Täna jutustame ühe mehe loo, mis vastab üpris antud rubriigi nimetusele. Varem on temast Eestis pärast sõda kirjutanud kaks lühiartiklit sirbis ja vasaras 1985 87 kadunud Fritz Matt, kes oli temaga isiklikult kirjavahetuses ja üsna lühidalt 1898 Olavi Pesti saarte hääles. Aga just 1985 lõi meie tänane kangelane 80 aastasena Kanadast ise sidemed teatri- ja muusikamuuseumiga, kus nüüd hoiul hulk artikleid prantsuse ajakirjandusest ja eesti pagulaslehtedest. Kaota kirjutisi sõjaeelsetes eesti ajalehtedes hulk fotosid ning tema prantsuskeelne autobiograafiline käsikiri õnn päikeselõpul, kus päike sümboliseerib Pariisi ning lõpp sellest linnast lahkumist. Ta on olnud hea sulemees, tema kirjutustest õhkub imetlust nii maailma parapronentset, vaimuinimeste kui ka enda vastu. Sealjuures see viimane on täiesti siiras. Karda end naeruvääristada, deebeen suurustega sõbraks ja suures osas üsna usutavalt. Vähe aja pärast toon etega mõned markantseid näiteid. Ometi nende lugudega tutvunutel on samuti õigus, kui ütlevad ehk vaid pooldajut, sest ka õige võib-olla. Samas leidub väljavõtteid prantsuskeelses perioodika skustel, et õiget tunnustust jagatakse tema põhiarmastuse teatritegemise vallas. Selle mehe nimi on aaria Alfred Marist, kelles ühtivad nii tohutu kiindumus Prantsusmaasse kui Eestisse. Nii hiiglaslik ja vaevaderohke eneseteostus kui ka usk endasse ja ambitsioonikus. Viimane näide viimati mainitud pärineb 80.-te teisest poolest, kus ta tegi ettepaneku lastandi Eestisse paluda. Küsisin teatrikursusi ja nii edasi ning nagu kurjad keeled räägivad, nõudis lennuväljale vähemalt mõnd ministrit vastu tulema. Ta oli siis peaaegu 85 aastane, üksik ja eemaldumine väliseestlastest vastastikune. Viimane Boscart Aario Maristilt saabus umbes aasta tagasi väga napp ja väga raske raua käega kirjutatud. Rohkem me tema praegust päevadest ei tea. Ei tea sedagi, kas tal neid enam ongi. Et maris sündis 20. septembril 1905 Sõrves Torgu valla laadlejal Ülle külade vahel väikeses massiniidu talus kust võttis 25 aastat merd sõitnud isa poisile nime Aario. Ei oska arvata. Liig nimiga omapärane, kuid ideaalseks Prantsusmaal, kus ta hääldusreegleid silmas pidades lisas sellele vaid e-tähe liikus bordoogandist niisugust nimekuju. Trantslastelgi esineb lisaks olevat prantslastel mitu Maristi nimelist kloostrit. Aaria sünni järel või juba eel jättis isa laevasõidu ja temast sai Sõrve tuletornivaht. Isa näopildist on näha, et see kodu oli kultuurilembene, ajalehed ja kirjad. Veel keelteoskus ja õppi nõudmine. Keelelt tulidki poisid nagu lennult. Teatripisiku sai ta ka külge Kuressaares 1920. aastal tellita Berliini ajakirja aektid sait milles hirmsasti köidavad diaatri pildid ja sünnivad esimesed platoonilist arvamised. Õige kuulsamatesseplymadonnadesse. Nii ühed kui teised omasid niisuguse liikumapaneva jõu, et peatselt saabub ta Leedu-Saksa piirile, kuid siis said ka Margad otsa, tuleb jalgsi tagasi. Aga ei, 15 aastane poiss marssis hoopis edasi. Berliin tegi vahepeal juhutöid ja muudkui kõndis, kuni jõudis Eesti saatkonna ukse