Muusikaline tund täna ilmimooriem Bruno lukk. Kas kristall, see muidu nii külmalt sädelev, puhas väärisklaas, võib-olla püsikuum võib, kui seda valgustab suure kunstnikus süda. Ja niisugust helendus ei purustada surm mitte. Too suubelt Effmal fantaasia, mille Bruno lukk koos oma klassiga salvestas 22 aastat tagasi oli tema üks armsamaid teoseid, seepärast kõlasid need helid talle nüüd ka leinatalitusel. Kuid me ei peatu seal peatunud hetkel, kuigi too nagu Bruno Luki juubelidki andis eriliselt tunda, mida ta Eestimaale tähendas ja tähendama jääb. Me ei käi läbi ka tema eluteed, puudutame aga küll ta elutööd kujunemist, mängu ja õpetamist. Juubelisaates Bruno lukk 82 suve tagasi loetles Edgar Selberg ta õpilasi. Hilja Olm Eugen Kelder, Erna Saar, Heljo Sepp, Mall Sarv, Ago Russak, Vaike Vahi, Leelo Kõlar, Arbo Valdma, Kalle Randalu, Mart Lille, Eevi Ross, Aarne Vahuri, Vardo Rumessen, Lauri Väinmaa, Matti Reimann, Ivo Sillamaa, Toivo Nahkur, Lembit Orgse, Ines Maidre. Ja ega niipea lõppu tulekski, sest alustas ta juba 1939. aastal. Üheks viimaseks lõpetamatoopuseks jäi Risto Laur. 29. juunil 1009 79 jutustas Bruno lukk Virve normetile endast järgmist. Esimesed muljed on muusikaga seotud selles osas, et minu vanem õde oli võrdlemisi hea klaverimängija, ta kunagi õppis ka Peterburis kui suur vahedeliali, kui ma olin üheaastane, siis ta oli üheksas ja seal ei olnud peaaegu täiskasvanud. Ema oli kadunud, musikaalne, tema mängis ka klaverit. Aga igatahes noote meil oli palju kodus. Ja hiljem see oli väga kasulik minu kujunemisel, siis oli mul teine õde, oli ilus hääl ja hiljem taastus Riia konservatooriumi lõpetas laulueriala. Mine, ta esines isegi vast kontsertidega mõlema sil seal pärast koos esinenud palju ja ma olen seda palju saatnud. Ja üks minu vendadest vanem vend oli flöödimängija, sest meil oli kodus Kaus palju muusikat ja muidugi need esimesed muljed kahtlemata mõjutasid ka. Mitu õde-venda teil siis kokku oligi? Üheksa oli kokku, aga seitse oli ellu jäänud, nendest on nüüd ainult kolmelus, vanem õde ja nooremad. Hilisemad mõjutused muidugi peamiselt õpetajad, kes mul on olnud niisugused suured õpetajad, võib ütelda. Berliinis oli ka, ütles Leonid ratsa. Ja kõigepealt teoreetiliste ainete õpetajat oli Paul hindamit, see muidugi minut muusikuks kujunemisel mängis vast võib-olla suuremate osades kui ka näiteks minut pärscle aedadel. Siis hiljem, 41. aastal ma sain tuttavaks Leningradi konservatooriumi professoriga, Nadežda Poskajaga tuli väga paljudesse osadesse väga-väga suurel määral tänulik selle eest, mida ta on minule andnud, kõigepealt teadlikkust enda petitsiooni küsimustesse ja muidugi ka pedagoogika alal. Noh, ja siis veel hilja vast Maria krindajak oma ainulaadse kunsti kasutajatele klaverimängualal realiseerimisalad ja Emil küljes. Need on minu isiklikes kokkupuutumist muusikutega kõige suuremat mõju avaldanud. Kaudselt muidugi võib-olla veel suurem mulje, seda ma olen kuulnud ainult ja kokku puutunud olen elus temaga ainult kaks korda. Isiklikult väga pealiskaudselt küllaltki pealiskaudsed. Aga muusika hektari suurune koju jääb püsima, atus naabes. Ma pean kõige suuremaks interpreteeriks pedagoogiks redaktoriga muuseas kõigepealt oma mänguga. Kus ta esitas Schuberti ühel õhtul, see oli Schuberti aastapäev, 100 aastat tema surmast ja siis järgmisel õhtul ta esitas Schuberti suurt ADO sonaati Mozarti sonaate ja siis Schumanni glaslejanat. Ja sellest on mul jäänud kõige vapustav elamus minu muusikalises elus üldse mitte ainult see, et et see oli