Keelekõrv 544. saade. Head kuulajad Tallinna teadlaste majanõukogu eesotsas väsimatu Elsa Pajumaaga on alustanud diskussiooni sarja teemal kodu ja peremõju eesti keele arengule ja kestmisele. Mul on rõõm teile tutvustada, kuulata, anda helilõike esimeselt selle sarja õhtult. Muidugi ei saama saatesse mahutada kõike, kõike, mida sellel sisukel õhtul. Akadeemilise raamatukogu kohvikus räägiti. Aga peajoon ja see põhiline mõte peaks välja tulema kolme põlvkonna kohtumisest. Nimelt olid õhtu peategelasteks Elli riikoja. Lugupeetud staažikas eesti filoloog, kauaaegne Eesti keele Instituudi töötaja, kes veel praegugi pensionipõlves aeg-ajalt aitab oma kolleege vastates inimeste küsimustele keelenõuande telefonil. Tema tütar Kai Adamson on samuti filoloog. Ma ei saa kuidagi ütlemata jätta, et ta on haruldane ema, sest kasvatanud gümnaasiumi east läbi kolmikud kolm poega. Ja üks nendest. Adamson on selle õhtu kolmas tegelane, nii et meil on tõepoolest võimalik jälgida kolme põlvkonna jutte sellest, kuidas kodukeelekasutust keeleoskus mõjutab. Aga kõigepealt kuulame siis kõige väärikamad. Elli riikoja peab väikese sissejuhatava loengu. Ma leidsin Uno Liivaku raamatust ühe lõpmata kena mõttetera. See on huvitav jaa, jätta välja nõnda et hiinlastel on olnud üks luuleklassik liibu. Tema on elanud aastaid 701 kuni 762. Ja selle luuleklassiku käest on kunagi küsitud, et milles. Ma alustaks, kui ta peaks maad valitsema. Ma hakkaksin keeletarvitus parandama, vastanud liibu. Kuulajad olnud hämmastuses. Aga sellel pole ju küsimusega midagi ühist. Mis kasu on keeletarvituse parandamisest? Luuletaja vastanud? Kui keeletarvitus pole kõik korras, siis pole see, mida öeldakse, see, mida mõeldakse. Aga kui see, mis öeldakse, pole see, mida mõeldakse, ei laabu töö. Aga kui töö ei laabu, siis ei edene, moraal ja kunst. Ja kui moraalia kunst ei edene, siis ei tavaõigusemõistmine märki. Kui õigusemõistmine märke ei taba, siis ei tea rahvas, kuidas istuda või astuda. Järelikult ei tohi sõnade tarvitamises sallida oma tehtud. Ja edasi on ester kindlam öeldud üle seni kohati veel üsna keele sombuse maarjamaa. Näid tasapisi hakkavad duma keele kõrgrõhkkond. Selle soodsalt toimel on süvenemas arusaamine keele tähtsusest suhtluses. Ja juba täis hääli. Rõhutatakse meil tungivat vajadust arendada kõigi keelekollektiivi liikmete väljendusoskust teritada nende keelevaistu ja harida keele maitset. Et neis kasvaks sisemine tarvidus nii hästi õige kui ka kauni keelepruugi järele. Ühtekokku teenivad need taotlused emakeelekultuuri edendamist. Kui nüüd pisut imeliselt küsida, et kus on meie emakeele kultuuri häll, siis jääb üle vastata. Kodu. Kodu on noore inimese kõige tähtsam kõige määravam, kõige autoriteetsem keelelile mehi, töö, sealt tulevad välja need, kellest hiljem hakkab sõltuma meie kirjakeeletaset. Pole. Oluline, et kõik noored asuksid tööle kas keele või kirjanduse alal. Ükskõik milline elukutse sell olekski, kõnelevad ja kirjutavad nad ometi. Ja seepärast pole sugugi ükskõik, missugust keelt kodus kõneldakse ja missuguse keelepruugi nad kodus on saanud. Kodu pakub noorele inimesele esimese keele seemne. Leidanemine oleneb juba vastuvõtjast. Kannab vastutust keele eest igaühe keelevaist peab kujunema nii tugevaks, et ta suudab vahet teha hea ja halva