Siin vikerraadiosaatega Lastetuba jätkab Reet Made. Lastetuba. Meie tänane külaline lastesaates on öelnud, et ta hindab elus salapära ja elu üldse on mängija seiklus. Tal on väga hea mälu, pisiasjade peale see vahel ka segab. Jääd, need suisa ründavad. Talle meeldivad kallid parfüümid ja meeldivad ehted. Aga tal on ka hirm rahvuse saatuse ees ja see on temast teinud inimese, kes on püüdnud rahvusi lähendada. Täna oleme teie lastetoas, Maimu Berg. Et väikesed tähelepanekud, millega ma nüüd seda saadet alustasin, kas nad tunduvad, et need on teile omased? Noh on ja ei ole ka ütleks nii, et kirjutad ju mõnikord niisuguseid mõtteid, mida hiljem natukene revideeriks, kui oleks võimalik. Aga jah, neid detaile ma tõesti olen liiga palju märganud. Ja lapsepõlvest peale võib-olla, et see on kõige lähedasem sellele armastus parfüümide ehete vastu, see läheb üle, nii nagu enamus armastuse meil paraku üle läheb. Kas see, ütleme, see hea lõhnaõli lõhn ja, ja kauni tehtud, kas need ei ole til kuidagiviisi lapsepõlvega seotud, ei kuulunud need näiteks ema või mõne lähedase inimese juurde? Noh, hea lõhnaõlisid meil kodus oli nii palju, kui neid järgses Eestis üldse oli see domineeriv punane Moskva ja seal oli veel üht-teist. Ja mõningaid ehteid oli ka ja oli jäänud veel teistestki sugulastest, keda enam ei olnud või kes olid läinud ära läände. Aga no ma ei saa öelda, et need oleks lausa lõhna pilvedes ja ehete karpide vahel üles kasvanud. Oleks vale, et te olete täiskasvanud ajakirjanikuna töötanud üsna kaua ka moelehe juures ja olnud selle moega, ümbritsetud niivõrd-kuivõrd, üks ajakirjanik on. Aga kui te nüüd mõtlete ennast tagasi väikese tüdrukuna, kas tulite sihukene, üdini naiselik tüdruk, et kes pani seal tualette, ema riideid näiteks selga passis omaette olles kontsaga kingi? No ma arvan, seda teevad kõik väikesed tüdrukud ja mina tegin ka. Aga ma ei ütleks, kas ma läksin olnud äärmiselt naiselik või võib-olla sellepärast, et mu ema armastas väga mind ehtida ja ilusasti riidesse panna, mul ei olnud endal vaja enam muretseda selles küsimuses. Pigem ma vastupidi tahtsin olla natuke tagasihoidlikum ja rohkem teistele sarnane. Mäleta, et mu garderoobi kuulasid kübarad üks punane kolledži kübar valgete tikanditega, eks ole ka tirooli kübar ja sinna juurde siis pidid kuulama ka vastavat värvi väikesed käekotid roheline tarisele rohelise tirooli kübara juurde. Me käisime palju õmbleja juures, emal oli aega ja. Mulle ei meeldi kassas mandlikesi agreidikesi ja ja noh, ma olin niisugune laps ja, ja võib-olla tegelikult ma armastasin kõige rohkem õues ringi, joosta aiast mingites vanades dressides või just sellepärast noh, nagu vastukaaluks sellele linna kaasavõetava leiusale lapsele. Huvitav, et sõjajärgses ajas nii väga tõesti kübaraid ja mõnd väikest tüdrukut, kübarat kandvat tüdrukut nagu hästi mäletagi, kuigi mul tulevad meelde türgi mütsid, mis olid nagu tagurpidi keeratud lillepotid ja neid küll lapsed kandsid ja ja minu meelest olid nad natukene imelikud mulle meeldivat türgi müts oli minu tädipojal, jah, see Fess. No aga ma olen lugenud Jaak Jõerüüt ja ma olen temaga rääkinud, ta kirjutab ka kuskil, et eska, tema kandis tirooli kaabud siis väikese poisina ja mõned niisugused naljakad lapsed olid ikka linna peal selle need, kelle emad siis orienteerusid hästi ka selles kaunite riiete maailmas võib-olla või, või oli mu ema unistus olnud, et aga kõrvale on kunagi kaunis väike laps ja siis, kui see laps ilmus, siis pidi ta