kuidagi lähedane sellele, kes on väga lähedane nendele tõekspidamistele. Mina olen niimoodi saanud ja tunnetanud, mis ma olin küllalt noobel siis maetunud näiteks oskad veel. Aga hiljem kinnitas Poska ka, et olid üsna palju suht kummardaja ja väga austaja. Nüüd siis langesid meie arusaamad kuidagi kokku. Hiljem olen teda veel palju kuulnud näiteks Beethoveni sonaaditsükli peaaegu tervikuna. Ja sellest on unustamata elamuseks jäänud viimane kontsert, kus tema lõpetas viimase sõnadega 111. No ma ei ole seda enam kunagi, oleks nagu noh, niisuguses täiuslikumal kujul võiks ütelda ja ma olen väga palju õppinud temalt tema kaudu demagedaktsioonist pedon, sõnade terdaktsioonist, kus on väga palju vapustavat ja haruldased asjad, ainuke viga, mis seal esineb, minu meelest on see tema Meriti esimestes nootides lisab omalt poolt komsomol artikulatsiooni märkusi, tähendab, panekule kaotas, sinna ei ole midagi pannud või vastupidi. Seda ta täiendab nii endastmõistetavalt kuigi võib-olla mitte lõplikult printsipiaalselt, sest kõik muu, mis tema, lisab dünaamika pagoogika pedaal, see on väikeses eestiga kirjutatud, aga vot nüüd deklaratsiooni ka, et ta kahjuks niimoodi jätnud, nagu oleks. No niisugune märkus, mis, mis ma olin tema, selle peaks, aga mis ma olen väga palju õppinud muidugi temalt see on obligatoorne osas, on muidugi väga suure mõtleja suure, väga suure muusiku ja väga suure pianisti oma. Mozart fantaasia teemal mängib Bruno lukk. Kummaline on selles endalgi kunagi mängitud loos alles praegu kuulda Pihe julma valu või tundub ainult tänani. Siiski suubub see Helendusse. Jah, ja ometi on Bruno lukk tunnistanud. Ma arvan, et ma ei ole soolopianistina kunagi saavutanud niisugust täit rahuldust, et mind on alati midagi seganud, aga kui ma nüüd mängin kõigepealt esimene faas, oli see, kui ma klaveri tuua tegeles, kuus Anna Klas ikkagi oma 32 aastat, see on minule kas pakkunud väga palju naudingud. Ja nüüd, kui me seda nüüd lõpetasime sellest ajast saadik juhuslikult tuli nii väljaannet, on minust kõik nooremad partnerid nagu näiteks Jaan Reinaste Ludmilla, tal oskaja seni Anvelt, Mari Tampere, Peeter Paemurru minule pakuks ei vaatasid. Koosmusitseerimine pakub mulle siiski väga suurt see väga suurt rõõmu ja ma usun, et ma selles osas võib-olla olen ise saavutanud suuremat rahuldust sellest kooslusest söömas kui üksinda mängides. Lyndon vast teenuteste õnnelik. Ei tea, võib-olla ma olen väga palju õppinud muidugi nendest klindistamistesse, mis ma olen teinud selle, selles osas opolount, teatud nihkumine paremuse poole ka toimunud, aga ma tean kummat. Ka mitte üksinda, kas mängida Sagasvakestada mängides järglase juhatusel? Mängisin kolm kontsertklaverikontsertorkestriga. Võib-olla see oli nii kõige rohkem siiski õnnestunud seal mind alati midagi segas ja ma ei saa ütelda, et ma oleks nendega rahule jäänud. Nagu saate algul, nii ka nüüd kõlab duo Anna Klas Bruno lukk ei väldi Bachi h-moll kontserdi esimene osa. Et see 1942 kuni 74 pidevalt tegutsenud duo oma tähenduselt ületas kaugelt Eestimaa piirid on ju teada pääseda ka teavad, et koostöökavasid tehti juba 1941. aastal kohe, kui Bruno lukk värske kateedri juhatajana Anna kassi Tallinna konservatooriumi tööle oli kutsunud. Muusika tuttavad teavad, et kõiki suuri, just solistidena tuntud kunstnikke tõmbab vastupandamatult ka ansamblimängu poole. Bruno lukk aga lausa otsis selleks andeid. Muidugi oli tänasekski kauge möödanik, tema koostöö näiteks alume kuusiku ja Laidriga. Aga noorem rahvas, küllap mäletab veel ühiskontserte