Minu tegevust, teadus- ja aimekirjanduses võib võrrelda kõndimisega samblasel raba pinnal. Iga samm on raske ja vajutab samblasse jälje, mis näib püsivat mõnda aega, kuid ometi vajub ja kasvab jälg kinni. Seal üks mõte ja teine on nõnda, et võsa on kõige hullem sõimusõna noore puhkese kohta. Kust kasvab siis mets? Niimoodi küsib Viktor Masing ja just tema lastetuppa me tänases saates lähemegi. Teie lapsepõlv Viktor Masingust olnud ülimalt huvitav, nii nagu kogu teie elu ja saadet tegema hakata, siis on küll selline tunne, et see kõik põnev ja huvitav ei mahu nagu väga hästi ühte keskmise pikkusega saatesse äragi. Aga me katsume siiski avada selle taha ukse, mis viib teie lapsepõlve maailma ja leida ja tuua kuulajateni Ki noppeid, neid, mis on teie enda jaoks väga tähtsad ja väga armsad. Kui te praegu näiteks panetama silmad kinni ja teile tuleb silme ette üks pisikene poiss kus see võiks küll olla või mis piltse võiks olla? Jah, ma olen lapsest saadik huvitunud loodusest ja, ja maadest maailma maadest. Bioloogia-geograaf, tahvel, minu lemmikalad alati olnud ja kui ma kujutan ette lapsepõlve oma tegemisi, siis need on ka alati seotud nende asjadega. Aga peab ütlema, et ma olen alandlik inimene, ma olin linnalaps mulle mingit seost loodusega. Või on mingisugust seost ka geograafiaga ja kõik see tuli raamatutest, raamatuid on need, kes on andnud minu elule sisu ja elu, kuidas ütelda elu ees märgi juba lapsepõlvest peale, maimpi, veendunud lapsepõlves, et minust saab loodusuurija minu lemmikraamatu loodusuurijate laev, kuldraamatute sarjas, väikesed metslased, sõition, Tomsoni kuulus teos. Ja muidugi mõned ka ajakirjad Eestist, eriti loodusvaatleja, see oli mul lemmikala. Nii et sealt minema olen saanud kokku kõik oma ideed, oma mõtted ja oma tegevuse suunad kogu eluks. Kas see siis tähendas seda, et üks väike poiss istus üsna palju laua taga tal oli mingi glade või vihik ees ja raamat seal kõrval ja kirjutas ja tegi märkmeid. Läksin välja ja püüdsin kõike seda loodust, mida ma olen seal raamatus lugenud, leida ja. Mõningal määral ka üles joonistada, aga kirjutamisega mul oli, natukese nosseerisi võttis mul aega, aga lõpuks isegi jah, käepärast oli Itaalia abissinia sõjaväes. Ma hakkasin kirjutama geograafialeksikoni, siis leidsin, et meil ei ole eesti keeles teatmeteost maailma maadest. Ja kujutage ette, kui lõikasin siis lehtedest välja kõik pildid ja kirjud, tegin siis niisuguse toreda raamatu. Aga see oli Abeszinja ja p-ga, aga edasi ma ei saanud, sest et mujal maailmas sõda ei olnud ja järgmine oli aaden. Sealt ma ei saanud midagi, nii et jäi mul see, see suurprojekt pooleli. Aga noh, see näitab seda, et tookord minule tundus väga oluline olevat siiski kõike jäädvustada, fikseerida dokumenteerida. See joon on mulle eluks ajaks jäänud. Me läksime oma jutuga kohe kiirelt sinna, kus tegemist on juba sellise poisiga, kes kirjutab ja loeb ja just nagu juba natukene suur poiss. Aga kas tuleb meelde ka päris esimene mälestus iseendast? Ja need on väga piinlikud mälestused. Noh, ükskord me olime vanaema juures Riias külasja, mina tegin püksi tava, nii et sellest ei ole küll mõtet, eriti. See jäi mul meelde väga, aga see ei ole mitte mingi mälestusväärne sündmus. Ka siis oli väike karistuse häbistamine, ma ei mäletagi, mis, millega see lõppes, aga mulle endale jäi, sest niisuguste eluks ajaks nisugune, piinlik mulje sellest asjast, aga noh, see ei puutu siin asjasse. Sündinud Tartus ja lapsepõlvekodu oli Tartus ja esimene lapsepõlvekodu. Ja tegelikult mina olen tartlane elus kogu elu jooksul olnud ainult kaks aastat, olen Tartust eemal viibinud sõja ajal, aga muidu ma olen kogu aeg Tartus olnud, nii et see on minu kodulinn ja mina tunnen ennast tõesti selle linnakodanikuna. Sünnist saadik. Aga milline see