Hiljuti möödunud suvel saime kaks pärnakad Koidula platsil kokku. Ilmnes, et üks meist oli versai konkursi esikoha võitnud. Üllatuseks oli see Ines Maidre. Sai konkursi esikohaga vesteldes ilmneb palliski, et tema elu ja orelilood veeresid eelnevalt Hooajal balletikeeles. Niisiis prantsuse keeles kergus, elegants ikkagi Pariis. Ühiskond, mis teeb sulle silma ja siis unustab. Aga siin võideldes nende raskustega oli vist keelevaist suureks abimeheks. Räägitakse, et keelevaist olevat päritav ja tõepoolest Ines Maidre on ise pärnakas. Kui pärnakad Ines Maidre nüüdsed Pariisitari enam nagu ära tunda ei taha, siis küllap nad teavad Pärnu Koidula kooli endist inglise keele õpetajat leili Johnson kes on Ines Maidre, tädi Ingrit, Maidre on kunagine Koidula kooli kasvandik kellest hiljem Tartu Ülikoolis sai inglise filoloogia foneetik. Ning seda vaatamata sellele, et kooli ajal meeldinud talle hoopis võimlemise tunnid. No vist tolleaegsele õpetajale Linda Kaldile, kes aga täna pole keegi muu kui näitleja Linda Rummo. Julged pealehakkajad saavutasid poole võidust. Aga teine pool. Pärnust raadiostuudio vahendusel Pariisi. See hooaeg oli mõneti täiesti erinev kui möödunud hooaeg sest et sel hooajal ma nii-öelda iseseisvusime esimesel aastal ma elasin oma õe juures ja mul praktiliselt ei olnud noh, annab probleeme ei korteriga ega söögiga ega nii-öelda enesemajandamisega. Kuid sel aastal, kuna õde kolis ära Luksemburgi, ma pidin hakkama saama üksinda. Ja loomulikult mul oli ka siiski mingisugune toetus. Ma sain prantslase valitsuse stipendiumi, muidugi oleks siiski seda saanud üldse endale lubada. Aga siiski, et kõike seda stipendiumi üldse osata kasutada ja, ja oli tarvis siiski leida mingi elamiskoht ja siis palju muid probleeme. Kas või näiteks pangaarve avamine, sest et stipendiumi sai ülekande alati ainult pangaarvele ja, ja palju selliseid asju need olid alguses muidugi tundusid mulle üpriski keerulistele, sest et noh, pangandusest meie inimesed üldse eriti palju ei tea ja siis peale seda veel neid asju ajada prantsuse keeles ja see muidugi alguses päris ränkraske. Aga lõppkokkuvõttes ma sain sellega siiski hakkama ja see andis pärast ka sellise tundena sõdivad võidule, kannavad sind, et, et enam ei olnudki tarvis minna iga asja pärast õe abi otsima, sain hakkama. Kõik need keelebarjäärid ka enam nii nii väga ei. Ja nad ei ole siiski enam nii nii hirmuäratavad ja, aga ma ütlen teatavates terminites lihtsalt, kus sa, kus, sa lihtsalt ei tea, mis, mis tüüpi konto või midagi endast kujutab, lihtsalt ma alguses ajasime rahulikult põhjalikult sassi pärast kuidas võltsis ümber, vahetasin jälle, et mis raha, mis, mis arvele panna, nii et sellega läks natuke alguses aega, nii et võib-olla oleks olnud targem alguses maitselist kui teiste alles nii kasulikumalt ära õiendada, aga noh, see vist kuulub igasse. Kas siis võikski natuke rääkida nagu missugune on see Pareisi elu kas õpingute läbi või, või Pariis ise vaadatuna nüüd võrreldes eestimaaga tähendab? Ma siiski peaksin teda vist valgustama kõigepealt läbi õpingute, sellepärast et see oli ju see põhiline eesmärk, miks ma seal Pariisis olin ja loomulikult tuleks palju aega harjutamisel just nendele õpingutele, sest et noh, pariisi vaatamisest võib-olla üks kuu aega või nii elada ära, aga pärast noh, kahtlemata ikkagi see väsitab, väsitab, ta ei ole