Meie ees elustub kauge poolununenud lehekülg eesti rahva minevikust. Muusika viib meid poolteist sajandit tagasi. Ja me nagu sukelduksime 18. sajandi lõpu 19. sajandi alguse süngessa. Noh, sfääri rahvas on julmade ahnete parunite võimu all. Selle võimu hoiab mitte ainult jõud, vaid ka rahva vaimupimedus. Parunid ja pastorid toetavad osavalt ja istutavad rahvasse pimedate usku. Selle ohvriks langebki, uhke ja mehine eesti tütarlaps. Tõeline oma rahva tütar Tiina. Balleti jutustab tema palavast armastusest ja traagilisest kukkus. Proloog muusika on sünge, lootusetu ei tea veel, mis hakkab toimuma teie silme ees. Kuid ootate ärevusega mingit hirmsat õnnetust? Post külakiriku ees on pealtnäha üsna tavaline ja rahulik. Kuid miks vaatavad talupojad seda nii hirmunult häbipostpost, kus hukatakse? Kui palju süütuid inimesi? On siin elust lahkunud kannatades kohutavaid piinu. Talupojad Pole siia kiriku juurde tulnud vabatahtlikult. Neid on kokku ajanud mõisaülevaataja. Et rahvas oma silmaga näeks hukkamist. Timukad tõukavad väljakule meeleheitest haaratud naise meeleheide, põleta silmis. Meeleheitest on aheldatud nõrkinud keha. Naist süüdistatakse nõidumises. Vaat võime moonduda metsloomaks, ta on libahunt. Libahunt aga peab surema. Nii on käskinud parun rahvast. Tardub vallatuna, õudusest ja raevust. Nad usuvad ega usu ka tema süüd. Teadvus on veel ebausu ja eelarvamuste võimuses, kuid süda on täis kaastunnet õnnetu vastu. Rahva hulgas seisavad tammaru talu peremees ja perenaine. Nende vastu suruvad end tumedast hirmust haaratud lapsed, nende poeg Väike-Margus ja surmale määratud naise tütar, väike lokkis juustega tiina. Tüdruk kipub ema juurde. Ta ei saa veel aru, mis siin toimub. Viimast korda kallistab ema oma last. Talupoegade seas tekib liikumine. Näib, et praegu kohe valab süüdistatu oma viha välja parunile timukatele. Kuid viimased lahutavad naised tüdrukust ja viivad hukkamisele. Ja ongi kõik lõppenud. Jäi vaeslapseks väike Tiina. Ja siinsamas väljakul otsustub ta edasine saatus. Tammaru pererahvas võtab Tiina enda juurde kasvatada. Esimene vaatus kui kaunis on varasuvine, pühapäev on mõneks ajaks unustatud töömured. Talutüdrukud hullavad rõõmsalt metsalagendikul, mida ümbritsevad värskes lehis kased. Seal on ka Tiina. Kuidas on ta kasvanud nende aastate vältel muutunud nii kauniks ja sihvakas neiuks, et ei saa silmi pealt. Margustki ei tunne ära. Poisist on saanud kena noormees. Margus ja Tiina on üles kasvanud ühe katuse all. Lapsepõlve kiindumus on muutunud armastuseks puhtaks ja õrnaks nooruse armastuseks. Marguse vanemad on aga talle naiseks määranud mitte tiina, vaid teise tüdruku mari, kes reid mardi talust. Marion armunud margusesse armunud kogu südamest. Kuid margust ei liiguta mari tunded ükskõikselt ja külmalt pöördub ta temast eemale. Ta armastab Tiina. Nad on leppinud kokku, et siin väljakul salaja kohtuda. Nooruk ootab väga seda kohtumist, neid imekauneid, minuteid. Mari vanemad ja tüdruk ise on solvunud Marguse jahedusest. Solvatuna nad lahkuvadki. Nende järel lähevad ka Marguse vanemad. Nemad pole samuti pojaga rahul. Kuidas ta julges olla sõnakuulmatu? Langetatud peaga järgneb noormees isale ja emale. Kuid on kuulda tagasi tulevate