Eesti loetavamaid ajalehti tunnistas sel nädalal aasta inimeseks Eesti sõduri Iraagis. Oodata tänase Eesti tunnustust Eesti sõjamehele sinimägedelt ka neile, kes jäid sinimägedele oleks vist palju tahta. Aga unustada me neid ei tohi. Algav saade küsib nendelt, mis juhtus siis, kui sõda sai läbi. No kuidas sõja lõpp teile saabus minule, kui mina olin haiglas, ma olin Grazpadi haiglas. Ja sealt ma tahtsin minna Prahasse, et sealt oma raha võtta välja ja siis vaadata ameeriklaste poole. Jala tulin karpa, kees Praha vahe on umbes 124 kilomeetrit. Ja selle päeva kama siis ühe, umbes 120 kilomeetrit, kõndisin ära. Ja see oli täpselt teisel mail ja siis oli minu sünnipäev. Öömaja otsima, aga ma trehvasin niisugusse kohta, kus on need need tsehhi üles tõusid, punase lindimehed olid juba seal hakkama, mõnel trehvasin just õigesse majasse. Kus nad olid, kood? Nojah, siis oli väga selge pilt. Et tehti siis. Ja siis, kuna mul olid kaasas treeningülikond, võimlemisülikond, selle ma panin selga ja midagi vastavat hakkamist ei saanud olla, olgugi et mul oli relv ka sedalaadi leidnud, see oli mul siin selja peal kukla taga ja ja kuna prints jäi alles, siis jäi alles, kui oleks leidnud, oleks lugu, võib olla lõppenud, selge oli see, et ja siis pandi mind lehmalauta. Õhk oli, pandi sinna lehma kõrvale, lehmal puhtad, õled olid all. Omandasin seal väga rahulikult, terve öötunnimees oli ukse tagatoas või väljas. Ja hommikul oli väga udune hommik oli just väga niiske oli ja ma ei mäleta, kas vihma 100., natuke tuli sealt mööda. Prints Jevgeni, mehed olid suurem osa ungarlased ja tule ungarlaste diviis. Ja need nägid, et üks mees seal püssiga tulijat sisse tõmbasid ukse lahti, mina veel magasin, tärk süles. Raadiot, mis sa siin teed? Hõimuvennad tulid ja tulid ja ja nemad seitsmene päästitki sealt ära tead, aga muidu oli selge vist, et nad hommiku kavatsesid mul siis vist midagi teha, noh, ja siis hakkasime nendega koos rändama. Ja siis pidime relvad ära andma, mis seal olid, ja mina muidugi ei olnud omal ära, see oli nii salaja pandud siia taha ilusti sisse ja pandi siis kolonn ja hakkasime astuma, tähendab Venemaa poole jala ja naudi metsa, vahel oli, siis oli niisugune metsavahe, seal oli siis peatust olid ja metsapeatused, kus siis mehed saavad ennast natuke kergendada või seda asja ajada, eks ole, lama arstis, astusin Rutluselt metsa ja tikke, mida kaugemal, seda parem. Ja nii ma seiklesin siis umbes kaks nädalat. Selle Tšehhimaal muidugi suund oli, tähendab lääne poole, et ma sinna ikka ja nii pikkamööda metsa mööda käisin ja muretsesin siis kuuseoksad ja need värsked kuuse kasutanud on väga naljalt süüa, Kuneid välgun ja kartulid ka sai sealt põllu pealt võetud ja ei julgenud ju inimeste peale venna. Sellepärast on kaks vahet on Tšehhimaa ja Slovakkia, Slovakkias on hoopis seal, on teine asi, seal on inimesed pooldavad ja aitavad sind. Seal võisid juba majasse minna ja nii anti sulle abinõu ja. Ja niiviisi ma olingi metsas seal kaks nädalat. Ja sealt metsast läks tee läbi. Ja Hombiks hommiku ma siis passin tali, nii haldjat kee ja sealt läks läbi, eks. Punase Risti dziip, Ameerika Punase Risti džiip läks sealt läbi. Ja üks mees on halb peal. Seersant oli seal peal ja mina mõtlesin, kui ta siit läbi läksid, ta tuleb tagasi. Ja tuligi õhtu mulle kõrvade kõrvades tagasi ma hüppasin siis tee peale. Seletasin ära, et ma olen eestlane ja et kas sa ei saa mind ajastada, tähendab nii palju. Kotsin, inglise keel ja laad on valminud väga hästi aru, et okei, et mina istusin taha ja tema