enam võib-olla nii huvitav või põnev ja pealegi mu eesmärk oli ka teine, minu töökohaks oli väiksemat sorti kirik, inglise kirik on see, kus on väga hea mehhaaniline Pill, harjutamiseks on see ideaalne. Ja seal ma siis muidugi veetsin pikad-pikad tunnid vahetevahel, kui seal saalini hõivatud millegi muuga, siis küllaltki selle kiriku lähedal oli üks teine kiri šoti kirik kus, kus ma käisin ka mängimas regulaarselt jumalateenistusi ja seal oli küll elektrini. Aga siiski ma sain kasutada seda nende aukude täiteks, mis tekkisid inglise kirikus. Ausalt öeldes vahetevahel ütleme, et teisel aastal oli mul nüüd nende harjutamisvõimalustega palju lihtsam kui esimesel aastal ja ma ei ole kunagi vist siin kodus palju harjutanud. Sest noh, kahtlemata siin on igasuguseid teised kohustused, kasvõi töö ja, aga seal, noh ma olin vaba selleks põhiliselt seal. Kõik need minu päevad olid mingil määral ühtmoodi, kuigi noh, välja arvatud see, et pühapäeva hommikul Mariaadi jumalateenistusel kas ühes nendest kirikutest, sest et kui näiteks inglise kirikus, kui ma ei pidanud ise mängima teenistus, siis ma kas laulsin kooris kaasa või siis mängisin saatsin klaveril või, või, või mida iganes. Ta oli tavaliselt seal niimoodi vaheldumisi ühe tahab, ma olin siin inglise kiriku teise tuhatava šoti kirikus. Ja siis ja siis pühapäeva ülejäänud osa, see oli siis muidugi ma katsusin kõige nii paljudel kontserditel kui võimalik, sest et kõige põhilisemad huvitavamad kontserdile siiski laupäeviti ja pühapäeviti ja seal on välja kujunenud sellised kindlad päevad teatavates kirikutes, kus toimuvad need oreliõhtud või, või siis päevased kontserdid. Ja, ja siis ma muidugi katsusin kee nii palju kui võimalik. Nüüd ma küsiks küll siin, et ühest kirikust teise veel laulma ka, et sellisel juhul see no õpetaja kui niisugune, siis ma ei tea, kas see on üldse pedagoogi sinna juurde vaja või see on täiesti niisugune nagu ise töö. No pedagoogitöö eelneb sellele kõigele, ma sain ise otsustada selle üle ja nüüd kuidas see orel siis lõplikult objektiivselt võttes seal saalis kõlas ja, ja ma sain ise teha korrektuure, samal ajal, kui ma oleks pidanud paluma kellegi teise organisti allikast Alexis mulle mänginud või oleks siis mulle vastavalt öelnud, siis kuidas see kõlab nii et ma oleksin katsunud parandada, nii et, aga see oli kõige lihtsam muidugi, kõige lihtsam võimalus ja veel üks väga huvitav kogemus, mis ma kohtasin Londonis sans tiimil Valbudki kirikus, oli selline nähe tused orelil oli nii-öelda digitaalne mälusüsteem mis võimaldas sealsamas kohapeal kohe mängida nii-öelda nagu mälusse või mängida nagu lindile kleit linti ja, ja kui sa tahtsid seda, siis kuulete siis lihtsalt ütlesid nupu peale läksid ise siis nii-öelda kirikusügavusse, mis, mis on alati palju parem, et seal ta palju parema otsustada registrite ja, ja kõige selle kõlavuse järgi ja see on alati organismil suur probleem, et ta ei saa seda ise kuulata sealt kirikusügavusest või sealt, kust, nagu kuulaja seda kuulab. Aga seal oli see, see võimalus olemas, nii et siis praktiliselt orel ise ise mängis. Oh sulle tagasi. Nii et see, see testi esimestel kordadel, kui ma seda käsitsi tundus, mulle lausa imena Vaata, ma olen kuulnud, on ka olemas selliseid kõrvaklappidega võimalik seda teha, nii et, et siis saab kuulata seda tagasi. Aga ma ei ole seda kunagi varem