Kuigi lõppeva nädala kaalukaim poliitika sündmus leidis aset kaugele ookeani taga on sellel kahtlemata suur mõju kogu maailma, sealhulgas ka Eesti tulevasele arengule. Eriti kui arvestame nädala eest Iraagist saabunud traagilisi sõnumeid, on USA presidendivalimised kujunenud Eesti poliitika jaoks ehk olulisemakski kui me ise sooviksime. Ent jääme täna siiski eesti poliitikute koduste sekelduste juurde. Tallinna võimuvahetuse eel ja järel avalikkusesse paisatud sõnumite põhjal võis jääda mulje nagu oleks eesti rahval täiuslikust õnnest puudu veel vaid üks pisiasi. Paremerakondade ühinemine. Õnnestuks vaid Res Publica oli reformierakonnal leivad ühte kappi panna veelgi parem ka Isamaaliitu monuliseks meelitades saaksime ometi üle sellest lootusetust olukorrast, mida tuima järjekindlusega uuringust uuringusse kinnitavad arvamusküsitlused. Arvud, mis näitavad üha suuremaks kärisevad lõhet valijate ja valitute arusaamade vahel sellest, mis on poliitikas oluline, mis teisejärguline mis on eesmärk ja mis pelgalt saavutamise vahend. Millised siis on need küsitlustulemused, mis poliitikutele tänavad uska teevad? Esmaspäeval saime Päevalehe vahendusel lugeda EMORi uuringust, mille põhjal on peaministri ja tema erakonna reiting jätkuvalt madalseisus. Erakondade toetus edetabelit juhtisid selles küsitluses Keskerakond ja Reformierakond 16 protsendiga. Neile järgnesid sotsiaaldemokraadid kaheksa, Isamaaliit seitsme ning Rahvaliit Res Publica mõlemad viie protsendiga. Samal päeval Postimehes avaldatud Turu-uuringute sarnane küsitlus andis keskerakonnale ja Reformierakonnale samuti võrdse 14 protsendilise toetuse. Sotsiaaldemokraate toetas üheksa, rahvaliitu seitse ning Isamaaliidu ja Res Publicat kuus protsenti. Kahe viidatud uuringu tulemustes erineb iga erakonna toetus maksimaalselt kahe protsendi võrra, mis statistiliselt lubatava vea piiridesse jäädes kinnitab andmete usaldusväärsust. Erakonna reitingute olulisem number ei iseloomusta ka ühegi üksiku erakonna toetajaskonda vaid hoopis nende valijate hulka, kes ühtegi erakonda ei toeta. Selliseid inimesi on Eestis järjest rohkem oktoobrikuus juba enam kui kolmandik valimisõiguslike kodanike üldarvust. Võib ju arvata, et mis seal ikka, valimistevaheline aeg, valijad on ühtedest parteidest tüdinenud, küllad enne järgmisi valimisi endale. Uued lemmikud leiavad. Vähemalt niimoodi üritas asjade seisu selgitada Res Publica peasekretär ott lumi. Sellised lootused ei tarvitse täituda. Näiteks Leedus toimunud parlamendivalimistel osales seekord vaid veidi üle 40 protsendi hääleõiguslikest kodanikest. Peaaegu oleks see võinud ka leedukatele kalliks maksma minna. Võimutäiust ähvardas endale haarata Viktor usbaskihi juhitud Tööpartei. Alles teises voorus suutsid leedukad end kokku võtta ja oma hoiakuid korrigeerida. Mine tea, võib-olla manitses neid ettevaatusele muuhulgas ka Eesti hoiatav näide võiduka populismi partei järsust esiletõusust ja kiirest langusest. Turu-uuringute küsitlusest saime teada ka rahva usaldushinnangud riigi institutsioonidele. Tavapäraselt on kolmeks kõige usaldusväärsemaks piirivalve, Eesti pank ja vabariigi president. Usaldus pingeri alumise otsaga lõpetavad valitsuse järel riigikogu, ajakirjandus ja erakonnad. Mõni nädal varasem uuring näitas, et peaminister Juhan Partsi peetakse kogenematuks tavainimeste jaoks kaugeks ja neile ülalt alla vaatavaks poliitikuks. Uudisväärtust on eelpool kirjeldatud tõsiasjadest tegelikult üsna vähe. Üllatav oleks olnud pigem see, kui uuringu tulemused vastupidist oleks väitnud. Ehkki küllap Tallinna võimuvahetust algatades loodeti salamisi saavutada pööret paremuse toetusprotsentides. Ent pelgalt väikesest võidukas sõjast pealinna võimustruktuuride vallutamiseks ei näe valija jaoks piisavat. Valijale on tarvis ka veendumust, et seda sõda peetakse õige asja nimel. Sest sellel, mis asja ajavad poliitikud lahutades, liites erakondi lagundades, luues uusi koalitsioone ning mis peaasi visalt võideldes teatud ametikohtade hoidmise ja võitmise nimel ei paista olevat midagi ühist nende probleemidega, mille lahendamist rahvas tegelikult ootab. Elu Tallinnas kulgeb edasi ikka sama rada nagu varem. Ainult orkestrantide vahetavad ansamblis oma kohti nagu Grovi kuulsas Valmis. Neile, kelle jaoks Tallinna võimuvahetuse taga maatseni hoomamatuks olid jäänud, saabus selgus sel nädalal, kui avalikustati juba jaanuarikuus allkirjastatud dokument milles Siim Kallase ja Juhan Parts uue ühenderakonna sündi tõotasid. Talgu läkski kõik rangelt nii-öelda plaanu. Vähemasti sai Reformierakond kätte kõik talle ette nähtud võimu kõrgendikud. Kuid pärast Res Publica hävingut Europarlamendi valimistel situatsioon muutus. Reformierakond hakkas partnerile sõrgu vastu ajama. Eksministri erakonna aseesimehe Meelis Atoneni sõnul osutus seni kauniks ja vooruslikuks peetud pruut ootamatult hoopis narkarist Deletiseks. Tänastes lehtedes distantseerunud Kallase lubadustest ka oravapartei uus liider Andrus Ansip. Seevastu rahandusminister Taavi Veskimägi argumenteerin Postimehes kirglikult parempoolse ühenderakonna loomise kaitseks. Kas oravate meelemuutus tähendab tõesti seda, et Reformierakond enam ühinemist ei soovigi? Vaevalt küll. Oli ju Andrus Ansip üks neist, kes ühinemisideed avalikult propageeris. Soov enda selja taha Riigikogu suurimat fraktsiooni koondada on säilinud ka reformierakonnal kuid enam mitte Kallase poolt kokkulepitud tingimustel. Küllap oli Tallinna endise linnapea Savisaare poolt välja pakutud võimuvahetuse skeemidel siiski tõsi tagant. Reformierakonna ja Res Publica ühinemine võib osutuda võimalikuks üksnes Partsi poolt peaministri koha loovutamise hinnaga.