esimene lapsepõlvekodu oli? Esimene lapsepõlvekodu oli aia ja Pepleri nurga peal doktor kraanimajas, mida ma mäletan, mäletan sellest ainult ühte asja, seda nimelt, kui astme sealt ära kolisime, ma olin vist umbes kolmeaastane. Ma mäletan guess, kõik toad tühjad olid ja kõik asjad seal hunnikus. See on ainukene esimene mälestus mullusest kodust, siis me kolisime Tähe tänavale, tähe tänav 40 üksi maja põles sõja ajal. Sealt olid juba noh, mitu niisugust huvitavat. Mälupilti no näiteks üks, kuues üks paljasjalgne mees punase sirbis jooksis mööda tähe tänavat ja lapsed karjusid tal järel puuda. Buda, see oli siis Tõnisson või see buda munk, kes oli, no nisuke asi jäi, näiteks meeldib või ei meeldi, kuidas moori mööblivabrik vabriku tänav põles, suured leegid tõusid ülesse. Paar väikest märkust, aga aga üldiselt tähe tänaval ma olin ikka veel nii lapsed, minul ei olnud mingisuguseid erilisi huvisid, aga siis me kolisime Tammelinna tammeväljale, nagu tookord öeldi. Sealt algaski minu niisugune teadlik keskkonna uurimine ümbruskonnas orienteerumine seal olid mul juba sõbrad ja nii siis ma olin kuueaastane, ma mäletan seda kolimist väga hästi, aga et sealt on mul pärit kõik need lapsepõlve eredad elamused, mis ma tegin ja ja noh, mis mul nii eluks ajaks kuidagi oma jälje jätnud. Seal oli siis oma hoov ja oma aeg ja kõik olemas ja seal olid suured aiad, olid, igal majal oli suur aed ja siis veel kõrval oli mul sõber, elas kõrvalmajas, seal oli ka suur aed, nii et see oli palju ruumi ja võimalusi seal indiaanlasi mängida ja igasuguseks tegevuseks. Ja peale selle muidugi teisel pool Riia maantee oli suur ilus heinamaa kuhu hiljem ehitati Oskar Lutsu ja Johan simman, näed, see oli ka üks suur ilus viljarikas, nyyd, kus oli palju liblikaid ja see oli ka väga huvitav koht. Et ma palju kaugemal ei käinudki. See oli minu, see kitsas ümbrus, kust mina oma looduselamusi ammutasin. Tegelikult lähedaste inimeste hulgas ei olnud kedagi, kes oleks olnud otseselt loodusega seotud. Jah, ei olnud ja ma tundsin ennast kohe teravat puudust. Mina kõikidel meil külas käinud inimeste käest küsisin, et mis te arvate nendest nendest lindudest, keda ma täna nägin ja keegi ei oskand midagi vastata. Nii et ja isa oli mul füüsikaõpetaja, tema ei teadnud loodusest midagi ja siis niisuguseid sõpru mul ka ei olnud, kes oleks midagi arvanud siis ainukene, või niisugune suurepärane pääsemisvõimalus, sellist infosulus avanes mulle siis, kui ma läksin zooloogiamuuseumisse. Seal ma käisin väga tihti, seal oli suur lindude puun fuajees ja seal oli kõik linnunimed kõik juures, kes need oli, tema neis, neid seal uurisin ja ja et ma seal ringi niimoodi väga tihti käisin, siis ilmselt jäin meelde ühele noorele mehele, kes ka seal töötasid, mööda käis, noh siis ma hakkasime temaga vestlema ja see oli tookordne zooloogiamuuseumi konservaator Johannes Lepiksaar. Etti võin ütelda, et ma olen tänapäev. Minulik ja ta on veel suures vanuses, elab Rootsis Göteborgis ja me olime, helistame umbes nädalas või kord ja peame nii-ütelda ühendust. Nojah, vaat see noor ütlen, oli erakordselt arusaaja inimene temas kohe teadis, mille vastu huvi tunnen ja tema andis mu tegevusele juba niisuguse kindlama suuna alguses lihtsalt niisama vaadata, siis pärast ikkagi üles märkida, vaatlusi teha ja ja kohe niisugusse, teaduslikku programmi, millega ma tegelesin kogu kooliaja vältel. Ja lõpuks, mis mul mind viis, kagu ma edaspidi ülikooli läksin, ma sain veel oma esimese kursuse kursusetöö, tegin sellel teemal, mis ma lapsepõlves kogunud olin. Nii et see oli üks viljakas ja muidugi huvitav, põnev, kaasakiskuv tegevus, mis sisendas minus veendumust, et minust peab saama loodusuurija. Mis see kõige esimene uurimustöö või, või objekt oli, mis tähelepanu köitis? No ja