Looja lõi maailma kuue päevaga, seitsmendal päeval ta puhkas. Kas see seitsmes päev tuletas talle meelde, et meesterahval on siin maailmas üksinda võib-olla igav elada peaks nagu keegi veel olema ja kas siis naisterahvas ei ole niisama tähtis kui meesterahvas? Faidanud üks küljeluutükike ja miks öeldakse, et mees on naise pea ja üldse see mehe ja naise küsimus? On elu jätkamise küsimus, aga ka üks väga salapärane küsimus. Ahju, nii et muidugi loomislugusid on piiblis kaks. Esimene loomislugu, see on teises peatükis piibli alguses selle järele jumal loob mehe dialoog naise kirja pannud ja ilmselt samadel põhjustel, mis te ütlesite praegu mees ei tule ise toime ja õieti öelda hundid tegemist üliolendiga inimesega. Võib-olla ei tohigi nii väga pooleks jagada. Ma olen anatoomikumis õppinud seda et näiteks anatoomikumi töö juures me ei leia mehe ja naise kehas ja vaimus mingisugust erinevust. Erinevused on minimaalsed, ilma selleta jälle ei oleks inimest. Nii et tegelikult loojale oli väga suur vabadus siin toimida. Loomisloo teises hilisemas variandis, mis on esimeses peatükis, seal muidugi ei ole eesmärgiks kõigepealt inimese loomine, vaid kõiksuse loomine, kui nii ütleksime. Et seal öeldakse rahulikult taleinad meheks ja naiseks nagu algusest pääle. Meil ei olegi niisugust Eeellast olnud, kes ei oleks mees ega oleks naine, oleks kas mõlemat või hoopis midagi muud. Mis puutub nüüd sellesse loomise tehnikasse, siis paistab, et naine on viimistletud. Oli hea elevandiluu nikerdaja jumala nikerdanud naise elevandiluust. Nii on üsna tõele lähedane see arvamine. Mees on tehtud savist. See on keraamika, üks lihtsamaid vorme. Ja nii nad koos elavad. Mis siin oluline on, et see lugu on väga vana, see ulatab kahtlemata varasesse kiviaega nii antida juba suuliselt edasi sest siin on üks tunnistus sellest. Nimelt on kirjutatud, niisiis jätab mees oma isa ja oma ema maha ja hoiab oma naise poole ja nad peavad üks liha olema. Niisiis, kui loomine on toimunut, mees läheb oma naise koju ja naise perekonda. Naine avaldab soovi, kes meestest oleks tema laste isa, nii et kirik mõnikord ütleb, et mees on naise pea ja nõnda edasi siis ei ole seda lugu piiblis. See on ise välja mõeldud selle loo tasakaalustamiseks, et nagu naine oleks Perekonnapea. See ütlemine, kui ma ei eksi, et mees on naise pea holilist Pauluse kirjades Võib-olla küll jah, aga Paulus ei räägi muidugi enam loomisest. Paulus räägib, kuidas ta oma Kreekas tunud ümbrusest tuleb kogudusega toime ja seal kindlasti on ju väga loomupärane, et Kreeka naised tulid suured lobisevad ja nad 11 ei kuulanud, siis pidid mehed korda loo. See on puht nii kogudusekorralduse sisemine asi. Siin juba olemuslikult midagi ei muutu, nad on juba aastatuhandeid valmis, et kreeka mehed ja naised Nii et kui mees on voolitud savist ja naine nikerdatud elevandiluust sisse voolitud savi on ju ka elus edasi nii kergesti hoolitav, muudetav, mõjutatav, ja selleks peaksime siis meie naised olema võimelised või. Kujundit ikka teatud mõttes ja kunstiülikoolis peaks ikka iga tüdruk veidi käima. Siis ta teeb mehest asja, muidu ta pärast nuriseb pise. Teised segavad vahe, tulevad su meest hoolima. Ja see pole ka ilus. Ja tänapäevases elus tundub ka mitmeski asjas nii, et kui naise poole pöördud ja seal midagi tõsist suurt vajad siis naine jällegi oma meest voolides valmistab ette otsuse, mis on nii riikide kui rahvaste ajalugu muutnud. No, ja mis tal muud üle jääb, paistab petsioon naisesse programmeeritud, nii nagu ta kiviajal võttis mehe oma hõimu. Ja mees loeti siis naise hõimu ja siin ei ole midagi sellest nõndanimetatud kurjast matriarhaadist ja vanaema valitsemisest rusikaga ja nõnda edasi, siin seda ei ole, siin ei ole meest ka kuidagi alavääristatud nagunii, kuna asjale lähemale saame, näeme, et elu on üsna mitmepalgeline. Aga kõike seda läbib üks imeline joon. Mitte nii, et üks ei