Margus Saare jutusaade Jutusaade. Tere hommikust, head kuulajad, mann, neljanda advendipühapäev ja see viib taas lähemale jõuludele ja, ja selle aasta viimases jutusaates on meie külaliseks 32 aastane naine. Ametilt riigiteenistuja, vabal tahtel aitaja Riina Vändra. Tere hommikust. Tere hommikust. Nende inimeste seas, kes korraldasid selle nädala teisipäeval saunapäeva Tallinna kodututele. Kas see tähendab nüüd detsembri lõpp on rahulikum või läheb kiiraeg edasi? Kiire aeg läheb edasi, me kavatseme neile veel ühe kontserdi korraldada Oleviste kirikus. Meie kampaania patroon Reet Linna ja hea uudis oli Karl Madis tahavad kodututele esinema tulla. Kuidas kodutud teada said, et saunapäev toimub või et toimub kontsert Oleviste kirikus? Nad ju lehti ei loe, raiuti kuule. Nende puhul on see info liikumine jah, väga imepärane ja ja peaks ütlema väga kiire, et mul õnnestus käia jagamas neile saunakutseid kodutute piketil Tallinna linnavolikogu ees. Ma ise küll selline vabadusvõitleja ei ole, ei taha inimesi ässitada kellelegi vastu, kusagil võid, temaga ma teadsin, kogunevad ja sinna mõned sauna kutsuti, aga ma läksin. Ja ka varjupaikadesse panime kutsed ülesse. Kui see päev kätte tuli arvestanud 100 inimesega, siis ma mõtlesin ka, et ei tea kunagi kokkurahvas, et meil on supi varutud ja kringlid ostetud ja aga näe tund aega ennem oli juba trobikond sauna taga ootamas ja tuli kokku üks 130 inimest. Sõidan siis puhtaks sõitnud pesu pesti kaelale. Ei, pesula kogusime kõik prügikottidesse, nii et selle ja mustad riided ka vahetasime välja, kellel ikka väga viletsad olid, nii et see viidi kõik prügimäele, Jõelähtme esse ja pesulat said puhta selga marati käest suppi tõid kaitsejõud neile. Seda oli väga armas vaadata, et inimesed tundsid rõõmu ja, ja mõni inimene pooltest aastaid sauna saanud ja mõni inimene polnud tõesti võib-olla aastaid pesnud ja vähemalt ühte persooni meil ei õnnestunudki sauna meelitada, tema tuli ainult supi peale kohale. Kartusliku saun on ilmselt küll jah, taliga väga viletsas tervislikus seisundis, nii et seal ikkagi sauna läks. Jalad ei kanna enam, nad joovad selliseid aineid, mis tegelikult sisikonna ära hävitab ja vereringetöötaja ja teise venna saime puhtaks pestud, ta oli pärast hea kena välja, sidusime jalad ka kinni, nende hermedes jalgade peal on. Aga jah, üks inimene eksis pesemata, aga mis teha oma valik? Kuidas sellist asja korraldada saab, seda saunapäeva tulevad inimesed kokku ja otsustavad, et teeme kodututele saunale. Kui suur see organisatsioon on, kes kodutuid organiseerib? Jah, organisatsioon iseenesest ei ole suur, see on MTÜ Oleviste hoolekanne, ta kuulub kiriku juurde. Et tegelikult käime kolm korda nädalas toitlustamas neid inimesi kauge tänava varjupaigas. Nad muidu linna poolt süüa ei saa, nad saavad ööseks tuppa, narval lähevad tänava peale siis prügikastist toitu otsima. Nii et üks kümmekond inimest käib siis kolm korda nädalas toitlustamas neid juba kolmandat aastat. Me teeme jõuluajal korjanduse heategevusliku ja sinna juurde kuuluvad siis inimesed, kes kirjutavad artikleid, kes kes siis suhtlevad ajakirjanikega, et vahendada neid probleeme. Avalikkust teavitada sellest küsimusest, et ei olegi projekti meeskond, võib-olla ongi 15 kuni 20 inimest ja just jõuluajal on see hoogustunud, siis inimesed saavad ka aru, et talve on tänavatel külm kohati kuni 20 kraadi ja, ja siis on ka rohkem aitajaid. No kus teie enda turvaline kodu on? Minul on õnnestunud oma turvaline kodu soetada Kesklinna raadio lähedusse, aga seda ma tegin ka muidugi mitte ainult endale mõeldes, vaid et kuna ma kasvatan üksinda poega kaheksa aastast marki siis juba varakult viis aastat tagasi maa kui oma elu hakkas kiiva kiskuma abielu siis. Ja tuli hakata mõtlema, kuidas toime tulla. Mõeldes, et poiss on rooli panna, tahtsin loomulikult ka heast eliitkoolide ta saada, siis leidsin siin Raua tänava Raua tänavale väikese armsa notari, mille ma siis pangalaenuga ära ostsin, nii et tegelikult pilk kodutule inimesele peale jääb. On see, et ma ise olin hetkel sellises olukorras, et kas ma lähen nüüd kuuse alla, mis minust nüüd saab. Aga ma võtsin pangalaenu omale kanda. Ja, ja täna ma pean ütlema, et noore inimesena edukas, ma võin öelda ka enda kohta mulle edukas inimene olen ma suutnud oma poega üksi kasvatada ja ja, ja sellepärast ma oskan näha ka neid probleeme, mis sellega kaasnevad. Et kui tõesti enne palgapäeva sa jõuad oma kohustused ära kanda ja leivaraha jääb vähe, siis, siis mul lihtsalt läheb süda haledaks nende peale, kellel üldse kodu ei ole. No oli november, te olete pärit Viljandist ja tulnud uhke elu peale Tallinnasse. Tagasi vanematekoju ei tahtnud siis minna, kui endal elu ära keeras. Vahepeal. Ei tulnud mõttessegi oma siis allaandja ei ole. Et ega mu elu muidugi niimodi ja nüüd ei keeranud, et