Kui keset rahuaega lendaks kusagil õhku kaks raudtee silda mis tahes riigis tähendaks sõda või terroriakti. Aga just nii juhtus Eestis 1924. aasta esimesel detsembril. Leida selle sündmuse tunnistajat. Veel detsembris 2004 on rohkem kui haruldane ja mõelda vaid tänu saatesõbralikule tee juhile. Heinrich Kuuskmann oli tollal 12 aastane koolipoiss raudteelaste poeg. Oli esmaspäev ja isa pidin minema Tapa laadale ja mina pidin minema gaasid. Hoor kooli. Aga käis kõva pauk enne kella kuut ja no see oli teada isale, et kui midagi erilist, siis tuleb sillad ja ülesõidukohad ja pöörangut üle vaadata. Tema tule põlema läks silda vaatama. Sild oli siis 300 meetrit kaugel. Ja juba sillatükid olid enne, kui ta jõudis silla peale. Vaatas seal seda. Silvet auk oli seespoolteist meetriline. Roopas oli tükk väljas. No tuli ruttu tagasi ja. Siis ta oli nii. Ütle ilmaist, ta ütles yld, katse keelkond katki, kus see sild oli, sild, must sild, musti sild ja raudteesild ja siis võitis punase tulega latern, läks rongile vastases, kogu kaubarong oli igatahes tulemas, iga minut. Siia tulid enam-vähem samal ajal rongi peatas ta, Kenny rääkis, ongi meestel vedurimeestel ära. Edasisõitudel ei tule niipea. Et hoidke vett ja tuld. No nemad võtsid segasest, veduri polnud kuskilt võtta. Ja tuli siis tuppaksime aru, mida siis edasi teha. Ja mina ütlen mina ülegi täna kooli. Ja noorem õde oli 13 aastat arma. Tema ütles, et ma lähen ikkagi kooli. No hea küll, meil, milles asi, vii jaama sõna ka. Ja tema, et sa saad sillast vasakut kätt, seal on lauad terved, seal sa saad üle veel. No tema ei kartuli iga päev. Meie nagu pimedate raudtee peal käijaid ikka juhtus ja läks siis jaama ja ütles, et vaat rõõmsays appi tulla. Et sillal on auk sees. Et auku lasti sisse. No seisakas kiire peale jaamakorraldaja ja ajas süsteemis üles ja ma ei tea politsei ja kas jaamaülema oli siin veel mõne ja siis söödeti rullikuga selja taha vaatama. Mina läksin ka, siis hakkas valgeks minema, juba läksin vaatamata. Tähendab kontol roobaste alla, mis sillal on sisemised roopad? Konter lubaseks, kui teate, oli alla mähitud üks? V Siis ma ütlesin, et vaadake, siin on veel lõhkemata aine. Ja siis vaatasid seal Ja kui palju see aega, kus mineer tulime, oli uss oma meestes mõni niisugune õppinud või? Seda ei mäleta enam. Aga nii, et umbes lõuna paiku sai raudtee korda, nii et rong sai jaama vee alla. Sest roopaid oli igatlaga Igara kilumetsale, Perli kaks, aga proloobast. Need silla parandus ei olnud väga probleem, sest kõik mehed, kes olid tulnud tööle ja olid vanad vanad spetsialistid. No siis ta läks ära edasi ja ega meie teadmist Tallinnas või kuskil sünnipärast saame kuulda, et oli nii palju seal löömist ja onu oli sõjaväes siis kadestiks õppis alles. Muidugi siis laskja sai kah Soorm. Ja niimoodi oli mitmes kohas sidepataljonis, kus arvati, et on võimalik võtta kommunistid. Kommuniste oli nii vähe, nendest ei olnud juttugi. Sidepataljoni kasarmusse äratas too detsembri hommik koos teiste sõduritega Johannes Vilipperti. Mul on see selgesti kõik meelde, et me magasime, kui see kella veerand kuue aeg need välja tulid. Mina ei teadnud, vaat ma räägin natuke seda eellugu, meil oli üks elt veel saurupoli. Ja siis selle minuga seltsis lõpetas kaheks deebeelteer. Kindralstaabi teise osakonna need samased, no mehed, eks