saa teiseta läbi, vaid naat kahekesi tahavad elada koos ja kujundavad nii hästi ajalugu. Kul kujundavad elu üldse sellel maamunal ja selles on kevadetunnet. Me arutasime, kui me siia tulime. Et võib-olla kevad on tõepoolest pärale jõudnud Jaaess raamatus Karl Ristikivi mõrsjalinik, kus peategelane ütleb, kui ilusaks on jumal maailma loonud. Juba see peaks kõigile näitama, et tema inimesi armastab ja ometi panevat inimesed selle armastuse vastu ja heidavad ennast palju parema meelega kurja kätte, et kõike ilusat hävida lasta. Kui lõpmata suur peab olema see armastus, mis siiski kõigele vaatamata laseb igal aastal tulla uue kevad. Põlvkonnad tulevad ja lähevad ja tulevad inimestele. Ja kahele inimesele uued kevadet. Nõnda põlvest põlve. See oleks nagu piibli mõttekäik, armastus ja abielu. Ja üldse see, et ollakse mees ja naine. See on paljude rõõmuks mitte ja naudingute allikaks. See on ka paljude kannatuste allikaks. Nagu rõõm on tegelikus elus tasakaalus vastutuse ja muredega. Nõnda võtsime meie ka mees ja naine vastastikku tasakaalus olla. Kui muistsel kiviajal mees hakkas kuuluma naise hõimu siis on see vana teade, et mees tuleb naise hõimu nagu sind lugesime, niisiis jätab mees oma isa ja ema maha ja hoiab kindlasti oma naise poole, hakkab kuuluma naise hõimu, see tähendab siis on see teade kindlasti kunagi juba kirja pandud sumer keeles. Akkadi keeles egiptuse keeles. Ja siin loomise puhul on see imeline, et ikka kordab piibel ühte mõtet. Alguses lõi jumal taeva ja maa. Alguses lõi jumal. Mehe ja naise alguses lõi jumal inimese meheks ja naiseks ta lõinevat. Kujutame ette jääaja lõppu vanaemat kiviaega. Kui hakkas soojenema. Lähis-Idas puhkes haridus. Kuskohas see toimus? See toimus kodus. Ja toitumiskäikudel. See toimus, kui lapsed hakkasid küsimusi esitama ja kui lapsi oli vaja kasvatada, see toimus Kesk-Aasias. Soome-ugri haridus on perekondliku päritolu. Mees ja naine käivad sama teed. Sama raske on seljakott. Mees ja naine on siin võrdset. Naat on puhanud ja rõõmustavad koos ja väsivad koos kohustuste kaalu nendel võrdne. Aga sisu, mida nad kannavad. See on veidi erinev. Naine on võtnud kaasa teisi asju, mille mees oleks jätnud maha ja just veidi erinevate ülesanded ongi mis on palju arusaamatusi tekitanud teoreetikute hulgas. Praktilises elus meil nagu omavahel raskusi ei tule. Kui me paneksime järjestusse tegelased kes selle elu suures draamas esinevat, siis oleks vast järjekord niisugune. Suur vaim vanasti jumal meie praeguses keeles ja juba kaua aega inimkonnas naine, perekonna kooshoidja, mingit ränka ema õigust pole temal kunagi olnud võimeka nii-ütelda, see, keda naisele vaja on, need ilma meheta oleks väga raske võimetu naine olla. Algselt oli nii mees kui naine ohvri preestritega. Nüüd on eriti roomakatoliku kirik tõrjunud Altorist kaugemale naise aga ka roomakatoliku kirikut on kandnud naisi. Huvitav on, et Jeesuse enda elust on teada tema matkas oma kodumaal 12 üliõpilasega ja kahtlemata oli seal veel terve rida keskhariduse taotlejaid, oli sel alal tema kaaslaste hulgas. Ja siin on teade, et. Naised toetasid seda liikumist. Naiste silm oli terav, naised teadsid, mis nende lapsed vajavad, mida nad ise vajavad kuhu minna, kui tuleb elus raskeid vastamata küsimusi. Nad mõistsid seda, on tähtis hoida meeles, et vanades kultuurides ja kultuurkeeltes armastamise armastuse kohta üksainus mõiste üksainus sõna, heebrea keeles üldse seeni keeltes achap, ka soome-ugri keeltes on üksainus mõiste olemas lembers eesti keeles armast. Kui nüüd läheme uue testamendi juure, siis uue testamendi keeles kreeka keeles ei ole enam nii kergelt. Kreeklased jaotavad armastuse kolmeks. Eros, see on kehaline armastus, fiilia, seal sõprus, vastab hästi meie eesti sõnade sõprus ja Agape, kolmandaks ütleksime siis vaimne peenendatud armastus. On toodud veel võrdlus Eerosson nagu jää. Silja on nagu vesi