võib-olla liblikad köitsid rohkem tähelepanu tõesti alguses need nii värvilised, nii huvitavad ja praegu on mul veel alles imelikul kombel säilinud. Minu esimene püütud liblikas oli admiral, mida ma püüdsin esimesel augustil 1936, tähendab see oli olümpiamängude aasta. Me olime siis vanematega Pärnus ja seal oli suur aed ja seal aias ma siis jälgisin neid liblikaid. Lindude vastu. Ma tundsin küll huvi, aga mul ei olnud võimalik neid ära tunda, aga vot liblikat need neid oli võimalik oli kinni püüda ja siis pildi järgi vaadata. Aga linde niimoodi ei püüa ja nendega mul läks natuke hiljem. See suhe lähedasemaks. Mida siis isa ema arvasid, et peres kasvab niisugune laps, kes on natukene eriline, tunneb huvi seal liblikate vastu ja küsib küsimusi, millele ei oska vastata. Nad suhtusid täiesti mõistvalt ja mulle tundub, et neile isegi meeldis, minul juba oli välja kujunenud kindlad huvid ja mina teadsin, mis mina teen ja mida ma tahan. Nii et vanematel ei olnud midagi selle kohta midagi selles kahelda, isa oli siis füüsika-matemaatikaõpetaja siis aga oli hea suhe ja, ja ja üldse perekonnas oli meil see harmoonia oli täielik tõesti isa ja ema vahest seal tülitsesid omavahel, aga imelikul kombel kõik see oli niisugune. Noh, kuidas rohkem kombetäitmine, nii et meie perekonnas oli meil väga harmooniline elu, üldiselt mina olin pesamuna, minu eest siis eriti hooldati, sest minuga kaks õde, kes enne mind olid, need surid sõja ajal ära ja mina olin siis see viimane perekonna lootus. Ema oli, ema, oli Riiast pärit venelanna ja emaga rääkisime vene keelt. Muuseas vähem, aga me rääkisime saksa keelt ja sealt ma sain kokku kolm kohalikku keelt mis mind elu jooksul väga päästma on. Tõesti, ma ütlen, et ma olen elus ainult tänu sellele, et mina oskan keeli. Aga noh, see on juba teine teema jah, noores eas, mina olin kolmekeelne. Ja mina väga hämmastusega lugesin, et seal väga halb nähtus, kui laps õpib korraga mitut keelt, pidavat tema selle maailmapildi kuidagi ära lõhkuma. Ma ei leia seda, mida nooremas eas inimene keeli õpib, seda parem, sest siledale täitsa märkamatult. Iseendast kujuneb see asi nii välja, et mingisuguseid raskusi ei ole nende eri keelepiirkondade lahus hoidmisega ma teadsin, kellega ma, mis keeles räägin ja ei tekib mingisugust raskust. Ja ma soovitan kõigile lapsevanematele nii valakus nooruses kui võimalik õpetada lastele keeli. Temaga oli jutt vene keeles, isaga eesti keeles muidugi jaa, ema oskas ka eesti keelt, aga ta rääkis aktsendiga ja ta ei noh meil oli siis veel päeviks majaabiline Räpinast pärit ja tüdruk. Sellega rääkisime ka eesti keelt. Nii et siin keelu küsimusi, keelelisi raskusi tekkinud meil perekonnas kunagi. Kas isa-ema vestlesid omavahel eesti keeles? Ei, nad istusid enamasti vene keeles, aga kui tulid külalised, siis ema vestles ka eesti keeles külalistega, kui vaja oli. Ta oskas eesti keelt ka küllaldaselt, aga noh see aktsent teda natuke häiris ja võib-olla see lõpetada, ei taht rääkida igavust. Kas peres ka omad? Sellised kodused traditsioonid olid? Ma arvan, et igas perekonnas on need olemas, siin ei ole mingisugust kahtlust. Ma mõtlen seda, et kui on niisugune huvitav suguvõsad vanaema räägib saksa keeles ja ema vene keeles ja siis on need kultuurid ka kuidagi võib-olla, et väga huvitavalt segada. Ja ma pean vanaema kohta paar sõna ütlema. Vanaema oli vaeslaps Tallinnast kes kaotas varakult mõlemad vanemad ja ja üks mõisnik söögi fon, Manteuffelil võttis tema haavale mõisa, kus ta kasvatas üles temast kuvernandiks lapsehoidja. Sest ajast peale minu vanaema oli nii vaimustatud sellest asjast, et ometigi näe, parun ja võtab minu lihtsa lapse ja kasvatab üles. Ta oli nii tänulik selle eest ja oli veendunud, et vot jah, saksa keelt peab ikka igaüks oskama, sest see on