vahel ega laseks end ära peibutada igasugustest keele vigurdustest. Tõsi küll, ega mitte alati ei toeta kodund hea keeletulemist ja aga nõuda, et noore inimese keel ollakse ladus, arusaadav ja loogiline. Lugupidamist sõnast ja oskust seda tarvitada viljeldakse hiljem tublisti juba koolis, sest ei ole sugugi ükskõik, missuguses keeles on hiljem kirjutatud näiteks otsus, ringkiri, ajalehe artikkel või kuulutus. Ka iga päev tarvitatav keel tahab teha teadlikku suhtumist ja üldse vajab meie keelepruuk hoolikat harimist. On teada, et keele peamine väärtus kätkeb tema sõnavaras sõnadega hakkavad elama siis, kui nad on lauseks seatud. Tegelikult oleneb meie keele ilu ja headus sellest, kuivõrd paindlikud ja mitmekesiselt oma lauseid koostame. Kuidas jätkame Sõru valida ja kombineerida. On lihtne tõde, et õige keel ei tarvitse olla hea keel, sest kuigi me vahel ei saa põnele kõnele või kirjutisele ette heita ühtegi keeleviga, võita ometi olla puine ja lame. Ja ongi nii, et ei aita meid ka kõige õigemgi kiri. Kui mõtet vahendatakse kordamisest närbunud sõnadega. Meie keelepruugi ilu ja headus oleneb sellest, kuidas me oskame sõnu valida ja siduda, on meie endi teha, kas sõna on vahe, relv või igerik, hädaabinõu. Ja kõik oleneb sellest, kuidas me sõraga ümber käime, mida me temast teame ja, ja kuidas seda kasutame meile kodustele keele õpetaja, seal on väga tähtis meeles pidada, et sõnad ei taha, et neid tüütuseni käsitatakse või villatakse, et me ei pruugi alati ühtesid ja samu sõnu. Ja kui meie sõna kipub igavaks või Surblikult tõsiseks, siis võid ta jõudu ning elumahla saada kõnekeele, lahedusest ja Loksakusest. Tavakeel pakub värvikaid ja humoorikaid sõnu nagu kubujuss, kuke nokatäis, sääre taristaja, külmavares näpupuud plaksu pealt või muud ilmekad väljendid nagu Greli plass, naste värk, vunk, sutike, sutsuke. Niisugused sõnad on meie keele vürtsi ja sool, aga toonitatakse, et selle soolaga tuleb olla mõõdukas. Nõnda nagu räägime, meie hakkab rääkima ka see pisike inimhing, kes on meie hoole all. Ja ma olen omaenesenahal kogenud, et niisugused asjad kodus juhtuvad. Nimelt minu oma tütar oli, ei olnudki veel paariaastane, kui ta esimest korda läks meie instituudi nääripeole. Lapsel oli Saaremaalt pärit hoidjatädi luise tädi luise tuli ka meiega sinna nääripeole. Näärivana annab nüüd lapsukesele kingi konksu ja küsib salvi. Ja seesama lapsuke, kes siin praegu istub, ütleks siis, sätazetas õudvat salaratsaRein ja Juku jala tõelist suurest tükiga Leena luuavarrega English, panne, ergutama puuri, rahvast rõõmustama. Mulje oli see suur üllatus ja ma küsin luise käest, et kus kohalt niisukalisaim on pärit tädi luise kohe uhkelt puhevil ütleb. Eks ma õpetasin, see oli mu noores põlves kõik see ilusam laul ja, ja, ja tõesti, sellest tädi luisest peale saime meie ikka päris hulgaks ajaks sellisele koju pisikese saarlase ja kui, kui see tibake tuli minu kõrvale vaatas armsalt otsa, küsisin emmelt, kas ma ole töite säder. Aga muidugi, kahju on isegi sellest, et meie oleme kaotanud oma sõnavarast paljud väga tähtsad ja väga vajalikud ja ilusad sõnad, mis väljendavad omaaegset elu aru, kas ütleme tööriistu, tarbeesemeid või liikumist või midagi seesugust ja me ei, ei mäleta ega oska ütelda isegi oma kehaosade nimetusi, mis asjad on luud ja