Tere, Beethoveni sõber on jälle siin tulnud ta selleks, et vaadata uudishimulikult otsa uuele peatükile muusika ajaloost. Kui suur või väike saab olla üks peatükk hirmus ahvatleva astuda kõigest tunni jooksul üle aasta ja aastakümnete põigata siia ja sinna tulla tagasi ja minna edasi. Kui hästi õnnestub, aga nõnda peatuda ja üles leida hetked, mis oli ikka peatükkide kangelastele tähtsad ja mis ilmtingimata ei pruukinud tähendada esmaettekandeid ja muid suure kella külge pistetud sündmusi. Kunstnike suurte teoste valmimine on sageli kunsti iseeneses ehk juustu tegemine alati juustu, sõpru vaimustavat. Tahame lähivaatlusel keskseks pidada ühe mälestusväärse teose sündi helilooja ja instrumentalist pingelist mandritevahelist koostööd ja kõike, mis selle juurde loomulikuna kuulub. Vaadata läinud sündmustele teleskoobi asemel mikroskoobiga ja ehk avastada seeläbi kunstnike kohta enamgi. Tänases saates saavad kokku Eduard Tubin, Ludvig juht ja kontrabass, tõsi, seda viimast mikroskoobiga üsna tüütu uurida. Mina olen Märt Treier, head kuulamist. Alustame saba lõpust, kontrabass, džässistandardite kindlamaid kambamehi, stereotüüpne pildike džässiõhtult on ligikaudu selline mehel suurt Pill kaenlas, näpud liikumas imekiiresti mööda keeli, mehel endal kaabu veidi viltu peas ja silmad kinni vahepeal depil mängija käes ära veel ringi või kaks, sest nii on stiilsem veel. Kui jätskaar jälle lähenema hakkab, on korraldajad mures, sest hiigelsuure pilli toimetamine kaugelt siia on tükk tegemist omaette. Sisuliselt tuleb hiiglase loost eraldi pilet sest ükski korralik mängumees teise mehe pillile lootma ei jää. Mõned veavad isegi klaverit kaasa ja kui ka ei vea, siis esitavad 10000 tingimust. Millise pilliga täpselt tegu peab olema ja kuidas seda häälestada tuleb. Nii nagu on suur kunst valmistada väärt klaver kehtib sama kontrabassi kohta. Juba materjalid on tähelepanuväärsed. Et saada korralik pill, tuleb maha võtta vähemalt kolm eri liiki puud, vaher kõlakasti taga osaks, kuusk kõlalauaks ja eebenipuu sõrmlauaks. Rääkimata siis veel keeltest, poognast, poogna juppidest ja muust. Muide, kui tundub, et kontrabass on sedavõrd suur, et enam suuremaks minna ei saa, siis saab küll. Tõsi, enam ei ole siis tegu kontrabassi, vaid Okto passi hiiglaste hiiglasega, ka viiuli perekonnaliikmega, mille mängimiseks tuleb väiksele poodiumile tõusta ka väga suurel mehel. Meeleldi näitaks teile ka pilti, aga nagu meil tavaks, jätame mõist teie fantaasia hoolde. Heli, mis Okto passi jutust kõlakambris kätte saab, on selline pilt, tuleb teile endale külge mõelda. Seega ei ole kontrabass nii pööraselt suur midagi, küll on ta suur asi igas orkestris, sest ükski vähegi klassikaline sümfooniaorkester temata tänapäeval läbi ei saa. Veel sajand eest võisime kinnitada, et kontrabassimängija sai ilma orkestrite läbi küll sest materjali, mida ühes orkestriga solistina mängida, napis üliväga. Nii on ka kontrabassimängija Mati lukk väljendanud. Kui me läheme ajas tagasi, ütleme siin neli 50 aastat, siis see väide pidas paika, aga tänapäeval, kuna kontrabassimängutase kogu maailmas on meeletult tõusnud ja häid kontrabassimängijaid enam ei saanud isegi mitte sõrmedel üles lugeda, vaid ta lappama lausa vihikulehekülgede kaupa neid nimesid, et kõik saaks üles loetud, et tänu sellele on ka see repertuaar kasvanud tohutu kiirusega ja, ja paljud mängijad ise hoolitsevad selle eest, et neile kirjutataks ja mõned on ka ise kätt proovinud. Niisiis on ajaga kõik muutunud tundmatuseni ja selles on osa ka meie mehel. Ludvig juht, läinud sajandi kirkamaid, kriiti meie muusikaelus, kelle sünnist möödub 2014. aasta südasuvel 120 aastat. Temapse