taha. Saadik ise jooksis kohale, seda saarema imet vaatama. Ja nakkussaatuse iroonia olid tolleks meheks ju Karl Menning. Teatrijuttude endise ja tulevase. Piiks Menning helistas Sõrve ja tuletornivaht saatis tagasisõiduraha. Aga mitu etendust jõudis poiss seekord ikkagi ära näha. Nüüd jätame pika lõigu vahele ka aastat 1923 25 Moskva kunstiteatri juures. Mis viisita Kuhk nippe, tsehh kõva, Stanislavski enda ja isegi korkiga ning tuleme tagasi Tallinna. Kui Estonias andis külalisetendusi Reimontankeni asja tore venna trupp. Mõistagi järgnes sissetung hotelli rooma, kus prantslased peatusid ning tungiv liitumist 20. juunil 1927 jõuabki ta neile päris järele ja liik. Teatritöö vahel harrastab noormees tekstiilimaali ja eduga, mis võtab ka tähendab ka kunsti anda olemasolule. Sügisel 1927 sõidetakse Nizzasse, kus tutvub aisaatoriga, kes õpetanud Talle liikumist. Edasi kulgeb Mariste elu aga sedavõrd kirevate sündmusterohkelt, et lubatu kui siinkohal anda vaid punktiir. Et jääks väheks kegi ruumi lubatud lehekülgedele ta endas sulest. Tõbid Berliinis mari viitmandi stuudios õpib Viini linnateatris lavatehnikat pärast folk konski teatrikoolistuudiumit liigub jälle Tallinnas 1930 et seejärel Pariisi naasta. Seal kuuluta neli aastat, kus need Soovamasne ERA päris ja ka laulumise muusikatundi on ta kõva puutununa kokku lehaari Richard Straussi, Salia, Apynifookini, Stravinski, paljude-paljude, teistega on kodus, hääleseade ja hingamisprobleemidega, teab, milline Beethoveni interpretatsioon kõlbab, milline mitte ja nii edasi. Mängib mitmete teatrite paljudes lavastustes teeb kõrvalusi, filmides, tutvub ta koorega, kes kutsub ta Indiasse. Seal sööbib idamaise tantsusaladustesse, kuid tunnistab kogu imetluse juures siis kettakoore filosoofiliste meditatsioonide põhjani ei küündi. See oli aastal 1931 kuus kuud. Siis jälle Pariis pater, kus ta lausa uskumatu ent tunnustusena teostada suudab. Uskumatusest Pariisis elas tollal 6000 näitlejat, kellest pideva rakenduse omasid vaid 500500 leidsid ajutist rakendust ligi 300. erateatrite lavastuses millest 280 regulaarselt läbi kukkusid. 4000. Näitlejad nälgisid pidevalt. Ja niisugusel taustal unistas Marist veel ka oma tead Trist. Vähe sellest. 1936 ta loobki rühma nimetusega uus kunstiteater Pariisis 1938 avab Maristi teatri vaid mõned kõlavamad lavastused, sealt streenberi suremat surmatants sildi marjastuvalt voolule niiskame naised, Dostojevski, kuritöö kallistus. Samas sünnib ka tema ühemeheteater, kus ta esitab Tammsaaret, Vildet, Gailiti. Pärast sõda teeb mitu turneed Nipernaadi luulekavaga inglise, rootsi, USA ja Kanada eestlaste juurde. Asutab oma teatrikooli ja saavutab menu. Tõsised tunnustuse. 