Te olete alati olnud ühiskondlikult väga aktiivne inimene, praegu heliloojate liidu juhatuse esimehe amet püsib. Aga kas muud ühiskondlikud kohustused on nüüd ära jäänud või on nad kuidagi varjatumad? Pedagoogitöö muidugi selle kõrval? Praegu ei ole mingeid ühiskondlikke kohustusi peale ameti töö, vanasti see oli nii ette nähtud. Kanti üks amet, siis oli kohustus vastu võtta ka palju teisi ühiskondlikke töid mõnes komisjonis vahest tuleb ikka osaleda. Üldiselt ma tegelen küll praegu peamiselt oma loomingu oma tudengitega. Kuidas see nüüd pärast niisugust suurt igal pool istumise kohustust mõjub, on see meeldiv või, või on mingi tühik? Esialgu, kui vähemaks jäi, oli isegi võib-olla tõepoolest niisugune tühiku tunne. Nüüd hakkan kuidagi harjuma, pedagoogikoormus on ilmselt küllalt suur, ei ole pool koormust eriala tudengid ja siis ma teen endale eriseminari muusikaliteratuurist. Õpetan ka kastratsiooni ja veel mõnda teist distsipliiniga, noh siis seda tüütaks ikkagi jätkuma, seni jätkub, kui on tudengid, kes tahavad kompolistaks õppida angest puuduste ameti, märgata aiale. Praeguseni mitte eriti, aga kui tulevad suuremad õppemaksud ja kes siis teab, kui paljudel jätkub võimalusi õppida, kui pikk on praegu teie pedagoogistaaž? Makasin tööle konservatooriumis 68. aastal. Väike paus oli vahepeal igast tudengist tegelikult, aga ma arvan, et rohkem on loomingu peale jäänud edukamalt tegutsenud Erkki-Sven Tüür. Raimo Kangro, keda ma õpetasin kaks aastat hiljem konservatooriumist lahkusin, siis jätkas Tamberg minu tööd. Raimo Kangro. Tõnu Raadik lõpetas möödunud aastal minu meelest väga huvitav inimene. Väga andekas inimene. Kuigi ta peamiselt näitlemisega tegelev teisigi toredaid õpilasi olnud igastühest võib midagi rääkida, huvitavad. Ma arvan, et iga õpetaja annab õpilasele midagi midagi erinevat ja sellest kõigest kokku pluss isiklikud omadused, formeerub siis lõpuks see noor inimene Mida teie õpetaja teile andnud kes kõige rohkem? Ega õpetaja ei saa kunagi pähe toppida tarkusi. Ei saa lisada kellelegi andekusega mitte midagi sarnast kõige tähtsamal õppejõu juures alati olnud tema isiksus. Ja mõnikord on võib-olla kõige sügavama jälje jätnud need õpetajad, kes elik tundeid ei saanud, aga kes ometi isiksusega isiksuse võluga palju aidanud minu enda kujunemisele kaasa. Ja selliseid inimesi on nagu Tartus Artur hoonel jumalal. Ma jälle tema juures tegelikult õppinud, aga ta oli üks minu parimaid sõpru ja konservatiivne Jürimäe aloud, palju pedagooge, näiteks Heimar Ilves juures, ma olen ka õppinud vist mõned tunnid praktiliselt ainult. Aga sellele vaatamata käime läbi tänapäevani ja ma usun, et on vähe neid õppejõude, kellest võiks rohkem kasu olla kui tema taolisest temad alles kõik konservatooriumi tudengid, kes vähegi on tahtnud temaga kontakti pidada, väga palju kasu saanud. Märkamatagi. Aga õpetamise konservatooriumis oli ta sunnitud ammu lõpetama ja otseselt õppejõud on oma tööd minu meelest alati hästi teinud. Oleks ise ainult kõike vast osanud tollal võtta, ma kardan, et õpetajad on alati andekamad olnud, kui võib-olla mina tudengina palunud konservatooriumis on kõik õppinud nii palju kui mina neid mäletan, alati püüdnud oma tööd kuidagi südamega teha ja ka keskkoolis on alati olnud väga toredaid õpetajaid. Nii palju kui ma mäletan mingitest väga ammustest kokkupuutumisest, siis kui teie olite veel tudeng, jah. Ma tean, et mind hämmastas see, kui paljude igasuguseid filosoofiaid