Tere kõigile tänane saade viib taas kokku maausulise Ahto gaasikuga ja meil on võimalus teha temaga kaaseks kujutluste retk hiitesse. Siied on kord sellised iidsed, õrnad ja peidetud sõnu mitega paigad, nende tundmine ja tunnetamine teeb elu hoopistükkis põnevamaks ja minu nimi on Haldi Normet-Saarna. Ahto Kaasik No hiitest rääkida armastavad paljud, aga teie väidate, et just maausulistel on hiiepaikadega eriline ja enneolematult tugev side. No vot, siin on küsimus teadlikkuses. Jah, ma usulised peavad hiisi väga tähtsaks külastavad, neid peavad olulis nende hoidmist, kaitsmist, aga see on üks osa Eesti rahva loodus- ja kultuuripärandist, see on meie ühine pärand. Hiiepaikasid, uurides, kaitstes, tutvustades mu headeks kaastöölisteks, on, on erinevat usku, inimesed, ilmalikud, Vene õigus kui luterlased ka mõned pastorid on pühapaikasid kaitstes olulist abi pakkunud. Just nimelt tunnetades, et see on meie eestlaste ühine oluline vaimne pärand mis just nüüd tänapäeval on sattunud eriti suurude hävimisohtu. Et kui meie kõik ei panusta nende uurimisse hoidmisse, siis järgnevatel põlvkondadel ei ole enam võimalust paljusid neist külastada kogeda seal esivanemate lähedalolu, käia ravimas, seal jõudu oma vaimu turgutama. Ja seetõttu meie kõigi hool on siis neid paiku mäletada, uurida ja praegu hoida. Mine need hiied endast. Hiied on üks osa ajaloolistest looduslikest pühapaikadest, nad on tavaliselt suurem maala siin hektarist sajakonna hektarini, Eesti hiired keskmiselt. Ta on, mida me oleme seni uurinud sellel suuremal maa-alal, siis leidub tavaliselt mitmeid eriliselt tähtsustatud teadvustatud kasutatud paiku ohvrikiviallikas tule, koht, kalmekoht, tantsukoht, veel muid selliseid paiku. Ja hiis on alata tihti kogukondlik, vähemasti üks küla on siis hiiepaika hoidnud, kasutanud, käinud pühi pidamas, seal ja loomulikult ka üksikinimesed, perekonnad on seal käinud, võivad käia, kuid igal hingel on vähemasti üks küla. Talude puhul me näeme, on ju ka üksikuid kive ja allikaid siis perekondade kasutuses olnud ja on siiamaani. Aga hiied on siis just nimelt külade ja suuremate piirkondade kihelkondade ühised hüüad või isegi rahva näiteks vadja maarahva keskne hiiepaik on kuremäe hiiemägi. Et siis hiir on suurema rahva pühapaigad. Hitel ei ole tavaliselt selliseid ainuomaseid välistunnuseid minnes näiteks põllule või metsa kõndima. Me ei oska öelda, et kas nüüd see metsatukk ja mägi või väli on hiiepaik või ei ole, et seda ütleb meile ainult ajalooline mälu, pärimus, mõnikord ajaloolised kaardid mis aitavad need maastikul siis üles leida ja piiritleda. Ja seetõttu siis ka hiite uurimisel me eelkõige just uurime ka inimesi, kes, kes mäletavad neid paiku. Siin on huvitav mängida selle mõttega, et et tegelikult võib neid hiisi olla veel hoopis rohkem, kui on praegu teada, aga lihtsalt ei ole jäänud pärimust. Kindlasti suur osa hiiepaik on meie jaoks jäädavalt kadunud. Praegu eelkõige arhiiviandmete põhjal on meil teada 843 hiie nimelist iie taolist paika üle Eesti ja lisaks neile siis veel mõni 1000 väiksemat pühapaika 843, see on aukartust äratav arv. Eelmisel aastal esilinastunud Rein marana filmis siit lummus ka lõpukaadrites siis see ID-kaart ilmub. Eesti on kaetud nende tulukeste ka, mida me veel teame. Ja suur osa neist on jah, kustumas unustamise või ka inimtegevuse tõttu. Te olete mõelnud tänases saates natuke lähemalt rääkida tammealuse hiiest ja kuremäe hiiemäest? Tammealuse hiis asub Virumaal Viru-Nigula vallas Samma külas pada jõe ürgoru kõrgel vasakkaldal seal enne teist maailmasõda veel kasvas vana hiietamm mille all oli tantsuring mälestustes must