Raadio seitse jõulukellad helisevad üle ilmamaa. Tahad valgust talve pimedas öös, oodatud aeg, õnnis aeg, Soojuse aeg, läheduse aeg, mõtleme sellele, mis on ülal, mitte sellele, mis maa peal. Mida me iganes teeme või mõtleme. Teeme seda südamest. Me tahame olla valguse ja päeva lapsed, mitte öö ega pimeduse lapsed. Jõuluöö on valgusepüha. Saatejuht on Ene Pilliroog. Jõulu jutte räägime koos vana testamendi professori Eevald saagiga. Jõulumuusikat kuulame Eesti raadio segakoori esituses Toomas kapteni ja Ene Uibo juhatusel. Orelil Imbi Tarum. Ja nüüd on jõuluEesti jõul. Eesti kohal on jõulutaevas on siin olnud Jeesuse sünnist peale. Mis on see, mis meid jõuluajal nõndaks kestab? Et kirikud on täis kodutum tuledes. Mis on õieti see, mida meie oota. Kirikud on olnud täis jõulude aegu alati ka meelest, ka siis, kui ei tohtinud tulla kirikusse või kui me ei tahtnud tulla kirikusse. Huvitav, miks me siis ikkagi tulime, kui need jõulud olid, mida me siit otsisime? Idanesid, tahtsime leida ja kas me leidsime. Ja kui me leidsime, miks me pärast jälle tagasi ei tulnud eks hiljem jälle kirikud tühjad, olid. Nüüd Jeesus ootamine. Millal see algas? Miks inimesed ootasid päästjat ootasid kedagi kunagi, keda nad ootasid, mida nad vajasid. Jeesust on alati oodatud, päästjad on alati oodatud. Numi Jeesus tähendabki heebrea keeles päästja hävitaja aitaja õnnistegi. Võiksime ütelda, ühesõnaga hea valitseja. Rahvatonoodanud head valitsejat, sellepärast tavaliselt valitsevate. On heast valitsejast kauged. Mõnda olemasolevat valitsejate on raske taluda. Mõnda veidi kergem, sest valitsejat on nagu meie nagu muudki inimesi. Mõnikord on inimkond olnud väga lähedal päästmisele võltsusele, kui lähtuda sõnast õnnistegija väga lähedal kes siis rahva elu muutub paremaks peaaegu väga hääks ja. Siis kasvavad pahet, siis kasvab käegalöömine. Minu asi ei ole sinna kirikusse minna, näe ikkagi. See ei ole päris populaarne asi, seal käivad ikka need, kes ise oma eluga toime ei tule, mina tulen oma eluga toime. Ja siis tulevad hädad, tulevad raskused. Rahvatunutanud, head valitsejat. Valitseja tegevus lõpeb, mida siis rahvas ootab? Rahvas ootab, et uus valitseja saaks eelmisest parem tublisti paari. Kuid rahvas pettub, ma ütleksin siinkohal veel. Vahest ka Sumal pettuks seesugusest rahvast. Kes jumala vahelesegamist siia mai mai ja sellesse maailma nendesse kirikutesse, nendesse templites aastatuhandeid ootab ikkagi ainult häda korral. See on see kuulus Juhan Liivi lugu Peipsi peal, jalad põhjas, siis läheb meelest ära see, et kirikule oli tõotatud kroonlühter. Nonii ootus süvene. Ootab juba sumer 6000 aastat tagasi. Esimesed kirjalikud teated räägivadki sellest et oodatakse taeva vahelesegamist, selle maailma asjadesse, vaeva laskumist siia kui nad olid suguharude kaupa ja omavahel kaklesid, sumerid, ega needki ei olnud päris pailapsed, kunagi. Ei, ei maksa väga ilusana kujutada toda 6000 aastat tagasi aega. Siis tuli kuningriik ja kuningriik oli hoopis parem. See oli suurem ja siin omavahelised tülid jäid ära, ainult kuningriigid omavahel siis veel sõdisid. Niisugune oli lugu ja sumerlased, ütlevad kuningriik tuli taevast alla. Tänavad selle eest. Ja sellepärast ongi sumerite kultuur olnud nende usk olnud sügav ja kultuur kõrge. Tappev Egiptus Egiptusest on väga huvitavaid kirjeldusi messia ootamisest Assurbaabe, Ghana tõotuse maa ongi kirjutatud niimoodi iis sai, kännust tuleb esile veereb ja võsu tema juurtest puhkeb õitsele või hakkab kandma ringil ja niisugune sõna on seal mida võib nii või teisiti tõlkida. Ja tema pääl hingab issanda vaim. Ja tema hingus on issanda kartmises. Ta ei mõista kohut oma silmanägemist mööda ega tõrrele oma kõrvakuulmist mööda. See tähendab tuleb see, kes kuulujuttude põhjal ei toimi. Ta mõistab kohut alandatuile õigust mööda ja tõrreleb õiglaselt neid, kes on hädalised maa pääl. Seda kehva maarahvast. Meie Eesti olud on väga sarnased. Meie jõulude süda on olnud Maal Medume kuuse tuppa jõulitaks. Me käime väljas, imetleme talveilu, kui on ilus tall. Aga nüüd