Leili Tammel on 20 hooaega olnud meie muusikaelu keskmes. Ilusas suured osad Estonias rohkesti soolokontserte, palju meie heliloojate teoseid, mis on loodud just nimelt temale. Nüüd on teda suhteliselt harva näha, kuulda olnud, kui mitte arvestada just viimaseid. Nüüd festivalipäevi. Kui tegin Leili Tammel-ile ettepaneku saates oma viimase aja tegudest rääkida nõustus ta kõhklemata öeldes, et tal on selja taga lausa seikluslik elamusi. Sellest siis pisut veider pealkiri. Leisi Tammeli seiklused muusikas ja tegelikkuses. Muusika, mida saates kuuleme, ei pärine küll nendelt kontsertidest ja etendustest, millest juttu tuleb. Neid pole keegi salvestanud. Aga lood on siiski enam-vähem samad, millest juttu. Ainult meie fonoteegi varudest. Ma ei tea, kas need seiklused on kõik seotud sõitudega või on siin kohapeal ka seiklemise võimalusi või einet, kui on juhtunud mul kuskil ära olles. Nonii, ma ei tea, kui pika äraolemise lõigume siis nüüd võtame, noh üldiselt ju need viimased neli aastat on nüüd nagu nihukesed suure uste avanemise ajad olnud. Nojah, aga see põhiliselt on, on minu isiklikud seiklused rohkem, mina taandan, need nüüd saab aasta, kui ma käisin möödunud novembris Austraalias pärast seda juhtunud Need on minu jaoks kõige seiklusrikkamad olnud. No vot siis ma palungi, et te jagaksite oma seiklusi ka. Ma alustaksin isegi selle suve, selle suve sündmustest, kus ma tegin Riia teatriga koos kahte etendust Saksamaal, need olid Karmen ja Salumäe. Heroodiast tegin seal ja valitud oli sakslaste poolt ainult üks koosseis, Salomeesid oli kaks ja siis teisi kõikjal üks, mina olin siis eroodias ja Karlis prints oli Herodes. Ja mul oli veel vahepeal sõit Soome käisin, laulsin proovide vaheajal veel ära, seal Händeli messias. Ja siis tulin tagasi peaproovi, mis pidi toimuma, mul on isegi kuupäevad meelde jäänud, teisel juulil pidi toimuma peaproov ja kolmanda juuli hommikul pidin ma sõitma ESTO päevadel Ameerikasse ja see lennuk pidi juhuslikult Mariask kus ma parajasti kaasus. Täielik, täielik muidugi muinasjutt. Kuna ma olin tulnud just Soomest peaproovi saanud ennem teha, siis teise juuli hommikul tehti peaproov Riia teatrisse, Daile, teatris ja muidugi esimest korda. Ma niisugune kokku klopsitud lava alus ja kõrgendikud ja nad olid kõik nagu toestamata kaitsestamata, sest nad lootsid, et õhtul tuleb etendus. Ja siis noh, pakitakse kõik need dekoratsioonid ja asjad kokku ja läheb sõit Saksamaale ja nad ei hakanud vaeva nägemisel nihukese ohutustehnika jälgimiseks. Ja, ja seal lavastaja tegeles, prožektorid olid peal ja, ja lavastaja midagi rääkis ja kunstnik midagi parandas, aga mul oli parajasti sinna seisukoht ja mina läksin seal jutustama kahe tüdrukuga. Läksin oma platvormilt ära teisele platvormile. Aga siis ma läksin seljaga valguse poole, rääkisin oma jutu ära, tulin oma kohale tagasi, otseteed pidi, aga siis ma enam ei ei vaadanud jalgade ette. Prožektorid olid, mul läheb siis ma ei vaadanud, et sinna sinna on jäänud täiesti auk. Kahe platvormi vahel on täielik auk, sinna mina patsatasin. Äkki kadus mul vasaku jala pealt alt pind ära ja ma tundsin, et ma lendan kuhugi, aga ma sain nii kiire reaktsiooniga, ma sain ennast küünarnukkidega sinna lavalaudade taha, pakkisin kinni, aga, aga nii palju tundsin kohutavat valu. Ja siis tüdrukud selja, keegi teine teinudki, et ma kukkusin ja need tüdrukud, kellega vestlesin, need muidugi nägid, et ma kuhugi vajusin. Tulid, tõmbasid mu sealt august välja ja ma tundsin, et ma muud ei mäleta kui kohutav valu. Siis tuli keegi krabas mu sülle ja viis kuskil trepil, kuidas tallaselt