kaunis osa. Kas te olete vahel mõelnud sellele Maimu Berg oma esimesele mälestusele iseendast? Jah, ma mäletan, ma arvan, et kas võib olla nii, et ma pooleteistaastasena ennast mäletan, aga sa ilmselt peab nii olema, sest sellest oleks foto järel. Mind pandi tooli peale seisma ja kuna ma olen füüsiliselt väga arg inimene, üldiselt ei ole eriti sportlik kunagi olnud ka siis ma seisin väga arglikult seal tooli peal ja ma mäletan seda hirmu, mida ma seal tundsin. Et ma vaatasin ühte klaasist lage selle fotograafi juures seda lage, et see oli väga huvitav, et ma ei olnud niisugust näinud. Ja pildi peal ma olengi natukene ebalev ja, ja lakke vaata seda, ma mäletan. Ja olete praegugi Tallinna tüdruk ja sünniaeg 45. See on siis selline, et suur sõda oli juba möödas ja kõik need hirmud, mida sõjaaegsed lapsed Tallinna lapsed mäletasid, nendest olite oma pisut hilisema sündimisega priiks saanud, aga see sõjajärgne tohuvabohu see ikka oli teie pisikese tüdruku noh, sees täiesti sees ja kajastus meie mängudes tol ajal ahju kütta, aga majad kõik Tallinnas põhiliselt ja meil ka? Jaa, oletan, et puuvirnade taga alati mängisime just nii, et vot see on üks koht, kuhu keegi ei saa tulla ja siin me oleme täiesti kindlas kohas selle puuvirna taga ja siin ei ole pomme karta, aga mitte midagi. Ja ma mäletan ka küüditamist muidugi, ka meie majast veidi inimesi ära. Oli üks kolme lapsega perekond, kelle vanem poeg Peeter mind kiusas. Ja selle hommikul, kui nad olid siis ära viidud, siis minu esimene tunne oli, et Peeter on ära viidud. Aga no tema õed olid ele mängukaaslased ja nendest oli kahju. Ja, ja no muidugi see nagu ja isa meeleolu sellega seoses see, see andis mõista, et midagi halba on juhtunud kuigi palju kodus ei räägitud sel ajal lapse kuuldes niisuguseid asju kus kohal lapsepõlvekodu oli, see oli tol ajal kandis nimetust Õnne tänav ja nüüd on ta tare tänav, seal on niisugused tänavad nagu ajagauna ja ja sel ajal oli ta väga ilus kant, prakondroo, kesklinn ütleme, kui praeguste mastaapide järgi Tallinnasse vaadata, aga tol ajal oli ta nagu omamoodi aedlinn. Ja Meie pere oli seal elanud juba Eesti ajal ja noh, see oli jäänud veel niisuguseks eestiaegseks majaks omamoodi ka minu lapsepõlves. Ja see maja elanikkond oli väga sümpaatsetest inimestest koosnes Tenatajakonnad ja hoidsime väga kokku, väga puhas olime. Aed oli väga ilus, aga kõik see niimoodi pikkamööda ikka läks halvemaks ja käis alla ja, ja inimesi läks, kolis ära ja asemele tuli juba üldsegi mitte nii meeldivaid. Ja siis tuli see kampaania tuli kõikide maade ümbert aiad ära lõhkuda siis muutusse nagu läbisõiduhoov, yks oli väga nukker, lõppkokkuvõttes praegu on ta üsna räämas ja kole kant, ma olen käinud vaata. Ja see kõik tuleb mulle kohutavalt tuttav. Jah, ja sest et kõik see oma aed korteritel ära jaotatud, marjapõõsaid, ühised õunajagamised, sügisel tean, see oli ilus aeg, selles mõttes oli ju meil ilmselt ka väga õnnelik lapsepõlv, et Tallina elasid linnas, aga omamoodi nagu maal natukene ja ja just ühtehoidev õhkkond, mis maas, valitses mõned inimesed nendega ka mängukaaslastega kunagiste kalan kohtunud siiani. Me oleme nagu taga, igatsen seda aega ja ma näen nii nagu laulusalm ütleb, et et näed oma kodukatust sagedast veel unes. Minagi olen peaaegu kuni viimase ajani näinud seda kodunes. Jah, kui nii võtta. Oli ju tegelikult sõjajärgne küllaltki rahutu aeg ja liikus ju ka jutte ja liikus ringi ka halbu inimesi ja aga see kindlate aedadega jalgväravatega, mida