ja agaape on aur. Ka see asi nüüd, just nõnda on seon kangesti küsitav ja küsitavat laadi. Me ei saa mõista inimest ilma abieluta ilma naise ja mehe vahelise suhteta. Nii nagu inimene on tervik, nii on abielu tervik. Ei ole eraldi võimalik vaadelda mehe rolli abielus ja naise rolli abielus. Seda võidakse teha ainult nii kergete peresaadete puhul. Aga me kõik mõtleme siin, et roll abielus olla. Abielu inimese roll on mehel ja naisel ühineb. Ka siis ei tule ka arusaamatusi nagu enesevaatlemisel, kui olete abielus ja teiste abielude vaatlemisel. Abielu aluseks on armastus. Ma ei saaks vastata küsimusele, mis on abielu. Võib-olla saaksin seda siis vastata, kui keegi selgitaks, avastaks, mis on armastus. Nii oli ükskord see lugu siin maailmas. Kõik asjad, millega me puutume kokku ei ole kergelt mõista. Väga palju räägitakse naiste õiguste, see õieti on see seni nii see rinde võitlemine lõppenud on aru saadud, et see on niisugune ajaviitemäng ja see vii inimkonda ega üksikisikut kuhugi. Naisel on üks suurem õigus kui mehel seon olla ema ema oma lastele. Ja kui piibel tahab Kuidagi väljendada armastust, selgitada seda. Siis piiblis on öeldud, et suuremat armastust ei ole kui see, et elu jäta omade asemel. Kui veel enne teist maailmasõda, kolm India naist läksid koos sünnitama, siis nendest tulid elusad tagasi ainult kaks. Nii suur on siiski risk olnud loodusrahvast. Me oleme sellest riskist peaaegu välja saanud. Aga risk on siiski. See jätkub muret tulevat. Kui lapsed on väikesed, väikesed muret, nagu niivõrd, kui lapsed kasvavad murret kasvavat. Seda tunneme meie kõik omad perekondades on mõeldud just selle Lääne-Euroopa kultuuri poolt, et lõugu, perekonna, varade, kindlustamise, hankimise ja säilitamise puhul on vastutavaks isikuks mees. See ei ole alati nõnda ja vanades kultuurides olnud. Kaevati välja asula ühel saarel Egiptuse saarel seal esimese katarakti juures Elephantiini saarel seal kunagi kaubeldud elevandiluuga ja seepärast on sellel saarel niisugune nimi. Pärsi ajal oli seal heebrea sõdurite koloonia. Sealt on pärit paljud perekondlikku laadi dokumendid. Naistel olid võrdsed õigused ja seal rõhutatakse ka õigust varadele. Ainult ühes asjas ollakse seal ilmselt kultuuri arengu põhjustel. Et naised ei kõlba kohtusse, tunnistajateks et nad võivad olla erapoolikud. Et nad kogu hingest hoolitsevad oma perekonna Eesti oma omaksete eest. Et meest saab ehk sundida erapooletuse rohk. See oli võib-olla naiste hiilgeaeg. 550 enne Kristust võime panna ümmarguselt selle ajajärgu nagu keskseks laste arvuks. Asi tulit võrdset. Muhamed pluss andis naistele ometi tugeva löögi. Aarem tuli. Naine alandati. Arabi naine ei saa paradiisi mees aparaadis. Meie jaoks on paradiisis paradiisi naised. Aga ara pin, laine hakkab. See on nagu laine uhtunud üle Lähis-Ida ja ulatunud mitu korda ka Euroopasse. See laine hakkab vaibuma. Ühel päeval ei taheta asutada enam haare meid. Ühel päeval jäetakse see kõrvale. Kui me leidsime Mika valdari raamatut Miikael hakim see on praegu eesti keeles müügil, siis me näeme, et haaremiaeg on loetud. Et ka Lähis-Idas ei alandata enam nats. Ja see on ei ole mitte lootus, vaid see on tõsiasi mille juures me seisame ja aeg on ka mööda, et Euroopas ja Ühendriikides vaieldakse veel selle üle kas ja kuivõrd naisel on ikka hääleõigust, kuivõrd ta kõlbab juhtivatele kohtadele nii edasi. See on iganenud probleem. Ja kui me mõne aja pärast saaksime vaadelda varsti toimuvat kui võib-olla paari põlvkonna pärast saaksime selle vaatluse võimaluse endile, siis me näeksime, et. Mehed ja naised on juhtivad töid jaganud üks-ühele. Siis me näeksime, et see ei olnud rumalus praegu nuriisedakse v võib-olla sarja mõju nurisema tulnud Vene poolelt, et naisi on liiga palju pedagooge. Kooli õpetajaid, et on liiga palju arste, naisi. Ka siin näib lahendus tulevad üks-ühele. Etti tööd tuleb leida, töötada