Tere hommikust, kui kellegi süda tänasel vihmasel päeval laulab, siis on see aednike ja rohenäppudel oma ja väga sobivalt on jutu saatel täna külas botaanikaaia vanemaednik ja maakodu aiandustoimetaja Jaan Vetik, tere hommikust. Tere. Mina olen Margit Kilumets ja helipuldis aitab meid Ingrid Roosipõld. Mil määral täna on üldse üle, elad seda, kui näiteks maa kuivab ja taimed ei saa kasvada ja sa võtad seda isiklikult? Ma arvan, et ma ei võta seda isiklikult sellepärast, et noh, eks loodus on selle kõik niimoodi ise välja mõelnud, et tegelikult on taimed kohutavalt vastupidavad ja nad oskavad päris kenasti hakkama saada, eriti need, mis metsikult kasvavad. Loomulikult on ka igasuguseid inimeste istutatud väikseid liblesid keda, kes ei pruugi nii hästi hakkama saada, aga kui kuskil metsa all on nõgese naat seal kasvama hakanud, siis nemad saavad reeglina päris kenasti hakkama. Aga jah, inimeste istutatud igasugused Zip, sibul, püsi ja muud lilled, nemad hakkavad tõesti kannatama, eriti kui nende eest kenasti hoolt kantud ja ühel ilusal hetkel keegi siis neile midagi ei anna, et siis nad tõesti hakkavad jorisema, nad ei kasva ana, topivad lehti ja siis nad näitavad, et neile kohe üldse ei meeldinud, aga reeglina näiteks kui läheb väga kuivaks kask, hakkab lehti pilduma ka järgmisel korral, kui uuesti vihma tuleb, eks ta siis jälle kosub. Õiendame ühe asjaga kohe ära, alustuseks ma tean, et on mõned vikerraadio kuulajad, kellele üldse ei meeldi see, kui öeldakse taimede kohta, kes aga on terve hulk vikerraadio külalisi, nagu näiteks sina, kes lihtsalt on seda vist, et kogu aeg teinud ja sinna ei ole mitte midagi parata. Vot mina ei tea, kuidas mina räägin. Praegu sõitsid kesse? Ma arvan, et mina kasutan mõlemat asesõna, et kui jutt käib mingisugustest konkreetsetest taimedest, siis ma arvan, et ma ütlen, ütlen, kes, et näiteks see kask mad praegu ma tahaks öelda, mis mul õues kasvab. Aga miks ma, miks mina sellist kindlat joont või rida ja aja, et see on see põhjus, et kui me nüüd võtame seisukoha, et taim on elus ja Taimo, kes siis selle joone tõmbamine läheb väga-väga keeruliseks. Sellepärast et et kui me võtame kartuli, pikne, kartul, talvel poes kiitmata kartul, et kas tema on siis need, kes emisse Kui eile ma võitsin aiast murulauku, kelle ma panin oma kodujuustu sisse Ma arvan, et kui ma võtan selle murulaugu ja lõikan ta pealsed maha, siis need murulaugupealsed, need on siis juba küll, mis sellepärast, et neist nagu enam mingit asja ei saa. Aga tegelikult see kartulimugul, mille ma poest ostan, koorile potti pista. Et siis enne koorimiste keetmist on ta nüüd päris kindlasti, kes sellepärast et ma võin taju maha panna ja ta hakkab kasvama, on täiesti elus. Samamoodi ma ostan poest paki koorimata herneid, tehanist, hernesuppi, siis need koorimata herned on ju tegelikult ka, kes sellepärast et kui ma nad maha panen, siis nad hakkavad kasvama. Aga kes sina oled, Jaan Vetik, kas, kui ma tahaksin teada, kas sa oled kõige rohkem botaanik või sa oled looduse populariseerija või sa oled loodusgiid või, või sul on nagu nagu hunt kriimsilma, üheksa ametit. Ma arvan, et kui keegi küsib, kes siis ma ütleks, ametinimetus on vist ikkagi aednik. Et see on see, mida ma tegelikult olen õppinud ja botaaniku loorbereid Nino endalegi üllatuseks. Ta ja mina kaldun aeg-ajalt isegi kõva ja selge sellega ütlema, et igasugune süstemaatika, mis on botaanikute töö alus ja, ja nii edasi, on saatanast. Sellepärast et just viimasel ajal tänu igasugustele DNA analüüsidele kõigele sellele on botaaniline süstemaatika muutunud nii pagana keeruliseks, et aeg-ajalt mul tekib lausa tunne, et toimub mingisugune tahtlik tavainimeste ütleks kiusamine botaanikute poolt, et on, võetakse mingisugune taim, mis on eluaeg kandnud üht või teist ladinakeelset nime. Siis punt tarku botaanikuid, süstemaatikuid uurib seda, panevad talle mingisuguse teise ladinakeelse nime, siis läheb paar aastat mööda, siis uuritakse seda veel natuke. Ja siis pannakse dras esimene tagasi. Nii et, et jah, et mina ütleks siiski enda kohta ikkagi aednik. Aga alustame siis sellest, et üks sinu töökohtadest see kõige-kõige-kõigem vist on Tallinna botaanikaaed, kuidas botaanikaaed praegu elab kevadel 2014. Ma arvan, et praegu on, siis hakkab just näha