Lepikud märtsi tumedad kutsuvad solkima ja kuulama okstes sulamis sosinaid väsimuseni vantsima näts, kes Lobjas Lumps Lumps tõmmata jalgu sammudes rõõmus, solin ja sõõrmeisse lepalõhnade vürtsid kutsuvad vaatama, kuis koore verevat parki immitseb esivärvidesse lumme tüvede ümber sõõrima. Sulamine, ligumine, puu südameni, need lepikud ja kuldnokaeelsed lumed. Niisugusena sõnastas kord oma kevadeigatsuse luuletaja Vesipapp Mart Mäger. Mees, kelle tänavune kevad igaveseks kaasa viis. Ta lahkus 21. märtsil. Meenutagem selle saatega teda meie kirjandussaadete kauaaegsete autorit, kelle hääl nii palju kordi on raadiost kõlanud ja meie arhiivilintidele alatiseks alles jääb. Midagi helendab, helgib ja tuikab kaugete Kinkude takka. Tõesti, minu meelest polegi paremaid luulesõnu kevade aimduse kohta õhus oleva kevade esimese äratundmise kohta. Üksnes nende kahe värsirea olemasolu pärast võin ma nende kirjapanijat üheks heaks eesti luuletajaks pidada. Niiviisi alustab oma raamatu ei hõbedat kulda, Hando Runnel. Ja kui me Ridalast mõtleme, siis meile ilmselt meenuvad veel mõned read. Kas või need üle hämara varjudest, tume, õrna ja sinaval lume heidab veerev kustu päike, Punava läike. Noose talvine õhtu, mis minule toob meelde ajad kuskilt vahest kolme nelja aastasena, kui isa neid luges, võib-olla sealt minu esimesed luulemuljed üldse. Kas on lennukesed murelt kõrval ja võib-olla ka mingisugune algus austusele Ridala vastu ja mis tuleks veel meelde? Päev raugeb külmalt kevadhalli uttu, mis mähib taevaid, kaugeid Vesimaid. Veel aimub, mõni mets-ja, kivi said. Ja öine kahu pime jõuab ruttu, too tema Soletist, luiged. Esimene stroof. Kõikidele nendele näidetele on ühine üks asi, nimelt nad on kõik loodusest pärit. Just niisugusena, nagu selles väikeses lõigus ammusest raadio esinemisest heas puhtas eesti keeles loodusest või heast luulest kõnelemas häid mehitsiteerimas tõuseb Mart Mäger elavana mu vaimusilma ette aatekaaslane ja sõber. Meenutame teda täna koos Toomas Haug, iga praegune Loomingu peatoimetaja asetäitja oli noor üliõpilane, kui tema tee ristus Mart mägra omaga. Hiljem kujunes sellest suur lähedus ja sõprus. Mart Mäger tuli Pedagoogilise Instituudi õppejõuks 70.-te aastate keskpaigas. Mina olin siis teisel kursusel. Ja mäger hakkas lugema meil eesti kirjanduse ajalugu. Ta on, ta erines täiesti teistest õppejõududest. Loengud olid väga tihedad, väga asjalikud, põhjalikud, võib-olla mitte väga säravad, aga, aga väga tõhusad. Ma usun, et ta niisugune tagasihoidlik autoriteet kui, kui nii võiks öelda oli, oli meie hulgas üsna kõrge. Mõned loengud on, on jäänud kuidagi eriliselt meelde näiteks loeng Villem Grünthal Ridalas või Jaan loost sugusest väikesest kõrvalistest luuletajast. Ja muide ka Eduard Vildest millele pühendati väga palju aega. Hiljem ma olen mõelnud selle peale, miks need loengud meelde jäid või miks, võib-olla lektor luges neid kuidagi erilisemalt just ühenduses tema tema enda luulega, milles on üsna palju sarnast, näiteks Villem Grünthal-Ridala ka kes oligi talle tegelikult niisugune hingelähedane autor. Ridala oli ka Saaremaa mees. Ja need Saaremaa maastikud, mis on