Viimastel novembripäevadel 60 aastat tagasi lõppesid teise maailmasõja lahingud Eesti pinnal. Sõrve säärel. Lahkujate hulgas oli ka üks Eesti lennuväe poiste õhutõrjepatarei kes seadsid oma relvad järgmisele positsioonile Lätimaal kuldiga juures. Vaino Kallas. Kuldigas teatavasti asus ju kurama väegruppi, peastaap, seal asus, oli kogu selle rindetegevuse juhtimine, see oli kuldiga lossis ja kuna seda lossi pidevalt ründasid ja piirasid Nõukogude lennukid, siis osa meede pataljonist viidi selle lossikaitsele juba esimesel ööl, kui me esimesel õhtul, kui me jõudsime kuldiga lossi juurde, olime just jõudnud ennast maasse kaevuda, jumal telgid üles, elasime telkides, kui ründasid või tuli meil õhuhäire ja tulid need nimetatud metsavahid pommitajad, pommitajad ja need olid välja lülitatud mootoritega, nad püüdsid ju läheneda sellele lossile seal kangesti madal pilvitus oli tookord ja nad selle pilvede varjus tulid üle meie peade lendasid seal ja selgesti oli kuulda elusti, kuidas seal tiivad ja kahin on, nii kui nii kui voodilina kloppima takse, vot selline läks kogu aeg sealt üle peade ja, ja sai siis selline tõke, tuli kahuritest, avati lihtsalt tõkketuli, eks ole, aga mitte ükski ei jõudnud selle lossini välja. Kas neist ka seal pihta sai, tähendab, otseselt alla ei kukkunud seal. Aga fakt on ka see, et mitte üks neist lossini välja jõudnud ühtegi pommitamist lassi pihta ei toimunud ja üldse kogu selle aja jooksul lossi pihta langenud, mitte ükski pomm, tõke tulega hoiti kogu aeg lennukeid, pääsemine sena piirkonda ära ühe sellise õhurünnaku ajal järjekord seal oli väga tugev tulistamine oli ja hommikul oli maa täis, lendlehti oli alla pillutud, seal oli siis saksa keeles oli, tähendab et vastupanu on mõttetu kenast alla. Nagunii see Hitler on kaputt, eks ole, ja Teile garanteeritakse kõike täieliku humaanne käitumine ja siis vene keeles oli alla kirjutanud, et antud lendleht on pääsetäheks üle tule, eks ole, tol korral loomulikult kuldiga juures ei olnud meile kuhugi minna, sest rinne oli meist ikkagi tükk maad eemal ja meil ei olnudki seda mõtet, et kusagile enam minna, kuigi ka me ei tohi, ei oska ette kujutada, mis sellest Kulama kotist üldse võib saada. Siiski oli see kurama kott kindel pääs Siberi või isegi kuuli eest neljale Eesti luurele, keda heideti langevarjuga siia veel viimasel sõjatalvel punaarmee tegemisi jälgima. Eesti metsades redutamisele eelistasid mehed suusad alla panna ja suunda Lätimaale võttes otsida seal tegutsevat samasugust lätlaste luuregruppi. Kui kuuleme jutus nimetatavat kedagi politruk ikk, siis see on lihtsalt luuregrupi juhi varjunimi. Meil oli kellaajal olnud kellaaeg, oli täpselt teada, millal pidime, ei tohtinud ennem tulla ega hiljem meil oli täpselt teada, mis kellaajal me pidime seal talu juure välja tulema, leidnud talu üles, oli küll seal talu, aga ma ei teadnud, kas oli õige talu ei olnud siis me elasime siis neil on kokku, räägid, kui üles ei leia, slaseme kollase raketi õhku. Me lasime kollase raketi õhku ja nagu kollas raketi õhku, laskime, nii roheline vastas kohe üks pool kilomeetrit ja näed, me ei näinud seda talume, otsisime talu ja ta oli nii puude sees, et ei näinud seda talumit, Te ei läinud ja me tuleme tegelikult pool kilomeetrit valesti selle kõige selle suure matka peale. Siis Platus kokku, seal puidul viinapudelid lahti, nendele kõvasti söökisi läti talus, nemad teadsid muidugi, kes me olime olnud ennem ka juba metsa läti metsavendadega tegelenud. Tartus oli see asi väga hästi organiseeritud. Siis terve see punt, nad pidasid nõu muidugi politruk ja nende pundi juhtija pealist nõuet, mis teha, nüüd tantsige ühendust, saart me ikka proovisime, kogu aeg ei saanud üldse, mets on, et seda ikka hakkab lõpupoole minema, et meil ei ole midagi teha, et katsume, kas võis Kuurama koti välja saada. Võib-olla saab seal siis kuidagi, mis siis juhtub. No ja siis nendel oli kõik need tee teada, kuidas sinna saada Kuurama koti tyhi ja Kuurama kotis oligi niisugune lugu. Et sinna sisse saada, venelast läbi saada oli kerge, nendel oli väga