olema, kuidas ta elama hakkab. Sellepärast et need asjad, mis meil siis nagu kenasti külmakindlad ja nii edasi on, et nemad juba hakkavad lehte minema ja näitavad, mis nad võivad. Ja siis teised taimed, mis on võib-olla mõned külma õrnemad ja lehtivad hiljem, et nende puhul veel aeg näitab, mis neist tänavu talvega saab. Et kevad on alati selline naljakas aeg, et on siis näha, mis talvega sai. Igal juhul mina olen sealt teie botaanikaaiast või meie botaanikaaiast viimastel nädalatel mitu korda mööda sõitnud ja sinna voorivad rongkäigud inimesi, et see on vist niisugune koht ka, mis talvel on veidike võib-olla varjusurmas ja siis kohe esimeste soojade ilmadega inimesed avastavad. Kindlasti noh, meie tipp-külastatavus aeg ilmselt ongi selline mai juuni ja noh, praegu on muidugi selline eriti eriti rahvarohke aeg ja meil on praegu eriti palju igasuguseid laste ekskursioone. Osaliselt ka kõige hullemad päevad on tegelikult need, millal toimuvad riigieksamid. See on see, et sageli noh, koolis on riigieksam ülejäänud lapsed tuleks kuskile ära saata, koolist näed, eksami tegijaid segaks. Ja, ja siis siis neid tuleb meile süle ja seljaga, mitte et meil midagi inimeste vastu oleks, aga neid väga tore, kui inimesed käivad. Aga lihtsalt, et need on sellised naljakad, näevad, et iial ei tea seda, miks ühel või teisel päeval nii palju rahvast on alles pärast jõuad järeldusele, et ahaa, see oli nii, see oli sellepärast. Kui sa hommikul botaanikaaia väravast sisse astud, seal on palju kasvuhooneid, palju erinevaid kiviktaimla ja nurgakese, et mis on see koht, kuhu jalad sind iseenesest kannavad, kuhu saate kõige parema meelega lähed. Sest mina ikka lähen tuppa sooja, et minu põhitöökoht on ju on ju ikkagi kasvuhooned. Et, et see on see, kuhu ma lähen ja kus ma ikkagi olen. Aga kui nüüd rääkida Vähi territooriumist, et mis siis on nagu sellised sellised mõnusamad ja toredamad kohad et siis tegelikult hästi kena kant just eriti praegusel ajal ajahetkel on siis meie see Kaseliste kollektsioon, et seal on ilusasti kõik, praegu on veel tüved näha, praegu on juba selline kevadine rohelus ja selline värk ja siis praegu on väga ilusad, on ka vahtrad. Sellepärast et vahtrad on üldse selline väga, väga tore, tore taimeperekond. Esiteks nende ilusat lehekujud, praegu siis enamik nendest õitseb või hakkab õitsema. Sügisel on kõik erinevad lehevärvid. Et see vahtrate osa on ka väga-väga-väga. Tore, et et igasuguste püsilille tehakse, on veel natuke vara. Nemad pole veel maalsest välja roninud. Ja kui puudest rääkida ja on siis kusagil ühes intervjuus oled öelnud, et sinu lemmikpuu toomingas need inimesed kindlasti kikitavad kõrvu, et noh, mis selles toomingas saab sellist olla, üks võsa puha. Jah, aga ta lõhnab nii meeletult hästi, tal on ilusad valged õied ja tõesti, ta lõhnab nii meeletult hästi. Ja Lõuna-Eestis toomingas õitseb. Oma silm on kuningas, mulle märku andis, eks. Nii et, et siis sinu jaoks on üks uhkemaid aegu praegu kindlasti sa tegelikult tulid mõned päevad tagasi Marokost ja viisid seal inimesi ilusatesse aedadesse, see on nüüd üks teine töö, millest ma tahan rääkida. Sa oled pikka aega olnud maakodu, reisijuht ja, ja, ja kui me sellest Marokost räägiksime, siis kas see vastas sinu ootustele või oli midagi muud see, see, millega sa seal Marokos kohtusid. Reisijuht on natuke palju öeldud, sellepärast et meil on nagu ikka, reisi reisijuhid on nagu ikka natuke targemad inimesed olnud. Et mina olen seal nagu käinud kaasas kui taimetargalaadne toode. Et kui keegi tahab midagi taimedest teada, siis, siis räägin sellest mina. Aga kui reisijuht ajab asju ja sina räägid sisust? Nojah, nii et kui ma siis lõpuks ei saa küll öelda, olgu juht ma ikkagi praegu, et see on natuke liiga palju, ma nii kõva tegija ei ole. Aga rääkides selles? Ei, ma arvan, et Maroko oli väga tore. Minule tema väga meeldis. Ja ma arvan, et ühel ilusal päeval tahaksime võib-olla sinna isegi tagasi minna. Et Maroko puhul on ilmselt hästi tore see. Tal ta annab selle eksootika laksu natukene Aafrikat, natuke araabia maailma, aga samas. Ta on ikka suhteliselt euroopalik, nii et, et ta on, selles mõttes oleks, ta võib olla väga hea selline algpunkt inimesele, kes tahab mõelda, et kas ma tahan kuskile kuskile Euroopast teistsugusesse