Nii. Ta juuni. Tere üüriks. Üüriks. Naase sündida. Laseb sündida? Kahe nädala eest alustasime muusikalises tunnis Leili Tammeliga juttu tema tõeliselt seikluslikest esinemistest koos riietega päriteatriga Saksamaal suvefestivalil. Samas oli juttu ka sellest, et koduteater Estonia ei paku lauljatari sel hooajal õieti midagi uutest osadest rääkimata. Isegi vanu etendusi mitte. Eks tuleb siis otsida ja leida esinemisvõimalusi mujalt. No ma arvan, et ma võiksin ära käia veel Austraalia käin ära, see on täiesti minu unelmate maa, kus ma olen olnud ja ja mul on niisugune tunne, et ma elus ei saa enam kuskil niisugust tunnet endale, nagu mul oli Austraalias. See oli erakordne rahvas ja mul oli väga suur rõõm lugeda üks ühes ajalehes. Sest ta oli vist taanlanna, kes kirjutas, ta on inglise keele õpetaja ja kuskil nüüd vist Tartu lähedal mingis väikses maakoolis, kes on käinud ka mööda maailma Teil lugenud seda ei ole, siis ma ei mäleta ei nime ega aga ta oli vist vist oli taanlanna, kes kirjutab neid oma elamustest siin Eestimaal ja oma muljetest ja ka oma muude maade muljetest ja huvitav, tema, tema arvamus langes täiesti kokku ta seda kõige paremat muljet tal on Austraaliast üldsust on olnud ja siis mul seda hüppas, selles mõttes ainult üks inimene, kes kes on märganud sedasama, mulle meeldis kohutavalt, kõik maa või mis sulle meeldis, kohutavalt meeldisid inimesed, niisuguseid inimesi ei ole mitte kuskil nagu Austraalias. Nad on, nad on, nad on inimlikud, nad on nii sõbralikud, nendes ei ole vist üldse kuna nad on olnud eemal kõigist niisugustest noh, sõdadest ja hädadest ja mis, mis inimesed teeb võib-olla kalgiks ja ettevaatlikuks, kadedaks, ma ei tea veel, milleks? Tagasihoidlikuks no meie oleme soomlased ja eestlased ja võib-olla ka sakslased on oma loomult juba lihtsalt niisugust väljapeetud ja, ja tagasihoidlikud. Aga niisugust lahtisust ja avatust ja sõbralikkust ei ole mina küll, ma ei kujuta ette, et seda võib veel veel ülimal määral või võib veel suuremal määral olla, kui seal seda kohtasin. Kui kena reaktsioonid kontsertidele ja nende arutelu saate aru minul tihti ka minu minu lähemas ringkonnas mõned, kes ei ole niisugused, lausa kultuuriga või kes ei ole igapäevakultuurikülastajad masinad tikutes, no mis me ikka kaasa räägime, no ma ei tea sellest, mis ma oskan öelda, no ma ei tea ju, noh, kas see on hea või kas see on halb, ma ütlen, ära räägi seda sealt, see tunne, et sa pead selle südamega aru saama, kas see on hea, nii halb, et sa ei pea seda analüüsima, kunst ei ole see, mida analüüsitakse, et vot nüüd see noot oli nüüd niimoodi, kui see niimoodi kontserdile lähed, siis sa ei saa mitte mingisugust muljet temast ikka südamega võtad vastu, kuidas sulle meeldis, siis ütle, mis sulle meeldis. Vaata Austraalias mulle tundus, et ega nemad ei ole ka haritud, ega nemadki ei ole nendel, see üldse kultuuri. Mina arvasin, et see nivoo on pisut üldse madalam kui Euroopas, aga see, kuidas nad suhtuvad kuulamisi, kuidas nad vahetult reageerivad või kuidas nad oskavad analüüsida mida sa oled teinud ja miks sa neile meeldid, nad oskavad ka selle ära öelda. Ja need ei ole sealjuures mingit nisust spetsialist, nii täiesti tavaline publik. Täiesti tavaline