Kes meist ei teaks Eesti rahva juttu karjapoisist kes üleannetusest hakkas külarahvast valju häälega kokku kutsuma. Appi, appi, hundid karja kallal. Kui aga talumehed hangudega vikatitega kohale jooksid, polnud hunte kuskil. Veel paar korda lasid külaelanikud ainult sel moel petta. End siis, kui oht tõeliseks osutus, ei uskunud karjapoissi enam, keegia kari murti maha. See jutuke meenub mulle alati, kui kuulen või loen meie erakondade dramaatilisi avaldusi. Vasak erakonnad kirjeldavad, millisesse tupikusse juhib meid parempoolne poliitika. Paremerakondade arvates aga tõotaks vasakpoolsus Eestile täielikku hävingut. Just nagu muinasjutus. Kui lähed paremale, süüakse sind ära, kui lähed vasakule, siis upud. Pada sõimab katelt ning avalikkusel on üha raskem aru saada, mis riigis tegelikult toimub. Poliitikud ise on sellest näitemängust nii sisse võetud, et ei märkagi, kuidas nende etteasted leiavad aset pooltühja saali ees. Ning andunud pealtvaatajaid jääb seal üha vähemaks. Üheksakümnendatel aastatel reageeris avalik arvamuspoliitikale väga tundlikult. Iga olulisem skandaalimaiguline sündmus tõi vältimatult kaasa tõsise muutuse võimude usaldusväärsuses ja erakondade reitingutes. Viimaste aastate jooksul on aga võimuinstitutsioonide usalduskõver püsinud suhteliselt stabiilne. Muidugi tekitasid sellised sündmused nagu europarlamendi valimised või Lihula konflikt teatud võnkumisi ka riigikogu ja valitsuse usaldusväärsuses. Kuid püsivast usalduskriisist riigi vastu me uuringu tulemuste põhjal rääkida siiski ei saa. Tundub, et avalik arvamus on muutunud teda pidevalt ümbritseva negatiivse informatsiooni suhtes ükskõikseks. Iga asi tüütab ära, kui seda liiga palju saab. Riik toimib ju poliitikute vastastikusele kähklusele vaatamata. Küll aga langeb üha madalamale ja madalamale poliitikute ja erakondade endi, samuti nende tempudest pasundavad ajakirjanduse usaldusväärsus. Novembri alguses läbi viidud Faktumi uuringu põhjal usaldas erakondi vaid 18 protsenti ja ajakirjandust 38 protsenti küsitletud eestimaalastest. Seevastu valitsuse ja riigikoguusaldajate mitteusaldajate osakaal jagunes suhteliselt võrdselt pooleks. Millega siis ikkagi seletada, et valitsuse usaldusväärsus püsib vaatamata rahvailmsele, poliitika tüdimusele ja valitsust moodustavate erakondade madalale reitingule siiski suhteliselt kõrgena? Ilmselt sellega, et 10 aastaga on Eestis välja kujunenud suhteliselt hästi toimiv riigiaparaat, mille kõik korrused õnneks ei allu veel poliitilistele tõmbetuultele. Ohus on need valdkonnad, kuhu poliitikud otseselt sekkuvad. Ja viimased suundumused näitavad, et oma tegevusareaali püütakse üha enam laiendada. Ma ei arva sugugi, et poliitikud on rumalad ja rahvas tark nagu irooniliselt parafraseerisin ühe minu artikli pealkirja, riigikohtu esimees Märt Rask. Poliitikutel iga on lihtsalt selles, et nad kujutavad end teadvat viimse instantsi tõde ning peavad üleliigseks ja tülikaks konsulteerimist avalikkuse ja ekspertidega. Kas tõesti saavad mõned Res Publica noorpoliitikud olla haridusküsimustes targemad kui aastaid koolis töötanud õpetajad või haridusküsimusi lahendanud omavalitsusjuhid? Tegelikult tunnen ma koos Märt Raskiga muret poliitikute madala maine pärast. Kuid erinevalt temast leian, et see tapamaja tempel poliitikute lihakehade märgistamiseks, millest Rask kirjutab asub poliitikute endi, mitte ajakirjanike või rahva valduses. Ja Eesti poliitikas selle templi kasutamisel tõepoolest risti ette ei lööda. Poliitikute esmane reaktsioon ühe või teise kompromiteeriv fakti avalikuks tulekule on ühene. Tegemist on poliitiliste vastaste ja ajakirjanike katsega nende mainet kahjustada. Võimalik, et see nii ongi. Ent konkreetsed faktid on tekitatud ikkagi poliitiku enese poolt. Keegi ei saa korraldada poliitilist vandenõu poliitiku tabamiseks purjuspäi autoroolist. Kui poliitik ise enne sõitu klaasi ei kergita. Keegi ei avalikkuses üles lugeda poliitiku bordellis käike, kui neid ei eksisteeriks. Kui erakonnad hoiaks oma read sellistest isikutest puhtad, poleks võimalik midagi sellist avalikkuse ette tuua ja võib-olla keskenduks ajakirjandust siis tõsisematele teemadele. Praegu aga annab ajakirjanduse vahendusel avaneb pilt Eesti tegelikkusest moonutatud pildi. Viibisin eelmisel nädalal ühel haridusalasel kokkusaamisel Hispaanias. Inimeste seltskonnas, kes on aktiivselt huvitatud sellest, mis toimub Euroopa Liidu ja NATO uute liikmesriikide poliitikas. Kuidagi äärmiselt ebamugav oli neile internetist Eesti tähtsamaid päevauudiseid lugeda. Kaitseminister jättis laukle riigisaladused. Kõrged endised ja praegused politseiametnikud jagasid ühte armukest munitsipaalpoliitikust, kõrgkooli rektor maksis kümnetesse tuhandetesse ulatuvaid lõbumaja arveid ja nii edasi. Samal ajal toimus Riigikogus 2005. aasta riigieelarve teine lugemine mis oleks kindlasti väärinud avalikkuse tõsist ja sisulist teavitamist. Paraku kujunes põhiküsimuseks, millest kõik ajalehed kirjutasid, see, kuidas Keskerakond eelarve arutelu takistas. Keskerakond deklareeris uhkelt, et on otsustanud minna riigieelarve menetlemisel oma põhimõtete kaitsmisel lõpuni. Samamoodi oli oma tõe lõpliku võidu eest väljas valitsuskoalitsioon. Kas meie poliitikud nii koalitsiooni kui opositsiooni poolelt küsisid endalt, mida see võidukas lõpp õigupoolest tähendab? Kas võideldakse nii kaua, kuni on alles veel, kas või üks põlvepikkune erakondlane? Või seni kuni rahvas kaotab lõplikult usu parlamentaarse korra eelistesse? Mis oleks, kui katsuks ükskord selle lakkamatu võitlemise asemel ka milleski kokku leppida. Muidu võib osutuda tõepoolest raskeks vajadusel rahva käest abi leida. Siis kui hundid tõepoolest karja kallale tulevad.