Paul Mägi sündinud 27. oktoobril 1917 surnud kaheksandal märtsil 1973 55 eluaastat mille sisse mahtus paarkümmend osa operettides ja paar ooperirolli. Ajavahemikku 1949 kuni 72 aga 45 lavastust millest kakskil publiku ette jõudnud Prokofjevi ooperit, sõda ja rahu ei lastud mingite kunsti väliste intriigide tõttu Estonias lavale vertid Ruba tuur jäi Vilniuses lavastaja haiguse tõttu tegemata. Kolm hooaega Endla operetis, kust aguliidik ilusa sihvaka esitenori 1944. aastal Tallinna meelitas. Ja sestpeale kuulus Paul Mägi jäägitult Estoniale. See oli raske ja vastuoluline aeg. Selle esimesest poolest on järel väga vähe helidokumente. Kogu otsimise peale leidsin vaid ühe lindi, kus saame veel kuulata Paul Mägi lauljana seonduvat Miliuhtini operetist Drembida koos meta Kodanipork iga, kes just Paul Mägi lavastustes kasvas tõeliseks klassikalise operetiprimadonna-ks. Mis muu, see? Aasta Naro muidu armuvad, päästaks. Hiina hamba ja muud jama. Heino Aassalu, kes hiljem oli paljude Paul Mägi lavastuste koreograaf, mäletab teda juba esimestest sammudest Estonias. Mul on väga suur rõõm teda tunda väga mitmes erinevas plaanis. Ja esimene Jaan, kus ma teda nägin, kus ma teda tundma õppisin, oli see aeg 44. aastais tookord häda laval, suur maja oli hävinud, seal tuli välja juba Silva, kus Edvinena säras Paul Mägi alates sellest Silva lavaletulekust sai taga muide publiku lemmikuks ja miks mina seda tean, sellepärast et ma olin ka küll alles laps, aga olin ka Estoniaga seotud ja mina seda tema arengut Silva momarteri, kannike ja nii edasi, kõik, mis seal tuli, selle ma elasin kaasa ja, ja peab ütlema seda, sellel ajal ju ei olnud mingisugust televisiooni. Raadiotöö oli hoopis tagasihoidlikum ja sellel ajal oli operett oli see, kus tekkisid publiku erilised lemmikud. Ja peab ütlema, et Paul Mägi see perioodil ennem Georg Otsa veel Georg Ots hakkas siis jõudma tipu poole, kui Paul Mägi juba oli lavastajaks saanud. Juba nendes esimestes osades köitis ta publikut, sest tal oli väga ilus figuur, väga, väga meeldiv nägu, niisugune intelligentse inimese šarm, meeldiv tämber hääles. Ja kuigi ta ei olnud ju siis kogemustega, aga ometi oskas Acolüüdik temaga sedaviisi töötada. Et ta läks nagu kohe käima ja, ja tore on teada seda, et ta läks käima mitte niimoodi nagu ainult ühes ampluaas, et esimene armastaja vaid juba üks järgmise opereti oli kolm musketäri, kus ta mängis Aramist ja juba seal tuligi ilmsiks tema koomik on, seal olid juba toredat armastaja, joonte kõrval olid seal toredad koomilised, joonede koomilised nüansid. Paul Mägi oli niisugune laulev näitleja, kes väga palju ise mõtles ja, ja ise töötas oma rollide kallal ja ta jõudis ju välja ooperis. Ja nii-öelda esimesest armastajast arenes välja hiljem väga hea loomikeks tema tipprolle oli Važek Smetona müüdud mõrsjas. Aga ma nägin ka seda perioodi, kuidas ta võttis agulüüdikult ohjad üle, sest ta kuulüüdik oli selleks ajaks juba vana mees, väsinud mees, väga palju lööke elus üle elanud. Teatavasti esimene lavastus oli tal muutu õnn 49. aastal. Tegelikult olid plaanis juba mõned varasemad, sellepärast et ka Eino oli, see oli see periood, kus Estonias hakkas tekkima lavastajate põudi, Nuuli tervis oli väga vilets. Teade siseste intriigide tõttu lükkus siis tema see lavastajakarjääri alguses 49.-sse aastasse. Aga see oli siis ka niisugune võimas, võimas töö. See rahutu õnn, nii et ka helilooja Putin tunnistas, oli muidugi oma etendusi näinud väga paljudes paikades ja ütles, et ta oli siin külas ja ütles, et tema arvates on kõige parem selle operetilahendus. Kusjuures mägi seal muidugi kasvatas oma kontseptsiooni. Ja lõi etenduse, mis jäi õige pikkadeks aastateks lavale. Lavastamine oli Paul Mägi tõeline kutsumus. Juba pisikese poisina tegi ta õe ja õue lastega maja rahva lehtendusi. Igal pool nägi ta lavavõimalusi. Ja kui tema käsutuses oli tõeline lava, siis sündis seal unustamatuid asju. Alates ohvenbachi Hoffmanni lugudest 1957. aastal hakkas oopergi publikut teatrisse tooma. Sündisid huvitavad terviklikud, stiilsed lavastused ja lauljate hiilgerollid. Tõusid uued tähed. Neid üles lugeda oleks ühe saate jaoks liiga palju. Ent arhiivis on meil tallel üks lint. 67.