hõreze nendest lätlastel Küba teada, kust ja kuhu ja mida sinna koti sisse saada, sinna oli tegemist. Siis lätlaste rääkisid seal Nendel neil miinid pandud miiniväljad, miniväljad, miiniväljadest läbiminek ja siis no ikke hakati meid uskuma, kas last igaükshaaval ainult üks lätlanna läks, Läti grupi juht läks kõige esimesena ja siis läks meie politruk kaasa. No ja siis üteldi, et tulge nüüd siis tulime kõik terve pundiga viiki üksteise jälgede sees. Me tulime siis Kuurama koti ilusti sisse, tänu siis sellele lätlastele. Kas seal paistis olevat tugev piirivöönd kindlustuste päris noh, päris ikka nii, et see meie üldse ei märkand, kus need kuulipildujapesad olid, nad olid seas, kus meile näidati, kus nad olid, siis me nägime neid muidu meid juures üldse näinud? Oli ikka väga vahvalt oli seal küll see sektor, kust me läbi tuli, mul küll väga ilusti kaitstud. Ja siis muidugi seal oli siis lahingumüra kuuldav igal pool selles sektoris, kus meie olime seal väga vaikne. Huvitav jah, te ütlesite, et venerindest oli lihtsam läbi, väga ei olnudki, ma ei näinud ühtegi venelast. Me tulime metsast ühtegi venelast, kuskilt mitte ühtegi. Jah, me tulime, metsamehed on, lätlastel on muidugi teada, kust see kuu ja ja siis noh, kui läbi saime, läks muidugi suureks viinavõtmiseks, joomiseks ja Brasnikuks seal. Siis oli juba tunne, et olete pääsenud. Jah, natukene pääsenud, igatahes meid viidi sisse autoga, kohe, siis viidi sinna randa kuskile tükk aega sõitsime meediumid mere äärde, ühte külakesse. Ja siis olime seal, ma ei mäletagi kaua, kas sul nädala või paari ja siis meid viidi sisse. Võib-olla isegi rohkem. No see on nagu udune, sellepärast et ma sellel ajal võtsin kahike tublisti vihina ja siis selle tõttu jäigi nii uduseks. Sealolek. Aga siis mäletan seda kindlasti, meid viidi kõik neljakesi, meid viidi sisse torpeedopaadiga, viidi meid pillousse. Sealt Kuurama kotist viidi välja pillousse ja pillaus, olime siis ühe tankitõrjeüksuse juures, oli meil korterisse, pandi meid neljakesi ja oma üksusega ei olnudki ühendust, ei saanud kuskilt õendust, me ei teadnud, kus, mis meie üks üldse juhtus, meil küll raadio kaaskatsume ikka pillas, katsume Kuuramalt lätlast katsustantsiga üldse ühendust, saan teil põimatu, ütlesite mingist ja meie gruppidega kah ei saanud, oli seal üksusel mingi number või mingi nimi? Mina ei tea, raadiooperaator teadis seda, on tema käes, olid kõik need punk unterlaagid, tema teadis, mis ta tegi, mina ei teadnud mitte midagi, mina teadsin ainult, et ma pidin teda kui surmaohusolist erapidime kaitsma oma eluga seda raadiooperaatorit. See oli minu ülesanne ja seda ma tegin. Ja siis teekond pillousse möödus rahulikult samuti väga öösel, kah kiirpaadiga selle torpeedopaadiga väga rahulikult, mitte mitte midagi, mõlemad viidi eestlased kui lätlased, ei lätlase esinejaid, lätlased Kuurama koti neide, ainult meid, neli politruk, mina juss, eestlased, ainult meie neljane grupiidi pillousse, mitte lätlasi. Lätlased Kuurama koti, nemad jäid sinna sisse, nemad ei tulnd. Kas ta nende saatusest ei tea mitte midagi nende saatusest, sellepärast oligi meilgi niisugune hirmus joomapidu, et läksime seal lahku siis nagu saime Kopenhaagenis juba sõpradeks nendega. Ja siis muidugi see hea meel, et nad meid siis ootasid meid ja tõid meid Kuurama kotine ja siis sõprus kasvas nagu. Aga mitte midagi ei tea. Need neli eestlast jõudsid küll lõpuks läände, kuid kaotasid seal samuti 11 silmist. Kuidas lähenes aga sõja lõpp Kuura maal? Ja sõja lõppu oli tõesti aimatav. Seda juba sellepärast, et Saksa väeosa tähendab need õhutõrjeväeosad, kes seal kuldiga lähedal olid. Eks nad ju tajusid on tulemas, hakkasid väga tugevalt looma kontakte kohalike lätlastega ja nad kasutasid selleks ära meie eestlaste abi. Otsekontaktid lätlaste sakslaste vahel ei tahtnud hästi toimida, aga meie abiga nad taludes hakkasid käima kontakte, käisid seal kaarte mängimas, ümber kadritalud, seal nad arvestasid, et kui võib tulla midagi, midagi sellist ikka, et võib-olla oleks võimalik ennast kuidagi segada lätlaste sekka