Enne siia stuudiosse tulekut oli mul käes üks kaheksa 10 seitsmenda aasta looming. Ja seal oli hiljuti artikkel Vergiilius ja kristlik maailm. Ja ma vaatasin, et, et selle artikli on tõlkinud Annela kuulge, Jaak Rähesoo. Kas Anne Lange on äraseletatult anne altere nuia on küll. Oli see teie esimene tõlge? Esimene tõlgemis avaldatud saab? This esimene, mida ma tõlgin, see ei ole. Aga Eliot on jah, esimene esimene autor, kellega ma korralikumad tegelen, esimene auto, mida mul ka toimetatakse, esimene autor, kuid mis siis kas trükitud saab või või lavale jõuab. Ja kuna te ütlesite, et teist sai tõlkija Ants orase ja Ellioti kaudu see juba ülikooli ajal ja hoia, see on küll niisugune hirmus pretensioonikas see lause, kui ta niimoodi korrata, nõnda. Ta oli mu kursusetööd. Ülikooli ajal oli tantsu orasest, tähendab esinejal õieti Johannes valvest, sest Silvet ennem kui ta sõnaraamatut hakkab tegema, on ka mõned raamatut tõlkinud. Ja Jüri Talvet pakkus välja selle teema teha Johannes Silvetist ku tõlkijast kursusetöö. Ja siis sealt edasi, järgmine see siis kolmanda kursusetöö oli juba orasest. Tänu nendele kursusetöödele saime siis tollal selle nii ihaldatud erifondi loa. Sain seal istuda ja lugeda. Ja parasjagu koos. Õige pea sain ma aru, et sellest jääb natukene väheks, kui lugeda ainult orast. Et peaks lugema ka neid tekste. Oras on lugenud neid autoreid, kes varast on mõjutanud ja üks olulisemaid nendest on Elijad, sest orase rehabilitatsiooni töö, see töö, mis annab talle õiguse Tartu Ülikoolis loenguid lugeda pärast seda, kui ta on õppinud Ladzigis ja Oxfordis on Eljatist. Ja siis hakkasin lugema Heljati ja pärast ülikooli, jah, ainult esialgu küll ainult enese pärast enda jaoks proovisime hiljuti ka tõlkida ja, ja siis teiste inimeste utsitusel läksin ikka pakkuma. Hiljutigi olete te hiljem ka kokku puutunud, olete tõlkinud loomingule veel tema intervjuu? Jah, intervjuu, mille ta andis päris Rälju intervjueerijale, käsitlejale ja samuti hiljuti mõrva katedraalis Vanemuise teatrile juba ja kuidas see juhtus? Neljadki tõlkinud tema luuletusi ja siis me lugesime neid koos Taivo pilliga, mine kursusekaaslasega. Lugesime neid luuletusi oma sõpradele ette, see oli ikka nii, noh, päris tubateatri moodi meil oli. Meil oli kassett, meil oli helitaust ja ja kutsusin ma seda kuulama ka jälle Kristi salve ja seda luuleõhtut ja Kristi ütles pärast seda, et me võiksime, võiksime veel üks kord neid luuletusi lugeda. Tema tahaks veel, et mõned inimesed kuulaksid seda ja võiksime seda teha Jaan Toominga juures kodus. Ja ei tea, ei tulnud meie Toivoga kummalgi ei häbi ega aumeelde ja olime väga lahkesti nõus. Ja läksime siis, lugesime teist korda veel oma kava ette. No ja pärast seda ütles Jaan Tooming, et kui te juba niimoodi heledate tõlgita siis võiksite te mulle tõlkida mõrva katedraalis ja ma tahan seda lavastada. Aeg oli suhteliselt vähe, see oli kusagil sügisel, tema tahtis jaanuarist proovidega alustada. Ja siis me tegime lihtsalt pooleks selle vaiba tõlkes esimese vaatuse, mina tõlkisin teise vaatuse Jean Dumingi tõlkega rahule. Jah, selle ta lavastas hiljem, tõsi on seda tõlget retsenseerinud Harald Rajamets ja teinud meile etteheiteid, et me lubame seal üsna vabalt riimiga ümber käia, kuigi originaalis on ainult puhtad riimid. Nii et me oleme selle pärast seda, seda etendust tegelikult uuesti tõlkinud, et proovida, kas on, kas on võimalik nõnda, et