rangluud ja, ja, ja õlavars ja ninatuul ja nimed ja õlad ja niisugused asjad. Meie ei mäleta enam ju meie sugulasnimetusi. Ei, no kuulge, me peame teile sure aplausi tegemas ja mina kasutan enne hambaid ja see on küll haruldane või on, nii, et kui nooremate inimeste käest küsida meie kalendrikuude nimetusi, mina arvan, et me küll kõik teame, aga, aga ütle, mis on jaanuar. Näärikuu. Ei no mis ta, Jüri, kolmas õige jürikuu mai lehekuu juuni jaanikuu ja juuli heina heinaaugust lõikuskuu september niigi ja teate seda alle ilusat luuletust, vihmaparaadi juhine kari on väljas veel mihklikuul. Ja oktoober on viina, viina, õiget november heit libekus taldrikul ja detsember jõuludeks. Elli riikoja oli küllaga värvikaid näiteid. Henno Meriste kirjutas omal ajal, et ta läks tuttavate juurde külla ja seal tibatilluke lapsuke vudis nuttes toas ja, ja ikka hüüdis, et no mina küll ei tea, ma, ma küll aru ei saa. Miks minu nukk Kont süstemaatiliselt kadunud ja oligi nii, et vanemad ei teadnud, kas, kas olla rõõmsad lapsed niisuguse rahvusvahelise arenemise üle või siis ütelda, et oh taevas, vaata juba nüüd. Aga mis võõrsõnadesse puutub, siis see on küll niisugune lai ja, ja ääretu jutt, et seda ma ei tea, kui palju võiksime uuesti jälle esile tuua ja sellest kõnelda, sest et tänapäeval ju see võõrsõna tolm on lausa lausa meeletu. Ja kas neid alati juust vaja on, ei tea, kuigi võõrsõnal on oma tulile õigustus ju, teinekord ta ütleb palju täpsemalt ja ja asjalikumat juttu ära, aga pannakse ikka väga südamele, et ei maksa tema järele haarata enne kui ei ole kindlust, et kas äkki meie oma sõna on hoopiski parem. Elli riikoja vastas ka küsimustele, aga meie kuuleme neid kohe edasi. Järgmist põlvkonda räägib Kai Adamson samuti filoloog. Võtan sõna ka sellepärast, et nüüd ei arvatakse, et ma peale saare keele muud ei oska. Sellest pärast, kui hoidja meilt ära läks ja ma hakkasin emaga koos olema rohkem, siis ma ikka õppisin eesti keelega ära. Aga no seda võib küll öelda, et mina olen ju keele inimese peres kasvanud. Aga noh, otsest nihukest grammatika teadmist ma ikka emapiimaga kaasa ei saanud, et seda tuli kõike õppida. Aga tõesti sõnavaralist rikkust ja seda võib-olla mõtteselgust, seda kindlasti ja minu ema armastab rääkida ja ta tahab sõnadega varieerida. Ja see on mul lapsepõlvest küll väga meeles, et minu toredad õhtud olid need, kui ema oli eelmisel õhtul kinos käinud ja siis jutustati mulle seda filmi. Ja muidugi ema esituses olid kõik need filmid nii haaravad ja nii põnevad ja, ja ma elasin nii hirmsasti neile kaasa ja ma kohe ootasin, et millal see järgmine kino lugu jälle tuleb ja kui siis elus on hiljem võimalik mõnda filmi neist näha, siis oli ta küll üsna kahvatud, mitte midagi väärt, aga see juttu kuulamine oli küll imehuvitav ja ma arvan, et sealt kindlasti tuli seda sõnavara juurde. Ja ka kinnistusid need lausemallid. Aga muidugi niisuguse keelevõtliku ja sõnavõtliku ema kõrval on raske sõnale saada, ei pääse ise rääkima alati. Aga nüüd ütleme oma pere kohta saan ma öelda üldse selle praeguse olukorra kohta, kui maini täis inimesena hindan seda siis ikkagi minu meelest koduosa, on ülimalt tähtis lõdvestada nüüd meie linna koolide mammutklasse, kus lapsed ei saagi rääkida, suhelda, nad ei saa ennast väljendada ja õpetaja lihtsalt ei