Ridala luules, on, on vesi popi luules samamoodi kuigi mingis teistsuguses valguses. Ja Jaan looga võib-olla sidustada pisut erandlik, enesesse tõmbunud elulaad ja mingisugune sügavam Isamaa alus, mis väljendus siis nii erineval viisil luules ja tegudes. Ja see viimane, viimane arvatavasti kabildega, keda Mart käsitles niisuguse suure rahvusliku prosa Eestina Kui ma nüüd tagasi vaatame Mart mägra enda teele, ta läks Tartu Ülikooli, käis seal üsna vintsketel aastatel kuid kuulis veel päris häid veneaegseid, õppejõude, mõndagi keele alalt. Vanaveskit kahtlemata jaa. Kleidi alt toad siis lõpetas selle ja minu meelest kuidagi niisuguse veendumuse ja kire ja väga sihikindlalt hakkas pürgima selle oma valitud maailma poole, mis oli filoloogia üsna avaras mõttes. Sinna mahtus nii palju õieti, kelleks me peame seda pidama. Kas keeleinimeseks kirjandus inimeseks? Ma usun, et, et ta enda jaoks oli kõige tähtsam keelealane töö. Tean, et ja ka teised, kes olid talle lähedasemad teavad muidugi et kõige rohkem oli tal südamel eesti Su murrete sõnaraamat. See oli tema jaoks ikkagi niisugune kõige kõige esimese tähtsusega rahvuslik ettevõtmine. Ta oli isesugune kiindunud murrete koguja ja uurija kõrgkooli loengutel ta dialektoloogiat kursusi pidanud. Ja vist ei läinud mööda ühtegi suve, kui ta oleks korraldanud murdekogumismatku, siis oma tudengitega võtnud osa ka murdekogumisvõistlustest. Suhe keelega oli intiimne ja asjalik ühtaegu, mul on seda raskem kuidagi täpsemalt kirjeldada, sest mulle endale ilmselt ei ole päris sellist suhet. See oli natukene Mardi ja selle eesti keele niisugune omavaheline asi ka, mida võib-olla kõik kõrvu kõrvalseisjad ei, ei taibanud päris lõpuni. Aga see oli tema jaoks kõige tähtsam ja ma usun, et kui asjad oleksid läinud normaalset rada pidi ja ühiskond ei oleks olnud niisugune, nagu ta oli tol ajal siis oleks tema elutöö olnud muidugi murrete sõnaraamat ja, ja keelealane töö. Kirjanduse peale siirdumine oli võib-olla natukene pealesunnitud. Kuivõrd keele ja Kirjanduse Instituudi seda tööplaanid ei õnnestunud. Aga muidugi keeleinimesena oli ka kirjandus talle väga lähedane, kuivõrd kas seongeel ennekõike mingisugune spetsiifiline keel Jah, ja ta oli juba päris hea luuletaja. Mina arvan, et see luuletamine oli temale endale väga sügaval südamepõhjas, nii kinnine mees, kuid aga muidu oli üsnagi tähtis Ja mul on meeles nägu, kui tal see väike luuleraamat ilmus ja kui ta sellega meile tuli, ta ikka kõhkles ja kahtles ka ja ja ega see nii kerge ei olnud tal selle luulega välja tulla, ilmselt. Jah, ta kirjutas pika aja jooksul ja suhteliselt vähe luuletusi. Aga nüüd, kirjanduslooliselt vaatepunktilt oli, oli ilmselt oluline haikude viljelemine ja selle aju haiku kultuuri lähem tutvustamine üldse siis 70.