kultuuri minna. Et, et seal on nagu neid euroopalikku juurikaid päris palju ja, ja sealt on nagu seda turvalist pidepunkti on päris kenasti. Aga samas seal saab jah, inimene aga väga kenasti kätte selle selle eksootika laksu. Maroko, mis seal on teistmoodi kui kusagil mujal, kas oli midagi, mida sa nägid, mitte kusagil mujal varem näinud pole? Ma ei ole näiteks kunagi näinud liivakõrbe ja üldiselt selle liiva kõrbega seoses jõudsin jälle järeldusele, et mida rohkem ma maailmas käinud olen, seda külmemaks jätab mind aastatega inimeste tehtud, aga seda rohkem läheb mulle korda see, mida, milleks loodus on võimeline. Et inimesed võivad küll ühe asja välja mõelda nii või naa või kolmandat moodi, see kõik on väga ilus, on imeline. Aga samas, kui loodus on sellega hakkama saanud, siis, siis reeglina see on kordumatu. Et inimestel puhul ikka üksi tee kordub siin-seal natuke teises interpretatsioonis. Aga kui loodusmillegagi hakkama saanud, siis see on täiesti unikaalne ja see on siin, see on praegu see nüüd. Ja, ja noh kurb asi on muidugi, et kui inimesed sealt on üle käinud, siis vahel nad rikuvad ka päris palju ära. Aga jah, et ilmselt minu jaoks selle Maroko reisi kõige toredamad vahvamad hetked olid. Ta oli jah, ilmselt need, need liiva düünid ja üldse sahara, et ma ei, ma ei ole kunagi testi sahara sahara kandis käinud ja noh, olles näinud natukene natukene Ladina-Ameerika selliseid kuivi alasid. Et ma ei uskunud, et Sahara, nii lage on seal tõesti olla. No teile räägib praegu, eks ole. Aednik ja taimehuviline, mida lagedam, seda toredam. No absoluutselt. Aga Marokost kaasa toodud plaatesse millegipärast siia saatesse ei võtnud, võtsid kaasa hoopis ühe plaadi, kus peal on portugalikeelne muusika, miks see sulle nii armas? See artistid, kes seal siis nüüd peaks lükkma seon Mariebetaania ja teda loetakse, siis peetakse 10 kõige enam plaate müünud Brasiilia muusika hulka. Ja siis portugalikeelne muusika või täpsemalt öeldes Brasiilia muusikas on mulle eluaeg meeldinud, et ilmselt see on see, et ma olen maalaps üles kasvanud vikerraadioga ja aeg-ajalt ikkagi mingisugust bossanova laadset asja sealt kostus lisaks vennasrahvaste muusikale. Ja siis, kui ma selle umbes 15 aastat tagasi enda jaoks avastasin jälle et issand, selline asi on olemas, siis ma sain aru, et vot see on nüüd see, mis, mis mind, mis mind väga köidab. Ja siis osaliselt sellepärast just tänu sellele muusikale maga. Lõpuks jõudsin isegi portugali keelt õppima, nii et. Nüüd sul on võimalus hääldada üliilusti nii hästi kui õpetajad sulle õpetanud on selle laulu pealkiri, eks me kuulame. Selle laulu pealkiri on Eunnoussey quadinade tuumaar ja sellel lool on tegelikult väga tore lugu. Nimelt selle loo autoriks on üks teine Brasiilia noorema põlvkonna väga tuntud, väga armastatud ja väga populaarne lauljatar Ana Carolina. Ja tema on ise selle loo sünni kohta rääkinud, sellist juttu, et olin mina ühel õhtul kodus, järsku heliseb telefon, võtan toru. Seal on marja Betaania ja tema ütleb mulle, tead, ana. Ma tahan, et sa kirjutaksid mulle merest ühe laulu, ma teen, teen duubelplaadi. Et test ja ma tahan, et sina kirjutaksid mulle merest. Ja siis ana Carolina kommentaar oli selle peale, et issand mina olen sündinud Minays Risi osariigis. Seal ei ole merest mitte midagi, ma ei tea merest mitte midagi. Aga Maria Betaaniale ei veel ta ära. Noh, ja siis ma kirjutasingi laulu ma ei pea peaaegu mitte midagi merest. Me kuulame laulu alguses seal natukene iga inimene ennast portugali keelega ka kurssi viia. Kell saab kohe pool 11, jutusaate stuudios täna hommikul Margit Kilumets ja Botaanikaaia vanemaednik Jaan Vetik. Kui sa ei reisi loodushuviliste inimestega, võtad koti selga ja lähed ise. Siis kuhu? No ega siis ma pean ilmselt minema kuskil Eestimaa peale. Aga mina, kes ma olen ikka sisemaa sisemaalaps, ma ei saa öelda, et mind nagu see meri ja selline asi väga niimoodi köidaks ja. Ka naha peale ajaks. Ei, meri on väga tore ja vaade on väga tore. Aga metsa raba on ilusam. Minu jaoks need huvitav, ma tunnen ennast seal, kuidas ma nüüd ütlen. Turvalisemalt, kui sageli sa üldse üksi käid? On tulnud ette juhuseid, ütleme nii, aga ma ei saa küll öelda niimoodi, et et kuus korra peab vetsu saama, vastasel korral tulevad punnid peale hambad kukuvad