dream jääb puhtaks Riiniks, kuid originaalis on ja samas mõte sellepärast lahjemaks ei läheks. Aga näitlejad muidugi räägivad ikka seda esialgset. Ja see, see tekst, nii nagu ta teatrisse jäi. Ja on see esimene variant. Ja Vanemuine mängib praegu teie tõlkes Pristli näidendit, ma olen siin olnud või varem olnud varem olnud vist nõnda ja Priisle ma olen siin varem olnud Pristli ja siis ma ei tea, kas tankkanud ka veel tankeni proov, need on kõik siis tehtud Jaan Toominga tellimise peale. Kui veel tulla tagasi selle intervjuu juurde, mis Loomingus ilmus hiljuti intervjuud, ma mõtlen siis ta ütleb seal mõrva katedraalis kohta, et see on kirjutatud spetsiifilises keeles, mida kasutatakse siis, kui tegeldakse teiste ajastutega. Oli see ka väga raske tõlkida, siis ei saanud ma aru, et keel oleks nüüd nõnda väga spetsiifiline. Võib-olla, ja kui tegeldakse valikutega, millega me oma argipäevas ei tegele siis need sõnad, mis meil harva ütleme, selles argimelus peast läbi jooksevad, kui need sõnad juba on spetsiifiliselt, siis võib-olla tõesti oli, see, oli see, see keelspetsiiv, ta lihtsalt on tõsisem keelekasutus. Ja tal on veel üks niisugune mõte mida ma püüdsin seostada meie tänase päevaga. Et publiku hulgas leidub ikka keegi, kes eelistab keskpärasust. Ja see eelistaja, kui ta nüüd loeb mingeid värsse, ta just ütleb seal, et et oi kui hea luule, aga just see, et ta tunneb ära selle keskpärasuses lugeja. Et inimesed vajavad midagi lahjendatud, kui luuaines on, on liiga vägev. Kas ei olegi see, et miks inimesed vaatavad ka näiteks metsikut roosi ja nad ei tahagi midagi niisugust väga kontsentreeritult loominguliste loovad? No ja see rida kordub, kordub mõrvas katedraalis mitu korda, et inimtõug liig palju tegelikkust taluda ei jaksa. Ja palju me siis tõesti jaksame neid lihtsaid ja tähtsaid sõnu päeva jooksul kuulata ei, ei jaksa ju. Ja ka ei olegi vaja jaksate, küll aga ei tasu neid ära unustada neid, neid sõnu hoopiski ja see ei tähenda, et nendest ei peaks siis üldse kirjutama ja et neid ei peaks tõlkima. Ja ei tasu arvata, et eesti rahval ei ole vaja neid lihtsaid, tähtsaid sõnu. Et ei tasuks siiski rahulduda ainult selle keskpärasusega. Jah, inimene, inimene lihtsalt ei ole ju rahul tegelikult keskpärasusega ei tohi ka harjutada, rahul olema. Ma saan aru, jah, mida tähendab keskpärane inimene, ka ju keskpärase inimese? Ei, ma ei tea, täiesti, kes on keskpärane inimene, aga piirsituatsioonid on tuttavad dünaamates keskpärast loomingut, nähtavasti võib-olla ka jah, loomingut, mis heli ootan väga palju kirjutanud sellest nii-öelda reeturlikuste keelekasutusest. Ja see on miski, mis näib teda l kõige häirivat. Ja mida ta ise väga oma loomingus vältida püüab. Ta väga valib, mida ta lõpuks avaldab, tema kogutud teosed on ju üks ainukene köide. Ja see tähendab just nimelt seda, et iga viimast, kui hingeliigutust ei pea ta vajalikuks kohe ei rütmiliste proosasse veel vähem siis värssi panna isegi kirjutanud, et ta on õnnelik, liiga palju ei kirjutanud, ta peab seda halvaks, kui oleks liiga palju aega, et inimene hakkab, tähendab, loov inimene hakkab liiga palju kirju. No ja iga palju looma. No ja see on oma leiba võiks teenida nii nagu LJ teenis näiteks pangas töötades oma leiba võib teenida, ütleme kirjanduskriitikat kirjutades teistele teiste loomingule mõeldes, seda analüüsides töötas ka kirjastus. Ja pärast panka on tal juba see oma kirjastus