16.-st 18. novembrini toimus Tallinna raekojas balti riikide ja Põhjamaade karikaturistide ühisnäitus konverents. Kokkutuleku eestvedajaks finantseerija eks ole, itaallased osalesid veel ka Läti, Leedu ja Venemaa kunstnikud. Kahjuks jäid tulemata kolm suuremat Skandinaaviamaad, kellele küll õigeaegselt kutse oli saadetud. Näitus konverentsi temaatika mahuks pealkirja alla inimõigused, demokraatia mõtlemisvabadus. Välja pandud töödest ja konverentsil. Räägitust antakse välja kogumik, mille koostaja, toimetaja, töö võttis enda kanda Hugo Hiibus. Täna aga saaksime mehega aastaid meie ühe juhtiva karikaturist iga ka raadiosõnas lähemalt tuttavaks küsimaks. Mis karikatuur siis sinu kui tegija silmade läbi lahti mõtestatud? Mina võhik, kui enamik meist vaatan peale, noh natuke naljakas, harva ajab naerma, muigama. Aga pildi sisu on siiski sügavam. Ja olgu kohe öeldud, et tõesti ootamatult saabusid kohale ka tuntud vennad Tootsenid. Teistel eesmärkidel küll jutusse aga sekkusid nemadki. Avatud mikrofon. Selle teksti ruumi, mis ajalehes on, kui me läbi loeme, me vajame mitu minutit lugemisaega inimene vajab mõtlemist, mis seal kirjas on ja nii edasi. Karikatuur On aga sekundi jooksul on võimalik vaadata ja tähendab, kui ta on hea poendiga karikatuur, siis ta annab asjale lahendus, annab juba kommentaari ära ja lahenduse sellele pikale, mis terve lehekülg teksti alla. Me võime pika seaduse määruse kõik ära avaldada, mis on inimene, lihtsalt ei saa tihti arugi, lihtne inimene eriti saa aru seal seal väga keeruline, mis selle taga kärg turisti teab. Kui ta on õige karikaturist ja õige poliitiline karikatuur, siis ta peab andma hinnangu sellele ja andma lahenduse andma veel ruumilise või tähendab nüüd ka veel oma hinnangu ka sellele ja sekundi murdosaga inimene vaatab ja on tähele pandud, et ka kõige lihtsam inimene karikatuuri vaatab igal juhul läbi lehes tekst ei pruugi lugeda, tähendab, ta vaatab, pealkiri võib teda ära peletada juba, aga rektori vaatab igal juhul läbi. Nii et karikatuuri ei tule alahinnata ja meil on nüüd läinud, nagu omal ajal öeldi, et ja välismaal kasutataks seda praegugi, et kui on hea karikaturistist, tõstab lehe tiraaži isegi näiteks koril omal ajal öeldi ka, et lehe tiraaž, kui väljal või kes, kes seda vaba maad sinna toimetas kauples endale kuri karikatuuri kommentaariga sisse, et iga päev peaks ilmuma või päeva tagant või no tavaliselt iga päev pidi olema isegi pilt lehes. Ja suurendas teras isegi, aga praegu on ta illustratiivne või noh, niuke naga nädal kuskil nagu on ja ja ei ole ja selle tõttu meil pole tark turist välja koolitatud ka stagnaaegne süsteem lihtsalt illustreerida või midagi. Et mingisugune plekki annab. Aga oma kohta jõulist kohta pole, mida sa arvad sellest seisukohast, kui lehelegi? Ei no ma mõtlen niimoodi, et karikatuur õige karikatuur, on ta siis poliitiline või olme või seksi, ükskõik mis peab andma selle mõtteilma, igasuguse lisatekstita, isegi ilma kommentaarita. Kui karikatuur vajab juba teksti ja kommentaari, siis ta ongi minu arust illustratsiooni. Online Ta peab ise ütlema, kõik, sa lähed ära ja sul on pilt selge, see mõte oli õhuga haiged. Sõlmise keskmise