või tähendab selliseid ettevalmistusi ka tehti, mis Budume testi postesse. Ma ütleksin nii, et Meie nooruslik uljus või tähendab nooruslik niisugune mõtlematus tule homse päeva suhtes oli vist siiski esmane, me eriti ei mõelnudki, mis sellest, mis tagajärg, võib-olla me elasime rohkem nagu seal ühe päeva. Ühe päeva tingimustes kaevast päevast päeva jah, tähendab, et ei mõtelnud ja tähendab mõtlesime siis me mõtlesime nii, et sõda lõpeb ära ja küll kõik panevad oma püssid nurka, aga eks ole, istuvad rongi peale, sõidad kuju, mis siis muud muud ei saa ju olla, seda enam ei ole. Kuhu meid rohkem veel vaja on, umbes nii, me mõtlesime siis. Aga sõja lõpp tuli täiesti ootamatult, meile me isegi oodanud tol ajal sõja lõpunädalapäevad enne sõjale Puuküll sõitis meie kahurirühma juurde meie patarei, šeff patarei ülem. See oli ülemleitnant oli. Neid kutsuti saksa sõjaväe Sheffideks. Tuli sinna, rivistati meid üles ja käies rivi ees. Nii muuseas lõi pajuvitsaga vastase saapaid ja ütles, et Adolf Hitler on surnud. Aga sõda kestab edasi. Ega ta midagi öelnud, istus autosse, sõitis ära. Sakslastele see eriti ei mõjunud, mitte midagi, see, see teada oli täiesti selline, noh nad üldse ei teinud mingeid järeldusi sellest. Aga nädalapäeva hiljem täpselt sama asi kordus. Meie ennem ei teadnudki, et oli öösel oli juba rahu sõlmitud. Sellest me ei olnud teadlikud hommikul. Seal üheksanda mai hommikul 1945 ta samma patarei, šeff sõitis autoga meie juurde rivistus mees üles. Ja Ta ütles täpselt samad sõnad jälle, sõda on lõppenud. Aga kõigil jääda positsioonidele, lennukite tulistamine, ilmastaabi loakat loata keelatud. Nii palju ja läks koos meiega mõlemaga läks auto juure, sõitis uuesti minema. See info võeti alul rivis olnud sakslaste poolt vastu kuidagi inimese apaatselt või nagu ei mõistetud selle tagamõte, eks ole. Kuid mõne aja pärast alles saadi tähendab, ilmselt teadvusesse kinnistus ja saadi teada, mis toimub kohale jõudis kohale alles, eks ole, ja toimus ennenägematu asi, saksa rivi vajus laiali, tähendab sellist asja ju saksa seisanud kunagi olla, ilma käsklusi keegi oleks tahtnud rivist lahkuda. Rivi vajus lihtsalt laiali, tekkisid meeste grupid, hakati arutama, mis edasi ja nii edasi sakslast haruldaselt, et võib-olla miljoneid kohe sadamalinnadesse Liibavisse või minna saaks laevadele kohe Saksamaale minna. Ja juba sama õhtupoolikul hakkasid rinde poolt tulema esimesed autokolonnid sakslastega, kes läksid, liikusid siis nende meresadamate poole windavi ja, ja liibovi poole. Ja nagu ma hiljem olen lugenud sellest väävlit. D kogusest oli kokkuleppes olevat nagu olnud, et 30000 meest lubatakse sealt evakueerida Saksamaale ka. Aga samal päeval parajasti kui need autokolonniga, Saksamaaväelaste ja igasuguste muu väeliikidega liikusid meist mööda lääne poole tulid järsku suurtes parvedes Vene lennukid pommilennukite lainet täna ja neid saatsid hävitajad lendasid nad meist üle, meilanud, jõua, ere, see oli sõja lõppu oli olnud juba anti õhuhäire ja kõik. Me istusime kahurite peale, jälgisime kogu aeg kahuritega, saatsime neid lennukeid, aga tulistamise käsku ei tulnud ja sead lained läksid ära. Peale selle kostis lääne poolt tugev pommid, mürinat tähendab pommitati liibovi, sadamat, seal lahkuvaid laevu ja samal ajal selle vaheajal ilmusid sinna meie kohale kuldiga linna kohale ja nende teede kohale ilmusid vene hävit töötajad, kes madallennud, lendasid üle ja tulistasid kuulipildujatest kõiki neid liikuvaid voori, mis seal oli ja samuti ka linnas. Ma nägin, kuna see koht, kus me asusena, oli linnast tükk maad kõrgemalt kuldiga, linn oli all orus sees ja oli selgesti näha, kuidas inimesed jooksid linnast välja, sinna peitsid võsa tukkadesse ja et lennukid lendasid sealt üle, tulistasid, tulistasid neid kõiki liikuvaid objekte. Ja siis sakslased ütlesid, et küllap need on need noored punakotkad, kes äsja lõpetasid lennukoolid ja tähendab ei saanud oma nii-öelda kätel proovida. Nüüd viimasel hetkel teevad selle puudujäägi veel tasa. Aga see oli juba rahu esimesel päeval ja alles kolmandal