publik, noh, meil oli väga palju oli meile organiseeritud suuri, suuri kontserte otselaudade taga public, nendel on see väga populaarne, kus istuvad laudade taga siis on mingi eine või eelneb mingi eine, siis kuulatakse kontserti, pärast istutakse siis edasi, kes soovib? Kui meeldiv ja niisuguse teie taolise repertuaariga meie maal ei kujutaks seda nagu päris hästi ettegi, aga ju seal siis inimesed oskavad ka laudade taga märksa viisakamalt. Ja ei, mitte mingisugust sahinat, kõik jäeti kõik tassi klõbinat, lusikas ei tulnud üldse kõne allagi, et niisugust noh, midagi klõbistatakse või see oli, see oli lõpetatud, see, see hobusel laudade taga ja neljas oli kontsert ja siis oli kontserti, kõik võtsid sellest ja kõik ja kui ma neid nägusid vaatasin, saate aru, ma sain sealt niisugust energiat, sest ma tundsin, et nad neelavad iga minu sõna, igavene nooti, iga mu liigutust, iga minu häälevarjundit, et nad kõik, see läheb neile peale. Nii oli see suhe ka kuidagi hoopis vahetum kui siis kui teie olete kuskil prožektori valgel laval ja see on üks must mass, kes kuulab Nojah, seda muidugi ka, aga, aga no tihtipeale ma siiski vaatan juba eelnevalt vaatan publiku nagu nagu üle, sest et laulmise ajal ei ole selleks kui ta ei ole otse spetsiaalne, mingi asi, mis on võib-olla konkreetselt suunatud kellelegi, siis enam publikuga nagu ei noh, siis ainult tajud teda, mitte ei, ei vaata teda, vaid lihtsalt tajud publikut. Ja, ja nüüd ma vaatasin, mul oli alles mõni päev tagasi, oli meie. Õpetajate majas esinesin ka ja vaatasin, vaatasin publikut, abielupaarid, väga soliidne publikaali noori ja ka see. Ja, ja ma tahtsin olla ka, tahtsin olla. No hästi lähedal neile, ma tahtsin teha muusikast neile elamuse. Ja pärast ma kuulsin, et see oli nendele väga meeldinud kõik, aga see, kuidas nad minusse suhtusid see mind täiesti ehmatest, saate aru, nad ei oska reageerida, nad ei oska näidata, et neile meeldib, nad on nii kinni, nad istuvad, mul oli neist lausa kahju. Inimesed ei ole nagu nagu surutud ja häbenen natuke ja noh, ma ei tea, mis ma nüüd sulle pärast seda ütlen, pärast ütlevad, et väga meeldis. Aga miks ei julge inimene seda näidata, miks see nii on, et mina sellest aru ei saanud? Ei tea, aga meie publik üldse on vist võrdlemisi tuhmi reaktsiooniga see võetakse sissepoole, aga hoidku jumal, et teine aru ei saaks, et mulle hirmsasti meeldib. Kardetakse, mina arvan ikka, et siin on, kardetakse eksida, äkki mina ütlen, et mulle meeldis, aga äkki kriitika ütleb pärast, et see ei kõlvanud kuskile? Ma näin lollina või umbes niisugune suhtumine või see on tegelikult õudselt vale ja nii kaua kui inimene ja nii nagu ma siin on jälle paralleel õpilastega. Ma ütlen alati õpilastele, niikaua kui te oma koledaid hääli välja ei laula ja nendega ei harju nii kaua iialgi ei jõua ilusa laulmiseni. Tähendab koledust, tuleb üle elada ka see, see mõte, teadmine ja see häbelikus tuleb üle elada, see aeg tuleb lasta välja ja öelda ükskord küll mulle meeldis selliseid õudsalt. Tore, mis, mis, mis tehti, mulle mulle meeldis. Tahaksin programm, nagu ütleb venelane, et kõigile noh et lihtsalt ma, ma väljendan ennast, ma olen selline nagu ma ütlen täpselt seda, mida ma tunnen või mõtlen. Aeg tuleb