ja ja kõik see töö, see toimetamise töö ja tekstide otsimise töö, seda ta teeb, ilmtingimata ei pea iseenese loominguga ennast tingimata ära äratama. Ja huvitav, ta isegi räägib raadiokeelest ja ta räägib, muidugi peab silmas BBC standardiseeritud inglise keelt. Ja huvitav, mida ta mõtles selle selle halva raadio keele all. Sest tal on küsimus, et kas siis argikeel kaob hoopis, mina jälle mõtlen, et praegu meil raadiokeel hakkab just olema väga paljus argikeel. Meil on väga palju nisukest mõtlematut ja tähendusetud keelt, on küll, mis ringi riikleb, mis tuleb sellest võõrkeelsete reklaamitekstide sõna, sõnalisest tõlkimisest ja muust niisugusest asjast, see on siis see üks osa raadiokeeles, sest nüüd on ju reklaami raadios väga palju jah, ja seda niisukestu. Omi lauseta järele kolksutamist, seda kuuleb üsna palju mõtetuid, sõnu, mõttetuid sõnu ja senikaua kui veel saadakse aru, et nad on mõttetud, on see noh, see on tegelikult üsna lõbus. Üsna lõbus, aga, aga noh, väga segaseks see peakene ikka minna ka ei tohiks ju. Nojah, aga need abitud keele kasutajad eriti just üsna agressiivset keele kasutajad suruvad peale seda. Nüüd ehk jõuame ka nende raamatute juurde, mida te olete Loomingu raamatukogule tõlkinud ja ma panin tähele, et et need autorid olid õige. Omapärased. Ma mõtlen nagu saaki. Niin, kus niisuguseid autorid on välja võetud. No ja see on see valikuvaliku küsimus, nii saaki kui ka ninn on, on mul nii-öelda ette antud toote autorid toimetuse poolt toimetuse poolt ette antud autorid Jaan Ma olen viimasel ajal üsna palju mõelnud sellele, et kui palju seda oma hingeelu tõlkija arvestada saab või võib ja kas Belgia muidugi peaks olema see koht, kust kust see välja paistab, aga sellest olen ma saanud aru küll, et see nüüd üsna ükskõik ei ole, mis ajal või mida tõlkida. Ja saaki näiteks teie ütled, huvitav, üks vähestest, vaid tegelikult vist ainus autor, keda mulle kohe üldse tõlkida ei meeldinud. See on esimene esimene jah, Loomingu raamatukogus, mis oli, see oli siis, tähendab öeldi mulle, et tõlke, kumma üks saaki jutt, et siis vaata kuidas ma selle liitlause eesti keeles moodustamine saab, sellega hakkama või ei saa, aga sellel ajal oli just mulle endale tundus kuidagi see elu niisugune üleolev ja, ja, ja kale ja siis, kui eks ta oli niisamasugune, siis mind häirib niisukene sünkroonsus, mulle meeldiks, kui, kui oleks nõnda tööd tehes ma puhkan nagu enesest ja vastupidi. Nad meeleolult või toonilt väga kata 1000, see minu töö ja, ja see minu enese eluke, siis, siis see mulle ei, ei meeldi. Aga teisalt muidugi tähendab ei ole mina veel näinud meil ühtki kirjastajat, kes ise väga täpselt ei teaks, mida ja mis järjekorras ta avaldada tahab. Et see valik, see on lihtsalt oskus või suutlikkus leppida nende nende pakkumistega, mida tehakse hunnikust, ütleksite ninn. Ma usun, et sellest spiooniloost, jah, spioon armastuse majas, mis möödunud aasta lõpus Loomingu raamatukogus välja tuli, sealt peaksid välja tulema need nii tugevad küljed. Tänu millele ta kirjandusajalugudes ja mitte ainult naiskirjandusajaloos sees on mainitud, on nii dramaatiline ja analüütiline psühholoogilisus cadema norimis osavus. Ja muidugi tema oskus kirjeldada nüüd selles loos küll vihjata kehale, kisendavale, kehale, igatsevale, kehale, rahuldatud kehale, need on need nii tugevad küljed ja NIMI intensiivsus. Pluss siis veel see, et omal ajal oli ta eriti uudne ja