siis tuli, kus oli venesid demarkatsiooniliini piir, eks ole, venelast olid seal purjus, tead, need olid nemad arvasid, et mina olen kah ameeriklane, tead, kuna see oli seersant ja see seersant muudeadusest sellest kõrgemast rahvusest mees. Inglismaal selle ma saan asjast aru järgi ja tema sai väga hästi aru ja tema päästiski minu teiselt üle selle temakad Lenin sinna ja siis seal on üks RKT riigi tööteenistuslaager oli ja seal oli juba siis olid seal olid tüdrukute laager ja sinna oli juba kogun teisi Saksa sõjaväelasi ja niisugusi viga. Seersandi te ütlesite ka, et te olete soomlane või ei maitse eestlane eestlane teadis ta, kes on eestlane või? Ta midagi võib laimastajat ja tõi mu sinna sisse ja panin sinna maa, ütles, et rohkem ma ei saa teid edasi viia, noh siis ma jäingi sinna siis senna laagris, seal oli väga palju naisi või vegi tülli. Tüdrukuid oli väga palju ja seal olid arstid ja seal oli tehtud siis nisuke nagu mingisugune hädaabihaigla või midagi sarnast. Ja kuna ma olin haavatud Sidemes siis ma jäin ka sinna, kuna seal oli väga palju toitu, toidutagavarad olid väga suured. Ja siis me olime seal, elasime. Mitu kuud kohe või ütleme, kuni juunikuuni. Ja siis tuli vahepeal üks niisugune huvitav vahejuhtum veel. Ja siis tuligi ühe korra just jalikesse laagrijuht oli sellega me saime väga hästi läbi, üks tema oli kapteni auastmes ja. Selle laagrijuht ja ja tema siis võeti, ükskord ongi, eks nad käisid, kuna olid teatud hea koht oli väljas, ei olnud mitte sees, vaid täna tuli jala minna ja siis öösi nad passisid peale, rabasid kinni ja ja siis viisijat teatud kohta ja siis tagajärjed on teada, mis olid. Kes siis olid need rabajad, venelased, vene sõdurit, nemad olid sellest 800 meetrit sellest demarkatsiooniliinist olid teine pool ja nemad tulid siis sinna ja nemad tegid seal. Tahtlik, oli see mees või naine, kes kinni võeti, oli naisterahvas, laagrijuht oli temal seal laste naistel või RB laagrijuht oli. Ja rahvuselt rahvuselt oli ta sakslane ei ole, seal olid kõik sakslased peale peale minu, selge, selge. No ja siis kuna minul oli, siis ainukene, kel seal meestest oli, siis mingi sun, tähendab seitse 65 püstol ja ma siis läksin siis seda me oleme väga head tuttavad ja siis läksin ta sinna päästma juba kisa oli väga suur sead viitsida teisi majasse ja ja noh, ma ei saanud ka muud midagi dialassintele, pirni laeks katki ja ja siis ta muidugi siis tuli pimedus ja siis tuli segadus ja siis see tüdruk sai siis välja jooksta ja siis me läksime siis metsa sinna just vastas oli, tähendab org ja seal oli siis kõrgem küngas sena metsas puude all ja vaatasime siis pandisid järve seal laager või kes seal need olid, kõik pandi sinna välja, aeti öösi rivisse. Ja muidugi siis nad otsisid, kes oligi all. Ja mees vaatasime metsast seda asja pealt, mis nad teevad, ei tapnud küll sel korral midagi kedagi ära, aga aga nii ei leidnud. Ühesõnaga. Ja noh, ähvardasid küll, ja kõik. Peaaegu alkoholi, purjus purjus ühesõnaga, ja noh, ja siis jäimegi kokku sellega Neilama hakkas ka väga, kuna ma teatud mõttes päästsin, eks ole. Ja kas ka kokku hoidma ja siis. Ja siis peale seda juulikuu, sest tuli sisse, kui tõmmati piir Donauni, mais pidime sealt ära minema ja siis läksime üle silla, saime autu ja läksime sellega terve see kõik selle ära ja läksime üle ameeriklaste poole, kogu laager, kogu laagri ja kuna mul ennem olid juba haiglas, ma sain tuttavaks pea õde arstidega ja siis mõned teatud, kuidas öelda märgid või nii, et lasin juba seal aprillikuupäeva opereerida Kaljalt