tuleb. Aga ükski tööala ei saa tõrjuda väljanaist. Võib-olla poksis muidugi ole mõeldav see, ma ei kujuta ette noormeest, kes boksiks tahaks maha lüüa tütarlast, tagudes tema pehmeid rindu või midagi niisugust, et kuidas välja tuleks, see hästi õnnestuks. Selles mõttes meil muresid ei ole, tulevad muidugi teised muret. Üks mure on see. Neelame koos. Meil oleks vaja me kõik, ütleme paremini elada. Et näiteks Eesti rahvas püsiks. Selleks on meil vaja mitte kolm last, vaid neli last. Vähemalt et ta püsiks. Enne seda oli 2000 inimese seas üks eestlane. Nüüd oli üks eestlane 5000 inimese seas. Muidugi, meid ei ole nii palju hävinud selle 50 aasta jooksul. Aga teised rahvad on kasvanud. Me lihtsalt kaome. Me ei tule enam esile. Meigi pole võib-olla kunagi enam ka 10000 hulgas. See on nii rahvuslikult küljelt vaadates et siingi võime võtta ja peame võtma endile suurema koorma suurema perekonna, kui see mugavamaks. Te rääkisite eespool, et väga raske on öelda, mis on armastus ja kas me teame, mis on armastus. Ma loeksin ette ühe kirjakoha Pauluse esimesest kirjast korintlastele, mis on meie valguskiire saadetes juba ka varem kõlanud, aga minu meelest. Me kõik võiksime hommikul ärgates seda lugeda. Ja õhtul, kui me läheme voodisse ja kui me oleme oma palve lugenud või või siis enne palvet veel kord üle vaadata, mis siis on need sõnad, mis on mõeldud armastuse kiituseks. Kui ma inimeste ja inglite keeltega räägiksin oleksin ma vaid kumise vask ja kõliseb kelluke. Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõik saladused ja kõik tunnetatu. Ja kui mul oleks kõik usk nõnda et võiksin mägesid teisele paigutada aga mul poleks armastust siis ei oleks minust ühtegi. Ja kui ma jagaksin kõikuma ka vaestele ja kui ma annaksin oma ihu põletada ja mul poleks armastust, siis ei oleks mul sellest mingit kasu. Armastus on pikameelne, armastus on täis heldust. Ta ei ole kade. Armastus ei suurustele. Ma ei ole iseennast täis. Ta ei ole viisakuseta. Ta ei otsi omakasu. Ta ei ärritu. Ta ei pea meeles paha. Ta ei rõõmutse ülekohtust, aga ta rõõmutseb ühes tõega. Vabandab kõik, usub, kõik, loodab, kõik sallib, kõik armastus ei hävi ilmaski. Aga olgu, prohvetiennustused, need kaovad. Olgu, keeled, need lakkavad, olgu, tunnetus, see lõpeb ära. Sest poolik on, mida me tunnetame. Ja poolik, mida me ennustame. Aga kui tuleb täiuslik asi, siis kaob see, mis on poolik. Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps. Ma mõtlesin nagu väeti laps ja arvasin nagu väeti laps, aga kui ma sain meheks, siis ma hülgasin selle, mis on omane väetile lapsele. Sest nüüd me näeme nagu peeglis tuhmi kujutist. Aga siis valgest valgesse. Nüüd ma tunnetan poolikult. Aga siis ma tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud. Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus. Ma mõtlen, et kui kellelegi meist püks neist armastuse tundemärkidest elus on olnud siis me ehk võime arvata, mis on see armastus. Kas nii. Nii see on ja meel on veel piiblis paremgi valem. Aga kani ainult tegelikkuses mitte sõnades ei, ei saa seda mõista tegelikkuses, kui see teostub, siis me ütleme, nüüd on armastus Johannese esimeses kirjas neljandas peatükis on kirjutatud. Jumal on armastus ja see on kreeka keeles kirjutatud nii nagu ühe tundmatuga suurusele antakse väärtus, jumal võrdub armastus. Ja eks teie lugemi siiski oli see mõte. Nägiteet armastuse mõistmine hakkas nihkuma sellelt maiselt pinnalt igaviku pinnale. Vaat see on armastuse jõud. Armastus kannab vilja selles maailmas aga tema juur on igavikus. Summad on armastus ja see on suur samm edasi, kui me tõepoolest selles saavutaksin, Etme päevas kurragi saaksime ütelda südamest armastus. Kui me saaksime meenutada Pauluse esimest Korintose kirja, kui me saaksime meenutada Johannese esimest kirja. Kui me saaksime Jeesust meenutada, kui ta on ristil. Ta on sellest maast lahkumas. Risti all on