ümmargune, siledaks tallatud tantsuring, kuhu inimesed kogunesid suvel üle terve kihelkonna pühi pidama, puhkama, suhtlema ja tõenäoliselt see on siis üks vana tava, mis on jõudnud meieni kaasaega. Kui need usulised tavad pühapaikadega seoses olid ju sajandite vältel seadustega keelatud rangelt karistatud siis see lihtne kooskäimine nii mõneski hiies on oma ilmaliku ilme tõttu jõudnud tänapäeva. Ja niimoodi tammealuse hiies seal jõe ääres all orus voolavad kaks allikad silma ehk parandusveeallikas, kus inimesed on käinud katkematult endale tervist nõutamas tänapäevani välja. On roosteallikas ja sealt jõe kaldalt leitud ka koobassauna ase selline lohu koht, kust tulid välja suitsusauna kerisekivid. Ja meil on pärimusi hiiesaunade kohta, kuid see on ainus koht, kus me siis ka oleme leidnud selle saunaaseme. Kui vana see võis olla? Praegu ei oska seda veel keegi öelda. Mälestusi selle kohta ei ole. Aga me teame, et koobas, saunad Eestis olid tavalised veel 20. sajandi alguses. Praeguseks nad on valdavalt unustatud. Üle katuste. Üle kui te olete Te le, lähemale bla teisele veele. Lähemale. Teisele veele. Vaade on vaip, kus back kinda ja lehed. Ka tee oli see, et kas panid ka Aastal 1989 kohalikud inimesed otsustasid selle tammealuse hiie taastada, et see, mis nõukogude ajal oli jäänud unarusse soiku oli inimestel ikkagi meeles ja südame peal. Ja niimoodi ühel 89. aasta kevadpäeval koduloouurija Helmut Elstrokastus Rakveremuuseumisse, kus ma tol ajal töötasin ja rääkis Taavi silmi Tamalusi iiest pidudest, mis seal kunagi toimunud pühadusest ja avaldas oma unistused, see koht taastada, kohaldada noortega tõrvikutega rongkäik. Ja, ja niimoodi ta siis haaras mind kaasa veel samal ajal aastal toimus siis 20. lehekuupäeval Tammaluse hiies selline suu, hiiepäev ja inimese tulid, istutasid sinna oma tammed, toimuse loits Jaan Kiho juhtimisel. Ja inimesed siis esimest korda peale kosuvad Nõukogude okupatsiooni tulid taastama oma oma hiie juuri ja sealtpeale siis tammealuse hiies need kevadised hiiepäevad hakkasidki toimuma alguses muinsuskaitse klubi tõletigi kool samma kevadkool, kus räägiti pärimusest muinsustest pühadustest, hiljem siis juba kitsamalt suvistepüha tähistamine, mis ka muide tänavu kaheksandal juunil Tamalase hiies on siis kavas Virumaal, suvistepüha on muna ja kiigepüha. Inge Tammealuse hiies on käinud paljud meie folkloristid, arheoloogid, ühiskonnategelased, maousulised ja, ja niimoodi see hiiepaik seal toimuvad. Sündmused on omal kombel pannud aluse meie praegusele uurimisele hitte hoidmise ja tutvustamise loole. Sealt on tekkinud küsimus, et mis vaenud vastamist, et mis on hiiet, kuidas seal käituda, kuidas neid hoida. Kuidas neid tutvustada? Aga kui minna natuke täpsemaks, siis võtaks ühe peotäiekombeid ja riitusi, mis on just konkreetselt hiitega seotud ja miks? Kõige sagedasem, aga samas ka kõige olulisem hiietava on sellele mõtlemine. Inimene mõtleb oma Talle olulisele paigale me mõtleme ka kohtadele, mis ei ole siiad oma kodupuule endale, kallile looduspaigale, mida oleme külastanud siin kodumaal või võõrsil. Ikka jälle mõttes läheme Endale olulistesse väepaikadesse, et koguda jõudu, kogeda rahu ja kindlustunnet. Samamoodi on ka hiidega mina oma kodu, viies tammealuse hiies käin iga päev mõttes ja mul on hea teada, et see paik on alles, on olemas ja hoitud ja et ükskõik millal peaks tekkima vajadus, siis see koht on olemas ja mul on võimalik sinna ka oma kehalisel kujul pöörduda. Järgmisena kõige tähtsam tava ongi siis pühapaikades käimine, sinna minek, seal kohalolek, selle ilu, ülevuse hõngu tajumine ja puhkamine, tugevamaks saamine, rahunemine, see