ma oleks pidanud kusagil näljas või paljas olema, et pigem oli, just mul oli hästi palju tahet läbi murda ja isikliku elu probleemidest nagu puhtalt välja tulla, et selles mõttes ma olen õnnelik inimene ja, ja tõesti, ma tunnen kaasa nendele, kellel ei ole enam tahet ja kust seda võtta. See on küsimärki. Ma ei oska tänaseni sellele vastata, kust üks inimene, kes jääb elu hammasrataste vahele, peaks tahte võtma, kui ma kodutuga räägin ja küsin ta käest, et noh, mis edasi. No mis sa arvad, kas aasta pärast oled samas olukorras? Ta ütleb, kõik, laulavad ühte laulu, ma olen ise süüdi. No eks ma pean kokku õnnestub panna, eks ma pean mõtlema, tööd otsima ja aasta pärast ta räägib tegelikult enam-vähem samamoodi, ta ikka loodab millelegi ja aga ei ole seda tahet, mis selle mootori käima tõmbaks ja ja mina, noor inimene, minul seda oli ja sellepärast ma tahan aidata neid, kes ei saa hakkama. Kuigi ma tean, et see aitamine on ka selline, et võib-olla ma nagu alguses mõtlesin, et tuleb maailma parandama hakata, tuleb otsustajatele info viia, et keegi ei tea, kuidas plakatiga vahele. Kunagi ma ei ole selline tulihingeline protestija küll aga ma mõtlesin, et, et inimesed lihtsalt ei tea, mis toimub varjupaikades. Et viis aastat tagasi tegelikult oli see olukord päris masendav, oli, oli sotsiaalhoolekandesüsteem ja hanejalgadel olles probleemi olles tekkis pärast omandireformi vabariigis, et inimesi ei olnud enne meie keskel nii palju ja, ja kui nad tekkisid, siis ei osatud ka nendele nendega nagu ümber käia, viidi varjupaikadesse ja tõesti-tõesti, seal olid luukered, kes oma rooja sees tegelikult surid, 400 anus. Nii et, et see on nagu tõestisündinud olukord Eestimaal ja nüüd muidugi enam sellist koledust ei ole. Haiglad enam selliseid Surjeid haigeid vastu võtta ei taha. Varjupaika nad koha saavad, aga, aga ma, ma väidan, et iga inimene, kes läheb seda varjupaika külastama just siuksel hilisel õhtutunnil, kui tuleb neid sante sinna kokku, kes koperdab jalg jala ja kes tuleb seal 20 kraadise külma eest sooja otsima, et tal on kohta võib-olla ainult betoonpõrandakoridori peal külg külje kõrval istumiseks, et tegelikult me saame kõik sellest soki, kui me tegelikult teame, mis olukord valitseb. Riina Wendre, te olete õppinud õpetajaks, õpetaja ei kannatanud lastega tööd välja vä? Kannatasin küll ma olen, ma olen olnud praktikal ja asendanud õpetajat võib-olla neli kuud kõige rohkem kokku ja ja kui ma siis tegelikult ma olen seda tüüpides kõike väga põhjalikult ette võtame, 100 protsenti tahab asju ellu viia ja ja nii oligi lastega maa kohutavalt armastasin neid, ma tegin nendega kõiksugu trikke ja mis tähendab seda, et tegelikult ma tegin seda tööd võib-olla 24 tundi ja võtsin koju kaaslasest ka seal laste hulgas on tõrjutud inimesed ja, ja kelle kodud ei ole kõige paremad ja kes lõhnavad võib-olla sõnniku järgi. Tal ema peab kodus loomi ja kelle vanemad võib-olla alkohoolikud, et et ma tegin seda tööd täie rinnaga ja ma peaks ütlema, et ma valisin kergema leiva just sellepärast, et et lastega töötamine nõudis nagu rohkem energiat, täiskasvanutega tundus olema lihtsam ja nüüd ma siis 95 tall pedagoogikaülikooli lõpetasin ja mul oli valida, kas minna õpetajaks oli mitu kohta päris head töökohta, kuhu mind oodati. Ja samas olin ma juba viimasel kursusel andmesisestaja töötanud erastamisagentuuris ja ka sinna pakuti mulle töökohta infoosakonda ehk sealt ma alustasin oma suhtekorraldustööga. Siis ma valisin viimase, tundus mulle ahvatlevam, edukam, säravam, ja ma ei suutnud sellele kutsele järgi anda. No pressiesindaja töö või, või siis suhtekorraldustöö erastamisagentuuris ja hiljem Eesti energias ja vahepeal seal Erafirmaski ja viimane pool aastat olete töötanud nüüd rahandusministeeriumis? Ma ei ütleks, et nad väga armastatud ettevõtted oleksid. Ei ole küll jah, aga, aga. No kui tihti tuleb avalikkusele musta valgeks rääkida, ebameeldivaid asju paremast küljest näidata ja ja lõppude lõpuks siis nagu oma südametunnistusele küsida, et kas too ikka veel kallutatuse ja vingerdamised. Ma kui ma Eesti energiast töötasin ja monopoli eest seisin, siis mul oli harjumus öelda, et et ma ei ole kunagi pidanud valetama Eesti energia pärast ju tegelikult vastab see tõele. Vastupidi, ma pidin Ethernet kaitsma vihaste klientide, ehk kui näiteks elekter kusagil ära oli, siis tavaline kommentaar, et miks see tahvli poole ära võtsid. Eks ole. Aga tegelikult võib-olla oli just kodutu silla all lõket teinud, et ennast soojendada ja need inimesed lihtsalt teadmatusest muidugi on emotsionaalsed ja pigem seal oli vastupidi, musta maa valgeks ei rääkinud. Ma püüdsin selgitada, miks asjad on nii, nagu nad just toonust. Ja just nii ongi, et, et me klientidena tarbimisühiskonnas tahame üha mugavamalt ja mugavama tarbida, elada, aga, aga paraku