ka üle elada, siis nagu neid komplekse ka koguneb vähem. Ma arvan, et sellest saaksid inimesed saaksid palju kiiremini jaguma oma täiesti vanadest kompleksidest. Te käisite koos kaamera taga, aga ega see ei olnud kuidagi ju seotud väliseestlastega, see oli lihtsalt Austraalia, see oli ikka tõeline kontserditurnee. Muidugi osales seal selle organiseerimises, osales meie suur Eestimaa patrioot Malle Tohver, kes on seal perearst, töötab Sydneys elab ja tema võttis nagu selle kohustuse enda peale, kuna ta on väga suur Eesti fänn ja käib mitu korda aastas Eestis ja tegeleb poliitikaga ja igasuguste asjadega jõuate tegeleda, kaasa arvatud kunstiga. Ja, ja siis ta lihtsalt organiseeris täiesti ametlikult bukletid, kõik ta organiseeris trükis niisugusel tasemel, et oi, oi, oi, võta ja näitasin kõigile, kuidas tuleb üldse tegeleda. Kontserdireklaamiga. Raadios esines raadios, tutvustas meid, sai kontakt, kontakteerus, kõikide igasuguste raadiotegelastega, võttis intervjuusid, laskis meil esineda seal kliente sisse ja ütles tsel reklaam, nii ju peab tegema. Siis üüris Aalto endale micro autojuhti siseseda linnast linna käis meiega seikles hotellides, panin kohad kinni, tähendab tema kõik nagu, nagu oli meil hooldaja ise kaasas, samal ajal terviseturnee, aga see oli selline kohutavalt põnev, sest me sõitsime ju Melbourne'is, sõitsime ainult Sydneysse lennukiga, ülejäänud maa Sydneyst, kuni Brisbane'i sõitsime kõik tervise. Idarannik sõitsime nendel siis meil lõunast põhja, neil peaaegu põhjast lõunasse, me sõitsime ju ekvaatori poole. Tähendab, sooja poole sõitsime novembri kuusika supelda, ookeanisse pidevalt kuskil 30 kraadises soojuses, olla 25-ga, kuue seitsme. See on ikka noh, see on, see on midagi täiesti enneolematu, rikkam, pahempidi, täiesti pahempidi liiklusele iga, mida Jaan Õun kogu aeg ütles, et kuri vaim, kõik on teil tagurpidi, et liikluseletadega osanud vasak vasakule poole sättida, siis Jaan juhtis isegi seal autot julges kuskil istuda rooli, mida mina küll ei oleks julgenud teha, vasak pool hea selga ja ei see või see võib üsna kohutav olla esimesel kvartalil, seal peab kõvasti kõvasti ristima rehkendama, ikka kui sa julged sinna istuda, mina mõtlesin, mina ei julgenud enda peal niukseid asju võtta. Aga Jaan sõitis üsna uljalt, harjus pris äragi. Muidugi, igas linnas, kus need kontserdid olid, igal pool olid loomulikult kaasas ka, olid hõivatud noh, olid informeeritud eestlased ja, aga aga suures osas olid austraallased ikka ta täiesti noh, niisugune tavaline publik, kontserdipublik ja, ja kuna nendel, see nad on ikka väga kaugel ja nende jaoks igasugune Euroopast tulev noh, ansambel on omamoodi niukene, ela elamus täiesti, siis nad võtsid meid küll ma ei, ma ei, ma ei, mul ei ole lihtsalt sõnu, et seda seda öelda, kuidas nad meid vastu võtsid? Siis eraldi peaksin veel mainima meie esinemist seal Eesti asunduskülas või kui mille nad on 30 peret, kes sinna nagu asusid elama koos. Ja kes on ehitanud täiesti, et Eesti, nüüd on ta kujunenud nagu eesti linn või Eesti Eesti asundus, nagu nad nimetavad teda. Käisime seal, Eesti, seal oli põhiliselt eesti publik seal Me esinesime ühes ühes ka niukses kultuuriklubis või midagi niisugust, kus meid siis