-st aastast, kus Paul Mägi räägib oma ooperilavastustest. Ma mõtleksin, et sisuliselt et mu niukene oma lavastaja noh, kuni julgen ütelda oma käekiri, oma mõtete avaldamine, tahtmine neid avaldada, algas ohvenbachi, ooperi Hoffmanni lugudega. See oli järgmine aasta 57. Ma olin siis kuus kunstnik renteriga, kelle nime ma ei saaks mitte mainimata jätta ja seda mitte ainult lugupidamist, vaid suurest suurest tänutundest ja tema vastu, kes terve selle aja need lavast, mille me peaaegu kõik koos teinud on mulle väga-väga suureks abiks olnud. Mitte ainult sellepärast, et mul on ilusat dekoratsioonitrükk kunstniku vaid, vaid väga palju ka vaimselt andnud juurde nõu ja jõuga. Niimoodi me olime teemat siis tol momendil väga suures vaimustuses niiskusest väga suurest lakoonikast, see oli, see vaimustus oli pärit. Jällegi ma ütleksin nii mujalt. Võib-olla see lõi väga palju laineid mu Lääne-Euroopa ooperiteatrites, kus pärast sõda lihtsalt vajaduste pärast ei olnud, materjali ei olnud, raha ajasid ja kõik need edasi, et ühte lavastust nii anda, kui ta võib-olla oleks väärinud, aga siis otsiti muut vahel seda tinglikumad. Muidugi see tinglikus tõi omamoodi, väga palju kasuga. Asi läks sisulisemalt, võib-olla sügavamaks tuli, näitlejad tulid rohkem nii tugevamalt esile, nad pidid oma toodud esile. Ei olnud midagi neile enam varjata, mingi butafooria variandina sellel olid suured plussid. Aga eks seal oli omamoodi niisugust, võib olla kalduvus natuke niukses liigsesse sümboolikasse omamoodi ja jäi tahaplaanile. Võib-olla selle asja asja olustikuline moment, mis on ikka ooperi juures eriti vanade Uhkles ka ääretult tähtis. Ja kas nad stiilselt ka kõik nii väga puhtad ja ajastukohaselt sellepärast selle tõttu olid. Aga. Ta publikule meeli samamoodi oli uudne ja ja siis, kui veel rääkida nüüd sammas Perilis lavastatud tsaari mõrsja, st näiteks siis selle kohta tehti väga palju poleemikat. Seal läksime sellel akoonikaga käigul veelgi kaugemale. Woody värskuste lõi aga, aga siis ega kaua niisugune stiil ennast nagu ei päris, ei, ei, ei, ei, rahuldanud hakkas väga. Hakkas korda. Moment hakkasime nagu ümber orienteeruma. Vot siis sealt tulid niisugused lavastused nagu maskiball ja Puhhi kus me ei loobunud mitte sellest, ma ütlen sellest niukseid läkuunikast, aga see läkoonika pidi saama mitte ainult lakoonika tingimusi enda pärast laval, vaid, ja mitte mingisse sümboolika, vaid ta pidi tulema olustikuline moment kahvli juurde. Tähendab, et ta pidi olema olustikuline Tai loolstingu dekoratsioon, nii, kuidas see teos aastal, aga temal pidi kamakuma niidisneva psühholoogiline mõte olema, miks siis ta niimoodi on? Võluv Flüüdiga algas. Võib öelda praegu niisugune tapmises, millest praegu niisugune maneer, lavastusmaneer, millest ma praegu töötan, see on kuidas ütleb, ütelda lähem lähemale, kui nii võiks öelda ja lähemale just autorile muusikale kõigepealt just ma ütleksin muusikale, eks muusika on siiski minu meelest ooperis on ja jääb selleks A jooks millest, millest tuleb kõik kõik mõtted võtta kõik, kõik need kõik need ideed ja, ja kui nii-ütelda ka terve terve reži, terve režiim on olemas, muusikast. Võrdleksin kaht kaht etappi. Ma seda niimoodi just iseloomustaks siin esimene pool nautima alates ohmaniga, see töö oli tehtud klaviiri ja ütleme ausalt, seal teksti põhjal, mis seal nootide all oli. Aga see teine pool vähemalt püüdnud, see ei ole kaugeltki