igava artikli saab asendada karikat tuuriga mis annab sellesama mõtte väga vaimukalt edasi ja, ja ei nõua väga pikka läbi lugemastki ja palju emotsionaalsemad sügavamalt kohe selge korje omal ajal ütles, ma kasutan veel temani need sõnu, et kui küsiti, et kust ta neid ideid saad ja nii edasi. Kori ütles, et kui ma hommikul lähed läbilonia ühest lehest ei saa, kolm ideed muidugi, osa on viletsad, kasutatav aga tähendab, loeb vahetult kohe nii kui loeb akt, aktuaalne materjal ja kalk turistile on, peab ju olema oma oma niisugune vaatevinkel või tal peab oma oma prisma juba olema nähtustel, ta on harjunud seda tegema tema lehe läbi oma vaatevinklist ja kohe paneb piraka ära. Ja nii peabki olema, et ta loeb hommikulehe ja. Ta ütles, et nii pole ka õige, et me nädala pärast pannakse siis ükskord hiljem, kui on päevaleht. Sel päeval loen hommikulehest, loen ja viin juba päeval karikatuuri, juba järgmisel hommikul ilmub juba lehes ära. Vot see on õige, see on aktuaalne, materjalil peab kohe kaasas käima, kuna nii meil on nii-öelda üleminekuperiood ja minul on tunne, et lehed kobavad kõik meil pole lehed välja kujunenud ka kas nad on parteide häälekandjad või nad on lehed üldse ja igaüks maadleb oma majandusraskustega, kust ta paberit saab, mis ta sisse paneb, leheküljed teeb täis. Nagu näiteks ekspress terve rida üritab praegu siin noh, natuke nagu isegi kollaseks minna või kipub ka valitsusmeestega voodisse või kuskile, noh et saaks põnevat materjali ja see nagu moes nüüd praegu mida kollasen seda loetava, see on hetke jah, ilmselt üleminekuperiood tähendab meie vahetamine, kuna me läheme nende parteijuhtide või nende prominentide voodisse, nagu kipume minema. Aga õigem oleks parteid. Vot kui partiid välja kujunevad ja need oma poliitikaga oma platvormidega, et me nende parteiplatvormide voodisse, et me sinna saame, siis vot see oleks õige. Siis läheb leht huvitavaks ja karikatuur leiab oma kohaneda ja näiteks televisioonis, kui palju raiskame aega mõnegi saate jaoks. Karikatuur võtaks vähe aega. Võtaks ainult karikatuur on loetav juba võib-olla 10 sekundi jooksul 10 sekundit, et see päeva probleem, tulipunktis olev probleem 10 sekundiga annab hea karikatuur ära selle mida pikk diskus, televisioon oleks tal väga sooduskohti pildi, pildi ja infokanal ja justjust, kuidas praeguse karikatuurimaailmaga rahul oled, eestima? Ma kujutan ette, et see peaks olema ilmselt vist lehe juures lausa palgale seal kohal. Sellepärast siis on inimesel garantii olemas. Et tema teeb sellele, tal on vastutus olemas näiteks kõikidel maailma suurimatele lehtedele ongi nii. Näiteks Soomes on, ma tean, Turun Sanomat, Helsingin Sanomat on olemas kohe palgaline Kalektoristmi jagu oma vestekirjanik nagu eesti kirjanik ja temal on kohustus. Honorar on siis pisike, aga ta saab palka ja tähendab tema peab siis oma rubriigi eest vastutama. Täitsa karikatuur on ju üks ajakirjandusžanre ja seal rubriik, ta peabki seal olema ja kui see mees on seal ja siis oodatakse temalt nagu kari oli soomes. Kari oli, oli lõpuks nii suur figuur, et oli üks tuntumaid mehi üldse. Seepärast tema karikatuuri oodati rohkem sellest lehest kõigepealt vaadati, mis