marida pere ja Reinaste ja mitmete mitmete teiste, eriti Ludmilla tomproskaga. Nende kavad olid muide ekstra põnevad. Ja ikka jäi kuidagi mulje, et lukk oma autoriteediga iseäranis nii noori kui ka elitaarset muusikat võimendada püüdis. See siin on püssi sonaadist koos Jaan Feinastega seitsmel kuuendast aastast, seega juba pikemaajalise tutvuse vili. 30. juunil 1969 60. juubelil kõlas üks küsimus nõnda. Miks on see nii, et kõigil suurtel interpreetide lon õpilased? Noh, see on tegelikult väga lihtne küsimus, asi on selles, et pedagoogiline töö niisugust kontsertpianisti siiski väga, väga suurel määral aitab, tema hakkab tajuma ja hakkab mitte ainult tajuma vetsust hakkab mõistusega analüüsima ja ja ühesõnaga uurima igasugust laadi interpretatsiooni küsimusi ja kõike südamesse. Meie köögis nii ääretult tähtis on ja millest muidugi nii see tavaline publik tegelikult üldse midagi ei tea. Seal on nii kolossaalselt palju küsimusi, mille mille üle peab kas pead murdma ja seda saab siis väga hästi just teha siis, kui, kui Teil on käepärast niisugune noh, niisugune proovi läänes tähendab õpilase näol, et võib öelda, et õpilane on omamoodi peegliks õpetajale kahtlemata ütlemata ja sellepärast ongi siin näiteks meie moraal on siiski välja kujunenud, nii et kõik suured interpreedid on ka suured pedagoogid, välja arvatud. Ainus erand, keda mina tean, on. 1989 Lauri väinmaa. Ma olen ka ise mõtelnud selle tema fenomeni üle. Ja kui vaadata laiemas kontekstis, siis tõmbaks paralleeli meie heliloojatega Heino Elleri rulliga meie heliloojate kasvatamisel ja ma olen ka mõelnud, et mis joon võiks olla see võib-olla neid ühendav joon pedagoogilises tegevuses. Ja ma arvan, et küllalt hästi iseloomustaks sõna, teadlikkus, teadlikkus kõiges, teadlikkus, mida soovitakse saavutada. Ja selles, milliseid vahendeid tuleb tarvitada selleks, et eesmärk saavutada. Ja kuidas neid vahendeid tarvitada. Nii et selles mõttes võib kindlalt rääkida nii ju Heino Elleri koolist, kuigi heliloojad, kes tema juures õppisid, saavutasid oma oma helikeele ja nad on iseseisvad, tõesti suured heliloojad eesti muusikas, võib võib-olla ütelda ka paljude meie pianistide kohta. Bruno Luki juures on õppinud. Kuna mõiste sisaldab ju mitte ainult seda, kui palju tõesti näiteks tippklassi interpreet tuleb välja sellest klassist teise komponendina ta sisaldab ka seda, kui palju häid klaveriõpetaja töötajaid tuleb sealt. Ja ma arvan, et kooli juures on seesama oluline kui tippinterpreetide olemasolu sest need õpilased, kes lähevad edasi muusikakoolidesse konservatooriumi kannavad ju edasi seda Bruno Luki õpetust. Mida laiem on see püramiidi alus, mida nad ehitavad, seda tõenäolisem on, et tuleb rohkem tippjäetne tipud jõuavad ka kõrgemale. 1989 Arbo Valdma. Ei ole õigeid sõnu, mida välja öelda Bruno Luki aadressil. Bruno lukk on. Iga aastaga minu silmis järjest kasvanud ja kasvanud. Ja mitte kui üks niisugune legend või müüt vaid kui üks väga praktiline. Edasiseks tegevuseks. Ja ma mõtlen, et ükskõik kui kaugele see minu teooria või praksis on klaveri õpetamises nüüd läinud, sellest tuumast ta lahti kunagi ei ole saanud, ei peagi saama. See on tuum, milles oli palju jooni, mida tänasel päeval ma ei ole isegi võimeline lõpuni defineerima, aga üks nendest joontest võib-olla üks peamisi jooni on kohutav pühendatus kohut jutumärkides kohutavalt pühendatud muusikale. Väärile selles pühendatuses on jooni, mis meenutavad vad reliigijat mängu, reliigijat, klaverimängu, psühholoogiat ja kõike, mis on kõige sügavam igas