uurisite ja ja lugesite kõiksuguseid asju ja noh, sel ajal võib-olla see üldiselt nii suur muud ei olnud ja neid asju, kui oli raskem kätte saada natuke ja kust pärines see huvi? Eks teatud eas ikka tekib suur huvi niisuguste salapäraste asjade vastu siis on tahtmine teada palju filosoofiast ja tollal ma tegelesin ka päris salapäraste teadustega parapsühholoogiaga. Just need olid asjad, mis siis ei olnud üldiselt moes, nüüd pärast on nad nii noh, võib-olla pisut vohama löönud ja näiteks kõik see suur idamaade filosoofia huvi ja ma tean, et teil oli see väga noores eas Samas oli küll, jah, praegu mammuti konservatooriumis ten seminar Idamaade muusikast, just. Aga minul on see müstik ka ammu kadunud, sest ma olen nendes maades saanud ka õnneks reisida ja näinud asja lähemalt ja ma olen ka saanud väga palju lugeda parapsühholoogia kohta. Ja selle tõttu niisugused asjad mind nüüd enam väga ei tõmba. Vähemalt. Ma ei lähe aneks, kui ma loen lehest, et kuskil on jälle järjekorda ufo lennanud. Maht on niisugust asja ikka huumoriga. Samuti igasuguseid jutte telepaatiliste seanssidest ja, ja igasugustest illusenistide lõksudest. Aga paljud inimesed, kes võib-olla pole seda rahastust saanud, nii palju materjali läbi uurinud meeli usuvad taolisi asju. Teie kasvasite nendest lihtsalt üle, sellepärast et süüvisid enda asjade juurde nii sügavamast. Nojah, ja teiseks, mul alal ka teaduse ja tehnikahuvi, nii et ma olen kas sellelt poolelt oma võimete piires muidugi kirjandust uurinud. Kas see huvi püsib siiamaani see pisik tõepoolest siia maal, ütleme nüüd need viimased 30 40 aastat. Siin on üldse olnud ju vapustavaid tehnilisi saavutusi ja, ja avastusi. Nojah, ja väga palju on niisuguse avastuse, millest jällegi laiemalt kirjutatud. Need pakuvad mulle alati väga palju huvi. Igatahes ma ei ole vist küll 30 aasta jooksul tellinud ühtegi muusikaajakirja või ajalehte měsíci sirpi kunagi tellinud, ma olen teda muidugi lugenud, sirvinud, mõnikord kioskist ostnud, aga samal ajal tehnika ajakirjandust olen ma küll tellinud auka, siis käib mul kogu aeg seda, ma olen kogu aeg populaarteaduslik. Lasen minu võimetele vastav. Päris teaduslikku kirjandust maaga muidugi lugeda ei saa ja mul ei ole sellega tarvis. Mind huvitab üldiselt olla asjaga kursis ja no siis ma olen ka palju kirjandust saksa keeles, mida ma kätte saan. Ma olen paljudes teadustest huvitatud kõigist huvitavatest asjadest mida inimene on teada püüdnud saada, veel teada saanud maailmast ja maailma salapärastest asjadest. See kõik mind huvitab, kuidas bioloogia või inseneriteadus. Aga muidugi, ma olen diletanud sellel alal, see on täpselt samuti nagu väga paljudel inseneridel on jälle hobiks muusikat. Kas ka mõned teie tudengid on niisuguse tehnikahuvi nakatuse teilt saanud või või on see rohkem oma asi? See on nagu omasi tudengitega te neid asju ei aruta, oi, ma olen arutanud kõiki asju tudengitega, ega ma ei ole kunagi valinud teemasid, mida tudengitega tohiks rääkida, mida mitte, muidugi eriti kui nad on juba lõpetanud õppeasutuse, siis nad on juba päris kolli ja naeran kolleegidega. Seda on vist üldse võetakse tudengit ikkagi, kui kolleegi mitte, kui õpid. Praktiliselt jah, algusest peale. Ja tegelikult vist kedagi heliloojaks õpetada ei saa. Ma arvan, et saab, saab, ma arvan, saab. Mul kunagi isegi on tekkinud idee, ma tahaks kirjeldada kompositsiooni õpikut, seda pole ju enam minu teada, ei tea, mis ajast püütud teha. Möödunud sajandil üritati