ikkagi väga väga viisakate ja enamike inimeste keel, siis niisugune tema suhtumine asjasse, et ma saan muidugi aru sellest. Täiesti muidugi ma rääkisin vanaemaga ka eesti keelt, aga tema õpetas mulle saksakeelseid laule ja siis niisuguseid kõnekäände, mis on mul eluks ajaks meelde jäänud. Need vahetpidamata. Me ei rääkinud saksa keelt, aga tema tahtis igaks võimalusel mind õpetada, minust saaks ka haritud inimene. See oli siis isapoolne vanaema suisa poolne. Emapoolse emapoolne vanaema elas Riias ja temaga mul väga harva oli võimalik kokku saada. Te olete isegi kuskil vist kirjutanud ei maininud, et teie suguvõsa on üsna põhjalikult uuritud. Ja ma võin ütelda, et masingide suguvõsa on üks kõige paremini uuritud suguvõsasid või perekonnalugusid Eestis üldse, sellele pani aluse Nõo praost Martin Lipp, kirjutades oma monograafia masingutest. Kuinamis. Mulle meenub esimene koolipäev, ma natukese väikese hilinemisega Läksin kooli, ma ei tea, kas meil haige või midagi ja see koolijuhataja oli, ta oli perekonnatuttav Seewiimusi sinna klassi ja tutvustas siis teistele õpilastele. Ütles, et see on siin üks noorgeograafiat, küsige tema käest mistahes maailma pealinnu, ta võib kõike ütelda ja siis ma pidin tajad ütlema Guatemala pealinna. Kõikide üllatuseks. Järelikult enne kooli oli lugemine ammugi selge. Oi muidugi see oli. Ma ei tea, ma ei mäletagi, kuna ma õppisin väga varakult, juba lugesin, ma lugesin läbi kõik looduse kuldraamatud siis oma sõpradele tegime veel niisuguse pingerea, missugune raamat kõige rohkem meeldib kõikidel minu sõpradel vinnetu. Seeria oli alati esikohal ja teise koha peal Kipparbortikku laevapoisid, aga minul oli esikohal väikesed metslased. Loodusuurijate lae, selles ma nägin oma nagu elu eesmärki niimoodi teha. Nojah, ma tahtsin, esimene koolipäev jäi mul selle tõttu meelde, et minu käest küsiti Guatemala pealinna, ma seda oskasin kaneeli ütelda. Aga muidu 16. algkool, kus ma olin, oli väga hea tasemega kool. Mind pandi sinna selle tõttu, et just juhataja oli meie perekonnatuttav ja niimoodi pidin ma seal näitused, praegused näid tänaval käima enamasti muidu tamme välja, poisid käisid kõik 15.-st, mis Riia tänaval on, aga mina siis mind pandi sinna. Ja see oli tõesti hea kool selle tõttu, et seal oli erakordseid tublisid õpetajaid. Ma tahaks kindlasti esimeste Priidu Puuseppa, meie eesti keele õpetajad. Tema oli niisugune metoodiliselt väga järjekindel õpetaja, kes kõikide õpilaste kõik keelevead, üleskirjutise kartoteeki pani ja tema igat õpilast siis ütleme, keelevigu ravis individuaalselt. Et edaspidi see õpilane seda viga ei teeks. Need niuke, hämmastav niisugune metoodika, mida ma tookord muidugi õpilasena veel hästi taibanud, aga tahate järgi mõtlesime tohutu töö. No kujutage ette kõikide õpilaste kõik vead üles kirjutada ja siis hakata neid vaatama, kas ta siis parandab ja mitte. Põhiline ravimoodus olid etteütlused, Priidu Puusepp armastas kangesti etteütlusi ja ja siis etteütluste kontrollimisel selgus, kas õpilon, parandan oma vea ära või mitte või on ta teinud veel mingisuguse muu ja see oli huvitav. See õpetaja oli, andis ka kirjandeid ja ma mäletan, et ma kirjutasin seal algkoolis paar lugu, mis tookord õpetajale nii kangesti meeldisid, tema sandi andis mulle šokolaadi väikse šokolaaditahvli, see oli tema preemia. Hinnete asemel andis niisuguse tahvli, kes oli hästi kirjutanud ja minu esimene lugu oli see, et ma kirjutasin meriröövlite loo geograafia siis ma olin kursis, aga ma ei teadnud, kuhu need meri oli panna, et oleks see asi eestimaal toimuks ja siis ma vaatasin Eesti kahtlejat et kõige paremaks Saaremaal Põhja-Saaremaal Leisi nimel kohanime ma panen tegevuspaiga sinna kirjutasi siis ühe loo sellest, noh see oli muidugi lapsik fantaasia, aga õpetajale see ilmselt