Margus Saare jutusaade Jutusaade. Tere rahulikum. Kui nädalalõppu kõigile kalendris on teine advent ja aastalõpueelne sagin, hakkab aina kiiremaid tuure üles võtma viib mõtted nendele tegemata töödele jõuluvana kingikotile ja pühadeaegsele toidulauale, kellel suuremalt, kellel vähemalt. Aga tänase jutusaatekülaliseks oleme palunud taas kord ühe inimese ikka meie endi kirjust hulgast. Maire Suitsu. Tere hommikust. Tere hommikust. Margus. Küpses keskeas tuntud ka kui hildur, sokk imekokk. Retseptiraamatute koostaja köögitoimetaja ajakirjades, telesaadetes, viimati pikemalt teles hommikusaates terevisioon ja täna ikka Eesti naise köögitoimetaja. Põhimõtteliselt oled sa ise ilutegija ehk iseõppinud. Kokk täiesti mitte mingisugust erialast haridust ega midagi muud, kui mis igaüks oma köögis saab. Ainult et ma olen kogu aeg tahtnud nagu paremini teha, seda kiiremini saaks kiiremini köögist välja ja tulemus oleks parem. No ühtegi kokakoolis läbinud ei ole mitte kunagi isegi mitte kokakursust. No ütle siis seda, kelleks sa valmistusid? Valmistusin valmistusin päris mitmeks asjaks. Kunagi tahtsin näitlejaks saada nuia, aga hiljem hakkas ajakirjaniku poole kiskuma. Aga siis juhtus nii, et kui hakkasin seda soovi avaldama, siis ütles mu autoritaarne ema. Tartusse sina ei lähe, kui tahad õppi Tallinnas no siis ma siis näitasin oma kanget iseloomu. Draakoni aastal sündinud skorpion, nojaa, puistasin natuke tiibadega ja läksin õmblusvabrikusse hoopis õmblejaks, hakkasin kaugõppes õppima ajakirjandust, aga noh, kahe aasta pärast siis tuli. Tuli armastus ja tuli abielu ja esimene abielu pole ka mõtet ju varjata, eks ole. Ja jäigi see kool pooleli. Et tegelikult nagu kõrgharidus oli sinu jaoks, aga ema ütles sulle ei. Ema ütles lihtsalt, et ma ei lähe Tartusse, et tema jõua mind koolitada. Vanem vend käis ülikoolis, sel ajal tema koolitada ei jõua, seal teises linnas. Ja huvitaval kombel oma kange iseloomu juures ma ikkagi nii palju ei olnud konks mul ei tulnud pähegi, et ma oleksin võinud vastu hakata ja minna lihtsalt Astema tahtmist. Sa oled sellest põlvkonnast, mis või kes on sündinud noh, põhimõtteliselt nagu sõjaaja laps või 1940 90.-te aastate lõpus ja isa jäi sul sõtta. Isa jäi sõtta, pole näinudki teda nii-öelda. Ja ema oligi see, kes sind kasvatas ja kes oli jooja ja noh, kas oled ema peale pahane? Ei ole, tema kasvatas oma kõige paremate arusaamiste järgi ta tõesti kasvatas minust tema vennast korralikud inimesed. Aga võib-olla ei oleks pidanud nii range olema, ma olen seda püüdnud nüüd ise vältida oma laste puhul et liigne karmus ei pruugi hea olla. Ja mida ma tunnen, ma tunnen seda, et kiitma peab inimesi alati rohkem, eriti oma lapsi ka, kui vähegi võimalust on, tuleb kiita. Mina praegu ka niisugune tunne, et kuna millegagi hakkama saan millegi heaga kuulen kõrvus oma ema häält, aga see on ju loomulik, sinu võimete juures oleksid võinud veelgi paremini teha. Ja ma tean, mida see tähendab, nii et. Et sa oleksid rohkem tahtnud emaga lähedust Jah. Ise olen, ma olen, võin ausalt öelda, et ma ei ole küll üles kirjutanud, need olid teatud asjad, mis ma ütlesin endale, et mina kunagi nii ei tee ja ma tõesti ei ole neid teinud oma lastele. Usalduslähedus, niisugune usaldamine ja kõik sellised asjad, need need, ma olen oma lastele suutnud anda ja säilitada, lastega ära hellitanud. Ei, absoluutselt mitte hästi range ema olin küll tegelikult, aga andsin samal ajal mõista, et seal armastusest Kui sa ise olid kooliplika, mina olen kuskilt kuulnud, et sina käisid näiteringis, ühesõnaga sa pidid saama näitlejaks nagunii tahtsin. Tuli välja ka või mis, mida te tegite? Nojah, eks ma olin niisugune, oh mis nüüd ise kahekümnendas keskkoolis Tallinnas. Mis aeg oli siis oli kuskil, niisiis oli Stalini surmaaeg, siis oli, mängisime selliseid näidendeid nagu Vassi, oktorbatšov ja tema sõbrad. Ja deklareerisin Zoja Kosmodemjanskaja poeeme ja selliseid asju, noh, oli niisugune iga igal peol esineja, luuletuste lugeja. Vot sellised asjad hakkab, pikapeale tekkis huvi ikka rohkem hakata ajakirjanik ajakirjandust nagu kirjutama ja eks me siis tegimegi siin ju mul oli kaks koolivenda, olid endid, see oli Ants Vain, näitleja, praegune endine näitleja Ants Vain. Nemad olid aga väga hakkajad ja nemad tulid siia raadiomajja ja tegid siia Noorte reporterite Klubi ja nii me siis siin tegutsesime mõned aastad siit, ma sain ka nagu seda pisikut just, ma tahtsin tegelikult alguses ikka nagu see kirjutanud ja ajakirjanike hiljem oleksin väga tahtnud raadioajakirjanikuks saada. Kellega sa siis intervjuud ära tegid? Ma ei teinud eriti intervjuusid. Me tegime selliseid lõigukesi ja, ja siis just tekkis Päevakaja. Ma olin esimese päevakaja sündimise juures, näiteks marinist, päeva päevauudistetoimetuses olin. See oli huvitav