Kalevipoja mõõtu mees oligi, kellele läinud saate episoodi lõpusirgel nimetuid vihjeid tegid. Muuhulgas kutsusime kontrabassi paksuks Margareteks, sest nõnda kutsus oma pilliga Virtoosise. Ent see hea laps sai mõne ilusa nime, veel kuluvad meie hea abimehe pedagoogi ja helilooja Alo Põldmäe teadmised ära tänagi. Juht, muide väga toredasti nimetas seda suureks viiuliks oma pilli ja, ja mitte nalja pärast ei olnud seda suur viiul, vaid sellepärast, et ta püüdis kontrabassi tõsta sellele samale pjedestaalile sooloinstrumendi pjedestaalile, mis on viiul. Ja see oli uskumatult raske ülesanne. Milline eesmärk, milline võitlus, sest viiul ei ole oma kohta andnud käest ära hetkekski. Ja nüüd tuleb suur eesti mees ja tahab sellega hakkama saada. Ühtlasi pidasime läinud korral otse möödapääsmatuks seada Ludwig juhi ühte ritta Ta Olav, Rootsi, Hubert Aumere ja Evi liivakuga. Mine tea, võib-olla on meil tegu koguni mehega, kelle kuulsuse kõrval kahvatusid väikest viisi kõik äsja nimetatud kelle omaaegse kuulsuse kõrval on väga kohane ja vajalik lisada meie kontrabassi doosi. Tänase tuntusega on lood hoopis teised, et mitte öelda kolmandad. Aga miks? See on omamoodi põnev küsimus, mille juurde jõuame ka varsti. Ludvig juht sündis vähegi veres paigas, mis on meie rahvuskultuuri arenguloos nii kõnekas. Muidugi mängis temagi vähekvere puhkpilliorkestris, aga kontrabassi armastus oli talle kui kaasa antud ja noor muusik leidis endale tartust. Ka õpetaja isa oli Ludwigi saatnud küll Tartusse lootuses, et see aastat Taani põllutöökooli. Aga poeg, kindlus kontrabassi. Muusikalembene Väägvere pidi olema juhile sobiv kasvukeskkond seal suurt muud kui muusikast või oma pillist teda väga rääkimas ei kuuldudki. Ja küla oli tema üle uhke, sest seal külas mõisteti muusikast lugu pidada tulevase virtuoosi, omaaegne naabrimehe sõnast väed verest on tunnustavalt kiitnud. Juhi kaudu avaldub ja kõneleb ürgne eesti vaim tema puhtas ja ainulaadses vormis. Või siis kontrabassi ainus oli, mida juht mängima oli õppinud. Oli ju tema õpetajaks eesti pasunakooride isa David Otto Virk House isiklikult. Nii hakkaski kiiresti külgega korneti klarneti, flöödi ja tromboonimäng. Selle viimase trombooniga teenis ta raha Tartuski, kui mängis kino Imperial orkestris tuumale filmile taustaks. Ei läinud kaua, kui juhist oli saanud juba üle riigipiiride tuntud orkestrimuusik. Enne kui juht langetas otsuse jätta maha Euroopa ja minna hoopis kaugelt õnne otsima jõudis ta end tuntuks teha mitmel pool lähikonnas. Ja juhtus niiviisi, et juht töötas nii Saksamaal kui Soomes siis Londonis, siis läks Lätimaale Riia rahva konservatooriumisse ja tegi seal kontserdireise letti orkestrite ka. Nii et Eestis ta viibis suhteliselt vähe üldse, enne kui ta Ameerikasse läks. Ja siis sõber, kontsertmeister Vladimir Padva läks 1931. aastal Ameerikasse. Mingil hetkel tegi Patva vihje Ludwig juhtile, et oleks õige aeg tulla Ameerikasse ja seda suurt pilti Ameerikas tutvustada, seal olevat palju suuremad võimalused ja lutik juhtunud. Võttiski 1934 võttis julguse kokku. Taotles veel kultuurkapitalist raha endale selle suur skandaal, et talle rahaga ei antud. Ja siis üks väga huvitav episood sellest, kuidas käis kultuurkapitali ja ludik juhti. Raha, mitte raamise ainese ümber. Suur suur poleemika. Ja läkski juht ilma rahata, ostis kiirauriku pileti ja jõudis 1934. aastal Ameerika ühendriikidesse. On aeg mängu tuua uus tähelepanu väärne nimi Ludwig juhi eluloos Sergei kusse vitski kellest oli selleks ajaks saanud tuntumaid kontrabassivirtuoos kogu maailmas, iseäranis Ameerikas, kus ta oli juba mõnda aega tegutsenud ja jõudnud nüüd hea kuulsusega bostoni sümfooniaorkestri