kohvid ja saiad ja pärast ootasid. Ja siis mul üks üks eestlannast hõbeda kunstnik kinkis vot sellesamase südamega õhku ja omatehtud südame, kus on siis granaat on sees ja tal oli nii liigutatud ja nad kõik nutsid ja nad kõik oleks, ma ei tea, mis asja seal ära andnud ja muidugi nendel oli see eriti eriti niisugune, siis me laulsime seal eesti vala muusikat Türnpu, Härma ja eesti rahvalaule ja niimoodi niimoodi siis nad olid väga liigutatud muidugi. Uut eesti muusikat laulsite seal ka, ma tean, te laulsite seal näiteks singi laule. Ja singi need hakkab välja, mis ma sain, ma sain ju, ma olen seotud ansambliga fantastilised asi ja, ja nad ei ole muud ei ole sealt ma sain ainult neid lauliku talveüksindus ja talvine külaline laulda. Ja kummalisel kombel kõik Austriast sõnadest aru ei saanud, aga nad said nad, nad said, Rauno. Mis, milles, milles on küsimus ja ja ma ütlen, see oli täiesti hämmastav. Üldiselt palju olin seotud muidugi selle käest, et ansambel ei saa ju võtta suvalist asja, tähendab palju meil kordusõhtust õhtusse või kontserdist kontserti kava ei saanud palju muuta, sest ansambel ei saa pianistiga, ma saan võtta ükskõik missugust repertuaari. Aga ansamblil on, mis on materjal olemas, selle ma saan kasutada, mida ei ole, seda ei, seda ei saa kasutada lihtsalt. Selles mõttes palju kordusi muidugi kontserdist, kontserti tüütas vahepeal iseennastki ära, aga no midagi ei olnud teha. Nii ta oli. Mida seal kõige rohkem oli kavas? Ma ei oskagi öelda, no ma arvan, et, et peaaegu igal kontserdil laulsin ma kindlasti neid singi laule peaaegu igal kontserdil. Siis valikuliselt juba, kuidas vaja oli, kus oli vaja, laulsime itaalia muusikat. Ja ega meil, jah, Itaalia siis vana klassika oli? Paar asja, ei muud midagi, jah, kõiges ei vaheldus kogu aeg varieerus, kord üks, kord teine. Nii, siin väikesed nüansid vaheldusid kaameratega, töö jätkub ikka ja loomulikult meil on nüüd täiesti uus teos, mis me saame nüüd repertuaari, on, tuleb nüüd veidi festivalil esi esiettekanne, Tambergi ö, laulud. Muidugi, mis on selle? Eino Tamberg on selles mõttes tark heliloojate võtab väga head tekstid, sedamoodi ta ju kirjutas noorese ja see on väga hea lugu. Ja nüüd need öölaulud ka, kuna tekstid on niivõrd ilusad niivõrd poeetiliselt ja meie niisugusel raskel ja ja muresid ja langust täis ajal on need armastuslaulud nagu, nagu mingi päiksekild äkki selles, et on midagi ilusat ka maailmas mõelda kogu aeg igapäevasest leivast ja kallist lihatükist, mida sa poest ostad, lihtsalt ei saa, ei ole puudu, mõelda kogu aeg, raskustest tulebki vahel mõelda ka ilusasti, vot see need luuletused siia tekstid annavad minu jaoks jälle mingi variandi, et elu tahab tasuv elamist. Sest ta on ikkagi Niilus. Kuigi festival nüüd 92 on praeguseks juba minevikuks saanud, jääb Eino Tambergi ö laulude kuulamine tulevikuks neile, kes esiettekande õhtul ei olnud, seda ei salvestatud. Siis, kui nad jõuavad jälle kosuda ja nagu nagu liha juurde korjata endale, sest praegu on ikkagi kõik, mis pildia mängib, kus miski muusika tuleb auto, kus ma sisse astun. Natuke ikka ta esimene ettekanne kipub ikka natuke tooreks jääma, mul ikka kasvavad need ajapikku kasvavad asjad täis ennast nagu. Teile tahavad kirjutada