seal taga on ikkagi suured süsteemid ja ja jumal tänatud, et ainult ühel päeval me kokku ei kuku, et me saame kõike seda veel nautida. Ütleme, mis puudutab rahandusministeeriumi siis sama siin. Et ega rahandusministeerium tundub olevat ju lipulaev ja rahakott ja, ja kes jagab, kõike, otsustab, aga teisalt on ju abivajajaid ja ma praegu ma oma sellises hobi korras võetud heategevuskampaanias näen, et et raha on lõputult vaja. Vaeseid on nii palju, et me ei jõua neid kunagi ära aidata. Aga kust see raha tuleb riigi rahakoti, et ega ei ole riigiisadel kusagil rahapuud õues tagaaias kasvamas, et lihtsalt võtame jagama, et et see on tõsine töö ja vaev ja otsustamine, et ütleme, tootlikud töö peal, inimesi täna väga palju ei olegi ja maksumaksjaid on siis meie rahvaarvuga võrreldes tegelikult ainult pool. Ja ja, ja, ja selles mõttes ei ole ka siin tarvis musta valgeks rääkida, vaid tuleb ikkagi sellest nagu, nagu hästi ütlesite siin, et mustast tuleb nagu must, tuleb arusaadavaks teha, et mis on meie olukord täna ja millised on võimalused, et meie soovid ja võimalused oleksid tasakaalus. Inimloomus tihti tegelikult tahab üle võimaluste. No tuleb siis vähemalt selgitada, et miks just nii sai jaotatud see raha sel aastal või, või, ja, ja miks mitte teisiti. Aasta tagasi tunnustasid Eesti ajakirjanikud teid tiitliga kui kõige pressisõbralikum pressiesindaja. Mis selles pressiesindaja töös võlub? Jah, see oli huvitav moment minu elus, kui ma tulin ära suhtekorraldus viimaste illen nõutanud, tulin kindla teadmisega, et ma jätan suhtekorraldamise selja taha ja, ja, ja tahtsin hakata õpetajaks. Et mõtlesin, et, et see on ikkagi minu amet olnud ja olin ka juba kokkuleppe saavutanud EBS-i juhtimiskoolituskeskusega siis kutsuti tööle mind Eesti energiasse preerima pressiesindaja koha peale ma läksin lihtsalt vaatama, sest see oli nagu olnud kunagi minu unistuste amet. Ja, ja lihtsalt läksin vaatama, aga vaat astusin sinna ruumidesse sisse ja käis selline imetabane küll niimoodi, et midagi kohe niimoodi meeldis, pani naeratama ja, ja ma jäin sinna. Et pressiesindajat. Ju siis on tegelikult minu minusse kootud sellised anded ja isikuomadused, mis just sobivad selleks tööks. Mulle oli ajakirjanike valik suur üllatus, muidugi ta oli väga meeldiv üllatus, aga ma olin teinud oma tööd südamest ja May. Meil on nüüd mitte kunagi tagasisidet anda, kui ma olin leidnud, et ajakirjanik on ebaõiglane. Ma alati kui oli probleemne olukord, ma seisin oma ettevõtte eest ja veendunud selline ei häbenenud ka üsna äärmuslikke situatsioone, mis vajasid selgitamist ja ja paistab, et selline selline kergelt ütelda, siis veendunud ja selline usku täis tegevus just pakkuski ajakirjanikele, et tegelikult ma arvan, et pressiesindaja ei ole infoliigutaja. Et ajakirjanik küsib ja siis tema otsib vastuse, vaid tegelikult tuleb oma ettevõtte organisatsioonis seista. Kui sa ei ole oma organisatsioonil lojaalne, et siis sind ei tegelikult see organisatsioon ei peakski vajama. Noh, mul ei ole tulnud seda kellelegi, õpetajad on, mul on see nagu endal sisemuses olemas ja ja kuna nagu õnnestus, ma sain kiita, eks ole, tunnustada seda teha tahtsin, inimene ikka tahab. Mis Eesti energias valesti oli, et rahandusministeeriumisse pidi üle kolima? Eesti energia ei olnudki midagi valesti, ma väga armastasin seda ettevõtet ja ma räägin, et ma olen suutnud abiks olla. Saite liiga targaks ja ja liiga rutiinseks. Natukene rutiinseks võib-olla läks oli, oli, olid tormid pidevalt ma rääkisin inimestele, kuidas kõik oksad langevad. Aga aga, aga tekkis selline olukord, et rahandusministeerium otsis tegelikult omale suhtekorraldajad juba pikemat aega ja ma nägin seda kuulutust lehes ka, aga ma arvasin, et mina ei haagi kuidagi raha teemaga kokku, et ma olin Eesti Energia fänn. Ettevõte toodab, toodab soojust ja valgust. Aga ma sain aru, et et see kaks pool aastat, et, et see on juba minu jaoks selles mõttes piisav, et ta oli väga-väga intensiivne periood, mis tähendab Mullega hüppelist arengut võib-olla. Ja ma tegelikult lõppkokkuvõttes tegin oma tööd natukene mängeldes, ehk et juba Ma oskasin käituda oma aega jagada ja mõtlesin, et oh, väga hea, et nüüd ma lõpuks ometi saan natuke oma teenitud loorberitel puhata, saan oma lapsega rohkem tegeleda, nüüd lähen ka reisima, hakkasin sättima selliseid mugavaid plaane, kui ma äkki sain jälle peas, sündis see mõte mulle, et sain aru, et vot nüüd on koht, kus tegelikult tuleb edasi liikuda. Et ei ole sellist olukorda, et sa naudid ja puhkad loorberitel, et ja nii edasi. Ja siis ma käisin rahandusministeeriumis vaatama seda olukorda. No vahe on suur selles mõttes, et riigiettevõte on riigiettevõte ja, ja kuigi Eesti energia kuulub sajaprotsendiliselt riigile ta on riigi äriühing siis seal oli juhtkond tegelikult väga palju mõelnud