tema ema ja üks tema lemmikõpilasi. Jeesus ütleb oma emale. Vaata, see on sinu poeg ja lemmikõpilasele, vaata. See on nii, siis peale sinu ema. Seal on see armastus mis realiseerub selles maailmas. Ja kirjutatud on lühidalt juurde. Arvatavasti on juuremärkus tehtud piiblisse siis, kui juba Maarja oli elu lõpetanud. Võib-olla Johannes sky oli vajaliku elu lõpetanud. Kirjutatud nõnda sellest samast hetkest võttis. Ja et jäitnada Kui niisugust kokkukuuluvust tohiksime, palvetada ja loota Eesti rahvale Eesti kirikule meie perekondadele siis ei ole ükski maine raskus meile üle jõu käiv. See on selge. Mõned asjad siiski on näiteks abielus. Väga palju on naisi, kes elavad teise põlves. Ma mõistan seda, kui olid sõjad väga tihedad sõjad, kus mees mehega võitles. Et väga palju oli lesk naistirit, mitte asjata ei palveta eraldi lesknaiste eest seal oht igal abiellu jäänud neiul. Ta võib kaliseks jääda. Ja sellepärast olekski nagu soovitav elada pingeliselt. Elada rutates olla õnnelik rutates kohe, mitte homme vaid täna, Jäniust käsi. See on, mida nüüd saab nagu kirikupoolelt ja piiblipoolelt öelda ja soovida. Teine asi on muidugi. Mees palvetab oma naise pärast kõigis ohtudes, ka selles, kui kuri vaenlane haigus tuleb. Paistab, et Euroopa maadel jääb vist peavaenlaseks lähemast ajast pääle juba mitte sõda enam vait haigus. Siis. Maitsete võimalusteni, mis meil inimestel on, jumal kuuleb meie palveid. Ja teeb sama kauniks meie lahkumise teineteisest. Kui me kohtumise kord on teinud. Kui mees praegu veel naisega võrreldes lühielu eaga olend peab siit maailmast lahkuma. Kui saatuselöögid siia juurde kuulub ka okupatsioon, isa maatus. Sellel just praegu otsustaval põlvkonnal see ole Me olnud vahest kerge. Aga tema pärast paletadaks. Et elu saaks võimalikult kaua selles maailmas jätkuda et saaksime kaua koos elada, rõõmsalt olla. Ja kui lahkuda tuleb. Et siis lahkumine oleks nii õnnis, Laboli kord kohtamine see on piibli ja kiriku vaatekohti, piibli ja kiriku lootus. Ja kui see lootus oli üldine rahva seas, siis on see rahvas tugev. Siis on selle rahvausu juur. Igavikus taevas. Vilja kanname õitsele siin maailmas, kannatame siin maailmas. Aga usujuur on meil jumalas ja neid rahvaid olgu väikesi või suuri ei ole võimalik kellelgi kaotada, hävitada, alandada. See oleks nagu selle küsimuse lahendus meie maailmas. Me siin Eestimaal elame kahesugust, abielu kui niimoodi ütelda, üks on see enamasti enamuses 50 aastat kestnud pitsatiga abielu. Teine abielu on kristlik abielu. Ometigi me võime mõlema kohta ütelda seda, et mitte ainuüksi laulatusele käimine kirikus ei jäta neid kahte inimest kokku. Peab olema midagi pühamat ja sügavat, mitte ainult komme, et nii tehakse. Ja nii on kombeks olnud elamise kultuur eetika, kõlblus, armastus ja patt. Ja kõik sinna juurde, mis käib pitsatiga abielu kohta. Ütleksin nii, et see pidi olema armastus, abielu, kus mõeldakse kõigepealt voodit ja mille pärast meil praegu väga muretsetakse, et see erootiline kultuur ei ole meil ikka nii kõrge ja kui kõrgel kallil tasemelias suurel tasemel korraldatakse meil kõiksuguseid missivalimisi ja ja juba abielus naiste iluhindamisi ja kui palju on luksusmasinaid Estonia kontserdisaali ees, kui seal valitakse emadepäeval missi, kui vähe on neid masinaid kontserdimaja ees siis kui seal majas kõlab midagi niisugust, mis võib kuulajale anda kaasa teda ülendavat teda igavesti alles jätvat väärtust. Meie väärtus meie väärtuste otsingud on nii lootusetult sassis, et seda sasipundart võib-olla ei oskagi kuskilt otsast arutama hakata. Ühelt poolt ei seo pitsat inimesi. Teiselt poolt ei seo kiriklik laulatus kui lihtsalt toiming, moodne toiming inimesi. See peaks olema midagi muud, mis meid teisiti elama mõtlema paneb. See peaks olema midagi niisugust, et me ka oma elus äri oskaksime ajada. Et see ärikultuur Seppetuse valskuse tüssamise, valetamise, alttõmbamise, kultuur. See