välja, et ei, ei seda kindlasti. Nii et selles mõttes sa oled ikkagi inimeste inimene, et sulle meeldib olla inimeste keskel ja, ja teha tööd ka inimeste jaoks. See on tegelikult mõnes mõttes täitsa tore tunne, kui, kui tõesti, kui sa tunned, et kellelgi on sind vaja. Et bitaias me aeg-ajalt ikka ikka puutume kokku igasuguste abi vajajatega ja siis teinekord on igasuguseid probleeme lahendada päris, päris põnev ja saab ka ise väga palju targemaks. Ja noh, see see igasugune inimeste abistamine või, või midagi taolist, et see on mulle õpetanud seda, et aianduses ja looduses ei ole absoluutne. Et kui nüüd noh, rääkida sellest, et kuidas üks taim läheb kasvama või kuidas peab teda kasvatama siis noh, rääkida mida iganes, et, et seal peab olema nii, et see asi kasvab varjus või seda asja tuleb kasta harva. Aga siis, kui kuuled, kui tuleb sinu juurde inimene ja ütleb, et nii mul on potis näiteks kasvab aaloe ja ma olen teda 30 aastat kasvatanud, aga nüüd viimasel ajal aastatel on ta kiduma hakanud, mida ma olen valesti teinud. Siis kuulata ära, mis küsida, et aga kuidas te olete teda kasutanud. Ja siis inimene räägib, kuidas tema on 130 aastat kasvatanud. Siis tõusevad kõik ihukarvad püsti mõttega, et sellise kasvatamise peale ta oleks pidanud esimese kahe nädala jooksul ära surema. Kaga, kui ta on 30 aastat niimoodi kasvanud, siis järelikult sellele taimele see sobis ja, ja kes olen mina öelda, et, et noh, et ärge tehke nii, kui kui tõesti kogemus on 30 aastat. Et siis ma olen sageli inimestele öelnud, et noh, kes tulevad lihtsalt küsima, et, et mul on see taim, kuidas seda peab kasvatama, siis saab alati küsida, et kaua te olete teda pidanud. Ma olen teda kasvatanud viis aastat, on õnneks läinud, on vaat siis täpselt nii tehkegi. Jätkake samas vaimus. Kui su töö või selline kuningriik on botaanikaaed, kas sa siis vabal ajal tegeled ka taimedega ja pead aeda kuskil rohida kasvatad, kui ma ei tea köögivilja kartuleid? See on jah, hästi naljakas, kuidas, kuidas inimesed eeldavad seda, et, et aednik aednik peab kindlasti kuskil aeda pidama, et näiteks keegi ei mõtle, et arst püüaks pärast tööaja lõppu tänavalt inimesi, peaks neid endale koju ja tahaks kangesti süstida. Et noh, ma miskipärast ei ole seda kuulnud. Aga näiteks on olemas tohutult lahe väike vanaproua, kelle nimi on Ann varesham, ma ei tea, kuidas seda hääldatakse tal inglise daam teda peetakse 25 inglise kõige mõjukama aedniku hulka kuuluvaks ja tema on hakkama saanud sellise toreda raamatuga väetisembercaalner sita iseloomuga aednik. Ja seal on noh, see on sisuliselt tema artiklite kogumik. Ja änil on väga toredaid ja vahvaid mõtteid siis mulle kohutavalt meeldivad. Näiteks on tal artikkel pealkirjaga miks ma vihkan aiandust. Ja siis seal ta kirjeldab väga ilusti seda, kuidas tema käis Briti Kuningliku aiandusseltsi koosistumisel, ta istus seal, näed, see kõik toimus novembri kuusk, ta istus ja kuulas ettekandeid ja siis ta jõudis järeldusele, et huvitav, kas ma olen loll. Kas ma olen teiselt planeedilt või midagi liigub. Ja ütles, et kõik ettekanded olid sellest, kuidas need inimesed, kes kandsid väga armastavad aiandust ja kuidas selle asemel, et nad praegu siin koosolekul on tahaksid nemad oma aias praegu kaevataja rohidaja istutada. Läntsi ütles selle peale, et mina mõtlesin, et mina küll ei taha praegu sõltaly koer. Novembrikuu on. Mind ootab seal seal mingisugune mudane, külm kaevamine, mida ma pean tegema mitu tundi järjest. Päästmer, selg valutab pärast mul on küll, ma ei taha seda teha. Kõige parema meelega istuksin punase veiniga kamina ääres. Ma ei tea, mis mul viga. See ei ole normaalne, aga ma ikka kostab. Kuule, aga tegelikult ka aednikud peavad olema ju füüsiliselt ikkagi väga heas vormis, sest ega see kiviktaimlasse välja sikutamine, ma saan aru muidugi, et sina seal rohkem kamandad ja ütled, et nüüd tehke seda ja nüüd tehke toda, aga iseenesest see hoiab ikkagi füüsiliselt võimekana, see, see aedniku töö. Tegelikult ma ei kavanda, tegelikult ma teen ikka kõik ise, mis mul vaja teha, ei ole mul kedagi kamandada. Aga jah, see aedniku töö on tegelikult raske, must füüsiline töö, et see kõik võib tunduda väga kena ja tore, aga tegelikult see on tõesti raske, must füüsiline töö. Mina olen oma elu jooksul läbi käinud