vallavalitsust jalt kohalikust linnavalitsus, võtsime siis need paberid kui eraisikud ja aga no igaks juhuks oli paremik minna, saab vabastamist, tunnistuste andab ja sellest oli ja siis me läksime, läksime kokku ja üks päev, siis läksime sinna ja siis vaadati järglast käsi üles tõsta ja kõiku lokk, käidjad ja. Ja siis ma vaba mees vabal ajal Saksamaal Ameerika tsoonis ei. Austrias, Austria, Austria, Austria, seal see oli Lintsis. Obere vestleme asja oli, tähendab, selle provintsi nimi, tead, ja siis ma edaspidi siis mul sõbrad istusid seal Salzburgis, seal oli sõjavangilaager, seal mul istusid teised sõbrad, istusid kaks aastat seal relvavennad ja relvavennad, aga nemad olid kukkunud kinni ja teistes tingimustes. Mina. Mees, mul päästis jutt, et mul ei olnud sõda. Oleks olnud siis muidugi ei olnud saanud. Teil oli kõvasti õnne ka, ikka õnne peab alati olema. Ega elus ei muidu ei saaja sõjameel peab eriti olema ja vahel teatud koha peal peab Eke natuke vist peaga jagama teadet oskad seda momenti ära kasutada? Oskad õnne leida ja. Austrias ma elasin konni 48 aasta septembrini. Sealt muidugi oli võimalus Argentiinasse minna. Ja siis minuga tuli veel ühes kolonel bassein, speller ja teisi sõjamehi ka. Ja siis jõudsime sinna ja siis hakkasime seal elama. Rohkem oli tollal aga neid endisi sõdureid, kes liikusid lõpututesse, rännak kolonnides või keda viidi pikkades rongides vastassuunas itta, ikka itta. Ja hiljem siis, kui anti meid siis ilmselt me jõudsime Saksa piirile või kuskil antimide venelaste kätte üle veresõjas. Väelased olid niisugused vennad, nemad ei viitsinud jala käia, nemad sõitsid hobusega, mõni mängis karmoškad, siis oli neil. See viinapudel või midagi neil seal olid, need laulsid, olid purjus. Ja sedasi me läksime edasi. Niikaua kui saime Chitta linna, sitav linnas oli suur lennuväli. Ja siis angaaride juures annab, siis tehti sellest rivist, siis tähendab noh, niisugune sakslased omaette, ungarlased omaette, rumeenlased omaette. Ja neid oli seal kuskil, ma ei tea, kui palju neid seda kolonn suur oli, aga neid oli siis eestlasi, oli 400 meest mis siis välja võetit, ohte eestlased omarahas ja viidi meid linna. Kuskile oli õppelaagri mingisugune olnud ja seal hobusetallid olid seal ja see oli mingisugune laager olid seal, olid juba neid venelasi oli seal sees kes oli siis kuskilt Prantsusmaalt, kus vangilaagrites ja kus nad tegelikult olid, need endised vangid? Ja siis seal muusika mängis ja, ja seal noh, nii kui nii kui nii, kui vene värk ikka ja siis meid jahutatistada nagu sadakondadesse sinna sekeldesse. Ja siis oli need Sotja ülemad, olid siis ohvitserid, ei arvestatud ega midagi. Need olid siis Venemaa, kes oskasid eesti keelt või vene keelt rääkida ja siis need Zoltikud siis ühesõnaga. Ja noh, tihti riisel väikselt jah, ja ja linna muidugi ei saa minna, aga nagu seda valvet nagu täitsa ainult väravavalve tegelikult oli. Aga meie siis reisi või seal kuidagimoodi linna ja siis saime omale erariided sealt selga juua. Ja siis selle muundamise riided, selle ma viskasin sisse minema sealt ja siis panin siis selle pintsaku asi, mis selle, selle, selle sakslase vormi peale. Ja viidi meid hiljem mõne mõni päev hiljem viidi sisse metsalaagrisse, seal oli meid juba oma valve tegelikult oli. Ja siis meil pandi ülemaks pandi üks Venemaa eestlaseks Siberi Siberi eestlasteks. Rottenfüürer tern ja tema oli siis meil siis see suur ülemus seal. Ja siis oli meil oma söök, oli oma köök ja sõjaväe portse kolitakse kuus leiba ja tore eluni. Seal midagi teha ei olnud. Ühel