ise kogenud. Aga see tunne, et istuda tühjas kirikus ja kuulata iseennast, see on kõigile meile suur unistus. See oli jah, see oli natuke müstiline või see oli, ta öeldakse, kui ma seda esimest korda seal kuulsin, siis mul tuli meelde see fraasid, orel mängib säki tõstist, öeldakse, et ega ei öelda, et organism nägin, nii palju baidi torel mängib. Ja tõesti selgunud sellises tõsisusekesed orel mängis Ta mängis ja siis loomulikult ta mängis sulle kõik need vead ja kõik asjad tagasi, nii et see oli siiski inimlik mäng. Automaatsel arell. Aga selle koha pealt küll ei saa, nii et nagu kriitika oli samas peal kogu aeg, et see võis niimoodi natukene hambaid krigisema panna, isegi, et lohet, et orel mängisega mängis. Siis mängis ja vahetevahel täitsa vigu ja ei loomulikult, ega me seda nagu, nagu me kuuleme niikuinii mängus hiljem ka, et kuulda enne ja neid katsuda parandada väga kasulik enesekuulamise võimalus ja, ja noh, see oli mingil määral lihtsam seal kui mingisuguse väikse aparaadiga seda seal teha või, või sellepärast, et see moonutab siiski häält. Ja alati see selle aparaadiga õiendamine seal ja mikrofoni sättimine ja seal on palju tülikam, aga kui lihtsalt vajutada seal kõik koos ja, ja pärast play nupu peale, mis oreli. Aga kas teie päevalt koosnesidki sellest, et, et nad niimoodi nagu oma kirikutes seal mängisite harjutasid, siis oli kontsert või olid ka niisugused konsultatsioon päevad, kus oli ikkagi keegi juhendaja ja või oli see tõesti nii iseseisev nagu siin Tallinnas praegu? Toorium, kus ma õppisin seal issile, mulin. See on üks Pariisist lõunasse jääv väike eeslinn või no praktiliselt Pariisi küljes seal ja seal siis toimusid mul tunnid iga nädal üks tund. Vahetevahel toimusid Daniel Rothi oleks ka kodus ja nagu lõpupoole, siis, kui juba ma ütlen, see silt, misjärel hakkas kordades rohkem saame, siis olid ka seal mõned tunnid, mõned toimetamist väiksel seltsil pissi orelil. Nii et issile kiriku orel ei olnud ausalt öeldes nüüd küll eriti midagi, kiiduväärt oli väga ebaühtlase struktuuriga seal sagedasti ei seal nagu noodid vahepeal üldse kinni, nii et, et me lihtsalt ei saanud seda kasutada. Aga siis ja iga nädal ühe korra ma käisin Dani Daniel tooti juures tunnis ja kuigi see teine aasta ei olnud enam nii uus ja huvitav, aga siiski kahtlemata ma sain mängida läbi veel palju uut repertuaari, mida ma ei olnud jõudnud puudutada esimesel aastal, ma leian, et see oli ikka väga kasulik üldse saada teada põhjalikumalt kõigest kõigist nendest kas või nende heliloojate, prantsuse heliloojate isiksustest ja vahel kuudel mingisuguseid selliseid nüansse ja seiku, mis ei puuduta just otseselt muusikat, aga aga mis avavad sulle isiksust ja muidugi mille kaudu siiski saad võib-olla muusikast selgemat pilti. Iga kord tuleb kohtuda uue pilliga, et see on omamoodi meeldiv, aga omamoodi see on muidugi raske kokkusaamine, siiski ei tunne ju pilli. Ja kahtlemata ka organisti elu juba on selline, et see on üks igavene atraktsioon uue oreliga ja tihti organism peab olema kiire reageerimisvõimega, ta peab hästi oskama kohaneda, sest et tõesti pille on nii erinevaid, neid on suuri, neid on väikeseid, neid on ajaloolisi, neid on kaasaegseid. Tähendab sa pead lihtsalt teiste oleme muidugi näinud võimalikult palju, et vahetevahel mõne oreli puhul üldse osata mingisuguse nupu tähendusest aru saada