Täna on selle hooaja viimane fotokool ning Kaupo Kikkase on nagu nüüd suvi peale tuleb ja inimesed linnast ära põgenevad maale või sõidavad kuhugile minema, siis paluks sinult soovitusi, mida võiks sel suvel pildistada ja kuidas seda teha me sel hooajal väga palju ei ole rääkinud sellisest asjast, et kuidas kedagi kuhugi paigutada, aga nüüd tahaks küll teada. Mida rohkem on pildistamisega tegeletud, seda rohkem tegelikult hakkab rolli mängima inspiratsioon. Ja selle hooaja me olemegi rohkem juust kui pühendanud inspiratsioonile sest et alati Fotograafiat õpetades räägin ma seda, et nuppude selgeks õppimine on nagu vundament ja sealt edasi algab alles tegelikult fotograafia ometigi 90 protsenti võib-olla veel rohkem inimesi, kes pildistamisega tegelevad, vaevlevad ikkagi kahjuks ainult selle nii-öelda nuppude, keeramise probleemiga ja nende jaoks kogu see probleemi raamistik on rohkem tehniline, ehk siis miks, miks, miks, miks ei juhtu see, miks ei lähe teravus õigesse kohta, miks ma ei saa seda dünaamikat, miks ei ole see inimene piisavalt õiges kohas seal kaadris ja nii edasi siis tegelikult kui sellest üle saada, siis muutub fotograafia palju laiemaks ja kõik need paralleelid maalikunstiga, kirjandusega, muusikaga hakkavad tunduma hoopis iseenesestmõistetav, odavamad, nii et ma arvan, et inspiratsioon on üks selline tore asi, mis seal väga-väga universaalne. Aga talle tuleb ka võimalus anda, ehk siis muidu võib juhtuda, et see inspiratsioon tundub justkui nendest nupu keeramisest väga kauge, uduse alana ala nii-öelda valdkonnana. Aga täna siis viimases saates anname suveks kaasa mõned väga konkreetsed soovitused, mida igaüks meist võiks suvel teha selleks, et tulla sügisel tagasi tööle parema pildistajana ja mõnede väga kaunite hetkede ja väga kaunite piltide võrra rikkamana. Ja kui eelmistel hooaegadel olen ma rääkinud päris mitmel korral looduse pildistamisest, mis on vaieldamatult Eestis kõige populaarsem valdkondade kõige populaarsem tegevus, siis siin on toimumas üks huvitav muutus ja just nimelt noorte hulgas aina rohkem. Ma kohtan neid noori, fotohuvilisi ja fotograafe, kes ütlevad, et neid huvitab just nimelt inimese pildistamine. Selline dokumenteerimine või reportaaž inimeste elust, tänavatelt, tavapärastest olukordadest. Ja mul on selle üle äärmiselt hea meel, sest et inimeseloom on ju samuti loom ja üks kõige värvikam ja ettearvamatu. Nii et kui me suudame kombineerida loodust ja inimest oma piltidel. Ma arvan, et me võtame teatud mõttes fotograafiast maksimumi. Nii et minu esimene soovitus oleks pühendada see suvi inimeste pildistamisele ja teha seda õige mitmel erineval moel. Igaüks valib loomulikult endale sobiva mõned inimesed, sotsiaalse loomuga, mõned inimesed on sellised vaiksemad introvertsemad, nende jaoks on võib-olla suhtlus teise inimesega teda enda aparaadi ette kutsudes kas keeruline või komplitseeritud, ebameeldiv siis fotograafia on nii universaalne, valige täpselt need võimalused, need situatsioonid ja olukorrad, mis teile endale huvipakkuvad ja toredat tunduvad loomulikult arenemise või paremaks saamise seisukohalt. Ma kindlasti soovitan proovida pildistada ka asju, inimesi, olukordi, paiku, mis teile ei tundu tavapärased, need viivad teid pisut nendest raamidest välja ja annavad võimaluse teile nendele samadele asjadele vaadata värske, uue pilguga. Nii et näiteks mina olen sellised tänavafotograafia harrastajana maailma kõige nõrgem fotograaf, sest et minu jaoks on tänavafotograafiel teise inimese sellisesse, kuidas öelda privaatsesse ruumi tungimine või teise inimese salaja pildistamine alati kuidagi kergelt vastumeelne. Ometigi ma austan kõige rohkem maailmas selliseid klassikalisi tänavafotograafe, kes pildistavad olukorda, situatsioone, mis on täielikult ausat fotograafist sõltumatut püüavad need kinni nagu mingid erilised hetked, mis juskui