isiksuses, kes klaverimänguga tegeleb. Mis puudutab selle tuum, Ma edasiarendamist Bruno Luki tuumaedasiarendamist, nüüd natukene Eesti Vabariigist väljas, see on isegi kõigi meie kohus, kes me tema juures õppisime. Mul on õnneks läinud kokku saada tõeliste talentidega kelle taga, töötades Jugoslaavias nüüd juba väga mitmelt maalt Itaaliast, Saksamaalt, Austriast ja muidugi Sahulastega, ma olen saanud kasutada ja edasi arendada oma kaasa saadud teadmisi ja oskusi. Bruno Luki on erakordne intuitiivne psühholoogiline lähenemine, siis ta teadis Panna käima kõige aeglasemad mootorid igas isiksuses. Et kõrv ja heli kokku saaksid. Tavatu tuua Bruno Lucia Arbo Valdma Kuldar singi pumpositsioonides kahele klaverile 1968 fragment. 60.-te lõpul oli Bruno Lukil põhjust kurta Eesti klaveriuudisloomingu vähesuse üle. Seda juba pikemat aega. Kui muidugi mitte arvestada seda, et kui Arvo Pärt kirjutas oma sona tiine mina parteitud siis see oli nagu mingisugune plahvatus meie klaverimängijatele ja peab ütlema, et see looming lähidis väga suurt levikut. Ja kohaldusestuaal Tolle anud tundis lukk varakult ja kaugelt ära ning see on üpris rariteetne helijälg. Professor Bruno lukk mängib esimese kursuse tudengi Arvo Pärdi esimest sõnatiini. Seega kusagil kevadel 1959 fragment esiettekandest. 1989 Arbo Valdma. Ehkki kohutav repertuaari teadmine Erakordselt sügav kõikides tekstis puutuvat üksikasjade tõlgendamine, nende tõlgendusviiside pide. Pool nagu on Bruno Luki juures täiesti uskumatu. Bruno lukk on pidevas liikumises, erakordses dünaamikas. Bruno lukk ei lähtu ilmselt oma õpetamismetoodikas sellest, et klaverimäng On tehnika, tehnika loomulikult kuulub sinna juurde, aga küllap tema kõige tugevamaid külgi on vist üldmuusikaline juhendamine arendamine. Vaadake, see ongi nüüd niisugune imelik ring. Tehnikast rääkida on üldse tänapäeval võrdlemisi rumal tegu. Rumal selles mõttes, et tegelikult see on nii sügavalt, nüüd vahendiks saanud igas mõttes tehnika all tuleb mõelda mitte ainult mööda klaviatuuri liikumise tehnikat, vaid ennekõike kuulamistehnikad ja mõtlemistehnikat. Mõtlemistehnikat selles mõttes, et moodustada niisuguseid muusikalisi ühikuid, millele mõtet oleks niisuguseid struktuure kokku panna. Muusikas kõlas milledele, milledel oleks mõte sees mis mõtet kannaksid ja mis oleks arusaadav kõikidele, kes kõla kuulevad. Ma mõtlen, et runo Luke'i arendanud mitte ainult muusikalist mõtet, et vaid igale noorele aitas kaasa, et saaks elust rohkem osa. Nimelt ma olen arvamusel, et sellest Bruno Luki tuumast tuleneb ka minu üks niisuguseid juhtmõtteid viimaste kuude aastate tegevuses. Aga see juhtmõte on, et kui noor muusik on võimeline kas või ainult ühe teosega kõikide mõtestatud nüanssidega teostama, kõlas siis ta sedasama. Tundlikkust nüansside vastu on võimeline üle kandma kõikidele elu nähtustele. Ta saab elust rohkem ja selles Bruno lukk ja Edvard Oja vaikivad meeleolud 1969 fragment. Bruno lukk 1979. Muidugi, kontsert on väga palju olnud, kuna mulle see muusika on eluaeg olnud minu elu mõte minu elus sisu siis on need olnud kaunis palju, kus ma olen väga vapustavaid elamuse saanud. Viimane oli kahtlemata Victoria, tulles on selles No ma pean ütlema, elus ma niisugust laulu kunstlikul kaval küll küllalt palju kuulata, aga niisugust Marika siiski veel ei ole kuulnud. Ma mõtlen, muusika tegemine hääle kaudu, täielik valdamine, kõikide nüansside ja kõikide stresside täielik valdamine, nii et siis kontserdil tasaseks. Ma võisin küll rääkida, et ma olin tõesti jäägitult