me, maainimesed, oleme hädalised. Me vajame seda, kes tuleks, lööb oma suuvitsaga maad, see tähendab, ta lahendab raskused sõnaga. Surmab riivatu oma suu vaimuga. Õigus on kuiv vöö, tema niuete ümber ustavus. Kui tema ümber siis hunt elab koos, lambad allega ja panter Leisid kitse tallega. Vasikas ja noor lõvi ja nuumveis on koos ja väike poisike ajab neid nagu ajaks ta suvel karjale ja karunesivat rohtu. Nende pojad magavad koos. Lõvi sööb õlgi nagu veis. Imik lahutab meelt rästiku uru juures. Ja võõrutatud laps sirutab käe Basiliski mao tuli sinnapoole. Emad ei tee kurja kogu mu pühal mäel. Tekib mõte, kas see kirjakoht ei ole pandud kirja aastast 721 enne Kristust, tähendab siis 2700 kolmteistkümnenda aasta. Siis, kui põhjariik hävis, juuda jäi alles. See on Jesaja raamatu üsna alguses, tähendab, 11. peatükk. Ja see teeb nii elavaks, see nägemus on nii elav, nii tõeline, et küll ta tuleb. Ja me ootame praegu ka seda. Seesama ootus on kõikidel suurrahvastel, eriti aga väikestel, eriti nende tehakse ülekohut. Muidugi aeg ei ole, vahest veel käes. Pool punane Venemaa relvastust. Viimased käigud, Venemaa presidendil on relvatehastesse poole suuremaks. Lubati relvatootmist teha. Hiina relvastub. Ameerika Ühendriigid ja Saksamaa on nii lihtsameelsed, et nad aitavad need. Nad annavad nendele aps. Aitavat Hiinat kaubandusega aitavat Vene emad. Ju seal ei ole hädad nii suured, et nad relvastuda ei saaks. Me võime arvestada, peame arvestama kolmanda maailmasõjaga ja ka sõjaaegsete jõuludega, see on väga kurb. Ma ise olen selle ootamise juures oma tunnetes oma mõtetes vähegi kimbatuses mitte väheke, vaid üsna palju. Seepärast, et öeldud ju on. Kristus oli, on ja jääb. Ta on elav. Ülestõusmisest anti meile ju teada seda, et ta elab. Ta on meie juures kogu aeg. Miks me peaksime teda eraldi omaette tuttama? Ta on siin meie juures kogu aeg meie toeks on meiega, mitte kui valitseja. Vait kui armastav partner. Mitte väga palju aega tagasi oli mul üks selline juhus, et. Ma teadsin ette, et tollel pühapäeva ööl ma pean üksi tulema läbi metsa võõral maal võõra rahva seas läbi võõrand metsa. Üksinda sügise öösel. Ja selles metsapimeduses sain veel kord enesele sisemist kinnitust. Kuidas me kõik oleme koos, kuidas me kõik kuulume kokku meie ümber mis on, mis elab, liigub, mis räägib meiega. Et meiega ja kuidas ta kogu aeg on meie kõrval. Ma ei saa öelda, et ma ootan teda. Ta on siin. Aga ka kaevu ääres suhtuti äärmusse. Ja meie rahva hulgas on suur arv inimesi kellele jõulud ei ütle midagi. Või kes jõulupühi veedavad hoopis teisiti. Nii nagu sünniks jõult selles osaleda. Meie juures on kaev ja nõmme, Jaanus. Oskad võtta. Ja sa oled osanud võtta eluvett. Siis see tuleb sulle õnnistuseks. Me peame koos mõtlema nende peale. Kelle mõttes ei tõuse seen? Nõnda et jahu ei pureks enam tagasi et saaks päris joonuks elust lülituda ellu. Jeesus on tõepoolest siis. Aga Meie ei tohiks oma kätt tema käest lahti kiskuda. Ja ma tahangi seda ütelda, et me ei tohi lahti lasta. Ja ma tahaksin seda nüüd teiega koos edasi mõelda, teie kõikidega, sinult vastusega abi loota, et kuidas aidata meie inimestel haarata seda kätt mis on takistuseks selleks, et me pole avatud, et me ei oska seda kätt püüda, see käsi on ju meeli sirutatud. Ta on kogu aeg ootel olnud. Tema ootab, mis mees on viga, et me ei oska sirutada oma kätt. Inimeses on kaks nagu tõmbejõud. Kui kadunud poeg läks võõrsile ja raiskas kõige peaaegu, et ka oma elu Siis taluliku tulemas. See kodu ootab ka meid. See on meie jaoks olemas meie mõnet oleme selles. Mõned oleme unustanud, et see kodunäljahäda tõttu. Tuleb igatsus pöörduda koju, mäletan sõjaaegseid jõulupühi. Kirikut, polid, täidis. Tallinna Toompea Kaarli kirikus tuli mul esimese jõulupeoõhtul lugeda viis korda. Jõuluevangeeliumi viis jumalateenistust oli esimese pea tule. Ka nüüd vahest ei ole nii palju vaja selles suunas kui me saaksime usku nakatuda. Kõik tuled, mis on, pangem põlema, et täituks neist kodune tuba, valgust, rohkem valgust. Sa oled nii palju aastaid olnud, kirikuõpetaja, sa