libisevad muidu igaviku, kui need kinni oleks püütud. Ja ma ka vahel proovin seda just nimelt sellepärast, et ületada või laiendada enda piire ja saada asjas, mida ma ei oska, natuke paremaks. Nii et soovitan, otsige, otsige olukordi, leidke inimestevahelisi suhteid ja proovin pildi peale saada. Ja kes tunneb, et seda muidu raske kuidagi ligineda sellele teemale, siis selleks on, ma arvan, parimad võimalused. Sellel suvel toimuvad suured rahvapeod, laulupidu, tantsupidu, meil toimuvad mitu suurt folgipidu. Kas ei küla pidu, jaanituli, need on kõik võimalused lugude jutustamiseks ja lood võivad olla rõõmsad. Lood võivad olla kurvad. Lood võivad olla sellest, kuidas keegi kell viis sääres magab ja ei näe üldse nii esteetiline välja. Loomulikult ei pea sellest olema lugu, aga inspiratsiooni leidub tegelikult absoluutselt iga nurga taga ja proovige see inspiratsioon saada. Täpselt risti. Vastupidine soovitus inimestega töötamiseks on jällegi see, et pange mõni neist poseerima olukordades, mis ei ole tavapärased, kui me teame, et kõik haaravat fotoka kellegi juubelil pulmas, matusel, jõulupeol justkui mingites stampolukordades, kus üritatakse seda olukorra tähtsust selle fotoga jäädvustada. Aga kes ütleb, et ei või ühelt täiesti tavaliselt teisipäeval võta oma emajõe ta pildistada või oma last pildistada mingisugusel teistsugusel moel mitte niimoodi ootuspäraselt, et kui ta parasjagu endale toitu näost sisse ajab laua ääres ja kõik täis Mäkerdanud, siis teha tohutu ema, armastusega pilt, mis tegelikult tõenäoliselt maailmale ei ole, teab kui huvitav vaadata. Proovige luua olukord, kus see taust ja keskkond räägivad mingi loo, kus selle inimese personaalsust tuleb veidi rohkem välja. Olgu see inimene siis väike või suur. Igalühel on alati oma lugu ja väikeste inimeste lood on selle pärast väga veetlevad, et nad on nii vahetud, nad on nii otsekohesed, nii konkreetsed peegeldavad alati fotograafi tagasi. See on üks asi, millest on tegelikult liiga vähe räägitud, et laste pildid on tihtipeale fot pikas perspektiivis fotograafide peeglid Rafoniks suund, ninnu-nännu töötaja, siis laps hakkab talle vastulinnuna lainetama, hakkab tema kummalist tegevust peegeldama. Nii, me saame selliseid hästi ekstreemsustesse, kalduvaid, emotsioone, aga kui fotograaf on hästi rahulik, kulgeb, laseb lapsel olla, laseb lapsel maailma vaadata oma avatud pilguga, siis me saame sealt hoopis teistsuguseid emotsioone. Nii et proovige, pange inimesed poseerima, rääkige nendega läbi, küsige, kas sa tohid, kas te tohite neid pildistada ja te saate midagi sellist, mida te ei ole absoluutselt varem tabanud või, või härra sisse püüdnud. Ja loomulikult ärge unustage ära kõike seda, mida ma olen aastatega rääkinud looduse pildistamisest, ehk siis inimesed on osa loodusest, siin kehtivad kõik needsamad reeglid kompositsiooni kohta ilusa valguse kohta, valguse suundade, kompositsiooni, teravuse udususe kohta. Väga tihti kiputakse unustama ära, et justkui eksisteeriksid erinevad reeglite maailmad, kuhu ma lähen nüüd pildistama metsa, põtra, siis on nagu üks maailm, kui ma nüüd pildistan, vanaema on teine maailm ei ole fotograafia, on üks terviklik ja kõik need reeglid. Mulle meeldib ikka öelda, et ma olen näiteks pildistanud päris palju ühele oma kliendile võileibu, no kasvõileib, saab olla äärmiselt põnevad pildistada jah, absoluutselt. Kui te vaatate siin võileiva sisse, hakkate märkama seda, kuidas need seesamiseemned seal saiakukli peale on justkui maastiku peal paiknevad mingisugused objektid, kuidas tagant läbi valgustatud tomat hakkab kumama nagu mingisugune täiesti salapärane klaasist muster siis on võimalik võileiva seest leida terve maailm põnevaid asju, mida seal näha. Vaadake avatud pilguga ja ärge unustage ära, et kõik asjad on omavahel seotud. Aitäh sulle, Kaupo Kikkas ja kohtuma ja ma loodan, et sügisel