1971 omistatakse talle kunstide hõberisttasapisi kaldubki Maristaganada poole avab sealgi õppestuudio, kus teda muide külastad endine õpilane Pariisist Filipp kellega ta koos eelmise raadiole pildis niisugusi kuulsustega koos pildistusi on tal üksjagu ja jutustas endast veelgi rohkem. Ehk olekski aeg mõnda vaadata sissejuhatuseks nii palju, et kui algul mööndsin, et ega kõike lõpuni uskuda ei maksa, siis tehke valik ise. Samas võib kinnitada, et ega ta omi arvukaid tutvusi prominentidega väga otse rõhutagi vähemalt mitte kõikjal. Pealegi on neile tutvustele kinnitusi näiteks Ingrid Bergman ikka matel linkiga oneiliga tanunziuga, Picassoga viimasega tutvusta 1928, aga 1947 visandas Togaaennis meie Maristist kolmse joonistust ja need on olemas. Alustagem aaria Maristi Casanova teemaga seitsmeteistkümneselt, siis 1922 nägi Aario päevalehes aisa Dancani fotot ja edasi juba tsiteerin. Armusin sellesse päeva pilti kogu oma noorusliku siirusega. Kolm aastat hiljem kohtusime esmakordselt, olin siis 20 aastane ja aisad ära 47. Tantsiatari seletamatut šarm ei reetnud aga kuidagi neid aastaid. Tal oli laialdaselt tuntud sümpaatne ja armastuses kogenematute noorukite vastu ning Me veetsime unustamatuid päevi, Nizzas. Aga edasi. Eelmisel ööl 13. septembril 1927 istusime käsikäes Nizza liivalagendikul tumesiniste voogude foonil. Ta sõnas. Mulle tundub, nagu ei elakski ma enam, kuhu on suunatud sinu pilk. Ta koore silmad, nagu nõuavad mind Itaalias, vastasin, tundes asjade käe kerget survet. Järgmisel päeval kell 18, astudes taas stuudiosse, leidsin asjatada jälle improviseerima smash brit heliplaadi saatel. Seega viimaseks, kes näinud tantsimas. Stuudio seinaääri mööda jooksid punased madalad diivanid kui verised rihmad. Üle tunni improseeris ta oma surmaeelset aimdust. Siit läksime koos einet tema anriiblaasi restorani mere kaldal. Meiega ühines maridesteedeedi meeli korrespondent, kunstniku parim sõber. Kogu õhtu aisatturs säras nagu mingist suurest õnnest. Kui itaallane Falket too pool 10 saabus madala kaheistmeline sportautoga, mida äsja tore kavatses osta haaras Marii kõigepealt käsiverest ära minnes sõidukit proovima, aiman hädaohtu asjadele suudlastada. Võttis istet juhi kõrval, visates tulipunast hiigelsalli nurka üle vasema õlamootor Ri nurisema. Asjatu raisata. Armad kisendas korraga Marii kuid mürinas ei kuulnud suur kunstnik seda hüüdu. Auto sööstis liikuma. Olime kütardunud, nähes, kuidas narmad salli nurk mässasid ratta kodaratesse. Kõik sündis, momentaalselt, libises, siid, kiskus aisa, tuleb pead taha virutada, seda nägu vastu keerlevate ratast. 10 meetri kestel peatus sõiduk. Ratas oli lõiganud pääsetele ninaquinoaka hirmsast avavusest puskust, veri. Asjatult, püüdsime teda vabastada, jooksen restorani, haarates sealt noa, millega saagisime salli, kiskudes lõpuks asjadele keha tõste asetades asfaldile. Tunnen veel täna oma kätest ta keha, viimsed, elutuksatusi, kõik oli lõpetatud. Mõne silmapilguga oli elavast muusikast saanud liikuma. Teel tsitaadi lõpp. Kirjeldatud tragöödia on üldjoontes teada, ent tõdeda siin just seda tulebki, et maris tõepoolest viibis draama juures ja toona kogu maailmas korrutatud sündmuse kirjeldus pärinebki nimelt temalt. Ühest 70.