oled näinud nii palju elusid rõõmupisaraid, murepisaraid ja seda, miks on inimesed tulnud kirikusse ja miks nad on võib-olla läinud, see tähendab, et on hakanud kõndima oma päid, et miks nad seda on teinud. Ja seda elamist ja olemist. Mis ühendab meid ja mis lahutab meid. Mis on see mis sa arvad, mis ühele inimesele avab haava ja teine inimene ei tule üldse selle pealegi, et vaadata, kas värav võib-olla ongi lahti joota, et sa saad läbi, astud. Ongi, nii, Kafka üks huvitav kirjanik ütleb, et värav on lahti. Need, kes seal ees seisavad. Need ei takista sind, mine siruta käsi, tule sisse ja selle kohta piibel ütleb ka huvitavaid Jeesuse enesejutustus. Kadunud poeg, ahi võõrsil paremat mõtet või süüdis endasse ega ei oskagi tõlkida seda väljendit sõnad võime. Nii-öelda, aga mõte on kuidagi niisugune, mida saab sees pidi tunda, see on huvitav. Ja, ja see tee on meile kõiki tule olemas. Aidaku jumal, et ta meid ei peaks. Nii tuimaks pidama. ETA viljetsusega. Meid toob jõulupühi pidama otsuse. Et me kutsuksime Jeesuse ka siis, kui meil on hea olla, kui me suudame. Ja mõnda oleme tõesti saavutanud mõnda üsna ootamatut asja. Et me kutsuksime Jeesuse jõululauda oma pidustuste. Need, see pidustus võib olla kehvapoolne. Aga olgu seal algus ja laulu. Kas läbi aegade on olnud suuri valitsejaid kes on ennast kuulutanud päästjaks ennast pakkunud rahvale välja kui Messijast? Rooma riigis olnud sinnapoole kaldumist ikka aga kõige huvitama asi oli just jeesuse aja Jeesuse sünniajas. Julius see sari kasupoeg sai Rooma esimeseks keisriks. Ta valitses aastats 27 enne Kristust, kuni neliteistkümmend peale Kristust. Ta valitses kaua, oli 40 aastat keiser. Ta sai aunime Augustus ja see jäigi tema nimeks. See tähendab püha talisiis senati meelest pühamees. Ja ta pidas ennast Mess jaks. Lasi ennast austada nagu ja õpetas halva kombe järelpõlvedele. Kõike ei söö, tahtsid need asjad olla? Tema aega nimetatakse kõigepealt ise nimetaks seda kuldseks ajastuks. Ajastu ei oskus. See oli, ta lõi palgalise sõjale, sattus raha aeta, sõdis palju, kui otsustava sõjaga kaotas. Aga ikkagi ta oli messias. Vajas paljuga. Ja ta maksustas rahvast raskesti. Nii et tegelikult ei olegi nagu mingisugust rahvaloendust olnud nagu mõned inimesed. Luuka evangeeliumi, teist päätükid olid ju, et me tuleme selle juurde veel tagasi vaid oli maksukogumine, mida koguti koguni kurjaga sest messias Augustus püha ajas pall. Nii et inimesi on segadus saetud, selle päästja ootusega ja selle ootusega on seotud puht materiaalseid elulisi aspekte rahavõimu kasuahnust. See on inimesed usu juurest kaugele viinud. Võib-olla see ongi üks niisugune põhjus, mis tänapäevani mõningaid inimesi kahtlema paneb, ka kiriku juures? See ongi mure ja ikkagi nõnda see varju pool on väga otsustav aga Jeesuse kohta õeldakse, kuigi ta aasta kõige pimedamal ajal sünnib, otsustaks nõnda, öeldakse, et valgus paistis pimeduses. Valgus pimeduses. Luuka evangeeliumi jõuluevangeelium teda täna loetud igal pool ja mõnes kirikus mitugi korda. Seal esimeses salmis on kirjutatud. Augustus andis käsu panna kirja kogu riigi rahvas. Nii on 1900 89. aastal tõlkes see kirjapanek algas Jeesuse sündimise aegu. On öeldud ka, et see nagu algas, oli esimene kirjapanek. Arvati, et tegu oli rahvaloenduse. Kuid ekslik eurooplaste arvamine mingit rahvaloendust ei olnud. Mis kirja panna odavat rahvast? Oli maksualuste kirjapanek, kirja pandi keskmised inimesed, kelle käest midagi veel võtta oli. Jõukat, kes maksta ei jõudnud, sai peksa. Ja kui tal ka siis maksta ei olnud, müüdi ta orjaks. Niisugune oli. Jõuluõhtu niisugusesse olukorrast sündis Jeesus. See imelik, kuidas selle maksu käsu põhjal Jooset. Ta elas tõotuse maa põhjaosas. Ta oli 200 kilomeetrit põhja pool kuigi sünnikoht seal oli nende kodu. Ta oli ehitusettevõtja piiblis öeldakse kreeka keeles, tema kohta tektoone ka Jeesuse kohta. See tähendab arhitekt. Tali seal maksnud maksud. Maksukogujad said teada väga huvitava asja. Et allus varandust ka veel peekleemas. Nimelt oli olnud Joosepi esisada alet. 1000 aastat