küll raamat kuidagi uuritakse, jah, aga nüüd tasuks täitsa üritada midagi sellist välja mõelda. Kunagi, kui aega rohkem tekib ei pea selle tõsisemalt mõtlema hakata. Aga ma arvan, et kompressiooni saab täiesti õpetada isegi inimesele. Kes ei ole võib-olla eriti andekas, kellele suurt fantaasiat tähendab grafomaanlikult teost kirjutama head teost muidugi. Kirjutama seda tõesti õpetada vist ei saa, ma arvan, hageja teostoppi välja kukkuda, vähemalt ideed on mul olemas. Mismoodi võiks niiskust petamist kujundada ja lõppeks looming on suurel määral seotud ikkagi tehnilise tööga, mis on igal juhul treenitav õpitav diletantide kujutus loomingulisest tööst, et keegi suure vaimustuse võtab seal valge lina ümber pea ja siis kuuvalgel seal hakkab mingit geniaalset teost kirjutama, nii ei ole ühtegi teost maailmas kirjutatud. Kõik teosed on kirjutatud suure vaevaga. Näiteks päris huvitav oli kunagi välja arvutada koos vetamaga tegema, kui palju Mozart kirjutas päevas muusikat. Alati on ettekujutuses, ta kirjutas kohutavalt kergelt ja ja jäi umbes niisugune mulje, et paari päeva kooper valmis. Tegelikult on ta keskmiselt päevas kirjutanud ainult umbes üks minut muusikat. Hammas pika loomingulise vältel. Tähendab, ka temal ei olnud loomingut kirjutamine mitte kerge ülesanne seal alati kõigile raske üles. Kergelt ei tule midagi, pärast näib, et kõik on kergelt tulnud. Teie näete oma teostega palju vaeva, kohutavalt palju. Tegelikult ma arvan, et minu mustandit, mis ma teoseks kirjutan ületavad õige mitukümmend korda selle valmis teose mahu. Need on mustandit, mis ma juba kirjutan üles tõsis arvamises, et see on väärt üles kirjutada. Kui palju siis niisama peas veel mõtet keerleb, mida ma ei hakkagi üles kirjutama, see on iseküsimus. Nii et teose kirjutamine raske asi ja ta ei lähe kuidagi kergemaks. Kunagi ei ole sellist tunnet vähemalt minul olnud ja seda räägivad paljutki. Tõsiseltvõetavad kolleegid, kaad. Et igat teost kirjutama asudes on täpselt selline tunne, nagu asuks esimese teose kallale. Ei ole varem proovinudki midagi kirjutada. Kas meil tuleb välja või ei tule välja? Nii et see amet, mida ei saa kunagi öelda, nüüd ma olen vilunud ja nüüd on kõik käes. Ja lõppeks vilumus muidugi on, aga aga siin tekib see moment, et, et palju asju on ära tehtud. Nüüd tahaksin teha midagi muud, mitte seda. Mis saab kindlasti ka kindlasti ka seda ja eks muidugi on mingil määral enesekindlust ja julgust asuda kirjutama teost. Julgust tellimus vastu võtta. Aga kust tuli julgus minna kompositsiooni õppima? Kas te olite kooli ajal ka niisugune noor geenius, kes kooli jaoks tegi lugusid või? Ei olnud. Tähendab, ma koli all peaaegu ei tegelenud. Loominguga väga vähe. Ma hakkasin paralleelselt muusikakoolis ja ma tegelesin sellega küllaltki vähe, tollal alguses ma olin, siis ma ei tea, mis kaheksa aastane, umbes nii kusagil sealkandis. Siis ma võtsin väga tõsiselt loomingut, siis ma tahtsin väga muusikat kirjutada ka hiljem kuidagi elu kui ennast nõndamoodi, et ei saanud muusikaga nõnda palju tegeleda. Alles pärast sõdaskumaks klaverit õppima, siis pikkamööda tekkis ka väike huvijale loomingu vastu. Aga millest see kaheksa aastane suur loomingupuhang, kas oli mõni konkreetne eeskuju või või lihtsalt sisemine sund, nagu on väga ilus öelda loomingu kohta? Oh, ma ei usu, et sisemine sund kedagi kunagi paneb kirjutama midagi nii rasket tegevust, ei võtaks sisemisse sünni nimel üldse ette, nagu on looming. Tollal ma