meeldis ja ja niimoodi siis sai alguse minu kirjanduslik tegevus. Kui seda nii nimetada, et kas seal olid juba need kirjandusringid ja kõik või need tulid hiljem. Ei, seal algkoolis ei olnudki, aga pärast hiljem, kui ma tolksti gümnaasiumis tuli, see oli kirjanduslikult, see oli väga kõrgetasemeline kool, seal anti välja ajakirja, mis oli parim vist eesti õppi kooli ajakirjadest ja tema nimi oli hiil. Seal see oli tõesti, võiksid ütelda praegu aed, niisuguseid ajakirju on vähe, kus, kus nii koolides ma mõtlen, kus nii kõrgel tasemel Aga teile meeldis ju ka päris ise ajakirja teha. Koduseid selliseid ajakirju? Ja seda ma olen kirjutanud mõnel pool, et mulle meeldis mõistatusi lahendada ajude gümnastikat, ma sain isegi paar auhinda ja mõtlesin, et see on väga tüütu asi, see teiste tehtudki mõistatuste lahendamine, ma hakkan parem ise neid tegema ja siis hakkasingi neid mõistatusi tegema, aga mul kes siis neid lahendab, eksis isa, pidi siis neid neid siis lahendama, nii et iga. Ma ei mäleta, kui tihti mul see, see mõistatuste lugu ilmus, et ma pidin siis tegin mõistetud valmis, andsin isale, no olid laenud ära. Isa tegi meelsasti. No ma ei usu, et ta sellest eriti mees tegi, aga ta mõistis minu pürgimusi ja ei hakanud seal ka vastu sellele üritusel. No see oli tore näide jah. Aga ma ei tea küll, kuidas praeguse aja noortel on, aga aga tookord elas meie kõrvalkorteris üks perekond, kus oli minuvanune poiss ja tema oli veendunud, et temast peab saama ajakirjanik. Ja et seda realiseerida, ta kirjutas järjele ise ajalehe suure lehe, kirjutas täis igasuguseid uudiseid ja siis noh, näitas seda, et vot see on tema tema tuleviku ideaal. Ma ei tea, kas on niisugust praegu niisuguseid niisugust lapsi, kes kirjutavad ise terve ajalehe et saada ajakirjanikuks. Tundub uskumatu olevat. Ja siis noor ajakirjanik ja noor teadlane mängisid koos. Ei, jah, aga nad elasid lühikest aega, nii et ma ei saanud nendega palju ühist arendada, aga see seik jäi mulle meelde, et mina kirjutasin, mõistetud, koostasid mõistatuse lehte, tema kirjutas siis ajalehte, see jäi mulle eluks ajaks meelde, niisugune huvitav koolilapse unistus oma tulevasest elukutsest. Juba niimoodi alustada peale. Millised need esimesed teaduslikud uurimistööd siis olid, kui noorelt need algasid? Vot loodusteadus on niisugune ala, kus võib tegeleda ju täiesti ilma professionaalsete oskuste, ta peab olema küllaltki, järjekindlus, peab olema küllalt hoolsus, peab üles märkima. Kas see on teadus või see on hobi. Siin need piirid on väga ebamääraseid või ebaselged. Need tegelemine niisuguse loodusteadusega küllalt tõsiselt, sellega saab hakkama tegelikult iga intelligentne laps. Ja kuna mina just selle ala omale valisin, siis ma tegelesin sellega kirglikult ja väga noh, kuidas ütelda, isegi tulemusrikkalt, kuni tagantjärele vaadata pärast seda kunagi nii hoolsalt päevikut pidanud, kui siis, kui ma kirjutasin iga päev üles nisust linde, ma nägin, missugused lilled hakkasid õitsema. Misus, liblikad lendasid, missugune ilm. Koostasin raadioteadete järele graafiku, kuidas kuidas temperatuurid muutusid, nii et noh, seal oli mingisugused teadvus, elemendid olid olemas, aga muidugi teaduseks seda nimetada ei saa. Meie perekonnatuttava lisa kolleeg oli Herman Mürk meteoroloogia, siis ma näitasin talle, kuidas seda teha ja ta siis andis mulle ka nõu, kuidas neid graafikuid koostada, et see ilmamuutuste graafika õieti välja tuleks. No vot, niisugused väikesed võiksite teadusliku töö algeid, need ilmus juba koolis. Aga kuidas ütelda üleminek sellele teadvusele, see on ka tinglik. See taimede määramine ja välimäärajate järgi ja ise vist veel päris ühe määraja tegemine, mis puudutas samblaid ja samblikke. Kes ei söö samblikke jah, sest et taimemääraja Loremas, aga