platvormidelt alla kuhugi pandi mind pikali ja ma tundsin, et mul midagi sees teeb krõmps, krõmps, krõmps, krõmps, krõmps, krõmps, ega siis maailma siis kiiresti. Ma kuulsin, et kiirabi kiiresti, ruttu kiirabi, rattatablette, ruttu midagi rahusteid. Pandi mind sinna platvormi välja, ainult oige siin ja ma ütlesin, et mul on raiega, tunnendab mulksuta mulksu, ma tunnen, ma tunnen. Ja viie minuti pärast atria kiirabi viie minuti pärast oli ta kohal ja viidi mind siis sinna traumatoloogia instituuti ja röntgenisse ja selgus, et katki mitte üks ribi, vaid neli ribi. Oeh. Praegu ma täiesti ausalt naeran, aga no see oli niisugune. See oli niisugune ta täielik seiklus, minu, mul pole elus kunagi midagi niisugust olnud ja peaproovi ja õhtul peab olema etendus, mina olen ainukene Heroodias ja edeneb toimuma järgmine päev ärasõit Ameerikasse. No siis oli täielik pudru ja kapsad, vaat nii, võib-olla ainult seiklusfilmis. Aga veel, et see juhtus tõesti minuga, siis läksin haiglasse, siis jäingi, jäeti mind muidugi sinna rahus sisse ja öeldi, et sa kuskile ei mingit etendust. Muidugi. Nemad jah, katsusin oma valudega seal hakkama saada kuidagimoodi. Ja õhtul mängiti etendus maha ja teate, kuidas see on ka, see on muuseas, Riias on see üles võetud videosse. Sest publikule olid piletid välja müüdud ja kõik suured ülemused ja, ja tegelased saali kutsutud velgi tavaliselt on etendust pidi toimuma ja siis oli riietati üks selle Daile teatri hea näitlejanna kes ei teadnud sellest partiist ega olukorrast mittemidagi, seletati krabati ta lihtsalt kinni. Koridoris öeldi, et nüüd teed sina Heroodiast, paned selle kleidi selga ja käid laval ja lihtsalt mängid midagi. Saarins jõudis talle mingid suhted ära rääkida, mis ta peab tegema, kas naerma pöörduma või vihastama või. Ja siis ta seal mängis, lehvitas, pani minuga stiimiselge, lehvitas saba ja ja kõige toredam oli see, et pärast minu teine teine Natasha, teine Salomägis istus saalis proovi ajal. Tema ju ka ei teadnud, tähendab ruumis ei olnud, aga etendusel ta vaatab, et sassi leili juhtunud on, et esiteks ta pole üldse omane, kumb tal on väga korpulentseks äkki muutunud millegipärast. Ja siis tuleb välja ja kui temal on vaja laulda, siis ei laula, dirigent laulab puldist, tema asemel temani vihastanud, mõelnud, mis tant jamab, seal lehvitab muutkui salaet, miks ta ei laula neid fraas. Teine, kolmas, neljas, kõik läksid ilma solistitavad, siis ta taipas, et et midagi on viltu, siis ta sai aru, et mind põlegi laval. Vaat niimoodi Ameerika sõitu ka ei toimunud, õhtul oli telefonikõne ja siis selgus, et päevad jäävad ära. Lennukit ei ole, sain rahulikult haiglas lamada ja kõige toredam selle Finess ma kiiresti lõpetan selle asja ära, oli siiski see, et teised sõitsid ära 12. juulil ja 20 kuskilt. Jah, 13.-st algasid etendused Saksamaal Carmeniga aga nendel oli planeeritud ka nii, et mina ja siis üks nende riie oma Carmen ja siis nad võtsid varuvariandina üle-eelmise suve kolmanda Carmeni, nagu siis minu asemel, sest üks ei oleks jõudnud igal õhtul nagu, nagu laulda. Aga mina sain oma kondid väga kiiresti kokku ja üks üks päev puudus kolmest nädalast, kui ma juba laulsin Saksamaal oma esimese Carmeni etendust, nii et ma jõudsin ära laulda seal ka veel kas kolm või neli etendust Carmenit ja siis Salomeet muidugi laulsin kõik, oh ohoo, siis olid need, ma ei tea, siis roideid saab ka tahtejõuga kokku kasvatada. Seda selle peale Saarins ütles Saksamaal, ütles, et nooti tundma ja sens. Kõik imestasid seda, et no seal rääkis ookean, Vladimir rääkis, temal oli olnud mingi noh, lihtsalt mõrad