veel mingisugust täiuslikkust saavutanud. Aga seda ma tahan, niimoodi. Olen püüdnud teha või tahan seda edasi jätkata. Et ma seda teksti nagu ei vaatagi, muidu ma tean, mis on sisuliselt nagunii, mis, millest seal juttu, selle peale ma teksti loogika ju loomulikult jääb. Mõni asi aga, et muusika, muusika ajendaks mind vaat ühele või teisele niisugusele lahendusele. Ja sellepärast ma oma näitlejat oma laulide käest ei nõua mitte ainult head liikumist väga täpselt stseenid täitmist vaid ja noh, see oli selles mõttes primaarne oma partii tunneb aga et nad hakkaksid tundma, hakkaksid kuulama ka orkestrit, see tähendab, hakkaksid mõistma ka, mis on partituuris. Et miks mängib üks pillirühm, üks pill selle koha peal nimelt just oboe näiteks ka ütleme, mitte klarnet seda fraasi, eks ole tema teemat või, või mingisugusel vahematiivi ülemikud mingis muus, et miks just see pill mängib. Vaat ja ma olen kohustatud lavastaja muidugi peale seda siis Sa mõtled selgitama, miks just Tseebil eks ta siis peab sellest saama oma värvid, oma. Tõnis, see tähendab lähemale ikkagi heliloojale lähemale nendele mõtetele, mille ajendil tema, selle ooperi kirjutas. Mul rääkida muidugi väga tähtis on see ooper või see teos lavastades oleks ikka sellises stiilis, millised on kirjutatud. Ja muidugi siin võib-olla on tulnud etteheiteid, ma olen kuulnud, et Mägi lavastused on võib-olla liiga üle koormatut, teinekord deklaratsioonidega, vastupidi, just nagu ma tegime Trofoni lugusid seal. Siis. Võib-olla jah, pealt vaadates võib-olla need õigus, aga ma olen seda püüdnud teha koos kunstnikuga muidugi just sellises stiilis kui see, kuidas see ooper on kirjutatud. Mulle tundub nagu omale küll, vähemalt ma olen sellel seisukohal, et mida lähemale ma kõigis selles stiilis püüan jõuda ka stiilis, ühesõnaga püüan jõuda autorile ajastule, millal see asi on tehtud. Tundub, et seda nagu olen, ma oleksin nagu õiglasem autori vastu. Iseenesest mõista oma kaasaegne käekiri jääb sinna niikuinii. Aga kõige tähtsam on ikka kaasaegne mõte. Kui olin Läksime ilus trass. Ta oli ajast ees. Ma arvan, et teda ei mõistetud, sest kui nüüd lugeda arvustusi ja lugeda neid kunsti Nõukogude Protokolle siis me näeme, et ega teda alati need hindajad ei mõistnud, publik hindas ja armastas operetid läksid tal täismunadele. Ooperis hakkas publikut tulema juurde. Aga kui nüüd kleidi peaks tegema uurimustöö nüüd ainult selle põhjal, mis on kirja pandud, siis seal on hirmus palju norimist, geness, pisiasjades tugevnemist ja nagu see, see põhiline, põhiline sära, mis seal olemas on, see jääb märkamata, sest et tema kui lavastaja tähendab ta muidugi läks väga sügavalt selle tüki sisse niimoodi elas selle tüki elu ühelt poolt, aga teiselt poolt oskas ta ka artiste juhtida. Nii et kui ütleme sealt tehakse Tiit Kuusiku kohta juttu või ütleme, meta Kodanipork, rääkimata Georg Otsast, siis nende etenduste need nimetus on samad. Need Paul Mägi lavastused. Kuidas ta just inimestega töötas, kuidas ta saavutas selle, mis ta saavutas? No kõigepealt ma pean ütlema, et tal oli muidugi isiku kiirgus oli väga niisugune positiivne. Ja. Tal oli huumorimeel väga arenenud ja ta saavutas inimestega kontakti kusjuures. Ma ütleksin just nii-öelda näitlejate-lauljatega vähem võib-olla direktsiooniga, sest et tal ei olnud niisugust pugeja loomust. Ja, ja tema oli oma tõdedes väga kindel ja kaheldamatult, mis kaasa kiskus, oli see. Ta oli nii põhjalikult oma materjale uurinud. On teada niimoodi, et ta kodus makettide peal mängis ju kõik oma oma lavastused läbi niimoodi ja, ja selle tõttu tegelast artisti võlub see ja viib kaasa. Kui ta näeb, et teda juhtiv lavastaja täpselt teab, mis ta tahab, täpselt teab, oskab analüüsi, mis ta seda etendust oskab seda rolli analüüsida. Oskab täitlejad õiges suunas juhtida. Ja, ja kui see on tehtud niisuguse toreda väikese huumoriga ja suure lugupidamisega artisti vastu ja kõrge kultuuriga, mis ta oli väga kõrge kultuuriga inimene, siis seal ei saa siis resultaadid jääma tulemata. Vastandina mitmetele teistele tolleaegsetele, silmapaistvatele, lavastajatele, tema vist ei öelnud kellelegi kunagi rängast ega tõstnud häält. See ei tulnud tema puhul absoluutselt kõne alla. Alates 1951.