eriti värske on kindlasti asjad, mille pärast teda Eesti keelde tõlkida tasub. Peedeestile tõlkisin ma nüüd ninni erootiliste juttude kogumikku Veenuse delta. Ja need on küll juba natukene teistmoodi lood, vegan pikantset lood ja natuke ärritamiseks kirjutatudki. Ning kirjutas need lood omal ajal raha pärast mingile hämarapärasele vanahärrale kes lõpuni näole ei andnudki. Küll aga oli nõus iga lehekülje eest maksma. Alguses kirjutas neid jutte Henry Miller aga siis tüdis tema ära ja pakkus seda tööotsa ninnile ja ninn, kes tollal vajas nii-öelda neid harjutusi iseseisvaks, kirjaniku eluks väsi siis oma oma fantaasial vohada ja kirjutas, aga häbenes ta neid lugusid avaldada kohe pärast seda, kui ta oli nad kirjutanud. Aga hiljem, kui ta oli juba kirjandusega nii-öelda läbi löönud ja ta ei pruukinud enam karta, et nende juttude ja tema isikliku maitse vahele üks ühest võrdusmärki tõmmatakse. Ta avaldas, sest need tema tugevad küljed, millest ma alguses rääkisin, ei ole sealt ka kusagile kadunud, seal on nii-öelda võimalikku psühholoogilist realismi, aga muidugi siis on ka seda üsna rämedalt mee mokale määrimist siis sellele vanahärrale lihtsalt, kes maksis ja Henri džiims kruvi keere. Ja see kruvi keere sees on üks, üks üks nendest raamatutest, millega ma ise olen raamat näpus, toimetusse läinud ja öelnud, et seda ma tahaksin tõlkida. Üsna hirmutav lugu, mina igatahes õhtu lugedes kartsin ja piilusin akna poole. Jah, no on asja ei ole tükk juhtunud. Ta, ta on kõhe lugu. Gooti lugu, nagu öeldakse, gooti jumala ise ühe gooti romaani tõlkinud Airis möödukilt, aga aga see on veel nagu kraad kangem minule endale ma mäletan, kuidas tekkis huvi selle loo vastu. See oli siis, kui ma lugesin ühte Ezra Baundi kriitilist artiklit Chanci kohta. Ja Baund räägib seal, et Henry James eelkõige agressiivsuse vägivalla vägivaldsuse vastu kirjutab. Ja kui nüüd konkreetsemalt selle kruvikeerde kohta öelda ja kui alasti moraali kannatada, siis on see ju lugu sellest, et Meie kalduvusel lugeda teise inimese mõtteid ja kohelda neid siis vastavalt nendest välja mõeldistest lähtuvalt. Sellel kalduvusel võivad olla Vat tagajärjed, sest selle väikese poisi süda jääb Ülo lõpus seisma. Kuvernant, selle asemel, et lapsi õpetada, loeb nende mõtteid. Pikapeale me kõik leiame seda, mida me otsime ja lapsed hakkavad lõpuks ka selle asemel, et õppida ühesõnaga kuberneride mõtteid, mõtteid lugema. Ja see niisugune vastastikune psühholoogiline vägivaldsus urgitseb nende mõttemaailmas. Nende siseelus, jah, ja kui palju on seal laste siseelu, kui palju on seal tema enesehirme või kartusi, ongi raske aru saada. Aga et selline aht elus olemas on ja Henri Šein, kes ori moralist sellele osutada tahab, sellega ilmselt võib nõus olla. Nüüd on igal juhul huvitav ja siis on teil üht teistel ilmumas ilmumas. Jah, on. Paari päeva eest lugesin ma Wilsoni poog, näid kirjastuses Varrak. Peaks tulema välja Andrew Enn Wilsoni imerohi. See on siis originaalis 80. aastal ilmunud romaan. Wilson on sündinud 50. aastal, need suhteliselt kaasaegne autor ja omal ajal sai ta siis selline Ashnu Pukk voodi, sajevel, salvestused, loomi, kirjandusauhinna, see imerohi. Ja igal juhul on, on Wilson üks nendest kaasajal kirjutavatest autoritest, keda eesti keeles olla võiks. Kui nüüd selle imerohu kohta midagi öelda, siis mõtlesime tõlkides vahel, et see on kui moodne imemuinasjutt mis, kui nüüd Vilsanlikult