Tänases fotokoolis Kaupo Kikkas tahaks sinu käest küsida muljeid Eesti aasta loodusfoto kohta. Fotovõistlus on läbi, tööd on väljas, kes tahab, saab neid näha praegu looduse omnibussi kodulehekülje peal ja võtame meiegi need pildid siin lahti, aga enne veel võib-olla mõned arvud, et kuidas sel aastal see võistlus läks, kui palju oli osalejaid ja mida pakuti? Looduse aasta foto on endiselt julgelt Eesti suurim fotovõistlus koos oma pika ajalooga ja eesti rahva suure armastusega looduspildistamise vastu on ta tõesti suurtes mõõtmetes need numbrid, nii et 1150 autorit ja 8500 tööd. Ja kui on siis meie enda kaunist Eesti loodusest, ehk siis, et kui veel eelnevalt oli siin ka välismaa looduspiltide kategooria, siis tänaseks on looduse aasta foto pühendatud ainult Eestile. Et suured numbrid, palju pilte, erinevad kategooriad ja palju huvitavaid autoreid ja tabatud hetki. Kes võitsid, kes olid jälle need põhistaarid? Põhistaarid sellel aastal olid hülged, kuna tegelikult lausa kahe kategooria võit tuli hülge pildiga ja minu isiklik lemmik Remo Savisaare foto siis selline kategooria nagu loomad tegutsemas. Siin võistlusel on tore see, et noh, loomi on ju niivõrd palju ja lõppude lõpuks sinuga linnud tegelikult loomad, ehk siis kõiki tuleb hinnata nii-öelda ühtede kategooriate järgi, siis on see jaotatud ära eraldi loomad oma keskkonnas, loomad tegutsemas ja loomaportreed. Eks iga fotograaf tegelikult otsustab ise, millal see nii-öelda portree muutub keskkonnapildiks, millal see keskkonnapilt muutub tegutsemise pildiks, et see lihtsalt võimaldab pisut laiali jagada neid väga kauneid erinevaid pilte, sest et kui oleks ainult üks kategooria, siis oleks veel eriliselt raske valida. Aga tõesti esimesena saan rääkida oma lemmikpildist, kus on siis kaks üsna võimsat hallhüljest ja esmapilgul võib arvata, et nad seal nii-öelda lõbutsevad mängivad ja üks Loibam püsti nagu parasjagu naerust kõverasse visanud, teine hüljes seal seal hirvitaks. Aga Remoga rääkides ja, ja teades ka ise nende põnevate loomade käitumist, siis naljast ja naerust on seal asi kaugel. Ja kui hoolikamalt uurida, siis leiab siit pildilt isegi natukene verd ja tegelikult käib üks kõva võitlus parima lesimis kivi nimel. Ja kuivõrd hüljeste kolooniad on päris suured, siis kive jääb ikka alati vähemaks, kui loomi ja võimsamad isased saavad ikka tõsiselt nii-öelda seal rinnad kokku panna ja hambad teineteisele sisse lüüa selle nimel, et seda kõige paremat kivi kätte saada. Kuna nendel kõigegi looduslikult peale inimese looma inimesele oma poolt põhjustatud suure elukeskkonna muutuse muid vaenlasi väga ei ole, siis nad tunnevad ennast nende võitluste vältel üsna turvaliselt ja võitlevad siis kogu innu ja hingega. Nii et väga-väga vahva pilt ja kindlasti minu üks suuri lemmikuid sellest samast kategooriast on tegelikult. Neid väga vahvaid loomapilte veel. Ja looduse aasta foto all on ka üks selline tore komme, palutakse siis pildiga koos ka väike lugu või mõned faktid. Ja ütlen ise omast käest, teades, et tegelikult see võib-olla mõnikord väga suur takistus, sest mõnikord pilt räägib kõik ära ja iga sõna, mis sa sinna juurde paned, tundub täiesti üleliigne. Aga teinekord jällegi on tõesti selline olukord, kus tahaks avada natukene ka seda lugu. Nii et näiteks üks selline pilt oli, kus keset sellist aasa on üks noor rebane, kelle suust ripub välja mullamutt, kelle ta siis valmis kohe pintslisse pistma ja pildi nimi on suured sõbrad. Et sellised vahvad pealkirjad ja auto, Ren riiko pilt oli veel kirjutanud, et suured sõbrad mängisid terve päeva kuni õhtuks mullamutt ära väsis sellise toreda loo, nii et see minu jaoks andis sellele pildile tõesti veel väga, väga palju juurde. Ja samamoodi on selline hästi armas Pealkiri kaku pildil autoriks Sven Začek, kus siis kaku isa parasjagu toob oma kõige maitsema hiire oma prouale ja pildi nimi ongi, palun proua, nii et sellised loomade ja inimeste võrdlused tegelikult alati väga veetlevad ja, ja ma arvan, et meile