võis ju ka isegi lukku keerata ja need õued ja aiad, need olid nagu turvalised. Vaasid olid küll ja, ja, ja see oli tõeline kodu ikkagi, mitte nii nagu paneelmaja, mida ei suuda kuidagi koduks pidada. Kui te nüüd oma silmad kinni panete, ütlesite, et unes niikuinii näete, missugune see kodu oli? 1000 korter? No tõenäoliselt praegu ma vaataksin teda Toigu väike ta oli, aga see on niisugune kahetoaline korter, selles majas oli vann, aga see oli ühine sel ajal, vannituba oli harva ja minu meelest oli ta väga mõnus ja seinad kostsid küll läbi, eriti WC sein, aga see oli mulle ka väga meeldib, sellepärast et naabri korteris elas minu parim mängukaaslane Lembit. Ja siis, kui Lembit WC'sse läks ja juhtus kuulma, et seal keegi on ja lootis, et seal on minust, ta küsis, et kas sa oled sina seal. Mu ema tuli väga kohkunult, keegi küsis, et kas sina siis oli Lembit tormasin siis ise sinna, ajasime juttu, seda sedakaudu, aga noh, ma usun, et mu vanematele eriti meeldiv ei olnud, et nii seinad läbi kassid. Aga no see isal oli seal oma töötuba või noh niisugune tema töötas kirjastuses, ta tõlkis palju ja töötas palju kodus saada, oli tal seda ma mäletan, kui suurt ja võimast nähtust mina all oli nii hea mängida kui kedagi kodus. Ja siis üks tuba oli siis nagu külaliste jaoks rohkem ja ei hakka, me saime. Noh, ma, ma ei tea, palju neid ruutmeetreid seal oli, ilmselt ei olnud mitte nii hirmus palju, aga aga selle aja kohta oli ta täiesti kenamad. Te olete oma isa kohta on maininud, et ta oli väga südamlik ja selline helde ja hell inimene, et teil oli temaga heaga kontakt ja mul oli erakordselt hea kontakt isaga. Mõned kriitikud on raamatute puhul on öelnud, et seal on aka isatomaal nendes, et alati on mingi tütar, mingi tüdruk ja selle ema ja või noh, nagu, nagu ei näe kuskil niisugust mees maailma väga. Aga ma ei tea, võib-olla mulle on see nii nii kuidagi õrn või nii nii tabu või et ma võib-olla siiani üle saanud sellest isa kaotusest, kuigi ma olin siis juba lähenesin 40-le, kui isa suri. Et võib-olla sellepärast ei ole isa minuma loomingu maailma sees, aga minu maailmas oli ta väga sees. Ta oli haritud ja ta oli intelligentne, ta oli väga ilus. Ja, ja võib-olla eriliseks tegi teda see, et ta oli haavata saanud, ta oli kaotanud jalasõjas, ma ei olnud näinud teda kunagi tervena mujal kui piltide peal. Ja, ja ma ei taibanud siis paeldada, noh, ta võiks ju olla väga pessimistlik ja väga võib-olla isegi kuri või, või niisugune sünge inimene, aga tal oli alati väga hea huumor ja ta oli väga tore. Kui te temaga kahekesi olite. Kas need olemised olid siis sellised vaimsed? Te rääkisite raamatutest või kaugetest maadest või vaatasite koos midagi või oli selles ka niisugust lihtsalt mõnusat, väikest müramist vallatust? Jah, pigem niisugust Aashimist. Väikest sihukest naljaviskamist teineteise arvel ja ja noh, või rohkem muidugi ta, kas mind talle meeldis, aga see oli väga südamlik ka ja ma mäletan, et ta tegi mulle pajupille. Me käisime, tema lapsepõlvekodu oli olnud Kadriorus ja me käisime seal ja siis seal Kadrioru pargis. Ta tundis ennast koduselt seal hundikuristiku kandis ja seal kevadeti tegi siis paugub pillimulla ja tegelikult, ega ma ei tundnudki teda nii hästi. Ma õppisin teda tundma pärast seda, kui ta oli surnud ja ma sain lugeda tema päevikuid. Ja siis ma teadsin, et kõik need asjad, mida me no mina näiteks oma tolleaegse abikaasaga aina vahinguga koos avastasime igasuguseid minevikku tegelasi, seal niitsesid