siis sellel, nagu öeldakse, esimesel täismehe juubeli puhul. Edu teie igas põllud ees, nii muusikapõllul kui kui päris põllul. Aitäh. Mozarti sümfooniakontsert Dante teine osa andante esitavad Matti uphart viiulil Marizufert vioolal ja Pärnu kammerorkester Ilmar Tõnissoni juhatusel. Salvestis on tehtud 10 päeva tagasi Taanis. Slangerupi kirikus.