-st aastast Straussi operetti öö Veneetsias lavastusest tegi Paul Mägi kõik oma lavastused edaspidi koos kunstnik Eldur renteriga. Muidugi, kui nüüd Paul Mägi oli, oli väljendanud, et ta on palju meie töö juures minult ühte teist võib-olla kogemusi omandama, siis mina pean küll ütlema, et mina olen oi kogu aeg jäänud Paul Mägi õpilaseks, sest tema avas mulle tegelikult selle teatri tegelikkuse, tulles ikkagi kooli nii-öelda praktikaga, kus peaaegu praktikad õieti ei olnudki teoreetiline, siis oli tema niivõrd juba omanud, tal ei olnud ka palju selja taga, aga ta oli juba algusest peale tiivad, ütles ta. Nähtavasti oli seda sadestan seda teatris palju töötanud juba varem ja sadestanud seda kogemusi, et ta juba esimese korraga oli ta täiesti juba nii nagu valmis valmis lavastaja ja kõik see, mis tema märkused tegid, need olid niivõrd asjalikud ja niivõrd usaldad. Et sellele võis täielikult toetada. Et ma võisin seda teile salvestada. Ja vaat niiviisi niiviisi algaski, tähendab see, see pikem hiljem muidugi meie töötasime järgnevalt iga lavastuses kuus, no siis me töötasime ikka tõesti nii, et meie tööpäevad kestsid ikka läbi ringselt oma. Võib-olla 10 kümmekond tundi ikkagi päevas, vahel need brasiillased vaheldumisi hinnaku, elasime teine pool, kuidas olukord nõudis, oli, mida tema kodus ja tema jälle oli minu juures ja et see esimene etapp, mida võib meie kunstniku keeles nimetada nagu esimeseks faasiks, kus kõik põhilise ja läbi räägitakse, kõik põhiprintsiibid pannakse paika selle juures ja läks väga-väga-väga pikalt ja, ja tihedalt oli see. Periood maa vist nüüd küsin päris rumalasti, sest ega ma ei kujuta päris hästi ette, kuidas niisugusele suurele asjale nagu näiteks ooper sünnib lavakujunduse idee, sest lõpuks kogu see lavaruum mängib ju kaasa ja määrab selle, missugune tuleb lavastuse väline külg, aga väline külg lähtub sellest muusikast kõigest, nii et kust otsast see asi peale. See tähendab, see protseduur käib niiviisi, et tuleb endale enne teha teost selgeks täielikult ja vanemaga mingisugune nägemus ja idee juba endal ka hülgi ähmane, võib-olla mitte konkreetne, aga millest üldse võib lähtuda? Paul Mägi ta oli tohutult erudeeritud ajal erudeeritud, nii kirjanduse kunsti vallas igal pool ja ta oli väga huvitatud nagu ajaloolise tõepärase materjalide vaatamisest, selle järele, kui palju olen mina rahastajatega kokku puutunud. Oma 40 aasta jooksul ma olen nii statistika kokkuvõtted olema üle 40 ooperilavastaja ja ma tunnen selle järele kui sügavuti ja lavastaja lähtub kui paljud, kui, kui suuresti on tema huvitatud algmaterjalist, mida saab selle töö puhul kasutada, sest ega meie ju ajastud välja mõtlema ise ju ei hakka, meil peab ikkagi olema selleks oma algmaterjal, mis on ju nii lai, milles töötada. Sajad ja sajad tuhanded variandid. Ja Paul Mägi oli selles nimelt väga huvitatud, see selle järeleliigid on juba mida lavastajad on neid, kes nagu selle vastu isegi ei tunnegi huvi ja leiavad, et see pole üldse oluline ajastu kombete teadminega midagi. Paul Mägi väga uuris just sellealast kirjandust ja kunstimaterjali. Ta võttis raamatuid omale koju, mis temal läits puudus, tal oli omal väga suuri rikkalik kogu, kus mina laenasin raamatuid ja, ja see oli nüüd sellisteks faasides nendest. Ja siis võid tuli juba järgneda tarkus, asi läks juba konkreetsemaks, kus mina asusin juba nii-öelda juba ruumilise