Tere õhtust, austatud daamid ja härrad, meie talveaiakülalised. Tänase kontserdi pealkiri oli perekonnaõhtu ja erendite perekonnaõhtu. Et täpsustada, siis perekonnaõhtuid on meil siin talveaias varemgi olnud. Ja Me korraldame neid sellepärast et Estonia teatri talveaed tahab nende võimaluste piirides, mis meil siin on olemas tutvustada või meenutada ja meeles pidada neid suguvõsasid neid muusikuid, kes. Meil on tähtsad, kes on Estonia teatrile olnud tähtsad ja kes siiamaani on rajanud midagi muusikute seas nii olulist, et seda tasub meenutada ja sellest tasub rääkida. Ja üks nendest perekondadest, Estonia teatri jaoks on herendite perekond. Siin on kogunenud terve rida sellest tegelikult suurest suguvõsast, aga siia on koondunud eelkõige Raivo erendis. Perekond. Palun saage tuttavaks seal Raivo herendi. Siis edasi proua proua vale Sirendi, ka Estoniaga seotud proua väga tähtis on väga vajalik inimene. Läheks naispoolega edasi hile Soomere sündinu, terendi, tütar. Poegadest on esindatud ainult vanem, kahjuks. Lemmov Nemo juba laval. Lemairändis. Säderendi abikaasal ema ei rendiabikaasa. Ja kahest tütrest mõlemad olgu öeldud ette muusikud on esindatud Kristiina erendi. Tänasel perekonnaõhtul musitseerib Trio barokksalong koosseisus Lemmo erendi viiul, Jaanreinaste tšello ja Valdur Roots klaver. Esimese palana kuuletne kodaari andantetri ole Opus 32. Raivo ei, rendi on Narva poiss. Kuidasmoodi sai nii, et üks Narva poiss sattus Tallinna, sain muusikuks. Palun. Teie ees seisab hästi mana mees. Nimelt täpselt kuu aja pärast saan ma 82 aastat vanaks. Ma sündisin Narvas ja oma vanemate neljanda lapsena. Richard oli mu nimi alguses. Aga selle ma muutsin ära 35. aastal, kui ma olin Haapsalus algkooli õpetaja. Ja kui oli eesti nimede eestistamise kampaania. Essenson Richard oli mu nimi alguses, perekonnanimi muutsime ka muidugi erendiks. Ma hakkan mäletama umbes kolme või nelja-aastaselt oma elu. Minu vanemad käisid Narvas Kreenholmi vabrikus tööl. Hästi, hommiku vara läksid nad tööle, kohvikann jäeti praeahju ja mõned võileivad ja siis tulid õhtu hilja. Ja siis me saime alles sooja toitu ja meie mängumaa oli tänaval. Ma kasvasin üles vene poistega koos. Tol ajal minu andmetel oli Eestimaal üheksa protsenti venelasi, aga nad kõik olid peaaegu koondunud Narva. Nii et Narva oli väga tuntud vene nagu pooleldi vene linn. Ja ma ütleksin praegu ühe lause. Nii et meie keelgi oli ka segatud vene keelega väga. Ja näiteks ma ütleksin niisuguse lause. Võta Is Vossik ja sõidab parakoti Bristanisse. Kaheksa-aastaselt ma läksin algkooli. See oli esimene kord, kui minu ema viis mind käekõrval kooli. Ja peale selle kõik sammud oma haridusteel olen ma isa astunud. Ma olin niisugune poiss, kes ma tahtsin väga varakult saada iseseisvaks. Ja ma tahtsin ise raha teenida. Selleks me käisime oma õega kõik suved turbarabas tööl teenisime raha. Kaheksa-aastaselt ma läksin siis kooli Ja kui ma juba teise klassi läksin, oli minu õde gümnaasiumi neljandas klassis ja siis ta võttis mind kaasa ühele gümnaasiumipeole. Ja seal oli segakava. Seal oli suur saal selles gümnaasiumis ja oli ka lava. Ja ees reid ees oli üks mingisugune ilulugemine või midagi oli taolist. Ja teises osas avanes