Viimase suure sõja viimast sügist mäletame kui üht suurt mineku aega. Hirmust läheneva punaarmees põgeneti läände eelkõige üle lahe Soome ja Rootsi. Kuid mitte veel ka kõik ei jäänud pidama sinna. Kartes võimalikke väljaandmise Nõukogude liidule, jätkati teekonda üle ookeani. Neil päevil 47 aastat tagasi randus Ameerikas rannikul, 23. juulil kapten Andersoni juhtimisel Rootsimaalt teele asunud purjelaev prolific palk, tald 69 eestlast, nende hulgas ka minu isa Enn Kalde. Külastades tänavu suve hakul New Yorki, oli mul võimalus käia isa haual ja viibida tema viimases maises kodus. Teadsin isast, et oli hea päevapiltnik ja osava sulega kirjamees. Seepärast ei olnudki eriti suureks üllatuseks, kui tema elukaaslane ida kalde ulatas ühel õhtul mulle tutvumiseks mahuka albumi prolificu õnnelikult lõppenud merereisist. Autoga seda lehitsedes ja endale väljakirjutisi tehes tunnetasin üha enam vajadust tuua sellest killukesi ka Kodu-Eestisse kui üht värvikat lehekülge meie rahva kannatuste radadelt viimases sõjakeerises. Olgu see lugu lugupidamisavalduseks kõigile nendele vapratele, kes selle reisi katsumused läbi tegid ja lõpuks ihaldatud vabaduse maale jõudsid. Suur hulk eesti pagulasi, kelle kodumaal võimutseb võõras võim ja kes polnud suutnud nelja aasta jooksul endi juuri kasvatada kuninga maamulda kogunesid 1900-ni 68. aasta südasuvel kõigist Rootsimaa nurkadest kokku pisikesse hüüdevale sadamalinna. Mõte polnud uus ületada väikese kalalaevaga ookean jälgedes vanade viikingite ajaloolise sõita et otsida uut kodu uues ilmas ja kindlustada seal endile ja lastele julgeni parem tulevik. Põgenikud, kes viimases suures maailma tulekahjus kaotanud kõige kallima kodumaa ei kõhelnud hetkekski eluga riskides ületada meresid ja tohutu suurt Atlandi vetevälja. 69 hinge kogunes neid ärasõidupäevaks vide vallasse. Kõikide sooviks oli, et vaid taevataat annaks ilusat ilma vaikset merd ja arusaajaid inimesi. Teisel pool ookeani. Vajati lugematu hulk töötunde. Tuli ehitada kõik, monteerida värske veepaagid, tankid, õli tarvis, magamisasemed, 69-le viikingile, provi, andi hoiukohad ja palju palju muud. Rohkesti muret oli asja algatajatel rohkesti tööd neil, kes kirvestega haamritega Schweisimis aparaadiga askeldasid laevalaev, nende meeste tööd ja vaeva ei suuda kunagi õiglaselt tasuda. Meie kõikide ühine siht ja eesmärk tiivustas neid mehi nende töös ja samas teadsime, et see pole sõit. Kalarannast Piritale. Vaikse ilma ja peegelsileda merega. Ümberringi ei tunta söögisust puudust ning plastikaatkottide tarvitamine on häbematult väike. Ent rahutum verega on elul hoopis isesugune maik manu. Ei aita pillidega tabletid. Ei aita ka iidsest ajast meresõitjate poolt proovitud tarkus merehaiguste vastu imeda heeringa saba tõmmata rihmaga kinni, südamealune vahtida, merd teha, muudki mustkunsti. Ei aita, see on mereseadus. Seda kogesid paljudki naised. Kõik päevalt pole Biskaia päikesepaistelised ja vahel tuleb selga panna soojemad riided. Oleme ületanud poole sellest kurjast merest vaiksete ilmadega. Jutud hirmsast Biska aiast meremeeste hauast tunduvad liialdatuna. Ent kolmanda augusti ööl algab tugev tuul. Järgmisel hommikul pole, tekib esivälja nähe vaeva, sest vett tuleb üle reelingu küllaldaselt. Supisaba on tavalisest lühem ja seal seismine nõuab juba akrobaatilised osavust. Meie reisi esmakordne kõvem ilmi kõrges lainetuses meriide vaatemängu huvitavaks neile kelle peale pole hakanud merehaiguse