tagasi Iisraeli kuningas. Ameti oma oli olnud Petlemma külake üheksa kilomeetrit Jeruusalemmast lõuna poole. Ja sinna tuli Joosepil minna. Et ennast kirja panna. Ta pidi minema terve perega, Nad tulid kahekesi Dhabi minema sinna tulema, sinna Maarjaga koos. See 200 kilomeetrit tegelikult Kauksi e seal oli ilmselt kaasas, et sinna tema peale panna telgiriie ja mõni vaip öösel külm ei oleks. Nii, ta pidi siia tulema ja veel kord maks. Muide Rooma riigi maksu nõudjad olid ka veidi rumalat. Nad ei tulnud piiblit ja see oli Joosep jonni. Ka Jeruusalemma linn oli olnud kuningast Taaveti oma, mitte kui pea vanalinn, vaid kui isiklik linn. Tali sellega jõbuside käest ostnud või oli valutanud sõjaga. See linn oli tema isiklik linn. Oleks tulnud maksustada Joosep terveid Jeruusalemma linnapäev ja siis muidugi Joosepile ja oleks olnud. Siis oleks Jeesus pidanud sündima vaeslapse. Niisugused lood on selles maailmas meeles, et mingit rahvaloendust tema ajas, see on üks üldse üks maksutahtjate ja kurjade inimestega keerutamine. Et nii jõulupuhul ei oleks piinlik neetil. Nii et pühad asjad ja maised võima, no riigi ja rahaasjad on siin maailmas läbi aegade lootusetult segi olnud. Ilmselt seesama segadus on neile külvanud kõike seda vaenu negatiivsust, mis meis enestes ja meie ümber on igapäiselt, mis keelab meil astuda ühendusse tõlgesse kooslusse jumalaga meie loojaga. Sest me sipleme omaeneste takistuste sees. Näeb inimeste nõutust selle jaoks ilmselt ta tuleb ise siia maailma. Ja jõuluöö ongi see öö, mil jumal on tulnud ja tuleb ikka sellesse maailma, et ise tulla meie juurde. Väga palju. Huvitav, et otsige jumalat, küll leiate tema. See ei ole nii lihtne jumalat leida. Jumal meie juurde tuleb. Ta leiab meid. Tahaksime seda paluda seda oodata ja selle tee peal, mis ühelt poolt nagu sunnitud oli rooma riigi ahnuse tõttu. Joosep Taarja tulevadki Petlemma. Maarjo võtab last. Teekond on pikk olnud 200 kilomeetrit käidud. Nad tulevad sinna lõunasse, et veel kord maksa oma makse. Siin sünnib Jeesus. Joosepil ei ole Petlemmas sugulasi. Maksu kogumise tõttu oli siia kokku aetud palju võõrast rahvast. Nad said siiski ulualuse lauta. Nii tuli Jeesusel sündida laudas kuulajat. Te saite nüüd teada, et Jeesus sündis laudas. Vahest mõned edevad jõulukõnede pidajad räägivad tallis, nendele tundub tall nagu moodsam sõna veidike Tanhiline saksa laen ka Mei ja kasutatakse ainult hobuste paigutamiseks, sest mõisal oli palju hobuseid, nende jaoks oli laut ja tall eraldi. Talumehe hobused mahtusid ka lauta. Need jõulumõõtjate korrektsuse pärast püüaksime kasutada mitte laensõnu vaid omi eesti sõnu kabiidi, asja mõistmiseks. Laudas olid lambad, kitsed, veised, eeslit. Sõimet olid kivist. Puu oleks Petlemmas olnud liiga kallis. Et sellist teha. Sõit loomadele. Tekikihist nii nagu Põhja-Eestis siin paekiviplaate murrame. Nii oli seal leida küllaltki Ka inimesi, laud on seal stiilist. Betlem on, nagu ütlesin, Jeruusalemmast üheksalt kilomeetrit lõuna poole. Tekib mõte, mis õieti tähendab kohanimi, peet, lehem ja kas sellel on jõulupuhul mingit tähendust? Laulame väga palju. Peet lehmast neil päevil ja laula meile, homme ja ülehomme tulevad igal aastal jõuluajal jälle. Mõned uurijad arvavad, et peet, lehem tähendab leivamaja koht, kus kasvab hea nisu. Peet oleks siis ajaleheleib. See oleks nagu jumalakuju, loeme piiblist, et seal ümbruskonnas ei ole, põldusid, on ainult karjamaad. Sõna-sõnalt ja sealsamas olid karjasetöid siis ja valvasid valve, korriti öösi oma karja Lukavangeelini teise peatüki kaheksas sall. Veel eestipärasusest ei ole õige kirjutada, võitsin, et nad olid õitsid. Lähtudes sõnast õisõied. Nagu kirjutab ekslikult ka 1989. aasta uue testamendi tõlge. Toit siis olla, see tähendab valvata öössi, see tuleb sõnast öösi karja juures. Ja saame ka Wiedemanni sõnaraamatust järeval. Päris õige? Et Petlemm on Viljandimaal ei hakanud. Me leidsime ta karjamaal kehvapoolsel karjamaal. Tõenäoline on, et peet tähendab siin tempel. Vaat see sõna peet tähendab nii hästi maja kui ka tempel. Ja