ei hoia meid alles, vaid see meid hävitab ja minu jaoks on see üllatus, et Eestimaal on järsku vallandunud just niisugune omapärane kultuurituse laine. Mida te sellest arvate? Jah, ma mäletan aega 10 aastat ei ole sinna tagasi, kui lootusi oli kirikutes vähevõitu. Kui näiteks üliõpilane ei tohtinud abielluda kirikus, siis ta heideti ülikoolist välja siis pandi kiriku uksed kinni. Ja abiellute siiski altari juures. Siis tegime statistikat üle Eesti. Nendes abieludes lahutas abikaasasid tavaliselt Surd. Nii nagu kirikus loetaks, muidugi nad ainult pitsatiga abieludes lahutati esimesel abieluaastal kolmest paarist üks. Ja siis mõne aasta jooksul veel teine paar, kolmas paari ei kuku. Ega see ei tähenda, et nüüd abielus elavaid inimesi lõpmata väe olnud, mitte seda abi eluti. Uuest alustati uuesti. See on midagi niisugust, mis aga jätab asjaosalistele endile veidi mõruda maigu suhu. Mee maikuu, kuhu on tilk tõrva hulka tulla? Seda oli ja see tõrva maitse tuli ära kannatada. Tuli uuesti abielluda, tuli õppida, abielluma, harjutada abiellumisega ja abielus elamisega. Ja tuli ka elada nisust pool tingliku või külalisabielu. Selleks kõigeks ei näi praegu vajadust olevat. Muudatust on vaja mitte abielu juures, mitte abielupaaridel nagu tervikuna paarikaupa, vaid muudatust on vaja kõigepealt igal ühel isiklikult ja endas. Väga palju on ülehindamist. Ma mõistan noorte prouade valimiseks, mis esiteks seda nagu suures maailmas vanades kultuur maailmades ei ole tehtud võõrastav. See on nii nagu saaksime mehele anda noorele mehele anda naisevõtmise õiguse, et ta üle nööri hüppab. Võietta hüppab läbi tulise rõnga nagu koeri õpetatakse hüppama tsirkuses. Mitte selles, vaid tuleb mees olla. Tuleb olla kõigepealt naine ja mitte iludusvõistluse üks kandidaat kus enamus läbi kukub ja üksikud seinadele jäävad. Ma ei tea, kuidas tulla koju tagasi võistlusest oma mehe ja laste juure, kui oled ilma kohetaja, et kas on endist autoriteeti perekonnas veel? Muidugi moehaigused ja lähevad mööda, aga väike rahvas ei tohiks seda lubada. Kõik on tehtud ka emadepäeva. Mina saan meeste psühholoogiast täiesti aru, miks nii suure kella külge on pandud kõik need missivõistlused ja kuidas neid on tituleeritud, et rahvas on nüüd aldis ilule ja ja mis kõik pidi olema, et kunstionju rahvas alati hinnanud ja naise keha ilu, mis võib olla kaunim loomulikult naine, keha, naise keha on juba looja poolt ilmselt tahtlikult loodud kaunina kuid tähendab, psühholoogiliselt ma meestest on selles mõttes Arud. Kui need mehed ei tule toime ei majandusega, ei poliitikaga, ei elukorraldusega, siis neil mingis aspektis on vajalik näidata, et nad siiski mehed on. Ja see, et nad on võimelised naisi niimoodi üksteise järgi võistlema panna või näiteks kui säravalt, ütles erootika missivõistluste korraldaja Janno. Kui kenad säravad näod teil siin laeva peal praegu on, et see oli ilus, oli ju kaunis, eks ole, siis et midagi nagu erakordselt on saavutatud või näiteks kuidas on vilksatanud auväärsete ajalehtede kuulutuse veergudel rubriigid setu seksilaadsete teadaannetega. Neid avaldatakse samal ajal. Võib-olla mu võrdlus on liiga robustne, aga võrrelgi niimoodi kõike tõesti peab tegema kaunisti kultuurselt kõike siin maailmas sööma, jooma, riidesse, panema, ennast peeglisse vaatama. Missugusena ma lähen teiste inimeste hulka, kuidas ma vaatan kolleegidele silma voodis olema kultuurselt seda kultuuri väga aktiivselt õpetavad kõiksugused kobrulehed, kuigi ajalehe puudus ise paberipuudus, pidime ju suur olema. Aga selle jaoks on ruumi eetrisse televisioonis ja ja missivõistlustel ja ja ma veel ei tea, kus kõik kokku, milleks ei ole, aga ruumi on see, mis kahte inimest koos hoiab. Kui seal voodis on ära käidud, siis võib-olla rohkem selle inimesega ei taheta Köösne voodisse minna. Mingisugune muu väärtus peab inimesi hoidma koos, mitte