ja põnev, muidugi, ajad olid hoopis teised, kõik, mis toimus siin, oli hoopis teine kuskil üleval kõrgel korrusel, siinsamas majas istus salapärane isik, laulit. Ma arvan, et tüdamas korrusel kuskile mitmendale korrusele Ja et kes kõik asjad üle kontrollis, et ühtegi vale sõna ei öelda, kuskile, mingi vale poliitiline kallak ei ole, aga v noored Meghan ei osanud seda tähele panna. Ikkagi oli huvitav ja pärast tulid meil igast huvitavaid inimesel Tiit Made ja paar praegus Tartu Ülikooli. Ütleks, professorite nimest hakkaks nimetama, meil oli väga huvitav. Aga hiljem jah, elu läks, nagu läks jäidunud must ajakirjaniku agana. Eks see on. Ma ei tea, see on üks hull mõte tegelikult ikkagi inimene, kes tahab minna Tartu Ülikooli, läheb tehasesse õmblejaks. Jah, aga võib-olla see oli ka mul elus vajalik etapp ja ausalt öeldes ma ei kahetse seda, ma nägin ikka elu sellest küljest mida ma ennem näinud ei olnud ja tean, mismoodi inimesed oma leiba teenivad ja missuguseid inimesi ka on olemas ja ja. Igapäevane suhteliselt rutiinne töö ja isegi vaadata oma sõrmi. Nõelamis hüppab riide kangel. Jah ega seal midagi innustavat ei ole, masinate mürinal peale selle ja ma tean, sellepärast seda nüüd, et kuidas inimesed peavad oma leiba teenima ja kui, kui sa ei ole selleks loodud ta, kui sul on rohkem võimeid, sa võid ju püüda midagi paremat. Ja ja sinu koolikaaslased imestasid, muidugi, õpetajad panid pahaks. Nende töö oli läinud luhta. Ahah, nojah kuna ma oh, no kuidas see sõna nüüd Anoivik öeldakse või prii, vanasti oldi priimus meie priimus v päikesetüdruk ja kui kõik teised keskpärased läksid ülikooli ja said ka sisse. Ja mina läksin vabrikusse, hektari pettumus muidugi ma loodan, et minu armas õpetaja, klassijuhataja, kes on praegu ikkagi veel meiega koos, kuigi ta on peaaegu 90 juba. Vähemalt nüüd rõõmustab selle üle, et ma lähen siiski kasutanud oma neid võimeid ja andeid, mis mul olid, et ma ei ole neid lasknud päris hukka minna, nii et selle koha pealt mu süda nüüd nagu puhas No kui kaua sa õmblusvabrikus siis siiski vastu pidasid? Ei olnudki väga-väga-väga kaua, 58 lõpetasin keskkooli ja 65 ma töötasin juba mujal. Siis oli, paned vabriku karjäär oli läbi, siis ma läksin ühte Moskva alluvusega ettevõtte Tallinna filiaali, kus me tegelesime mikrofilmidega ja patendikirjandusega ja see oli nüüd natuke niisugune. Ma ei ütleks, et see loomingulisem oli, aga ta oli lihtsalt natuke teistsugune, ta ei olnud nii rutiinne. Ja seal töötasin peaaegu 19 aastat ja siis jälle sai see eluring täis. Ja siis mõtlesin, et nii, nüüd seal ma muidugi õige pea sai minust mingi jälle niisugune väike ülemus, sest et noh eks ma olen niisugune esilekargaja ja nina igale poole topia. Aga siis sai sellest väikese ülemuse rollist küllalt. Ühelt poolt alluvad ei ole rahul ja seepärast ei ole ülemus rahul. Ja siis läksin jälle hoopiski mujale. Läksin EKE projekti geoloogide juurde, ah, seal oli tore olla, Maxipile joonistama. Ja nii palju elus näinud, teatud huvid ja Margus huvitas, oli Nad tulid väljast välitöödelt, nad olid värsked ja vähemalt ühe täis oli ka. Ja see oli midagi muud. Kontorisse ma ei oleks suutnud tööle minna, kontori klatside keskele, võib-olla. Aga seal oli hoopis midagi muud. Aga seal oli nii palju aega üle töö kõrvalt ja siis ma hakkasin inglise keelt õppima, õppisin inglise keelt, seal vaikselt omaette lohistasin ja niikaua kui tuli, siis üks Aabud, võib-olla pean edasi rääkima ja siis ma õppisin natukene raamatupidamist ja tegin arvutiga raamatupidamist ja siis tegime ühisfirma Soomega ja siis ma olin seal kaikaaugutäide ikka nagu sekretäriaat hulk ja ma ei tea, mis veel. Aga siis ükskord oli ajalehes kuulutus, et ajaleht kulutajakesist ilmuma, et nad soovivad toimetajat endale. No ma mõtlesin, ma lähen vaatan soli sealsamas kõrval ka EKE projekt oli praeguse hansapangamajas. Läksin siis vaatama, hakkasingi kirjutama toidust ja õige pea olin ma juba miskise kirjutamas ja see oli kõik, see toimus kuskil kevadel, sügiseks olin ma juba Eesti Ekspressis. Maire Suitsu, millal sa ise söögitegemise ära õppisid, ema kõrvaldada. Ei mul oli ema ja vanaema võttis arvatega pliidi äärde, ei saanud. Siis, kui abiellusin esimest korda 20 aastaselt, siis hakkasin esimest korda süüa tegema. Jah, võib-olla tõesti meestele, ma olen tähele pannud, et meestel on söök tähtis. Aga ma olen alati öelnud kõikidele noortele naistele, ärge sellega ülega püüdke. Sest kui te olete kodus pidevalt ainult higine söögitegija, nina, jahune juuksed kammimata siis tänutundega ära teie küpsetised ja praed. Aga tema silm ja hing võib ihata neid teisi, kes on pidevalt kenasti üles löödud, keda ta näeb väljaspool kodu, kes on üles löödud, kes on rõõmsad ja puhanud, nii et. Naine ei peaks olema liiga palju. Jah, see on minu põhimõte