Kui Vladimir panov tegi Tallinna linnavolikogus ettepaneku tõsta linnavalitsuse liikmete palka, olid paljud hämmingus mis on võimult kõrvaldatud keskerakondlastele asja respublikaanid ja reformierakondlaste palkadega. Oleks siis veel, et raha vähemaks võtta. Aga et rohkem maksta, see on rohkem kui kahtlane. Linnapea Tõnis Palts käituski, nii nagu tuleks iga Keskerakonna häältega juurde võidetud palgakroon otse saatanast. Ometi võid panovi teguviisi tõlgendada ka teisiti kui hoolitsusena poliitiliste vastaste majandusliku heaolu eest. Ütleb ju rahva tarkuski. Rege rauta suvel, vankrit talvel. Kohalike omavalitsuste volikogude valimisteni ei ole jäänud enam palju aega kõigest aasta. Küllap on keskerakonnas plaanid tehtud, kuidas järgmisel sügisel ametisse astuva linnavalitsuses linnapeatool taas oma valdusesse saada. Ja ehkki Edgar Savisaar kinnitas oma esmases kaotuskibedus otsekui julk Jüriga tülli pööranud lible et ei tema enam seda paunvere kiriku kellamehena, see tähendab Tallinna linnavalitsuse juhi ametit enam kunagi pidama ei hakka. Ei maksa öeldut tõsiselt võtta. Kui ikka rahvas soovib, tuleb ka Savisaar kenasti tagasi. Võimalus Toompeal koht sisse võtta tuleb tal alles kaks aastat oodata. Ja võib-olla saab järgmiseks Tallinna linnapeaks hoopis seesama mees, kelle algatusel nüüd linnavalitsuse palka kergitati. Sest vaadates Keskerakonna praegusi suundumusi, on selge, et mitte-eestlaste niigi suur osakaal nende valijaskonnas võib veelgi tõusta. Miks siis mitte panna pealinna meeriks hoopis venelast? Keskerakonnast praegusest fliktimist Kremli võimuparteiga Ühtne Venemaa tasub vaadelda eelkõige eelseisvate valimiste kontekstis. Tegelikult on praegu ju vaid kahel parlamendierakonnal Keskerakonnal ja Res Publical arvestatav toetus mitte-eestlaste hulgas. Novembris toetas Keskerakonda 31 protsenti Res Publicat üheksa protsenti venekeelsetest valijatest. Rahvaliit sai poolthääli neljalt, Reformierakond kolmelt ning Isamaaliit ja sotsiaaldemokraatlik erakond vaid ühelt protsendilt mitte-eestlastest. Seevastu eestlaste hulgas oli Keskerakonna toetus vaid 12 protsenti, mis on sama palju või vähe, kui sotsiaaldemokraatide 11. Suurima toetusega oli eestlaste seas Reformierakond seitsmeteistkümne protsendiga. Isamaaliitu toetas üheksa, Res Publicat ja rahvaliitu kuus protsenti eestlastest. Muide on tähelepanuväärne, et Res Publica toetus muulaste hulgas kasvas just pärast seda, kui erakonna liidrid tegid leevendavaid avaldusi eestikeelsele gümnaasiumiõppele ülemineku suhtes. Nii et venekeelne valija jälgib Eesti erakondade poolt tulevaid signaale küll ja leiab sealt enda jaoks sobivad. Vene valijale meele järele olemisele ei tarvitse siiski järgneda Keskerakonna toetuse täielik kadumine eestlaste hulgas. Savisaar teab väga hästi, et mida rohkem teda poliitiliste vastaste poolt avalikult sõimatakse, seda tugevamaks muutub tema renomee valijate silmis. Kõige hukatusliku Savisaare poliitiku karjääril oleks see, kui temast keegi ei räägiks. Võib-olla seadis Keskerakonna juhtunud valimiskampaania edukamaks alustamiseks teadlikult tule alla. Pealegi mida peale ebamääraste hoiatuste on vastastele savisaarel ette heita? Et erakond, kellega tiiba Ripsutatakse, on Kremli käepikendus autoritaarse võimuaparaadi üks osa mis võib muuta Keskerakonna oma huvide Trooja hobuseks. Ometi möönab enamik kommentaatoritest, et koostöölepingu tekst on trafaretne ja pooli mitte millekski kohustab. Muidugi on olemas hoiatavad ajaloolised paralleelid. Mart Helme meenutab Päevalehe artiklis Johannes Vares-Barbarus seda kindlasti ei tasuks unustada ka president Pätsi, kes samuti olevat lihtsameelselt lootnud, et tema tants vanakuradi vanaemaga Eesti huvide kaitsmisel õnnestub. Ent nende hoiatavate kogemuste kõrval tasuks silmas pidada ka muutunud ajaloolist situatsiooni. Nii Pätsi kui ka Vares-Barbaruse ajal oli Eesti üksi Venemaa vastu. Nüüd on Eesti Euroopa Liidu ja NATO liikmesriik. Euroopa liidul on üsna tülikas omada oma idapiiril paari jonnivad väikeriiki, kes ei lase suurel majandusühendusel ajada Venemaaga asju majandusliku otstarbekuse kohaselt. Kindlasti on ka Eestis väga palju neid ärimehi, kes Venemaa suunal senisest enam äri ajada sooviksid. Erakond, kellel on olemas ratsionaalne dialoog ükskõik kui autoritaarse Kremli võimustruktuuriga on Euroopale palju mõistetavam kui Venemaad iga hinna eest nuhelda sooviv ja idanaabrit vaatelistel põhjustel ignoreeris partei. Uuringukeskus Faktum poolt viie aasta vältel läbi viidud riigikaitse teemalised uuringud kinnitavad et ka avalikkus peab praegu Venemaa poolt lähtuvat sõjalist ohtu minimaalseks. Samas aga leitakse, et head suhted Venemaaga oleks Eesti jaoks meie NATO liikmelisuse kõrval üheks olulisemaks turvalisuse garantiiks. Nii tundubki, et Euroopa Liidu vastase Keskerakonna juht mõtleb oma tegevuses tihti euroopalikumalt kui kunagised kirglikud liitumise eestkõnelejad ennustas Savisaar juba rahvahääletusele eelnenud debattides. Brüsseli survel hakkab meie kodanikkond varasemast kiiremini venekeelse elanikkonna arvel suurenema ning Venemaa mõju mitte ei vähene, vaid suureneb. Kui me ise midagi ette ei võta, hakkavad kaks pealinna ehk Moskva ja Brüssel lihtsalt Eestist mööda minnes omavahel suhtlema. Need eeldused on Keskerakond võtnud nüüd järgmisteks valimisteks ettevalmistumise aluseks. Kas selline taktika end õigustab? See tähendab, kas Keskerakond võidab selle projektiga oma valijaskonnale lisa või hoopis kaotab, selgub valimistel. Muuhulgas sõltub see ka sellest, kui taibukad Keskerakonna konkurendid tegutsevad mürinal Savisaarele kallale kargamine on varem toonud ja toob arvatavasti ka nüüd plusspunkte vaid rünnatavale endale. Ega Trooja hobune polekski nii hirmuäratavaks kujunenud, kui troojalased seda ise oma linna sisse poleks lohistanud. Nii et lõplik sõna jääb nii ehk teisiti, eesti valijatel.