voodi. Aga seda muud väärtust antakse salaja vaikselt piskult, kas või eesti raadioski natukene esimeses programmis, et taeva pärast mitte kedagi häirida, mitte kellelegi peale suruda. Natukene neid hommikusi palvuse hetki esimeses programmis, mida on teada, et mida nii rohkesti kuulata, kuid teist näiteks ja. See häda tuleb välja põdeda. Imelik on vaimsete haigustega. Neid tuleb ajaliselt nii kaua põdeda, välja ja ravida. Kui kaua neid on endale sisendatud? Et sõjahaavad paranevad, mitte rutem, kui pikk oli sõda kui kole taoli. Kui madalale teda siis? Ja alt ülestõusmine on raskem mäkke tõusma, Aadi raskem kui mäest laskumine. Kelguga sõidame alla, aga samm haavalt tuleme üles. Ja see seisab meil ees. On vaja tõepoolest kujutavat kunsti kujutavat taiet. Kes siis sellest iludusvõistlusest osavõtja on? Mulle tundub, et nii kaugele mindud. Iludusvõistlusel tahab auhinda saada jumal et ta on muuseas ikka loonud, loonud ilusaid naisi ilusate silmadega, ilusa kehaga. Kas see nii on? Võib-olla need asjadki on teatud mõttes meie poolt üle pakutud ja nii kaua, kui on kestnud see üle pakutuse aeg. Nii kaua peame põdema ja ravima ja plaastrid peale panema, et meie südamed saaksid terveks. Et me näeksime seda, mis on elus oluline. See ei ole sugugi ilu vastu räägitud, minu poolt. Ma ise õpetan. Kunstiülikoolis. Ja imetlen aina jumala loomingut, imetlen inimest. Imetlen seda, mis inimene või kes suudab. Aga ma olen näinud, et suured saavutused on tulnud ka tõsiselt palvega koos. Suured kunstnikud on läinud. Kii sisse, mida Raivo hakkavad, on näinud seda kuju. Meie jumal sinna sisse on pannud, kui Michelangelot käest küsitakse, tema seisab suurel arvul rahnu juurest ja tahab sealt välja raiuda. Maarjat ristilt võeti Jeesus süles, põlvedel tahab välja raiuda säält taavetit, noort taavetit. Ja kui tema käest küsitakse, miks sa ei kasuta kujuri, sirklit ja modell. Ja siis ta ütleb, et modelli ei ole justkui vaja. Et selle kivi sees on Taavet, selle kivi sees on Maarja ja Jeesus. Maal ööl tõikli ja vasaraga ära ainult ülearuse kivi ja tulevad siis esile. Nii et ilu sellisena ilu põhjust ei saa kergemeelse elu propageerimisel kuidagimoodi vabanduseks võtta endale, see on selge. Ilu on ja jääb, ilu esineb kõikides eluavaldustes. Teil on õigus kõikides, mitte ainult kunstides, mitte ainult balletis, mitte ainult maalidel, mitte ainult muusikas täis, nii kõikides eluavaldustes. Ja eriti on ilu nõnda imeliselt märgatav. Seal, kus kaks inimest kohtuvad, kus on kevad, elu seisab loodetavasti pikana nina ees. Me mõistame kõik seda. Ja kummardume jumala ees. Me näeme ilu seal kus vanaema ootab oma lapselapsi enda juurde. Laulu. Et laual on lõhnab leib, me ei saa sellest mööda. Me ei saa sellest mööda, kui hädas olevale kaasinimesele ulatatakse käsi. Püütakse teda mõista kui vanainimene, kelle käest see maailm kõige on võtnud. Kui me tema peale mõtleme, tema mõtetega kaasa tuleme, olgu haigevoodil, olgu vanades päevades, kus üksi olles on lõpmata palju vastamata küsimusi, küll on hea, kui siis toimub nagu ilu ja armastuse ülim teostamine, talguvalgus nagu valgustaks seda elatunud teekäijat. Ja me näeme tema südamest niisugust rõõmu rõõmuga läbi pisarate, nagu piibel kirjutab, nagu tulevad need, kes tulevad lõikuselt ja kannavad täispäiseid, vihkusid süles mingisugune kerge, niisugune iimese kaelaskantava kand, keele puudutamine, seon, südamekeelte helina kuulamine, võime seda kuulata teisest inimesest, teist inimest mõista lähedale saada ja lähedale jääda, lähedale jääda oma perekonnale. Niikaua kui ühist teed on siin maailmas. Ja ka siis, kui aeg Meid lahutab, kui tulevad lapsed, lapselapsed. Järgmised põlvkonnad. Vanemad lähevad ees, nooremad tulevad järele. Kui igal kevadel. Mitte ainult ei vaadelda mulluste taimede õisi, vaid ka külvatakse. Seda tahaksin nagu südames soovida. Ilma selleta võib-olla ei tulegi enam