ütleb tema selle kohta, mis on kari öelda, aga see nõuab muidugi, et see mees peab olema asja tundma, muidu mitte illustraator. Ja meil selle tõttu ongi stagna aeg rikkus, karikaturistid selle pärast ära, et kunstnik oli nagu mingi Dilbajast, oli kunstnik, illustraator või ta tema tegi, sisu anti talle karikatuur, läksi, krokodillid lausa selle peale, kelle teemal üks tegi teemasid, jagati teemasid välja ja kunstnik siis illustreeris, kui kunstnik sai honorari selle eest ta tegi selle teema, joonistas ära. No ei noh, see on absurd, täitsa. Tal peab oma kontseptsioon, on see karikaturist, peab olema ise poliitikas ja kõikides majandusküsimustes küllalt kompetentne see, aga see nõuab ka head head lahendust, fenovjad, meest, kus see sinu haridus tuli, et sa niimoodi jagatsedama. Kas minagi jagan või? Asi on selles, et. Ma üritasin siin teha, aga siiani ei õnnestunud niimoodi, et lugu on nii, et ma loen, hääled kõik läbi, kuulan päev, uudised, kõik ära, mind need probleemid huvitavad, mul on kindlasti oma seisukoht olemas. Kui oleks nüüd niimoodi, et oleks võimalik olnud karikatuuri kogu aeg ühe kindla koha maa peal või lehes avaldada, mina olen praegu juhuslikult, aga meil need nooretki, poisid, meil on need olemas, palju, need oleks kujunenud headeks karktoristideks. Aga nad läksid sellepärast laia tuule peale ja surid välja, et ei olnud võimalust kindlad, polnud kindlat kohta. Ja ega selle töö eest ajalehed on eriti palju maksnud ka ja nagu praegugi on, sa ütlesid ise ka, et majandusraskused ega ei saanud näiteks meie meelejahutaja Lehtki sulle vääriliselt maksta selle töö eest. Jah, sellepärast kui oma põhitööga näiteks karikaturist, ma kujutan ette, et kindel see on põhitööinimesed kutse ja kui sellega perekond ära toetav, ise isegi ennast ära ei toida, juhuslikult mõnikord ilmub, mõnikord ilmub, makstakse vähe. Siis kujuneb välja ka see selgelt ei kujune. Ma tuleksin isegi selle juurde, mis sa ütlesid enne, et igal lehel oma kindel karikaturist ja see karikaturist tema karikatuurid on ka selle lehe nägu, selle lehe maine, mis teeb selle lehe loetavaks ja mõni ostab just sellepärast nagu sa ütlesid kunagi kori, mida ta nüüd ütleb, mida nüüd tema näeb, kuidas Hiibus näeb seda asja nüüd, eks ole. Just näiteks nojah, nagu karjunud, hea, näed, kuri nimel kasarmu. Kuri oli meil ju omal ajal. Kõik, ütlesid korid, mis kori tähendab lehe, kui ta oli vaba maas või mis lehestaga ei olnud? Ma mäletan isegi maal, maaleht oli või oli vist valesti omal ajal seal oli peremees ja sulane, tal oli üks seeria, see oli veel vot maainimesed, no ega me nüüd ei saagi võtta, praegu on televiisor ja raadio oli informatsiooni koju, aga omal ajal kui, siis ei olnud ju infokanaleid olemas ja siis me alahindasime maa inimesteta, ei tunne, et kori pidi koomiksi või niukse pildiseeriaga nüüd tegema selgeks need küsimused, seal peremees ja sulane omavahel kaks poolust oli võetud, üks on tööandja, teine töövõtja. Sellega andis need niisugused poliitilised päeva, küsimused lahendas kõik selle seeriaga niimoodi ära. Ja mina tean, näiteks ema tellis selle lehe koridori pärast. Et siit saab väga lihtsalt, luges ainult selle ja ta