õnnelik. Muidugi on plaadid, nendest saad kah väga palju õppida ja teiseks pakuvad väga palju nano ja teinekord isegi aga suurt naudingut. Viimasel ajal muidugi ma olen saanud. Ja siis on veel mõrvades teised muidugi kõigepealt genistidest näiteks brändile on väga huvitav benspoliini vokalistidest vast hispaania lauljata saatka Pali keda ma elus ei ole kuulda, plaadid ega siiski teadmistega väga õnnelikuks jälle, mis nüüd väga õnnelikuks teeb ka muidugi Schubert täiuslikus ettekandes, aga näiteks kui need plaadid on õnnestunud, säästi teostatud füsiodisko ja muidugi Elisabeth oskab see on arvatavasti selle sajandi või selle sajandi teise poole kõige suurem liidasega. Selle plaadi tõi luk saatesse kaasa. Ma mees Minu lugupidamine kuulub muidugi kõigepealt Johann Sebastian Bachi-le ja siis moodsastile Schubartile suunanile. Muidugi ma ta nüüd saab siin teha mitte mingisugust pingerida või midagi taolist, sellepärast et see on tegelikult muusikat Moosas täiesti võimatu. Aga viimasel ajal eriti ma olen hakanud lugu pidama subjatest ning lubadest üldse. On kõigepealt tema nooremas eas kirjutatud noh nagu teada, ta ei olnud vanad. Aga vot kõigepealt see, kui ta võitles Clara eest, see loomiga on ikka minu meelest ta kõige täiuslikum ja kõige põnevam ja kõige mitmekülgsem noh, jälle klaveriloomad ja muidugi kalluvad orkestrile ohverdad temalt, ma võin ütelda, et ma armastan vähem või näiteks ka keelpillikvartett aga klaverilooming, esimesed seal hobused kuni 20. hobusena, ütleme fantaasia või siis mul sõnad või boosti, tüülitsa laiana ja need on kas, kas niuksed, tippsaavutused ja viimasel ajal olen hakanud väga suurt lugupidamist listi vastu. Ja minule tundub, et tema ei ole veel õieti nii nii au sees, nagu ta peaks olema muusikamaailmas üldse, ta on tegelikult selle sajandi hilisemate põlvkondade päris isaks moonia, teadagi, et temal juba niiütelda hakkab lagunema, tema viimased teosed on ju juba ilma helistikute. No see on esimene tundemärk, siis ta on esimene, kes impersioonistina tuli üldse muusikasse siis tema, ma ütleks fantastiliselt julge Pharmooniaga nendes teostes, kus ta on ütelda veel täiesti heli, stikute süsteemide pooldaja või kuidas öelda niimoodi, et me oleme sellega, et juba väga harjunud, aga kui me mõtleme sellele, millal see kirjutatud on, siis on ikka siiski täiesti täiesti uudne. No ma jätan kõrvale, ma ei ole väga pedantne kummardaja välja arvatud üksikud teosed, kammitada šotannikumad, mind segab tema Joosega teatud tuletan natuke sentimentaalne, natukene pakub vast üle või siis minul puudub tema Joos. Kaasaegsetest loetust rääkida, no võib-olla see ei ole nii väga kaasaegne, aga ta on siiski minu jaoks väga suur helil söandaga on muidugi väga põnev. Üldse see kolmik, niinimetatud uuem miinikoolkond söendata stardib otse kaanega, fantastiline teos ja kui veel sellega natuke tutvuda ja kuidas tehtud tähendab, lihtsalt kompositsioonid tehniliselt, siis muidugi jääb suu lihtsalt lahti. Ja siis veedad muusika, avaldab otse kursaalset. Esimene mulje on muidugi emotsionaalne mõju, teine mõju siis muidugi kuidas tehtud aeglus klaveriteos, mis tal on variatsioonid umbes 27 paigale pandud, mis ma tahtsin, lihtsalt kirjutatud on, siis on lihtsalt vapustav, aga mulje on ka. Esimene mõju on väga sügav. Kui te oma õpilastega töötate teose kallal kui palju te siis nõuate või tahate, et nad oleksid, võib, ta oleks ette valmistatud puht informatiivsus osas, mis on otseselt noodikirjas, kas sellest piisab või peab piisama? See on ikka kõige tähtsam. Ja helilooming