päeval tuli korralduskahurid ravi ja me ei olnud veel näinud ühtegi nõukogude või vene soldatid ei olnud näinud tol hetkele. Viisime oma kahurid sinna kuldi kalossi juurde. Kahurid koondati ja kõik raskerelvad üldse rindelt tulnud. Paljud tõid oma relvad kaasa, tähendab enam ei voori esimesel päeval kooritusena Lääne sadamate suunas, kuid juba teisel-kolmandal päeval jäid kõik peatuma kuldiga lossi juures, kaasa arvatud ka Üheksateistkümnes diviisi mehed, palju lätlasi, tulitsen. Siinkohal oleks põhjust põgusalt peatuda lätlaste väeosadel teises maailmasõjas, nendest ei ole meil räägitud ülearu palju. Lühiülevaate annab Mihhail Bent, kelle enda lahingukogemus on pärit Narva pataljonist ja rügemendist vestland. Saksa pealetungi kiire edenemise tõttu 1941. aasta sõjasuvel ei jõutud teatavasti läti mehi punaarmeesse mobiliseerida. Ja nemad olid natuke õnnelikuma seisundisse. Kuna rinne liikus kiiresti Leedust Läti ja Eestimaale välja, siis lätlased pääsesid enamusest punaarmee mobilisatsioonist ja selle tõttu oli ka nende hiljem loodud politsei julgestuspataljonide arv ja hulk tunduvalt suurem, kui meil oli kuus idarindepataljoni ja 18 politseipataljonis. Lätlastele need arvud kuskilt esimeseks 20, teisi üle 40, neil oli väga suur hulk. Aga üldarm, kui rääkida lätlaste sõjaväelastest okupatsiooni ajal saksa okupatsiooni ajal, siis ulatab ajalooliste andmete saar 40000-le. Ja nagu meil Eestiski, nii ka neil oli see kondikava ja kõige tugevam üksuseks loeti just läti diviisid, kuna Eestis oli üks ainuke diviis 20. Lätis. Kas number 15 ja number 19 ja neil oli teatav eelis meie, sest nemad said väljaõppe oma maakodumaa pinnal. Kuid nende väljaõpe algas tunduvalt hiljem. Kuna eesti leegion loodi 28. augustil 42 siis lätlastel peaaegu aasta hiljem ja nende väljaõpe jäi juba 43. aasta sügisesse ja lahingutegevus hakkasid selle aasta lõpul ja teise aasta alguses, millesse Sul on ringitud, et lätlased said loa oma leegioni asutamiseks eestlastest Silja, vaat siin on üks pluss, mida peaks ütlema, lätlased ei tahtnud säärega ennem loom hakata, kui nemad ei oleks saanud sakslaste käest vastavalt. Tõestus, et nemad saavad tagasi iseseisvuse, maksan sõnu, ma võin alust autonoomia alusel ja nemad esitasid nende omavalitsus ja sõjaväeline juhtkond ehitas pool ultimatiivse moel sakslastele ja tähendab, et tolleaegse Ostlandi juhtkonnale, et kui te tahate, et lätlased võtaksite relva ja aitaksid teil võidelda kommunismi vastu, siis selleks peab olema kaalus Nad peavad teadma, et nad võitlevad kooma täiesti järelikult on tarvis oleks saada vabaks nii nagu ka meile, ega neil lubati tegelikult teinud rakendamata, kuid eeldused selleks oli, et Läti oleks ilmselt saanud varem autonoomia kätega meie kas siis selle Böömi määrima ja põhimõtte järgi võis Slovakkia järgi seda on praeguses raskes nii-öelda. Ja see lubadus siis andis ka tõuke, et tuli rahvast lippude alla, kuid siin võib võrdluseks jälle siiski öelda ära, et meie, eestlased, pärast uluotsa kõnet veebruari esimene R 44 koondus siiski lippude alla tunduvalt. Me tarbekamalt ja kui lätlased, lätlased võtsid siiski natuke lahjemad, osa, aga kaks diviisi, nad said kokku ja ühe diviisiga oli veel niisugune lugu. Need diviis moodustati nii omapäraselt, see oli 19. diviis, millel siis veel nime ongi see, võites 42. aastal idapataljonide nime all Volhovi ruumis selle armeegrupi Nurd. Ja nimetasin teda teesi Alamäe ESS brigaadis oli teine SS infonterii brigaade mootorisiird, Läti nimi, väeosa nimedest puudus ja, ja nemad olid seal lihtsalt abijõuna. Kuna hiljem brigaadi koosseis hakkas Läänemaa, võeti need lätlased nagu nende asemele, kuid nad ei saanud staatust. Aga aasta lõpuks viidi sellest brigaadi koos välja hollandlased ja plaamlased, mõlemad viidi sealt välja. Tulevased ka ja selle tühimiku täitsid kolm Lätti tee vabatahtliku politseipataljoni ja said selle tõttu teisi jalaväebrigaadi koosseisus suurusel see sel ajal veel polnudki. Lätti ei diviisi brigaadi loodud ja sellesama koosseisu baasil hiljem juba 44. aasta jaanuaris formeeriti SS