kujunduse loomisel, mis on tavaliselt ja kunstnikud maketi näol, ma ei oska teha pildina ühte asja, sest pildid on väga petlik, väga nii robustselt, diisel märkisin talle ära ruumi ja need elemendid seal sees ja siis hakkas tema seal siis vaatama vastavalt lavastuse juba, mis seal siinidele, kuidas ta saaks neid kasutada. Ja muidugi sealjuures sain mina niisukese kooli. Kolm nõuetele, et lavakunsti või tähendab, kujundaja peaks teatud määral olema lavastus tööga kursis, ta peab oskama siiski juba ise ette näha, mitte lavastajatele, näpuga peab kogu aeg näitama, milliste, mis siinsele, mida ta võiks pakkuda, milliseid võimalusi, milliseid tugipunkti, milliseid näiteks liigeldusi, kõrgendusi, mööblit ja nii ja naa selles piiris ja Paul Mägi oskas mulle selgest ihavalt, millisel mida oleks, mis oleks nii-öelda maiuspalad lavastajale, mida ta vajaks kasutamiseks nii ja naa, mida ma hiljem juba ise hakkasin taipama, et vot nüüd ma pakun seda liblawiba seda pakkuda, selles oli juba nii-öelda, ma ütlen, ma olen niivõrd palju sellest koolist saadi õppinud niisugune asi, et see kõik tema töö, selle kerjus, jäi minul nagu õpipoisi seenele, kui ma praegu mõtlen selle juures, ma olen ju puuluva tööaega ilma temata teinud, kui ma saaksin pakkuda nüütale kõike seda, mida võiks tema siis sellel baasil veel korda saata. Kui te nii väga palju ja väga tihedalt koos kogu aeg olite, siis oli see mitte ainult töö, vaid ilmselt ka puhtinimlik sõprus. Paul Mägi. Oli tegelikult inimesena muidugi, ta oli äärmiselt delikaatne, äärmiselt tagasihoidlik ja peab ütlema, ega tema ei avaldanud ennast küll millegagi tema isiklikust elust ja sellest, mis tema tunnis või midagi ei tea mina tõesti mitte midagi sellist, mida tema ei rääkinud iialgi endast, ei rääkinud tema peaaegu kunagi. Selle selles mõttes jah, ainult oli väga-väga peenetundeline ta sõbralik sellest ja see, see kõigi ütleme ütleb vähe, võib-olla väga diskreetne, väga hea huumorimeel oli taldel, see on ka lihtsalt, mis oli vaimustav ja see huumor peen alati ja teinekord oli isegi nii, et seda nagu alguses ei taibanud seda, olid, hakkasid natuke hiljem alles mõtlema ja muidugi peab ütlema, kurval juhul paljud tema kolleegid, kellega ta töötas, ei saanudki aru sellest huumorist ta, mõtlesin, et ta neid võib olla pilkas või noris, aga see oli muidugi väikse niisuguse niisuguse teaphazinessi ja teenusega see jahvi seal, see oli Platiivse Paul Mägil, eks huumor ja iialgi laskunud labasse. Omal ajal kritiseeriti tema lavastusi küllast palju leiti seal igasuguseid suuri patte, üks suur patt muidugi oli läänelikus ja ja kui ta, kui ta tegi poolseid või noh mõte liiga olustikulisi lavastusi, siis heideti seda ette, kui ta läks tagasi võib-olla olustikulisema poole, siis heideti seda ette. Kuidas ta ise seda kriitikat üle elas ja kui kui tõsiselt ta seda võttis. No peab ütlema, et see oli seal muidugi küll väga hea näitleja, nii-öelda meisterlikkus, kuidas ta seda ta ei näidanud absoluutselt välja, seda talle mingit mõju avaldas või nii ja nii kahtlemata seal mõelda, seisan, mõju avaldada, ükskõik mida ta sellest arvab, selge, et ta paratamatult mingi jälje jätab juba, selles mõttes ikka võib endale teha selgeks, on või ei ole mind mõisted nii ja naa, aga see, kuidas, kelle jaoks ta oma tööd teeb ja nii ja, ja nii need inimesed loevad ja võtavad seda ikkagi on õigustatud ja kahtlemata see peab inimesele endale mõjuma, aga no tema juures seda välja ei näidata iialgi ja ma arvan, et see oli võib-olla kahjuks üks võib-olla mõnes mõttes või mitte hea omadus, sest tavaliselt kui oleks mingil määral saanud ennast välja pursata või kuidagi võib-olla oleks ka kergem, nende tervisele ei olnud, ma kardan, et tema haigus, mis seal parandamatu haigus, oli ka üks osa sellest, et ta endasse liiga palju pütis, mis