eesriie ja ma nägin esmakordselt minu mõiste järgi praegu sümfonietta orkestrit. Vasakul pool olid kolm pulti, esimese viiulid paremal pool kaks ja poolpulti teisi viiuleid, oli seal siis tšello klarnet, flööt. Klaver kontrabass ja trummid. Ja minu tähelepanu paelus üks väikene poiss teises riiulis, kes mängis ka viiulit. Ja ta mängis väga hasartselt ja ma üldse nagu muusikade, kuulge, ma ainult vaatasin seda poissi ja mõtlesin, minust peab saama ka viiulimängija ja ma pean sellest poisist ette jõudma. Ja olukord kujuneski nii lõpuks peale kolme aastast õpingut. Ma sain selle poisi kätte, me mõlemad mängisime Chardas montid. Aga see poiss jättis viiulimängu maha ja läks klarneti peale. Ja tema elusaatus oli väga kurb, ta jäi joobnud peaga rongi alla. Nüüd, kui ma seda kõik olin, seda, seda viiulimängu ja 100 näinud, ma läksin koju. Esimene jutt oli mu vanematele. Ostke mulle viiul, mina tahan viiulimängijaks saada. Aga vanemad olid selle vastu väga. Jõuluks osteti mulle viiul. Toas oli meil minu ema võõrasisa, kes näitas mulle sõrmed ära. Viiulil. Ma hakkasin natuke harjutama ja juba tunniealise õppimise peale harjutamise peale ma oskasin mängida kaerajaani ja mõisa lõpuks koju tuli paari tunni pärast, siis läksin ma selle kaareanniga temale vastu. Nii, ja siis ma leidsin ühele oma õpetaja, kes hakkas mind õpetama. Kui ma olin selle õpetaja juures õppinud kolm kuud, siis ma jõudsin viiulis viienda positsiooni. Ja see õpetaja ütles, et tead kuule, et minul on ka õpilane, kes kolm aastat on õppinud ja on samal tasemel kui sina. Ma olin vaimustatud sellest pillist ja ja, ja ma tundsin, et nagu kõrgemalt poolt on mulle antud anded ja ma suutsin seda kuidagi pilli väga haarata. Kaheteistaastaselt ma jõudsin juba nii kaugele, et ma hakkasin mängima Narva Kreenholmi orkestris. Tantsumängu seal oli Narvas oli üks keelpilliorkester mis mängis õhtuti igal laupäeval, pühapäeval õhtul mängisime tantsu, vana tantsumuusikat ja meelemaksti tasu selle eest. Seda orkestrit juhatas üks kingsepp Laksberg. Ja see kingsepp Se Laksberg pöördus minu poole. Mõni ütles, et tead, kui mina puudun, siis jooda sina. Ma ei tea, mis ta minus nägi, 12 aastane poiss. Et mina pidin nagu seda juhatama ja oligi juhus, et ma juhatasin. Kuna seal oli isegi täiskasvanuid, mängijaid oli seal orkestris. 15 aastaselt ma läksin Läksin Tallinna konservatooriumisse õppima, minul üks hea sõber mängis, õppis seal ennem ja võttis mind kaasa. Me läksime eksamitele. Ma sooritasin eksamid hästi ja sain konservatooriumi õpil õpilaseks. Minu õpetajaks sai sakslane Alfred pappmeel, kes on ka meie kalli kolleegi Jakobi õpetaja. Mul konservatooriumis läks päris hästi ütelda. Ja paralleelselt õppisin maga kubu eragümnaasiumis. Üsna varsti. Mind kutsuti tantsuorkestrisse viima poosse. Ja sealt me teenisime. Mängisime iga laupäeva ja pühapäeva õhtul tantsumuusikat ja saime viis krooni tasu, nii et ma sain üsna varsti hakkasin juba endise täielikult koolitama. Gümnaasiumi ma lõpetasin 31. aastal. Ja sama aasta sügisel ma astusin Tallinna pedagoogikumi, seal ma olin riigi stipendiaat, mul oli. Elamine toit ja voodikoht oli tasuta. Pluss maksti veel raha pealegi 15 krooni kuus siis kolm, 33. aastal. Ma