olid olnud kaks muredest, ta ei saanud kaks kuud üldse laulda, et kuidas see võimalik on. Laulad mul laulmisega, ei olnud probleeme, mul oli liikumisega natuke probleemi, esimest etendust kohutavalt kartsin, sest et ma mõtlesin, et keegi toksoppi, see oli eriti metsik olisi hose, mul partneriks seal Minskist, see oli nii, et nuga hambus vahendi kallal, nii et ta loopis nagu taku Koonlaid neid Carmenit seal mööda lava ja siis mina ka pigistasin hambad kokku. Kui sa mulle ligidale üle ole meetri, siis ma annan sulle küllaltki hea obaduse. Ära mulle ligi ära tule, ainult, ma palun sind ära tule mulle ligi. Ja siis oli, tekkis õudselt pingeline situatsioon laval, kus kõik kõik hoidsid minust eemale, kõik olid ja kõik kogu aeg, see oli nii kihvt etendus tegelikult. Ja siis ma avastasin, et ma sain patria, sain karate, sain tantsida ja mitte midagi minuga ei juhtunud, ainult et siis kui on singid hilja lõpsis phose peab mind embama seal ja siis ta natuke embas mind liiga valjusti, täpselt selle haigete roiete pealt ja mina tegin mille peale dirigent jättis orkestri seisma ja kes minut aega, sest arvas, et nüüd ta tõmbas mul ribile midagi, noh, jälle, kas läks midagi katki, uuesti? Vajutas. Andis mulle puhkus aja, see näitab, et et selles Carmeli seal ikka kohutav tahta jõudmise kontide pealegi niimoodi jagu arstid ja kõik imestasid, ütlesid, et ei no ikka ikka väga hästi kassasid ruttu tõeskirut. Nii ka see asi et teil oleks, eks. Paastu sööks, pats. See on niisugune suvefestival, eks ole, mina ja hea see nüüd ta on ette võtnud üks noor Nikonna kes ka tahab olla nagu, nagu ettevõtja Mirkofanspekt, kes võttis ka sel suvel oli meie palit, oli seal tema festivalil ta päris nagu sisse murdma, lavastas sele Garmin jaburana EMS, seal läksid kuritöö ja karistus ei kuriteo karistus ei läinud selleks. Brilisi liin. Õige, niisugused balletiõhtu läksin. Ja see toimub kuskil Frankfurdi lähedal, eks ole, mingis väikelinnas ja Trayays. Ja kuidas on, publikut on, palju, publikut oli, Carmen oli küll igal õhtul täis, nii palju, kui me neid andsime, 14 etendusest oli kokku ja kõik õhtud olid, saal oli täis ja muidugi see on selles mõttes ta kunstilise väärtuse poolest minu jaoks ei ole see, mis ta näiteks ei saa võrrelda Savonlinnafestivaliga, kus, kus on noh, nad kõik on naturaalne, tähendab, on tehtud peale, katus on ka, publik on kaetud juhul kui tuleb mingisugune ilmastikumuutused või, või sademed või midagi muud. Aga seal on absoluutselt lahtine, seal ei ole ühtegi seina, ühtegi lage, mitte midagi, kui vihma sajab, siis on viiuldajad, võtavad riiuli kaenlasse ja katsuvad ruttu varju alla saada. Ei saa ju võimatu mängida instrumentidele vihmaal jumal soosis seda aspekti ettevõtet, nii et kas te teate, no mitte üks õhtu ei tulnud vihma mitte üks õhtupäeval 100., öösel 100. kohuta väike võis olla ja õhtul etenduse ajaks kõik klaar, kõik, kõik selge, kõik tore, nii et mitte üks etenduse jäänud ära ilma tõttu täitsa fantast hea. Ja me ütlesime talle, et tal on ühendus, kas jumalaga taevas või vanakuradi vanakuradiga embkumb. Ja mis ma pidin ütlema veel, et see mina nagu noh, ma ei, ma hästi hooligi sellest festivalist, selles mõttes enam. Et ta ei ole, kuna lauljad peavad laulma mikrofonidega. Ta ei lähe ju, noh, sa ei saa laulda kuskile, kui sul häält miski asi ei toestada, miski ei anna mitte mingisugust, ei müüri ega, mida te midagi annaks nagu kaja. Ja, ja selle tõttu oli nagu see mikrofonide töö oli ka, teinekord olid nad reguleerimata, siis, siis hääled on kõik nagu moonutatud siiski natukene ooperit terve õhtu kuulata niimoodi. Ega