jõua ka kõikide kõnet jälgida, parandada seal, kus vaja, nii et ikkagi seda tähtsam on see, et kodus püütaks võimalikult palju suunata. Ja, ja mitte nüüd niimoodi, et võtame, istume nüüd siia lauad taha ja hakkame koos harjutama, vaid see käib ikkagi nihukese tavalise vestluse sees. Näiteks mina olen küll seda teinud, kui minu lapsed ikkagi sõna valesti käänavad, siis ma olen seal õige vormi neile ära öelnud. Ja vahel olen ka ikka küsinud. Kuule, et, aga mis tähenduses seda sõna oled öelnud, sest mulle näib, et kasutatakse sõna, aga mitte selles päris õiges tähenduses. Nii et niisugune väike parandamine on ikkagi olnud. Ja no mida ma suure rõõmuga olen näinud nüüd ilmselt vanaema ja, ja minu eeskujul. Minul endal seda kommet ei olnud, vähemalt kooliajal mitte, mulle tundus nii hirmus raske, et ma võtan sõna raamatu ja sealt midagi ülevaatena, see on hiljem elu jooksul tulnud, aga oma poiste juures ma olen küll näinud seda, et nemad üsna kerge liigutusega haaravad selle õigekeelsussõnaraamatu ja natuke lehitsevad, rollivad ennast ja teavad siis, kas nad on õigesti teinud või, või vajab see keel natukene kohendamist. Nii et ikkagi peab lapse kõnele tähelepanu pöörama ja kui võimalik ja kui vajalik, siis, kui vanematel oskusi selleks piisab, siis ikkagi peab seda kani teadlikult parandama ja suunama ja ise ma olen ka mõelnud. Mina katsusin just rääkida ka hästi lihtsalt selgelt. Aga et oleks võib-olla pidanud küll neid võõrsõnu rohkem kasutama, kuigi siin selle süstemaatilise ikka tuli, väga koomiline näide, aga noh, hea küll, las ta olla mõnikord koomiline, aga siis see võõrsõnapagas ka koolist või kodunt kohe kooli kaasa võtta, sest koolis niikuinii need võõrsõnad ju jälle tulevad ja neid on vaja osata ja teada. Sellest samast omaeneselapsest nimelt oli temal koolis kirjand, millest algab kodumaa. Nii ma isegi ei teadnud, et ta niisukese kirjandi pidi tegema. Aga nüüd ühel õhtul ma läksin koju ja laua peal oli siis vihik ja juures oli kiri, ema paneb omad õigesse paika ja siis lugesin selle kirjandi läbi, teates oli lõpmata ilus kirjand millest kellelgi algab kodumaa, kellel siis tema kopli kasest ja kellel kaevu kookust ja kellel siis päikeseloojangust ja ei tea, millest see kõik, vot niisugused ilusad meeleolupildid olid seal viivini. Ja, ja lõppes siis kohe niisuguse tormilise pauguga, et ja meie, kes me oleme kodumaa inimesed, oleme nagu väikesed Grovikesed suure koduma masina hammasrataste vahel ja meie võlg võla kõrval peame võitlema vot või midagi tegema kasvõi minesta ära ja, ja asi ei olnud mitte komades, vaid, vaid lihtsalt nähtavasti seesama algkooli lapseke tundis, et ta, ta nüüd peab ikkagi panema selle viimase välja, et ikka asjal oleks jõudu ja kõik. Ja nüüd on siis kolmanda põlvkonna kord, kuidas on siis lugu nende komadega ja kirjanditega sander Adamsoni, ta on praegu sisekaitseakadeemia esimese aasta üliõpilane. Alustaks sellest, et võib öelda, et kõik need kirjandi, mis on kirjutatud, et kõik on antud neil siis targemate ehk vanaema või ema kätte, siis parandada seal ilusti parandused ära teinud ja siis ma olen enda kirjanduses silma mõtlemata need parandused ümber teinud. Ja selle tagajärjel võib isegi öelda, et võib-olla natukese isegi soodustab võib-olla taandarengut. Et selle asemel, et kui ma oleksin