kevadet. Mulle tundub, et me praegusel ajal harimatusest kardame teatud sõnu tundmata nende sõnadega taha peituvaid mõisteid, me lihtsalt kardame näiteks sõna kristlik ja kirik, ma kuulsin ühte intervjuud, kus ühelt kunstnikult, kes oli maalinud tsükli taevased sõjaväed, küsiti. Egas ometi usklik ei ole. Ja kiiresti vastas too kunstnik, et ei ole, aga ma usun küll. Ja siis ma hakkasingi mõtlema, et me tegelikult oleme nii lollid inimesed. Et me ei tea, mida ükski sõna võiks nagu tähendada. Näiteks mul praegu on jällegi üks kirjakoht, Pauluse kiri Koloslastele siin on kirjutatud kristlikust perekonnaelust. Et kui jälle nüüd keegi kuuleb, et näe, loeb seal jutlustajad, kristlik perekonnaelu ja et mis kõik on teisem olla kõlbad maa ikka tahan vaba inimene olla ja elust rõõmu tunda ja kevadet südames kandaja. No mis asi see kristlik perekonnaelu siis on? Naised, olge meestele allaheitlikud, nõnda nagu on kohus, issandas. Mehed, armastage oma naisi, ärge olge karmid nende vastu. Lapsed, olge oma vanemaile sõnakuulelikud kõigis asjus, sest see on issandale meelepärast isad, ärge ärritagi oma lapsi, et nad ei läheks araks. Koorijad olge sõnakuulelikud kõigis asjus neile, kes isandad on liha poolest mitte silmakirjaks, nagu need, kes püüavad olla inimestele meelepärast, vaid siirast, südamest, kartes issandat, mida te iganes teete. Tehke südamest nõnda nagu issandale ja mitte nagu inimestele, teades, et te saate, issand Alt randi palga te teenite issandat Kristust. Aga kes teeb ülekohut, saab kätte, mis ta on ülekohut teinud ja ei tehta vahet isikute vahel. Jah, see on meilt veel kaugel. Me ei leia hästi nende sõnade kuulajaid veel. Kui näiteks teie praegu ütleksite, et järgmises saates te loete sealt edasi siis võib-olla keegi ei pea meeleski seda valguskiire tungi ja ei keera lahti talunud tegemist. Ta usub küll, aga ta ei ole usklik. Nii palju on olnud müra. Nii palju on olnud tühje asju, käske ja keelde nii palju olnud, ma ütleks ka hirmu Siberit, koolist väljaheitmist. See kõik oli jätnud oma jäljed. Ja seda ei saa lihtsa käiguga psühhiaatri juurde. Nii kergesti terveks. Siin tuleb hakata. Kui ma ütleksin pühapäevakoolis käima. Ja ma imetlen teid, et te seda valguskiire, pühapäevakooli olete nüüd nii kaugele viinud, nagu ta on jõudnud ja olete populaarseks saanud kuulajate hulgas. Ma tean inimesi, kes perekonniti kuulavad seda saadet ja ei saa välja minna. Lükkavad külaskäigud edasi, ütlevad, kui neid kutsutakse. Me ei saa tulla. Me tuleme pärast kuut õhtul ei saa kuulata muidu Valkski saada. See on suur samm edasi. Me peame julgesti minema templi eeskojast läbi. Ja minema templisse siis? Jaa bengali luuletaja rabindranatoguur ütleb. Ja siis avaaltari sisemine uks joones silm silma vastu oma jumalaga. Siis ei ulata enam äripäeva probleemid meid segama. Siis ei tule enam probleemi. Mis see armastus õieti ongi? Siis see on olemas, see ei ole ainult, kuidas ma ütlen midagi imelist, midagi ainelist. Armastus on siis nagu lillelõhn. Üks eesti luuletaja ütleb, mingid õitsvad kodus valged ristikheinad, tuul mängib. Ta ei too juhuslikult lillede lõhna ja varsti eestimaal õitsvate valgete ristikheite lõhna. Teatud mõttes karmi ja karedad. See on endastmõistetav, see ümbritseb meid. Siis. Pöörame teise suuna siis ei kaugeneme templi väravast vaid me elame sisse. Naastume eeskotta. Me läheme läbime Picademplidee ja avame altari sisemise ukse. Et olla jumalaga silm silma vastu. Näiteks seesama lugu on India rahvast hoidnud nende rasketel aegadel vabaduse teel. Robin ta kuuri mõju on Indias olnud niisama suur nagu vanamäed kandima. Ja kui meie tahame usklikud olla, kui me tahame vabat olla, siis meenutaksin ka mina uut testamenti, Paulust, see ei ole minu eriala, see on rohkem nagu teie eriala. Aga meenutaksin Gustavit. Tänu teile professor Evald Saag tänase külla tulemise eest taas ja eks ole nagu valgemaks läinud.