ilusal päeval anti meile käsk lähtegi minema siit lähtehelbe äärde riisa linna anti dokumendid selle Sterni kätte ja hakkas ühinema. Noh, vahepeal muidugi peeti kinni, et kus kord Saksa sõjavangi rodutvustelt lähti sealt ja aga. Mõned jäivadki sinna ka veel läksid seda, seda vangilaagrisse. Me läksime siin muidugi edasi. Ja ükskord oligi niisugune juhus veel. Jäime kuskil külasime peatuma, siis pidime külavanemale teatama ja külavanem pidi veel süüa organiseerima. Aga see külavanem ei tahtmine midagi anda, aga parasjagu tulid läbi venes. Sõdurid olid sealt. Te olete, vaat see võtke maha üks lehm, sealt midagi leida, see tehti siledaks kohe selle peale ja ja siis seal Talumäe juurde seal AIDS-i või mis tegelikult oli seal need jahukotid ja ja siis juustu mingis ratas tegelikult oli seal ja ja see viisi visati sealt välja ja siis vaata seal, suur peegel oli seal toas, seal see venelane siis raudteesaapaga virutas selle peeglile selleks mitmeks tükiks läks seal ja siis oli seal muidugi ka, et kui sealt läbi Willijaida, siis naised veidi ja kõikjal, et nooremad naised peidus sealt, kes kätte saadi, see siis vägistati seal ära seal sama koha peal. Seal oli võitjate üle kohut ei mõisteta ja ja nii see asi oli, aga see värske liha ja see võttis kõhu lahti, võttis järgmisel hommikul edasi, läksime, siis oli lehed, muidu istusid tee ääres seal. Jah, aga noh, ikka edasi. Läksime. Saime riisa linna. LV oli see sild oli sealt üle, silla sõitsid Ameerika need väeosad seal ja, ja neegri oli autodelt, biilsed kiivrid peas, seal paktiivid. Midagi seal teha veel võldi muidugi, ja süüa me saime ja aga hakkasime, vaatavad jumala mehi vähemaks jääb, aga see piir olevat, see ameerika tsoon oli kuskil ligidal seal kuskil nii peale 10 kilomeetrid natukene üks teine kadus ära, kus need on huvitav jah, ja läkski, see mees Kaseks tähendab seal meil kelleski tõlgiks oli seal, kus mittegretzi selle vangilaagris ka see oli kadunud oli see. Ja korraga oli püsivaid veel ümber. No vot siis saime sotti küll, et need rõõmsaks pidanudki minema nälja, aga näed, ei tabanud seda asja ära ja ja siis Viivi Riia Riisase linnas viiduvust edasi rullandi Lynneli pandi demonteerima sealt seda elektrijõujaama. Ja briketivabrik oli seal kõrval, seda muidugi maha ei lõhutud, aga siis elektrijaam, see võeti maha, sealt pandi kastidesse ja sihtpunkt oli korki. Ja siis oli, meil oli seal, et noh, need, kes kolmes vahetuses töötasime seal. Et mismoodi te siis tähendab, et panete, kuid keegi midagi ei märgi, pannakse pudrukasti ja. Leitnant, kes tähendab oli insener leitnant või midagi sellist, mis see meie asi oli meie käskinud lõhkuda. Ja sa ise oled asja sealt ei tule midagi, muidugi oleks väljunud midagi. Nojah, aga siis läksime juba kabelisse jõudsime siis piilusime vahel siis oli juba. Pärast Riiat oli igal pool, sa hakkad Brasnik tulema. Lumi tuli maha. Hommikuõhtul, tähendab, kui ülelugemine oli nad poistel, venelastel olid ju kasukad seljas, suured, need suured karvamütsid peas ja pildid klaasvatiriided ja siis nii et kuna need on need palad, kaadrid veel peale antud ja aga ma olin selle tarnungites moondamise ja nojah. Ja ja mõni oli natuke paremast üks tekki tükk, mul olid nad mõneni olnud, seda külm hakkas juba miinuskraadid juba 10 ringis ja seda. Ja siis, kui ühe korra jõudsime sinna Kotlasesse või kortlas ja see on esimene, kus veel mets oli siis OYO 10 15 kraadi külma. Ahju ei ole midagi, ei ole kurat nii külm, et jalad võttis mul ära ja ja Kotlases piilusime välja vagunist, vaatame, et niisugused