ja nad varieeruvad veel maade kaupa, sest et näiteks, kui ma tegin ühe kontsertreisi nüüd just juunikuus Inglismaale siis Inglismaa orelit erinevat kontinendi omadest väga paljuski just selle tõttu, et meil on selline Pistonite süsteem, tähendab, seal saab väga palju teha mälu abil mis annab organismile rohkem iseseisvus, ta ei, ei vaja nii palju assistendi abi. Aga samal ajal kui sa, kui sa lähed esimest teist korda sellise pilli taha mängima ja sõele harjunud käsitsema neid pista, neid siis tahes tahtmata, sa ikkagi ei ole neid võimeline kasutama, sest et sellega on tarvis ka harjuda. Ja muidugi siis on veel kui need kõige kaasaegsemad elektroonilised mälu, mälusüsteemidega varustatud orelit. Nendegi organism saab praktiliselt juba ilma igasuguse abita ära mängida, samal ajal kui ajaloolistel suurtel pillidel, mis on täis mehaanilised, on sagedasti tarvis kahte assistendina, sest et üksinda ei ole võimalik mitte mingil kombel seda ära teha ega ühes stendiga ära teha, sest et sagedasti see ümber tooli pingi ümber puldi juurde pääsemise ruum on niivõrd väike, et lihtsalt ei mahu isegi organisti selja tagant mööda. Siis on ju väga huvitav niisugune vahemaandumine Niguliste oreli juures ja veel kõigele lisaks lõpp-peatus Pärnus. Et kui rääkida nüüd kiirelt Pariisist Niguliste vahemaa, eks ole, vahepeatus Niguliste oreli juures ja nüüd Pärnu orel. Et siis see on kohutav viste kontrasti vahel, tähendab. Ta ei olegi isegi nii, nii, nii kohutav, muidugi ma teadsin neid pille kõike enne ja, ja nüüd ma oskan lihtsalt võrrelda teistega, võib-olla oskan näha ühe plussi ja teised miinuseid rohkem. Aga ega ma ei saa ka öelda, et need neetud pillid oleksid need millegipärast väga palju halvemad, kui ma olen näinud mujal Euroopas, sest et ka seal on igasuguseid tagasihoidlikumat küljega, seal ei ole sugugi kõik ainult esmakorras olevat ja kui suured pillid. Nii et Niguliste jah, Niguliste on üldiselt siiski küllaltki meeldiv alati tulla, mängida Nigulistes siis akustika annab nii palju juurde, see orel on noh, nagu universaalne orel, mille peal saad mängida, palju asju tähendab, saab mängida igasugust kava, praktiliselt on universaalne ja, ja seetõttu noh, on nagu kavanaati võib-olla meeldib, on koostad või kergem lihtsalt koostada. Pärnus võib-olla mitte nii palju, Pärnus tuleb rohkem valima, siiski on selline romantiline pilja noh, vahetevahel tõesti häirib see see hilinemine nomaatilise traktuuri juures, aga ega siis peab vastavalt Eesti peab otsima sellist repertuaari, mis, mis toob välja selle oreli plussid ja noh, paremad küljed. No ma kujutan ette, et need pillid tunduvad siis väga nii siukseid, arhailised ja klassika raamidesse mahtuma. Ajalooline, võib-olla mitmest perioodist ajalooline, võib-olla 19.-st sajandist ajalooline, aga ta võib olla ka 16 või 17 saanud ajalooline ja muidugi mida kaugemale ajalukku ta läheb, seda, seda põnevamaks ta isegi võib-olla vahetevahel muutub, nii et et ei, ma olen, olen näinud ka mitmeid testi paremaid pille ja see, mida, mida ajaloolisem ta on, see muudab seda järjest huvitavamaks ja, ja selliseid asju, näiteks. Kui sa oled näinud sellist pilli, siis sa no näiteks üks, üks tihti prantsuse klassikalises stiilis ehitatud orel, mille puhul isegi pedaali ehitus on juba niivõrd erinev meie kaasaegse pedaaliga võrreldes, sest et klahvid on niivõrd lühikesed