mürgine hammasööl vastu. Seitsmendat augustit algab tugev vastutuul. Järgmise päeva varahommikul ambiskajalt torn. Oleme Haanja kohal. Jemalderani peaks jääma umbes 700 miili. Enamikul meist pole kunagi varem olnud võimalust lahtisel merel vastu võtta, torme polnud õiget ettekujutust mere ning tuulevõimsusest ja üleolekust inimeste kätetööle. See on, kui oleks taevas ja meri sulanud ühte üheks võimsaks loodusemänguks. Pilved kihutavad hiigla kiirusega nii madalalt nagu riivaks. Meie pähklikooremaste silmapiiri poleks nagu olemaski, on vaid kõikjal vahutavate lainete harjad. Kõik on ümberringi mähitud halli, vihmaga segatuutu. Mõni hetk seisame, laine turjal paigal, siis kaome alla, sügavusse. Triibuaja pärast uuesti tõusta. Meie mootor töötab täiskäiguga, ent tugev vastutuul ei luba meid hoida oma kurssi. Me ei tea, kui kaugele on meist kaljud. Kui kaugel Hispaania rand. Ja meie nõrga mootori juures oleks suur risk sattuda kaljudele liiga lähedale, sest ei suudaks end nendest enam lahti kiskuda. Et kuidagi võimaldada pisutki ruulimist. Tõmbame üles tagumise purje. Me puurime oma silmad lainete vahelt paistvasse udusesse silmaringi. Oleme võidelnud mitmed pikad tunnid, ärevad tunnid tormise merega. Me ei tea, kui kaua tuleb veel olla tunnistajaks hirmsatele loodusjõududele. Keegi ei tea öelda, kas torm raugeb õhtuks järgmiseks päevaks või kestab veel kaua. Baromeeter seisab edasi tormis. Siin atlandil muutub õhtul päev kiiresti vööks. Samuti valgeneb hommikul ruttu päike, nagu visatakse välja merest. Jäki on taevalaotust täis, kuldseid kiiri. Puudub see põhjamail nii omapärane Koit ja Hämarik. Päev ja öö on peaaegu ühepikkused. Ma ei tea täpselt, mitmendat korda oleme juba tagasi lükanud endi kellaaega. Ainult uni justkui ei tahaks alluda esialgu uutele tunniaegadele. Äkki silmame läbi tuiskama vee meile vastu purjetavad kolmemastilist laadungis ja tuul ning lained tagant. Ja otsustame järele sellele, ükskõik kuhu ta tee siis ka viiks. Me pöördume kolmemastilisele järele ja hoiame tema kursse. Ta saab aru, et vajame abi ja kui vahemaa suureneb, vähendab Ta eespurje. Et meiegi jõuaks järele. Marini lahe suus, jätab ta meid maha ja jätkab oma teed. Me pöördume kaljude vahelt marini sadamasse. Parim väike, paarikümne 1000 elanikuga Hispaania linnakene, see võtab meid lõuna paiku päikesepaistes ja sõbralikult vastu. Pääsesime loodusjõudude küüsist tänu sellele tundmatule kolme mastilisele. Tänu kõigile headele vaimudele. Milline oli meeleolu ja elutingimused laevas, meenutab ida kalde. D-rõngas ja kartul ei olnud mitte, tead, selles kliimas palavas ookeani kliimas mitte hea meel, et paljud olid merehaiged, see ergula pudru, mis meil oli hommikuti siis heeringas ja kartul ja supiga tehti ja nii et me kuidagi, aga me peatasime, siis me saime ikka jälle ka teistest kohtadest midagi vahetada, millegi vastu, et endale midagi rohkemat hamba alla panna. Kas kujutasitega siis tookord alguses ette, et see reis nii pikalt hakkab kestma? Ja no asemel oli teada, et see võtab küllalt kaua aega, sest see oli ju, tulime ju mitte otse üle ookeani, vaid ikka rohkem määrime ta nagu ranna äärest, sellepärast et see laev ei olnud paati, ei olnud küllalt tugev suure ookeani vastu. Millal need esimesed mere katsumused tulid vastu võtta? Me saeme ka tormi ja, ja üks torm oli meil ikka võrdlemisi paha, siis oli kõik riided ja asjad olid märjad ja mida me pidime siis jälle laevalael ära kuivatama ja. Aga