kahtlemata närvikavale aastase, milles võivad ka kindlasti haiguseks. Põhjused olla samas taju jäi nagu oma joonele ikkagi kindlaks, ega ta järeleandmisi ei teinud kompromissi sellega, mida ametlik kriitika nõudis. Sellest ta muidugi oli nii palju üle, et tal poleks saanudki seda tihases, jumal oli oma kindel, väljakujunenud nagu stiil ja arusaamine oma tööst ja teatrist ja see oleks nagu olnud enda töö alandamine ja minna nii-öelda konjunktuuri peale või nii-öelda vastavalt publiku maitses. Publik armastas tema tööd väga ainuke, võib-olla kriitika tol ajal, ma ei tea, kas siis oli, võib-olla lihtsalt tundus mulle nagu, et see oli eriliselt kehti, peeneks tooniks, Paul Mägi lavastusi nagu materdada ja pihuks-põrmuks teha, ühesõnaga muidugi ettekäändega, et see oli. Ja mis oli tol ajal nagu ei tundnud, oli nagu kõlvatu, et et kui, kui midagi sanalis läänele, siis olid seal midagi täiesti valesti ja halvasti teinud. No muidugi ma ütlen, et võib-olla ka minu oma tööst süüdisest, eks minust ju paratamatult suunas ka tema tööd ja ka minul olid omad patjade sellistele asjadele nagu allegooria sümboolika, mida ei tohtinud olla, ma ei ole sellest taga, ei olnud ka siiamaani seda enam, üha enam olen ma selle poole läinud, palun vähile see väga meeldis, kuna ta leidis, et otse öelda niiviisi näpuga kohe välja panna, näidates, et see on nii algeline, et seda enam, kui tal on üks, mis kaudselt kaudselt mõte on palju peenem ja kui, kui selle kaudu saab seda väljendada ka muidugi vastupidi kriitika leidis, kõik pidi olema väga selge, väga reaalne, nagu tol ajal, ma ei tea, aga muidugi mida kriitik õieti taktis. Aga ja juba esimene töö nagu, mis me tegime nii süütuke mediaanlüliti ja muidugi oli palju kogenum, aga mina mitte. Ma sain esimese arvustusega tähe formalismil pärast, muuseas ma juba seegi Ungariga ütles, et kuule, et kasvõi koristades formalistlikult filmistest laevalt ära. Tõesti, Veneetsia see oli nagu uue uue maailma avastamine seepärast, et seal oli nii palju sära ja nii palju värskust ja siitpeale tuli Estonia laval nagu mingisugune eriline sära, kusjuures ei jäädud kindlaks mitte juba ühe leitud nippe juurde, vaid see kunstiline mõtlemine kogu aeg, kogu aeg muutus ja juba kujunduslikult lahenduslikultuuri üks üks särav asi järgnes teisele seal lõbus lesk, linnukaupleja siis tsaari mõrsja, eks ole üks. Ta ei teinud venelasi küll väga palju, aga see oli üks väga-väga särav sära, töö ja see verise tee hävingu ja, ja kurjuse tee kujund, see tuli seal väga minu meelest nähtavalt välja. Ja niimoodi oma teed otsides repertuaari valikul ta jõudiski Verdi juurde. Vuti. Vuti. Jaa. Praegu näiteks meil väga Kiiresti lavastused lagunevad laiali, kui, kui tuled paari kuu pärast vaatama, sest see nagu pole enam see asi, mis, mis ta võib-olla esietenduse ajal oli. Paul Mägi lavastused püsisid aastaid kuus. Miks nüüd laguneb, miks siis ei lagune Paul Mägi lavastused, esiteks nad olid väga loogilised tohutu loogiliselt seal midagi kunstlikku, selles mõttes, et nad olid väga elulähedased. Tema õppisid varasemate paremate lavastajate nagu käealusena töötas ja sealt muidugi tao oma praktika ja teine oli tema elulised tähelepanekud, mida tema väga palju ilusta jälgis. Ja vahel ta isegi nimetas, et täna näiteks, et ma nägin täna niisugust siin, ega niisuguseid asju ei oska, sa pead ka välja mõelda ja ta tegi need tähelepanekud ta kõik need talletesse muidugi ta vastavas ümbertöötluses kasutasin pärast hiljem oma lavastustes ära. Esiteks just tema väga selline loogiline lavastus ja teiseks, aga ma mõtlen, et sel juhul, miks üks lavastus ei lagunenud, ma võin selle näite tuua selle baasil, et seal nagu üks erandlik juhtum võib-olla Eesti teatriajaloos, ta lavastas Viini vere. See oli üks 25 aastat, on ta nüüd 68, vist oli seal jah, ja juba