mehed röögivad lund. Niisugused nagu, nagu Eestis on niisugune rummu mütsid, raamehe, suguvõsa, ta nimetati nii mütsid ja kirju, päädia, kurrat, kirjud kvalifiedja, niuksed, heledad heledad vildid ja kalossid, et need on kuradi eestlased. Ja olidki meie mehed olid juba seal, mitte meie, Mennoniad, omakaitse, mehed, Eesti mehed, vangid, vangid. Aga muidugi venelannad karjus peale ja nad läksid minema, aga küsisid, et kas te olete kingi asja terve ei saa meiega siis alguses nad olid noh, võib-olla olid alles 40 siis on 45, noh, nad olid alles mõne nädala seal, Oldnu söand mehed ja too poisid 10 varsti lähme koju. Et ega see asi ikka nii ei jää ja nõnda edasi, nagu see jutt oli, usk oli, usk oli. No siis tulid need uhtaia Intaja, no seal on jobu ratt, siis oli palju külma joop, hoiuruum siis oli oma 30 kraadi oli võib-olla ära, tead, nii et kui õhtul need lugemised olid vaguni pullmanni uksed lükati lahti, see oli niisugune pruuked, 100, muide 120 meest oli alguses pulmanis. Nii et võite ette kujutada, palju seal ruumi oli. Siis oli kõik ühtlase otsa, kõik ühes hunnikus, olime seal kõik, siis oli hea lugeda. Jälle teise otsa, loete ära, kus aga kuulipildujad üles ei pandud, aga mehi oli siis vaguni ukse kolm-neli meest oli, koera ei olnud. Noh, loeti ära värk kurat ei topi luuest, mõnikord loeti kolm korda, aga külm juba Uuralid paistid, lumised tipud, jäine tuul puhub kõik sisse. See tegi su nii kangest, et pärast uksed kinni pandi, siis kolkisime seal ja vette ei antud. Vagun oli, arvas siis mina, ka neid, nii sinu pulma neil on palju neid metal njeesida. Siis neid neere küljest kraabiti seda lund ja siis nuga ka ei olnud ju. Lusikat Ta ei olnud keelt külge, ei pane jääkeldri kõle, jääb kinni siis kuidagi küünla kraapisime, algus antigi neile, kes olid palavikku, siis hakkas hirmsast suremanu haigest jääma. Alguses olime ju kõik tipp-topp, eks ole, tead noh, oma, nii et loomulikult Tarbadeks ole, õiendad nii nagu vaja on. Lähed sinna resti peale, lased oma viie tilga ja, ja oma teise asja ka ja aga pärast olid juba niisugust olukorda, et igaüks enam ei ei tundega midagi, mis seal juhtus. Ai, jube, ja siis pärast need surijad pandi siis sinna sedda renni ääre ja kobedamad olid siis seal tagapoolaja algus oli niimoodi, et tehti uks lahti, haigeid on, haigeid on kuskil mingisugune niisugune ambulantsi vagun vist oli ka, ma ei tea seda pärast teda pärast küsiti, palju surnuid on, siis võeti selles suhkhari portsust maha, siis anti neid suhkarisi. No mina ei usu, et neid surnuid kuskile sinna kraavi viitja Need, polaarrebased, nemad ära sõivad ja aga siin ruumi sai juba rohkem, nii et. Nii et ma arvan, et sealt meie vagunist, no ma ei oska öelda, kas paarkümmend meest läksid ära. Aga terves ešelonis peal, poisid räägivad ikka kuskil neli või 300, suri ära. No siis pärast ei antud enam mitte midagi, siis hakati panema, siis pandi ööd ja päevad ja siis, kui sinna Orgutaarse jõudsime, sinna orgu taas jõudsime, siis oli just suur talv, oli, päike enam ei paistnud, igavene öö oli nii, et kui sealt vagunist maha hüppasin, siis oli nii nõrk, et sadasin sinna lume sisse ja aga siis neti Vannad ja need Bridurkid, kes seal barakis olid, nii et tassisid siis sinna sinna varju alla. No ja siis hakkas see laagrielu seal, tööd ma ei teinud, komissija tuleb, laseb püksid maakomisjon, neli, viis arsti katsub sul persed katsusid ikke mitte ei vaadanud, katsusid su perset, vaatasid yhest ka, ei kõlba luu ja nahk, luu ja nahk, küljed olid niisama neist kordist sinised ja ma kaalusin