põlvkond aasta, kelle Laats Raidi isa oli kõiki neid lugenud, tuli päevikust välja. Nendest asjadest me kunagi ei rääkinud midagi pärast kui ta oli kirjastuse töötaja ja kogu aeg tegeles raamatutega tõlkimisega ja nii edasi. Kas ta teid mingil moel võib-olla nii salamahti või et ta isegi ei tundnud raamatute maailma juurte suunas. Ma arvan, et mind polnud vaja suunatama, suundusin sinna täiel rinnal ise. Neid raamatuid muidugi suunas, selles mõttes, et raamatuid oli palju meie majas ja ja, ja ma nõudsin, et neid loetaks. Aga ema ütles, et ta ei viitsi enam lugeda nii suurele tüdrukule, ma olin neljaaastane ja siis, et Loe ise. Ja siis ma hakkasin ise lugema, kuidagi märkamatult õppisin ära lugemise. Aga nojah, ma ütleks isa kohta nii, et kui mul tekkisid mingid probleemid, kas midagi lugedes või millegi üle arutades siis ta ka oma mingi huumorimeelega kuidagimoodi püüdis neid lahendada ja, ja lahendaski. Aga nii, et ma ei saanud alguses aru, ma mõtlesin, et ta elasid minuga tükk aega mõtlesin järgi, et mis see siis oli ja siis taipasin, et mind oli õpetatud nii omamoodi et ta tegi seda väga delikaatselt. Millised õpetussõnad ema poolt rohkem tulid? Ema poolt oli igasuguseid õpetussõnu, ema on ütleme siis nii mind õpetanud ja kui vähegi võimalik ja nii kaugelt kui vähegi võimalik, ükskõik kui kaugele ma ka ei läheks ikka ema õpetussõnad tulevad kas või mobiiltelefoni sõnumil alkohol. Ja, ja no see oli muidugi, ma usun, et, et see tuleb ka teile tuttav ette. Niisugune väga moraalne oli sel ajal suhtumine, eriti mis noortesse tüdrukutest puutus ja kõigesse sellesse, millal mehele minna ja ja millal alustada ühe või teise asjaga ajana. Sest emad olid saanud nii-öelda eestiaegse kasvatuse just, ja see, see kasvatus siis tuli meile ka nii et ja seal oli kohe täiesti selge, mismoodi noor tüdruk peab käituma, kuidas ta lõpetab kooli ja kuidas ta siis natukene ka näpust kinni grammeerib ühe noormehega ja kuidas nad siis abielluvad ja siis tulevad lapsed jäävad, kõik käis selle selle ilusa malli järgi ja ja no ema oli Saaremaalt pärit, hoidis väga oma suguvõsaga kokku. Tal olid kenad õed, kõik armastasid laulda ja oli väga lõbus nende seltskonnas. Aga kõik nad olid niisugused natuke luterlikus vaimus kasvanud inimesed ja ja ema hoidis üleval seda niisugust asja, meil peeti alati jõule ja alati lihavõttejänes külastas meid ja niisugused traditsioonid pidid alati olema täidetud. Kas peres oli tunda kohe, et ema oli see, kes ikka ütles esimese ütlemise ja, ja isa tuli siis nagu kaasav? Jaa, absoluutselt, ema valitses täielikult seda peret ja isa homoristlikult küll suhtus, aga ikka kaasa tuli ja, ja ma, ma ei mäleta kunagi, et need inimesed oleksid riielnud omavahel, mitte ühte riiduma mäletama laps väga kodus, nii et see on ilmselt ka väga haruldane, sest praegu muud ei kuulegi kui vanemate tülidest. Aga ma ei mäleta, miks ükskord ema midagi kõrgendatud väga ütles ja mina sattusin täiesti hüsteeriasse, ma mõtlesin, et nüüd nad lahutavad või nüüd juhtub midagi hirmsat, tema häält, kõrgendasi saab ta sellega üksainuke kord. Järelikult ei olnud tegemist kahe kõvakiviga. Ilmselt jah, oli emase kõva kivi. Isa andis lihtsalt järele, aga noh, küllap ta omal vaiksel viisil ajas oma asja ikkagi ka. Et igal juhul kooskõla oli seal haruldane. Sellest te rääkisite, et ema viis teid riidemaailma ja ja juhtis tähelepanu sellele, et mis on kena ja kõik see õmblejad kodude külastamine ja sorri oma kindlasti tore. Nendes kodudes oli minu