ligi 25 juba see lavastus elab praegu edasi, tähendab sel põhjusel, et teda ei saa repertuaarist maha võtta, teda niivõrd täismajade peale ja see Kaunase muusikateater ja seal on selline printsiip, ei võeta enne lavastust ära, kui ta tõesti ei ole ammendatud ja publikule enam ei ole erilisi nõudeid. Ja et see praegu edasi elab, ma juhtusin seda uuesti nüüd, kuma Kaunases olen töötanud pidevalt juba selle aja jooksul, mis ma seal hakkasin tööl. Käisime seda vaatamas ja ma pean ütlema, mind hämmastas tema tema värskus selles mõttes, et osatäitjad on täielikult vahetunud ja see on juba täiesti üks põlvkond on tekkinud, kes neid seal mängib, kes ei tule iialgi Paul Mägid näinud, nad ei tunne teda üldse ja nad mängivad täpselt selles võtmes selles stiilis nagu Paul Mägi oleks nad alles praegu lavale pannud, milles on see tulemus, tähendab, seal on tugev kollekt, diilid, tunnetus, need osatäitjad, kes paratamatu, sest ei saanud enam osa mängida juba oma selles vanus, vanus. Juba hakkasin mängima neid rolle, mida nad varem naised noortena mängisid. No neid lolle seal operetis on väga erinevad generatsioonid, mängus hakkasid juba vanemaid mängima, kes läksid ilmselt Robinsoni, aga oma rolli õpetasid nad täielikult, andsid kõigi nende kogemusi märkustega ülel sellele noorele, kes tuli seda uuesti tegema, peab olema tahe ja peab olemas soov ja peab olema teatriarmastus, siis võib-olla tähendab isegi ilma lavastajate püsib teos värskena. See, et Paul Mägi lavastused kuni lõpuni iga korda koos püsisid, oli muidugi ka sellest tulenevalt et tal olid kõik täpselt paika pandud. Ja ta tegi ennast arusaadavaks, lõpuni arusaadavaks ja ta ei muutnud oma seisukohti. Tal ei olnud niimoodi. Täna on niisugune, mis seenjaam on teistsugune, mis on see, ta ei saanudki neid muuta, sest et et etendus oli tal nii tugevasti koos vormid juba algusest peale ja kui sellest vormist midagi tüki küljest ära võtta, siis vorm lagunes ja ta oli suutnud seda teha igale tegelasele igale asjaosalisele selgeks. Ja, ja selle tõttu tooniusse Kaunase näide. Väga-väga iseloomulik, et seal ei saagi eksida ja ta oli ka, muidugi oskas nõuda. Ta oskas nõuda ja ta teadis, mida ta nõudis. Ja seal avastatud nii et nad olid niivõrd haaravad ja niivõrd emotsionaalsed, et nendest lained, näitlejad, lihtsalt neil oli nauding seda mängida. Ma mäletan juhtumit, kui seal ühes järgmises operetis ikka me töötasime, oli lõbus lesk, ja seal oli primadonna, oli väga emotsionaalne näitlejanna, tema avastas tema tegelikult hoopis tagaridadest. Ta oli ka omamoodi huvitatud vahel nagu otsida tüüpi, kes temale sobivad sellesse sellesse ja ta otsis kaua selle uriini vere jaoks ja leidis lõpuks täiesti kuuris noori. Neil, kes kelleks, ta arvas, et sellest võib tulla lihtsalt peale peategelane, kes hiljem tuli sellest balletiteatrist A. Ta ütles, et tänu Paul Mägile olen ma sellest saavutanud muidugimõista seal kuudist mu elu lõpuni. Võib-olla isegi keegi mind ei märganud, iialgi poleks märganud. Ja ta ja ma mäletan sellest, millest ma tahtsin rääkida, oli see emotsionaalsus ja see, see haaravus, kuidas ta lavastas, ta lavastas, niiet asi pidi seal taga on põhjendatud ja ära seletatud. Ja leedulastel on üldiselt palju emotsionaalsem niisugune tunnetus ja keset seda pruuri korraga hakkas see osaline Hanna klaveri hakkas nutma Paul Mägi, taibanud, milles on asi ja ta küsis, et mida ma nüüd juhtisin midagi halvasti, midagi valesti, ütleme, kas ma tegin midagi viltu ja talle vastati nii või ei, teie töö olid väga heal, isegi nii ülimalt haarav, et seda on väga tundlik ja ta seletas Miks miks väga see nad väga hindasid ja väga armastasid just Paul Mägi seal, et ta oskas neid niiviisi mängima, et nad ise sellega väga suure niukse naudingu leidsid. Teiseks, mulle meenub Vilniuses üks selline