samblikke härrad ei olnud ja mina leidsin nii palju huvitavaid samblikke, ma leidsin, et peab eesti keelt, peab ka olema üks niisugune asi. Ja ainukene allikas oli tookord Eesti entsüklopeedia, kus oli Hilda kamrondil suurepärased need värvise pildid nende piltide järele. Ma tegin tabeli, kuidas neid siis võiks eraldada? No muidugi, see oli täitsa lapsik, sest et samblikke nii ei määrata. Aga, ja noh, näitasin siis seda meie oma loodusõpetajale. Õpetaja, reedene olime õpetaja, tema oli täitsa segadus, mis teha niisuguse asjaga. Siis ta viis selle professor Lippmaale näidata, siis ma sain siis professor Lippmaa märkustega rohkete märkustega kõik, mis seal valesti oli, muidugi kõik oli valesti, aga aga professor rahulikult parandas kõik ära ja näitas, kuidas see asi peab olema. See oli minu esimene kokkupuude tõelise botaanikuga. Tookord oli Lippmaa meie esibotaanik. Boikasse sinna poeglaste gümnaasiumi, sinna läksite juba sellisesse kooli, kus teie isa oli õpetaja ja tuntud õpetaja. Kas õpetaja poega suhtuti ka nagu natukene teisiti? No ja minu isa hüüdnimi oli siniehk pikemat sinihabe, sest et ta oli küllalt julm avaheidete osas ja kui mina tulin, siis mina sain kohe hüüdnime pisi siniehk, väikesi, nii ja nii et ma selle nime all kohe nii tuntud tegeleda seal koolis. Aga see, kuidas ütelda, see on midagi, midagi halba, ega, sest ta ei olnud ka midagi. Mingeid erilisi eeliseid seega ei toonud, sest et kool tõesti hea ja ja nüüd see, see minu sugulus, see tähendanud sind, mitte midagi. Juhtus ka nii, et minu isa ei sattunud, oli vist ainult üks pool aastat, kus ta oli minu õpetaja alati teised õpetajad õpetasid mulle neid matemaatilisi aineid. Kuidas looduses käimine oli siis kas liitus ka mõni koolivend või sõber? Ojaa, mina nakatasin oma naabripoissi ka neid liblikaid püüdma, siis koos käisime, käisime siis liblikaid püüdmas. Imelik nüüd mõtelda, et see koht praegu on kõik raudteejaama Allava tookord olid seal raudtee ääres oli nii ilus lillerikas heinamaa, kus oli väga palju liblikaid ja kui praegu mõtelda ja praegu on see prügimäed piki raudteed, siis see on hirmus vaadata, kui vähe on loodust linnas järele jäänud. Kui nüüd vaadata selle huvitava kooli aja peale tagasi, kus oli siis selline kool, kus teadmised ja tarkuse oli kõrges hinnas kus tegeldi loodusteadustega ja kunstiga kirjandusega, kõik oli selline krooniline ja ja kõik nagu läksid, väga ühes hoos edasi. Ma pean vastu. Tuvaidemade loodusteadus oli viletsalt järjel, sellepärast et meil on küll hea õpetajaga tema eriti ei noh, kuidas mind eriti tema kuidagi eestimuleerinud ja vastupidi. Tema pani mind kohe loodussõprade ringi esimeheks juhatajaks. Selle põhiline ülesanne oli kooli koridorides neid taimi pritsida ja kahjureid tõrjuda ja rohelise seebiga määrida. Ta pigem võttis mul tahtmise ära. Aga ma olin nii kirglik loodusuurijaid, isegi see viis ei suutnud mind võõrutada loodusest, nii et ma ei ütleks. Looduse koha pealt ei olnud meie kool silmapaistev silmapaistev. Eriti võiks ütelda kunsti alal, sest minu kõikumine, õpetajad, kuulsad eesti kunstnikud Juhan Nõmmik. Pütsep hiljem, Eduard Ahas, Eerik Haamer oli minu võimlemisõpetaja, nii et see oli erakordselt huvitav seltskond ja kõik nad olid ikka eredad isiksused. See ei tähendanud midagi, et haamer oli võimlemisõpetaja, aga ta oli niivõrd kaasakiskuv natuur, et see mõjutas paljusid õpilasi. Nüüd tegelema spordiga ja. Ta kirjutas ka raamatu esimene raamat kroolimisest või tema kirjutatud, nii et. Nii et see oli huvitav, niisugune ere näide niisugusest õpetajast poeglastekool ja meil oli vist ainult kaks või kolm naissoost õpetajad, kõik olid mehed. Muidugi igasuguseid oli, seal oli veidrikke ja oli kuidas ütelda, niisuguseid kõrgintelligentne igasuguseid oli õpetajad, aga kõik olid need