peadirigendi ametisse kohtumine, kus Savitskiga, kes muide, oli juhist pea päevapealt 20 aastat vanem määras ka eesti pillimehe elu algul kõige ülevamas, seejärel aga hoopis teises toonis. Ludvig juht, kui ta Ameerikasse saabus 1934, siis üks esimesi käike oligi seal kiikus Savitski juurde. Et näidata ennast peadirigendile. Ja toimuski kohtumine, KUS Savitski palus mängida Ludwig juhtil tema enda kontserti, see tähendab kussewitzki kontrabassikontserti, mida juht oli Eestis juba mänginud korduvalt, isegi koos orkestriga mitmeid kordi. Ja seesama kohtumine 1934 märtsikuus oli nii niivõrd uskumatu tult suurte tagajärgedega, et aasta pärast oli Lundvik juht bostoni sümfooniaorkestri bassirühma kontsertmeister. Leping, mille juht 40 aastase mehena bostoni sümfooniaorkestriga sõlmis, oli eluaegne. Juht ei suhtunud lepingusse kui loorbereid, mis võimaldaks mõnusat ja turvalist äraelamist. Järjest rohkem tuli esinemisi ja juht sai veel maailma Parema kontrabassi sans frontšesca Rutšeeri 1000 679. aastal ehitatud passi omanikuks läks talle maksma tolle hiigelsumma 3000 dollarit. Ta maksis veel aastakümme veel jah, kümmekonda vastad, maksis veel selliseid võlgu kõik. Isegi Lätist oli ta võtnud omanitsite kolleegide käest võlgu. Seda, seda ma olen mitmetest kirjadest lugenud. Lätlased ei kannatanud. Kui kaua see tagasimaksmine oli? Kondad dollarit Ta oli jah, väga suur summa tol ajal. See oli 30.-te aastate keskel. Karjäär solistina edenes ja edenes kuni 1900 neljakümnendatel taastate lõpuni ja suuremad esinemised olid New Yorkis sümfoonikute 100 aasta tähistamisel 1941 siis 1940 maailmanäitusel New Yorgis. Suurimat esinemised olid 1946 ja 1948 Downhoolis New Yorgis. Soolokontserdid lausa. Ja veel 1947 Rudlik juht. Tegi ju Eesti komitee kutsel rootsi suure kuu aega kestva kontserdireisi ja selle kontserdireisi sissetulekutest toetada, eriti eesti pagulasi. Päris suur summa, sest juht andis 21 kontserti ja kõik tulud loovutas Eesti põgenike heaks Rootsis. Nii et see on üks kõigi aegade suuremaid kultuur. Poliitiline invasioon toimus siis 1947. aasta septembris ja selle teostajaks oli Ludvig juht. Niisiis oli ka juht, nagu Aumere liivakeroots mõistnud, igati täita kodunt kaugele sattunud ja kõrgemale lennanud eestlase kohust seista oma maa ja rahva eest. Juba aasta jagu enne 1947. aasta suurt ettevõtmist Rootsis. Seega 46. oli juht asunud kirjavahetust pidama mehega, kelle olime eelmisel rännakul jätnud toimetama trotningolmi teatrisse vanade ooperite noodimaterjalidega, Eduard Tubin, aga veel Eesti vabariigi taastulles, ei teadnud me sellest kirjavahetusest midagi. Kuni Eduard Tubina poeg teatri- ja muusikamuuseumile üllatava kirja saatis. Isa kirja kogu on siin minu juures, aga pole siiamaani ette võtnud seda korralikult läbi vaadata söandanud pead juhi kirjadest, mida ta saatis isale selle perioodi ajal, kui kontrabassikontserdi mõte tekkis ja valmis. See on ka kõige vanem ja huvitavam kogu mulle endale üllatus neid kirgi üles leida panin ise siis viie või kuueaastane, aga mäletan selgelt onu Ludwigi külaskäiku tuli minu meelest väga suur tugev mees ja ma vaatasin imestusega ta käed olid eriti suured, see tähendab muskli tulid kontrabassimängimisest moonutatud. Kirjad tulid välja aastal 1996, mina töötasin siis teatri- ja muusikamuuseumis ja, ja käis meil külas Eduard Tubina poeg Heino Tubin. Ja tuli jutuks need kirjad, mina hakkasin põhjalikumalt Brodyt juhti elulugu uurima. Ja 96. aastal saatiski Heino Tubin, kes elab Türgis, elas siis Türgis, elab praegu Türgis ja siis nende kirjade koopiad teatri muusikamuuseumisse. Sealt siis need kirjad tulid ka minu nii-öelda luubi alla silma alla ja