õppisin Peetri kiriku organisti karistuse juuras endise nimega Kärt. Ja temal oli niisukene õpetamismeetod, et nii palju kui õpilane õpib klaverit mängima, nii palju, peab ta endale ka suutma ise muusikat luua. Või see on täitsa huvitav, seda vist enamasti rakendada. Ja, ja siis ta esitas igasuguseid huvitavaid nõuded, mis oli alguses väga huvitavad. Ta soovitas näiteks Peetri kiriku kellad üles kirjutada kõla järgi ja igasuguseid niisuguseid toredaid ülesandeid andes lapsele muidugi põnev. Ja siis tahtsingi kirjutada muusikat. Ma kirjutasin neid jah, umbes selles vaimus. Nagu olid lood selles klaverikoolis, mille järelama klaverit õppisin. Kaunis primitiivsed, aga mõni lugu on siiani meeles. Aga siis tuli muusikakooli Tallinnast heliloojate brigaadi, tahad, nagu tollal nimetati, Nad tulid talente otsima. Siis tuli, mine õpetajal Alexandra sarvel meelde, et mina olen ka ikkagi midagi kirjutanud. Ega ta hea meelega vaadanud, et ma kirjutasin, sest ta juba Cartilised. Et kui ma kirjutama hakkan, siis juhtub nii nagu Jaan kohaga jätab klaveri mängimise ära ja läheb Tallinnasse kompositsiooni õppima. Ehk siis nii juhtuski, muidugi. Ja see brigaad siis leidis siis minu teosed on huvipakkuvad ja arst saingi Eugen Kapilt kirja. Ja seda ma siis lõpuks ka tegin. Tulingi muusikakooli kolmandalt kursuselt kohe konservatooriumisse, mul ei olnud mingit tahtmist sõjaväkke sattuda, ma pidin kiiresti sealt ära tulema. Ja nii mul õnnestuks pikapeale sõjaväest kõrvale hiilida. Ja nii ei olegi sõjaväes käinud? Ei ole püssi oska lasta. Mina olen eluaeg isegi kärbse ikka püüdnud peoga kinni püüda. Mul on suur osa osa selle suhtes jäik aknast välja viia, aga mitte teda ära tappa. Mulle meeldis putukat tappa, mis ma siis. Mis ma siis veel räägin? Inimesele võiks lasta pihta. Teid on armastanud muusikakriitikud nimetada ikka linnainimese elutunnetusega heliloojaks ja leidnud teie loomingus kogu aeg meie ajastu linnainimest. Linnast muidugi pärit oletegi, aga kuidas te tunnete iseenda ja ja linna ümbritseva maa suhet? Aga väga seotud olnud see, et mind hakati pidama ja loodusevaenlaseks. See tuli suurel määral halvasti välja kukkunud naljast. Nimelt Me kohtusime Enn Vetemaaga üliõpilastega ja seal Kullutate vällad. Et antakse preemia nendele, kes kõige huvitavamaid küsimusi püstitavad. Ja siis meie vetemaaga leppisime kokku, et et meie Hakkame võitlema absoluutselt looduse vastu, teeme selgeks, et, et inimeste tulevik kapikkagi kulgema mingist tehismiljöö seal võimalik absoluutselt täiuslikku tehismiljööd luua ja et me oleme täiesti loodusevastaselt. Me leppisime kokku, see oli nali muidugi meile Antigise peaauhind, tollest vestlusest kui kõige huvitavama diskussiooni vallandanud inimestele. Ja tuleb välja, et üks nali võib jäädagi inimest niimoodi peaaegu et eluks ajaks saatma. Ja pärast pärast hakati meid mõnel pool tsiteerima, seda tegid väga tuntud inimesed ja nii hakatigi meid looduse vaenlasteks pidama. Aga need inimesed muidugi ei teagi, et meie vetamaga mõlemad oleme suured seenelkäijad, suured seenesõbrad ja üldse väga suured loodusega tegelejad. Meil on aed sama, tegelen meeleldi aias kõigi töödega. Metsas, ma armastan ka käia ja kõikvõimalikke metsamarju ja seeni korjata. Ja neid ma tunnen ka küllalt hästi, nii et loodus meeldib mulle ja mul on muidugi väga lähedane keskkond. Ainuke võimalik keskkond kamis, AK inimesel olla. Vanasti võib-olla ei mõelnud kuigi tõsiselt sellele, et, et ise tuleb