kuskil 52 kilu. Ükskord see protseduur tehti ja siis niimoodi ma seal elasin ja siis pärast talvel viidi sinna roomikmasinad, need sõjamasinad pandi auto peale, siis sealt Vorgut aasta kuskilt mööda jääted soolased, harujõgesid, aus suud ja siis seal oli üks suur laager, seda nimetati see mu suu. Seal oli 10 või üksteistkümmend, baraki oli, Need olid kõik täis, neid kaksikolid, invaliidid, ülejäänud olid siis need kosumised ja siis esimene korpus oli siis nende Volna jommida ja sõjaväe jaoks siis elasin seal. Ega ma seal kaua ei olnud ju, 46. aasta sügis tuli kätte, déjà, hakati rääkima ikat, saate vabaks ja anti toidukaardid ja raha ei olnud ju. Siis müüsin kõik oma, nii et kompotid ja väga hea kala oli kurrat, rasvane kala ja kõik paremad palad, müüsin nendele Yommidele ja siis sain omadusele leiva aastas sain mõne kopika mõne kopika raha palka ei saanud ega midagi tööle pandi pärast tuli lõppresultaat, et ma jään veel 30 rubla, jäin veel võlga. Kellele reidile kriidina nõukogude riigi nõukogude liidule. Ja siis ühel ilusal päeval läksime sinna, viidi autodega sinna võrguta sa tagasi ja siis sinna Captiorkasse ja siis anti uued riided, kinnas, sorka nagu venelastel on niisugune kõrgega aegaja, uus puhvaika ja sitsipüksid ja kombineeritud Bualbrisenti pool nahas, niisugused podincadja täitorn ja mul oli taitornis, oli see lilla, lilla suur viisnurk yes ja no te Deathy torni tead, väga hästi. No vot, lilla viisnurk oli ühes ja siis pandi meid mundrisse ja nüüd Tamoi Tamoi anti viie kuue päeva toit, anti siis antigi üht ja teist ja kui juba venelased olid seal teine pool aeda, jumal süülitasid peale, fašistid lasevad ära ja meie ausad vargad ja ausad blatnoi peame siin olema ja see oli tore vaadata siis. Kuulates nüüd neid sõduri jutte talvisel õhtupoolikul Eestis, on meeldiv teada, et samasuguseid mälestusi kannavad raadiolained ka kaugel lõunaristi all jätkab Adelaide, Eesti raadio Austraaliast. Lootus oli ikka veel päris tugev, et olukord nii ei saa jääda. Venelast ei saa ometi jätta märatsema ja röövima mitmetesse euro vabariikidesse. Ja kui ameeriklased, inglased, palju meie mehi kompaniides ja vahikompaniides värbasid olime kindlad, et peatselt oleme jälle tugev sõjaväeüksus valmis paiskama iimane tagasi Venemaa tühjusesse. Pettumus oli suur, kui need kompaniid laiali lasti. Paljudel avanes siiski võimalus üle ookeani emigreeruda. Samuti paljud meist otsustasime Euroopasse jääda, ikka lootes ja uskudes, et aeg varsti tuleb meil kodumaal, et võtame siis, kui ühel päeval tuli laagrisse mingi ingliskomisjon kirjutasimegi ilma pikema jututa Aastase söekaevanduses töötamise lepingule alla. Arstlik läbivaatus oli päris ükskõikne, sest paljud Haiglased ja haavatud mehed tulid meiega. Kesk-Inglismaal tundcaster tontgasteres oli suur söekaevur tehastel ja mitmed kaevandused, kus kohe uutele tulijatele kaevanduskunste õpetama hakati. See kursus kestis viis nädalat ja peale seda lööde meie kamp laiali määrati ühe või kahekaupa üle kogu Inglismaa. Mina läksin nukram nukrameelega ja raske südamega üksinda rongi peale. Ja kui ma Stoke on Trent, jõudsin, ootas mind seal veelgi suurem kaevurite hostel. Suurema osa hosteli elanikke olid Poola armees desarmeeritud mehed. Mees, kes kontoris mu paberi tuuris, ütles, et taanlatleme ja maha ta põhjanaaber olin, viis mind isiklikult ühte barakki ja tutvustas kolme Eeesztee poisile. Saingi samasse baraki aseme koha. Järgmine päev olin juba kaevanduses maa all, söö seina ees kõrgus oli seal ainult poolteist meetrit või vähemgi, nii