tegin nendest siis sellise valiku ja need varsti ka on võimalik need avaldada. Seame nüüd kahe muusiku hetkeolukorra ja ajastut klappima. Kui kirjavahetus algas, oli Eduard Tubin olnud kaks aastat Rootsis, pagulane Ludvig juht, aga töötanud juba 11 aastat maailmakuulsas bostoni sümfooniaorkestris. Samal 1946. aasta 24. septembril ehk veidi enne kirjavahetuse sisseseadmist Tubinaga oli juht jõudnud ühe oma kunstniku elu kirkama sündmuseni esinenud sooloõhtuga prestiižikas New Yorgi Downhoolis ja kohe esimesest Tubinale saadetud kirjas. Sama aasta 11. novembril annab juht nüüd juba suur ja tuntud muusik mõista, kui tähtsaks ta peab Tubina kui ameeriklastele täiesti tundmatu helilooja muusika sokutamist oma orkestri mängukavva. Otsin juuste, teie partituuri esitada, kosevitskile, aga seda ei usu, pole veel tulnud, just nagu kõigi kiuste on meil sümfonis hooaja algusest pääle igas kavas mingi uus sümfoonia olnud. Ja niisugusel ajal vanamees kole närviline, kirub ja vannub ja iga kord ütleb, et see on siis viimane uus tükk. Lihtsalt ei julenud riskeerida teie tööd esitada, sest kui ta mind kos teie partituuri ka välja lööb, siis mul ei ole kunagi enam juus seda temala teist korda. Koda. Võite minu peale kindel olla, et ma saan omalt poolt kõik tegema, et teie töid saab Ameerikas ette kantud, ükskõik kas meil bostonis ehk kuskil mujal. Soov oleks kõigepealt pastoriks, sest seda loetakse kõige mõõdu andamaks. Lisaks teeb juht samas kirjas Tubinale selge ettepaneku. Kuidas oleks, kui teie kirjutaksite ühe sonaate või muuga pitaalsema teose õige minu instrumendile? Sellest saigi nurgakivi pikale koostööle ja kirja sõprusele, mis seob juhtija Tubinat järgmised viis aastat. Mõttele lasta Tubinal, kelle andes seda jäägitult näib uskuvat enda pillile midagi täiesti uut kirjutada on juhtunud pigem äsja. Kirjas toob ta välja ka mõttekäigu. Ma usun kindlasti, et mul kõige parem võimalus on eesti heliloojad siin tutvustada. Kahjuvad senini neist ise, keegi pole sellele mõelnud. Meil on orkestris üks viiulimängija, kes lõpetas omal ajal Berliini Hossula Fer music kompositsiooni. Tema nimi on Emil Kolsanud ja on rahvuselt sakslane. Rääkisin talle, kas ta midagi minule ei kirjutaks. Mees oli kohe nõus. Ja kolm kuud hiljem oli Sonatiina klaverisaatega valmis. Selle kandsin New Yorgis oma viimasel kontserdil Dancholis ette. Mis teie arvate, kui hääd arvustused, see pala says? Lubage siinkohal pisikese katkestusega juhi enda tõstetud küsimusele vastate juba kriitikute sõnadega. Võtame või ette toonase Ühendriikide juhtiva kriitiku Straussi arvustuse, mis võrdles juhti tema leivaisa kussewitzki endaga ja mitte ainult Strausson samasse ritta pistnud ka läinud sajandite kontrabassivirtuoosi Drago netti ja potensiini. Ehk siis tuntuimad tuntuimast kõigi nendega peatajuhti samaväärseks. Oma Rutšeeri instrumendist tõi ta esile erakordse puhtusega, Tony, mis oli koloriidilt mahevõimeline, kõige puhtamat, eks passaažideks ja alati täiesti kontrollima. Küllap võis ka juht sellise arvustuse üle uhke olla ja seda silmas pidada, kui oma emotsioone Tubinaga jagas. Publikumile meeldis tõsiselt nii, et konstandi kutsuti lavale neli korda. Kui konsonandi töö peaks õnnestuma sama hästi. Tiina on tema kui helilooja nimi tehtud ja siis on tal palju lihtsam oma sümfooniad ja teisi töid välja tuua. Mina oma viimase kontserdiga tõesti näitasin, et kontrabass on soolopill seda tunnistama. Kõik arvustajad kooris. Pagana kahju, et bassil on nii vähe originaal, häid töösid. Komponistid ei taha kirjutada ei ole mängijaid, mängijaid ei ole, aga sellepärast pole midagi mängida. Sellepärast ma panengi Teile südamele, et võtke see asi kaalumisele. Kui