ise mõtelnud neid asju ja siis korralikult küsinud midagi ja läbi arutanud neid, et see saaks rohkem jäänud meelde. Ja siis ma muidu seda võib küll öelda, et keel, keel kodus on suht korralik aga samas on teine keel, mida räägitakse sõprade vahel ja noh, et üks keel on see, mis meil kodus räägime, on see nii-öelda keskmine keel, siis on ametlik keel, mida siis räägitakse kuskil vastuvõttudel või niiviisi ja siis on see sõprade keel. Ja noh, võib öelda, et kõige rohkem müüki, mis domineerida sõprade keel, kuna seda vis räägitakse kõige rohkem omavahel ja see ongi, et need noored üritavad ässi mugavalt hakkama saada, kuna noh, inimene on laisk olend, siis ta mõeldakse lihtsalt igasuguseid mugavamaid sõnu välja ja võetakse just teistest keeltest. Et noh, üks näide, et lähme, kruvisime see, mis keegi keegi ei tea, mis see tähendab, siis tähendab, et lähme lihtsalt autoga ringi sõitma ja selle asemel, et nagu pikalt öelda öeldakse, lihtsalt võetakse kuskilt mingi sõna ja öeldakse niiviisi seda. Ja noh, see muidugi kui need mul on niiviisi keele oskajad, vanaemad, emad siis ikka kodus praktiseerin seda õigekeelt, aga nüüd need nooremad vanemad, kes nagu on harjunud slängi kasutama, nii siis nende lapsed enda lapsed ikka harjuvad seda kuulama, mida, nagu neil vanemad kodus räägivad ja selle tagajärjel õpivad ka rääkima juba selles nii-öelda tavakeeles, ehk noh, slängikeeles mitte selles formaalses keeles nagu peaks olema jah, ja siis ongi, tekib siuke eesti keele häving. Võib öelda, et selle kõik need telekad ja näed just soodustabki seda, et vaadatakse Telekatest kasutatakse näinud tõlgitud väljend nüüd selle asemel siis kuulata kellegi targa väljendite, kasutada seda. See oleks praegu kõik, ma ootan küsimusi. Seal on küll, emakeele tunnid on, ongi need emakeele tunnis neid emakeele tunnid valmistasin noortele väga suuri raskusi, sellepärast et noh, ikka läheb vaja väga palju õppida selleks, et siis hakkama saada ja seda võetakse kui õppeainet, mitte keelt. Ma õpitakse, teatud asi ärevuses, kirjutatakse tõesti see asi ära ja siis unustatakse ära lihtsalt, kuidas Need, komade panek, kõik need, kõik need lauseehitused meil lihtsalt nagu kirjutatakse lõpukirjand ära ja siis ongi kõik, et unustatakse ära sõja minnakse eluga edasi ja räägitakse seda ikka seda tavakeelt nimisest, slandi, keelte niiviisi. Ja noh, sellepärast tulebki just rõhku pöörata, et ott inimesi rohkem tamp peale panna, et nagu rohkem kasutaksid õigemat keelt. Need olid helilõigud Tallinna teadlaste maja korraldatud diskussiooniõhtult kodu ja peremõju eesti keele arengule ja püsimisele. Enne kui kuuldu põhjal järeldusi teha. Juhin tähelepanu sellele, et kõige noorem kõneleja oli endale selgeks teinud et eesti keeles on olemas mitu keeletasandit, mitu allkeelt ja et Neid tuleb valikuliselt tarvitada. See on juba väga suur varandus ja väärtus. Hoopis mõtlemapanevam on asjaolu, et tema õppeasutuses sisekaitseakadeemias. Praegu õpetatakse eesti keelt ainult venelastele. Aga oma mõtteid kodu ja pere mõjust inimese keele arengule võite saata ka keele kõrvale kirja teel elektronpostiga või meile helistada. Siinkohal tahan juhtida tähelepanu ka sellele, et keele kõrva saab tagantjärele kuulata ka internetis. Nüüd aga kohtume nädala pärast, ütleb saate toimetaja Mari Tarand.