oli ka poliitikaga kursis. Niipalju kui selle pildiseeriaga sai olla, aga ta oli päevaküsimustega seal see lahendus, kõik need ära. Ja. Saad pimedad? Sa läksid natuke poliitikasse, ma tulin sinu juurde niisuguse mõttega ausalt öeldes et. Sa oled esimene väljajääja. Kuidas ennast tun, miks sa üldse kindla kodu katuse alla see ütlemine, et ma välja ja mina just pole välja jäänud, sellepärast et mul on väljund olemas, ma, pildid ilmuvad? Ma välja. Aga kui ma ausalt ütlen, ega ma ise ei tahtnudki sinna tund aega telefonikõnet olime siis ma leidsin, et aga miks ka mitte, näiteks ma muidu tean, juba resultaati, kui, kui need riigimehed seal seaduse annavad, ma näen, valmis resultaati juba pirukaid. Aga kuidas pirukad tehakse, ma mõtlesin kööki, küllap ma olen seda saladust ka üle, aga kas oleks rohkem sobinud hoopis kuningriiklaste seltsi? Olukord oligi niimoodi, kui me käisime kindla koduga Pärnus. Me olime, käisime turul, Tunne Kelam oli ka seal olnud. Me läksime tulule niimoodi. Alatalu oli seal Metterwesed, Pärnu kandidaadid olid kõik seal turul askeldasime, jagasime seal kalendrid ja nii edasi. Ja mis minuga juhtus, nii et teised olid seal, ma tean, et kes nutelevist, kellega hakati kohe õiendama, kuna tema oli parlamendisaadik, inimesed kohe õelad, kurat oled Parlamendi, mis sa teed, mis? Ma vaatasin, küll on hea, kui ei ole veel olnud seal ja aga mina olin seal. Ilus joonistage täna ja siis hakati minu käest autodel on, ma ei tea, kas need kalendrit, mina hakkasin autogramme jagama, tekkis järjekord ja siis miks kuningriiklased on kindla koduga täna? Automaatselt peeti. Jah, et mul kindla koduga, aga kas sa seda tead, et kes sinu häältega nüüd sisse sai? Sinu hääl, et läksid sinna üles nimega Ja sai. Ei ma, ega ma ei saanud, palju ma sandivist kuidagi üle 300 kolme-neljasaja vahel oli väga, mõned mehed on 70-ga sisse saanud viie, 53 50 mega ja no ja mina olin selles nimekirjas, ma ei olnud seal, ma olen nii-öelda vabamüürlane ja käskija. Ma tulin siia ja mis mulle esimesena silma hakkas, oli tuntud Photmit. Mis muud ei saa nendega seotud olnud. Siin on ju see 60.-te aastate meie üks tippkvartett. Uno Loop, Haug, Eri Klas ja Kalju Terasmaa, kes seda ei tunne. Ja sellega oli niisugune lugu, et kui loobid oli esimesena mingisugune ümmargune juubel. Ja siis poisid ise tulid sellepärast loobile vaja sars joonistada. Ja mina ütlesin aga, et mikspärast loob üksinda, et laulsite kvartetis koos või ja siis nagu segamine tekkisid nagu aga väga õige mõte, et teeme kvarteti, et me koos laulsime koos musitseerisime ja siis jäigi nii et ma tegin esiteks Loovjasest, aga nüüd jääb nii, et igal järgmisel mehel, kellel tuleb juubel, tuleb seesama sars kinkida. Ja nüüd on loobil ja eriklassid on olemas. Ja nüüd Arved Haug saab 70, Terasmaale on veel, ma ei tea, tal läheb mõned aastad aega, vist ümmargune tuleb. Sa pead ju neid inimesi natukene lähemalt tundma ka, et nendest noh, niisugune väljund teha. Ja noh, see on, see on nüüd üks vanade sealse juures seda lakoonilise sime, seda parem saades tuleb, keda tunneb rohkem, mida rohkem ma tunnen. Vot ütle, ütles õigesti. Heinz Valk, et omal ajal, kui ma hakkasin seal seda