töökeskkonnale ja järjest tegelikult muudeti selliseks soliitlik tagasihoidlikuks, aga puhtaks euronõuetele vastavaks seda keskkonda ja, ja siis riigiasutus vastupidi, seal on väga palju nõukogude aegset veel näha. Et aga huvitav oli ka see, et kui ma sinna ruumi sisse astusin, käis ka uuesti selline kõll mis pani mind najatama ja ma sain aru, et seal on minu tööpõld. Et tuleb omale tüdruk selgeks teha, kõike ka siin hakkama saada. Kas inimese elu sisu on ikka üha rohkem väljakutseid vastu võtta ja rohkem tööd teha või kindla oleks rohkem vaba aega saada ja elada õel, mingit muud elu. No eks ma plaanin nüüd ka vaikselt ikka, et, et küll mul see aeg tuleb, kui ma ükskord jalad seina peale panen, puhkan. Et võib-olla siis, kui ma saan oma lapselapsi kasvatada, aga samal samal näed, et seal on tööhunnikut ja sind vajatakse oskades sa tead, mida anda ja teha, siis on minu arust õige ikkagi teha. Teine olukord on siis, kui sind ei vajata, kui, kui, kui sa ei oska midagi anda. Aga minu puhul on teisiti ja, ja, ja muidugi ületöötanud inimesi ja töönarkomaane, ma arvan, neid küll vaja ei ole, aga kui sa oled ikkagi oma pusle tükis selles puslemängus ja kui sa ikkagi lähed rääkima sellest, mida teha, siis on õige aeg tegutseda. Ja õige aeg, oma poeg tuleb puhkuseks. Ma olen selles täitsa veendunud, et, et kui siin ka rahandusminister kunagi kuu aega tagasi sattus meedia huviorbiiti lausega, et tuleb rohkem tööd teha, siis väga paljud inimesed said kurjaks, et mis see tähendab, eks ole, et me tegelikult tahame ikkagi rohkem ju sinnapoole liikuda. Euroopagi. Muu Euroopa on juba hädas selle tarbimisühiskonnaharjumustega. Nii et eestlane on tegelikult on ikkagi tänu talupoja mõistusele ja tänu töö tegemisele püsima jäänud ja ma arvan, et tegelikult kui me tasakaalus oleme ja ise oma oma aega juhime, siis me suudame üha enam ka leida aega puhkuseks, mis sest ta on tegelikult selline. Selline noh, mis nagu pakubki ka täisväärtuslikku puhkust, et, et inimene peab olema tasakaalus sellega, mis on talle antud nende isikuomadustega, nende võimaluste ja väljakutsetega. Ma arvan küll, et kui täna keegi pakuks mulle, et, et kas sa ei tahaks näiteks Rootsi kuningannaks hakata, siis ma ei vasta, see läheb, mul ei ole neid võimalusi, ma, ma hüppaksin üle oma varju. Aga, aga seda, mis nagu pakutakse ja mis tundub natukene jõukohane olema ja, ja ta nagu ka kerge pingutus siis see teeb inimese õnnelikuks. See, et sa lähed ikkagi õhtul magama, teades, et sa oled pingutanud. Ja ma olengi aru saanud, et just see pingutus millegi kallal pusid ja, ja ta ja siis võib-olla teised ei saagi aru, et sa oled nagu kohutav, aga hakkama saanud, aga sa ise mäletad, sa tegid hästi vat see annabki sulle sellise õige mehe tunde ja ma väidan, et selles ongi edu saladus, et inimene saab kogeda pidevalt sellist pingutamise tunnet, mis on nagu positiivne, aga kergelt väsitav. Ei ole elatud asjatult päev absoluutselt. Jutusaatekülaliseks on Riina Vändre pressiesindaja rahandusministeeriumis, kuid töövälisel ajal heategija me küsime, kus on kodutu kodu pärast laul. Kodus siin on kodu, siin on lugu. Kadusi linatuba. Jutusaatekülaliseks on täna Riina Vändra. Mis peab elus juhtuma, et üks valgekraest linnaproua hakkab kodututega tegelema. Ära pöörab. Ja võib-olla ma nagu päris ära ei pööranud, aga pilu pöörasin küll nagu probleemidele. Eks kaastundlik süda kogu aeg olnud ja võib-olla see on ka pärit kodust, mul oli väga hea isa, et ta ta juba lapsest saadik tõeline Eesti mees ja mulgijurakas ja ta kasvatas oma kahte tütart suure armastusega niimoodi, et ta ei suutnud kunagi meile vitsa anda. Ta isutab tütarlapsi lüüa küll, vihastas meie tempude peale ja ja see tekitas ikka võib-olla minu südames sellise austus ja lugupidamise, et ma ei saanud isale kunagi käki keerata. Et minust sai selles mõttes eeskujulik inimene ja ja, ja, ja miks mul, kuna nagu pilk rohkem kodutute peale läks, oli ka isa, kui ta pärast infarkti ei suutnud ennast enam ise aidata, nii jätab, psühholoogiliselt murdus. Ja samal ajal siis eks ole, tuli noorest vabariik, kõik hakkasid kuhugi tuttama, nõrgemad jäid tahapoole ja ja omandireformi käigus, siis, kui hakati inimestele kodusid tagastama kes kunagisi sõjal oli neilt ära võetud, siis ka meie kodumaja Viljandisse tagastati. Nii et isa, kes siis oli eluaeg emale vastu sõdinud, et me ei lähe kuhugi mugavustega korterisse. See on tema kodus, on eestiaegne maja ja tema tahab siin puid lõhkuda. Pidid lõpuks tunnistama, et ta oli perekonnapeana jah, aja valesti käitunud ja ja, ja siis, hoopis mujal tuli peremees, keda tema hakkas teenindama kojamehena. Ja eks see nagu tema uhkust väga kõvasti riivas. Nii et lõpuks, kui ka tuli meie suur avar korter käest ära anda, sest et suurem pind maksis omanikule rohkem ja nad suruti emaga väiksesse, Kahetoalise