ja selle juurde ma jään, pere on ka olemas, on mees olemas on ja mis pere on olemas ka kõik naise enda jaoks kõik muud igasugused huvialad ja kõik, nii et kiiresti köögist välja. Seal on minu põhimõte ja ma lähen kogu aeg elust püüdnud ka kõige muuga teha, kui tegeleda, kui söögiga ainult enesetäiendamisega, kõigega, lihtsalt puhkamiseks. No kes on su retseptiraamatuid lugenud või, või sind televisiooniski nägi paar aastat? No tundub, et sa oled aheldatud köögi külge. Ja ma olen seda tähele pannud, et kui ma lähen seltskonda, kust mind teatakse, aga ei tunta siis kõik natuke tõmbusid pingule ja arvasid, et nonii, nüüd läheb lahti. Söögist rääkimine ja ka muud üldse ei räägita, kenam ja tahaks nagu sellel teemal ainult kõik keerlema selle ümber, aga ma olen siis seda võrdlemisi kiiresti lahti aru saanud ja öelnud, et teate jumala pärast, mitte söögist ja kõigest muust. Ja tegelikult minu põhimõte ei ole fanaatiline söögi tegemine vaid ikkagi just see elus on ka kõike muud ja söök on ainult üks osa meie elust ja ka seda tuleb õppida tegema hästi, kiiresti, hästi, hästi, hästi, hästi, suurepäraselt, hästi heade tulemustega. Ja selle nimel ma siis püüan oma tegevust praegu suunata kõikidele teistele, ka, kes on huvitatud, et nad õpiksid võimalikult kiiresti köögist välja saama, kui nad ei ole just fanaatilised köögist talitajad, kas mehe kohtun köögis? Miks mitte, miks mitte, ma olen sellest täiesti veendunud, et parimad söögitegijad on mehed ja sellel on oma põhjendus. Ei üldsegi mitte sellepärast, et kui mees teeb süüa, siis mees teeb tavaliselt ameti professionaalina süüa ja see on tema tegevus. Kui naine on köögis pere kõrvalt, siis ta peab tegelema kööki, tormavate lastega või nendega, kes teises toas pahandust teevad, mõtteliselt või on ta mõttes igasugu 100 muud asja? Ta ei suudagi toidule pühenduda, ta ei suuda üldse loominguliselt midagi läheneda. Mees läheb kööki, siis tema hakkab improviseerima, sest et tema läheb sinna oma vabal tahtel. Naine ei lähe vabal tahtel. Paneb mõtlema, paneb? No ei lähe, see on ikkagi kohustus, see on üks kohustus, naised naise või ütleme, söögitegija paljudest kohustustest. Kui mees oleks Telev kohe peale selle ameti peal peres küllap ta teeks siis samuti neid argipäevaseid rutiinseid toitu täpselt niimoodi retsepti järgi. Nii, sest et kõik muud asjad nõuavad ka tegemist. Sa oled teist korda abielus? Sa oled, sa oled öelnud ka, et, et, et su elus on kõik nagu ausalt ära tehtud või selles mõttes, et sul ei ole nagu selles mõttes häbeneda midagi. No see 20 aastaselt abiellusid. See abiellumine ei olnud ju protestist, et ema eest ära joosta, seal ikka paneb silmad kinni ja võta pida, vastata. Ei, ma pean ausalt vastama, sest oli küll. Ema oli abielu vastu selle abielu vastu. Ainult et ma olin nii rumal tol ajal ma ei saanud aru, et oleks pidanud valima mehe, kes oleks mul siis oma kodust ära viinud järgmisele sama mehega koju elama. Ja loomulikult on emal õigusabielu ei olnud see, mis oleks pidanud olema lihtsalt selle pärast, et me ei olnud õiged inimesed koos elama. Aga mitte midagi halba ei olnud selles abielus, kõik oli meeldiv ja kena ja kui me lahutasime, siis no ühesõnaga, siis olid kõigil suu lahti. Miks siis? 60.-te aastate lõpus mulle tundub, ka ei olnud väga tavaline see, et inimesed lahutavad. Kuhu loomulikult mitte, Margus, tead, mis siis oli siis õhtulehes avaldati nende patuste nimed. See on avalt algatanud abielulahutuse oma mehe, selle ja selle vastu. Et see oli nagu, ma ei kujuta ette, mis see oli, kas see oli häbi, pinkve? Häbipost ja? Aga noh, mina, jah, see rada Uuebanud. Kannustas sind tagant, et selles mõttes nii-öelda risti ette ei löönud. Ja see, see uus armastus on ikka uus. On ma võin kohe julgelt öelda, vaadates sulle silma ja öelda, et see armastus oli ikka uus tänase päevani. Ja sellel on retsept. Retsepti ja kas igaüks vat jah, kas igaüks seda retsepti järele oskab teha, aga meie oleme aru saanud, et retsept on see, et tuleb päeva alustada nii et nagu see oleks esimene ja tuleb püüda ikka sama huvitav olla maa kaasale, kui sa oled olnud. Me esineme pidevalt mehega teineteise eest samamoodi nagu me esinesime. Siis kui me alles olime, noored armastajad. Loomulikult me oleme loomulikult niisugused, nagu me oleme, me tähendab. Aga Ma lähen taimed ja sellepärast me pingutame just jah, see leidsid õige sõna, pingutame teine, seepärast me tahame kogu aeg teineteisele huvitavad olla. Pärast muidugi on 35 aastat saab 36, et mida sa suudad veel avastada oma mees. Ega ma ei pea karastama, ma veendun iga päev üha suurema rõõmuga, et ta ikkagi on see inimene, kellega ma tahan oma päevad lõpetada koos et tarmu lastele isa ja et ühesõnaga, et ma olen õige valiku teinud. Ma loodan, et tema saatejuht kuidas te kohtusite? Ühel