et kogu töö aeg sai ainult pälvile küürakil töötada. Kui siis jälle päevavalguse kätte pääsesime, teeme mustemad kui neegreid. Olgugi et kohalikud kaevurid töötasid tükitöö alusel, maksti meile nigelad palka. Selle pärast me töötanudki rohkem kui kolm kuni neli päeva nädalas parajate, nii et hosteli kinni maksime ja natuke tubakaostuks ka tasku jäi. Siis kirjutas mulle vend Rootsist, et Stockholmis on asustatud mingi meremeeste unijoon ja selle uniooni kaudu saavad paljud mehed ennesõjaaegset, et Eesti vabariigi laevadele. See teade tekitas päris palju ärevust, sest otsisime pidevalt teed kaevandusest välja pääsemiseks. Vahepeal olime tuttavaks saanud mõnede kaasmaalastega keskustes alikudes, pottsepavabrikutes töötasid kõik otseselt pääsu teed kasvõi Saksamaale tagasi. Lõpuks sõitsime sõbraga Londoni ja külastasime endist vabariigi konsulaati. Sealt saime palju uudiseid. Oli tõsi, et Stockholmis Eesti meremeeste Union tegutses ja et mitu endist Eesti laeva sõidavad juba eesti meeskondadega. Neid endise Eesti laevu olevat mitu tosinat ja kavatsus kõikidele, sest meie meeskond peale saada. Kõige meeldivam uudis oli, et varsti teeb see meremeeste union Inglismaal büroo uksed lahti. Tagasi kaevanduses läksime kohe uurima, kui ruttu on võimalik lepingust lahti öelda. Vastus oli selge ja otsekohene, mitte üks päev enne, kui aasta täis saab. Viis kuud oli veel linna minunaga tuli vabanemine, peatselt haigestusin ja jäin pikemaks ajaks haiglasse. Kirja teel sain teada, et Kaardiveres oli avatud Eesti meremeeste unioon. Nüüd püüdes iga mees, kel vähegi seiklusvaimuveres ükskõik mil viisil sinna linna saada. Sadadel seega õnnestus ja nad saidki laevadele kohad. Need laevad olid enamuses vanad, roostetanud, see küttega laevad või külad, nagu neid kutsuti, meeskonnad sellistel laevadel oli 20 30 vahe. Peamine kauba vedamine oli Englas Maalt söelaadungiga kuhugi Vahemeremaale. Lase rauamullaga või põlluväetisega kusagilt Põhja-Aafrikast. Vaatamata sellele, et töö oli sellistel laevadel raske, oli esialgu koha toetajaid rohkem kui laevu. Oli ainult üks teadmine, et laevakohaga avaneb maailm ja saab olema täielik vabadus ja priiuse. Ja tõesti oli laevas vabadus ja priiuse. Suur rõõm oli muidugi sellest, et kamp oli jälle koos. Endised kamraadid ja relvavennad kelledest vahepeal suurt puudust oli tuntud. Esimesed reisinud Mere olid küll paljudele vaevarikkad. Haigust võttes elame sisu. Sõbrad, kes verega rohkem harjunud, olid kohe kaastundlikult abistamas. Pakuti igasugused enne kuulmatuid ravimeid. Väga hea pidi olema ankru küljest kraabitud savi kolm korda päevas teelusikatäis ära süüa või siis heeringaga segatud tubakat kaks päeva järjest närida. Need vaesed näost rohelised vennad, kirus, et kogu seda merevärki ja laevandust tõotas, et ära kaduda niipea, kui jalad jälle kuivale maale saavad. Kasvõi siberi. Siis aga meri rahunes, vaev jõudes algas päev lõbusad päevad. Ununesid kõik hädad, polnud ka vaja muretseda, kui kogu palk läks. Raivo, kas oli ju elamine ja söök maksuta? Sellised ööd-päevad kestavad, pidud pidutsemised olid võimalikud ainult Eedee laevadel. Laevakaptenid ja juhtkond teadsid, et mehi tööle sundida oli mõttetu. Nad teadsid ka, et kui kord need mehed merele nalja olid puhkenud, tegid nad tööd vabatahtlikult. Vabast ajast. Nii pakite roostet ja värvite laeva mastid, tekid ja seinad. Inglismaale tagasi jõudes imestasid kohalikud tolliametnikud, kui puhtad ja värskelt värvitud need vanad külad olid. Samas kai ääres seisis mõni uus moodne inglislaev