kujundada enda ümber mingisugust muljet. Paljude näiteks alati rõhutavad, kuivõrd filosoofilised Nathaniel sügavalt nad on tunnetanud, kirjutab oma teose kohta mingisugust müstilisi. Keeldusid, mis nad kõik saldavad, tahtnud kujutada, mida tähendab iga intervallikene minule ka professionaalile muidugimõista, arusaadav, miks seda tehakse, see on puhas bluffimine. Peamiselt. Kriitikutega mõnikord kuulajate arvel kuulaja kallale raskem lollitada üldiselt, sest kuula lihtsalt, kas kuuleb Väigule kuna on see elukutse, ta peab midagi, teeb sellest kirjutama. Muidugi, kui autor ise kaalud põhjust, siis kirjutatakse ja selle tõttu kujunevadki välla väga sügavad filosoofilised pinnapealsemad, heliloojad ja nii edasi. Ja mina olen kogu aeg miski asjadele nalja visanud ja väga sageli vastupidist rääkinud, kui ma isegi mõtlen, pidades kõige tähtsamaks neid helisid, mis ma olen kirja pannud. Teos on olemas. Et mis siin ikka selle üle rääkida, nõnda palju. Ja siis on tekkinudki võib-olla minu ümber niisugune arusaamine, et eks mani ainult lustakaid lõbusaid lugusid kirjutanud, millel suht sisu ei ole, aga nad mängitavad ja interpredile sobivad, kuna on mida mängida, nii-öelda, eks me oleme kõik ühesugused inimesed. Kuna te olete kogu aeg olnud meil üks niisugune ühiskondlikult väga aktiivne ja siia-sinna haaratud inimene ja ikka jälle kuskil saadikukandidaat ja siis saadikuks valitu ja kõik, siis on just teie loomingu ümber ka väga palju armastatud kirjutada sellest, kuidas seal on kaasaegse nõukogude inimese elutunnetus ja ja kõik see ideoloogia Eks ma ise ka olen süüdi, ma ise ka teinekord lubasin seda väga palju rõhutada. Seda oli vaja tol ajal ja te olite kena inimene, kes tuli vastu sellele kirjutajale, teadis, et kirjutaja peab niisuguse loo kirjutada. Heino kirjeldaja taipas ka enamasti, aga, aga seda me pidime näitama, sest vastasel korral me ei oleks saanud mingisuguseid rahasid oma lounge tegemiseks ja lappis kõik tegid midagi selle nimel. Ega mina üksi oma teostlikul teinekord muide ristinud igasugust igasuguste tiitlitega ja ei pühendanud teinekord mõnele tähtpäevale, me tegime seda tollal siiski kõik. Ja näiteks on ju huvitav, et ainuüksi Lenini sest laul on kirjutatud Eestis. 110 Vistaja kunagi lugesime kokku, temaatilise teoseid pole kirjutanud Vistant vadja üks või kaks heliloojat. Kõik on kirjutanud niinimetatud temaatiliselt, tollal öeldi, aga tavaliselt oli ju ikkagi nõnda, tähtajal läks mööda pleenum või kongress läks mööda, siis ununes ära, milleks see teos kirjutati, teose ikka alles, elab oma elu tänapäevani edasi. Ükskord näiteks ma mäletan, oli parajasti vist jah, oktoobri 60. aastapäev ja kellelgi ei olnud midagi tehtud selleks puhuks. See oli nii halb näitaja. Aga meil samal ajal oli ikkagi tarvis jälle järgmisel aastal eelarvet tõsta ja siis mul tuli väga hea idee, parasjagu. Mul oli käsil, uppus 60, see oli klaveripalade tsükkel. Ja mul tuli hea idee, ma nimetan teosse, uppus 60 ja need inimesed, kellele me seda mängu pidime tegema, kes ise muusikud loomulikult ei olnud, kes istusid kusagil kõrgemal läksid ilusti haneks sellega või nad lasid nii välja leida. Sest oli kasulik ja seda igal pool tsiteeriti. Selleks tähtpäevaks on kirjutatud teos oopus 60. See oli lihtsalt 60, nii et seda me ikka tegime. Aga tegelikult ma ei arva, et nüütakski teos saab niedjamis ideeline olla. Muusikateost saab olla ainult muusikateos ja mitte midagi rohkemat. Ja ka tekstiga seotud teoste