tähendab, see tervendab inimesi sõltumata rahvusest, tõekspidamistest, kuuluvusest või kutsub inimesi. Loomulikult, kui me läheme hiiepaika teadlikult, valmistume selleks, siis me ka oleme avatud ja oleme valmis rohkem vastu võtma. Muidu. Jah, teinekord võib täiesti mitteteadlikult läbi marssida ja üldse mitte midagi tähele panna. Tallinn-Tartu maantee läbi vähemasti kahte hiiepaika siin Rae vallas Aaviku külastari tammemäest on tehtud maantee läbi ja Jõgevamaal Põltsamaa vallas kalme hiiemäest läheb siis suur maantee läbi. Selliseid kohti on veel ja, ja kindlasti ka oma muudele rännakutel menüüsse satume. Mitmedki hiiepaigad on tehtud turismiobjektideks ja paraku neid tutvustate inimestele, kui pühapaiku inimestel puudub võimalus neid teadlikult külastada. Ja mis on siis põhjused, miks teadlikult hiiepaika minnakse ravimiseks silmaallikatele, näiteks silmi pesema muude haiguste puhul seda ravivett kasutama, koju tooma. Ja vesi on ka ainus asi, mida hiiest või pühapaigast võib ära viia. Ainus looduslik asi, loomulikult inimese toodud prügiolmelised esemed tuleb ka kaasa võtta. Aga näiteks annid, mida inimesed seovad paeladena lõngadena hiiepuudele tuleks jätta puutumata, olles kividel allikatele jäetud annid. Samamoodi. Ainult et tänapäeval. Me peame siis vaatama, et millised need annid on. Andide jätmise viimise tava on küll säilinud, kuid teadlikkus on kahanenud ja niimoodi sageli hiiepuid reostavad kiletükid, kommipaberid, juuksekummid, auto lõhnaküünlad, kõik mittelooduslik, mis ei lagune ilma käes, niipea, mis pitsitab, reostab seda puud ja paika. Et selliseid jah, ei tohi pühapaika jätta ja need tuleks sealt ära viia. Täna räägime hiiepaikadest, stuudios on maousuline Ahto Kaasik. Tammealuse hiies on siis vanadele teekohtadele paigutatud väravad pärimuste järgi, ka hiiepaikades on olnud aedasid ja kus on aiad, seal on ka väravad, et inimesed pääseksid liikuma. Ning väravakohtades tama alusel on ka lokku lauad. Me ei tea seda vanasti oleks olnud, kuid Tamalusel see niimoodi on. Hiide minnes sealt lahkudes on tavaks koputada justkui tare uksel, et anda märku, et ma tulen sõbrana ja siis ka lahkudes anda märku, et ma lähen, kui sõge, kui hiiepaigas olla, siis peab arvestama, et see on pühama. Noh, kogu meie loodus on hingestatud. Kuid hiiepaigas inimesel ei ole lubatud majandada, murda, oksi raiuda, niita sinna ei ole lubatud viia koduloomi. Samamoodi kui me ka kirikusse ei lähe oma lemmikloomaga jalutama. Hoitakse puhtust oma loomulikult vajadused rahuldatakse, siis väljaspool pühapaika ning ka oma meeles hoitakse puhtust, vandesõnad kurjus on pühapaigas keelatud, see pöördub inimese enda vastu. Tingimata võib öelda, et hiied on puhtuse ja hea loomise kohad samamoodi kui ka saunad, kus ka mõnevõrra sarnased tavad. Ajalooliselt meil kehtivad. Hiiepaigas te ütlesite, et koduloomi ei tohi sinna viia jalutama, aga võib seal kohata metsloomi. Ja mina olen näiteks tammealuse hiies näinud vaskussi. Kaljukotkas lendas üle üle hiiepuude. See muidki loomi, metsloomad on looduse osa, nii nagu ka hiis, nende vaba liikumine, loomulik iive paigas, nende tegevus on. On oodatud. Lokku lauaga koputama ei hakka keegi, seda ka jõuab. Aga et neid võib seal näha ja see annab neile ka mingi erilise paiste ümber, kui need sinna hiid eksivad või lausa elavad seal kandis kuskil on nad siis maausulistele näiteks võib-olla pühamat loomad kui teised või. Eks ikka, et kui sa näed hiiepaigas pühapaigas lindu või looma et sa vaatad veidi teise pilguga ta peale, kui, kui mujal ja loomulikult ta on ju siis puutumatu hiiepaigas või küttida. Kala püüda näiteks taevaskojas, kus