lõpetasin peda pedagoogikumi. Ja siis värvati mind sõjaväkke. Ja 34. aastal olles sõjaväe teenistuses, garnisoni orkestris. Ma lõpetasin Tallinna konservatooriumi viiuliklassi ja sama aasta sügisel astusin haapsalu Algkooli õpetajaks. Haapsalus oli mul laulukoor heli, kus laulis 80 inimest. Ja see koor korraldas iga aasta kontserdi ja ühele kontserdile. Ma kutsusin Estonia teatri primadonna Milvi Laidi. Milvi Laidi oli sellel kontserdil määratu edu. Ma ei tea, kas tal elus kunagi on olnud niisugust edu, kui tal seal oli. See rahvas lihtsalt oli marus. Ja teda kutsuti välja, ta pidi andma võib-olla üle 10 lisapala. Ja kohalik pastor korraldas meile minule Milvilaidile õhtusöögi. Ma ei tahtnud provintsis elada. Ma tahtsin pealinna pääseda. Ja siis 39. aastal mul õnnestus tulla. Keila Algkooli õpetajaks. Mulle ma väga armastasin lapsi ja mulle väga meeldis Keilas ma mõtlesin, et ma jään sinna kuni pensionini. Mul oli seal ideaalne distsipliin, ma võisin olla sillaga õpilaste poole terve tunni ja mitte ükski õpilane ei teinud ühtegi häält. Ja ma sain nendele oma teadmiste maksimumi välja pakkuda. Ja siis tuleb mul elus esimene läbimurdmuusikasse. Juunipööre on 40. aastal õigus. Minu aineteks olid varem usuõpetus ja ajalugu ja emakeel. Usuõpetus võeti mult ära ajalugu, ma pidin hakkama ka hoopis teisiti õpetama ja mul see enam ei meeldinud. Ja siis tuli, tuli nagu saatus mulle appi. Ja mind kutsuti Estoniasse. Ma tegin väikse konkursi läbi ja pääsesin Estoniasse mängima. Ja ma läksin, teatasin oma direktorile, kooli direktorile, et ma lahkun homme. Estoniasse. Direktor ei tahtnud 100 kuuldagi. Ja siis järgmisel päeval ma läksin, mõtlesin, et ma midagi räägin oma õpilastele ka. Läksin õpilaste juurde. Klassi Nad vaatasid mulle imelikult näkku. Kas nad aimasid midagi. Ja see oli esimest korda elus, kus ma ei saanud rääkida. Mul oli raske imelik nööria tunne oli mul kurgus. Ma ei saanud rääkida. Ma ütlesin ainult jumalaga lapsed ja ma lähen. Ja siis läksin ja tee peal mõtlesin et ma olen kaotanud midagi erakordselt suurt ja ilusat. Ma kaotasin lapsed. Aga elu andis mulle hiljem veel sadu lapsi. Ja samasuguseid õpetada. Kuulame taas triot barokksalong Sher all serenaad venoas uppus 18, pühendatud on teos Fritz Grayslerile. Kas ma võin Erich Loidile neid anda yle mikrofoni? Minule tundub? Et minu hea sõber ja väga kauaaegne kolleeg Raivo erendi on jäänud muutumatuks. Ta on jäänud iseenese, eks see tähendab, ta on väga hea inimene. Ta on väga heatahtlik, paindlik, vastutulelik, aga järelandmatu põhimises ta ei anna mitte millimeetritki järgi oma põhimõtetest. Alati suudad sa pakkuda midagi üllatust oma nurga alt midagi ootamatut. Ma mäletan, meie esimene kokkupuutumine, see võis olla kusagil 48. üheksandal aastal siis kui Moskvas toimus mingisugune dekaad ja sinna koostati ühte tantsusaate orkestrit. Seda tegi Tauts ja sinna selles orkestris olid sina, oli Friedrich Kaasik, omaaegne poriorkestrimängija olid vana põder ja noor põder ja orav ja, ja veel mitmesuguseid teisi teisi teisi pillimehi ja mängijaid. Selles orkestris tundus niimoodi, et millegipärast Ma ei ütleks, et sina olid seal noh, väga suur sõnaseadja mees. Ma ei ütleks ka seda, et samm oskasid