-te aastate keskel tehtud intervjuust, kus jutt Pariisi opereti hiilgavast primat vanasti Ivan Britaanist loeme. Armusin Vonni just enne teise maailmasõja algust olin noor näitleja, tundmata kedagi, kes võinuks mind temaga tutvustada. Kiindumus viis igal õhtul maagilise võimuga tema teatrisse. Reserveerisin esireas istmenumber kuus mis jäi minu nimele 150 etenduse välteks. Kusagil teisal ütleb Maristajad, et need etenduse olnud 168 kõik kontserdid alles jääd. Kohtumiseni jõudnud ta juba pärast 30 teist õhtut. Ning edasi. Juba esimesel külastusel ostsin punase nelki. Teed enne eesriide langemist viskasin õia lavale, kus minu suureks rõõmuks üles tõstis. Nii sai Ivan ikka õhtul nelgiõie minu armastuse pihtimusega ja lisaks sellele veel suure lillekorvi. Kuna istusin, avati samal esireaistmel või siin mõne pärast põksuvas südamega märgata primadonna pilgud ekslesin ovatsioonide vastu võttes üha rohkem. Minule. Lõpuks saabus moment, mida juba kaua olin oodanud. Ivan saatis mulle lühikeses kirjas ka oma telefoninumbri ja kahe kuu pärast me abiellusime. Reporter kui kauase romantiliselt alanud kooselu kestis Marist. Võin sellele vastata täpsemalt, kui oskate arvata. 365 päeva, 15 tundi ja 10 minutit. Siis astus Ivan oma kohvritega autosse. Jää eemaldus minu elust, kuid see oli oivaline aeg, mis nagu troopiline sadu algas eimillestki kulges ebatavalise intensiivsusega jalakas jälle järsku üleöö. Trus glooria šanssoniga, olgu öeldud, et too oli toona kuum täht filmi taevas. Marist. No on inimesi, kes võivad olla üheaegselt armunud kahesseri, kolmesse, naisesse, sellesse kategooriasse kuulun minagi. Kinoekraanilt oli glooria juba kaua üheks minu lemmikstaariks. Esmakordselt kohtasin aga teda 13. juulil 1936 Pariisis Mont pärnassis, kes parajastikaarneval rahvast oli palju. Järsku näen, et minu ees ei seisa keegi muu kui kloores äntsale isiklikult, et koos abikaasaga minister Haameriga tänaval algasid parajasti helid uueks tantsuks ja ma kummardusin kutsuvalt filmitähe ees. Klaveri pahvatas naerma ja sõnas midagi, mis kõlas nagu oleksime harustele. Tuli, aga siiski tantsime ja selle vältel said talle sosistada sõnad. Ai läheb ju. Selle episoodi järel kaotasin igasuguse kontakti, Gloria Swanson ikka. Kirjutasin talle algul kahe aasta vältel iga päev, kuid vastust ei saabunud ja ma ei tea, kas need läkitused kunagi temani jõudsid. Pärast sõja lõppu puu, jätkasin kirjutamist nüüd juba Hollywoodi asemel Falconi teatris, kus esines lõpuks ametki, saabus esimene vastus. Pole juba kolm päeva saanud teilt kirja, kas olete haige? Glooria? Järgnevalt üks iseloomulik lugu, kuidas ta teda mingis kirjutuses bilanud Artur ratsunile puhtsüdamlikult õiendab vastu. Miks ei peakski ta 50 viieseks saanud klooriga abielluma saades tolle kuuendaks meheks ning täpsustab, et alates 14.