tegema, et ma ei saa mõnest mehest üldse teha või ma ei tunne või või ma pean meest tundma, süsteem õige Sarsi saabki teha nad teda, ma isiklikult olen kõike, aga muidugi professionaalne oskus aja jooksul tuleb, mul on õnneks me pidime hakkama kunagi tegema, siis mina joonistasin, unistan salsa nagu tänaval või. Siis on niisugune lugu, et ma pean natukese nendega vestlema. Tsipa muidu juhtub niisugune lugu, et inimene tuleb, istub ette nagu nagu fotoaparaadi ette. Et naeratus number viis ja seisab ees ja sa kurat kestane siis sa saad teha ainukest pikema ninaga kõvera näo jaurama habemes tähendab mis välimuse annab edasi, aga iseloomu ta, nii. Ma sain jah, mehaaniliselt laheneda lihtsalt del koomilise näod olla üks ilusamaid näiteid on olnud see, kui Ma võrdlemisi roheline olin, vot kui Jensen oli Kunstnike Liidu esimees, Jens on selle mõtte peale tuli et ühel kunstinädalal või dekaad, mis teda nimetati, et hakkame saarlase joonistama, kes soovib ja siis sa-kunstisalongis teised kõik helistasid ette, kes pidid joonistama, hakkame Valteriatiitus ja Jenson ise ja mina andsin ka kergemeelselt lubadusi. Oh, ma tulen ka joonistanud. Aga nii kui nüüd eelmisel päeval, mina helistan. Jensen, ütlen niimoodi, et mina joonistan mehi ja vanemad et lapsi naisema joonistada. Jentslased, sa oledki ainuke, kes jäid, kõik on juba ette ära helistanud, et mina ise ei saa, mina avan näituse, mul pole aega. Tiitus ütles, et ei, mina olen vana mees, ma ei lähe lolli tegema tänaval. Valk ütles, et ma joonistan tuttavaid ja neid, aga et ma ei, ma nii ei usalda ja Valter ütles, et ah ei, ma pole üldse joonistaja. Jens ütles, kui ei lähe. Ma olin noor kunstnik, siis viskan liidust välja. Ja mina nüüd kurat, visatakse liidust välja, mina läksin hirmuga ja nüüd vaatan kuraditki, kes tuleb. Aga ma rääkisin oma joonistusõpetaja ära, see oli auru all juhuslikult ja rääkisin talle ära, et kuule, Jens landis korralduse sulle tulla ja see tuli suu alandlikult ja nüüd oli niimoodi, et mina istusin ees, kes SARSi joonistama tulid. Ma katsusin nii, et ei lapsi ja naisi, tema sokutasin need Erki Vaherile. Vaher nägi vaeva, noh, vahet ei ole, kas neid erka vahel ja ja mina ise joonistasin mehi. Aga nüüd teisel päeval Vaher hakkas jooma ei tundnud. Ja mina olen jumala üksinda, ma tean, ma higistasin ja mul on niisugune tunne, nagu oleks palliväljakul istuks. Kõik vaatavad selja taga, mees toob naisest naist joonistoni, mees vaatab, aga ma tean, kuidas ta vaatab, ta vaatab, kuhu on hästi kui ta. Jah, kui äsja abiellunud niimoodi. Ja nüüd nüüd sattus üks niuke pirukas ette, tuleb üks noor kaheksateistaastane niisuguse kaheksakümnekilone võinuga võrdlemisi raskekaaluline, ta tuleb, istub ja niimoodi, et palun passipilt vaatab niimoodi lõiget pidi, ilus preili, aga ja mina mõtlesin, et kuidas ma ta karakterit, mis kurat nii noor tuleb. Ta tahab saada, küsisin ta käest, et ka sel ajal oli moes mitukümmend aastat tagasi, et kas tahad Kanadas oma onule saata pilti? Ta ütleb, miks, ühesõnaga passipilti ja mina ei tee, et mille jaoks seda vaja. Kavanderile ausalt öeldes, et kavalerile ja mina siis küsin, et kas te tahate kaadrist lahti saada? Ta