seal. Low olid juht või, aga millegipärast ikkagi sinu ümber pööreldi, sa oskasid kuidagi teema üles võtta siis teised arutasid, sina natuke eemaldusid ja muhelesid siis sellest. Sügisel, kui me uuesti Moskvasse läksime, olid sina juba orkestri juht. Tauts ei saanud tulla, sa ütlesid, aga mis seal ikka, teeme ära, poisid. See näitab sinu niisugust otsusekindlus ja juhiomadusi ja jällegi oli see üllatus, sest kuidagi vaiksest tagasihoidlikust inimesest oli saanud äkki äkki juht. Veelgi enam, siis sa võtsid minu käsile. Reis oli tol ajal Moskvasse pikk ja kupees sattusime ühte kupeesse. Sa küsisid, et miks ma liha söön. Et inimene peab olema taimetoitlane, et õiges inimeses aatilises inimeses peab olema kõik puhas. Ja, ja see jutt läks mulle nii hinge, et minu arust peaaegu pidi saama taimetoitlane. Ma ei tea, kuidas sul praegu on, kas sa oled veel taimetoitlane või ei ole. Aga sügisel, sügisel ma nägin, et sa said ise ka Koteti ja ja siis siis ma küsin, et kuidas sellega on sotside, aga, aga meil on ikkagi talvekliima ja, ja vahetevahel peab niimoodi, siis ma mõtlesin, et näed realist oled sa kaan. Siis me puutusime palju kokku, siis ma tulin Estoniasse. Aga sellest Estonia perioodist me räägime võib-olla võib-olla pikemalt koos ära, Jakobiga siin. Aga sealt edasi oli üks periood, kus meie hakkasime tihti kokku puutuma. See oli noored viiuldajad. Sa ei olnud mitte ainult neile õpetaja, vaid ka juht, vaimne juht ja noh, ma ütleksin isegi moraalne isa. Mäletan, kui mures olid sale oma esimese õhtu tegemisega oma viiuldajatele. Sa ütlesid, et sa tahad, et see õhtu oleks neile meelde jääb. Et see õhtu oleks kena, aga et nemad et nemad ei teeks kärakat seal mitte ka salaja ideeks. Ja kuidas, kuidas sa valmistasid seda õhtut ette, kui õnnelik sa pärast olid kui see, kui see niisugune õhtu sul ilusti korda läks? Noh, laagrites kui me olime, et terves kehas terve vaim hommikul ülesse ja siis võimlema ja kes tahtis siis hommikul üles tulla ja võimelda, lastest nata, kippusid Pike magama ja Raivo oli üks esimesi, siis, kes ütles, et et eeskuju nakatab ja tema oli esimene, kes oli alati staadionil ja kes jooksis kohustuslikud viis staadioniringi, jooksis ära ja tegi kaks ringi veel üle. Ei, ma olin siis lastemuusikali õpetaja sel perioodil ja, ja mul oli ka orkester seal ja ja meie võtsime osa ka sinu ansamblist ansamblist. Kas ma võin jälle Estonia teatrit meelde tuletada? Härra Jakobis, palun olge hea. Peale konservatooriumi lõpetamist läksid meie teed lahku. Ja. Mõni aasta hiljem ma ei mäleta neid aastaid, täpselt, ma ei taha üldse aastal või kunagi meeles pidada. Igatahes korraga märkasin, et me mängime erendiga ühes puldis. Ma peaksin ütlema, et meil oli nagu ühesugune arusaamine muusikast. Meil oli nagu ühesugune rütmitaju. Meil oli nagu ühesugune ansambli taju. Ja see, see koostöö, ma nimetaksin seda ideaalseks. Härra Raivo. Kui kaua teie töötasite Estonia teatri orkestris, palun? Umbes 26 aastat telliti siis ka teatris, kui Estonia teatrit pommitati. Ja meil oli paras. Kratietendus Tubin ja Tubina Tubina kratt, etendus tuli õhuhäire ja me läksime kõik keldrisse ja siis tuli see rünnak. See oli kohutav. Pommid langesid Estonia kõrvale ja ka mõned