kõigile meeldib natukene neid loomasid inimestada ja mõnikord vaadata inimesi kui loomi, et see võimaldab tegelikult sellele loodusele sellist laiemat pilku anda ja hästi palju paralleele tuua. Aga kui nüüd vaatame maastikutöid kategooriast tuliga, siis Grand Prix ehk kõige tähtsam suure hundiauhind, siis selle töö autor on Andrus Allikas. Pildi nimi on karge hommik. Ja pilt on siis tehtud Soome lahest ehk siis meri, kus jäätunud suured giid ja ka meri ise ilmselt suure külma tulemusel hakkab parasjagu jääd oma, ehk siis me näeme juba sellist jääsuppi kogu meri täis ja taustas on veel meri auramas ja näeme, et hästi madalad pilved niimoodi vaikselt luuravad mööda seda veepinda. Kindlasti väga suur tartus ongi sellel pildi puhul sellel õige hetke tabamisel, sest nagu ka ennem oleme korduvalt rääkinud, et tegelikult ju fotograaf eriti looduses olles jäädvustab seda, mida loodustele pakub, mitte kunagi ei alahindaks fotograafi rolli, fotograafi roll on väga suur selle kinnipüüdmisel ja kasvõi juba ainult ainuüksi saju valid lõputute hetkede hulgast lõputute vaadete hulgast selle ühe õige hetke juba see näitab tegelikult, et fotograafi roll on äärmiselt suur, aga samas selle nagu oleks hea ütlus, et loodusfotograafia on alati rohkem loodus kui fotograafia. Nii et seetõttu jällegi see looduse ilu ja looduse võimsus ja meisterlik kunstitöö kindlasti alati looduspiltide puhul on tähtsam kui kui fotograafia. Aga selle pildi puhul ilmselt võluski žüriid ka suurel määral just nimelt see, et see motiiv ikka ise on tegelikult ju üsna üsna kulunud, tavapärane, ehk siis pildistada jäätuvad merd, aga kuidas autor seda teinud on, ehk siis kasutades siin ka oma nii-öelda aparaadi võimekust selle aja peatumisele, ehk siis saada sellist pikema säriajaga sellist väga huvitavat geomeetriat ja mingisugust Liikumise sellist luksumise dünaamikat siia pildi sisse. Nii et ma arvan küll, et see on üks nendest piltidest silmas, ilmselt suutis žüriid pisut üllatada. Siin on ka see asi, et paljud inimesed, kes ei ole väga palju pilte vaadanud, nende jaoks jääb nagu justkui igavaks ütleb, et siin paar kivi jäätu Merimise siis on. Aga vot siin tuleb alati mängu see küsimus, et kui palju keegi on pilte näinud, kui palju keegi loodust näinud, ehk siis mõni värviline papagoi foto avaldab ilmselt nendele inimestele, kes ei ole loodusega väga tuttavat, tohutut muljet, sest et see tundub värvikirev nii huvitav, nii eksootiline, nii ilus. Aga inimesed, kes on loodusega palju koos olnud, kes on väga palju looduspilte näinud, ise teinud, siis nende jaoks on see just nimelt see hetke unikaalsuse otsimine muutunud palju olulisemaks ja kuna meil on ka siin tegu just nimelt selliste loodusfoto, nii-öelda legendide või korüfeede žürii ka, kes on aastakümneid loodusfotoga tegelenud, siis näiteks maastikupiltide puhul ongi tegelikult neli esimest pilti, mis teile siin otsa vaatavad, on kõik siis sellised väga erilised ja väga huvitavad, omapärased valgusolukorrad näiteks Andrei Rein oli tööudukaar, mis on siis tõeline selline valguse fenomen, kus raba kohale tekib justkui udust Vikerkaar ja samamoodi siis ka Tarvo Walkeri pilt, kõnnu järve kohale kogunenud sellisest müstilisest üksikust pilved uksust ja juba mainitud Sven Začek mets udu leekide vahel. Need on kõik sellised looduse erilised, võiks isegi öelda natukene tavapärasest mustrist kõrvale kalduvad, et tööd ja valgusolukorrad. Nii et siin kohapeal võib öelda, ei ole olemas ühte ja õiget žürii otsust, kindlasti inimesed, kes oleksid vähem žüriis istunud, on vähem looduspilte vaadanud. Otsustaksid hoopis teistmoodi. Et igal võistlusel on alati selline oma lõpptulem, mis võib-olla järgmisel päeval täiesti teistsugune, eriti kui seal osaleb 8000 pilti. Sellisel juhul on kindlamast kindlam see, et seal on väga häid võiduväärilisi pilte lausa sadu. Kes tahavad, siis vaadake neid pilte, lugege lugusid kõrvalt. Looduse omnibussi, kodulehekülje peal on need pildid kõik väljas ja olemas aitäh kaupa. Tänaseks.