seltskonnas täiesti juhuslikult. Ja see oli armastus esimesest silmapilgust. Raudu tähistate siiamaani siiamaani iga hommik tähistada, iga pääseda, aga me tähistame seda päeva, see oli septembrikuus, oli sügisel, armastas, mis öeldakse, pidavat kestma. Sest siis on nagu kevadel on inimese tunded ja hormoonid on nagunii ülespiitsutatud ja öeldakse, et siis võid valesid järeldusi ja valesid valikuid. Aga sügisene armastus, kui kõik on nagu vaikne ja siis see Vidavatkavatkest. Jutusaatekülaliseks on Maire Suitsu. Me jätkame pärast Kaire Vilgatsi laul. Jutusaatekülaliseks on Maire Suitsu 64 aastane naine, kes on tuntud nüüd viimastel aastatel vähemalt viimased 10 aastat vist juba kui köögitoimetaja retseptikoguja. Mis ajast sa retsepte koguma hakkasid? No eks ma siis hakkasin, kui kui ma abiellusin ja pidin hakkama süüa tegema ja siis oli tollal ei olnud ju mitte midagi kuskilt midagi võtta. Ja olid mul paar venekeelset kokaraamatut, mida ma siis püüdsin midagi valmis meisterdada ja oli ajakiri Nõukogude teine, mis oli tolleaegsete naiste jaoks täiesti, ma ei oska öelda, see oli mingi paleus. Ja nii nagu ma olen praegu, kui ma ise seal töötan Eesti naise söönud oma peatoimetajale. Ja tema on selle hirmsasti naerda saanud, et mina kujutasin tol ajal ette peaaegu nõukogude naises, umbes nii, et töötavad, ma ei tea, mis imeinimesed teinud praegu pühapaiste ümber pea sest nemad olid need, kes selles nõukogude Ma ei oska öelda nõukogude korra viljastavates tingimustes, kus kõik naised olid mäetöölised ja kiivitajad ja ma ei tea, mis nad kõik tulid. Numbri oli see niikuinii, aga nad pidid olema, ma ei tea, mis. Ta risti ette selles Segadikus nad püüdsid säilitada ja neil õnnestus ka midagi naiselikku naistest said ikkagi kirjutatuna isiklikel teemadel. Leheküljed olid ka olemas. Need on mul praegu olemas, kastik oleks pidanud kaaslasele võtma sulle täna näitama neid niisugune paks kalingurköites kaustiku, politseid lõigatud need ruudukesed välja ja kleebitud. Jörgen ka proovinud kõiki ei ole, aga ma lugesin neid ja kujutasin ette, kuidas mõni teeksin õhtuti ma. Ei ole, ausalt öeldes, ma ei ole suureksperimenteerija. Praeguseks hetkeks ma ütlen, et mul on noh, toidutegemise kogemus ikkagi noh siis 44 aastat, praegu mul ei ole vaja enam järele proovida. Ma tean, retsepti loengutesse, toit maitseb või kas tuleb välja võidule? Kosenkranius? Masso kard, need on need, kes su eeskujud ja sinu sees. Ära räägi, Kosenkranius omas olid muidugi kõikide täpselt samuti, et kuulasime, mis Kosenkranius, eriline roll, sest et tema esines rahva ees. Ja tema pidi mitte millestki midagi tegema, tema pidi sellel ajal tegema kooke, kui jahu ei olnud. Kui jahu oli talongidega ja lõpuks rongidega ka ei olnud. Ja massoli nagunii meie kõikide paleus lausa ja kõik need tema raamatut, et ma ei tea, mis keerulised. Neid ma kasutasin, et nad raamatut kätte saada, need on praegu kõik riiulina, et ajalehepaberil trükitud raamatut mozzoja ida Savi, saiad, pirukad, haugid ära lagunenud muna kokku kleebitud, see niimoodi. Kõige söödava Modon. Nendest vanadest, no kõik on, ma ei ütleks, et seal et seal mul jäi, mõni oleks söödav, aga sa nimetasid ka Peeter kardi, siis Peter kargasin muidugi täiesti erandlik nähtus, sest tema oli näitleja tema minuga ühest vanuserühmast ja kui mina olin, uurisid, tema oli noor veetlev mees ja Peeter Smacoholi kindlasti paljud ei teagi, et kunagine tali siis Peeter Smaco, kui ta oli vallatutest kurvides, et see on seesama Peeter Kard. Ja vot temaga seoses Peeter kardile, tegelikult pean mina tegema eetri kaudu järjekordse kummarduse, mis ma tegin esimest korda 10 aastat tagasi ja määrasin sellega oma saatuse väga suuresti ära. Nii et mul natuke hirm, fatalism ei ole, aga ma ei tea, mis, kui ta juhtub tänast saadet, kuulame, siis võib juhtuda. Nimelt olin ma peaaegu täpselt 10 aastat tagasi Tiina Kruusi saates revers, mis tookord oli keskel saade. Ja seal ma juhtusin mainima, et minu käest küsis nii, nagu samuti nagu sina täna, et et kes on siis sinu eeskujud ja siis ma ütleksin, ütlesin, et praegustest tegijatest ma tahaksin olla naissoost. Peeter Kard. Peeter Kard kui öökull ilmselt siis kuulis seda saadet. Aga see oli vist mõni nädal hiljem, kui otsis prohvet orga oma uuele ajakirjale söögiajakirjale otsis peatoimetajat või tegijat. Ja tahtis saada siis Peter kardi. Kuna Romet orkaan, hariduselt teatrikunstnik, siis tal oli kardiga kaardiga kokkupuuteid kartule tegem. Vabandust kardites mina Tallinnasse ei tule, aga ma tean kedagi, kes tahab olla naissoost. Kolm kuud pärast seda saate selles saates esinemist ja nende saatuslike sõnade lausumisel olid minu jaoks ja, ja nisu peatoimetaja ja see oli pea ees vette hüppamine. Mida ma ei ole kahetsenud, ei ole ka teisi pea ees vette hüppamise