ole, luureosakonna mehe luureosakonna mehed, nojaa, aga vaata, need, need mehed olid ennast sidunud nende sammas kommunistidega, eks ole. Aga nemad kommunistid ikka teada ei saanud, et nad need mehed olid. Ja siis kui see esimese detsembri see samane hommik oli nemad, mina, ega me ei teadnudki, nemad olid sealsamas nende kommunistidega istusi, võitsin otra tänavale, kus koha peal nad olid Gildi tänaval igatahes kuskil korterid, kus neil olid, olid nende kommunistusega sees seltsis ja siis tulid hommiku sealt välja, sealt, nojah, ja siis Saalukese TR jooksid, need jooksid minema, sealt. Jutt oli ikka niisugune, eks ole, et sõjavägi pidi kaasa minema saanud tuli sinna poisid üles, pani ukse peale mehe kohe püssiga sinna sel sammast võttis korrapidaja juurest padrunid ja ja siis juba need ära isikud olid juba järel siis nii üks uksest sisse tulime, niux maasingulise mees oli seal ukse peal ja see vaks püssi täägi lõi kõrvalisi püssi täägi ukse peale, siia vajutas kohe ja see oli seal, laskis Physse oli kaks-kolm tükki, oli seal kasvab ümber maha lastud, siis magasime ja, ja meie siis tõusime. Tõusime siis ülesse, panime ruttu riidesse ja küsisin padrunid robinal kätte ja siis läksime kasarmu igale poole uste peale, siis teise korruse peal oli, oli ka ta tagant, uksed olid ka kasarmud, eks ole, läksime sinna ülesse. Siis mehed hakkasid mööda koridori laskma, vot nii palju olime targad, kahetses omane auto tankis, laskemoonaladu oli siit kõrvalt ühest kohast uksest sisse tulles oli teise korruse peal, eks ole. Aga meie laske mööda koridori ja uks oli põigite, mis oli Eeesseli tule all, sealt sealt ei saanud ta laskemoona tuua. No ja, ja siis sekk, siis läksite sealt läbi, läks samane, ratsaeskadron läks igavese valguga, sõitis ju sinna balti jaama juurde, sõitis välja ja kus ta käis, ja siis peale selle läks ju balti jaama juurde, see üleval siin mäe peal, kui siin sõjaväe surnukalmistu juures, siin oli alevit seal kooli õppepataljon 500 või 600 meest oli. Vot see õppepataljoni oli pidanud laskma minemisi oli üles varem tõusnud pid Valdecki Lasva minema ja see oli terves lahingvarustuses see, tulime ta Juhkentali tänavat meitleks mööda, need mürtsus läksid balti jaama. Nojah, ja siis sealt Balti jaamas nad siis võtsid balti jaama ära, Balti jaamas oli ohvitseri kinni seal palju ja seal lasti muuseas teedeminister Karl Sisastiga seal balti jaama ees lasti maha. Teisal osutus päästjaks õnn, juhus ja kiire taip. Minister Kaarel Eenpalu kinnivõtjad esinesid Telegrami toojana, kuid juba praokil korteri ust õnnestus siiski sulgeda. Aknasse visatud käsigranaat lendas vastu aknaraami ja lõhkes tänaval. Aknasse tulistatud paarkümmend lasku ei tabanud kedagi. Traagilisemalt arenesid sündmused riigivanema maja juures Toompeal. Asta droide, riigivanem Akeli tütar mäletab seda hommikut. Esimesel detsembril 24. aastal hommiku väga varas oli siis talveaeg, see oli veel pime. All oli siis üks uksehoidja Kitzmanni nimeline ja siis nad olid sõjaväe Grupp oli siis sissetunginud, nõudnud ukse avamist, teevad Toompeal siis Toompeal riigivanemamajas ja. Ja siis nad tormasid ülesse. Nad muidugi ei orienteerunud kohe seals, nad ei teadnud kuhu poole minna, me kõik magasime alles. Siis nad leidsid tee isa kabinetti, kus see suur kirjutuslaud oli, kus isa töötas ja seal oli üks suur pronks