nime teine pool tuleb lugeda. Lahmu. Nii teadlased praegu loevad söe muistseid malatariniimil seal Lähis-Idas. Aga muistse jumala juba Jeesuse ajal väga muistse jumala altariniidid. Ja me peaksime bet lehema tõlkima, nõnda vaatar Lahmu tempel. Niisiis tõeline jumal saab lihaks. Poiss jumalatari elukohas muistse jumala templikohas. Aeg oli läinud Jeesuse ajal palju aastasadu tavaliselt tuhandeid oli läinud. Lahmi oli unustatud. Muistse templi asemel oli ehitatud laht. Siin sünnib Jeesus. Ka see on kuidagi ette tähend, duslik meile. Selleks et Jeesus vastu võtta, ei ole muid pühadusi südamest vaja ära pühkida, aga hautada. Meie, eestlased, hindame väga palju vabadust. Katsetame tänavu jälle korduvalt olemas ja teinud Jeesuse sõime. Asetame selle vabadusel oma rahva vabaduse. See on suurepärane, kuda seda saame teha? Laulusalm ütleb, et jõuluöö täis valgussära kas ei olnud mitte ei saa ja see, kes kirjutas oma raamatus et tõsta oma silmad ja vaata, mis on tähtedesse kirjutatud. Nüüd mil moel märkasid kolm tarka tulla hommikumaalt, mida nad taevast nägid? Kuidas nad nägid, miks nad nägid? Kuidas nad oskasid reageerida, tulla sinna, kuhu oli vaja tulla, kuhu täht juhatas. Ja kui meie tänasel päeval tõstame oma pilgud taevasse ja tahame lugeda tähtedest kas me siis tohime seda teha? Tohime vahest peamegi seda tegema. Ega Lähis-Idas ei olnud astronaut muumia halval järjel. Nad olid nii täpset oma arvutustes et nad näiteks Maa ja Kuu hauguse mõõtsid. Üsna täpselt meiegi ei kasuta. Täpsemaid mõõteid. Samuti päikese ja kuuharjutused, samuti planeetide tähendab rändtähtede kokkusattumine. Et nad paistavad mõnikord kohastiku, räägitakse nii, et tookord oli kaks rändtähte paistnud kohast. Võib-olla võime sellest pikemalt rääkida uuel aastal. Ja need, kes haldu maalt tulid, peaks ütlema õieti eesti keeles kaldu maamite Kaldja. Kaldu maalt tulid katsikule. Need tulid tähe põhjal. Suur valge täht koitis taevas. Nad teadsid, et nüüd sünnib messias. Nüüd tähtsuunas naat Jeruusalemma juurde. Üheksa kilomeetrit, see on. Mitmete tuhandete kilomeetrite tagant võttes üsna täpselt kohale suunatult. Tulid, et leida messias. Ja nad läksid rõõmuga tagasi. See on tegelik lugu, mida võib usaldada, sellepärast et niisugused tähtede kokkusattumise, et ei ole väga tihedad asjad et neid toimub harva jäeti täht, kes juba tuhandeid kilomeetreid saab inimesi juhtida. See valge hele täht Koidab arva meie, eestlased, oleme seda kogenud, oleme kogenud selles maailmas, kus enamus peaksin ütlema enamus arvuliselt väikerahvaid on suurte rahvaste valitseda ilma õigusteta mäesugu, rahvas, sugu, rahvat, terve rida. Ükskord koidab nende jaoks täht valge täht ja vabadus ja nemad saavad ka Jeesuse sõime asetada siis vabadusele. Seda aega me ootame. Ja sellepärast me laulame nii palju igatsevamaid ja rõõmsaid laule. Me oleme ju nagu et ei läinud ette õnnemaale. Mul on siin majas ikka üks laugus. Tahaksime veel veidikene siin arutada. Selle laulu sõnad on kirjutanud Kustas Põldma. Ja viisi on kirjutanud helilooja Enn Võrk. Jõuluöö täis valgussära. Laulab võiskel inglikoor. Kõrgelt kostab rõõmusena sündinud jõulupäike, suur algus tähendab jõuluöö, su kuldne sära paistab üle ilma oma tuues meeletaevavara taevaaardeid võtmata. Jõuluööl Su küünlasära pühib valgelt pisara. Anna andeks, lepi ära sisus, süda särab ka. Ma olen niisugune vaidleja endaga vaidleja nagu Hando Runnel. Ja ma pean ütlema, et ajapikku see laul, kui juba on Kustas Põldma surnut ja Enn Võrk surnud, on halvemaks läinud. Algselt kaks viimast rida on nii, annad kätt ja lepi ära, sisu süda särab ka. Anna andeks, see on nagu puuga öeldut. Aga kui sirutad vaenlasele lae jõuluajal see on midagi, siis võiks sõpradeks saada. Seda soovin südamest. See on selle laulu peamõte ja näete, ajapikku on see peamõtte nagu kummiga maha kustutatud. Kirjutage selle laulu algseid sõnad nagu kuule, ega südamesse, anna kätt. Ja lepid ära siis kus süda säraka. Aga ega? Laulis naan, põld. Läheksime tänasel jõuluööl veel Joosep ja Maarja juurde ja Jeesuslapse juurde. Kuidas