väga palju aianduskoole ja, ja noh, nagu elu on näidanud kursusekaaslastest on mul noh, ütleme pehmelt öeldes rõhuv enamik olnud tütarlapsed. Ja siis sageli on esimestel aastatel alustanud Igal igast, igas koolis igal kursusel mingi selline viis-kuus kaunist särasilmset tütarlast, kes on mõelnud, et küll aedniku töö on tore käingi peenarde vahel murragi lillekese nuusutan ja nii ongi, aga kui siis selgub, et tegelikult aedniku töö on ropp ja porine, siis nad jõuavad järeldused? Ei, ma vist väga ei taha seda teha. Et. Et jah, inimestel laienduse suhtes sageli väga palju selliseid lihtsustatud ja romantilise arusaamu, mis tegelikult paraku nii ei ole. Sa oled käinud läbi nagu sa ise ütlesid väga palju koole ja sul on olnud kindlasti väga markantseid õppejõudusid, tänu kellele sa oledki üldse see, kes sa praegu oled. Me jõua nüüd nende. Ma ei saa öelda, et selle lühikese aja jooksul meil on ikkagi kõva kõvasti veel saateaega ees, aga aga kui sa teeksid täiesti suvalise valiku oma õppejõududest, kirjeldaksid, millega nad on sind ära teinud. No kindlasti üks esimesi valikuid, kellega ma olen oma elu jooksul kokku puutunud ja kes on ilmselt üks parimaid õppejõude, kes mul iial olnud on Räpinast, isand Jaan Kivistik. Et Ta oi, teda sai kooli ajal sõimatud ja vannutud. Sellepärast et ta on kohutavalt nõudlik. Ta on kohutavalt punktuaalne. Aga ta ei nõua õpilase käest mitte midagi sellist, mida ta eneselt ei nõua. Ja kõik see, mida ma tean Burjandusest võlgnen ma tänu yangistikule. Et oleks mul müts võtaks maha, oleks mul juuksed, võtaks Kalbiga maha, aga jah, täiesti täiesti superõppejõud, noh, näiteks väga väga kena näide kivistiku tööst on või stiilist on see, et, et Räpina ajal meil olid igasugused õppepraktikad, puude lõikamine, tavaliselt toimub see märtsikuus. Siis on põld, on selline istandiku selline porine kik, see sulab lumelörts, taevast tuleb mingisuguseid pussnuge ja roostes naelu. Külm on, kõht on tühi. Lähed kivistliku juurde kurtma tahaks ära, sooja, tahaks süüa, Kivistik ütleb ei. Meil on nii palju aega, sääsed tuleb ära teha ja nii edasi. Ja teedki ära ja ja tema on kogu aeg olemas, ta on sinuga koos kogu aeg seal põllu peal. Kui on midagi küsida, siis lähed, küsid, aitab. Aga mul on olnud ka küllaldaselt õppejõude, kes täpselt samasuguses situatsioonis on ainult nii. Kella viieni töötate siin ja, ja siis ma tulen, võtan teid ära ja ise kaob kuskile sooja tuppa ja sa ise pead seal mõtlema ja nii edasi. See ei ole õpilase suhtes aus. Aga kindlasti Kivistik on olnud selles suhtes ilmselt üks minu kõige ausamaid õppejõudu. Räpina kool on ju ka selline populaarsust koguv või juba kogunud, et on terve hulk inimesi, kellel on olemas oma eriala ja kes siis näevad selles Räpina koolis võimalust õppida endale juurde lisaks midagi, mis nende elu palju rikkamaks teeb. Jah, ma olen siin vahepeal juba mõelnud, et huvitav, kas on veel kedagi, kes ei ole Räpinas kaina õppes käinud. Et meil, noh, kuna ma töötan ja nad peavad, peavad ju tegema oma neid praktikaid, siis. Jah, aeg-ajalt tõesti tekib tunne, et või taevas, kellelt kõik õpivad Räpinas kaugõppes aiandust. Aga no väga tore, väga tore, mis saab minul selle vastu olla, et, et see on ainult positiivne? Aga veel markantseid õppejõudusid eesti legendile. No ei, see tähendab, et õppejõud tegelikult ei pea olema üldse üldse seotud. Hea õppejõud ei pea tegelikult olema üldse seotud erialaga, näiteks ma olen sügavalt takkajärgi imetlen oma keskkooliaegset inglise keele õpetajat proua Ena kodaniku, kes oli selline tõeliselt karm mutt. Et Need, kellele ta tund ei andnud, need teda kartsid väga sellepärast, et ta oli kõva häälega ja ta ütles täpselt seda, mida oli vaja väelda tema jälitanud. Ja selles suhtes oli kohutavalt armas see, et need, kellele tundi andis ta hoidis meid. Et mitte selles mõttes, et mingisugune ninnu-nännu, et. Aga sa pidid oma asjad ära tegema, aga kui mingisugune jama oli, ta seisis sinu eest ja noh, näiteks inglise keelega mul on eluaeg nagu suhteliselt hästi olnud, eriti kooli ajal. Aga mul pinginaabrilt ei olnud nii väga hästi ja siis ühel viimasel semestril oli siis minu inglise keele Hinneteleht seisnes tavalise, seisnes selles, et mul olid vaheldumisi viiekümned et kuna ta oli muid asju ka, aga põhiliselt oli