Üheksateistkümnes Grenovernide diviis ehk Läti teine. Eesti esimene Läti diviis formeeriti pärast sõda. Baasil tal viieteistkümned, aga see teise SS-brigaadi baasil loodi 119. diviis. Lätlased ei olnud halvemad sõjamehed kui meie nadolid kaitsel Volhovi paremale poole nad olid. Ühesõnaga kui meie, Eesti 20. diviis kuulus armeegrupi nord koosseisu Leningradi ringkonna siin siis lätlased asusid meie paremal tiival ja olid 16. armee Meie vasaku tiivakaitsjad kaardi peal loksuda ja vaadata seal kuskil Novosokollik juures oli vasak Poola tiim järgmine tiiv ulatas juba mittevskini ja 44. aastal see oli juulikuul, kui algas suur Valgevenemaal operatsioon nõndanimetatud Bakratioon siis rünnati seda ala, mida kaitsesid läti diviisid Vene 10. kaardiväe armee poolt lõigus, mis oli 32 kilomeeter Trinde pikkust ja mida kaitsesin kaks läti saksa diviisi lõikas eraldas siis 18. armee 16.-st, nii ja selle, mil ma vabandan, Kuueteistkümnenda armee B-grupi keskvasakust tiivast, seal oli sel ajal üks ohtlik moment, miks saavutas edu, et seal oli 32 kilomeetri tühimikud, venelased murdsid sisse ja seda tühimikku katsid kaks läti diviisi. Kaotused olid tohutud, läti diviisid olid määratud hukkamisele. Nad pidid kaitsma sõda tühimikku lõiku, et anda võimalusel saksa Taganeda või, või taanduda uutele positsioonidele. 15. diviis löödi puruks, sealt järgi ainult riismed, praktiliselt olid järgi jäänud kahest diviisist kuskil rügemendi suur nõksus ja siin peab muidugi süüdistama Saksa väejuhatus, et nad teadlikud panid ette Baltikum, inimesed selleks, et kaitsta oma vägesid, teada oli, need hukkuvad ja juba kuu aja pärast oli siis Lääne-Preisimaal diviisis uuesti 16870 võitlejad. See oli 15. diviisis, need olid siis Lätist, ma küll ei teadnud mehe, need olid neetud samal ajal ja nagu meil Eestis viidi läbi mobilisatsioon 25. aasta meest oma 20 kuuendat aastat oma hetkel olid pikendused antud, need muudeti kõik ära ja võeti täienduseks ära ja saadeti sedasama nende diviiside komplekteerimisega. Praktiliselt võib öelda nii, et 15. diviis ehitati üles otsast peale. Ja nüüd on ju teada seda, et 19. diviis pidas väga palju lahinguid oma kodumaa pinnale ja taganes pidevalt ja jõudis Kurakoti kuramaale kohe maha ja 19. diviis võitles Kuramaa kotis kuni üheksanda maini kapituleerumiseni kapituleeruma punaarmeele. Nii kurb kui see ka ei ole. Selle vasta, kelle vastanud võitlejatel tuli alla vanduda. Kapitulatsioonijärgne kurama kevadel 1945 Vaino Kallase mälestustes. Kuid see on üks, üks minule arusaamad, tuia, Iseäralik õhkkond valitses seal kuldiga lossi juures. Nii Saksa kindralid kui Vene komandörid elasid seal lossis, Saksa kindralid, tal oli alles jäetud käsirelvad, tähendab, nemad kandsid püstolid, aga nad ei tahtnud kanda. Ta, ja üldse kõrgemad ohvitserid ei tahtnud keegi kanda saksa raudriste kaamerat, eks ole. Kõike muud tunnused olid neil alles. Igal õhtul toimus meil üldine rivistus lossi esisel platsil, kõik need, kes olid sinna koondunud Saksa väeosad ja vene väeosad oli kahepoolne, korrapidaja oli korrapidaja ohvitserile saksa Korabeda ohvitser, rivistus üles sakslased. Või siis lätlased, 19. diviisi mehed ja vene korrapidamisrivistasid Armee, lähed sinna ja siis tulid lossist alla, mõlemad kindralid, ma mäletan, nende hulgas oli alati naispolkovnik, oli venelanna tulid sealt alla koos saksa kindrali taga ja siis need raporteerinud ette kanti ette üleloenduse õhtused tulemused. See toimus siis mitu õhtut järjest. Niikaua kui ühel päeval rivistati kogu see seltskond siis seal üles, kes oli sinna koondunud Saksa relvajõududest või tähendab kõik alaallohvitseri koosseisus kuni rea meesteni, kuna ohvitserid alustasid teekonda Riia randa autodes. Ja noh, teatavasti hiljem me oleme kuulnud ja rannas neist osa isegi hukati nendest ohvitseridest. Kaks kindralit lasid ennast juba sõjale valgurses maha, Kuldigas meiega alustasime jalgsimarssi Vainode suunas. Vainode on üks ikene asula Leedu-Läti piiril. Liikusime suures kolonnis, oli mitu kilomeetrit pikk ja meie saatjateks oli hõredalt, ainult mõni üksik