roostes, punane ja räpase välimusega. Ja selline ebanormaalne eluviis ei saanud igavesti kesta. Targemad ja tõsisemad hakkasid tasapisi vaatama, kas ehk on võimaluse mingisuguseks kodu loomiseks. Hakati otsima tutvusi, koduma neidudega. Kõik ju teadsid, et neid tuli valgete luikede na Inglismaale päris palju. Ja kui siis teada saime, Londonis toimuvad Eeesztee päevad, kasutasime igasuguseid võimalusi nendest päevadest osa võtta. Nagu saatuse tahtel juhtunud just sel ajal Londonis ja lähemates sadamates mitu eeste laeva olema. Nii oligi päevade avapeol mitmeid tosinaid Eeesztee meremehi suures saalis. Haaramad leidis, et ka kohe tantsupõrandale igatsetud põhja valge naine käte vahel pehme, nõtke silmad kelmikalt sädelemas. Selline äkiline kokkusaamine tegi isegi vahvamad elumehed kohmetuks. Mitte kuidagi ei saadud sõna suust välja. Sellistel juhtudel paistab L1 tantsulugu kestab ainult hetkeks. Tütarlast lauda tagasi saates sai kuidagi kuidagi hädiselt palju tänu lausuda ja sõprade juurde tormata suure õhinaga seletama. Poisid maales leidsin ühe manni jumalakujuga, lõhnab nagu sirelipõõsas ja tantsib kui haldjas. Ka teise tuli tantsimas ja kõik kinnitas, et saalis on tõesti palju ilusaid ja vägevaid manni. Sellise üldise õnne leidmise puhul pidi ju kindlaste kõvad matsud tegema. Peotuju oli vorste, no kus leiti sõpru, kelle tega jällenägemise terves pidi kindlasti võtma. Olid poisid taas lahingutes, need olid ju need mehed, kellega koos lugematuid kordi põrgus oli käidud kelladega koos surmale ööd-päevad otsa vaadates. Rahutamatuteks vendadeks saadi hiljem ülimas peotujus tahetega veel tantsima minna. Aga need ilusad mannid, kes alguses seal saalis nagu ootasid, olid nüüd teistega näitlejad ja ei olnud enam eriliselt huvitatud purjus meremeestest. Nii lõppes ka see rahvuslik koosviibimine ja pidu. Londoni dokkide poole kihutava Taksudest võis kuulda lauluviisi pöhja valgest naisest. Sel ajal need valged naised sõitsid bussidega Londoni suurematesse haiglatesse, kus enamus lepingu alusel töötasid igaveseks kadunud. Hea võimalus koduma tütretel ja poegadel üksteisega lähemalt tutvuda. Pole kahtlust, et selline üksteise leidmine oli dolla lausa hädavajalik. Sõjakoledused ja sellega kaasnevad vintsutused olid paljudel niivõrd vapustav, et sellest üksinda ei suudetud üle saada. Võib-olla oleks pidanud need tütarlapsed ise seal Londoni ees teepäevadel nii nii-öelda peaosa mängima, oleks nad avameelsete ja tuttav lõikude tervitustega poisid vastu võtnud, tugevam käes kinni hoidnud ja sügavamalt silma vaatanud. Võib olla selline teguviis, oleks mõnegi mehe poja päästnud. Hilisemad aastad näitas, et et need, kes endale kodumaa neiu kaaslaseks olid leidnud leidsid ka tasakaaluraskustele vaatamata loodi kodu ja kui juba lapsuke majja ilmus, sai Rõõmu ja õnnelikkust mitmeks aastaks. Kahjuks enamus meremehi, seda õnne teede ei leidnud. Aastate jooksul paljudel halvenes terves pidevast alkoholi tarvitamisest. Nõrgestatud hakkasid sõjas saadud haavad taas võimutsema. Mitmetel lõppeski uljaskotkal MS algad sõjateega kus meie meremehi välismaa sadamates õnnetuste tagajärjel kindlalt see on kusagil täpsed andmed olemas. Kuidas ja kui palju neid meremehi hukkus? Eriti viiekümnetel aastatel? Kahtlemata olime sõdurpoiste saatus dramaatiline ja on seda veel praegugi. Kui oleks võimalik, ütleks neile sõpradele, kes Narva jõe joonele ja sinimägedesse igaveseks isamaad kaitsema jäid. Ärge katkestage poisid, laias maailmas ei ole seda igatsetud õnnemaad millest nii palju nooruspõlves unistasin.