puhul on nõnda palju suhte tekstika jälgitakse, jälgitakse ikkagi muusikat. Me kuuleme, kui palju klassikalisi teoseid ladinakeelsete tekstidega või üldse laule võõrkeelsete tekstidega, millest aru ei saa. Ja kui muusika on hea. Me kuuleme seda hea meelega ja me võib-olla kunagi saagi teadma, mis seal tekstis öeldud on. Siis tekstimäng ikkagi mingit rolli enamast. Võib-olla laululoomingus teinekord mängib. Aga Jaan lõpeks loomingut, mis on tehtud spetsiaaleesmärgil, on tõepoolest propagandistlikult loomingut olemas. Seal mängib sõna loomulikult rolli. Kas teie suhtumine, et, et ka tekstiga teoses põhiline on ikkagi muusika ja see miskiks tähendab, pole eriti oluline, on ka üks põhjus, miks te ise olete põhiliselt siiski instrumentaalmuusikat loonud üksikute eranditega? Võib-olla mingil määral, aga ma olen tegelikult ju kirjutanud päris palju ka vokaalmuusikat ikkagi kirjutanud. Kaks kantaati sedagi moratooriumi. Eks laule te vist ei ole kirjutanud ainult filmi jaoks? Aga selle peale, jah, mul vist ei ole erilist andi. Aga kuidas on muidu teie suhted poeesiaga, teie kui lugeja? Mitte väga tagasihoidlikud. Tavaliselt ma kirjutasin muusika valmis ja siis tuli Enn Vetemaa, kes kirjutas selle muusikapala sõnad. Meil oli kokku lepitud, umbes, mis laadi peaksid need olema. Nii et kui sinna panna nüüd näiteks hoopis teised sõnad, siis teos olema, sest midagi ei peaks muutuma. Mina mõtlesin, mina mõtlesin ainult muusikale. Nii et luuletus koguteil teaduslike ajakirjade kõrval ei ole niisugune käepärane repertuaar. See ei tähenda, et mul neid kodus ei oleks ja mõnikord loen mõne luuletuse väga suure mõnuga läbi. Ma ei saa öelda, et major Alliksaart lugenud või ma ei ole Runnelit lugenud, sellest rõõmu tundnud, olen küll. Muidugi ma loen, aga ma eriline luulefanaatik ei ole. Väike osa oopus 60-st mis 15 aastat tagasi kandis pühendust revolutsiooni aastapäevale. Edaspidi on teos elanud oma elu kui 24 klaveriprelüüdi eesti rahvalaulude teemadel uppus 60. Täna aga sobib see väga hästi pühendusega autori 60.-ks sünnipäevaks. Minul on ka siin minu häid härga, seinapaare, vaibaga, paarilisi idakaare või tavaari, sina läksid meelates mäel, läksime. Jaan tegi saani Saarikuse. Jaan tegi Taani Saarikuse kirju korjuugaasikuse kirju, karju gaasikuse Jaan isani õue peale ja saani ja. Mis on praegu käsil või, või kõige uuemad asjad, mis? Teatud viimane teos oli kitarrikontsert mis oli esiettekandel karsruues paberile, paberile ja siis oleks küll hästi Seda meil ei olegi minu meelest. Jah, ja seda vist ei saagi olema nagu paljusid eesti teoseid teil endal ka ei ole, see ei ole kontserdi lindiste, jah, seal maal ei ole ette nähtud, et kontserdisaalis lindistatakse isegi lubata magnetofoni kaasa võtta. Sealne raadio ei anna ka välja lindistusi. Näiteks mul on veel Saksamaal üks teos esiettekandel olnud klaveri preliitide tsükkel pealkirjaga Eesti prelliidid. Seda mänginud ainult Bertult Fritz Saksamaal Radio fonde. Aga ei tema ega keegi teine ka ei saanud raadiost linti kätte, kasvõi selleks, et mulle seda ette mängida. Või pis eetrist lindistada. Seal kaitstakse muidugi niivõrd neid salvestusi siis kõik see maksab firmale. Ja sama lugu on teiste eesti autoritega, kes nüüd viimasel ajal on läänetellimuste järgi kirjutanud. Ja praegu ma tegelen ka teostega. Kas tellimust on väljast tulnud? Eriti pakub mulle huvi trompetikontsert muidugi mis peab ka sel aastal valmis saama ühele Iisraeli imelapsele trumbetistile. Kõik