voolab Ahja jõgi ei tohiks kala püüda, sest see on püha ohvri jõgi. Ning rahvusvaheline looduskaitseliit ja ka maailma looduse fond on nüüd viimastel aastatel teinud avaldusi, kes ütlevad. Meie hiied ja teiste põlisrahvaste looduslikud pühapaigad on inimkonna vanimad looduskaitsealad. Kohad, kus põlisrahvad on loodust, maastikud, erinevaid liike, elupaiku kaitsnud mäletamata aegadest peale. Enam kui 800 hiiepaika ja tuhanded vähemalt pühapaigad on maarahva, meie rahva põlised kaitsealad, kus on hoitud siis looduse puutumatust ja elurikkust ja meie hiiepaigad, mis asuvad reeglina külade lähikonnas, nende ümber on põllumaad majandatavad metsad on läbi aastasadade või ka tuhandete hoidnud siis seda elurikkust. Ning päris kindlasti märgatav osa Eestimaa maastike mitmekesisusest ja elurikkusest on just tänupühapaikadele tänu meie esivanemad arusaamisele pühadusest jõudnud. Meieni rõõmustavad meie silma ja meeli. Kas te olete ka mujal maailmas teiste rahvaste hiisi külastanud ja mingeid suuri erinevusi eesti oma viitega täheldanud? Külastanud olen ma teiste rahvaste pühapaiku väga vähe lugenud, palju vaadanud ka filme, meie pühapaigad on üsna samasugused, kui on looduslikud pühapaigad meie hõimurahvaste juures või maailma teiste põlisrahvaste juures Euroopas, Aasias, Ameerikas, Aafrikas, Austraalias, et loomulikult maastik, et loodus on erinev, kuid hiiemetsade taolisi pühi metsi leidub Aafrikas näiteks neid samamoodi on hoitud ja hoitakse puutumatuna või Indias, kus on loendatud 200000 hiiepaika, mis samuti on praegu siis usundi, ühiskonna ja majanduse kiirete muutuste tõttu hävimas ka. Et me ei tea, kui vana on üks või teine meie hiiepaikades selle kohta ei ole ju kirjalikke allikaid ka raha pärimus, keda sünnist räägib ainult muistendeid, näiteks, et hiiepuud on kõndinud kohale või hiiemägi on lennanud. Ei vaidlusta seda, aga ei räägita sellest, miks ja kuidas on valitud hiiepaik, et alles tänapäeval, kui meil on mitmete kihelkondade uuringu andmed olemas, me näeme, et hiiepaigad asuvad reeglina ajaloolise küla südame lähikonnas poole kilomeetri kilomeetri raadiuses. Ja see muidugi ei ütlesid midagi nende vanuse kohta. Aga just see, et sarnaseid pühapaiku leidub maailma paljudel põlisrahvastel kõneleb sellest üsna kindlasti. Esimesed inimesed, kes peale jääaega siia saabusid, tõid kaasa arusaamise sellest, et looduses teatud kohad on pühad või tuleb hoida pühade puutumatutena. Valisid välja need esimesed hülgekütid kalastajad kümmekond 1000 aastat tagasi. Kivid, järved, allikad. Ah, et mida nad ei häirinud, kus nad lasid loodusel omasoodu talitada. Võib-olla mõni neist on ka meile praegu tuntud hiiepaik taevaskoda Lõuna-Eestis või kuremäe hiiemägi Virumaal, et võib-olla on võib-olla mitte kõige vanemad arheoloogid põhilised andmed pärinevad Kunda hiiemäelt, kus on kaevatud siis kivigalmest välja vähemasti 2500 aasta vanused esemed. Kiied olid, on ja jäävad ja nad on selleks kohaks, kus inimene tunneb vast erilist sidet loodusega ja isegi kui ei ole tegemist teadliku maa usulisega, siis ta võiks ka mõnda hiiepaika kõndida ja tunda, et elu on elamist väärt ja kõik mured ja pinged natukeseks ajaks kaovad sinna kuskile maa mulla sisse. Just nimelt selleks neid paiku tuleks hoida, ega selleks, et hoida ühendust esivanematega. Kui ma käin ka oma koduhiies silmaallikal, siis ma ikka mõtlen, et mu vanaema, mu vaaremad vaarisad on käinud seal, vaadanud sellesse vete peeglisse ja mine tea, võib-olla meie pilgud kohtuvad seal. Selline oli saade maausuliste hiitest. Stuudios olid Ahto Kaasik, Haldi Normet-Saarna ja Maristombas. Nädala pärast uus saade. Kuulmiseni.