ja peenikesed, et seal ei ole näiteks võimalik mängida isegi testi mingisugust muud muusikat kui ainult sedasama prantsuse klassikalist muusikat, sest et seal pedaali roll ei olnud kuigivõrd suur. Ta põhiliselt olid pikkades nootides välja mängitud kantust hirmused ja, ja selle peal Bachi isegi mängida näiteks ei ole võimalik. Ja ai, kui ükskord oled kuulnud ja tõesti näinud sellist pilli tõelises, siis, siis muidugi oskad sa pärast see seda muusikat näiteks mängida ka kaasaegsemale orelil võib olla surma arusaamisega. Aga see on huvitav, see on väga huvitav organisti elu. Aga sellest sõnast huvitav kinni võtta, siis siiski kus, millise pilliga ja kus olid need kõige huvitavamad muusikalised niuksed läbielamised. Tähendab, mis puudutab Pariisi, siis ma peaksin siiski kõigepealt mainima pissi suurt orelit, kuigi kui mina veel seal viimases tunnis käisin ta ei olnud veel täielikult restaureeritud, tähendab, seal ei ole veel keel, registreid ei ole valmis saadud, see immigratsioon peaks toimuma oktoobris. Et siis ilmselt saan kuulda ka neid mulle see üks kontsert ja siis ma saan ka kuulda need keel registreid, aga isegi nii praegult poolikuna, põhiregistrite ja miks tuuride ja kottidega ta oli, ta oli väga huvitav ja võiks siis seda mängupulti ja seda mehhanismi näha oli, oli ääretult põnev. Nii et võib-olla jah, seal silbis sellisel poolikul kujul. Noh, ma siiski peaksite kõige esimeses järjekorras mainima. Ilmselt on tegu, ta sai ka bussiga ja see konkurss oli tegelikult nagu yld siis on nii-öelda see pariisi ümber aset seal niisugune suur piirkond. See hõlmas kõiki faasi konservatooriumi ja konkursil osalemisel, tingimuseks oli igal osavõtjal pidi olema ja kas nii-öelda kuldmedal või siis selline Superior kõige kõrgem tase juba olemas, nii et siis oli tarvis nagu esitada fotogooke sellest diplomist. Ja, ja mul oli see õnneks olemas, sest ma sain selle möödunud aastal, see oli minu möödunudaastane diplom, mis ma sain, nii et tänu sellele ma sain seal üldse osaleda. Näiteks meie konservatooriumist, kuna see oli väga uus klass on seal ja ta õpetab seal ainult kaks aastat, kellelgi rohkem veel ei olnud seda diplomit, nii et, et selles suhtes noh, näiteks sealt ei saanudki keegi rohkem osaleda ja see toimus verssaiis ja see oli üpriski nõudliku kavaga kalkus. Sest sellisel mehaanilisel pillil ära mängida nii pikk kavana, eriti finaal, mis sisaldas endas Franky hammul koraali, siis mis jaaninüüd hankis sellest ja siis veel Jarni andvalt süü ja Aleni üks kolmest tantsus pluss veel üks kohustuslik pala, mis anti kätte kuu aega enne seda, mängida ära ilma ühegi mälu või ühesõnaga elektrilisi kombinatsioonide orelil, seda oli väga raske lihtsalt seda toimetada märkide assistentide arusaadavaks tegemisega ma ütleks, mul oli palju rohkem tegemist kui lihtsalt selle asja ära mahamängimisega pillil. Nii et mul oligi seal kaks assistent ilmul seal abiks ja muidugi ma nendele ka väga palju tänu võlgu, et lase mul kõik selle asjani toob, siiski ära tegid, aga jah, selles suhtes ma olen väga rõõmus selle auhinna ja selle koha üle, kuna see oli väga rasketes tingimustes mitme sõnaga selli preemia esimene koht ja lisaks sellele oli veel siis nagu nii-öelda see oli žürii üksmeelne arvamus, mis tähendab see nimi, tee üksmeelne arvamus, kõik andsid selle. Ja siis nad lisavad vahetevahel Ta institutsioon, mis