ei saa otseselt midagi ümber jutustada või, või kirjeldada, nii et selles mõttes ajastu loomulikult panjaajasson, teine suitsetab summani ajastul, teine kui ajast minu meelest muusika räägib sellest, et see ajastu on erinev, seda ei pea nii vägannaksipsutama eksi kõige olulisem ei ole seda seos ka õpilastega töötada, siis muidugi peab väga palju väga suurel määral apelleerimine elektrile, igatepidi teosku tervikvormianalüüs, üksikud detailid muidugi väga oluline, sest sellest kasvavad siiski lõpuks kõik väljendusvahendit, mis on interpredel olemas, millele ta peab siis juhtima, tähendab mida ta peab otsima. Kas teil on kujunenud oma metoodika? Koogiline leiad seda ma pean kindlasti näitama seda. Minu meelest ei saa olla niisugust, aga Guyana metoodika, iga inimene, kes tuleb indiviid omaette mikrokosmost muidugi meil on olemas teatud tõekspidamised, teatud võib-olla reeglid või teatud vahendit, mille kaudu me võime avada muusikat. Ja seda muidugi peab, peab edasi andma ja seda peab rääkima. Aga ma ei usu, et seda saab allutada mingisugusele meetodile. Mõjusused võtet, erinevad igasugused tehnilised võtted kasvavad välja muusikalisest mõttest. Ja need tehnilised võtad võivad olla igal inimesel erinevad, sõltuvalt tema füüsilistest eeldustest, see tähendab tema käest tema sõrmedest ulatust. Nii et iga õpilane tingib teie poolt nagu, nagu oma oma meetodi Kindlasti ja igalt õpilaselt võib väga palju õppida, missugused vaata et arendada ja mismoodi üldse suhtuda küsimustesse ja igasugustesse probleemidesse. Kui noorelt te tahaksite saada õpilast oma käe alla Kuskil kuuendast-seitsmendast klassist võiks juba hakata, tähendab kui tal on mingisugune ütleme, alustada olemas. See pind on juba kasvanud, mille peal võib midagi üles ehitada. Ja Bruno lukk aastal 1983. See on tõeline interpreet, kes pakub oma maksimumi siis, kuid tema on kuulajaskond. Kuid teda kuulab, ütleme natuke suurem kuulajaskond ja mitte ainult üksinda, vähemalt kaks tema siis ennast maksma paneb ja mängib paremini kui Heleni inimesele, nagu näiteks minu siis tuntud inimene hindab. Nii et selles mõttes on see muidugi üks väga vaevaline protsess, aga ta muidugi, kuid temal nüüd esineb ütleme hästi või esineb oma võimete kohaselt hästi ja teeb seda maksimaalselt, mida ta on suuteline tegema antud arenguetapil. Siis mina tunnen väga suurt rõõmu, pean ütlema, et see on isegi rohkem, see on minule võib-olla kõige suurem nauding. Niiet seal ei ole sellel rõõmul võib-olla isegi üldse piiri. Kui ma nüüd näiteks mõtlen sellele, et et kuidas Kalle Randalu arenes, minu võiks küll öelda, et kõik kedagi kõige parem õpilane, kes mul on olnud ja kui, kui ma nägin, kuidas ta, kas ja kuidas ta kasvab ja kuidas tal siis üks esinemine mingisugune ja need esimesed on tal alati tõesti kõrgel tasemel, ühesõnaga nõrgemal tasemel kui sellisel momendil, kui ta ütleme, mängib minule üksinda heit ja kui ta siis rasva esineb niisuguse maksimaalse pingega ja loomingulise vabadusega, siis on minule ma pean ütlema tõesti. Mulle lihtsalt naudegema. Südamesse, mina ei ole nähtavasti oma elu sees kunagi niisugusel kujul, tunned, on sellepärast, et see, mis mina pakun, et see mind kunagi abso suhteliselt ei ole kunagi nii täielikult rahuldamata ka niisugustel momentidel, kus ma võib-olla olin loominguliselt aktiivsem või daam. Aga ma ei ole kunagi seda naudingut saanud sellest esinemisest, aga vot kui nüüd niisugune Andekas inimene tuleb ja mängib siis ma sellest tunnen tõelist naudingut. Ja selles mõttes on mul see elukutse