pronksist skulptuur, siis nad nii huupi nad ei teadnud, kuhu poole minna. Seda nad oletasid, et küsisid nad all selle uksehoidja käest, et kus siis seal neid magamisruumid olid seal öösse, siiski nad tulid väga vara hommikul, snad viskasid selle suure pronkskujuga. Seal oli veel üks eesruum, n isa magamistuba viskasid selle ukse katki, tormasid magamistuppa. Aga eks isa kuulis, aimas juba, all olid ju kõiksugu häälitsused. Aga nüüd magamistoad läksid niimoodi, nad läksid kuidagimoodi ringi kahes suunas. Ja kui nad siis sinna tormasid magamistuppa, siis isa tuli teistes, kus lapsed tuba oli. Teises suunas tuli välja sinnasamasse, kotta magamistoa esisisse. Ja seal läks üks raudtrepp üles, kus asusid külalistetoad. Meil oli sel ajal just Mulgimaalt üks sugulane seal külalistetoas. Isa läks sellest trepist üles, tõmbas oma külalist toa ukse ette, revolver oli tal taskus. Kui nad oleks üles end siis ise oleksid laskma laskunud Emajõe muidugi magamistuppa, siis nad Läksid, ajasid ema enese ees püssipäradega, lükates mööda neid suuri ruume. Suured saalid ja söögitoad liiguvad majas ikka olema, peab. Ja ütlesid, et me lõikame sul keele suust, kus sa ei ütle, kus sinu mees on? Mamma poleks seda iialgi öelnud, ma ei teadnudki, kuhu isa jäi. Ja nii kaua saate meie lapsed, istusime siis trepi peal. Mis alla viis? Te kuulsite seda kõnelust. Hoiatus kuulsime pealt ja ähvardustele ähvardas, me kuulsime just ja siis nad läksid ülevalt just sellest mööda, sellest trepist sinna tubades. Kuulsime, kuidas nad seda emale ütlesidki, eks ema ütles meile seda ju pärast kah veel. Ja meie istusime täkk püssimeeste vahel seal trepi palju välistasime. Ja siis tuli abi. Nendel tuli siis põgeneda. Siis meil oli üks Atyotantsünbergi nimeline, kes siis aknast välja hüppas jalga, lasime ta seda lühikest jalga ja kui ma Siberis koju tulin ja siin kooliraamatuid lugesin ajalooraamatuid ja teisi raamatuid, siis kus seisis riigivanem Akel oli aknast välja hüpanud ja ära jooksnud papat oleks seda iialgi teinud, ei teinud ka seda. Järgmise helilõigu leiame Eesti raadio arhiivist ja see annab vastuse, kust ja kuidas mässu korraldajad tulid. Kuidas me olime, olime piiripiir oli Narva ja Kingissepa vahel oli seentraataed kolme Dolbaline läbi selle traataia. Ja Narva öösel, noh muidugi enne teisel pool piiri vaatasime kuuekesi, kaasas oli meil automaat ja muud relvad, käsigranaadid, Provelloid ja vaatlesime. Piirivalvur läks ühte suunda nii meeldima selja tagant, siis oli veel aega mõnikümmend minutit, tulime läbi traataia ja siis läksimegi nii traataeda, mitte rikkuda. Jälgiga jätta ükshaaval. Ahelikust oli meelesee suurt raskusi tekitanud ja siis kõmpisime Narva, no Narva jõe või 15 minutit hiljaks hommikusele rongile pidime rongile tulema, aga kus sa saad läbi metsa, raba ja seal läbi piirivalve tulla, see ei ole nii kerge asi, ikkagi pead vaatab, et sa kuskile sisse ei kuku. Kui veel hommikusel rongil ei saanud, siis läks sordina jaama lähedale, seal üks kase, metsake sinna, Kasemetsa, puhkasime seal päev otsa, tegime küttisi, sinnagi kuivatasime oma jalanõusid, muidugi oli läbi vee ja pori läbi raba minna. Jaa, Õhtaks läksime siis Aegviidu jaama, Aegviidu v vanasti Korfu ja, ja sealt istusime õhtusele rongile. Me muidugi otsustasime ühte vagunisse, kuid ükshaaval need ja need eeskätt me 11 ei