Eelmisel nädalal viidi Estonian business kooli, tuleviku-uuringute instituudi ja reklaamiagentuuri reetsel netokoostöös läbi seminar vaatajaid. Aitäh Eesti 2050. Seminari pealkiri on peaaegu sama kavalalt mitmetähenduslik nagu Res Publica kuulus vali kord. Ühelt poolt kutsub vaatajaid igapäevastest argiasjust kaugemale tulevikku vaatama. Ja samas manitseb ettevaatusele. Ette vaatamine neis mõlemas tähenduses peaks olema riigijuhtimise lahutamatuks koostisosaks. Egas ilmaasjata nimetanud plaat on poliitikat kõrgeimaks kõikidest kunstidest sest tõeline poliitika ei ole hoopiski mitte see, mida me iga päev televiisorist näeme ja lehtedest loeme. Poliitika tegelik sisu on oskus süsteemselt eesmärke püstitada ja nende täitmisele viivaid protsesse kavandada. Ilma EDP poole vaatamiseta ehk põhjendatud prognoosideta ja teiselt poolt ette vaatlikkuseta ehk kõikide sammude põhjalikku läbi kaalumiseta pole seda tööd võimalik teha. Praegune valitsuskoalitsioon ei hiilga kahjuks kummagi omadusega. Valitsusliidu juht erakonda Res Publicat iseloomustab nooruslik kärsitus mis ettevaatlikkusele palju ruumi ei jäta. Selle asemel, et eelnevalt üheksa korda mõõta, tehakse sisselõige kiiresti ära ja alles tagantjärele kontrollitakse, kas lõige tehti ikka õiges kohas ja õige suurusega. Vägisi tundub, et ei osata piisavalt väärtustada ka ette vaatamist. Prognoosideks vajalikud uuringud on kulukad ja aeganõudvad. Iseenese tarkusega on palju lihtsam hakkama saada. Eriti kui seda iseenese tarkust nii palju on. Kui vaadata seda, kuidas tänases Eestis üks eluvaldkond teise järel kriisi lävele sattub. Nimetagem kas või rahanappust hariduses praegust seisu tervishoius. Võiks ju arvata, et tegemist on lihtsalt sellise ebasoodsa ajahetkega, mil kõik varem varjatuks jäänud ohumärgid äkki nähtavale tulid. Tegulmineerusid. Selline seletus pole tõsiseltvõetav. Probleemid, mis täna on esile kerkinud, ei ole sugugi paratamatult riigi arengusse sisse programmeeritud. Sarnaste raskustega oleks võinud põrkudega iga varasem valitsus, kui protsessidel oleks lastud kulgeda isevoolu teed. Julgen väita, et Eestis on juba üsna heas korras ja hästi töötav riigiaparaat. Ent ükskõik kui hea aparaat ei tööta iseenesest. Keegi peab seda aparaati käigus hoidma ja juhtima. Just selleks tööks on ühiskonna poliitilises organisatsioonis ette nähtud erakonnad. Suurte ja keeruliste süsteemide salakavalaks vaenlaseks on entroopia. Niimoodi nimetatakse süsteemi määramatust ja korra päratust, mis võtab võimust kohe, kui jäetakse laokile süsteemi järjekindel korrastamine. Bürokraatia olemusse kuulub see, et ta täidab teatud rutiini järgides talle seatud ülesandeid. Kuid need ülesanded tuleb talle ette anda. Vastasel korral hakkab see süsteem tegelema iseenda käigushoidmisega. Tundub, et meie tänasesse poliitikasse ongi siginenud ühe korraga liiga palju antroopiat napib aga informatsiooni sellega toimetulekuks. Julgen väita, et Eesti ühiskonnateadlased tunnevad ühiskonna seaduspärasusi juba päris hästi. Küll aga puudub mehhanism, mis uuringute järeldused poliitikaks kujundaksid. Ja sellise mehhanismi loomine. Uuringute ja poliitikate ühendamine on juba riigi ülesanne. Tõsi, poliitikud tunnevad ja jälgivad üsna hoolsalt avalikku arvamust. See fenomen on neile mõistetav, sest avalikku arvamust on võimalik oskusliku suhtekorralduse piisava meedia surve abil soovitavas suunas kujundada. Kes siis teaks seda veel paremini kui taoliste vahendite abil valimisvõidu noppinud Res Publica ise. Siiski on muutliku ja mõjutatav avaliku arvamuse kõrval ühiskonnas ka selliseid protsesse, mis toimivad paratamatult nagu loodusseadused. Siin pole enam küsimus selles, kas me suudame neid protsesse muuta vaid selles, kui targalt Moskame neid protsesse tundes ise käituda. Seminaril vaata ette esitles tuleviku-uurija Erik Terk Ühte optimistlikumalt rahvastiku pilti aastaks 2050 mille kohaselt Eesti püsielanikkonda on selleks ajaks alles miljoni ringis. Muud prognoosid näiteks ÜRO poolt tehtud, peavad võimalikuks ka elanikkonna vähenemist alla 800000 piiri. Nendest arvudest ei saa mööda vaadata. Ja kui püstitada ülesanne mingite müstiliste instrumentide abil asuda Eesti rahva iivet tõstma ollakse juba ette kaotanud. Samuti võib pidada lühinägelikuks samal seminaril tehtud rahandusministripoolseid ettepanekuid praegusest tööjõust rohkem elumahla välja pigistada. Lisame siia veel sotsiaalministri poolt arstidele antud soovituse mässamise asemel kliente teenindada ja haridusministeeriumi soovi ka õpetajat klienditeenindaja seisusesse taandada. Ning saamegi pildi sellest uuest poliitikast mis selle asemel, et ühiskonna poliitilist süsteemi korrastada, sellest ainult suuremat segadust esile kutsub. Lõpetuseks. Riigi juhtimine on raskem töö, kui kõrvalt välja paistab. Res Publica ilmselt ülehindas end, kui söandas kaks aastat tagasi selle töö ette võtta. Kui loosungi vali kord asemele või kõrvale oleks valitud lipukirjaks vaata ette. Ning seda diviisiga mõlemas eelnevalt kirjeldatud tähenduses järgitud Poleks nende positsioon erakondade reitingutabelis, nii nutune, nagu see täna on.