teile mu ettepanek meeldib ja see teid huvitab, olen ma hääl meelel valmis teile mõningaid andmeid saatma, kuidas kontrabassi kui soolopillile kirjutada? Andmete saatmise asemel tuli juht, nagu juba kirjeldasime ise suurejooneliseks etteasteks Rootsi juhi saabumisega Rootsi õnnestub meil mängu tuua taas eelmise rännaku tähtis osaline. Enne, kui edasi minna, toogem kuuldavale üks neid haruldasi salvestisi, mis jäädvustanud veel Ludvig juhi enese kontrabassi. Klaveril saadab virtuoos ja ka seesamamees, kellele eelmisel korral omajagu aega pühendasime. Olav Roots. Suure tõenäosusega ongi salvestis pärit samast juhi külaskäigust Rootsi. Seal oli just temas saatjaks Olav Roots ja mööda Rootsit Nad sõitsid ringi, paljudes kohtades käisid ja, ja toimus ka Stockholmi kontserdimajas esinduslik suur kontsert. Ja nüüd Rootsis puutus kokku Ludvig juht ka Eduard Tubin, aga ja tundlik juht esitas Tubinale palve, et Tubin kirjutaks kontrabassikontserdi. Ja Tubin võttiski selle ettepaneku vastu. Ja nüüd tänu sellele, et selline kokkusaamine oli ja toimus ka nii-öelda loominguline labor, toorium seal Stockholmis 1947. aasta septembri septembrikuus. Kujutan ette, kuidas Ludvig juht kõiki oma pillisaladusi ja kõige paremaid tehnilisi võtteid Tubinnale demonstreeris. Reisi ei, ometi selleks lühikeseks, et juht ja Tubin lubatud teose asjus omavahel kõik nüansid läbi räägitud saaksid. Aga nüüd alles kirjavahetus õide puhkeski. Oma teises kirjas Tubinale 1947. aasta novembrist jagab juht häid mälestusi äsjasest kokkusaamisest ja viitab juba järgmisele eelseisvale soolokontserdile. Aga pärib otsesõnu, kui kaugele Tubin on jõudnud talle lubatud kontrabassikontserdiga. Mina loodan ikka kindlasti, et eelseisva kontserdikavalt ei saa see mitte puuduma. Eestiteatest loen, et ka sina, mees, oled siin-seal kõvasti ametis. Soovin õnne, aga ära sellepärast mind ära unusta. Kirjuta või paar takti päevas. Edasi näitab juht selgelt välja, milline on tema suhtumine Tubinasse kui heli loojasse. Ärgem hetkekski pidagem enam juhtivaid üheks muusikuks paljudest tegu on 40.-te teises pooles ühe tõeliselt särava Ameerika Ühendriikide interpreedi ka keda peavad enesesõbraks paljud maailmanimed, kes on ka suure, kus kaitsealune veel. Muide teiste seas seisab juhi lähikondsete seas ka soomlaste tippnimi Jean Sibeliuse, kellega juht oli sõbrunenud juba kolmekümnendatel. Niisiis kirjutab Suurmuusik Ludvig juht tolleks hetkeks ikka veel vähetuntud Eduard Tubinale. Samuti lugesin Eesti teatajast, et minule järele saadetavas kohvris on ka sinu viimane sümfoonia. Sa võid kindel olla, et ma saan kõike tegema sinu loomingule suuremat lendu siin anda. Nüüd aga ütle mulle ühte asja. Juhul kui partner tuur peaks kellelegi huvi äratama võiks saada siia orkestri hääled. Kui siin lasta kirjutada uued hääled, see läheks nii palju maksma, ettekandest ei tuleks enam juttugi. Oleks väga huvitav kuulda sinu viimase sümfoonia edust Stockholmis suure orkestriga. Kirjuta mulle kohe Kuda see publiku, mille meeldis Jakas orkestandid mängisid innuga. Seda ma olen alati tähele pannud, et kui orkestri meestele meeldib, siis pale ja kriitikutele seda korda võtta. Ma olen ise pikemale veninud, kui algul kavatsesin. Palun tervita südamest oma armast abikaasat ja peret. Ela ise ainult hästi. Ja veel suuremat edu su loominguks Jansult peatselt vastust ootama. 