tunne. Need ühes kambas meil jäänud üks oleks ühest paguni otsast Estonia otsast need ükshaaval pudenesid, mis sinna sisse istusime, üksteise lähedal. No kaua aega oli, 28. novembril sain Tallina ja juba esimesel detsembril see mürts seal hommiku, nagu teada, ebaõnnestus. Täiendage eelkõnelejat Rudolf Vakmanni kirjast Otto rästasele teisel novembril 1924 kui mürts lahti läheb, siis saadame siit vaba tahtlesi. Eesti passidega on asi sitt, neid saab ainult keebeeuust ja senini on GPU mind ainult lubamistega toitnud. Kas ehk ei peaks ka seal Moskvas võimalik olevat neid kee tõust saada? Relvade, lahingumoona ja varustuse nõudelehest 19. novembril 1924 vintpüsse põhjapiirkonda 300, lõunapiirkonda 200 automaate vastavalt 30 ja 20, kergekuulipildujaid 20 ja 14, raskekuulipildujaid 18 ja 12 vintpüssi ja kuulipilduja padruneid 150000 ja 100000, käsigranaate 600 ja 400 kolme tolliseid, vene mürske 2000 ja 2000. Ette loeti, on vaid osa Nõukogude lehest, mida vajati Eesti iseseisvuse likvideerimiseks. Vastavatud näitusel on näha palju dokumente, mis kannavad peal salajane mida räägivad meile need salajaseks tunnistatud dokumendid. Salajaseks tunnistatud dokumendid räägivad meile väga palju, sest kõigepealt on siin noh, Eesti vabariigi diplomaatilist ja luureorganit, mitte kirjavahetust, agentuur teateid, mis on, noh, juba asjaajamiskorra järgi salajased. Aga peale selle selleaegne Eestimaa kommunistlik partei oma Venemaal asuva juhtkonnaga. Ma ei tea, ma tunnen, kui neid dokumente vähe, aga ma tahaksin teada, mis neil ei olnud, salajane, need lendlehed ei olnud salajased. Siin on šifreerid, dokumente see on, need on juba siin järgmistel stendidel. Aga, aga šifreeritud dokumentidele, mis olid salajased. On veel kõikvõimalikud varjunimed, mida nad on kasutatud. Anveltil on umbes 10 erivarjunime kasutanud, teised mõnevõrra vähem. Nii et kui me tegime seda näitus, no siin, see on üks hästi dokumenteeritud ürik, tus, see mäss, ülestõus, putš, võimuhaaramiskatse, mis iganes. Aga peab ütlema, et me oleme keskendunud peatähelepanu just sellele neile uutele dokumentidele, mida inimesed kunagi oma silmaga ei ole näinud. Sest nõukogude ajal alates 60.-te algus, täpsemalt 59.-st aastast hakati sellest üritusest jälle rääkima, kima ilmus ka hulk kirjandust. Aga ja ilmus 90 neil ei, 96. aastal ilmus ka esimene dokumentide kogumik kus on juba kogu see EKP Keskkomitee ja selle ülestõusu tegelik organisaator salajane kirja vahet. Kas varem ei räägitud sellepärast, et Anvelt üks peategelasi Tule ja tema oli maskeeritud reetur, nagu on siin öeldud, aga, aga siin on ka dokumente, mida ei ole ka publitseeritud. Ja nendest dokumentidest üks omapärasemaid. Ja mis mind tõesti hämmastas, oli see see on Venemaale põgenenud pärast kas Venemaale põgenenud mässust osa võtnud ja muidu kommunistide nimekiri ja seal on 225 nime. Seda, et neid nii palju oli. No muidugi oli ka nagu kõik nad ei olnud Venemaalt tulnud, osa lihtsalt elas küll siin, aga kartis oma eluga pärast ja põgenes Venemaale. Aga ikkagi, et neid nii palju oli. Nii palju tagajärjed ei pidanud, piirid ei pidanud ja, aga noh, siin oli ka üldiselt siin on ju noh, kasvõi siin kõrval on see Anvelti kirja vahet eeskätt Vakmanniga. Siin on muudkui kogu aeg, 20 meest läheb üle 10 meest, läheb üle 30 meest, läheb üle. Mida on. Kui võrra võis eesti