publikusse samas majas siis isa isal oli juba tekkinud maovähk ja see väga kiiresti arenes kiire lõpuni. Et see oli vaieldamatult raske aeg elus, et, et ta oli võib-olla olnud minu identiteet, et alati selline kõige targem, kõige parem, kõige ilusam ja ja võib-olla sellepärast ma hakkasin rohkem nägema neid inimesi, kes hakkavad ka ütleme, mitte päris tänavale koduta jääma, aga lihtsalt hammasrataste vahele jääma inimestena. Et ma usun, et kas see on ebaõiglane, et see korter käest ära läks? Ma arvan, et ma ei oska sellele sellistele küsimustele vastuseid anda, et võib ju küll süüdistada riiki ja valitsust, seda teiste kolmandat, aga mul on endal ei olnud olukord, kus ma olen oma lapsega alustanud nullist ja, ja, ja ise lahendused välja otsinud ja mul on samamoodi raske olnud, et täna täna ma võin nimetada, et, et mul läheb hästi, et naisterahva kohta ma teenin väga hästi. Minust peetakse lugu, ma võin öelda, et mul on edukas inimene aga, aga see on ikkagi inimese enda kätes ja kui sul seda mootorit ei ole, mis sind käima lükkab, siis parata tegelikult ei ole ka kedagi süüdistada, nii et ma, ma ei ütleksin, ebaõiglane oli, et isa oli oma valikuid ja ikkagi ise teinud ja pikas perspektiivis ta ei olnud ette näinud, et aga muidugi need momendid, kui ta peab loobuma ja minema ja nad tunduvad küll lähedastele ka väga ebavaikselt, eriti kui see lõpeb, veel surmaga. Ennast lohutada, lastuvad? Ei, ta oli ka väga turris ja väga tige ja ma enne enne kui seda maovähki talvel ei olnud, siis oligi probleem, nimelt et meie lasteaia tundsime muidugi kohustust teda vaatamas käia ja me istusime nagu nuiad ümber laua ja rääkida suurt ei osanud ja ja mina tundsin samamoodi, et ma seda aidata ei oska, kuigi kaugel olles tahtsin ikka minna koju ja aga sõna sõna ei tulnud eriti suust ja ja alles siis, kui see haigus progresseerub, Virumaa hakkas ja saime, hakkasime aru saama, mida me oleme kaotamas, ta ise ka, kusjuures siis ta muutus küll ja, ja ta tegi nagu heaks kõik, mis ta veel suutis. Ta sai aru, et minek on ees ja inimene siis tõesti korrigeerib kõikuma suhted lähedastega tegi remondi, et temal oleks heanud elada ja, ja tõesti, et seda on nagu see kogemus jääb mulle eluks ajaks, et mis siis juhtuma hakkab, kui inimene teab, et ta on elada jäänud väga vähe, et et nad räägivad väga palju need momendid, et tõesti tahavad võtta, panna, maha jätta, sa ju ei tea, kuhu sa lähed ja ja öeldakse isegi lausa niimoodi, et sellistes olukordades, kus on see surm silme, eeskätt on sõja, sõja kaevikutes või või siis ütleme tõesti situatsioonis, kus, kus elu hakkab lõppema, siis inimesed sageli pöörduvad kuhugi mujale abi otsimiseks ja, ja siis ei olegi uskmatuid. Siis tuleb ka võib-olla mängu jumal nende elus, et ka minu isa proovis käia veel tervendust saada, aga, aga oli veel hilja ja ja võib-olla pärast ma ka oskan näha neid inimesi, kes satuvad kas siis vallandamise tõttu ja, ja, ja noh, mis iganes olukordadel hammasrataste vahele ja tüüpiline on ikkagi keskealine mees, kes sinna satub ja ja kui ma seal varjupaigas käin, näen, et, et on 72 aastane Raimond ja 68 aastane Johannes ja nad hommikul kell kaheksa lähevad siis varjupaigast välja, jääb terve päevunud kusagil väljas külma käes ja kui ma mõtlen, et nad on oma elu rajanud tegelikult siin vabariigis, nii nagu nad on osanud, võib-olla nad pole täitnud kõiki kohustusi, ma ei tea seda. Aga täna nad, vanad mehed ja nad peavad meie kliimas hakkama saama siis välitingimustes, kus suvel võib-olla tõesti kannatab väljas elada, aga talvel kindlasti mitte ja, ja siis tundub see mulle küll ebaõiglane maailma hakata parandama. Aga sellest on muidugi vähe abi, et kui inimesel on juba kusagil krõks käinud, siis siis päästab tegelikult perekond. Kui perekond ei oska aidata, mulle tundub, et perekond vajab juba ise siis nõustamist ja abi siis on variante väga vähe järele. No teisel jõulupühal jõustub see seadus, et siis üüri piirmäärad põhimõtteliselt kaovad suurest linnast Tallinnast. See toob kodutuid juurde teie arvates. Ma arvan, et see on nii ja naa, et ehk, et neid murdunud inimesi tuleb kindlasti juurde. Kui ma saunas just teisipäeval olles rääkisin kudututega, siis nad ise küll ütlesid, et noh, mis nüüd siis saab, et nüüd tuleb ju kamp inimesi kohe meile meie hulka juurde siis ma ise niimoodi. Ma ei arva, et, et need inimesed, kes kuigi ma arvan, et neid progressiivseid inimesi on ikkagi vähem ja neid, kes murduvaid on rohkem. Et kes ikkagi juba teavad, et nad Üürbi ürid lahti lastakse, need on juba lahendusi otsinud, et ma ise ka, kui ikkagi probleem on. Ma asun kohe lahendama seda ja võimalusi otsima, et mul on suur rõõm, et vähemalt Viljandi linnas, kus minu ema elab praegu siis sellest tagastatud majas on, on talle küll Lootust antud saada nagu korralike sotsiaalkorter, et et ka omavalitsused