-te aastate lõpul, kaheksanda aasta algul. Ta kirjutas ise aikusid ja on, on koostanud ka eesti haikud antoloogia mis ilmus 80. aastal. Väga omapärane raamat, haigolino ennekõike tema jaoks rese erilise loodussuhte väljendus. Element liblitsevad koldes Halle korraga kirmetavad saed kattuvad. Tärgatab kirg hallinevast tuhast, mattudest uhkem. Rabelemine ahjupaiste tulejärgne aeg. Hingedeaeg. Tulge tuhast tuna muldsed. Kolde August Kodukäijad. Pilakus bee erg nagu viirastus. Silmade varju kaetuses elusat Sõed. Valendavad vähikesed hamedseedegumas. Juudiseb seljatagune. Valgusetagune tarre tagune ahjutagune hirm. Kollide silmad kiirgavad koldesse. Eskobistab pardalt. Kodukäija ta aeg kuni kireb kukk ära, Rene ära sugupõlvede sile. Elavad ära unustust oh kodukäijate kodutust. Mana ja valu piks ja ussisõnad ammu onud inimpõlvede taga. Alles veel linnusõnu. Linnu tervitus. Varesekarva merel luikede luiged. Kure külvatud naerid on kuresaapad. Pesakast kuldnokk junnike kuldses nurgas. Kodukorrastus. Tuuletallajat nähes küsiksid tasa. Sina vimina. Keset härratud suurt saju rohelist Laant. Üks tilluke linn. Need olid vesipapi luuletused Martin Veinmanni ehituses aga nüüd räägime ühest Mart mägra varasemast raamatust. Linnud rahva keeles ja meeles, mis ilmus 1969. aastal, oli tõesti sündmus. See raamat ühendas jällegi looduse keele ja luule murded ja rahvaluule. Raamatu sissejuhatuses ütleb autor. Olgu, käesolev raamat nagu väike retk loodusesse õpetatud linnuteadlase asemel juhiks rahva linnutarkus ja tähelepanekud. Toeks ornitoloogiaandmed. Alustame matkakoduradadel aias ja pargis, sammume edasi põldudele, põõsastikku ja sallu. Selle järel uitame metsas ja laanes, Zoltsime soodes, kuulame, rannik kuningroostike hääli ja kiikame v linn tegi. Meie õppekäik erineb tavalistest mitmeti, mitte ainult selle poolest, et see raamatu lehekülgedel tehakse. Ühe ainsa teadusliku nimetuse kõrval kuuleme peaaegu igal linnul kümneid rahvalikke üsna, mida meie rahvas on kasutanud ning autor mitme aasta jooksul kogunud ja uurinud oma assotsiatsioonirikkuses ja kujundlikkuses jäävad nad ime hõlpsasti meelde. Ka natuke muinasjutuline on ees seisev käik. Linnud laulavad tihti inimkeeles ja tutvustavad end nimepidi, ennustavad, õpetavad ning hoiatavad, nagu inimesed. Linnunimesid või linnunimetusi, õieti korjas ta pikka aega samuti kalade nimetusi. Linnunimetuste kohta on ilmunud mitu raamatut, õieti tema kandidaadiväitekiri oli sellega seotud ja siis populaarne raamat, mida sa mainisid. Ja kalakalade nimetuste kataloogid on kõik olemas, aga aga need ei saanud raamatuks. Mart oli ka, noh, ta oli suur loodusesõber. Kuigi see sõna võib-olla on liiga üldine, jällegi seda tema seda niisugust erilist looduse suhet kirjeldada. Ta oli kirglik jahimees lasi lindusid, püüdis kala ja samal ajal noh, väga armastas seda loodust ja, ja, ja neid loomi. See on jällegi asi, mis võib olla kõigile kõrval, seisab tal ei olnud alati alati päris selge. Aga ma usun, et ta täitis no mingid inimese rolli selles selles looduses mis, mis ei ole lihtsalt ainult siis selle looduse ihalemine või või vaatlemine, vaid ka selles looduses tegutsemine Mul tuleb meelde niisugune pilt, Mart külastamas meie seda maakodu esimest korda palju aastaid tagasi mingi kaitsevärvi presidendist, pluus seljas, suur käevangus säärikud jalas ja nuga, väike nuga peos ja läksime ühte perre teda. No kogu aeg ta napsas midagi, mõtlesin, mis sa nüüd jälle võtad, mis ta taanuse naistepuna ma võtan seda, see on see, ta tundis taimi ja