tütarlaste hääli. Nende lõbu segab aga purjus kubjas oma kaaslastega. Nad tükivad tütarlastele ligi, ajavad neid taga, püüavad emmata. Julgelt astub teiste ette Tiina, ta silmad põlivat põlgusest, kust ta on valmis kaitsma oma sõbratari varjama neid oma kehaga. Kubjas on jäänud võlutult vaatama Tiinat. Milline iludus. Ta ei näegi enam ühtki teist, tan korrapealt muutunud kaineks. Ahnete silmadega jälgib ta tüdrukut. Värisevad käed lähenevad Tiinale. Mõisamehed ajavad hirmunud tüdrukut laiali. Tiina ja kupja vahel toimub lühike võitlus, käed eemale. Tiina tahab kubjast lüüa. Kepiga. Kubjas rebib Tiina käest keppi. Kuid vahepeal on appi jõudnud Margus. Ja nüüd on nad jälle kahekesi lagendikul. Tiina ja Margus. Armastus on neid täielikult vallanud. See väljendub õrnas ja kaunis tantsis sellesse. Tantsu on pandud kõik palavad tunded, unistused, õnnest, tõotus igaveseks truuduseks. Ootamatult tuleb tagasi mari. Ta näeb Tiinat Marguse embuses ja teda haarab viha ning kadedus. Ei, ta ei anna Margust Tiinale. Seda tumma südamete heitlust katkestab kõrvaline sündmus, mis peab saama saatuslikuks. Tiinale ilmub uuesti kubjas. Ta tahab karistada karjaseid, kes pole küllaldaselt vaadanud lammaste järele sest ühe neist on murdnud hunt. Tiinal on kahju lambast ja karjustest. Ta palub kubjast lasta süütud inimesed vabaks. Kubjas naerab õelalt. Tiina ja Margus lahkuvad. Ja kubjas. Julmas ja kättemaksuhimulise südames kasvab vihkamine. Ta kavatseb tütar lapse hukutada. Aga mis siis, kui kuulutada, et Tiina on libahunt, et ta murdis metsas hambakuid, kes tõendab vandega seda kohutavat süüdistust. Kubjas pilk langeb marile. Tema, tema peab andma selle vande pastorile. Teine vaatus. Heledalt põleb metsalagendikul jaanituli, heites puudele punakaid varje. Siia on tulnud peole noored ja vanad. Vahelduvad tantsud ja mängud. Sõbratäride seas lõbutseb katiina. Ta ei aima, millised pilved kogunevad ta pea kohale. Ta ei tea, et see on ta viimane pidu. Lõbusa rahva hulka ilmub purjus kubjas oma sõpradega. Kubjas näeb Tiinat ja uuesti valdab teda kirg. Ta sööstab Tiina juurde ja tahab teda toorelt emmata. Tiina paneb meeleheitlikult vastu, kuid purjus mehe käed hoiavad teda tugevasti. Vihahoos hammustab tüdruku Piase kätt. Ah nii hästi. Seda sa veel kahetsed. Kubjas otsustab oma ilge kättemaksuplaani täide viia. Tõstes Skadki hammustatud käe, kuulutab ta, et Tiina on libahunt. Libahunt, samasugune nõid nagu ta emagi. Tiina libahunt, ei, poisid ja tüdrukud ei usu seda. Nad armastavad ja tunnevad oma Tiinat. Tütarlaps ise avaldab erutavast tantsus ägedat protesti sellise jultunud ja ebainimliku süüdistuse vastu. Ta teadvusse kerkivad ammu ununenud pildid ema hukkamisest. Kubjas käseb Tiina kinni võtta. Margus ja teised külapoisid astuvad välja, Tiina kaitseks tekib kakluskepid, välguvad õhus. Sel hetkel ilmuvad parun ja pastor. Tiina saatus on nende kätes. Kubjas tahab oma hirmsat süüdistust. Tiina on libahunt. Rahvas on vihane. Ei, see pole tõsi. Sel hetkel tõendab mari kubjas nõudel vandega pastorile, et Tiina on liba hunt. Parun ajab Tiina metsa. Las ta läheb metsloomade hulka ja elab nende hulgas tagasi ja surma ähvardusel inimeste juurde ärgu tulgu. Tiina läheb pikkamööda