hakkavad ise inimestele lahendusi pakkuma, et nii nutune see olukord kindlasti ei ole. Eriti kui inimene ise läheb ja küsib, et ega siis ei saa vastutust kellegi teise kraesse lükata, ikka inimene ise peab ennast aitama. Aga kui ikkagi juba juhtumas on ja inimene jääb hammasrataste vahele, siis ma arvan, et tegelikult jutt on on teiste kohus neid inimesi aidata ja ja kui ikkagi oma perekond enam toime ei tule, sest tihti, eks ole, mis inimene teeb, võtab ju meelemürgid kasutusele, esimene asi, et oma muret leevendada. Et siis on juba siis on tegelikult juba professionaalne, oleks abi vaja ja seda professionaalset abi, ma arvan, on meie riigis täna veel liiga vähe. Kui palju on Tallinnas kodutuid ja kes on nagu? Missugune see inimene on, kes seal Voosele tüüpilise kodutu mõiste alla üldse mahub? Kas neil tõepoolest pole kodu? Jah, tõepoolest, meil ei ole kodu, et, et kui hakkas ka see eluasemeturg korrastuma ja, ja need, kes olid suured üürivõlglased nad jäidki tänavale tõstetegi välja ja, ja, ja poliitikauuringute keskuse Praxise andmetel on meil täna on keskeltläbi 2000 kodutut tänavatel, kusjuures Tallinnas ja, ja mõningatel andmetel on need ka rohkem kuni 3000. Me ei tea, sest et ega meil puudub ka selline ühtne andmebaas kes tulevad varjupaikades ennast üles andma ja abi otsima. Ega, ega kõik ei tule ka, sest et varjupaigas nõutakse omakorda alkoholi kasutada ei tohi, korralikult peab käituma, aga enamik nendest inimestest siiski on alkohoolikud ja, ja selliste vabavabamate elukommetega ja ja osad on nendest ka tõesti juba võib-olla vaimses plaanis ei suuda enda eest seista, on palju, kes on ka mälu kaotanud, on palju, kes on dokumendid varastatud, et et me ei teagi neid inimesi, sest et noh, nii nagu ma mäletan, Eesti energias oli, küsiti minu käest, et kui palju on täna meil elektrita inimesi, siis me tegelikult Eesti energias teadsime, kellel on elekter, sest need olid meie kliendid meie andmebaasist, siis ega kõik inimesed ei ole ennast üles andnud ju. Ja ma siin Kadriorus Kumann õhtuti jalutanud olen kohanud, seal nad ütlevadki, et elan siin vanas frakis ja ja, ja mingid särg aseri pähklid, kes mu dokumendid ära võtsid, vaata mul õnneks siin ikka veel ööbida. Ja ma näen, et inimene tegelikult omab vaimset abi aga ei oska ilmselt ka kuskile pöörduda ja kui ma talle kiirabi kutsusin, siis tegelikult ma sain hoopis kiirabilist parandada, et, et mida ma nagu tüütan, et neil, neil pole ka seda inimest kuskile viia. Et see olukord on natuke troostitu küll, jah. Keskeltläbi 203 kohta minu teada nüüd lähipäevil avati justkui Akadeemia teel üks uus varjupaik 50 kohaga, aga muidugi see ei anna jälle noh, ja mõne eluda tõstab kedagi, ta säästab, aga, aga see ei ole lahendus, et kui ma mõtlen selle peale, et kuidas tegelikult linnas on see probleem ikkagi juba vähemalt viis aastat olnud, et varjupaik on vähe, varjupaikasid on vähe inimesi rohkem tänavatel. Et, et me tegelikult kas me nagu üle ei pinguta, kui me, kui me otsime keerukamaid lahendusi, ehk me otsime siis tänapäeva nõuetele vastavaid lahendusi, kus on kõik tervishoiutuletööde, kõik tingimused tagatud, tegelikult inimesed vajavad ainult peavarju. Et kas ei ole võimalik siis nagu lihtsamate lahendustega hakkama saada. Ka sellest olen ma käinud linnavalitsuses rääkimas ja ja tegelikult mul on hea meel, et Tallinna linnavalitsus on nagu oma pilgu tegelikult või vähemalt nende nende õnnetute peale ka. Kuigi lahendused tulevad alati hiljem, aga seda tahet ja soovi aidata mõne linnaisade silmis ja, ja mul on hea meel, et ka Tallinna linnaelanikud tahavad aidata ja, ja kui ma nüüd seal seda saunapäeva valdasingi, siis tuli viimasel hetkel meelde, et unustasime käterätikud ära, millega nad endast kujutavad. Ja, ja siis ma saatsin üle maja laiali meili, et olge head inimesed. Ola käterätt saatis sõbranna äripäevas laiali, selle saadeti Hansapanka laiali ja see kiri hakkas levima üle linna. Käterätte nii palju, et me saame ka teise saunapäeva nendesamade käterättidega ära korraldada, et inimesed tegelikult on võõrale murele hästi vastuvõtlikud ja tegelikult tahavad aidata. Ja ma ei arva, et see on ainult jõuluajal, olen ma ise hoogustume, need aktiivsemad, kes hakkavad kampaaniaid korraldama, aga üldjuhul eesti inimene ikkagi on sooja südamega ja tunneb kaasa sellele, kes ei ole nii tugev. Pärinevad kas need varjupaigad tegelikult siis aitavad või sealt visatakse kell kaheksa hommikul inimesed välja ja lubatakse alles õhtuks tagasi. Kas, kas seal varjupaigas need kodutud on omavahel sõbrad või käib seal samasugune võitlus nagu tänaval käib? Ma arvan, et käib samasugune võitlus, kuigi võib-olla märgatavalt organiseeritud vormis ja soliidsema vormis, aga kindlasti seal on tugevamad pääsevad esile ja, ja, ja, ja nõrgukesed mõttes istuvad seal koridoris, kui