õnneks ikka midagi erilist ei juhtunud. Kas soolakord oli tugev juubel ja soolaga, kuna ta oli küll ja, ja see mustus, mis ihu peale kogu seda oli ka nii palju, et sain mitmed korrad ennast mannis leotatud, kui sellest sai lahti? Tal oli kaasas ka üksjagu väikseid lapsi ja teie oma poeg, kuidas nemad vastu pidasid katsumustele? No meil oli lapsi, seal vist 13 last ja kõige noorem olin neljakuune. No ja lastega oli ka raske muidugi teatega seda ergula pudru, nendele sai antud ja, ja seda kõike, mis me isegi sae meiega, nii et kannatasid ka omajagu, aga vastu nad pidasid. Sellel pikal teekonnal tegite üksjagu peatusi. Kuidas sadamas teid vastu võeti, osutati ka kaasabi. Kui me peatasime Hispaanias, no seal meil ikka kostitada iga perekond, kes sinna tulid ja kel võimalus oli, viisid meid oma juures lõunasöögile ja Taivad siis meelega toitu sinnani siis aitas meid ka väga palju. Nii, ja siis me vahetasime ise kaad, mis võimalik ära anda oli, et saada midagi omale kaasa. Ega te palju sealt kaasa võtta ei saanud, Rootsist? No ei, Rootsist ei võtnud me midagi, toiduasja meil oli ikka määratud, et laevas on kõik olemas, aga need, kes seda korraldasid, need vedasid need vähe alt ka. Et need lubadused, mis olid, need mitte ei vastanud tõele, sest eks nad tegid oma taskusse ka rohkem, kui nad inimestele lubasid. Ega ei mäleta, kui suur see Osamaks oli, kui palju igaüks teistpidi välja panema. See oli vist 1200 rootsi krooni oli see isiku pealt. Ja see oli siis koos selle toidu ja kõigiga. Ja paljud olid osanikud, kes maksid rohkem, kel oli rohkem raha, pidid siis sellest laevast tagasi saama, kui me oleme ükskordsele reisile lõpetanud, et minna selle ära. Aga see oli nii, et see laev, keegi seda ei tahtnud ja see lõppude lõpuks vajus merepõhja nord. Karu laenas, nii et meil ei olnud sellest Osama, sest kellelegi midagi, kõik läks kaduma. Priit, kui vana sina olid, kui te alustasite seda legendaarset retke ookeani taha. Ma olin neli aastat vana, pole viis jõudnud veel alles, kui ma Ameerikasse jõudsin, siis sain viis aastat vana. Mis sinule kui lapsele sellelt reisilt meelde on jäänud, kui sa nüüd täna meenutad neid aastakümneid tagasi? No ma olin nii noor, et ma ei saanud aru, kui kange see sõit oli, aga, aga ma mäletan, et seda tormi ja ja palju inimesi, mis seal laeva peal on, sest lapsi oli seal üksjagu, te hulgas mõned olid jah, aga nendest ma ei mäleta nii palju, ma mäletan rohkem vanemad inimesed. Kas tornmajas väga suure hirmu peale ka? Noh, ma olin nii noor, sirmu ei olnud selles ajaloo, ma olen nüüd tagasi mõtlenud ja on küll hirmus asi, mis me tegime. Edasi taas katkendeid Enn Kalde päevaraamatust. Suured tormi katsumused ootasid profiilikud veel ees ja sihtmärgini jõudmiseks tuli läbida tuhandeid meremiile. Atlandi ookean. Baromeeter roolikambris on pisut tõusnud, ükskõik milline iluduslaeva pardal on valmis suudlema seda ilmaennustajat selle paari millimeetri eest. Tormi vaibumist ei ole aga veel märgata. Hiigelkõrged valgete harjadega lained näivad pimeduses lauset tontlikudena. Ja kui tihti pole nende lainete murdumiskoht määratud profiilikki külje alla, et siis tugevam raksatusega paisata vett üle kogu laevale. Taevataat paneb peale harvemad sõelad ning siis sajab vihma alla nagu herneid. Jälle on vahid väljas luukide juures, et vihma ja lainevaheajal neid veidi praotada. Keegi ei maga all peale mõningate vahistulnud surmani väsinud toimkondlaste. Pole kaks päeva saanud