niisugused eredad isiksused, et ma tagantjärgi kujutan neid ette, kuivõrd kirglikult nemad oma asja ajasid ja kuivõrd hästi selle tõttu see õppetöö laabus meie koolis. Väga kahju, et meie kool likvideeriti pärast sõda pandi kokku Treffneri ka, sest et meie olime Treffneri kooli suhtes teataval määral vastandid. Treffneris käisid jõukad, rikkad ärimeeste lapsed, kes iga koodi tahtki palju õppida. Aga see nimi ja see asi seal, neid tiivustas meie koolisuid, enamasti vaesem rahvas ja väga töökad püüdlikud Treffneri kooli rohkem humanitaarkallakuga meeli, rohkem reaalkallakuga, meil olid väga tugevad reaalalade õpetajaid. Nii et mul on väga kahju, et me kool likvideeriti. See kooli mälestus püsib mul väga elavalt meeles. Te olete kirjutanud ise nii teadus, tööd kui ka ilukirjandust ja väga huvitavaid raamatuid ja Se kirjandusega tegelemine, nagu te ütlesite, oli just hästi hoogne ka tänu kooli headele õpetajatele, suunajatele ja aga ka luuletusi ja luulemaailm ja sõnadega mängimine ja see Ei olnud teile võõras, jah, mulle meeldib tänapäevani mängida sõnadega ja panna kokku mitmesuguseid niisuguseid ei ole kellelegi luule, see on lihtsalt niisugune mängimine sõnadega. Tõesti ühe luuleraamatu, ma olen kirjutanud lastele, see on, sa vaata vaid. See raamat anti retsenseerida niidule ja tema ütles ja et see on väga andis kiitva hinnangu, ütles, et see tarbeluule tõesti tarbeluule on väga õige sõna vajulmitel üürik, vaid ma tahtsin sõnastada riimi vormis mitmesuguseid asjukad ja teadust ja populaarteadust, et see lapsele paremini meelde jääks, nii et see oli tõesti tarbeluule, ses mõttes oli Ellen Niidu täielik õigus. Ma olen küll luuletamisega tegelenud ja isegi koolis sain preemia ühe luuletuse eest pihlakatest, mille ma koostasin niimoodi, et kõik read lõppeksid kolme silbiga, mis kokku langevad need pihlapuud teatud niimoodi. No see oli lihtsalt niisugune jälle mäng, tegelikult see, mitte mingisugune luule, aga, aga sellega ma tõesti tegelenud ja ja selle sisealgusega puikas, sest et meil olid kirjandusvõistlused ja kirjandusvõistluste neid premeeritud töid avaldati koodi ajakirjas ja see oli muidugi väga hea tunnustus. Tookord, ma kirjutasin ühe reisikirjelduse, millest on väga kahju, et kaduma läks, oli päev vanas Narvas, käisime vanematega Narvas ja siis päev oli Narvas ja siis jättis mulle nii sügava mulje Vana-Narva, et ma kirjutasin sellest kirjandi ja sain ka selle eest preemia, tuht. Et kas selline koolielu, mis on nii läbi põimunud niisuguste hobide ja harrastustega ja suisa kooli teadusega ja kas sinna mahtus ka lõbupeod ja tüdrukute koolid, oma sõbrannadega kokkusaamised ja Ma olen selle üle mõtelnud võrreldes vaadates nüüd minu oma lapsi ja lapselapsi ja pean leidma küll, et meie suhtumine kõikidesse asjas oli hoopis erinev. No nüüd praegu muusika murrab igale poole sisse, aga tookord oli see lihtsalt üks niisugune Väheste muusikaalsete õpilaste harrastus ja meil oli muusikaõpetaja August, nii nendel see sellel oli väga hea mainega kooli orkester, paljud meie kooli õpilastest said tuntud muusikud isegi. Aga minu jättis täiesti külmaks ja ma ei tea Nii et sellist elu nii nagu Westmani poistes või niisugustel ei olnud Ei olnud, ei olnud ja, ja ma ei tea. Mina olin jälle niivõrd eluvõõras inimene, mina ei julgenud üldse tütarlastega mingisugust ühendust otsida ja noh, see on muidugi puudlused inimene. Niimoodi kapsel dub endasse, aga tõesti, ma ei mäleta, et ma oleks kunagi peol käinud. Koolipõlve ajal. Niisugust asja ei juhtunud. Ja ma mõtlesin, kui ma peaksin minema, misasja ma peaksin tegema, sest et muusikat mina ei mõista, tantsida ei oska. Mis asja ma seal teen, ma parem ei lähe. Aga muidugi oli palju neid, kes käisid seal pidudel ja tegid muusikat, isegi peitub pidudel ja selles ei