väiksemad pommid otsekohe teatrisse ja teater läks põlema. Ja siis me lahkusime sealt. Mina ja Enno eesmaa, eesmaa oli minu noorema õemees, õde Salme Salme esmatema oli sel päeval läinud ummik peale peale proovi koju. Ja siis ta tuli, hakkas tagasi tulema teatrisse ja siis tuli rünnak ja ta läks ühte koolimaja keldrisse, kuu tuli pomm ja ta sai surma. Tema laulis Estonia kooris ja ta oli. Tal oli ilus hääl ja ta tegi väga suuri edusamme. Laulus. Trio esituses kuulame nüüd kanne pala ekstaas. 37. aastal ma abiellusin sellesama daamiga siin valeerija erendiga ja meil sündis kolm last. 39. aastal lemma, kes lõpetas Leningradi konservatooriumi Mihhail vaimanni viiul klassi. Edasi 40. aastal sündis tütar Hille, kes lõpetas. Vladimir Alumäe viiuliklassi Tallinna konservatooriumis ja kolmas laps, Hanno sündis 42. aastal. Ta lõpetas Pedagoogilise Instituudi Karl sillakivi klaveriklassis ja vot selle ma tahtsin ära ütelda. Aga kust te saite Valeri Elendiga tuttavaks, on ta ka muusikainimene? Ta ei ole muusikainimene. Aga meie ta minu kooliõde. Me õppisime kubu gümnaasiumis koos ühes klassis. Ja siis hiljem umbes viis aastat peale kooli lõpetamist me kohtusime ja ja panime käed kokku ja mõtlesime alustada ühist elu. Kui meil lapsed sündisid ja kõik ja küllalt raske aeg oli, siis mulle anti kunagi krati klaviir kätte ja öeldi, et kas sa oleks nõus ära kirjutama selle. Ma tõin selle koju ja andsin oma abikaasale, et kuule, kirjuta ära. Ja ta kirjutas, ja ma vaatasin, et see on paremini trükitud. Ja sellest ajast peale hakkas tema kodus noote kirjutama. Ja ta kirjutas iga päev umbes 14 tundi päevas. Ja kõik need noodid, mis ta kirjutas, need tuhanded, võib-olla sajad tuhanded noodid, pidin mina ära kontrollima, kuna ma olin muusika, tema ei olnud muusik. Aga tal olid väga-väga head silmad ja hea käsi. Ja noodikiri oli ka väga hea, muidugi. Pühapäeval ei leia, et on küll mitu korda öelnud, et te ei ole muusik, aga muusikainimene olete te täiesti kahtlematult sellepärast et ilma nootideta ei saagi muusika ju kõlada. Ja öelge mulle, palun, oli see teile väga vaevane, kas te tihti tundsite huvi ja käisite siis kuulamas oma kirjutatud nootide järgi esitatud Illadal väga vähese pärast, mul polnud aega, mul oli kolm väikest last ja ma kogu aeg pidin nendega tegelema ja ka ühtlasi nooti kirjutame, nooti on väga pingeline kirjutada ja see nõuti alati väga kiiresti, kuna orkester ootas. Ja ma pidin vahest niimoodi, et tundidelgi kirjutas minu nootidega oldi rahul, on ja ma täna hommikul tulin teile etendati pähklipurejat Tšaikovski balletti. Ja tänu, et ma lugesin natuke neid härra Irendi mälestusi, mis tal on väga hoolsalt üles kirjutatud, jäävad trükitud. Sealt ma sain teada ja täiendavalt, et need noodid on ka tänu teie ilusale tööle siiamaani käigus, see on väga vajalik, see on hindamatu vara teatri jaoks, need on targad raamatud, need on noodid. Nii et olge terved tänatud, täna hommikul olite ka, niiet alustati päeva teie nimega väga tore siis, et ollakse rahul. Niisugused inimesed on muusikainimesed tingimata. Ütleme, sõjajärgne Estonia ei olnud niisugune, nagu praegu on, Estonia koosseis oli väike, tihti ooperit, balletti tuli mängida kõigil orkestri liikmetel, operetis