meelest alati kava pärale õmbleja kodu lõhn. Ja aga ema viis mind ka muusika juurde, ema oli see väga musikaalne ja me käisime üldse isaga palju teatris ja kontserditel emaga. Emal oli nagu harjumuseks saanud pühapäeviti kontserdil käia ja aga ega ma palju nendest kontsertidest ei mäletama, ei olnud ilmselt ise nii asja juures. Ainult mäletan teatriskäike ja eriti ühte, kui Mesatasime mingile täiesti sattusime, polnud üldse plaanis teatrisse minna, astusime uksest sisse, oli päevane etendust Ravjaataja vajanud, seda ennem näinud. Ja siis oli tegemist, et sealt pärast välja saata, sest ma nutsin nii hirmsasti, see mulle läks kuidagi seal muusikaajase peaosatäitja kurb lõpp südamesse. Ja raadio mängis meil palju, sest ema tahtis teda kuulata muidugi Soome peal oli ta enamasti sel ajal ja maise laulis pall. Ja ema siis laulis selliseid lapselikke laule või 15 tõepoolest siin ooperimaailma ja nii üht kui teist, aga isegi õpetas mulle mõned duetid ooperis, kus ma pidin siis teist häält laulma ja tema oma soprani Kalavlissis eripärast. Ja mina ei olnud nii musikaalne, pole kunagi olnud, aga ma ikka katsusin vapralt siis seda õiget häält pidada. Vist oli päris ilus see muusika, mida te siis emaga koos musitseerisite ja teatrikülastused ja kas see viis mõningate muusikaõpingute juurde ka? Jah, aga nendest ei tulnud palju suurt midagi välja, nii nagu ma ütlema pole musikaalne ja, ja ma ei hakkagi, ma seda olen ja see maailm mind selles mõttes ei köitnud, aga, aga, aga kuulajana olen vajanud muusikale truuks. Aga kas see kirjutamine? Ma mõtlen seda, et ise midagi paberile panna? Kas see juba lapsepõlves ka välja paistis? Noh, niivõrd paistis, et ma muidugi koolis, kellele kirjandeid ikka ette ära, et ma ei tea, võib-olla meil on isegi ühine kirjandusõpetaja õpetaja kimas. Ja fantastiline ja ma ütleks, fantastiline õpetaja, ma arvan, et, et nii teie kui mina olime, tema lemmikõpilasno, seda ei oska ütelda, igal juhul oli tema ja selline kirjanduse õpetaja kes oskas selle asja väga paljude nende inimeste jaoks nii tähtsaks teha, kes hiljem läksid ju eesti filoloogiat õppima, ajakirjandust õppima, üldse kirjandusmaailma sisse pugesid kes vähem, kes rohkem ja, ja ma arvan ka, et, et need, kes ka midagi muud õppisid hiljem nad keele mõttes olid alati tugevad ja kirjandushuvilised sellepärast et et see põhi oli nii tugev, mis me tema käest saime. Nii et jah, selles mõttes ma küll nii-öelda tegelesin kirjandusega, mina kirjutasin neid kirjandeid siis hästi, aga aga üleüldse nagu kirjutama nii kirjanikuna, niivõrd-kuivõrd. Ma hakkasin nii hilja, et mu isa oli juba surnud ja ta ei saanudki teada, et minust on tulnud kirjanik. Minu esimene romaan ilmus, kui ma olin 40, olen vahel väga nukralt mõelnud tale ühtpidi teistpidi mõtlen, et ka kõige väiksem negatiivne märkus, mis kriitikas on ilmunud minu kirjanduse kohta oleks isa väga kurvastanud, palju rohkem, kindlasti kõmin. Aga noh kui mingist andest üldse võib rääkida, siis ma ei oska öelda kummalt poolt, see on kas ema või isa poolt segi kirjutamisanne või huvi või kas üldse niisugused asjad on kellegi poolt, aga aga ma arvan, et noh et isale oleks meeldinud siiski teada saada. Kirjanikuks sain lõpuks seda enam, et kui ta tegeles elupõliselt teiste inimeste poolt loodud käsikirjade läbivaatamisega ja nende vormimisega raamatuks miks siis mitte ainus laps, tema lemmiknüüd on kirjutanud midagi ja, ja mul on siiski lootus, et ma kunagine tema päevikut mingit pidi kirjanduseks farmin