ta, ega ta päris niisugune kvaliteet ei ole, ta saab mingi ettekujutus, aga eriti Salome kannab tas muidugi sest et sama mees on nii tihe muusika ja noh, nii palju kõlavärve ja Salome partii on nii fantastiliselt ilus ja kõik karakterid on väga-väga eredad, aga ta läheb isegi teinekord saringhilistus abikaasa saalist teinekord ütles, et mis teiega täna õhtul juhtus? Kellelgi nii kui häält ei olnud, kõik olid ära krutitud mikrofonid, noh selles mõttes oli ta niisugune tohutu töö on ära tehtud ja tulemus on peaaegu nullilähedane, selles mõttes ta vaatemäng kante muusika. Kahju muidugi, sest niisugune töö vääriks ikkagi seda, et see tulemus jõuaks ka täiel määral publikuni ja, ja siis, kui meil oli galakontsert, samad solistid, kõik, kes tegid kaasa, nendes etendustes oli oli siis ruumis sees, Spirgerhausis siis, siis kõikidel olid silmad suured peas. Kas teil on niisuguse tähele, et me üldse ei arvanud, vot see, see näitab, kui palju siiski mikrofon? No see masinavärk muudab inimese häält, et et last ei jää ikka seda õiget pilti. Aga see on siis festival, kus kutsutakse ainult külalised esinema või on saksa oma, seal on ainult külaliste peale üles ehitatud. Ja nüüd on siis Riia teater olnud seal kaks ja ja Paul Mägi dirigeeris. Et saksa ülemused valisid just mitte Riia teatri orkestri, vaid sümfooniaorkestri Carmeni orkestriks, siis Paul on ju seal dirigent peadirigent, siis Paul tegi ka oma oma nagu kontserdid seal sellesama orkestriga siis oli kui oli paar päeva puhkust etenduste vahel. Mida te kontsertidel laulsite? Mina laulsin, mul oli oma soolokontsert, mille ma laulsin kirikus, seal ma tegin Berlioosi suvetsükli maris kuu ja oli seal Riia see kõik väga hea. Tema töötab ise juba Austrias Grazis kontsertmeistriks teatris, aga siis ta tuli täpselt nimetatav töö lõppes, ta sai tulla Saksamaalt läbi, sõitis Riiga ja tegi vahepeal ära kontserdid esimesesse soli Berlioose teises osas ma laulsin natukene suverdit, julgesin võtta sakslastele näidata, kuidas, kuidas mina seda interpreteerin ja nad leidsid väga hästi vastu. Ja muidugi väga hästi läks peale nendele Rahmaninovi, Tšaikovski ja Kavrilynit laulsid natukene, vot niisugune vene vene muusika ja selleks on väga hästi seda sellesse Nad suhtusid küll ülimalt pärast, olid niisugused lausa Superlatiivides kirjutatud ja siis laulsin ka Kuldar singi hakata laadamarja. Jaa, Kaana kontserdil oli meil ette nähtud kohe dirigendi ka kokkulepitud sealse dirigendi Herbert kitseniga. Kes mida laulab, minul tuli siis laulda suu terve suur duett trubadurist Saryntšiga sotseena jaman Rico. Ja teises osas siis lausineboli aaria. Kas sellega selle suveseiklused lõppesid või tuli hiljem veel midagi põrutavat, lei seiklused sellega lõppesid, siis algas tõsine töö, mitte teatris, kahjuks. Paraku on niimoodi, et hooaeg algas septembris vist jah, kuskil septembri alguses ja homme õhtul, see on 18. oktoobril, teen mina omal või novembril ja vabandust, teen mina oma esimese etenduse teatris. Et nii palju siis ja pool kuud. Ja see on ka mitte mitte soolo, mitte suur suur sooloroll, vaid kolmas naine võlufödis. Nii, nii kaugele olen mina jõudnud oma repertuaariga teatris. Nojah, ega meie reper Saar on nüüd küll niisugune, nagu ta on, et ma ei oska enam oma rumala peaga küll aru saada, mille järgi see üles on ehitatud? Nojah, eks ikka Nad ütlevad ikka praktiliste jõudude järgi. Kõik, mis puudutab niisugusi suuri suuri oopereid, on praegu ikkagi dramaatilise tenori taga kinni. Praktiliselt jah, aga sellel ajal Lähevad kõikidel teistel aastad raisku lihtsalt ja neid aastaid ei ole ju lõpmatult