Joosep ja Maarja, kelle kaudu nad said teada, et nad peavad põgenema. Kuidas nad said teada sellest kurjast ja hirmsast Heroodesse plaanist. Väga lihtne. Need kolm meest, kes tulid sealt kaldu maalt Eufrati ja tiigriäärest. Seda kujutatakse vormelitega ja nõnda edasi, kes rikkusi kaasa. Need olid head psühholoogid. Nad läksid, muidugi, kui kuningas sünnib, siis kuningas peaks sündima ju kuningakojas. Nad läksid Jeruusalemma kuninga Herodes juure. Koputasid tulid sisse. Kas siin on laps sündinud Roodes, kes oli ise oma lapsi tapnud, et nendest ei tuleks temale võistlejat? See ehmatas ära kirjutatud kipsis Roodes ehmatus, mis siis saab, kui meie peres veel laps sünnib? Olen juba vana mees, ma pean siis ta jälle tapma. Ühe lapse jälle oma laps. Ütles, et bensiini ei sunni midagi. Kõik on vanaviisi ja ei tuletanudki meel, et on juba mõneti oma lapsed tapnud. Ta ütles, et uurige, uurige seda tähti hästi, te olete ostja, tundjate astronoomid. Ja vaadake seda täpselt sünnib. Ja kui te leiate, tulgu üteldu mulle kohe, ma lähen, keda kummardan. Tulijatel paistis läbi, et selle mehe juure ei maksa tagasi minna. Ilmselt näha juba, mis mehega tegemist on. Ta kardab uue kuninga sündimist. Ja nad ei lähegi tagasi. Nad peavad nõustuma Malaga ja jumal juhatab nad teist teed mööda oma kodumaale tagasi. Biti Jeruusalemma kaudu. Ja nüüd oli Joosep vilja Maarjale selge, mis nende poissi ootab. Kõrvaldavaks. Ilma pikema jututa. Nad lähevad niisugusele ole kuuey, ulata Heroodes ja võim ja kus nad võivad tundmatute pähe elada, mõne aja ja oma poisi suureks kasvatada, meheks kasvatanud. Nii ta jääb. Nad lähevad Egiptusse, võimalik on see sellepärast, et katsikule tulijat kolm tarka olid toonud nendele hea varanduse kaasa. Need tegelikult Jeesuse varane lapsepõlv on olnud Egiptuses. Võib arvata, et seal oli vähe võimalust temal nendes peredes olla, kus heebrea keelt räägiti haarami keelt, sealt oleks tema kergesti üles leitud, et ta oli kas koptide juures või egiptlaste juures. Ja veendunud, et Jeesus oskas egiptuse keet, selles eas õpitakse keelu. Ta ei saanud kohe tagasi. Praegu on kohe neid teadlasi, kes ütlevad, et nad tulid küll tagasi. Kunagi Agati templis ei juletud Jeesust kaasa võtta enne kui ta sai 12 aastaseks ja kui tolle Heroodisega järeltulija oli juba suur kõrvaldatud rooma kõrvaldas selini julmes. Mind on läbi aegade huvitanud see kolme targa lugu, need, kes olid need kolm tarka, kes oskasid vaadata taevasse, oskasid lugeda taevatähtede sõnumit ja kirja oskasid elada ja käituda selle järgi. Nendest meestest on nagu vähe kirjutatud. Kirjutada on raske sellepärast, et et terve see tarkade inimeste asi Satub harilikult rumalate kätte. Jõemaal juba sumer, iga koos algas tarkuse hindamine. Vaadeldi laevast, valmistuti oma isiklikuks eluks. Suured ambitsioonid olid, olid, oli isegi soov elada väga vanaks või koguni igavesti. Oldi vaimustuses elurohust, nisust, rohttaimed söödi ära. Mis elu pikendasid. Ja tarkus oli au sees. Ja peab ütlema maad, need, kes sealtmaalt Jeesuse juurde tulid. Nende tegelaste elu jääb täiesti hämarus, me ei tea, kas nad tulid perega suurema rühmaga või olid nad ainult kolmekesi. Me ei tea seda ja seda me ei saagi teada. Lühike teade on väga lühike teade piiblis, sellest asja on oma kätte haaranud kirjanikud. Kunstnikud. Ja keskaeg. Keskajal teatakse nende nimesid, ameteid ja nahavärv isegi ja aga see kõik on väga luule. Tegelikult targad jäävad meile teadmata. Kui jumal võtab mõne asja kätte. Jumal tahab viia Jeesuse Egiptusse. Kunagi jumala sõnas öeldud, kutsusin oma poja kehtripptusest. Seal nagu tuleks, nagu jumal kutsuks tagasi Jeesuse. Nüüd nüüd on Heroodistega lõpp. Tule tagasi. Tule Jeruusalemma templisse. Kannarist. Soodet ju tahtnud inimesi lunastada. Tuleksime selle kolme targa juurest, sealt kaugelt maalt kaugest ajast, tänasesse päeva kui no mitte just otseselt tänasesse päeva. Kui enne sõda Jaanreitz käis mööda turgusid ja kiriku esiseid kuulutas, et parandage meelt, parandage meelt. Suured sündmused on tulemas, parandage meelt. Siis ta