tähendab just see niisugune mõõdupärane keskmine ka loodusest ja selle juures kogu aeg selle sugune poeetiline nägemine ka. Need olid tõesti kuidagi del mõnusasti koos. Ja kui ta rajas oma Väikse suvekodu sinna kuskile Saaremaa rannakivide peale merre, siis seal oli ka midagi temale niisugust iseloomulikku. Ja ma mäletan, et ma olin seal külasse, sõitsime paadiga seal vee peal ja ilus suvepäev oli haruldaselt kaunis koht. Ja ma ütlesin mardil, et kuule, et kui, kui kuskil maa peal on paradiisi, et see vist on sul siin selle koha peal ja ma mäletan, et ta nagu oli sellega nõus Paeaia ladumisest hellad peod rinnal vaheliti, vaatad oma katmata naist, oma paljaid lapsi alasti kogu see mees siin saarel, siin meres ja paradiisis. Ja äkki tunned, see on sinu päeva kõige kõrgem keskpäev. Ja siit algab õhtu. Õhtu on lõplikult laskunud toonasele kirjutajale. Aga Kadri, Mart ja Mari kannavad endas kindlasti edasi midagi ka isa vaimsusest ja väike Matjuski. Mäletab kord vanaisa aga see paradiisi kodu mere laiul on jäädvustanud veel ühte teisegi luuletusse Debora Vaarandi omasse. Ja sellega seoses tahan meelde tuletada, et ka neid kirjanduse inimesi sidus sõprus ja lugupidamine. Ja kui läheme nüüd Mart mägraluuleanalüüside juurde, siis Vaarandi luule Ta hindas, kirjutas sellest mitmel korral. Ta jälgis Jüri Üdi, Juhan Viidinguga luuletaja teed, aga kõige rohkem huvitas teda Gustav suits. Ma arvan truudust, ta pidas lugu just eriti lõpuperioodi luulest ja veel veel eriti viimaste kogude luules, sest seal olid tõesti mingisugune oluline avardumine, kvaliteedi muutus võrreldes Vaarandi varasema loominguga. Aga tema lemmikautorid, keda ta uuris, käsitles oli muidugi kõigepealt Ridala ja Ridala ka ühenduses. Võib-olla isegi pisut muutis arusaamist eesti kirjandusloo selle sajandi alguse kirjandusloost kus oli peetud ikkagi suitsu, noore suitsu esikkogu elu tuli nagu tähtsamaks luuleuuendajaks ja, ja Mart kirjutas artikli, kus ta väitis, et olulisem uuendaja oli Villem Grünthal oma oma lauludega silmus suitsukogus paar aastat hiljem. See oli ilusasti põhjendatud. Sellega võis olla nõus. Suitsu uuris mäger võib-olla veidi kriitilisema pilguga jah, kriitilisema pilguga eeskätt otsides suitsu, luule, eeskujusid või, või mõjutajaid. See oli mingi kummaline kirjanduslooline mäng mida võib-olla kõik ei taipa. Nimelt suits kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel algatas ärkamisaegse luule eeskujud otsimise ja ta tegi koos oma tudengitega väga põhjalikku tööd, sealt ei jäänud suurt kivi kivi peale ja seal selgus, et suur osa ärkamisaegsest luulest on ikkagi väga nii-öelda eeskujuline mugandatud, maha kirjutatud mõjude alune, et seal on algupärast väga vähe. Ja Martuuris suitsu, suitsu enda pilguga. Et vaadata, kuidas siis tema luule on, on kujunenud ja missugust eeskujude järgi. Ka see ei ole tingimata mingi negatiivne asi, kui. Minu arust see oli lihtsalt huvitav lähenemine ja teatud riskiga seotud mitte voolujooneliselt kaasa minna sellega, mis oli juba kivinenud, nagu postulaadiks. Ja, ja seda tõlgendati niiviisi, et, et suitsu nüüd kuidagi paljastatakse või halvustatakse. Aga tegelikult oli