kahetsenud. Söögi jutu jätkuks veel, kas eestlastel on maitsvad söögid? See on kõik sõltub nagu öeldakse, kõik sõltub ajast, kõik sõltub söögikultuurist. Meie söögikultuuri ja meie maitsete, ärge eestlaste söögid maitsvad, mõnele teisele võivad nad tunduda kõik ühise mingi ühtse jahu, jahu, pudruna siis meeled on jah teistsugused. Minul ei ole eesti köögi vastu mitte midagi, ka kaerakile on ainuke, mida ma hästi ei taha. Võib-olla ma ei ole seda õiget saanud. Öeldakse, et õige pidi päris hea olema. Aga ma leian, et aegruum määrab kõik ära. Aga et praegu me oleme avatud kõikidele teistele köögikultuuridele ja ja võtame uut vastu, aga ka Eestis eestisõitu süda, mida me nimetame Toiguks toiduks, see on natuke vaielda, vistes eesti toit tegelikult. Saksa ja vene, sest me oleme väga huvitavalt sattunud, kuna saksa ja vene toit, toidukultuurid olid omavahel seotud, Katariina tuli Venemaale, tõi kaasa saksa kultuuri toidukultuuri ja samal ajal tuli saksa mõisnike kaudu meile saksa toitu. Nii et ja siis hakkas ta Venemaa kaudu meile tulema. Nii et nii me olemegi siis saksa, tegelikult saksa ja vene, noh meid, keegi ei oska enam leida siit. Kuidas inimesed peaksid tõusma, ütlevad? Oh, kui hea on süüa, kõht on täis või peaksin ütlema, oi kui maitsev oli. See on jälle raske, millele, kuidas vastata, tähendab, oleneb see milliste mõtetega me lauda istusime. Kas istus lauda, gurmaan, kes pani tähele, mida ta sõi ja läks otsima maitseelamusi või läks lihtsalt väsinud töömees, ütleme ausalt, võib olla kuhu ta ütleme, kes põllu ääres seal võttis oma võileiva välja ja, ja sõi seda ja tal oli tõesti tarvis, et ta oma nälja lihtsalt haigistaks ja saaks edasi saaksid selge, et ta saaks edasi tööd teha. Aga muidu võiks sõit siiski alati olla, sest et see on see, mille poole mina pürgin. Et väga lihtsate vahenditega süüa teha ja maitseained kasutades ja meie maitsemeeli nagu ergutades, et maitsvat toitu teha. Missugused sinu enda toidud on olnud siis rammusat olnud salatit, mis on see Maire Suitsu? Märk suitsu ei ole erilist märkide, ma teen täiesti tavalisi toite igapäevaseid. Et nagu püüan teha jah, vita rammusat arvestades kasvõi seda vanust sellises vanuses tõesti on kummaline, noorena mõtled, et mis jutt see on, et vanema inimesena enam ei taha nii raskeid toitavad, mina tunnen ise ka juba enam ei taha aga ka üldise tervise seisukohalt ja ainet kuidas ümbertringi kohuvad, eriti mehed. Rasvaste toitude mõjul tähendab südame veresooned lähevad jumbu, mis sinu teha? Ma püüan vältida loomseid rasvu oma peres ja teha rohkem taimsete rasvadega, ikka kergemaid, toita vaheldusrikkamalt, aga mitte midagi, mitte mingite rikitamist, mitte mingeid imeasju, täiesti tavalised toidud, võimalikult vaheldusrikkalt ja köögivilja ka ikka ja puuvilju, me sööme hästi palju värskeid puuvilju. No sa ise ütlesid, et sinu toidud tegi valmis ema ja vanaema ja hakkasid süüa tegema alles siis, kui esimest korda abiellusid. Praegu on vist samamoodi või et noored naised, kes siis kohustusest peavad köögis olema, nagu sa ütlesid? Süüa teha ei oska vä? Ma ei ütleks, et nad ei oskaks, võib-olla nüüd on mõju, ma ütlen, Margus, ma ei oska üldistusi teha, aga minu tütar imestab, et et tema oli ikkagi siis usina ema nii-öelda laisk tütar, kes ei pääsenud ka köögis eriti löögile, aga ma peaks ütlema, et sa pead üsna hästi hakkama. Ja on üsna tuntud söögitegija oma ringi oma ringis oma piirides, aga ta ütleb, et see on võib-olla sellepärast, et tal on head kokaraamatut kasutada. Kas valmistoidu letist, sina lähed poes ringi? Oh ei, oh ei, kõik oleneb olukorrast ja on olnud hetki, kus on, ma tean, et tema, see peab millegi muuga tegelema ja ma võtan sealt ikkagi mingi niukse pool valmis asja ja ma leian, et igal asjal on siin elus oma oma moment, kus tuleb neid kasutada, aga pidevalt kasutada muidugi ei tahaks, sest et kõik ei ole minu maitse järgi tehtud, mis seal on. Ja teiseks muidugi see, et seal on ikka väga kallis ka ju loomulikult me peame teiste inimeste tööga seal kinni maksma. Ei, see on nii tervitatav asi ja kui ma näen selveris, kui palju on seal valmis toitleja, kuidas inimesed neid ostavad, siis ma tahan ka öelda, et naised ärge jätke seda võimalust kasutamata, kui teil on vaja ja, ja kui teil on võimalus, et võtke end, andke endale hõlpu false hea väljend hõlpu andma endale aega kandke antud, et just nimelt muid asju, et ärge ärge arvake, et naise töö köögis olemine. Et kui naine ei arenda ennast, kui ta ei puhka, kui ta ei ole oma perega, siis ta Ta pannaksegi söögitegija tasemele ja siis ärge imestage, kui teda ainult söögitegijana koheldakse. Kuuekümneaastase naise ajab televisiooni hommikuprogrammi kokkama lihtsalt edevus. Ei ma ei oskagi öelda, ma olen selle ise üle ise muuseas mõelnud päris mitu korda. Aga edevus ka, aga