saadeti ju kirikutest välja. Kiriku eest paluti teda lahkuda, kiriku seest palutide lahkuda. Nüüd kui näiteks tänasel päeval tuleks kolm meest ja ütleksid, et nad on taevas näinud mingit tähemärk tuleksid kellelegi võimuka suure ja vägeva juurde. Aga võib-olla tuleksid kirikusse? Kuidas tänasel päeval kirik suhtub nii Jaan reid taolisse prohvetiennustust kui ka nende kolme tähetarga taolistesse ennustustesse. Kindlasti ajaks kirik välja tulijat Systite ega ei kirikuõpetaja ega president ühelgi maal ja üheski riigis ei ole keskmisest inimesest targem. Okei, ei valita presidendiks. Kes oleks keskmisest inimest veidi targem? Seda kardeti, takse. Ma ei saa ütelda peale Washingtoni Ameerika Ühendriikide presidendi test kedagi, kes oli ümbruskonnas targem, aga tema, Saiga juhusega presidendiks, Niionaasiat ega neid kiriku õpetati targemate keskmine inimene, nad ei saaks selle elukutse peale tulla. Kunstis veel pääseb mõnikord mõni laulja, mõni baleriin. Aga spordiski näiteks hakatakse sul sabast kinni, kui sa aga kõrgele läheb. Ma mäletan veel kui praegune kehtiv kõrgushüpperekord püstitati siin mõni aasta tagasi kaheldi kõige pärast, see peab doping olema, aga nüüd nad hüppavad kõik nii. Nii on asjad. Nii, et kui jumal tahab midagi teoks teha siis talun niisust tavalise eluvahendit, mis ei paista väljagi. Nii et need kurjad ja rumalat ja alla taseme, nagu öeldakse, alamõõdulised isaks Jumalale takistusi teha ja kuna ta haavad takistusi teha, siis nad alles aitavat jumala mõtte teoks teha. Nagu näiteks Jeesus osutus varsti tülid kaks 30 aastat, võib-olla alt ka rohkem. Ja ta oli vaja risti lüüa. Ristilööjad mõtlesid, nüüd on asi korras. Nüüd saime jumalast jagu. Lõpp temaga hea ema asju. Aga see oligi. Jeesus oli ristil siis. Jeesus võitis, see oli võidu heid. Rumalus ja kurjus peavad praeguse ajani ainult taandumislahinguid. Nad ei ole veel sulgenud rünnata. Nad võideti tol ajal. Ja see on hea, et me teame neid asju. Ja see on hea. Kuidas jumala mõte? Nagusüüdid Kalindesse rahvastesse. Kes oledki ristiusuga kokku puutunud, ma mäletan oma lapsepõlvest asju, mida võiksime ebausuks nimetada neid jõulutegemisi. Aga nad teevad mul alati südame soojaks, kui nad meile tulevad. Mis need on? Ma võin rääkida. Asi hakkab nagu piiblist kinni. Jeesus sündis laudas. Mu mäletan kolme talu oma varasest poisipõlvest. Tuliti kuuri, munapoju ja tauscani Läti piiril Võru Valgamaarajal. Niisugune pime nurk Eestis, sellepärast vanad kombed tulid kaua säilinud. Jõululaupäeva hommikupoolikul pesti tühi sõim laudas puhtaks korralikult puhtaks. Mis seal tehti? Sõina asetati pehmed heinad. Sõime ette pandi üks lauakest, kuhu midagi pääle panna. Üle pääle pandi pang veega. Linane käterätik. Mis veel? Cap kindlasti. Savikruus on vaja juua vahest. Ja teise laua peale pandi. Leib. Ja fond isegi niisugune jutt, et mõnes talus pandi sinna aga võid ja nett sest Jesaja raamatus öeldakse, et messias sööb lapsepõlves võitja met. Pandi võidi Metka bee nendes taludes, mida ma räägin, seal olid reaalsemat, võib-olla ei teatud midagi Jesaja raamatu seitsmendast peatükist ja ja seal leib, nuga oli siis Joosepil ilmselt kuma käest kaasas, sinna pandi tuleraud ränikivitükid pess, mille juurde siis see säde rauasäde läheb ja põlema hakkab ja küünas. Et Joosep sai lauda valgeks teha. Kui see kõik tehtud oli. Siis lahutati puhtma värskelt ilusat puhkamata. Loomad jäid nagu olid, olid olnud lapsed, andsid nendele leiba ja meil anti leiba juba hommikupoolikul, kui see sõim seadeldat. Ja nüüd mingi kirikusse. Tuldi kirikust tagasi heas usus, kui tõepoolest meie külmal maal Joosepil ja Maarja all ei ole kuhugi minna, tõesti peettklemas lavdaga vaba siis meie lautu. Tule, Joosep Maarja sünni jõululapsi. See oli üks deegu. Aga eestlane on ju väga mõtlik ja eesti lapsed maal, taludes sündisid tegelikult saunas. Saun on lapse sündimiseks võib-olla mugavam koht veel kui lautond. Ja siis saun, köeti oli hästi puhastatud ja korraldatud. Lavale laotati linane, palakas linane lina. Kõik see pandi sinna juure, kõik see toit