öelda ja Wilsondlikult öeldes peab ütlema, vast üsna vängelt maadleb maadleb vägede Jehoova reaalsusetajuga või vahel tundub see inimesele tema huumorimeelega. Mis nii väheneyb, hoolivad inimese tahtmisest kaitsta oma kraad või kasvatada üles oma poeg, mis ei näiga hoolivat, ütleme meie sõprustest või armumistest. Ja seab oma sammud ja meie saatused ikka kusagile mujale. Lause põhjal võis jääda mulje, et see on väga väga raskemeelne või tõsimeelne raamat, siis ei ole. Wilson on oma kõrgetes koolides hoolega lugenud Haamerast ja ja tema juba teab, et kõik traagiline näeb nii sageli elus välja halekoomiline ja vastupidi, just nimelt koomiline on see, mis armastab võtta traagilisi poose. Ja eelkõige on ta tahtnud kirjutada head juttu. Mis tähendab siis seda, et ta lõpetab ühe tegelase jälgimise kohe, kui, kui sündmused tema elus või tema mõtted hakkavad muutuma eta aimatavaks? Jaa, see tähendab jälle seda, et neid tegelasi, kelle vahel saali ta peab tal olema palju ja on ka. Ja nad on üsna erineva tahtmise ja võimega mõelda, tunda ja tegutseda. Need ülikooli õppejõud, koduperenaised, punkarid, günekoloogi filosoofid ja ometi nende saatused põimuvad põimuvad ja haakuvad. Jah, ja imemuinasjutt lõpuks. Siis läbi läbi meeltesegaduste, läbi kõhkluste õnnetuste, ühesõnaga läbi katsumuste jõuavad siis paar tegelast seal. Lõpuks ka leiavad selle inimese, kelle kõrval neil on hea vananeda ja kui nad surnud ei ole, siis elavad nad veel tänapäevalgi nagu muinasjutus, nagu muinasjutus. Raamat kõikidest tõlgetest me muidugi ei jõua rääkida, aga peaksime rääkima veel teie tööst õpetajana Tallinna 40 neljandas keskkoolis kus õpetati inglise kirjandust ja samuti olete te õppinud humanitaarinstituudis. Jah, koolist ma pidin paraku ära tulema, sai mul jõud otsa, koolis ma olin kaks aastat kuni detsembrikuuni möödunud aasta lõpuni, siis andsin seal neid inglise kirjanduse ja tõlkepraktika tunda. 44. on niisamuti erikool nagu ütlema seitsmes või tähendab, seal oli üks eriklass. See tähendab, et lastel ei ole mitte ainult neid keeletunde rohkem, vaid on ka inglise kirjandus ja Inglismaa ajalugu inglise keeles. Ameerika kirjandus, Ameerika ajalugu, inglise keeles. Neil on väga uhke tunniplaan ja kui sellel võõrkeelte õppealajuhatajal ainult jõudu oleks leida õpetajaid et need tunnid kogu aeg toimuksid, siis saaksid need lapsed uhke alghariduse küll sealt. Kas lapsed võtsid hästi, tulid vastu ja lapsed on? Ma ei tea, minu meelest nad on sõbralikumad praegu, kui meie omal ajal olime ja nad on huvitatud õppimisest ja üldse huvitatud huvitatud elust ja mis see kirjandus siis muu vähemalt koolis annab sellest rääkida, kui. Kui mingist eluõpikust ja kas te rääkisite seal ka nendest autoritest, keda te ise olete tõlkinud või tõlgitest? Vähe aga, aga näiteks Pauls Ma mäletan ühte säkkari tundi, kus saime korraga aru, et, et on võimalik faasist rääkida koos säkkariga, kuigi ma muidugi annan endale aru, et Paulson neid traditsioonilisi lahterdamisi pidi kriitilise realisti kohta liiga romantiline. Aga ma mõtlen praeguse häkkeri snoobide raamatule. Sest Anifauls ka seda meelt, et, et need ühiskonna hädade inimeste hädad on sellest et nii kramplikult klammerdutakse oma rollide külge, milles nii harva suudetakse üle olla, ikka on kunstnik kramplikult kunstnike poliitik kramplikult poliitik ja inimene jah, kasutab oma vaesust või rikkust või, või edu või edutust selleks, et