punaväelane seal iga paari-kolmesaja meetri tagant tuli automaadiga punaneväelane, kes koos selle kolonniga sammus ees oli üks ohvitser ratsahobusega ja taga tulid siis hoburakendi, kus olid peal siis haiged, kes ei suutnud käia ja köögivarustus ja katlad ja nii edasi. Tulite selle kolonni lõpus, siis tuli ja liikusime sõna vaimude poole, kaks kaks päeva, üks öö Scrundas vist ööbisime ja edasi liikudes me liikusime ka läbi endise rindejoone, see oli täiesti maatasa tehtud seal, kuhu Ta on vaatepilt, mis seal Johannes kurama rindejoon, see oli täiesti must maa, isegi kivid olid puruks lastud seal ja on ette kujutamata, kuidas inimesed seal üldse selle tulele vastu panid. Sest me mitmeid ja mitmeid tunde läbisime seda rindejoont. Ja jõudsime siis õhtuks juba teise päeva õhtuks Vainode laagrisse, see oli siis juba esimene nii-öelda sõjavangilaager seal, mitu suurlaager meie saabudes sinna, seal olid juba väga palju sakslasi oli seal ees, seal tuhandeid oli seal ees juba, oli päris raske telkimiskoha leidmisega, see oli väga suur selline karjamaa, kadakane ja madalate puudega põõsastega karjamaa, kuhu me siis lõpuks leidsime koha, kuhu oma telgid üles panna. Ja aga siis oli suur veepuudus, kuskil ei saanud vett ja kogu selle rännaku aeg oli ka raskusi teesaamisega joomisega. Kohutavalt kuumad ilmad olid siis maikuus ja raskus oli joogivee saamisega, sest aega rännaku aeg oli niivõrd vähe ja kui kusagil mingi allikas või kaevu leitigi, siis lihtsalt me esimehi oli niivõrd paljutki, et kõik ei saanud sõna juurde ja me polnud juba tükk aega pesta ennust saanud korralikult ja siis me läksime paari eesti poisiga läksime niisama otsima vett. Laagrist, kusagilt ei leidnud midagi, aga seal oli hõre niisugune traataed ümber hästi hõre, traataeda või sallutav, suured augud olid sees. Ronisime läbi selle traataia, läksime ühte tallu, seal oli suur punt poliveepump ja sealt siis pumpasin endale vett kaela ja teeme siis katelokkidega laagrisse vett ja siis tagasi minnes oli hämarik, ma vaatasin, kas ma näen ka mõnda valve soldatid kuskil, eks ole, mitte kusagil mitte ühtegi näha ei olnud, tähendab, see oli täiesti täiesti ilma valveta laager oli siis seal. Kuid selles laagris saime olla ainult ühe, järgmisel hommikul ilmus meie juurde Sänna üks vene ohvitser, kes rääkis päris rahuldavalt saksa keelt, temaga kaasas oli üks seersant automaadiga ja ta küsis, et kas siin on olemas balti rahvaid ja meie sakslased muidugi ütlesid neile, et siin on meil eestlasi olemas. Ja siis ta andis meile tund aega ettevalmistusi. Ma tulen tunni aja pärast tagasi, et me lähme teise laagrisse. Ja nii oligi, pärast ta tuli tagasi, vahepeal me olime siis oma asjad jõudnud kokku panna nii palju oma isikliku asju, mis meil järel oli, olime jõudnud ka hüvasti jätta sakslastega, sest me aimasime, et ega elu teenida nendega kokku ei vii. Ja siis me sammusime või marssisime koos selle vene ohvitseriga. Meid oli umbes 10 12 poissi olime ja see on meie hulgas ka paar läti lennuväe abiteenistusse lastele ja kolm või neli kilomeetrit eemal võis olla ka rohkem, vist oli üks teine laager, aga see oli juba tõeline, laagris oli korralikud Pattaya ümber piiratud, seal olid valves soldatid ümber, koertega käisid niiviisi. Ja seal olid siis kõik nõukogude rahva sees selles laagris ööd, kodumaa reeturid, seal olid kodumaa reeturid, seal oli kõigepealt, kes nad olid, suurem osa olid seal saksa poole vangi langenud. Punaarmee soldat. Neid oli seal enamuses siis teine, suurem kontingent oli Läti 19. pataljoni mehed, diviisi mehed, diviisi mehed, andestust, ja, ja siis olid plassovi mehed, laserimehed olid seal ja siis loomulikult noh, meie väikeses koguses siis Eesti lennuväepoissi väga väikeses koguses, olime seal. Ja siis oligi niiviisi, et see laager oli tehtud ühe täiesti lagedale põllule. Sel päeval justkui me hakkasime sellest Vainude sakslaste laagrist marssima või kõndima sinna balti rahvastele laagri poole või reeturite laagri poole hakkas sadama väga tugevat vihma, seal oli küllaltki savine maa ja kui me sinna jõudsime, siis