ja vesi ja mis seal oli. Tingimata ka vist. Maria tahab vihelda, kõik see oli seal, mida seal veel veidi juurde lisada, lapse mähkmeid ja üks vaip. Et siis laps sinna sisse keerata, kui tuleb minna. Ja kaks paari kindaid Jeesusele endale, mitte aga Joosepile ja Maarjale, sest Eesti talveton küünalt. Mullu oli isegi see mõte tekkinud, et see on võib-olla üks vanem teade ristiusust ültsimise eestlaseni ulatanud. Kui eestlased käisid oma kaubamatkadel ristiusumaades, siis nad kindlasti olid huvitatud tiivsus suurest pühast, nagu jõulud. See tõmbas. Ka tollel ajal olid kirikut väga pidulikult jõuluajal. Kindlasti tõid nad kaasa seesuguse jutustuse, kuidas Joosep Maarja tulevat kuidas Jeesus laudas sünnib ja nõnda edasi. Ja see lutt võidi eestlaste poolt, kui nad koju tulid, seda jutustasid väga omaks võtta. Eestlasele on jõulupüha kõige suurem kiriku pea suuremat püha, meil kirikupühad ei ole. Ja ta jääb meile. Me hindame valgust. Me ei ütle, et see on ebausk või, või kuidagi kokkusattumus, et jõuluajal ülli, talvine pööripäeva kõige pimedam aeg ja ootame valgust. Ega valgu, suundume mingi ebauske juurde. Vaimuvalgust eelkõige. Sa oskad väga palju keeli, oled tõlkinud paljudest keeltest ja paljudesse keeltesse. Kuidas sa tõlgiksid sõna. Au au ka niisugune asi. Kui me aust tahame rääkida ja seda uue testamendi mõttes ja kristlasena siis peame tulema esimese jõululaulu juurde. Nimelt on esimene jõululaul luuka evangeeliumi teises peatükis 14 kümnendas salmis. Au olgu jumalale kõrges rohumaade inimestest hea meel. Seda laulu ei olegi nii kerge tõlkida. Seal, kus meie eestlased kasutama sõna au, seal kreeklane ütleb toksa ja Ladilane ütleb siis glooria. Aga nagu nendest keeltest teame, ega glooria ja toksa ei kattu, kaks teisega au ka mitte päriselt, nagu serviti satuvad kokku need sõnad. Heebrea keeles on selleks sõnaks ka pood. Ka poodi nagu moodsas praeguses Iisraeli luules on kasutatud taeva kohta tähistaeva kohta. On kasutatud. Lootuste kohta, mis siis riigil on tuleviku pääle selle lootusega, et Jeruusalemm nendel ei jääks ja pekk leheminedele jääks. Mulle on hiljuti üks juuda mees, terve tema perekond ütelnud, nendel on koduseks keeleks heebrea keel. Väljaspool räägivad mitmeid keeli. Ütelnud, et tema on nüüd heebreakeelset uut testamenti ustes olnud juba tükk aega tagasi tõlgitud heebrea keelt ja mitu tõlget, on olemas päris erinevaid tõlkeid. Ta on ütelnud, et talle hakkab tunduma ikka nii, et Iisraegi on olnud Messijale väga lähedal. Jeesuse ajas Lendav rumalusest ristile. Ta ei astu, väli isoleer usus tagasi. Judo ausust. Aga, aga ta ütleb, et seda tuleb järele mõelda. Ja nututa tuleb. Et me nii kaugele oleme jäänud. Kui palju meie, eestlased, kes me oleme saanud kristlasteks ja kõige kiuste ajaloo kiuste oleme saanud kristlasteks? Kui palju nutta tuleks meil, et meie nii tagasihoidlikud oleme tülitsenud jõulupühi nagu me seni oleme käinud seal ja seega pood selle kodan ütlevad, et võrdlevad seda täis taevaga. Mis on jumala riigis, niisugune on, on see tõlge ka poodise tähendab kaalukus kaalukas mees, kaalukas mõõte. Nii et me ei saa mitte ainult aust rääkida, vaid just sellest jumala kaalukusest, inimese kaalukust mõõdeti niimoodi. Inimese algupärane rõivas paradiisi ajast pääle on olnud jõudev ja Niiuudel öö on kahekordne ja selle mäel kantakse raha kliimat. See on midagi niisugust, nagu siin mõni aeg tagasi veel naised rõivastusid, kandsid sukahoidjat. Esimene rõivas, mis sa selga panete endale ihu ligi olnud. Ja, ja kui sul on seal vahel palju raha, kulda talis, kesksul on võib-olla kilu, kilu, kulda kui lugu pole kuigi palju seal pihku võtta, ainult. Ja seal kilu, kulda vahel. Killurskem sodkaakas. Niisugust kaalukust tahab pühagi ütelda. Palukus kuulub Sumalas jumalale, kes sünnib inimeseks jõulude puhul. Ja kui nõnda siis on rahumaadel. Soovin kuulajatele õnnistatud jõulupühi. Jõulu esimene päev on meil alanud. Täna see programmi stuudiokülaline oli professor Evald Saag. Raadio seitse on lõpetamas. Saatejuht Ene Pilliroog. Sobib teile ilusaid jõulupühi.