punastas selle peale natuke ja nüüd hakkas äkki rääkima. E meremees on. See on väga romantiline, sidemees on kaugel niimoodi. Ja, aga nüüd hakkas ilusti lihtsalt, ma olen käinud juba mitu korda fotograafi juures. Ja Ma mõtlesin, et teie teete, võib olla nahad, ma ei tule ilusad pildid, siis oli mul kohe selge, milles asi on, tal oli ümmargune nägu ja nii nagu täiskuu peale ja see peletas muidugi noormehe ta vaatas, igatsed Nikolajev ja mulle see asi selge, et mis mina saan teha, et kuna nüüd inetamastel, kuidas noore inimesena. Jaa, aga tal oli ilus nägu, ilusad silmad, ilus nina ja kõik ja schleif peas ja kaelas sall, niuke. Ja mina joonistasin talle ilusad silmad, ilusad ninakese huuled ja selle esimene naine vist, mis. Katsusin kuna kavalerile. Vaata teda ka nüüd, kui ma selle ümmarguse näo oleks nagu poolkuu vannud nagu Mayulassile, et ma täitsa ümmargune poolkuu ja jätsin selle tegemata, tegin kõrvarõnga väikse kõrva ja siis panin selle joonesitatumate läheb Väikse niukse komplimendiga värviliselt, täpselt tema huulevärvi järel, mul oli veel see pliiats olemas, tegin need. Ja annan selle nüüd temalegi, et vaatab ja ütleb äkki, et ma paluks kuus eksemplari. Jah, nagu fotograafi. Mina ütlesin, et kulla lapsed, lugu on nüüd niimoodi, ma ei hakka neid praegu tegema, et järjekord on siin. Tulge homme ja sain, et kuhu see järelikult. Ma taipasin õigesti, milles lugu oli, miks sa üldse hakkasin kõrgektuuridega minu lahendusele selles mõttes lihtsam, et mina ja mul oli veremürgitus. Ma sain kriipsuga kingad. Kui ma esimesse klassi läksin, krooks üks king kihukeses ilusasti ja ma ei võtnud magades ka need ära hõõrus raku kanda, aga talvel oli villase soki ka ja ma sain veremürgituse. Ja ma olin kolm aastat voodis haige, mul oli ka midagi olnud teha, aga nagu ma ütlesin, et miks on väga hästi, mäletan lehed telliti minu jaoks isegi kused karikatuuri seeriat, kori seemned sees olin ja maa hääl, ma mäletan, et peremees ja sulane, kori ma vaatan, et tegi kuskil sulane, naeris või peremehed, ma tean tal piip, kuidas suust ära lendas ja nii edasi. Ja mina hakkasin, vaatasin ka, kurat, kolme joonega saab teha, väga lihtne, mina hakkan ka tegema. Aga minul ei naernud, mul ei olnud ta siin ei olnud viha ja ma muutusin nende peale vihaseks, kuidas mina, kopeering, kori Pealt naerab senise heina ära ja nüüd mul tekkis küsimus, et mis jama see on, kuidas ei tule ja selle jonniga ma hakkasin ise siis hakkasingi joonistama. Hakkasin joonistama, ütleme, kui ma kooli läksin, nagu sind Tootsen õigesti küsis, et pedagoogi oli hea ju joonistada, pedagoog, istu seest ja mina koolis joonistasid. Ja muidugi ma sattusin selle vea peale, mul oli naistega vähe kogemusi. Naised on eriti oma väljanägemise pärast. Kannatavad ja kurat, Atoneid tahtsid. Naisküsin sellepärast, seal oli see hell naistest arstide kadedad jaja. Ruumi kahele kaasas polnud jaanilille ahele, seal eemal liugleb teine jahmil sõitjat varjas mass ligemale, üürisin ja nägin tütarlast, ta oli veed keele juuksed tuules lehvima. Armaadnegi. Tervituse peale vastas nukralt jahi teise ilmakaarde, pööra sinna, oli reedel geene. Tuulele ema arvas, näegi. Tav olnud üksinda. Me