-st septembrist 1939 saatis ta kloorele 246 Louvre'i muuseumi postkaart kuni sakslaste Pariisi sisse Marcini ja pärast sõja lõppu veel 3194 kirja lisaks väärt kingitusi maalide näol ning Maristampi tunud Addison polnud seni teadlik sündmustest, mis olid suus tervel viisil. Veel aga tundub, et Adsonilt poleks nagu põhjust Maristit sapiga pritsida, kuivõrd Unesco kaudu trükivalgust näinud Underi sümpaatselt prantsuskeelsele luulevalimik kuule aitas suuresti kaasa just Pariislane Marist. Tõlgete põhjaks võeti kogumik Kivi südamel. Ärge nüüd ainult arvake, et aaria algselt Marist oli eelkõige naljakas mees, kuigi vahest tuli tal oma tõsiseid külgi just ise välja joonistada. Nii kirjutab ta Ameerika eestlastele 1009 72 ajalehes Meie elu muuhulgas niivis. Imelikul kombel on saatus mind alati ise lükanud maailma suurimate nimetatud. Võtan mu viini aastat ja sõprust lehaariga. See oli enne sõda, muide, nad kohtusid ka veel 1009 43, sest Hitler ei söandanud maailma nime puutuda isegi pärast seda, kui lehaar oli tagasi lükanud. Ettepaneku hakata niinimetatud hauaarialaseks. Aga jätkab ja nii siis sõprused lõharia lisaks trossiga muusikaliselt pärastlõunast Straussi kodus. Sinna kogunesid Viini muusika- ja kunstide maa. Seal tutusingi Rudolf Pindi, kes läinud aastal mind kutsus ootanud jooki, et arutada, kas oleksin võimeline lavastama tema Metropolitan ooperis Straussi Salomeed. Ta polnud mind unustanud, ega seda Strauss või mõttes mulle Salzburgis oma ooperite proovidel viibimise ühelnist tutvusin Roman Toi Olav Rootsiga. Aastakümnete jooksul on saatus kudunud oma lõnga mu elukangasse paljude pärlendavate nimetega. Kas polnud ime, mu nelja aastane, viibime Prantsusmaa, õieti küll maailma suurima lavastaja, tead saasti lääni ansamblis või tutvuseta koore, anun materjali. Kordan, kereidsi ja teistega, kes kõik on mänginud ma elus suuri osi, näiteks vürst Volkonski, kelle loengud oma ainukesele isikusele mina maailmas erilise koha omab mammutuse, operettide ooperitäht, vabandust proua strahhuova, kes kolme aasta jooksul õpetas mulle vana itele hääleseadmise meetodi, mis mulle hiljem võimadest nii palju hääli päästa, Prantsusmaal ja Kanadas tsitaadile ja nii edasi ja nii edasi. Lugusid Taarja, Maristele endast ja teistest kirjas jagus tundideks ja päevadeks. Kahekõnede kirjeldused koorega Indias magamata öödest ühe Maharacza külalisena, kelle 350 koera hirmsat muusikat teinud. Põnevust süzeeline külaskäik Mussolini poolt arestitud tänuntsia juurde Itaaliast ole armastatud sõbratari, vene kindrali ja vürsti kolbe treemissarina labreski lossi külastus, sealsete varade imetlemine, eesotsast, Napoli hoonikul suleb ja Nikolai teise massiivse kulduurija, Stalini kirja ja palju-palju muuga ja nii edasi ja nii edasi, kus aga kõige rohkem ikka ja jälle diaatrist ning kodumaast. Olgu täheldatud, et maris ei võtnud endale prantsuse kodakondsust, vähemalt 1951 elas ta veel Eesti vabariigi passiga. Ja kui aasta varem politsei selle talt ära oli võtnud, lasi ta Kaarel Pustal selle tagasiprotsessiga. 1955 kostid peata Põhjamere ääres Saksamaal eestlaste ja lätlaste vanadekodu asukaid oma kunstiga. Tunneb neile südamest kaasa ja kutsub pagulaslehtedes üles neile mahajäänutele moderiks. Kama. Kogu hingest tahab ta olla liitlase poolt, selle teleesinemise puhul Pariisis aga ei saa. Esiteks on Telemistelt lähenemine asjale odavamaiguline, teiseks tahate selles liikumises vägisi näha, balleti aga näeb vaid paljasjalgset Padistamist ning kolmandaks on nördinud, et 32-st neiust