oli mingisugune väikene väikene vahetamise võimalus oli minu teada operetikontsertmeister oli seal Raivo evendi. Siis kui mina siia majja tulin, ma ei märganud. Ma ei märganud kordagi või ei kuulnud kordagi, et erendi oleks virisenud selle üle. Ta peab jälle välja tulema või et ta ei jõua või et ta ei saa. See oli nagu iseenesestmõistetav. Et tuli tulla, tuli teha ja tuli hästi teha. Niisugust entusiasmi jätkus tuli idee talletada kõik, kõik kaunis, mis selleaegses orkestris oli. Me hakkasime korjama orkestrantide mälestusi ja pilte. Ja kanasaega. Ja Raivo oli üks neid, kes lõi kaasa oma fotoaparaadi ja filmiaparaadiga. Kui palju me lasime siin teatris korke läbi või panime liialt palju prožektorid ülesse, et pildid tuleksid kenad ja kvaliteetsed ja veelgi enam, kõik need juubelid pidid olema korrektsed. Mitte improviseeritud, nagu nüüd kipuvad olema, vaid Raivo oli üks neid, kes tahtis ikke juubelikõnet pidada ja kes pidas alati ette valmistatud läbimõeldult kaalukalt juubeli juubelikõned. Nii et see on ka veel üks tahk, mis on nagu rääkimattaya avamata. Härra Jakob, võib-olla lisabel. Ja ma räägin Raivoska inimesest teda kui viiuldajat on juba küllalt kiidetud. Nimelt, Meil oli rühmas üks suurepärane viiuldaja. Aga kellel oli kahjuks alkoholiprobleem. Ja sellest siis tulenes korduvaid distsipliinirikkumisi millele muidugi järgnesid karistused. Ja lõpuks selgus, et mees istub viimases puldis. Ja järgmine samm sealt oleks uksest välja. Raivo võttis seda asja väga südamesse ja otsis sellele lahenduse ja leidis väga üllatava lahenduse. Ta tegi ettepaneku, et vahetame selle mehega kohad jalandama asemele viimasesse pulti ja tema tuleb siis minu kõrvale teise pulti. Arvatavasti siis selle mõttega, et ergutada selle mehe vastutustunnet nagu igast tsunftis. Iga meie tsunftis oli välja kujunenud hierarhia. Millestki väga kiivalt kinni peeti. Aga teiseks ja kõige olulisemaks ja võib-olla meiegi vile arusaadavaks põhjuseks oli see, et palgavahe teise ja viimase pulli vahel oli päris suur. No visa tööga, erendi saavutas juhtkonnalt nõusoleku ja vahetus toimus. Ma tahaksin nüüd küsida. Oleks samasuguse teoga hakkama saanud. Ma kinnitan kohe, et mina mitte. Sellepärast mul on kõige sügavam austus inimese vastu, kes sellega toime tuli. Nüüd astuvad lavale Lemmo erendi viiuliga ja tema pianist tütar Kristiina kõlab Williamsi pala medalita. 20 aastat tagasi ma ostsin talumaja ja hakkasin seal aiatööd tegema. Võtsin mesilased ja must sai ka mesinik. Ja ma leidsin seal höövelpingi ja mõtlesin, et misjaoks see veel ning mul on antud, et ma pean hakkama puutööd tegema. Ja siis oli Feliks Villak, meie tuntud viiulimeister, ma pöördusin tema poole ja ta omakasupüüdmatult õpetas mind täielikult viiulimeistriks, ma hakkasin viiulit ehitama seal ja ma iseseisvalt tegin juba mitu viiulit. Ja siis korraga tekib minu elus teine läbimurre muusikasse. Ma olin siis juba pensionil. Mind kutsuti, kutsuti kullamaa kogudusse tenori lauljaks. Ma läksin sinna laulma ja juba ma sattusin oreli taha ja hakkasin tasapisi koraale mängima. Organist aga hakkas juba puuduma, siis ta palus mind mängida. Ja nii ma siis nii must kujunes nagu organist. Aga seal kullamaal Ühendus Tallinna