oleme natukese liiga hellad, vot see, see staliniaegne lugu, et naljaajakirjad kinni seepärast leidis üks minu arvates see peab olema täiesti niuke, Adolf Hitler või Stalin või niuke isiksus juba, kes või Mussolini. Terrorist lausa, kes keelab ära, et temal mingisugust ei juhtu, niisugust Brežnevi juures oli ju ka nii, et kui fotodel tuli väike, mingi täpp peale või siis oli kogu tohutus paanikas toimetaja. Ma mäletan sedagi, kui juhtus Riias oli venekeelsel lehel oli niimoodi, et Brežnev keeret kohtusid, surusid kätt ja naeratasid, aga seal all olid üks artikkel, mis algas, kaks saabast on paar. Ajalehes murti lisaks kokku ja tuli välja kerge. Ja selle eest võeti toimetaja maha, võeti Glavliti esindaja maha, kõik võeti töölt maha ja saadeti ehmage, aga sind ei ole siiamaani maha võetud, mul on niisugune tunne. Nussid mulle, no tsensor oli nii kõva, aga mul õnnestus üks pirukas siiski niimoodi läbi sokutada. Ja mis läks, keegi ei tulnud selle peale pikali. Meil oli, kui meil läks kolm raketti korraga kosmosesse. No troika algul ma tegin troika, aga siis ma lõpuks leidsin, et see on teaduse ja tehnika võimas koostöö ja panin siis niimoodi, et kahurid oleks olnud nagu vabrikukorstnad ja sealt tulid siis välja need raketid, niimoodi läksid kosmosesse kolm raketti ja kõik vaatasid, et vot see on hea lahendus. Krokodille see esimesena üks mees märkis ära, ütles, et oi, et kas iirlase teadsin jälle. Poliitiline viga. Meile öeldakse tendistru puu. Ja mina ütles, aga mina nii tegin, raha läheb korstnasse. Raiskame raha raha korstnasse ja kui varem oli sel ajal toimetaja suvi, kurat, ma nägin seda, seda tehnika ja see koostööd, raha, kursuse kusnud, kuidas nad vahepeal saanud ka ei pannud tähele selleks, aga minul oli ka mõte ja see on üks, mis ma sain ilusasti läbi sokutada, et raha korstnasse ja mind ei pandud kinni sellest. Raha korstnasse läheb praegu meie sõprade juures Gruusias. Armeenias meil läheb ka, meil läheb naljatorudesse soojatorudesse, aga poliitilisel jah ja kas sind ka puudutab, puudutab küll. Sellepärast et see avaldab ju meie lähinaabritele, mees, meil on ikkagi suur suur karusin kõrval ja see on karu sabaaluse kõrvetamine, natuke ärritab karu ja, ja ma arvan, et eks siin on siin on vist selle karuteenet isegi, et see asi nii on. Näiteks jumal tänatud, et Eestis on niuke jahedam temperament ja meil pole selleni läinud. Aga näiteks kui meil ka ega siin palju puudu ei ole siin praegu küllalt teravad olukorrad ja meil oli siin omal ajal ju ka niisugune lugu, kui taheti minna, mitte meie talve paleedega Toompead vallutama. Juba madin oli nii, et meil on hea, et meil siin seda suurt vastuolu siin vene rahvusega ja, või vene keelt rääkivatega siin pole, aga nendes joonistada ei ole ta ja, või neil mõelda või ma olen sind paarile juhtivale ajalehele nendel teemadel viinud ja ma vaatan, et jätab need ka praegu eestlaslikult jahedaks, et see toimub seal naabritega ja nii kaua, kui meie aed või õu on puhas, nii kaua meie närveeri talv tuli ootamatult talv ja ma kuulan siin ilmaennustust ja niimoodi, aga see tuli ootamatult ja arvati natuke hiljem. Väga külm seal toas ei ole, nii et elada ehk üle.