ruumi enam ei ole ja saavad hakkama. Et. Et tegelikult inimest aitab ikkagi rehabilitatsioonisüsteem, ma arvan, see on sama, nagu on vanglatega. Et me saadame inimesed kusagile kasvatusasutusse ja sealt nad tulevad hullemate kogenumate veelgi välja. Varjupaikade puhul on see, et lihtsalt elujõulisem tugevama tervisega inimene ellu, et see nõrgema tervisega inimene lihtsalt hääbub. Et erinevatel andmetel ant, mõnel võtab see üks, vaata mõnel kolm, teisel veel pikemalt mõtlen inimest, kes elab prügimäel juba 10 aastat ja ei tahagi sealt ära tulla. Lihtsalt nii tugev tervis on, ka tarvitavad selliseid surrogaataineid, mis tegelikult tuttavad tervise läbi, aga inimene on huvitav, huvitav masinat, kuidas kellelegi on antud ja kui kaua keegi vastu peab. Miks see varjupaik on? Meie niinimetatud normaalsete silma alt ära varjupaik. On küll jah, ja, ja siin ma pean küll ütlema, et kui me oleme otsinud oma Oleviste MTÜ-ga võimalust kiriku lähedale seda varjupaika saada, siis kirik Oleviste kirik paikneb tegelikult vanalinnas ja Balti jaamas neid väga palju tungleb ja meile pühapäeviti kirikusse tuleb ehk et siis miks me seda tööd seal teeme meisse, klientuur tuleb kirikusse lihtsalt ja tavaline linnakodanik ju saab sellest häiritud, kui tuleb selline ütleme, otse välja haisev jaa, jaa, rämetsev inimene, tema ei taha temaga kõrvutada, pingis istuda? Ei, ma tunnistan, ma isegi ei suuda. Kuule, mul on sõidavad Otto Ma ei pea tundma trammis ja trollibussis seda, seda vägevat lõhnabukett. Ega see vaieldamatult ju häirib, et neil ei jäänud midagi üle. Me hakkasime nende inimestega tegelema, kes tulid sooja otsima ja toitu otsima ja, ja, ja teised kasutama. Siis me hakkasime ruu, mõtlesime ka, ega üldjuhul me ei taha enda kõrval näha neid, neid arvame, kaasnevad suured probleemid, aga ma tahan siin küll vahe tõmmata, et tegelikult koduta inimene täna veel ei ole kurjategija, rööveliga pätt. Ta tahab, on ikkagi lihtsameelne olnud, ta on olnud. Noh, ütleme ma ei taha öelda, et meie, kes me hakkama saama oleme nahaalselt, aga ta on pigem olnud selline liiga hea inimene. Kergelt, just täpselt Ta on lasknud humal korteri välja petta. No ma tean väga palju juhtumeid, kus on olnud ana paaritki, keda on libamaakler niimoodi, et ta annab käsiraha kätte allkirja lepingule juba ära ja siis pärast lihtsalt tõstetakse nad väljas läinud õnge. Ja, ja ta on tihti lihtsalt nagu natukene heatahtlikum inimene, kes nende hammasrataste vahele, et, et narkomaanid ja kurjategijad on siiski natuke teine kontingent. Kas sa oled kujututega suhtlemisel hirmuga tundnud? Ei, ma mäletan, ma tundsin hirmu siis, kui ma läksin esimest korda vaatama varjupaika, kuidas minu kogudusekaaslane Milvi, kes siis hakkas käima aastaid tagasi, kui ta otsis ühte kindlat inimest taga ja leidiski sealt varjupaigast, siis surevad inimesed oma asemete peal vaja koristada, rookida ja kes tahtsid juua? Ta hakkas seal käima ja ja kui ma kuulasin seda Milvi tegevust, ma mõtlesin oma elu sees, ei suuda, ma läksin vaatama. Ja kui ma seal ukse taga seisin ja, ja inimesi just laste sissetele, selline summ, kodutuid räpaseid inimesi mu ümber tundus hetkeks, et nad matavad mu enda alla. Aga ei, nad on tegelikult hästi sõnakuulelikud ja leplikud inimesed. Noh, ma mõtlesin ka saunas, kui nad olid tund aega ennem juba seal ukse taga ja ma olin esimene, kes sinna läksime, mida ma teen ja kuidas ma hakkama saan, siis ei olnud probleemi, Nad kuuletuvad väga-väga ilusasti ja, ja, ja lihtsalt ootavad võib-olla lahket sõna ja abi, et need lastakse. Kullapõhimõte on selles, et lihtsalt tahaksid kuskil olla. Mis seisus psüühilises ja füüsilises seisus kodutu on, kas kodutule tuleb anda kala nii-öelda või võid talle veel anda õnge ja ta saab hakkama? Sõltub nüüd sellest kosutust, et kui minu arust, kui inimene satub sinna olukorda või ta kaotab töö või hakkab juba see üürivõlg tekkima, et siis on nagu viimane moment talle käsi alla panna ja anda talle see, see õng, et ta ise õngitseks anda talle siis uus töökoht või kuidagi need tööturu meetmed, oleme nii paindlikud, et ta kohe saab abi otsima minna ja meie ametnikud on ka välja koolitatud, et nad ei hakka seda inimeste alandama ja mõnitama ja veel rohkem loogiliste suluseisu suruma. Et sellisel juhul tuleb kindlasti hõng anda. Aga kui me näeme juba tänava peal neid inimesi, kes prügikastist toitu otsivad, siis ma arvan, et tal on elementaarvajadused rahuldamata. Et kui ta ju haiseb, siis haiseb ju sellepärast, et tal pole kusagil pesta ennast ja ta näljas, ta otsib prügikastist toitu, et tal on ju elementaar tarvis kõigepealt rahuldada ja siis alles hakata otsima, kas ta on ka võimeline tööd tegema, sest et nad oleme kiriku juurde palganud neid tööle ja eks ikka mõne aja peab vastu, siis ta kaob jälle kuskile ja et, et tegemist on ikkagi väga