luure olla või vastuluure olla teadlik kavatsetavast riigipöördest, riigipöördega. Üldiselt. Selgub midagi üldiselt siit midagi selgub, aga paraku nõuab täiesti eraldi uurimust ilmselt see, millal need andmed jõudsid Eestisse, sest koond kokku võtta. On tehtud alles detsembris. Aga seda neid andmeid Sündmuste kohta, mis toimusid näiteks internatsionaalsesse sõjakoolis siis vägede või no tähendab teatud vägede koondamiste kohta mingisuguste laagreid Nende kohta kuskil piiri taga, siis näiteks, mis oli väga omapärane asi, oli näiteks see, et piirialadel mitmes linnas kuulutati välja kahe või kolme aastakäigu tagavaraväelaste mobilisatsioon. Naad kutsuti esimeseks detsembri hommikuks kohale ja juba esimese või esimese detsembri õhtul lasti uuesti koju tagasi ja seda seletati noh nii poolametlikult ja Poola avalikult siis sellena, et see oli lihtsalt katse, kui ruttu mehed kokku tulevad? Meil on nagu kõik selge, meile on selgem, aga meil on tagantjärgi selge, aga muidugi, eks Eesti kindralstaabis oli ka ühtteist selge. Palju Tõnu toimuelgasid kehmeli jutustas. Liivi uuet, Riigiarhiivitalituse juhataja ja ma ütleksin veel see selle näituse korraldamise idee tuli õigupoolest meie raamatukogu hoidjalt Margus Läänelt ja ma, ja kui ta mulle sellest rääkis, siis ma lõin tõesti käega otsa, et sest aastal 74 ma olen juba nii vana olin mina veel dokumentide kogumiku koostamise viimases järgus kaasosaline, nii et ma oleksin seda pidanud teadma ja, ja huvitav on tõesti, vaat siin on needsamad. Ma ei tea, tol ajal me olime kuidagi omamoodi harjunud nagu kogu selle klassisõja ja kõigega. Ja siinsamas kasvõi see esimene stend, need avalikult noh, põhimõtteliselt avalikuks levitamiseks mõeldavad lendlehed. Me naersime neid küll tookord, no need on ka siis publitseeritud. Aga seda, missuguseid jõledamaid väljendeid sõna otseses mõttes on ikka kasutatud alles nüüd saame sellest tegelikult päriselt aru. Iga näitusekülastaja võib nende ja teiste väljendite ja ka äärmiselt salajaste dokumentidega tutvuda, kuni ma usun, et on kuni jaanuari lõpuni. Maneeži tänav neli. Maneeži tänav neli iga päev kella üheksast kuueni. Meenutuseks kuulajale, et Eestis on elatud aegu, mil ausa mehe mälestusi sai küll jäädvustatud kuid mõistlikum oli jätta rääkija nimi kirja panemata. Jäämegi kuulajale võlgu ühe Virumaamehe nime, keda esimese detsembri hommik tabas tondi sõjakoolis. Kui ta oli 24 aasta esimene detsember siis tulivad Anvelt tuli sealt Venemaalt oma karjaga. Ja, ja siis ma olen sees, olin. Ja siis tulid sisse ja lasti korrapidaja ohvitser oli, kes olen minu kõrva, noh, tuli mind kontrollima ja veeguuksust tulini pauk käis, kõhesi kukkus surnult maha ja siis lasti mulle ka pauk, aga mind ei saanud siis surnuks. Päeval käisime õhta veel šovele, kus täpselt ei mäleta, ma arvan, et see oli ikke, pühab õhta, käisime veel vaidlema, päeval käisime linnaluba taga, käisime väljas ja tulime õhta korduv jääma, siis oli vaja sinna valvesse, memm. Nõmme ja siis oli seal, tulid jõessesesse hommiku kell viis kartulid suure laskmisega või kuidas kolivad neil tasa toolivad sisse, aga sinna sissegi tuli jõuab, ega seal midagi kisa ja ka seal ja nendel olla tuleb pärast niimoodi räägite seda, et noh, paar-kolm tükki maha lasta ja siis hakkavad teised kartma ja, ja niimoodi siis see asi, kus kohal telefoni