1000 tervist. Ludvig juht. Rutlik juht saatis 28 kirja Tubinale. Ja need kirjad on väga huvitavad, sest see näitab, et kuidas ühe väga visa ja sihikindla inimese pealekäimisel ja konsulteerimisel läbi kirjade sünnib üks suurvorm Tubina kontrabassikontsert. Nii et omamoodi unikaalne kirjavahetus, mis sisaldab kuni peensusteni nõuandeid heliloojale, kus on toodud näited lausa kirjade sees, on näited variandid, missugune käik võiks paremini, kus registris kõlada, kus kohas kasutada pitsikaatot, kus kohas flashi olla ette, kus kohas paralleelselt libistada klissandosid, kui kaugele, väga üksikasjaliselt. Vahest huvitute siinkohal, kui detailselt kõik need muusikalised juhised siis kirjavahetuses ka kõlasid palun väga. Alo Põldmäe otsis Beethoveni sõbra palvel välja ka need lõigud, mis peagi iseseisvalt trükisena ilmuvad. Püüdke siis vastu pidada. Head muusikakauged, kuulajad, nüüd siis olemegi jõudnud ette hoiatatud mikroskoopilise vaatluse juurde. Järgmised juhised on pärit juba seitsmendast veebruarist 1948. Sinule Odikene jõudis mineval nädalal kätte, mida ma kohe esimese pilguga ära tundsin, et siin on tegemist asjatundjaga. Olgugi, et mul aega vähe oli, kuid siiski sain paar korda läbi mängida ja olen veel mõned korrad siit-sealt seda proovinud. Põhjaliku uurimise alla võtan selle homme, see on pühapäeval, kus mul terve päev vaba on, ainult oma jaoks. On täiesti ja väga sobiv kontramassile. Isegi kontrabassist ei oleks võinud paremini kirjutada, kuid siin on siiski olemas, aga nimelt soolo algus, täpselt 16 takti peaks olema kindlasti oktav kõrgemal. Nii nagu sul on kirjutatud, on küll, kuid puudub jõud, väärinikus ja selge väljaastumine, mis just tähtis on kontserdi lähele algamiseks. Arvan, et minu soovi rikku, mitte kompositsiooni ja on ka vastuvõetav sinule. Pärast nimetatud 16 akti jääb kõik nii, nagu on kirjutatud ja ei kõla pähe. Kõik topelthelid ja variatsioonid kõlavad hääd ja mugavalt mängitavat ainult kõige lõpus number 21, topelt tellid. Ei ole õnnestunud nänni saama kuidagi kätte, neid ei saa ma kuidagi mängida, arvatavasti olid vist oma arvestusega eksinud näiteks ülemised topelthääled, kes ja mis on kvart, ei saa pöidlaga risti üle kahe keele, sellepärast võtet. Järgmiseks alumised FIS ja e-ja, mina pean kahe noodi pärast alla panna ja sealt jälle tagasi pöidla peale, mis on ebatabav. Pealegi kõlavad alumised hirmsa kolinaga, nii et raske on äratundmishelinaid üldse olla. Klaveril kõlavad palju selgemini, kuna aga passi pääl need lihtsalt mürisevad. Samas, number 21 juures arvan ma su soovist mõttest aru saama, sa oled juba number seitsmeteistkümne pääl asja nii ilusti ette valmistunud, et selline lõpp on kui enesestmõistetav. Number 20-st Pääle algad valmistama, tõusu jõuad viimaks tissi pääle, mis on haripunkt kuni viimase akordioni? Kõik kuni number 21-ni on nii jumalikult ilus ja kole toredasti mängitav, siis aga järsku number 21 paneb mind võitlema igavest armastust? 201.-ga siis pöidlaga ja alumine ja niikuinii lahtine. Väga loogiliselt mõeldud, kuid siiski on asjal oma nõks sees. Aga üldiselt oled sa selle töö kirjutanud nii pööraselt hästi, et maalane otse vaimustuses. Mul on kindel tunne, et selle kontserdiga saab kontrabass tõstetud ilma vastuvaidlemata sooloinstrumentide perre. Üks on kindel, et see peab kirjastatud saama, et kõik passi mängijad üle maailma võiksid seda omada ja leida. Bassil on sootuks uued perspektiivid avanenud. Ole sa poissmeheks, et algasid selle hiiglatöö kallale, andku Vanemuine sulle ise jõudu ja vaimu hiilgavaks lõpuleviimisel. Ja samas nendes kirjades kajastub ka poliitiline olukord, mis parajasti toimus, oli ju külma sõja alguse nii-öelda kulminatsiooni poole minek, külm sõda oli haaranud maailma ja kõik see kajastub. Nendes kirjades kajastub kirjades ka tundlik juhti, suur hoolitsus Tubina teoste levitamise eest, nii-öelda lobby töö seal Ameerika dirigentide seas, eelkõige seal kiikus Savitski juures. See töö lombi töö, seal