ju neid seoseid aga huvitav jälgida, see on mingisugune kultuuridevaheline suhtlemine, ütleme, suits, pätafi või või midagi muud ja ka suhtlemine ühe kultuuri sees läbi ajada, ütleme, suits, kuul, pars hoopis nagu erinevad maailmad, aga siiski mingil viisil tihedalt ühendatud. See kontinuiteedi küsimus, kui seda moesõna või õieti võib-olla nüüd juba moest läinud sõna tarvitada oli tegelikult mardile väga tähtis, siis kui keegi veel ei rääkinud Eesti vabariigi kontimiteedist kultuuri, kontinuiteet, küsimus, rahva järjepidevuse küsimus, see on ka muide tema, tema luule niisugune üks põhiteemasid. Ja kui, kui ta uuris suitsu ja leidis, et suits kasutab kuul Parsi ideid või kujundeid, arendab neid edasi, siis oli Taarja luules avalduva kultuuri kontinuiteedi uuring ja väljendus. MART nukralt ilmus 1979. aastal väike raamat luule ja lugeja artikleid, arvustusi, esseid. Aga praegu ma tahaksin kindlasti rääkida Mart mägra kümnetest raadio vestlustest ka kirjanduse teemal. Seitsmekümnendatel aastatel oli sari luule dialoogid kus Mart Mäger astus kahekõnesse Debora Vaarandi, Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Juhan Viidingu, Viiu Härmi, Hando Runneli. Ka kuulajal oli võimalik neid dialooge kaasa mõeldes nagu hea teejuhi käekõrval luulemaadel rännata. 1977. 78. aastal alustasime saatesarja luulealbum. Luulealbumi omamoodi uuestisünd oli mardi viimasel elu aastail sarjas ühe luuletuse lugu. Siin tulid ikka ja jälle kuulete mõne sageli väga tuntudki teksti looga pakkudes uusi seoseid, värskeid vaatenurki. Tema viimane päris viimane esinemine Eesti raadios oli meie iseseisvuspäeval 24. veebruaril. Vähem kui kuu aega enne lõplikku vaikust. Siis rääkis ta meie kümnist rahvuslaulust. Mõni sõna ka mart mägrast kui proosa arvustajast jõurjast. Jaan Kross oli üks neid, kes oli Mart mägra tähelepanu keskpunktis. Oli küll ja eeskätt just krossi jutustamiskunsti Mart analüüsis ja püüa ja väärtustas, sest see on täiesti tõepoolest tähelepanu väärne nähtus Eesti üldiselt niisuguse veidi ilmetu, laia proosa taustal. Teine probleem on muidugi see, et sel ajal ei olnud võimalik Krossi loomingut päris kõigekülgselt käsitleda. Kuna selles loomingus on niisugusi tugevaid alltekste, mida ei saanud tol ajal nii pealispinnale tõsta. Jahju Jaan Krossi lühimonograafia jäi, jäi pooleli. 70.-te aastate keskpaigas töötasin kursusetööga raamatukogu erifondis. Mäletan veel, et seisis selle eest, et ma selle loa, mida nii kergesti ei saanud, ikkagi saaksin. Ja seal erifondis lugesin ma muidugi kõike ja muuhulgas kaob palju materjale 40. aasta ja sellega seonduva kohta. Ma muidugi põhimõtteliselt teadsin, mis oli 40. aastal toimunud. Kuid mu teadmatus oli nähtavasti siiski samal ajal nii suur. Et paljud asjad, mida ma seal lugesin, tundusid mulle uskumatuna või liialdusena või peaaegu et propagandana. Ja ma mäletan, et ühel õhtul olin, olin mardi juures, meil oli siis juba niisugune veidi lähem vahekord tekkinud, kuigi me olime veel ikkagi õpetaja, õpilane ja, ja ka arvatavasti ka teie peal. Ja siis kandsin oma õppejõule ette, mida ma olin raamatukogust lugenud oodates siis tema reageeringut. Ja ma mäletan, et