paljud meie heliloojad, seda ma tean juba nende vokaalmuusikavõistluste ja ja kõikide läbi. Aga kas teil endal on eelistusi heliloojate hulgas, kelle asjade kõige rohkem tahate ise? No heliloojad on, mina minas, valin väga palju tekste, mina lähtun mulle. Muusikat ma ju ei tunne, kui autor pakub mulle midagi laulda, siis ma ei tea, mis muusika sealt on välja tulnud. Aga siis ma vaatan, mis tekstita on valinud ja siis kuul tekstist tekst meeldib, siis ma ikka ütlen oma sõna ära, kas ma kas ma laulan või laula? Tekstide mõttes ongi kõige õnnestunumalt partnerit mul olnud Ester Mägi ja Eino Tamberg ja Kuldar Sink muidugi. Ja nemad on vist ka meil tõesti kõige suuremat teksti valijad ja niisuguse ilusa poeetilise tajuga inimesed. See on väga tähtis, eriti kui no lauljal ei ole ükskõik, mis teksti sa suust välja ajab. Siis, siis on see see õudselt oluline, siis sa võid teha isegi natuke kehvemas muusikast, sa suudad midagi sulama. Tavaliselt sa võid seda muusikat isegi pisut ilusamaks muuta, paremaks kohati, kui on tarvis. Kui teksti ka ei ole, siis sellega ei oska mitte midagi peale hakata, no laulad ära, aga ei pakkuda endale midagi ja tavaliselt jäävad need teosed ikka kuskile lauakasti või kuskil seisma, ega nad, ega nad eriti ei jõua kuskile. Te olete ühes saates üsna pikalt rääkinud sellest, kuidas te valmistasite ette sünni ja surma või surma ja sünnilaule, ma ei teagi, kumba pidi seda siis tuleb nüüd öelda, on meil ühe kaardi peal nii ja teise peal teistpidi. Kas võib-olla lõpuks ükski, ma arvan ka. Aga olete te neid palju laulnud ka nii noh, väljaspool seda teatrietendust ja neid mõnda kontserti, mis siin olid niimoodi terve sarjana on neid olnud teil ka näiteks kaamerata kontsertidel kuskil või noh, seal on vaja veel ühte flööti lisakaamera taga, ma ei saa seal teine koosseis. Nüüd sügise poole laulsin üks kord, neid laulsin kotkas. Ja ka terve tsükli siis ja siis jälle kontrolliks, ma pean, ma alati kontrollin, sest ma olen ise nii vaimustatud sellest, ma olen teda väga palju laulnud, noh üks üks rohk enam lauldumaid tsükleid on mul kindlasti, sest ta oli balletiga, läks meil siis lihtsalt paratamatult pidin teda laulma. Ja ballett läks kaunis tiheda ja suurenenud ja siis ma käisin Riias vahepeal seal ei olnud küll kõik, aga Riias ju ka Mai Murdmaa lavastas, siis ma käisin Riias neid laulmas välja. Ma olen seda saanud ikka küllalt palju laulda ja võiks arvata, et tekib tüdimus juba. Huvitav, et see muusika on niisugune, et, et ma võtsin ta nüüd jälle kätte sügisel ja ma tegin isegi orkestriga tegime proovi ja siis ma ütlesin, et kuulge, poisid, et pange siin midagi fantaseerida ja hakkasime niimoodi nikerdama ta juures leidsime jälle jälle midagi uut ja põnevat seal ja siis, kui meil oli singi, kui me tähistasime talveaias singi juubelit selle tsükliga, siis ma arvan, et see oli üks parim variant üldse, mis me oleme teinud. Nüüd täiesti värske, näed, see on. See on ikka rabavalt hea teos ja mul on kohutavalt kahju neil. Neil ei ole niisugust inimest, kes, kes hoolitseks ka millegi muu eest, kes on pädev hoolitsema millegi muu eest peale iseenda. Ja kes tahab hoolitseda imelikul kombel ikkagi kas elutee peale inimesed niisuguseks, et kes on selle