tagatubade töö ja propageerimine, ühed Ameerika jaoks tundmatu helilooja Tubina propageerimine, ega see juhtile kerge ei olnud. Ta nägi kurja vaeva, et kui selliste dirigentidega kommitropolosse või Bruno Walter või šarmeš nendele kõikidele ta tutvustas Tubina teoseid, sümfooniaid, kontserte ja, ja show häifitsile viiuldajale viis viiulikontsert, aitäh ja nii edasi ja nii edasi. Nende kuulsate nimede rida on päris aukartust äratav, keda siis juht Tubin aga nii-öelda tülitas, tutvustas teda. Vähe sellest, 1948. aasta seitsmendast aprillist pärinev kiri reedab meile sedagi, et Tubin peab plaani Rootsist Ameerikasse pageda ja lasknud oma sõbral juhil maad kuulata. Ja juht on sellesse tõsiselt suhtunud. Sina küsisid minult avameelselt ja otsekohest vastust Ameerikasse rändamise kohta, võin sulle puhtast südamest ütelda, et sinusuguse mehe kvaliteedi juures küll nälga ei jää. Kuid algus on väga raske. Kohe, kui ma su viimase kirja sain, tegin mõningad järel uurimised, sinu suhtes tuleks kõige esmalt kõne alla pedagoogiamet ja neid kohti on võimalik leida kaunis rohkesti keskkoolidesse kolledž ja ülikoolidesse. Kui aga vähegi tutvust ja soovitust on ka tasu võrdlemisi rahuldab juba keskkoolides makstakse 2000 kuni kaks pool 1000 dollarit aastas. Kõrgemates koolides kuni viis, 6000 aastas. Palk oleneb muidugi ka kuulsusest. Populaarsusest. Siinjuures pean tähendama, et kahe poole 3000-ga aastast saab juba hästi ära elada, see on kogu su perega. Just praegu ei näe midagi kohutavat Euroopas olemas. Kui aga asi tõesti kriitiliseks muutub, pane tulema. Kas viikingipaatides võid kindel olla? Mina sind oma hoole alla võtan, kuni midagi leiame? Ma ei ole mitte rikas, aga esialgu meie nälgaga jää. Kõige parem on muidugi, kui niisugust reisi üldse mitte ei oleks, aga siiski ma silmad lahti ja hakkan juba ette kuulama kus oleks võimalik mõnda sugust kohta saada. Niisugusel juhul ei oleks sul muret viis aega sõiduraha pärast sest kui mõni õppe asutis sind omale võtab, muretsetakse kõik muu nende poolt. Tubin ei jõudnud siiski Ameerikasse, viikingipaat ei olnud tarvis merele tõugata, sest Euroopas miskit koledat ei sündinud. Seda oli juht õigesti ette näinud. Tubin sai hoopis valmis oma kontrabassikontserdi. Mitte sugugi valutult ei tulnud see kontsert aga ta tuli ja esiettekanne oli klaveri saatel siis teisel oktoobril 1948. See kontsert oli Eesti muusika ja muusikute triumf. Juht oli tellinud uued teosed ka Juhanavikult. Fantaasia, paraf klaasi ja leo Virkhausilt meile kõigile tiliseptilisi paisakel autor, kes oli ka Ameerika Ühendriikides. Nii et Leo Virk ausalt kõlas prelüüd ja fuuga, nii et tervelt kolm teost oli esiettekandel. Ta oli kontserdil ja isegi heina Ellerilt tellis lõdvik juht, see oli küll 1935 ühe pala meditatsioon ja Heino Eller ka kirjutas selle ja Kaljo Raidilt tellisteoseid, mitmeid teoseid ja kaloreid ka, kirjutas seal siis Kanadas elanud Eesti tuntud helilooja. Nii et see oli tal kindel eesmärk, propageerida Ameerikas läbi kontrabassi eesti muusikat. Jätame aisakella sinnapaika, aga prelüüdi advokaat Leo Perchausilt võiksime ju ometi kuulata või vähemalt kuulatadagi. Kujutlegem siinkohal kontrabass Kalevipoja mõõtu Ludwig juhi kaenlasse. Ehkki siinses salvestuses mängib siiski kaub poolt Lea Leiten isaatel. No see teine oktoober 1009 48 võeti väga hästi vastu ja siin on mõned mõned arvamused siin selle sama kontserdi, kus kõlasid Aaviku ja ja Leo verk, Housi ja siisTubina kontsert. Näiteks kirjutasid. Arvustused olid enamasti kiitvad, no näiteks ma toon ühe range hoiakuga kuukiri. New Yorgi guugeri muusikalkurier märkis eesti teoste kohta järgmist. Tubina kontserti, Ta on efektiivne ning