nii, et kui ma, kui ta tabas mind pingile abil ette ütlemast, siis ta pani mulle ühe ja siis niimoodi niimoodi siis lõpuks olid. Lõpuks ta pani mulle ikkagi vist lüüa. Ja, ja siis oli hästi armas see, kuidas, kuidas ta minu pinginaabrit tolleaegsed siis kiusas, peedistas, et noh, tal ei olnud inglise keelega väga hästi ja siis esimesel semestril või veerandil ütles, et nii panen sinule kulme. Et siis sul on võimalus ennast parandada, sa võiksid hakata õppima ja pani kolme. Siis, kui tuli järgmine vahe, siis ta ütles, et nii loll sina oled ja ma võiksin sulle panna ka kolme, aga tegelikult sa oled ikka kahte väärt, panin talle kohe veerandiks. Ja siis viimasel kevadsemestril siis ta ütles, et tead, õppima sa ei hakanud, kuigi noh, poiss tõesti õppis nagu hull, aga no lihtsalt mõnel inimesel ei tulekeeled kergelt. Ja et tegelikult peaksime selle kahe peale, aga no ja pärast lähed linna vahele rääkima, et kuradi Kadaliku mutrikus muleeru ära ei lasknud keskkooli lõpetada. Ma panen sulle ikka kolme. Kui sa räägid, ise, tulime selle keele juurde praegu niimoodi kauda jõudsime, kas aednikud üle maailma on ka niimoodi omavahel seotud, nagu näiteks loomaaednikud, et sa võid jalutada ükskõik millisesse maailma botaanikaaeda ja leiad sealt teest kellegi, keda sa ei tunne ja ta võtab sind avasüli vastu ja sa, sa leiad sealt alati sellise sõbraliku kohtlemise. Üldiselt, ma arvan küll, et selles suhtes on jah, aiandus on ka selline tsunfti värk ja sageli just ongi see, et, et kui lähed kuskile, siis üks asi on tõesti grupiga läbi jalutada ja vaadata seda, mida, mida näha pakutakse. Aednikele on jah, endale on tavaliselt alati alati huvitavam käia kuskil mööda siukseid nurgataguseid ja põõsaaluseid. Et kus isegi midagi ilusat ei ole vaadata ja tavaliselt kui siis rääkida oma kolleegidega kuskilt kuskilt väljastpoolt siis siis saad aru, et isegi kui kõik näib väga ilus, väga roosiline, väga tore, siis tegelikult on kõik täpselt ühtemoodi. Noh, üks kõige huvitavam lugu, mida ma, mida ma tean, on siis see, kuidas sellest on käega mingi 10 aastat tagasi juhtus Tallinna botaanikaaeda täiesti juhuslikult. Noh, nemad ilmselt juhtunud juhuslikult, mina koperdasin juhuslikult otsa Kopenhaageni botaanikaaiast üks härrasmees ja proua ja siis saime nagu jutu peale ja rääkisime, kuidas neil läheb ja kuidas meil läheb ja siis jõudsin järeldusele, et rahas pole küsimus, raha meil ei ole. Ja nii edasi. Ja, ja siis rääkisime rahajagamismehhanismidest ja kõigest sellest ja siis hästi armas oli, kuidas Kopenhaagenisse aednik ütles, et ega see raha raha jagamise süsteem on väga huvitav, et Taani kroon, kroonprintsess on ju pärit Tasmaanias ja ütles, et noh, meil on siis senimaale, meil ei olnud nagu eriti palju Austraalia ja Tasmaania taimi. Aga selle peale, kui Taani kroonprintsess Taani kroonprints abiellus basmaanlannaga, siis tekkisid neil rahad ja nüüd me rajasime endale Tasmaania taimede aia. Kas sul on muide oma lemmikaia tüüp? Ikka inimesed ju mõtlevad, et jaapani aed enam-vähem kujutavad ette, kuidas see välja võib näha? No inglise aedu, kujutame ette, ma arvan, et sina palju rännanud inimesena, sul on ikkagi midagi, mida sa teistest rohkem armastad. Ma ei oska seda öelda, et igal ma võin öelda seda, mis, mis mulle eriti ei meeldi ja palun mulle eriti ei meeldi sellised baroksed ja, ja sümmeetrilised aiad, nad on küll väga ilusad. Aga ma ei tunne ennast nendes kuigi hästi. Et jah, see on tore, see on ilus, see on, see on kunst. Aga, aga see ei ole kunst minu jaoks. Et pigem tõesti juba siis mingi inglise maastikupark või, või siis jaapani aed või või siis kasvõi tõesti midagi tõeliselt modernset ja hullumeelset. Ja mis mulle meeldib aedade puhul, on see, kui, kui inimesed on julgenud teha seda, mis neile on pähe tulnud ja nad on selle stiilselt Diablo aplombiga ellu viinud, et noh, üks väga hea näide on just sellelt viimaselt Maroko reisilt sälloraani Shardan Mozorell. Et mis, kui pilte vaadata tõeliselt hullumeelne kõikuma. Pada sinise ja kollase ja, ja kõige sellega aga, aga kui neid värve nii palju ja kui neid värve on nii julgelt kasutatud. Jaa, jaa. See on ilus, see vahva, see on tore. Ja minu arvamus on see, et ükskõik, kui tobe mõte teil on, siis tehke ära, eks siis pärast näis, ümber saab alati