nii-öelda teistele nende kohta kätte näidata. Ja, ja tundub, et et nii nagu nii nagu säkkeri nii on, ka on ka Fauls häiritud sellest sagedast enese õigustamisest. Ja ei meeldi talle need inimesed, kellel iialgi sõnadest puudust ei tule, kui neid ümber öelda, seda, seda armetu Kokko motot, et liiga liiga lühike käsi liiga pikk on keel. Neetud, ja saab ikka neid raamatuid, mida ma olin tõlkinud, vähemalt vihjata, et niisugused autorid on olemas ja tegelikult on ju see õpetamine mõnes mõttes selle tõlkimise teine poolselt keegi võiks ju neid raamatuid osta ka. Ja neile võiksid need, need nimed kirjanike nimed, midagi öelda. Need ideaalne moodus või kliendi minu jaoks olekski, et ma tõlgiks siin natukene vähem vast kui ma praegu olen tõlkinud ja annan mõned tunnid. Ma usun, et nõnda oleks hea. Aga töö humanitaarinstituudis kestab, see on jah, kevadeni veel välja. Sellel õppeaastal on siis ehi tunniplaanis tõlkeseminar Inglise filoloogidele ja seal sellel esimesel semestril esimesel poolaastal püüdsime siis anda ülevaadet, mida tõlkimisest üldse läbi aegade on arvatud. Muidugi on minu käest ka küsitud, et mis mõte, et või mis kasu on sellest tõlketeooriast tõlketeooria nagu igasugune teooria üldse teeb teadlikumaks, see tähendab, et ta teeterasemaks seda teeb tundlikumaks? Muidugi võib öelda, et, et tuleb hakata lihtsalt tegema ja kes sellega hakkama saab, küllap see pikapeale õpib selgeks selle ameti ja toimetaja vähemalt õpetab teda vissi kasutama ja eesti keele grammatikat lugema. Aga ma ei tea, ma arvan, et niisugune nii-öelda toimetaja elik hoiak võib genereerida üsna abituid, tõlke kes võib-olla hästi tõlgivad selle selle ühe raamatu ühe autori, kellega tõlkinud, seal on mingi müstiline hingesugulus aga, aga hiljem jäetakse tähele panemata või märkamata asjad, mis on siiski ka üsna olulised. Sest et ega ükski toimetaja ei saa ju teksti sisse panna, ütleme seda sõnadetagust, aga ometi sõnadega rütmiga loodavat fluidumi, mis teatud tekstides olemas on. Tõlketeooria näiteks räägib aga hieronosest peale, et igal tekstil on oma tunde tugevus, on oma tundlikkus, on oma kõlavärv. Teooria ka tõlketeooria, nagu igasugune filoloogiline haridus üldse õpetab teksti tõlgendama. Ta ütleb vast tõlkijale sedagi, et tasuks enne tõlkima hakkamist ära otsustada, kes on selle teksti võimalik lugeja, sest on olemas ju autoreid, kes ei ole nii-öelda rahvakirjanikud ja keda ei tasu tõlkida üsna kesist mõistmisvõimet arvestades see tähendab keerulist ütlemisviisi sirgemaks tõmmates võõrsõnu iga hinna eest vältides ja kõikejoone all ära seletades, nagu nagu meil üksvahe kombeks oli. Teooria võib alustuseks on tõlgitud on veel vähe mõjuda lohutavalt sest õpetab ta leppima, et ütleme, üksikute sõnade või grammatiliste kategooriate tõlkimatu ei tähenda veel teksti kui terviku tõlkimatust või, või ühe tähenduse või tähendusnüanssi kadu ei tähenda teksti kui tervikut, tähenduslikkuse kadu. Ja muidugi mõjub tõlketeooriaga kohustavat. See on Walter Benjamin, kes on öelnud, et tõlkija ka peab meeles pidama, et tõlkes nagu eluski on nõnda, et tekstivool nii-öelda ilmutuse vool on kaks ise asja. Ja hea tõlge on, on see, kust paistab läbi see originaali loonud põhi, impuls autori põhihoiak ja tõlkija ei tohi seda, seda originaali autori loomusundi lahjendada, sellesse üleolevalt suhtuda või seda lavastada või seda hoopis ära kaotada, kui ta juba selle raamatu tõlkida võtnud on.