selle noh juhtimispuldi ääres, kes võiksid, mina ju ei lähe, ma ei, ma ei ole see minu töö, mina ikka eraldan alati inimesed. See ei ole minu töö, minu töö on minna korralikult laulda, tähendab kui tullakse, öeldakse, et sinna istud lennukisse, lähed sinna, maalisin, võetakse vastu kõik, saad prooviaja kontsert, see on minu tööd, ma laulan, minu töö ei ole organiseerimine ise endale kontserdi organiseerimine, see alandab mind. Kuigi välismaal on see, nagu öeldakse, et see on nagu, nagu noh, see on nagu loomulikult, et ta teeb endale klaami, mina ei oska seda teha. Kogu aeg, ma mõtlen, kas tõesti ei ole siis Eestimaal ikka veel inimest, kes saab aru, kuivõrd kihvt muusika seal, et sellega me lööksime, see on üks asi, me võime toota, maratoib, toota Kalev võib toota, Dvigatel, võib toota. Ta nad ei tooda iialgi seda, mida on tootnud sink ja mida tähendab surma ja sünni laulud. Sellega saaks Eestimaa vähemalt üle Euroopa saaks teada. Mis asi on Eestimaa selle muusikaga. Ka nii, et seda ei ole nii täielikul kujul kuskil mujal peale nüüd Soome ja, ja Läti olnud võimalik esitada karilsruuesse. Kaarsuvescetage läks Kaaga balletina. Nojah, aga ta ei ole ette nähtud, see ei ole see muu, see on juba hoopis. Teine siis ei saa keskenduda sellele muusikale siis on teised komponendid. Mis hajutavad tähelepanu? Ja see on vahel vahel mul tekib küll suur küsimärk, et kas tõesti siis ei ole neid maailmas peaks olema. Minu jaoks on kõik räägivad ja nüüd kunst ja sa mõtled niimoodi nagu vanamoeliselt või et et kunst on alati niimoodi praegusel ajal kõiki teevad ise reklaami ja kõik pakkuvategi saadavad linte ja kõik maksab, teen suu lahti, ütlen, et vot 200 dollarit maksab see Kukoogu ma teen ja ja muidu ma ei laula. Kui kõik hakkavad niimoodi mõtlema, ma arvan, et siis kunsti hukkub, kunst on puhas ja kunst peab olema ärist kaugemal. Kunst peab seisma ise iseenda ette ja kui meie läheme sellega kaasa, et me teenime raha oma kunstiga siis siis asi, ma ei tea, kas ta on üldse väärt enam tehasest Mameenio oma kunstiga oma hinge praktiliselt. Kas minu hing on tõesti 200 dollarit väärt? Ei ole, seda ei saa maksta. Ma ei müü mitte ainult oma häält, ma müün oma hinge, sest et ma panen sellesse paljas hääl, ei maksa ka midagi, ma pean sinna oma hinge panema oma fantaasia, oma südame, oma kõik, mis minus annan minu laulmises. Sellepärast öeldakse, et tee suu lahti ja laula, siis ma vaatan, mis inimene sa oled, teised vaatavad silmade kaudu, mina ütlen, et laula mulle natukest, ma näen, mis inimene sa oled, ma tunnen selle kohe ära. Seda sellega ei saa petta, isegi petab. See ei lähe ka peale, minule vähemalt mitte, võib-olla mõnele läheb. Mina elan üle, ma olen juba nii palju elanud ja nii palju tööd teinud, et mina elan selle üle, kas ma laulan nüüd 30 kontserti Euroopas veel surmasingi sünnilaule või laula neid üldse? Mul on sellele muusikale ja ma räägin, mul on vaja, ma tahan, et Eestimaa saaks selle kaudu, see on üks üks kaup, mis raudselt on, midagi veel kindlasti on ja neid on üsna palju, kõik on seda öelnud, meil on kohutavalt palju head muusikat ja see on kaup, mida saab müüa tegelikult, sest välismaal maksab kunst ikkagi väga palju. Eestimaa saab selle kaudu rikkamaks.