ainult neli sihvakad eestlased, ülejäänud Matsakat, rootslased on viimaseks pida. Retsenseerida jõuame, valisin 14 10. jaanuaril 1956 Torontos ilmunud jõuluöö kirjelduse Pariisi sillad. Pikalt kütkestavat maalib ta südaöö missat noteldaamis inimesi, keda üksinduses vaatleb imelist kirikut ennast orelite ja poistekooli kaja võlvide all. Juba kirikus, veel enam, aga pikal koduteel üles sildade nende kivisii kood. Vaipadel lonkides haaravad teda noorusmälestused, sarv, prillide, säärast professor Stockman Kaarli kiriku oreli taga kivisilt Tartus, mis nüüdne Pariisi omadestki kaunim ning seejärel üks veelgi varasem pilt. Lugege ühest hetkest 100-ni kohal. Kuulen ema häält, poeg, söö, söö, palju siis kasvad ja oled tuge, kui elutormid kord sinuni jõuavad. Millal, millal, ütles ta mulle seda, mis on sellel ühist sildadega. Siis vähemalt. Ta keerutas säinaid valges jahus ja pani need särtsu vale pannile, teist tulist võid. Ja esimene sõit linna ema kõrval korvvankris istudes. Kõminal veeresid rattad üle Nasva puusilla. Hoidsin kramplikult tema käsivarrest, sest kõik see oli nii kolossaalne, ennenägemata. Püütigi neid maitsvaid säilmeid. Sillal seisis üks daam jälgedes veevoolu. Ta oli kui printsess muinasjutust. Ema peatas hobusesilla juures asuva kaupluses pärides, kes on suhkeda. Ta nimi on Aino Kallas, tuleb siia igal suvel kaugetelt rikastelt välismaadelt ja jalutab jalutab ning tuleb kaugelt rikastelt välismaadelt kordades minus kaua aega üks hääl, püüdes vastust leida küsimusele, miks tuleb selline uhke ta välismaalt jalutab kidurate mändide all ja vaatab Nasva sillalt alla. Kui mina võiksin olla välismaal, siis oh siis oh siis jalutaksime ainult palmide all, peites end loorberipuude pilusse, mille leht tema paneb süldi sisse ja kannaksin ka uhkeid riideid. Mida otsite ometi sildiseda, kus isegi teed on kitsad ja auklikud. Täna üksinda siin ühel sääni sillal keset püha ööd, tean, miks Aino Kallas tuli alati tagasi, et vaadata alla Nasva sillalt ja jalutada Nasva kõrtsi ümbruses kasvavate kidurate mändide all. Nüüd, kus kannan uhkeid riideid, olles jalutanud palmide all, istunud loorberipuude varjus, nüüd tean, et ka mina tahaksin tagasi, mitte rongil lennukile laeval. Oh ei, oh ei, vaid põlvili roomates jumalat tänades, et kasta oma nägu Nasva jõevoogudesse. Ning kuulda veel üks kord veel üksainus kord emaga kõrval istudes samal sillal pankri kõminat. Jah, Pariisi sillad on ilusamaid maailmas, kuid Nasva sild, see oli elusild. Hiiglahelgiheitjad Eiffeli torni tipus keeravad pikkamööda nagu meie tuletornid, näidates suunda, kuhu poole peame minema ja kust hoiduma. Nende sõnadega, lõpeta paaria Alfred Marist jõuluööl Anno Domini 1955 oma mõtisklused. Ja nõnda lõpetab meiegi oma loo temast. Loodame, et ka marist ei põlviljaga lennukiga ei tulnud enam oma Nasva sillale tagasi ent tulemusest tähtsam on ehk see, et ta tahtis tulla. Kogu oma vaimupärandi kohta kirjutab ta, et see kuulub Eestile. Miks peaksime siis keelama, kui oma teise südamel ta jätabki Prantsusmaale? Siit tõuseks niikuinii jälle lend.