kooli väga halb mad. Tihti pidin ootama tundide viisi autobussi Tallinna sõita ja ma otsustasin minna Märjamaale. Ja seal ma hakkasin laulukoorijuhiks Märjamaa kirikulaulukoorijuhiks, jaga organistiks, seal ma olin viis aastat ja siis tuli see Eesti vabariik ja meie elu oleks väga kalliks. Sõit oli väga kulukas ja raske, ma ei saanud enam sõita sinna. Ja kui ma selle laulukoore asutasin, viieliikmelise ja kui ma sealt ära tulin, siis oli ta viieteistliikmeline. Ja ma pean tunnistama, et me lahkusime pisarsilmil. Ja ma tulin, mõtlesin kuhu ma nüüd lähen. Adventkoguduses on ka vene kogudus ja need vene koguduslased tegid minul ettepanek, kui hakata selle vene koguduse laulukoorijuhiks. Ja seal ma praegu olengi. Me peaksime rääkima paar sõnaga Hillerendist, kes on töötanud ka Estonia teatris, vist esimene töökoht pärast Tallinna konservatooriumi lõpetamist. Siis juba Hille Soomerena olid Estonia teatris mõned aastad. Mind suunati tööle Estonia Estonia teatrisse. See oli aastast, ma töötasin seal aastast 1964 kuni 67. See andis mulle väga suurt praktikat selles mõttes, et ma olen väga palju orkestris mänginud oma elus. See on üle 20 aasta. Sealt ma sain oma esimesed nagu lehestlugemise kogemused. Kuna ma pidin liitunud väga suurt repertuaari läbi mängima. Ja ma mängisin esimest viiulit seal koos oma isaga. Ja tol ajal olid veel huugašits, oli kontsertmeister. Ja meie saates osalenud Arved Jakobi on minu vana kolleeg, samuti Erich Loit. Ja minu sees On ju periood, lõppes sellega, et 67. aastal Estonia tegi külalisetenduse Soome. Ja seal mul õnnestus. Kohata tähendab olla koos niisuguste suurkujudega meie muusikaajaloos nagu Georg Ots kes soomes saavutas tohutu suure menu ajal, olid nagu agitbrigaadid ja. Mina nagu tavaliselt meeldis nagu esineda alati solistina ja siis ma alati osalesin nendes brigaadides. Ja mul õnnestus isegi Georg Otsaga ühes brigaadis, nagu mul tuleb praegu meelde esineda. Samuti seal oli Estonias kontsert, avalikke kontserte, kus praegugi mul on üks väike niisugune afiss alles minu esimesed sammud teatriteel ja ma mängisin seal mõned soolopalad teatris. Aga 67. aasta lõppes niimoodi, et peale oleme sõitu, ma otsustasin minna üle sümfooniaorkestrisse, kus minu vend samuti töötas. Ja siis sellest alast aastast alates ma töötasin oma vennaga ühes orkestris ja see oli väga pikka aega 20 aastat umbes. Talveaia õhtu oli pikk, kõik seal kõneldu ei mahu meie saatesse. Saates on ainult muusikapoolel esindatud Raivo rendivanem poeg, lemma rendi Leningradi konservatooriumi lõpetanu, kes muusikakooli ajal ja hiljemgi mänginud Estonia orkestris ning olnud 15 aastat riikliku sümfooniaorkestri kontsertmeister kelle õpilased Ecuadorist Mehhikost saadavad tervitusi maailma eri nurkadest. Ja kes praegu jagab õpetust Soomes Wanda muusikakoolis. Temast on meil saateid varemgi olnud. Küllap on tulevikus põhjust rääkida see teie lemma erendi tütardest Roliinast, kel muusikapedagoogika õpingut praegu rõõmsatel perekondlikel põhjustel pooleli. Ja Kristiinast, kes Tallinna konservatooriumi diplomeeritud pianistina jätkab Sibeliuse akadeemias stuudiumi tšembalu alal ja ongi käes õhtu lõpulugu tiniku Sorba lõoke esitavad Lemmo erendi ja Kristiina erendi.