teha. Mida see Eesti sellisest keskmisest moodsast aiakujundusest arvad? Kas ei ole nii, see on nüüd minu meelevaldne interpretatsioon, et kui inimene saab enda valdusesse ühe vana toreda aia, kus on ilusad õunapuud ja tikripõõsad ja kõik selline romantiline, siis tema kuidagi mingi sisemine hääleke ütleb, et naabril ju nii ei ole, eriti kui ta elab uuselamurajoonis, siis ta kratsib välja kõik need tikripõõsaid ja saeb maha õunapuud ja paneb sinna asemele siis selle klibu ja kadakad ja, ja on igav liiv ja tühi. Nii tundub mulle. Paraku see tõesti niimoodi niimoodi suuresti suuresti kipub olema, et peab ikka olema nii, nagu naabril on. Et isegi see, kui, kui mulle nagu väga ei meeldi niimoodi või noh, endale aga et kui naabril on niimoodi, et eks mul siis peab ka niimoodi olema, et et mida on, ilmselt on puudu, jah, on see, et et rohkem seda julgust teha nii nagu, nagu mul on, nagu minule meeldib ja võib-olla inimesed enne kui aeda tegema asuda, siis tõesti võiks vaadata pigem seda, et, et mis mul juba on olemas ja püüda seda vana säilitada ja, ja siis hakata sellel ümber looma, mitte alustada nullist. Ja, ja noh, kui tõesti täiesti nullist alustada, siis siis õudsalt hea oleks, kui oleks mingisugune esialgne kavand. Et istuge perega maha, arutage läbi, mida me tahame saada, kuidas asi peab olema ja, ja siis hakake ta vaikselt paberile panema, et sageli on see asi asi, niimoodi saadakse krunt, võetakse õunapuud maha, tahetakse, et mul peab siin olema nina neljandat moodi, istutatakse puud peale ja siis avastatakse, et, et see, mis oli esialgu väike vits tegelikult 10 aasta pärast on 10 korda 10 meetrit ja sinna mitte midagi muud ei mahu. Et mul on väga hea sõber ungarlane maastikuarhitekt tema Ma siis ka kirub seda, et et vahepeal ta katsetas ka mingit oma firmat, tal sai kõrini sellest, ta ei viitsinud seda teha ja ütles, et eraklientidega on ja pidevalt see jama, et et on selline väike, selline uusarenduskrunt siis sinna peale ehitatud suur maja. Siis on viis meetrit ühele poole, mis teisele poole poole on 10 meetrit siis seda aiapiiri. Ja siis, kui küsida omaniku käest, et noh, mida ma mida, mida me sinna siis teeme, kui palju teil siis nagu ruumi on või mida te tahate seal näha ja siis öeldakse, et oi, seal peaks olema tenniseväljak ja seal Peaks olema ujumisbassein ja siis peaks olema seal puuviljaaed. Ja, ja siis peaks olema seal veel laste mänguväljak ja, ja katsu sa siis talle öelda, et see ju ei mahu sinna. Et, et jah, et mõel katsuge säilitada seda, mis on ja tegi täpselt nii, nagu teie tahate ja ärge laske ennast väga segada sellest, mis, mis naabritel on, et te ei pea kõik olema ühteviisi, peaasi, et ma ennast ise selles aias hästi tunnen. Ükskõik mida naabrid mõtlevad. Ja kui sa selle ilusa vana varsti õide puhkeb, õunapuu ikka maas aed siis sellist õunapuud tagasi ei saa. Mitmekümne aasta jooksul. Selliste õunapuud ei pruugi isal tagasi saada, sellepärast et siin meie aedades liigub ikka väga müstilisi sort. Nii ta ei pruugi tõesti enam puukoorides ollagi. Ma ei tea, kuidas praegu olukord on, aga, aga mõned aastad tagasi siin. Minu meelest üks kõige geniaalsemaid paremaid talviseid säilitusõunu Liivi sibulõun oli puukoolides ikka suhteliselt Etka värk. Et sellist sibulat sibulaõunaistikut oli, oli väga raske saada. Kuule, eks Suislepa keele taga otsitud tikutulega täpselt ja kui mul on koduaias selline suur võimas puu, milleks seda siis maha retsida, et et noh, jah seda kindlasti lõikama ja nii edasi ja kui ise ei oska, et siis saab alati palgata kellelegi, kes on seda õppinud ja, ja kes lõikab selle puu ilusasti ära ja, ja tast on veel vähemalt paariks 30-ks aastaks ikkagi asja, et, et seda, et tast kuidagi asja ei saa, et, et see on väga vähetõenäoline, et eks see on ju väga hea näide oti metsõunapuus, mis on juba aastasadu seisnud. Ja noh, keegi ei kipu teda maha lõikama, sellepärast et sina, noor noor istik asemele istutada. Kuhu sinu järgmine aia reisinud ja sinu fänne viib? No meie järgmine reis peaks olema augustis Cornwalli, nii et kui, kui on alati, võib ju veidi huvi tunda, et siin on, minu meelest peaks veel isegi kohti olema. Et korvpall on jah, niisugune hästi põnev, põnev kant, sellepärast see on Inglismaalt lisaks jah, see on siis Inglismaa, Inglismaa, Pärnu