on seotud juhusega. Ja kui mul ei oleks esimesel kammerkontserdil olnud suurt edu sel suvel siis ei oleks võib-olla võinud märgata. Aga kuna see läks hästi tänu muidugi kõigepealt Santatski Se orkestri hiilgavele mängule. Sest ega teos on üks asi, aga kui ei ole ikka hiilgavat ette kannad, siis ei märka teost keegi. Nii et ma arvan, et kui hästi läheb, siis tuleb jagada. See edu muidugi ausalt pooleks. Intro Frediga. No siis tuleb meil jääda ootama ainult seda, et ehk mängitakse seal plaati, et siis saaks ise ka kuulda. Jah, muidugi kitarrikontsert tuleb siiski Eestis esitamisele tuleval aastal, aga meil on interpressiga kokkulepet, viis aastat, mängib ainult tema. Niisugused asjad on teinekord vajalikud. See on see turumajanduskunstis, sellega peab nüüd hakkama. Sellega me peame hukkama hakkama Harjumaa ja me peame hakkama Harjumaaga läänelike autorikaitse seadustega. Vanasti oli nõnda, et kui keegi küsis, teostis. Me andsime kohe partituurid ja partii ja seda võis igaüks mängida. Neid me peame muidugi oma kirjastuselt selleks nõusolekut küsima ja ja partiidest, nende kasutamisest peab kasutajaga maksma. Kirjastusele. Ja praegu on eesti autorid juba enamasti tald, enamik autorid nii-öelda maha müüdud erinevatele kirjastustele. Minugi teosed kuuluvad kolmele erinevale kirjastusele praegu. Kõik asuvad Saksamaal. Seal on tehtud ka plaadistusi teie teostest. On tehtud kunagi õieti on jah, siin tehtud linte plaadile mängitud. Kammerkontsert on loomulikult plaadistatud. Ja seitsmes sümfoonia on plaadil. Aga mitte palju. Kas meie iseseisev heliloojate liit elab praegu paremini või halvemini kui varem? Halvemini, mitte enam-vähem tuleme toime, sest meil on riigi poolt abi olnud, dotatsioone oleme saanud ja nii ma ei tea, mis edasi muidugi saab selle aasta lõpuni ja ma arvan, et, Töötame enam-vähem normaalselt ja ka muusikafond on heliloojaid ja muusikateadlasi püüdnud küllalt palju toetada, praegu peamine, millest tuleb toetada. Anna vanemate kolleegide puhul muidugi lihtsalt täienduspensionile. Nooremate puhul peamiselt reisikulud. Siin ei aita muidugi niivõrd liit otsesemalt ütleme muusikafond, kes peab selle raha leidma kusagilt. Liit tegeleb iga Põlt mesindusülesannetega ja. Kogu selle heliloojate ümber keerlev muusikaelu organiseerimisega. Kuidas te olete praegu meie muusikaelu organiseerimisega rahul? Ma arvan, et rahul võib täiesti olla. Üldiselt on muusikaelu huvitavamaks muutunud, kontsertsaalis kõlab väga palju põnevat muusikat, tuleb tegutseda, alati, leidub ju võimalusi. Ja teiseks on alati ka olemas sponsoreid, jalad on hea tahtega inimesi igal tasandil. Kes aitavad. Nii et hädaldamisega ei saa ja riigikassast loota ju ka ei saa pidevalt täiendust, sest riigikassal on omad mured. Ja ma arvan, et kui tahtmist on ja oskust on viitsimist tegeleda selle kultuuriga, ehk siis elame üle ka need raskemad perioodid. Ja vaevalt teda kunagi kergemaks läheb, vist alati tuleb vaeva näha sellega. Ma vaatan, et ka meie välismaised kolleegid on kogu aeg rahamuredes. Ja mul ei ole üldse nädaldamine Hald elus omane. Panen alati püüdnud mingi väljapääsu leida, kui mõni asi kipub halvasti minema. Aga muidugi noh, eks nüüd tulevad heliloojate liidu etteotsa uued inimesed ja võib-olla noorematki inimesed, eks neil jätkub. Kuna see saade on ikkagi kavas just juubelipäeval siis ma tahaksin ta lõpetada ikkagi õnnesoovidega jätkuguseda rabelemise lusti ja hindu ja Deukust ikka tükiks ajaks veel. Tal.