mulle meeldib esineda. Niisugused inimesed, nagu Anu ja Marko mind kutsusid, siis ma mõtlesin. Esiteks mu põhimõtte ära kunagi ühtegi niisugust ettepanekut, mis oli üks kord elus, tehakse ralikkuseda tagasi, teist korda võimalus ei tule, eriti kui sa tead, et sa oled 60 aastat vana. Proovi kõik järele, mis elu toob. Ja teiseks, sellised inimesed. Ja nojah, koos nende inimestega tekkis mul võimalus kohtuda veel sadade inimestega hommikul seal ja näha neid ligidalt ja tunda nendest vaimustust. Ja muidugi ka mõnel määral missioonitunnet, et mul oli võimalus siis hakata seal oma põhimõtteid, Noonuga kirikuõpetaja ikkagi tahaks ühesõnaga jutlustada võimalikult rohkematele inimestele, nii sain mina ka võimaluse võimalikult inimestele jutlustada seda ja näidata, kuidas, et ka söögitegija on tavaline inimene ja eksib, mulle meeldis seda näidata, kuidas saab eksida ja kuidas minagi vahel eksin ja ja ma nägin, et muutusin sellega inimestele lähedasemaks ja kodusemaks ja nad said aru, et et. Jah, et iga kord ei tule ja sellest ei maksa teha ka tragöödiat ja see oli tore aeg. See oli tore aeg. Üheksa kuud aastas neli korda nädalas. Mitu retsepti kokku tuli. Oi, ma ei mäleta, kas ma lugesin, üks kass oli 300 või? See oli ikka päris hirmus palju. Sa sa ära ütled, pole raske, aga, aga räägi, kui raske on alustada tööpäeva ka kell neli hommikul. Seejuures, kes oli kohutav ja ma täiesti imestan, Dono Yorku siiamaani suudavad sest et ma tundsin, lõpus keegi ütles sedasama, ma võin eksida, võib-olla oli elekter või keegi, kes ütles, et ta tundis, et mul hakkasid mälukatked tekkima päeva jooksul. Ühesõnaga, kuidagiviisi see mõjus see unerežiimi niivõrd noh, ühesõnaga see oli nii vale unerežiim, et ma tundsin, et mul tekivad täiesti mälu katkema. Ei saa aru, kes ma olen, kus ma olen mingi nihukesed hetkeliselt. Ja ei, ma väsisin sellest ära ikkagi, ma usun ka noored inimesed väsivad mitte ainult vanemaks. Sõid vitamiine, antidepressante? Ei vaja antidepressante, ei söönud, aga sest et see on ohtlik sellistel puhkudel sa ei tea, kuidas nad mõjuvad järsku mul eetrist kuidagi vist tekib ka midagi, siis need vaata-vaata-vaata-vaata endale otsa ja ütleme niimoodi, oi, ma ei tea, millest rääkida laeva peal. Et seal on, ei tohi mingisuguseid ergutidega vaigisteid kasutada. Hakkas ju tervis, ei pidanud vastumeeleolud. Ei, ma lihtsalt leidsin, et igal asjal on lõpp, ükskord peab tulema ja peab võimaluse andma teistele tegijatele ja ja teiseks ka väsimus kah. Ja see viimane piir tuli lähedale. Tuli jah, ja mul oli tarvis oma tervisega tõesti tegeleda ka muude asjade koha pealt ja ja ei, igal asjal on piir ja üks kord igaüks tüütab ennast ära. Ei ammendav. Anu ja Marko ei ammenda ennast kunagi, ärgu nad arvaku, et ma neile teen, et nemad ei ammendavast kunagi, mina olen nendest vaimustuses edasi ja leian, et nemad ei ammenda last. See on elustiil. Üks eakamaid, telestaar või mis iganes on see, ära ütle, staar jah, see on nii kole, aga jah, aga kui ma mõtlen, et ja nõukogude ajal ma oleksin juba üheksa aastat pensionil, oleks juba ammu rätik peas ja puuvillasokid jalas nagu vanasti öeldi. Ja sellepärast ma leiangi igat ühte tahan julgustada oma oma vanuseklassi inimesi, kui teile midagi pakutakse, siis saage aru, märki, ärge lükake tagasi, ärge öelge, mina nii vana tegelikult meie vanuses inimestel on lihtsalt elukogemust. Ja ma olen isegi praegu saan aru veel, et ma ei tea ju kaugeltki kõike. Ma arvan, et ma tean ja ma hakkan mingit toitu tegema pildistamise jaoks näiteks Eesti naises ja ma ikkagi veendun, et kogemust ei olnud selle koha pealt ja asi läks natuke teisiti, kui ma arvasin siiski natuke teisiti. Ja ma ütlen kõigile, elu on lühike, kasutage kõike, rad, sadusi, lugeks, samases ohverdamine ongi. Vananemisest ära jooksus. Ei ole su lihtsalt elu täielik ärakasutamine oma võimete, oma, see, mis seal leiutatakse jumala poolt antud see, mis on seal looduse poolt antud, ma leian, et seda tuleb ekspluateerida ära kasutada, lihtsalt et miks ma lasen selle hukka minna, kui tähendab näitleja vabandust, esineja oskusi ja võimeid, tundsin ennast hästi, ma olin omas sõidus kui jaa, oma elemendis, justkui kaamera peale läks, ma tundsin aga puhke õitsele, mul silm läks särama. Miks ma ei võiks seda kasutada ja ka siis, kui tunned, et juba kus ta hakkab, siis peaks muidugi lõpetama, aga ma tundsin, et las tulevad, nooremad aga teiseks, tähendab ei ole mõtet vanaduse eest ära ei jookse, aga oma elu tuleb võimalikult viljakalt ära kasutada. Kohe minna nii-öelda kuskile vaikselt nurka. Varanduse eest ära jookse, Maire, aga ometi tõmbasid kortsud kõrva taha. Ja miks mitte sunnimees olen mina. Miks ma ei võiks seda teha? Ma leian, et sa võiksid nooremväljana, aga see oli, ma mõtlen, millal see siis nüüd oli, oi, see