kasutada kööki ning nälg annab elt tunda. Suurte pingutuste käia, läbimärgadele pannakse keema katlatäis kartuleid. Koos heeringaga ongi lõuna ja õhtusöök korraga valmis. Jääme ootama, kas torm vaibub hommikuks või on meie rõõmsam meelolu baromeetrile olnud enneaegne. Meie kurss, seda ei määra enam meie, vaid see on juba määratud tuule ja lainete poolt. Kapten arvestab tuule tugevust kohati 12-le ballile. Me hoidume kõnelemast liiga palju tormiseid hoida üleval meeleolu selles suures peres. Ent läbimärgadele alla tulevad vahimehed poetavad nii mõnegi sõna olukorra kohta üleval ja unest ei saa olla tuvist mitte kellelgi. Kell kolm hommikul nõustatakse kõik mehed tekile talla lasta purje. Meid võtab vastu selline vihane vihmahoog ja üle reelingu pillub laine, et sellel lühikesel momendil, mil luuk on avatud ülesminekuks jõuab juba kallata vett mõnedes Salumistesse magamisasemetesse. Kottpimedas öös välgusähvatuse valgusel oleks laeva kohal nagu valgest veest riidekangas, millest vaevaliselt näeme läbi 11 ja roolikambrist tulevat nõrk valguse kuma. Tugev tuul laksutab nagu piitsaga vastu kõrvu ja meri pillub metsikuid laineid laeva. Kohutav kiirus. Ja me peame alla laskma purjed. Me ei julge riskida poollastis, pealegi inimlastis laevaga teha metsikut sõitu orkaalis. Meil pole parvel külluses vilunud purjelaevamehi ja sellepärast on see kohutav pingutus spordipükstes meestele voolava vihmane, üle peksvatel lainete ning sähvivate välkude taustal alla lasta purjed. Ilma neist märgades lappidest seal ei jääks, vaid räbalad. Kell neli on minu vahiteenistus juba rooli kambrini jõudes olen läbimärg. Silmad on kibedad vastu nägu pritsimist, mereveest ja huuled õhkuvad soolast. Solinal voolab soe vesi üle meie paljaste jalgade. Me käime küürus, kummardume igasseti juhtuvasse toetuspunkti. Väikene unustus sõidutab meid otsekohe koos tagasi langeva veega vastu reelingu. Roolikambris näeb üle pingutatud ja magamata kaptenit murelikult näol jälgimas ookeani võimud. Sisemist. On võimatu hoida kurssi jumalaga Florida. Jumalaga, Jacksonvilli. Sest meie kurss läheb praegu palju, palju salasid miile põhja poole. Iga pisemgi katse hoida meid vanale kursile lähemale toob tagajärjena tohutu hulga vett üle reelingu. Kuidas me ootame küll ilma valgenemist? Valgus ja hommik paistavad nii laisad olevat. Ent siin võitluselule ja surmale sinuni inimese võitlus loodusjõudude vastu siin pole palju validest Atlandon süga. Ja lähima sadade miilide kaudu. Meie kauaaegne unistus imedemaa Ameerika seisab meie ees. Meie raskelt teenitud raha eest ostetud profi on kündnud umbes 6000 meremiili merepinda. Meie murede kannatuste ning suurte ootuste ja lootustega läbi immutatud pikk merereis on lõpule jõudnud. Need ei olnud Ulingtoni kail vastu võtmas, lilledega jänkisid sest selle ma immigratsiooniseadused on karmid, et mitte võimaldada massilist sisserännet siia kõigi võimaluste rikkuste maale. Meedia oma saatust. Kindlasti peame minema läbi vaevarohkest puhastustulest nagu on teinud seda kõik viikingid enne meid, kes on võtnud ette suure lombi ületamise viikingilaevadega. Meil peab olema kannatust, kannatust ja veelkord kannatust. Me loeme tänastest lehtedest suurest vulkaanist Ameerika rannikult. Ent meil pole vaja tunda hirmu selle ees, sest meie Stora Rees on bronhiit viigiga on lõppenud. Ja veel kord sõnajärg meenutusteks idakaldele, kuidas unistuste maa prolysikuga saabunu taasta võttis. Meid võeti vastu, kui