niimoodi, et et kas mingi kaasa, aga see aasta on vaja. Et tahaksin, et temast jääks niisugune mälestusminut, kaod. See kool, millest me rääkima hakkasime, õpetaja kimaskit meenutades, see kool on nüüd ta kannab küll teist nime, aga siis kandis nimetust Tallinna 20. keskkool, Viktor Kingissepa nimeline. Ja see oli tugev kirjanduskool koos oma näiteringide ja kirjandusringiga ja almanahhi käia. Ja hiljem temast veel koorus välja selline kirjandusliku kallakuga kool, kui neid kallakuid pandi. Mis mälestused koolist üldse on? Nojah, üldiselt kenad mälestused, aga no ega ma mingi hea õpilane koolis ei olnud ja ma ei suutnud kohaneda selle kõige nõudmistega, mida kool inimesele esitatakse. 45 minutit vaikselt istuda või mõned muud niuksed asjad käisid mulle ja käivad praegugi üle. Aga, aga kooli tegi meeldivaks just see kirjanduslik õhk on minu jaoks hakkas juba ka tegelikult algklassides, seal oli ka päris tugevaid kirjandusõpetajaid ja, ja kirjandusring tegutses juba viienda klassi õpilastest alates. Aga muidugi kulmineerus siis juba õpetaja kimaski ajal ja ja ma arvan, et see, see kirjanduslikku õhkkonda aitas mind väga palju sääst kooli nii-öelda jamast läbi tulla, sest no ma ei tea, ma ei ole olnud ka nõrk õpilane, ütleme matemaatikas või kuskil, aga aga noh just see koolidistsipliini muna kuidagi ahistav. Ja siis oli selline kord, et kõik pidid ringiratast jalutama ja õppida ka ei tohtinud otsele jalutamise käigus mitte midagi, see oli täiesti hirmuäratav see nagu vangla haua peal, jalutasime seal ringiratast ja ja siis kes ei suutnud seda ringiratast jalutada, see pandi sinna keskele seisma ja kõik said teda vaadata, siis teha ja, ja noh, ma ei tea, kas diale, aga meie ajal tuise moodet pandi, kutsute neid line, igaks kutsuti hommikul õpilased, kõik saali, pandi üksteise järel rivisse ja kutsuti siis ette need, kes ei õppinud hästi ja need siis nutsid seal ees. Ja ma mäletan, siis olid ju need mustad kooli põlled ja minu taga seisev poissegi põllenööbid lahtise kukkus kolinal veel taskus, mingi asi kolinal põrandale maha, siis pandi mind ka niimoodi seisma põll käe peal. Polnud ju süüdi, aga aga seal oli meeldivad ka väga ilusaid pidusid, tehti seal ja, ja kirjandusring tegi väga palju ekskursioone ja sa oled ju noor ja ja kõik elu on alles ees ja sa mõtled, et kõik on nii suured, parane, mis sind ootab ja siis aeg on ikka ilus. Kuna ei ole kodus mängukaaslasi üksikul lapsel, siis sõprade ja sõbrannade ring muutub võib-olla eriti tähtsaks. Ma ei ole kunagi olnud eriti sõbrannade inimene. Aga praegu ja võib-olla sellest on ka kahju. Sest üksiku lapsena ma kuidagi harjusin iseenda maailmaga nii väga ära. Mul oli endaga alati nii palju tegemist ja huvitav olla. Aga, aga mängisin ka palju õues siiski ja niisuguseid mitte väga lähedasi, aga natuke kaugemaid sõpru on jälle palju ja oli ka siis lapsena. Aga kahjuks jah, ei olnud õde ega venda, kellega nii usalduslik omas suhtes on. Millised harrastused nüüd peale kirjandusringi ja kirjandusliku vaimse tegevuse veel lapsepõlve või kooliaja juurde mahtusid? Natukene oli juttu, et muusikaõpingud olid valguses enne lindistust rääkisime, et see oli just paar aastat klaverit ka üsna tüüpiline, mida tollal tüdrukut? Jah, aga mis siis veel võis sinna kuuluda, millest hiljem hakkame võtma täiskasvanud ellu midagi niisugust kaasa mille kohta alguses ei saa arugi, et see teeb meid, kelleks ma arvan, et, et väga palju ma siiski mängisin teiste laste kaua eskassis