et, et see on Inglismaa kõige soojem kant ja siis ma oma kliimat vastab isegi golfi hoovus nii palju mõjutab, et ta vastab isegi kuskile Vahemeremaade kliimale. Ja üks koht, kuhu me siis tõenäoliselt läheme, on siis skilli saart. Et, et ma ei tea, et seal vähemalt kindlasti on seal eestlasi käinud. Aga ma ei ole kuulnud, et seal oleks keegi käinud grupiga. Et, et see on nagu eriti põnev koht, et, et kõikides võimalikes inglise aiandust puudutavatest raamatutest käib läbi Dresco häbi Kaadunud. Et sinna tahaks väga minna, et seal on nagu hästi põnevaid taimi ja, ja ta on ka kujunduslikult hästi-hästi super ja väga legendaarne koht. Kui ma tungiksin sinu magamistuppa ja vaataksin sinu öökapile, kas seal ainult aiaraamatud Ei ole, ei ole. Oota, ma mõtlen, pretsepton seal. Pretset on seal hetkel, siis oli seal kassimäng praegu midagi veel. No igal juhul mitte ainult taimi ja puid ja maailmaaedu puud. Treidud Jego reisiraamatut ei, kindlasti mitte, kindlasti mitte. Kusjuures mulle meeldivad väga inimest, tarkade inimeste huvitavad elulood. Üks paremaid, selliseid edulugusid on minu meelest Agatha Kristi enda kirjutatud, tema memuaarid. Täiesti selline uskumatult tore ja soe raamat. See on jutt sellest, kuidas väga tark naine vaatab tagasi oma hästi elatud elule ja tal ei ole millestki kahju. Ja lihtsalt nii ongi, et, et see on nagu väga ma ei tea mul üldse selliste tarkade naiste suhtes nõrkus, ma ei saa midagi parata. Kas sa ise ka raamatuid kirjutad? Ma olen tõlkinud ja ma praegu katsun midagi kirjutada, aga vaatame, kuidas seal esimene Kord tänase saate jooksul, kui see annaks kõrvale vaatama igaks juhuks, et ma rohkem ei küsita, aga mis see tähendab, katsun midagigi. No ma ei ole sellest seda veel valmis saanud ja ma olen väga võlas ja mul on väga häbi ja ja, aga ma püüan ennast parandada. See räägib, millest sinu hästi elatud elus, oi jumal, hoia, seda küll, mitte et mis, millest ma muust midagi tean, Eksma taimedest katsun kirjutada. Aga mida sa pühapäeviti teed? Sina ju ei lähe botaanikaaeda jalutama? Ei, aeg-ajalt ma olen seal tööl. Pühapäeviti, aga. Mina olen väga seda meelt, et üks väga tore asi on üks taga, passiivne puhkus. Et, et mulle meeldib niisama sama jorutada ja, ja väga tore võimalus on pühapäev ka see, et otsida üles oma oma sõbrad-sõbrad-tuttavad, keda pole tükk aega näinud, et et siis on, nagu kui inimestel on aega, siis on nendega väga tore suhelda. Hiljuti just istus siinsamas sinu koha peal lavastaja Madis Kalmet, kes ütles sedasama, et inimesed, ärge häbenege, kui te tahate pühapäeval pisut laiselda, et alati ei pea olema metsikult tubli ja minema aega kõplama ja istutama ja ja võtma endale tohutult palju ülesandeid, et, et võib täitsa kaua voodis olla näiteks ja, ja lihtsalt vedeleda, et selles ei ole midagi häbiväärset. Ja mina arvan ka. Ja pealegi, see on ju mõnus. Aga sinu muusika maitse, meil on üks lugu veel ja, ja see on hoopis kummaline, see on hoopis teisest ooperist, tegelikult muidugi oli jaaniplaate rohkemgi kaasas, aga kuna sa oled hea jutuvestja, siis ei raatsi. Kui nii sobib öelda, ei raatsi muusika peale aega kulutada, jutusaates. Mis see viimane lugu siis on, mida me kuulame? No ma ei tea, võib-olla praegust poliitilist olukorda arvestades on võib-olla natuke ebapoliitiliselt ebakorrektne, et kuna kuna tegemist on vene muusikaga ja Venemaa vist ei ole hetkel praegu kõige kõige populaarsem riik aga tegelikult riigi riigi käitumist ei saa laiendada kultuuri ja inimeste peale, et need on väga-väga erinevad asjad. Aga noh, kuna mina olen tõesti Brežnevi aegne meesterahvas, olen üles kasvanud vene filmidega ja minule väga meeldib Prikond, Mikitinid ja nemad laulavad väga ilusasti, nendel on väga ilusad meloodiliselt laulud ja ma mõtlesin, et, et see laul oleks väga ilus seda saadet lõpetama, et kuna kuna väljas on nii ilus kevad siis selle laulu pealkiri ongi kevadine tango ja, ja need, kes veel vene keelt mäletavad, sellest aru saavad. Kuulake sõnu ja, ja nii ongi. Nii ongi kevad ongi väga tore. Aitäh stuudiosse tulemast Botaanikaaia vanemaednik Jaan Vetik, kellel õnne on, saavad Jaaniga koos reisile, kellel õnne pole, need võivad minna botaanikaaeda ja siinselt üles otsida. Ei suur aitäh kutsumast, aitäh kuulamast ja ilusat pühapäeva teile kõikidele.