palju lauljale antud. Nii ta on, aga valdavalt kurd, siis ei jäägi muud üle, kui otsida väljastpoolt võimalikult palju. Et saaks siiski esineda ja laulda. Ja jah, see on, need on teretulnud asjadega tegelikult see teatrist eemale olekuvate oli üks periood, kus ma olin väga hõivatud, noh, ülemäära hõivatud, võib-olla isegi. Ja kui ma nüüd tagantjärele mõtlen, siis, siis kuskil selle kahe äärmuse vahel on vist vist olemas tõde laulja jaoks tegevlaulja jaoks, sellepärast et kui sa oled väga, kui sa oled iga päev hommikul proov, õhtul mingi etendus, siis jälle mingi kontserdi proov, siis jälle etendus siis jälle, sul ei ole aega nagu üldse olla väljaspool iseennast. Sa oled ainult nagu, nagu selles töömasinas ja minu meelest see hakkab natukene närvide peale. Mitte minul ei ole, ma ei läinud närviliseks. Ta väsitab kohutavalt psüühikat, aga väsinud psüühikaga laulja ei ole enam ergas. Ta tundesüsteem ei ole enam nii, noh, ta ei saa seda ette kanda, ta ei saa seda nagu enam läbi enda, ta teeb automaatselt seda, mitte enam Erkude närvidega. Vot praegu ma olen Erkude närvidega, ma tunnen, kui ma lähen peale, siis ma olen õudselt, ma tahan, ma olen värske, mu mõte on selge. Ma täpselt tean, mida ma tahan. Seda natuke vähe, praegu ma võiks just laulda, no ikka tunduvalt rohkem. Oijah ma, ma arvan, et kaks ja pool kuud oodanud oma esimest etendust on küll natukene liiga pikk. No kui palju oleks paras, vähemalt kahe nädala tagant peaks vähe laule, siis peaksid olema suur roll väiksemaid rolle, muidugi võiks täiesti vabalt teha kaks korda nädalas üks kord nädalas. Muidugi, mind hõivab kohutavalt praegu konservatooriumi töö, mul on väga palju tudengeid ja see noh, see on nii nagu kompensatsiooniks, sest see annab, see annab võimaluse. Kuna ma neile kogu aeg häälega näitan, siis, siis ma olen selle seal ja maksimaalselt kvaliteetselt ja õigesti pean tegema, siis ma sellega nagu hoian ennast vormis. Teil on praegu palju tudengeid ja no seitse, tudengid, see on, see on niisugune koormus, mida üks, näiteks üks normaalses Kultuuri ühiskonnas elav lauluõpetaja, ta ei saa sellest suurusest üldse vist aru, ta ehmatab ennast ära, tähendab, see ei ole reaalne, mida ma praegu teen, aga tegelikult ma teen, kas tudengid pakuvad teile rohkem rõõmu või rohkem muret? No minul on väga vedanud, minul on nad küll, kõik on rohkem, teema kipuvad rõõmu tegema. Aga ma arvan vist ise olete hirmsasti südamega nende küljes ka. No aga teisiti tulemust, teisiti see on, ma olen ise selle, need kõik need, need kriisid ja hädad läbi elanud ja sellepärast ma tean, mis tähendab see, kas õpetaja sind toetab sind, aitab sind, püüab suka su vigadega koos, noh antud momendil ei saa hüpata üle teatud perioodidest kohe ühest kvaliteedist teise, ilma et see annaks mingisugust negatiivset tulemust ja see tuleb lihtsalt üle elada kannatlikult mõlema mõlemapoolselt ja siis on asjal resultaat, laulmine on väga peen töö, filigraanne töö ja see lihtsalt nõuab kohutavat kannatust ja aega. Ilmselt kohutavalt suurt usaldust õppejõu ja sandust kiilas vahel ja aga usaldus tuleb siis, mina olen ikka öelnud, et see kuulus vene vanasõna, mida ma vahel kasutan. Et jäino Pravir jäi ja ma olen kõigile õpilastele öelnud, et, et usaldage mind, aga kontrollile alati, kas ma räägin teile õigust, tähendab, te peate iseenda peal aru saama, et see, mida ma ütlen, läheb teisse. Et te saate sellest aru, et te saate selle kaudu nagu ennast tunnetada, paremini, aga kui räägin, räägin, räägin ja see kuskil ei mõika siis ei ole tõde, siis ma pean midagi muud, hakkame otsima mingit muud vahenditel.