palle, mingisuguseid sel ajal olid maasia madinat ja peitusemängimised ja ja niisugused jahulkusime seal selles oma kandis ringi. Muidugi minu ema suureks kurvastuseks päevade kaupa kadunud olin. Et et tegelikult see oli omamoodi huvitav ja õpetlik, kuigi see lasknud näiteks valmistuda suurepäraselt koolitundideks, aga aga muidu oli kena ja, ja noh ma käisin tantsuringis mingi aja sellest kaheksas Tombi klubis rahvatantsus ja siis näiteringis ja üldse näidenditega. Näitlemisega tegelesin ja ja niisama tallasin tuult nagu noh nagu ikka, arvan, et tüdrukud teevad, käisime palju? Jah, ei siis kui lapsepõlvekodus lausa võtleme, aga noore tüdrukuna keskkoolis õppides ma palju pidudele käinud, see nagu ei sobinud, aga seda enam muidugi siis, kui ma pääsesin Tartusse. Siis ei olnud vist ühtegi juustud nädalas, kus peale käidud, sest igal õhtul Sul oli kuskil mingis klubis mingi tantsimine ja seal ma käisin. Aga jah, põhilised harrastused olid ikkagi niisugused. Siis tekkis ju veel see vanemate klasside õpilaste klubi, aga seal ma käisin mõned korrad. Kooris laulsin muidugi ja ja niisugust asja tegingi, kuidas loodusega suhe on? Linnatüdrukul, kelle koduaed ja, ja hoov seaduse sunnil nii-öelda ära võeti ja läbikäigu tallermaaks muudeti, pidi olema ju mingisugune koht maakodu vanavanemate või, või tädide juures või kas see andis midagi olulist ja muidugi see oli meil Saaremaal ja see NATO-s seal vapustavalt ilus, selles kohas ma nüüd olen saanud tagasi oma vanaisa Maarja, ehitanud sinna suvila ka sel ajal me lihtsalt olime sugulaste juures tädide juures nii-öelda suvitamas emaga ja hiljem, kui isal oli puhkus, siis tema tuli ka. Ja, ja see oli jah, see minu lapsepõlve ütleme niisugune. No see on hästi kõrge Panka rannik, panga panga vastas Ninase pankusse, meie küla siis on ja ja tagaranna on ta nimi ja sealt tulid need tõelised looduselamused, aga ma ei olnud kunagi näinud Lõuna-Eestit. Sinna ma sattusin esimest korda alles siis, kui ma Tartusse õppima läksin ja, ja ka mitte päriselt, noh, natukene sinnakanti. Need suurel munamäel ma käisin esimest korda 91. aastal, mis on muidugi minuvanusele inimesele täitsa piinlik. Olles käinud jumal teab kus igasugustes Impaest vendingita otsas, aga Lõuna-Eestit ei tundnud, aga pärast raku tundma õppisin, armastan väga Lõuna-Eestit. Saaremaa oli see mängumaa ja ja teisest küljest ka see, et kui see väikegi nurgake on seal linna koduaiaski, saab kuidagi teed sellest endale looduse ühest jasmiinipõõsast või ühest sirelipõõsast või või mingisugusest aianurka kasvõi ühest õunapuust. Et, et võib-olla see paneb rohkem fantaasiad tööle kui see, kui sa oled mingite palmide ja seedrit keske. Et et need niisuguseid lõhnu ja, ja niisuguseid valgusi, mis läbi puude Bastid võtan oma sellest lapsepõlvekoduaiast väga ühte kastani, mina otsa alati armastasin ronida. Et polegi palju vaja. Nüüd ise kokku võtate, mis te arvate, mis oli see kõige olulisem, mis lapsepõlvekodust lastetoast sellest koduõuest aiast maa kadakate väljadest kaasa tuli? No ma arvan, et see oskus armast taia ja näha ja ja niisugune teatud tundelisus ja, ja lugupidamine nii kõigest elavast loodusest, vanadest inimestest, nendest, kes su lähedal on see, see tahtmine olla salliv ja suuta olla salliv väga paljud ka sinust väga erinevate inimeste ja nähtuste vastu. Ja see, et noh niisugune õiglustunne, et tahaks, et oleks õiglust, palju ma peaksin neid oluliseks. Lastetuba. Oma lapsepõlvest jutustas Maimu Berg. Temaga ajas juttu reetmade