ole mingit kahtlust, aga mina olin küll hoopis imelik inimene. Hoopis erandlik vist. Ja mina ei tea, et minu sõbrad ka oleksite eriti vaimustatud mul mõned sõbrad olid kirglikud jalgpallimängijad ja ja mõeldud kirjanduse sõbrad. Jah, ja kõige eredam Ast sõbras tahaksin praegu rääkida. See oli meie klassivend Uuno Öpik kuulsa astronoomi poeg. Tema oli juba noorest saadik niivõrd veendunud, et temast saab teadlane. Teda hakati hüüdma professoriks täiesti õigustatud, sest ta käis vahetunnil niisuguse sügavalt mõtlikus näoga ringi ja esites niisugusi küsimusi, millele keegi osanud vastata. Mina sain temaga hästi läbi, sest et mul oli ka natuke seda soont. Ükskord tema küsis minu käest vaat eesti keeles sõnad särama, sätindama kiirgama. Helkima paninad nisukesi järjekorda, kiirguse järjekorras. Mõtlesin, et issand jumal, kuidas on võimalik võrrelda, aga no näete, ta ütleb, et näed, sätendamine on ju väiksema kiirgusega kui särama. Vot niisugused probleemid teda alati teda väga huvitasid ja pääseda huvides botaanikute, kasvates ube, teda väga hämmastas, kuidas seemne seast kasvade terve taim, see on mingisugune müsteerium, see minule ka väga imponeeris. Muidugi astronoome sõida niivõrd üle ei olnud mõtet temaga rääkida, keegi nendest planeetidest palju midagi ei teadnud, aga see oli erakordselt tark poiss ja ja vaata, huvitav, nii noores eas kujuneb välja niisugune niisugune kirglik teadlane. Õnneks. Sõjas ta pääses ja Iirimaal oli siis kaua aega matemaatikaprofessor, kuni ta pensionile läks, nüüd me oleme kirjavahetuses ja ja ta on säilitanud niisuguse professorliku olemuse. Tõesti, see oli väga huvitav näide minu koolivendadest. Kus te ise, Viktor Masing, tõmbaksite niisukese kriipsu või paneks nagu märgid, mis lõpetavate ja lapsepõlveloo kas siis, kui tulid need pöörangulised neljakümnendat ja sealt edasi sõjaaastat ja seiklused juba sõja keeristes, kus ta ei olnud enam päris laps, aga ta ei olnud ka veel keskkooli lõpetanute, olete ju alles koolipoiss? Ja ma mõtlen, see, kui ma pidin koolist loobuma mobilisatsiooni tõttu ma ei tahtnud sõjaväkke minna. Selle tõttu oli võimalik valida kas riigi tööteenistusse Saksamaal või siis sõjaväkke astumine, ma eelistasin töö tehniliselt, pealegi öeldi, et kes tööteenistuse ära teeb, seisab ülikooli. Noh, see oligi minu eesmärk, nii et ma valisin selle tee ja see oli siis nagu järsk lapsepõlvekatkestus, sest et siis algas peale hoopis teine elu, aga see vist enam siia ei puutu. Kui te nüüd ise prooviksite väga lühidalt kokku võtta selle lapsepõlveloo, et mis te arvate, mida kõige olulisemana te oma lapsepõlvest oma kodust oma lähedaste inimeste juurest oma täiskasvanumaailma kaasa võtsid Siis ma mõtlesin, et ma mõtlesin ka seal armastus raamatute vastu armastuse lugupidamise trükitud tekstide vastu meil kodus oli suur raamatukoguja. Ja see, see tõbi on mul tänaseni. Ma esitan praegu küll rohkem tegemisele, kuhu need kõik raamatut panna, sest me kõik kogu seinad on raamatuid täis. Ma arvan, et see oli see, mis ma sealt kaasa võtsin, kuigi need raamatut tookord ei olnud, mitte mitte loodusteadusraamatu. Need olid enamasti niisugused rahvusvahelised teatmeteosed. No võib-olla isegi ka huvi teatmeteoste vastu, sest et minu isa pidas väga entsüklopeediates lugu. Tal oli prantslasele Russ, mis mind juba lapsepõlves väga paelus, kuigi ma ei saanud mitte ühtegi sõna aru, aga need pildid seal ja kõik, kuidas see kokkusurutud see tekst on, see jättis mulle väga sügava mulje. Mul on tõsine hea meel, et ma tõesti sain oma elu hilisemas järgus Eesti entsüklopeedia osaliseks. Aga see on jälle teine jutt, et sealt ma sain lapsepõlvest, võib-olla ma sain selle kirglikku huvi raamatute ja eriti teatmeteoste vastu. Oma lapsepõlvest jutustas Viktor Masing, temaga vestles Reet Made.