keskjaam asus, see oli teisi korra peale teise. Nii et lähed Altolijad treppi mööda tuliviate üles, siis teisi seal oli mäleta, kus 80 süda pistikutega Schenius seina peale oli niimoodi, selgel istus tooli peal istuda ja siis sai seal need ühendused panna. Ja siis selg oli ukse poole, nii et meie läikiv uksest tuli Hedaga kuulsin mina. Kas korra ema tamp taga, nii kui uks käis, uks kuulsin kõrvaga, et uks, lehikus, uks läks lahti, tee nii kapiuks lahti, läks, nii ka pauk käis. Ja siis see karbida, Cher kukkus maha, nii et ta oli, ta kukkus kohe surnud, Ma tema õitse ei teinud häält ega midagi ja aga mina ei mar sõrmuks, mul läksid tagama. Kannikas toi, selles läks pahuksisse kõhu pealt tuli Rekus süttiga välja ja ma kukkusin, noh, jäin kas sinna maha ja, ja pärast siis poisid viisid sinna. Juhkentali oli see eestiaegne sõjaväehaigla, siis ma olin seal, kaua teid raviti seal. Kuus kuud, tervis oligi olu Karešev vajas pikemat ravi. Siis oli, seisis kohe. Seal toodi neid teisi haavatuid ka, kus oli, meie olime sõjaväe haiglas, olime kaheteistkümneid kesi. Mida meie mehed sellest asjast arvasid? Tema vend öeldakse, igasugused don öös tõusud, mis kulla luuletatavalla, näed, ilusaid nimesid, pandakse seal mäss. Salvestusvabariigi vastu valitsev vasta oli Ülpsusel eesti korra vastalisi tahi Anvelt tuli ja sellega isegi keisriks hakkades. Esimese detsembri hommikut mäletas 1998. aastal Eduard kruus tollal Otepää elanik veel tõve koodilgi. Nii et ainult see ei, ei ole nii, see läkski. Ja ütev Sirgi laskemeeskond vabaks teevad ruumid, horda, ruumid kordaja. Ma ütlesin, et ma olen. Ma olen sõdur. Sõdur, vaenlase ei karda. Sellega jalutad. Ja tuligi kolme ohvitserid ruumist välja. Ja Roslendrile niidavad mis me aega veedame? Niidavad nii algas see mäng peale. Eestis umbes 10 15 minutit, mitte rohkem. Siis hõisanud hurraa peal. Aga ma olin otse juures, sain üles. Et haava siis. Trepikotta oli politsei koondanud. Saate lõpetab tollase olukorra hinnang Valtroomanilt näituse avamisel riigiarhiivis. Kui kommunistide mäss oli juba maha surutud, esitas Eesti saadik Londonis Oskar Kallas uuesti palve et Briti sõjalaevad Tallinna alla saata. Näitamaks, et Suurbritannia on endiselt Eesti tugev toetada. Välisminister Chamberlain lükkas laevade viivitamata saatmise ideed tagasi. Hiljem lisandus säilitus. Mis tahes avalik seisukohavõtt balti riikide julgustamiseks ja nõukogude valitsuse ohjeldamiseks tekitab Balti riikides ülemäärast lootusi abi suhtes, mida me saaksime neile alla. Kuid teatud juhtudel annaksime. Putsis toibunud Eesti, sai teada, et tegelikult oli ta täiesti üksi tolles keerulises situatsioonis Nõukogude Venemaalt võinuks valguda asjade käigu korral punaarmee üksused üle piiri. Kui nii oleks jõudinud, läinuks täide suurriikide ennustus, et Balti riigid on ajutine nähtus ja nende püsime püsimajäämine, on aja küsimus. Mis olid selle mässo tulemused. Kommunistide relvastatud riigipöördekatse nurjamine näitas, et Eesti riik suutis enda eest seista ja püsima jääda. Mõneks ajaks lõppesid parteidevahelised lõputud mägelemisele. Tõsisemalt asuti mõtlema riigikaitseliste küsimustele. Varjusurmas eksisteerinud kaitseliit äratati ellu. Enam tähelepanu suunati avaliku korra kaitsele asutati politsei poolt. Kommunistid kui riigi kukutajaliku taustaga seltskond sattus põlu alla.