oli ikka päris ammu tagasi. See oli enne. Ja see oli Nõukogude Eestis praegu jõuaks seda teha lihtsalt see oli. See oli enne rahareformi just seenerahareformi. Ei, ma leidsin jah, et tähendab, kui ma nüüd tahan. Kellel teha, siis kapitalism on karm asi ja nõuab nõuab seda kaubanduslikku väljanägemist. Ja ma ei leia, et sugugi, et ma peaksin seda häbenema. Et oma nägu natuke parandada. Hoo, ma lugesin suure rõõmuga. Marko, kuidas kirjutas, et nägu on minu tööriist ja Eesti naises ilmunud artiklis ja ma leian ka seda ei ole vaja üldse häbeneda, sest ikkagi on meeldivam inimestele vaadata, mitu nende tuju paranes ja tähendab mitte tuju, aga ühesõnaga tundsid ennast kindlamana. Ma julgesin ennast rohkem nii-öelda välja pakkuda. Ja, ja sinna ei ole midagi teha. Mingiks ajaks küll ja ma ei leia, tähendab iga inimene mina ju see on, see on minu keha, selles olen mina, ma võin seda ise ju sellega teha, mida ma tahan. Ja kui ma kedagi teist sellega ei solvanud. Aga kui ma ei tee tõesti niimoodi, sest viimane kui enne seda, kui mul hakati tegema, see tehakse kohaliku tuimestusega, seda, seda, seda kaela parandamist, mis oli siis ma ütlesin, et kui te nüüd tõmbate mul niimoodi naeratuse näkku, et enam ei saa suud kinni, siis ma tulen teid kummitama öösiti. Õigustamatult räägime, veider ei ole üldse ei, miks? Ma ei, see on minu meelest, see on silmakirjalikkus, kes ütlevad, rohimine iialgi ei tee. Ma tean inimesi, kes ütlevad, et ma ei ole kunagi teinud ja on teinud. Ja, ja ma leian, et miks mitte, kui see võimalus on, nüüd lihtsalt ei oleks oleks võimalusena. Tagantjärele vaadates, kas sulle tundub, et oleks pidanud end varem kätte võtma ja end muutma või tegema seda, mida hing ihkab või sa oled kogu aeg teinud seda? Inglise ei ole pommi valmistumine vä? Ma leian, et kogu minu elu on olnud valmistamine selleks, mis ma praegu saan teha. Et kõik oli nii, et kuna ma siis jonni pärast jah, ütlesin, hea küll, ajakirjaniku minust ei saa, et eks ma siis alustan siis kuskilt altpoolt peale ja. Ma olen kogu aeg õppinud, ma võin enda kiitmiseks öelda, vaat ma ei ole. Mul ei ole olnud, võtad, kui lapsed, päris pisikesed ei ole olnud, aga kus ma ei oleks õppinud kogu aeg midagi, olengi õppinud ja olen kogu aeg ennast täiendanud, rääkimata söögialal. Olen kogu aeg millekski nagu valmistunud ja, ja kogu mu elu on olnud järjestikku ehitamine. Olen hakanud kivi kivi peale panema ja ma olen rahul sellega, mis ma olen teinud. Nii et mu elus ei ole mitte midagi kahetsusväärsete kaebenemisväärselt kõigega rahul. Ja tahan kõigile öelda, kui keegi mind kuulab, minuvanune inimene või ütleme, 10 aastat noorem, ärge kunagi mõelge, et olete, millede jaoks liiga vana ravimeid siis minge julgelt. Uue algusega alustasin liiga hilja. Ei. Ma arvan, et varem ma ei oleks julgenud seda teha ja võibolla mind ei usutud ilma erihariduseta, ütleme ilma kokaharidusega inimest ei oleks usutud, kui ta on liiga noor. Et elukogemus on see, mis annab julguse, esiteks see annab ka usutavuse. Suurem osa oma väljamõeldud unistustest siiani saanud täitumist. Ja ma leian, et ma olen nii rahul oma eluga, et mul on, mul on kõik, mida üks inimene, üks naine, ta saadab, ta üldse võib ja mida ta ihata võib? Mitte midagi muud. Vaimustavad lapsed, muna, nendega hea suhe. Mul on hea mees, mul on kodu, mul on töö, mis mulle meeldib, mida, ühesõnaga, kui paljud inimesed saavad teha seda tööd, mis neile meeldib, mitte väga. Paljud. No jõulu pidu köögi selles Et kas sa tead tegelikult, mida see pealkiri tähendab, kuidas originaalpealkiri on imikul raamatul, teatripidu, sinus ei ole originaalpealkirja muuda profist. See tähendab liikuv püha püha, mis sa saad endaga kaasa võtta ja alati imetlen seda tõlkijat. Selleni helkis. Ei, mul on, mul on kahju, tõlki muidugi. Mul on kahju, et jõulud on tehtud kommertsiks aga samal ajal on ilus pidus on meie peres näiteks meie lasteaia, minu peres on niuke niukesed naka kokku saame ja tore pidu, aga me ei tee sellest suurt suurt söögipidu. Aga midagi või on ikka laual ja ma tean, et olema hapukapsaid ja verivorst ei ole eriti obligatoorne. Aga sült ja niisugused kodused asjad peavad olema, kui neid ei ole, siis, siis tekiks, tekiks kisaga mingit erilist söömapidu ei ole, aga ilus, ilus. Selles on teatrilaval püsse, siis viimases vaatuses täpse püssiga pauku, kui hildur sokk ime alates siis tuletatakse seegi soovitus ka nii, et perenaised, kes ootab toredat retsepti, siis pange aga kohe paber ja pliiats valmis ja olge kuuldel, ma palusin võtta retsepti ühes, miks just see on ja mis seal? Kuna tegelikult kaks tükki Mul on ühed tähe küpsise taga, ma mõtlen, võtaks selle jõululõhuks krõbistanud paberitesse kujas paberi peal, mitte et ei loe. Et jõululõhnaline porgandikook, mis oleks natukene niisugune natuke eriline, aga