tähendab koos õnnitlustega. Nii et, et see oli noh, selline tegelikult maksimaalne auhind, mis ma sellelt konkursilt oleksin saanud saada. Ja seoses selle konkursiga ma nüüd tegelikult jälle auhinnaga ma peangi tagasi minema veel Pariisin septembri lõpus, sest et need annavad selle auhinna nagu kätte ametlikult ühel kontserdil. Tähendab, ma pean siis mängima veel ühe kontserdi persais ja siis ma sain ka veel ühe kontserdi hankisid. Sest et ma ei peaks lihtsalt ühe kontserdi pärast tagasi sõitma. Teatud selliseid keskseid kirikud, Marleen ja Nutrudaamata noorel on küll nüüd jälle remondis samuti silbis näiteks need on siiski selliseid kirikud, mis on siiski väga hästi külastatud. Sealsamas mõni teine kontsert, eriti päevased kontserdid võivad olla tõesti väga head mängija, Need võivad mängida ja need võivad olla valjult mingisugusele 10-le inimesele mängitud. Nii et jah, mul on jäänud siiski mulje, et rohkem sõltub nendest nendest paikadest, mis nagu, mis seal kesksemal kohal, kus rahvas nagu rohkem liigub, kuhu ta ligi pääseb rohkem, kus teatakse juba, et on regulaarselt kontserdid, staaž on veel üks nisukesi kirikuid, kus alati jätkub publikut, ega seal, sest et seal kõrval on see suurde saalikompleks ja, ja seal on lihtsalt niivõrd palju rahvast niikuinii liikvel, kes võib-olla astuvad sisse, kes võib-olla ei ole tulnud mitte nüüd, ütleb selle organisti või selle kontserdi pärast ja mis dub siis kontserdisse, siis ma ütleksin, et orelikontsert on ikka kontsert nagu kontsert selle järel loomulikult apludeeritakse isi Kapludeeritakse vahetevahel jumalateenistuse lõpus mängitud nii-öelda kontsertpalade järel, isegi sellele aplodeeritakse väga tormiliselt. Sest et noh, eriti seal vist nendest Ashis, kus mängib, see ongi ju kes teeb igasuguseid imetrikke, muidugi ta just Island on rohkem väga, väga selline sho organisti kalduvustega, väga vaimustab seda publikut ja ja sisse loomulikult sellel järgnevad sagedasti tormilised ovatsioonid ja muidugi orelikontsert, kui toimub, siis lihtsalt need toimuvad puhta muusikaga, sellele ei lisata mingisugust niisugust liturgiliste osa ei etega järele, vahetevahel palade vahepeal lihtsalt tutvustatakse, juhiload, räägitakse, antakse mingeid kommentaare teoste kohta, seda tehakse seal aga et noh, et nagu võrreldes praegult meiegi ühikutes väga traditsiooniks olevast sellest nagu sissejuhatavalt ja, ja lõpetavast nagu jumala sõnast, siis on seal juba, ma ei tea, kas selle aeg on möödas seal või seda ei peeta vajalikuks, koorel ei ole seal võib-olla mitte nii eksootiline. Prantslaste jaoks nagu siin näiteks näiteks kui tuleks tõesti Venemaalt siia puhkama siis orelikontserdile satutakse kindlasti midagi palju eksootilisemad või ennenägematut siin orelikontserdile sattuda, sest et seal need inimesed, kes lähevad orelikontserdil, siis need on ikkagi reeglina teavad, kuhu nad lähevad organistile. Seal avaldatakse tänu ja ollakse avale. Loomulikult, see natuke erinev võrreldes tähendab see publiku ettevalmistusi, informeeritus on kindlasti heeringas ja mida muidugi seal ei ole väga palju ma näinud ka, ma olen vahel mõelnud, et et siiski kihikutes Pariisis istub põhiliselt rohkem kohalikke elanikkond, mitte seal eriti palju neid värvilisi ja tumedama tõmmunahalisi. Seal ei ole väga palju, nii et see ilmselt ei ole nende muusika või, või nende stiil.