metsa. Sügisene mets metsa tehnikus elab tiine, elab üksi kui metsloom. Eluruumid, Jon tal kui metsloomal karu kumbas, suured kivi all. Ära aetud kodukülast igatseb Tiina Marguse järgi. Ikka ja jälle, meenutab ta neid. Päikeselise päevi, kui ta embas noormeest vaatas, ta lokkis juukseid vaatas talle silmi. Kui palju õrnust tontiina tantsus? Mees on imekaunis, kristallpuhas tütarlaps, habras, kuid tugev, võitmatu oma armastuses. Kuid praegu meenutab ta oma vaenlasi ja tas lööb lõkkele vihatunne. Üksinda metsas juba löönud kolletama puulehed on närbunud Rohi. Üksi nii üksi. Oh õnne, ilmub Margus. Ta armastab endiselt tiine. Tal pole jõududega unistada. Kui kaua otsis ta teda metsas ja nüüd leidis. Ja nagu poleks olnudki kurba üksiolekut. Tiina juubeldab, kuna Margus on jälle tema juures kolleks helgemaks muutunud metsatihnik. Nagu oleks uuesti saabunud kevad. Tiina kutsub Margust kaugele läbipääsmatute soode taha, kus nad hakkavad elama, kui vabad inimesed. Lähme, Margus. Kuid ei. Margus ei suuda teostada nii otsustavat sammu. Tal pole jõudu purustada sidemed perekonnaga, olles sõnakuulmatu isa vastu igaveseks, jätta maha kodutalu. Ja Margus, lähed ära. Ja jälle jääb Tiina üksinda metsa. Balleti viimane pilt. Marguse majas käivad viimased ettevalmistused pulmadeks. Margus võtab mari naiseks. Abiellub mitte oma tahtel, vaid isa käsul. Maja täitub külalistega. Pidulikult tuuakse mõrsja Marion, õnnelik. Aga pole rõõmu selles pulmas. Peigmehe mõtted on kaugel metsas, kus üksinduses elab tematiina. Mari hellitab peigmeest, kuid viimane on endiselt sünge, jahe. Ta süda ei tuksu marile. Ta armastab Tiinat, ainult Tiinat. Rahvapillimehed mängivad Torupilli jevilegi. Külalised tantsivad eesti tantse. Laua taga on lõbus suurtest puu kannudest juuakse kodutehtud õlut, kiidetakse peigmeest ja mõrsja. Kuid Margus on sünge. Ta kurvastab endiselt Tiina järele, muretseb tema saatuse pärast. Pulmakära hulka kostab õuest huntide ulgumist. Tuppa siseneb longates huntidest puretud karjus. Kõik on ehmunud. Margus haaranud püssi ja tulistab läbi avatud ukse otse ööpimedusse, kust tulukestena hõõguvad hundi silmad. Siis jookseb ta välja ja hetke pärast pöördub tagasi surev Tiina kätel. Viimane põgenedes huntide eest, jooksis külasse inimeste juurde. Marguse juurde. Tiinal kaob viimane jõud, ta tants, uhke tütarlapsel, liigutav jumalagajätt, eluga, armastatuga. Ja siis näeb ta Marit pulmaehteis ja teda valdab vihahood. Tiina jookseb mari juurde, rebib talt mõrsja pärja. Ei, ta ei anna talle Margust. Margus kuulub ainult Tiinale. Millise õrnusega embab ta oma armastatud ja viimane mõistab Tiina elu viimasel hetkel, mida ta talle tähendab? Margus surub Tiina oma rinnale just nagu püüdes kaitsta tütarlast surmani. Kuid surm tuleb vapustatult, vaatavad kõik Tiina agooniat. Tiina sureb. Olles vapustatud Tiina surmast ei suuda Margus enam jääda isa majja. Nagu viimase süüdistusena, viskab ta pastorile kupjale näkku hundi naha, millega Tiina oli end metsas soojendanud pärast surnud tütarlapse kätele ja väljub ööpimedusse. Ja tema järel lahkuvad aeglaselt külalised kogu rahvas. Nii võidavad armastus ja sõprus, laimu ja surmaarmastus ja sõprus võidutsevad kurjuse ja ebausu üle.