illegaalselt sisse tulnud ja, ja pandi meid, siis oli saelantis immigrant kratsiooni valve alla ja peeti meid seal kinne mitu kuud ja uuriti, mis meie üldse oleme ja sunnite meid Kanadasse minema. Kuna keegi tahtnud Kanadasse minna ja lõpuks siis president andis load. Me võime tulla maale ja otsida omale tööd. Ja ka luteri kirikut aitasid meid võtsid oma juure ja, ja, ja ankisid tööd ja nii, et vähehaaval mekas, siis hakkasime kosuma, siin. Millised olid need esimesed töökohad, tööalad, mis aitasid eestlast jalule tõusta? Suurem osa läksid, mehed katsusid minna värvimise peale ehk jale, ehitustööd ja naised läksid õmblusvabrikusse, kus olid ikka õmblustööd. Ja, ja siis, kui ka ei olnud vilunud siiski siin ikka võisid ennast harjutada ja vilu saada, et võitsid esialgu see sellega omale teenistust leida. Jah, eks eestlase visadus, tema töötahe, eks oligi peamised omadused, mis teil eemal sünnimaast aitasid tõusta jalule ja kuuldavasti heale elujärjele tõusta, nii on suurem enamus. Ja eks siis oli antud mäele, nii et me võime viia aasta jooksul siin omale hankida kodakondsuse. Ja võisime siia jääda, nii et vahepeal oli küll korda, ei tea, kas võib-olla saadatakse välja, aga meil ei olnud maad saata. Siis me võitsime omale hankida, et me saame kodanikuks, kui me oleme viis aastat siin elanud. Ja nüüd omate siis võrdseid õigusi kõigi Ameerikas elavate kodukontserditega. Ja nüüd me oleme siis Ameerika kodanikud ja oleme juba ennast siia nii kinnitanud, et ei, ei mõtle vist, et siit saaks keegi meid enam ära liigutada. Oleme Ameerika kodanikud ja, ja täieõiguslikud selles riigis elama. Kas aeg-ajalt on ikka, tunned ka, et kuskil on see seal suurte vete taga. On see väike Eesti seal on ta kõikide juured. Ja selles vaimus me ikka elame siin, et me pärineme sealt ja meie juured on Eesti all ja mälestused, mis on seal elatud, need elavat iga igavest meiega kaasas ja me igatseme ikka seda maad veel näha ja tahame ikka oma jõudu mööda, aga neid aedata, kes on seal võrdlemisi raskustes, nii palju, kui me oleme suutnud Te olete üks neid, kelle jalgele nüüd sünnimaapinda puudutanud selle 50 aasta jooksul. Jah, ma ei ole veel seal käinud selle 50 aasta jooksul küll kogu aeg on ikka ikka mõtlejad Lähen sel korral ja sel aastal ja ja nüüd on ikka jälle ka mõttes, et järgmine aasta, kui tuleb laulupidu ja siis ma ikka püüan seal ära käia, enne, kui minu elul lõpp tuleb, et saaks veel oma sünnimaad näha ja oma sõpru ja sugulasi. Kui on jälle käes augustikuu ja augustikuu tormid kas tuleb ikka meelde see 48. aasta, kui te seda suurt teekonda alustasite? Ja selle peale saab mõeldud ja öelda, et see oli suur julgus seda ette võtta, sest ega me teadnudki, et kas me ikka jõuame üldse selle meresõidu vastu pidada, et see oli ikka väga riskantne. Aga jumal ja saatus on olnud meie poolt, et meil on kõigil hästi läinud ja igaüks on omale leidnud siin tööd ja ja omale kodud teinud. Kas te olete peale seda maaletulekut ka aeg-ajalt kokku saanud selle seltskonnaga? Me oleme vahetevahel ikka kokku saanud nendega, kellega me koos oleme tulnud, aga nad on üle maa laiali pillatud vahemaad on väga suured, aga teatud, et inimesed, kes on iga lähemal, siis ma olen ikka nendega kontaktis ja saame pigem me läbi ja paljud on ka juba ära läinud siit maailmast, keda ei ole olemas, aga siis, kui me kusagil kohtame, me näeme, siis meil on ikka niisugune tunne, nagu oleksime me sugulased, reis meid nii palju ühendast.