Mart kuulas mind ikka vaikides ja ütles lõpuks vist ainult paar sõna, et nojah, nii see ju oligi. See hetk oli mulle väga tähtis. Minuni ilmavaatleja asjatundmise arenemise seisukohalt. Me ei rääkinud poliitikast hiljem pikka aega ja see oli ka aeg, kui poliitikas palju räägitud. Aga me olime teineteist täielikult mõistnud. Ja vahel ma mõtlen, et, et neid inimesi on tegelikult palju, kes läbi nende süngete aastate kandsid seda tõde, teadmist ja järjepidevust omal viisil. Me väga vähesed neist tunneme võib-olla et mõnedki neist on praegu Toompeal, mõnedki on avaliku elu tegelased. Aga väga paljusid suur avalikkus ei tunne. Mart oli arvatavasti üks nendest õiges kohas öeldud sõna andis edasi midagi väga olulist, mida omakorda võis edasi anda. Et niiviisi tõejärjepidevust säilitada. Palju jõudis ta teha ja palju jäi pooleli need käsi kiredi, oma vaimse pärandi usaldas ta sinuga. Ja no Ristikivi ütleb, et, et kõik jääb alati pooleli, nii et ega siin mingisugust erilist traagikat võib-olla ei olegi, see on paratamatus. Ma usun, et, et part jõudis ära teha suure töö, palju suurema, kui mitmed teised mitme elu jooksul võib-olla kokku suudaksid jagas oma aega väga ratsionaalselt ja töötas väga tõhusalt. Käsikirjade hulgas on mõned tõlked ja ja mõned luuletused, mis ei ole seni ilmunud. Üks luuletus on mul siin kaasas. See on, ses mõttes võib olla oluline, see kommenteerib mingil viisil ka mardi vaateid kirjanduse lugeja vahekorrale. Üks üks tähelepanuväärne asi oli kuuenda aastate esimesel poolel tema artikkel kaasautor kiituseks, kus ta tõi sisse kirjanduse retseptsiooni mõiste ja selle, et, et väga palju sõltub lugejast missuguseks tegelikult ta teos kujuneb. Teos ei ole mingisugune kindel, objektiivne kunstiline suurus või väärtus, vaid iga lugeja ehitab selle oma peas uuesti üles. See oli tollel ajal noh, väga niisugune demokraatlik vaatenurk, sest alles alles see oli, oli möödunud väga sünge aeg, kui kõik pidid täpselt mõtlema seda, mida öeldi. Mart pidas, võib olla teose lugejat sama tähtsaks kui kirjutaja võid tähtsaks mingil teisel viisil. Õieti seal oli, oli selline paar, mille koostöös alles siis kunst ja kunstielamus nagu lõplikult sünnib. Ja sellel taustal ma olen lugenud tema viimast luuletust, mis on paar nädalat enne surma ja täies surma teadmises muidugi juba kirjutatud. See käib nii tähistaevast ja täiskuud kõige ilusamat ilmas. Mina ei ole näinud, ütles pime tüdruk. Sina oled kuulnud, kiljuvad kuudia merd jäätegemise vaikuses. Kõik kuud kustuvad ja taevad kukuvad kokku, kui raamat sulgub, saab õnnelik, lehekülgede arv ei loe. Loeb lugeja. Mustakivi madalas sõuavad Saastna mehed võrkusid sisse siledal õhtusel lahel veegasvude kribulised sõõrid, vaeraste mustad täpid, Mere vaikuseviiv, kui taamal lembelaiu leer rannast tõusevad luiged lest jalgade veejooksu peenemat Padinad mattuvad tiivalöökide lapsudes vastu vett, et suure purje laperdus Matsude raskestakis kerkida peegeldusest lahti tumesinise pilve all. Õhtupäikesevalguse päri muinasjutuliselt valgetena valge purjeliste õhu laevadena. Plekk vaikse vee kohal, mitme kordsetena suurele merele. Meie igapäevased luiged.