ka, tähendab see kitsas eriala, tähendab pedagoogiline tegevus on minule ta sellepärast nii väga tähtis jagamas. Noh, kõigepealt Meil on muidugi regulaarselt Tema juurest ei tohi kunagi puududa, ei tohi kunagi hilineda. Ta tuletab seda meelde aastaid. Kui keegi hilineb või kui keegi puudub. Nii et selles mõttes distsipliin kõigepealt õpilaste suhtes siis tunnid toimuvad enam-vähem niimoodi, et kõigepealt tema kuulab. Et reeglina Ta ei sega vahele see tuleb alles teist korda. Siis, kui hakatakse arutama, mis siis on parajasti praegu puudu või mis siis toimub või mis, mis võiks teha ja mis oleks vaja teha? Kas te olete tunnis üksinda või lubab ta tundiga teisi oma õpilasi? Jah, ta lubab seda, aga enamasti nagu andumid üksinda. Kuidas ja mida teeb ta ühe teose juures teile selgeks, tähendab, mida te tunnete ta teile annab juurde. Kõigepealt nagu mina aru saan, siis ta püüab teha kõigepealt selgeks selle vahe mida esiteks, asjad, mida on tarvis teha tingimata tähendab mis lähtuvad nooditekstist ja mille vastu ei tohi eksida. Ja teiseks, asjad, mis jäävad enda otsustada mis on juba subjektiivsed, mis on nii-öelda omapoolse suhtumise ja enda loomingu, tule mus. Ja mille kohta ja mille kohta võib öelda maitse asjad. Nii et need need kaks asja nagu kõigepealt lahutada. Ja siis mu kahtlemata. Soovitusi on sellest tulenevalt, siis on, on soovitused ja on nõudmised ikka ühest, ühest küljest selle teksti suhtes. Ja, ja teisest küljest. Professor Bruno lukk saab varsti seitsmekümneseks, kusjuures tema tunnid, neid on pea igav päev kaheksa üheksa järjest. Ja tema saabub iga päev konservatooriumi kuskil ennelõunal ja läheb siis sealt koju päris õhtul hilja. Nii et ja jääb mulje nagu terve terve tema elu. Ja terve terve tema aeg kulub ainult õpetamisel ainult ainult tundide tegemisele, ainult muusika tegemisel torkab nagu eriti silma see asi, et tema kasvatab kõiki õpilasi põhimõtteliselt ühtemoodi ja põhimõtteliselt võrdsetena, mis saab edasi, see sõltub kõik juba juba siis õpilased tahtmisest, õpilase andest, õpilased töökusest ja ühesõnaga õpilasest enesest tervikuna kokku annab alati kõigile kõigile maksimumi ja tema Türgi ja, ja tema visadus on selle juures hämmastav. Aga kahtlemata on tegemist suure-suure-suure pedagoogika suure isiksusega. Kusjuures, kui meile pole olnud erilist võimalust Võrrelda seda teiste teiste suhtumistega teiste lähenemistega siis kui see tekib, siis alles Tuleb kuskilt ka arusaamine, kui palju ma tegelikult. Kas on vaja toonitada, et kõneles ja mängis Kalle Randalu? Kolleeg Lembit Lauri küsis oma kirjutamata memuaaride saates Bruno Lukilt. Kas pianisti elu on olnud kurnav, on ta raske? Ja siin on vastus? Ei, seda, seda ma ei seal see, seal mille pärast ma üldse elan ja see ei saa üldse kurnav isegi olla, see on ka siis, kui ma no Mooses või tähendab noorele. Ta oli eluaastatel, ma olen ikka harjutada. Mul oli siis üks probleemetud tuba, jalutasin klaverit, sinna, haridus on oma viis-kuus tundi, sellepärast ma võisin suht repertuaari omandada ja kuna suhteliselt kiiresti õppisin, siis ma viisin ta oma professorile, Linda. Tunnilise tund on üks kord nädalas. Nii, sina oled ju muuseas ja kusjuures mitte mingisugust väikesed. Niisugused kalakesed, Watega, suured teosed, Fenaadide kontserdid ja nii edasi. Nii et seda tõesti ei saa nimetada kurnavaks, see on üks väga, võib-olla vaevarikas. Tubli ja väga ülendav võiksid ülemuste. Nagu kuum kristall valguses, mida kiirgab kunstnikus süda ja seda ei purusta surm ka mitte. Selle muusikalise tunni pühendasime.