romantiline. Aaviku ja Virkhousid teosed on väärtuslik lisand kontrabassirepertuaarile. Noh, see on selline üldistavad ütlused, kuid New York tribüün pidas Tubina kontserti konservatiivseks samas kontrabassi suhtes efektiivseks. Et hinnang konservatiivsuse suhtes oli ekslik, näitab ju kontserdid tänaseni kestev, väga suur edukus ka rahvusvahelises ulatuses. Aga näiteks eesti kirjanik Ain Kalmus, kodanikunimega Mänd, Evald Mänd Ain Kalmus, kirjutas Briti ajalehes väliseesti niiviisi. Tsiteerin. Kontsert andis suuremaid tulemusi kui halul loodetud peaeesmärk eesti muusika tutvustamine Ameerikas oli loovutatud ja Hain Kalmus kiidab ka eriti Tubina teose värskust ja ideest. Veel üks väga võimas arvustus, mis ilmus juhti kontserdi kohta, oli Saksa ajalehes New York Stats saitung. Ja harvustajaks oli mõjukas tegelane Wolfgang streesemann. Strezemann kirjutas. Ludvig juht osutus ka tänavu suurepäraseks kunstnikuks, kes oskab võimatut võimalikuks teha. Kuidas juht oma kohmakas instrumendist, värvirikkaid, toone ja müristavaid Fortissimaid ning õrnu pianisse maid välja võluda suutis, kiiresid passaaž mälestusväärses Äravusega mängida. See oli imetlusväärne. Nii et kõike kunstniku poolt pakutud suure huviga jälgite oli ilmne, kuivõrd kaljukindlalt uskus kunstnikku oma instrumendi suurtesse võimetesse ja veendumus kandus üle kuulajaskonnasse. See viimane lause muide, väljendas ülitäpselt juhti põhi, kreedot, et tema pühendumust kontrabassi võimete tõestamisse. Ja streeseman leidis veel, et juht pole primaarset ainult virtuoos, vaid. Peene stiilitunde ja ilusa väljendusvõimega ehtne muusika. Ja veel üks viimane küsimus Alo Põldmäele. Kas Ludvig juht võis üksvahe olla ka maailma kuulsaim kontrabassivirtuoos? Jah, Ludvig juht võis olla maailma kuulsaim kontrabassimängija, mingitel hetkedel küll see on väga vastuoluline küsimus ja väga vastuoluline vastus saab ka olema, sest oli üks väikene, aga mis tema maailma kuulsust alla kiskus nimelt seesama Serkeikusse vitski, kes kutsus Ludwig juhti Ameerikasse sinna bostoni orkestrisse ja kelle tiival lutik juht kasvas veel suuremaks, kui oli omal ajal kussewitzki. Aga kus see vits külase eriti hinge ei mahtunud ja teatud hetkedel ta hakkas seda ludrik juhti kuulsust natukene kärpima. Aga igal juhul võib-olla kõigetun, koli, lutikad, juht, kui ta oli siin Euroopas veel ja kui ta oli Saksamaal ja siis Saksamaa juhtivad muusikud, teoreetikud hindasid teda ja panid teda lausa ühte ritta pidevalt ühte ritta sellise kolmiku Drago netti kusse vitski juht ja hiljem see kolmiknimi kandus ka Ameerika ühendriikidesse. Aga jah, teatud hetkel hakkas juhti, kuulsus ka taganema, aga nii juhtub ka kõikide suurte solistidega. Igal juhul, kus Savitski on siiski üsna palju teinud Modric juhti nimi on kadunud Ameerika Ühendriikide isegi Dallase linnas asuvast kontrabassimängijat arhiivist, seal puudub tema nimi isegi ja anti välja 2000. aastal kontrabassiraamat, selle autoriks on Viini professor planiovski. Siis seal puudub isegi nimede registris juhtiv nimi ja kui ma saatsin see härraplaniovskile kirja, küsides, et miks ei ole juhti sees, kui Ameerika Ühendriikide ühte juhtivat Contra passisti siis härra planiaski saatis mulle vastused. Dallases asuvas kontrabassiarhiivis. Puudub üldse juhti nimi, nii et see on mõtteainet. Inimlik väiklus on kustutanud Ludwig juhi nime arhiividest. Seda selgemini peame aga meie teda tundma ja tema mälestust kalliks pidama. Ja meie viimaste saadete hea abiline Alo Põldmäe on üks neid, kes teinud selle mälestuse hoidmisel ära. Väga palju aitäh talle. Tsitaadid ja haruldase kirjad luges ette Toomas Lõhmuste saate sidus kokku Märt Treier. Kuulmiseni.