laagriplats oli täielik savi lödi, mis oli kuni kederluuni, tähendab, saapad vajusid sisse ja vot sinna kohta pidemeid otsima endale telkimise kohta. Aga mitte ühtegi jalatäit kuiva maad kuskil olnud, kus oleks saanud telki üles panna. Käisime mööda seda laagrit ringi, otsisime, ei leidnud. Ja siis juhuslikult kohtasime seal värava juures sedasama leitnanti või ohvitseri, kes meid olisena toonud, kurtsime talle siis oma hädad, meil ei ole kusagil oma telk üles panna. Et ei oleks midagi kasvõi oksi või midagi alla pannud, nii ei saa ju olla. Ja siis see andis meile ühe punaarmee soldati kaasa. Ja ütles, et eemal paistis selleks metsatukk. Minge sena metsad, võtke sealt oksi või toogemal midagi siis alla. Too oli üks vanem punaarmeelane pikk püsseli, ta lohises mööda maad ja see tuli ähkedes meie järel kogu aeg. Me läksime ees, jõudsime metsa juurde, siis nii palju saime aru, ütles, et tema metsa ei tule. Et kui tema laseb ühe paugu, tulgu meie metsast välja. Jätkab Mihhail Bent. Väga paljud nendest lätlastest, tundes kohalikku olukorda legaliseerisid, võtsid erariided ja sattusid metsadesse, millest hiljem tuligi välja nõndanimetatud nende metsad, metaliikumine, metsa, metsavennad, aga nad said säält tugeva. Esiteks oli hea relvastus, millega ta metsa läksid. Ja teiseks oli ju valida kasuma maa, vaba mett või punavangilaager. Kuidas õhtu pleki avalikkus praegu teise maailmasõja ajal vormi kandnud ei ole, otsest andmeid ma ei ole, netis käin praegu ka nii palju, kui ma olen kuulnud eriti palgameestega meie meestega. Lätlased austavad omi vabadusvõitlejad minu arusaamise järgi rohkem ja julgemalt kui meie. Esiteks on nende vabadussammas püsti Läti ise, aeg olla sellised ausambad, vabad sammas kab punase taastuv elada üle ja elab see vabadussammas ka praegu. Läti vabadusvõitlejad kogunevad igal aastal ümber selle Vabadussamba kui iseseisvuse sümboli pealinna südames. Kusjuures nendel on ka riiklik toetus taga niimoodi riigikogulaste näol kui ka valitsuse näo ära. Nad ei häbene oma selle ajalugu, nad võivad seda rääkida, kuigi nende nagu endine suur vend idanaaber taunib seda asja, ei pööra sellele otseselt tähelepanu ja nende põhimõte on see, et nad austavad nii. Läti langenud inimesi mälestavad neid kokkutulekuga, neil ei ole mingeid agressiivseid plaane. Aga maa riiklikult ei oska öelda, kuivõrd hästi on Läti riikliku sotsiaalabi nende retro enam selle kohta mul andmed puuduvad. Minu arusaamise järgi meie meeste särgi lätlased, ausamad meie suhtes tähendab vabaduse suhtes julgemad ja kokkuhoidlikumad ka. Nad hoiavad omavahel kokku ja nad hoiavad nagu püha mälestus, seda võitlust nende rahvas põhirahvas hoiab rohkem kokku, nad austavad möödunud. Nad julgevad selle sellest, keda julgevad otse silma vaadata ja julgevad ka avalikult tegutseda. Mida meie juhtkonna kohta siiski öelda ei saa? Jätkame sõjajärgselt Lätimaalt. Vaino Kallas. Ja nüüd juba hakati meid päris tõsiselt pinnima, tähendab miks me oleme Saksa sõjaväes, eks ole, kas meil ka relvad olid, kas püssi lasime, eks ole, keda need tulistasime nii edasi ja nii edasi, kõik hakati täpselt pinnima, kuid me oma üle kuulamistes kõik poisid rääkisid, et noh nii-öelda Peikesena stsena lennuväe abiteenistuse nime taha, eks ole, tead, et me olime ainult sakslastel nii-öelda sed säärikute vuntsijaid, eks ole, kandsime laskemoona eteni ja see rohkemat me midagi ei tea ja me ei olnudki soldati kohustustes olime sõna võetud niiviisi. Ja kui palju nad sellest meie olukorrast teadsid? Raske öelda, sest kõik oma sõduriraamatut, pildid, kirjad, kõik need asjad kõik. Me hävitasime enne sõda ära, meil ei olnud mitte midagi, mitte ühtegi tunnistust meie kohta ei olnud. Need olid kõik juba hävitatud. Ja siis peale seda ülekuulamist osa meie poisse juba viidi sealsamas olevates veel kolmandatesse laagritesse, meid hakati ära lahutama. Ja see oli kusagil, jah, juuni teisel poolel, kui me alustasime jalgsimarssi sellest Vainode laagrist välja, öeldi, et me läheme kusagile Riia või Jelgava kanti. Jällegi, see marss kestis kaks päeva, olime teel, aga