ta on, tal on piparkoogi lõhn ja piparkoogimaitse ja see hästi sobiks. Kuidas siin see käib, see lugemine rahulikult, muidu võtaks sinu kõigepealt jahu pool liitrit ehk viis detsiliitrit. Paneks siis natukene küpsetuspulbrit kaks teelusikatäit võiks olla, sest ega ta muidu ei kerki kui kaks teelusikatäit küpsetuspulbrit pole sees. Ja siis hakkavad tulema need maitseained, mille asemel võiks olla siis näiteks kokku kolm teelusikatäit, ütleme, mis meil on Santa Maria maitseaine, piparkoogimaitseaine võisiis, nelki, muskaatpähklit, kaneelipulbrit, mis keegi paneb, need võiksid olla siis, et neid segaks siis nagu koos jahuga sinna küpsetuspulbri hulka. Ja siis võtaks margariini üks 250 grammi ja võtaks pruuni suhkrut, see annab isadele pruuni värvi ja hea karamellilõhna. Ja võtaks tavalist suhkrut ka kaks detsiliitrit, kolm detsiliitrit oli foriin suhkrut, kaks detsiliitrit tavalist suhkrut, siis võtaks neli muna, Aheka muna peab ka olema. Ja siis võtaks porgandit pool kilo niukseid, ilusaid porgandeid, nagu praegusel ajal on saada. Et pärast on, kohe näed, et ilusad oranžid porgandid on. Ja võtaks pähkleid ka kaks detsiliitrit noaga, Pehkelt peet, peenestatud pähkleid, neid on päris palju siis nagu vanasti öeldi, klaas ja võtaks ühe detsiliitri väikesele täit rosinaid, Riiliks need porgandid siis àra, segaks jahulcaned maitseained ja siis pehme margariin, siis on nagu siis selline, kuidas ma ütlen, mitte biskviit, haige tiivad haigena, et pehme margariini meks mikser taks kohevaks ja lisaks sinna suhkrut juurde, nii nagu ikka tehakse, kes on teinud liivatainast keeksitainast, et paneks siis teeks niukse margariini vahu siis paneks ükshaaval juurde toasoojad, munad, miks toasoojad sellepärast, et muidu läheks nagu tükiliseks, siis teeks niukse muna suhkruvahu, nii tuttav kõigile, kes ennem küpsetanud, siis teavad, tekib selline mõnus vaht ja siis hakkaks neid jahusegu Jakaks juurde panema ja peene riiviga riivitud porgandid ja pähklid ja rosinad ju tuleb, niisugune ilus tuul ja lõhnaga ja selline natuke niuke kohe ka ja porganditäpiline segu paneksid selle vormi, see vorm võiks olla niuke maksa no ütleme, 25 korda 25 sentimeetrit, sihuke kandiline vorm. Ja küpsetatakse 175 kraadi juures umbes tund aega või niimodi. Tuleb sihuke kandiline kokk, magusad magus kook ja tal on jõululõhn, aga ta ei ole nii noh, natuke teistmoodi. Ja siis kook, mis, kui ta hakkab servade küljest lahti lööma, jagu keskele torgatud tiku külge ei jää, midagi enam. Siis jahutaks natuke restil seda kooki kummutaks välja, lõikaks lihtsalt kandilisteks tükkideks ja kui ta on jahtunud, siis paneks tuks suhkrut peale ja hästi tore niisugune vaheldusrikas kook sest piparkook oskad nagunii teha ja müügil on kaid piparkook. Vot see oleks minu Rätsep, naised ja mehed köögis. Sa oled öelnud. Enne saadet ütlesid mulle, et sa oled püüdnud elada nii, et sa jätaks nii-öelda musti jälgi endast maha jätnud sul ringiga teele ette ei tuleks. Sa oled selles õnnestunud, ma loodan. Eriti pani mind mõtlema, tähendab, selle mõte tegelikult pani muidugi mulle pähe, selle sõnastuse pani mulle pähe Tõnis Mägi mu lemmik laulja lauljatest. Et sumad jäljed ei tuleks vastu halvasti, aga seal mul terve elu olnud põhimõte jah, et kõik suhted tuleb korralikult puhtalt viisakalt lõpetada. Kui sa tahad lõpetada võimeid, jätkata ilusasti. Ja isegi mu oma tütar on seda aelu tunne. Ta nii elutark, naine hüppab. Maailm on nii väike, Eestist rääkimata, et kui sa kuskile Need, mustad jäljed, sead tulevad sulle elus vastu ja nad teevad sulle palju paha. Nii et seal kasvõi hoiatus, et kui sa nagu ise selle peale ei tule, siis kui hakkad mõtlema, et ära ära tee, pahasti teistele ma olen mõelnud ka alati, et ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. Olen püüdnud elada, niiet teistele teistele võimalikult vähe haiget teha. Ja sa oled püüdnud ikka need asjad ära teha, mida sa südames. Ja, ja ma pean ütlema, et mul ei ole midagi nagu tegemata jäänud tõesti ütlema, et ma olen üks õnnelik inimene. Modo sööb kodu on see, mis toimub, kodu on see, mis toidab. Tegelikult, sest et kodu on see, mis toidab ja andke, et ma tahan kõigile öelda emana siin. Et andke oma lastele kodu ja siis tulevad lapsed koju alati tagasi, sest et see kodu, mis on meie mees öelda mehega, et meie kodu on tühi, lapsed on läinud, lapsed tahavad ikka tagasi tulla sinna. Ja siis on tore, kui seal on ka mingeid jõululõhnad ja aga nad tulevad ka muul ajal. Andke lastele kodu ja tehke endale kodu ja see ongi see kõik mis on elu alus. Räägib Eesti naise köögitoimetaja. Kasu on see, mis toidab. Aitäh, Maire Suitsu tulemast jutusaatesse, aitäh. Head kuulajad. Selline tänane saade on, minu nimi on Margus Saar. Kohtumiseni nädala pärast. Selle saate kordus on täna pärast südaööd.