välja, kui me tegime maskiballi pärast seda, kui oli see lavas. Kuulsin orkestrist, kunagisse istuks seal all ja nad ei näe palju küll lavale, aga noh, nii kuidas paigudesse terve tükk valmis, aga me ei näinud üldse lavastajast kuulnudki, lihtsalt seda inimest oleks majas, ei teadnud. Vastus oli valmis ja tasemelt selline, mille üle me olime jahmunud, et milline see saab olla, tähendab saatka lavastada nii, et ei pea ennast väga suurelt kuuldavalt väljendama, ta oli endiselt jäi tema märkused ja kõik olid väga nii-öelda pehmed, heatahtlikud ja tagasihoidlikult tehtud, aga nad olid väga selgelt väga põhjalikult seened, mida sa ei arvest. Loomulikult ta ei olnud lavastaja, kes ainult oma mõtet peale surub iga kindlasti, kui ta leiab variandi, mis, mis võib-olla tema osale on vastupidine, aga ta on huvitav ja võib-olla vastavalt sellele näitlejale sobivalt kahtlematult arvestas sellega. See on, aga teen seda rääkida, et tegelikult oli temal lavastajana ka väga hea silm liikumisele ja siin Tallinnas näiteks seesama nahkhiir või seesama Veneetsias need kuulsad finaalid kus oli väga palju liikumist, kus koor liikus ja, ja kõik tegelaskond, Need olid Paul Mägi tehtud mitte ballettmeistri, mitte ballettmeistri omad. Kuigi ma pean ütlema, et no siis, kui meie juba koostööd tegime, et siis ma pakkusin oma pakkumused talle välja. Ja ma ei mäleta, et oleks midagi midagi parandanud. Aga just see, see joon, et Tal olid väga koreograafiliselt, mis on väga-väga niisugust operett, nõuab liikumist ja temal oli see väga-väga orgaaniline. Ta oli läbi ja lõhki teatriinimene, tähendab, tema jaoks oli teater nii milleta tema ei oleks elada saanud. Ta oli nagu öeldes meie Estonia teatri fantoom, kes elas teatris. Ta oli siin nii-öelda hommikust õhtuni välja, aga muidugi need perioodid, kus me töötasime kodus, kus teatri atmosfäär lihtsalt oma kärarikkuse sellega ei võimaldanud sellist keskendunud tööd, aga ülejäänud aja oli tema põhiliselt ainult ainult teatrisse. Ta vaatas kõik, kus korda, neid etendusi ja proove ja, ja see oli see, see maailm, mis paistis olevat tema ja tähendab, ta oli sündinud täiesti. Kas ma olen oma? Jah, paljude lavastajatega mind seob koostöö väga erinevate ja lavastajaga palju huvitavaid lavastusi, aga Paul vägi juures pean ütlema, OLID TEMA oli nagu võiks öelda, ideaalilähedane lavastaja, kus tal küürik võrdväärselt olid lavastaja omadused, ta suur fantaasia ja maitseeksimatu ei tunne stiilitaju, mis iga asja puhul iga tähendab mandri puhul oli erinev. Tugev muidugi dramaturgiline vahist, mis on ka väga siiski domine, see on, mis loob atmosfääri, mis loob tükile pingele, loob põnevuse ja koos selle väga hea muusika tunnetusega ja samuti, et ta oskas väga suurepäraselt ergutada oma juttude oma jutuajamisega, kunstniku fantaasia oskas neid väga võtteid, mis ta pärast sai neid, seda laval, seda lahenduse resultaadid oskas suurepäraselt ära kasutada, isegi luues ei tulnud isegi selle mõttele, kuidas temal seda pärast võis ära kasutada veel ja kui toredasti. Tahan lõpetada selle saate lõigukesega Hendrik Krummi monograafiast, mis ilmus 1984. aastal. Seega siis jutt on räägitud umbes 10 aastat tagasi. Ja see kõlab nii. Ma lugesin kunagi ühest raamatust möödunud sajandi külakooliõpetajast, kes ulatusliku valgustustöö kõrval oma põllud kündmata jättis. Rahvakultuuritaseme tõstmise eesmärgil tõin ta isikliku heaolu ja käekäigu teadlikult ohvriks. Ka Paul tegi seda kõike teadlikult. Sest küsimuses polnud tema karjäär, mida ta oleks võinud palju paremini kujundada, vaid hoopis teatri tulevik. Need viljad, mida me ikka veel lõikame, on tänu Pauli ettenägelikkuse oli olemas. Ja ma mõtlen hirmuga, sellele teame küll, 10 aasta pärast lõikame praegu elame vana rasva peal ning ma ei näe noorte hulgas neid, kes meid kunagi asendaksid.