samades tingimustes kui eelminegi, kord saatjad, meid oli hästi vähe, aga enne seda toimus väga põhjalik läbiotsimine. Tähendab, laagrist välja tulles otsiti täielikult läbi, lasti ära võtta jalanõud, kõik jalas, sokid jalast, eks ole, kõik taskud keerati pahupidi ja loomulikult kõik, mis meil vähegi parem asja oli jäänud, need läksid kõik eraldi telgiriide peale. Mul oli siin üks täitesulepead ja need asjad, mis seal kellad ja need läksid kõik minema, neid enam tagasi saanud. Mul oli veel üks randme, too oli mingisugune emalt, olid haritud ja see muidugi läks kohesele läbi, otse rinnataskusse ja nii edasi, nii et seal tehti meile jah, väga korralik puhastus seal. Aga me arvasime, et noh, et kui me koju saame, siis me võime teile need asjad kõik loovutada, ju ma ikka koju saame, sest meile räägiti, et et kusagile Riias või Jelgavas hakatakse meile dokumente jagama. Ja nii me siis marssisime ilusasti. Käisime metsades ja, mis kõige loomulikum mõlemal marssi ajal, lätlased käisid ära oma kodudes, kes mööda läksid, oma kodukohtadest. Tulid tagantjärele tähendab seljakotid seljas moona täis kõik, eks ole, toidu mon kaasas, kõik tulid dokumentide järele, eks püha lihtsameelsus, püha lihtsameelsus ja ja kui me jõudsime niiviisi, siis Jelgavasse Jelgava linna külje alla jõus jõudsime just kusagil jaanipäeva paiku, väga ilusad ilmad olid ja ööbisime veel ühe jõe kaldal. Käisime selles jões ujumas, saime esimest korda üle pika aja, saame ennast vette kasta ja pesta, sest me olime tõesti läbi kuivanud higist ja sellest kuumusest kõike marsist ja tolmust ja nii edasi. Ja magasime rahulikult veel selle öösel jõe kaldal oma sealt plaanide või telki riiete peal, sest töö oli hästi soe. Järgmisel päeval marssisime läbi Jelgava linna, mis oli tõesti varemetes kõik. Ja väga palju lätlasi tuli välja, sest meie kolonnis oli ju palju 19. diviisi mehi. Tekkis Läti diviisi mehi, 19. Läti diviisi mehed ja ja siis lätlased seal hakkasid nendega kontakte looma, noh igaüks oli huvitatud ju oma lähedaste ja saatusest ja küsiti ja nii edasi. Ja eriti need konveieri ja neid oli vähe, et sellele nagu erilist tähelepanu ei pööranudki, lubasid ka kõike seda teha. Ja siis me jõudsime kusagile kaunis raudteejaama lähedale, minge Lätti Jelgavas suhkruvabriku territooriumi lähedale, ühe laagri külje alla ja noh, nii kaua oodati, kui see kolonn jõudis kõik sena külje alla kohale. Seppik, kolonn viskasime oma seljakotid kõik maha sinna ja viskasime külili maha, jääme nüüd ootama, mis edasi saab. Ja siis järsku tulid need sinipunamütsi, mehed. Me olime ümber piiratud, piirati meid ümber, oli kuulipildujate ja koertega ja selline. Ta oli meil ümber kogu sellel suurel kolonnil. Ja siis mõne aja pärast tulid välja seal need NKVD kõrgemad ohvitserid seal olid naisohvitser, oli seal palju ja hakati nimekirju kontrollima, tähendab, kontrolliti siis nimeliselt kõik, kutsuti välja ja siis läks läbi läbiotsijad taheliku sõna tõsises mõttes oli seal ahelik, kohe seal oli kümmekond kümmekond NKVD last, oli mõlemil pool nisust ahelikus, selle vaese läksime läbi nagu Kadal nägu, kadalipus, läksime läbi ja seal siis korjati meil kõik kõik asjad ära, tähendab nahkrihmad lõigati kõik seljakottide küljest ära. Siis vöörihmad, püksirihmad võeti ära saksa need nuga, kahvli harud, kahvli harud, et ikka kõik ära, kõik terariistad, nõelad, mis olidki õmblusnõelad, kõik kõik sellised asjad võeti puha ära ja siis läbi värava ja siis seal laagris, kas te ikka mõtlesite veel, et saate koju? Siis juba alles taipasime, milles on asi tegelikult siis me alles märkan, sest et selle laagri ümber olid ka need laagri valve tornid, seal olid prožektorid, seal olid koerad, siis mäles, taipasime, kuhu me olime ise vabatahtlikult marssinud, kuigi tee peal oli meil täielik võimalus ükskõik metsa minna ja kuidagi kasvõi kodu poole marssida. Muide, milliseid juhuseid ka oli, Eesti lennuväepoissi tuli ära Saksamaalt Eestisse ja meil oleks seda võimalik võib-olla teha olnud, aga oma naiivsuses lihtsameelsuses marssisime ise sõnantkavede laagrisse sisse.