suurt riskigruppi kuuluvate inimestega, kes vajaksid tegelikult igapäevast aitamist, järelevaatamist, et kurb on, et, et meil ei ole tänapäeval veel rehabilitatsioonisüsteem välja arenenud, aga aga mis on nagu veel kurvem, et ma ei taha küll inimesi hirmutada ja siukest kurja pilti maalida, aga inimesi langeb sinna üha enam ja ja, ja mis me, mis me räägime, ta hakkab teise, teist poolt ja meie oma ühiskonda maja hävitama, et ehk et nendel inimestel on lapsed, nad on kas lastekodudesse sattunud või, või kasvavad kasid tänavate, seal, Kopli liinidele, nende keskkond juba tingib tegelikult ju sugugi mitte sellist korralikku elustiili, vaid pigem ikkagi vargust ja kurja tegemist ja võtmist sealt, kust võtta annab, et me ise ja meie lapsed satuvad ühel päeval löögi alla, kui sinna suuremat tähelepanu ei suunata. Nojah, see on huvitav küsimus, et ma ikka, kui ma, kui ma läksin sinna varjupaika vaatama, siis kuidas Milvi seal töötab ja suutsin ka ise käed külge panna maa siis kõigepealt ikkagi suhtekorralduse poole pealt, et hakkasin oma sõprade ajakirjanikega rääkima viimati, et miks te ei teadvusta ühiskonnale, et rääkige rohkem nendest inimestest probleemidest, et mulle tundus, et ma tahtsin alguses väga maailma parandada ja paremaks muuta. Ja nüüd on kolmas aasta, kui ma paaniate ja ma olen nüüd sellel aastal avastanud, et, et et mitte mina ei ole nüüd see ema Theresa, kes maailma muudab oma headusega paremaks, aga mind ennast on see tegevus muutnud paremaks inimeseks. Ma võib-olla ei osanud hakata oma elu korraldama niimoodi, et et isemite hammasrataste vahele jääda, et hoolitseda selles, et mu poeg sinna ei satuks ja, ja, ja ka oma lähedasi ma olen hakanud väga väärtustama oma ema ja, ja õe perekonda Viljandis, et eelkõige eelkõige ju maailma muutmine hakkab ju iseenda muutmisest, et enne ei muutu midagi paremaks, kui me ise ei muutu, et ma nagu mõnuga väidangi, et vaeseid on alati meie ümber ja neid saab olema. Ja võib-olla see ongi tõesti meiesugustele, kes saavad hakkama, et meie ei jookseks seest ära, kaugele ma mõtlengi, et kui me jookseme ära, et noh, mida me seal siis tegema hakkab üksinda, et, et tegelikult on inimkond ikkagi ju päris kohe niimoodi vaatama laias plaanis, et et me oleme määratud ikkagi üksteise kõrval elama, mis tähendab, et peame karjaska liikuma ja kui keegi nõrgem, siis ta tuleb järgi aidata, mitte eest ära kihutada, sest et ega seal ees ka midagi ilusat ei ole. No te olete kunagi öelnud ühes intervjuus, et et see, miks te seda teete, on selleks, et see aitab maha lihvida ülbust ja egoismi. No kust kohast? Seal tuleb, ma arvan, ikkagi iga inimene on küllaltki isekas ja mina ka, et, et ma ju tegelikult tahan, tahan täna tänapäeval ise ka tahan ju, mis ma rääkisin, puhkama minna ja reisida ja tarbida ja ilusamaid asju ja nüüd ma vaatan, et üle 30 siin mul on hakanud mõistus pähe tulema, et et ma olen hakanud proovima säästa, mitte kulutada, ainult et ma näen, et minu elu on mu enda kätes, aga vanema noore naisena kena inimesena ma ikka ka ei suutnud poeakendest mööda minna ja ja tegelikult kulutasin võib-olla kogu oma sissetuleku asjadele. Et, et nii see päris olla ei tohiks, et inimene peab elama perspektiivitundega, et et kui mina ütlen, et ma tahan näiteks seda autot, siis seesama see BMW näiteks räägi mulle olla hea, et et tegelikult peab inimene leppima sellega, mis on nagu tema võimalused. Et, et ja, ja mis nagu soovid ja võimalused olgu tasakaalus. Et, et ma arvan, et ma olin ülbe ja maalinegoistlikum, kui ma täna olen, et täna ma olen rohkem suunatud võib-olla teiste inimeste aitamisele ja ma arvan ka minu amet, suhtekorraldaja, amet või kommunikatsiooniinimese amet, on tegelikult aitamine ja vahendamine. Et kui inimene, ma lihtsalt sain nipi kätte. Et kui ma pööran pilgu oma tahtmistelt soovidelt abivajajatele või sinna, kus saab midagi ära teha, siis need asjad saavad iseeneslikud korda. Aga kui ma nagu soovin, tahan ise ja sõidan nagu tank, siis inimesed on minu ümber õnnetud ja midagi head ka ühiskond sellest ei võida, pigem palju traagikat. Võiks hea palgaga riigiteenistuja hakkab tegelema vaeste ja peavarjuta ja haigete inimestega. Kas selleks abistamiseks ja tööks nendega on vaja tolerantsi. Või peab maailmavaade olema rohkem must-valge? See on halb ja see on hea. See on selles mõttes, seda mõlemat peab olema, et ehk peab olema väga paindlik, et mustvalge, sellepärast, et et inimestele, kes tahavad appi tulla ja nendele konkreetsed piirid sättida, et need asjad on mustvalged, et kui ma ütlen, et olge hea, et aidake, eks ole, siis inimesed sageli tahavad tuua näiteks vanakraami ära ja ma väga kannatlikute paanlikud seletan neile kodutu ei vaja seelikutega kontsakinga tänaval kõndimiseks, et ta tõesti vajab sellist meie kliimas vastupidavat soojaeset. Et, et seal nagu nagu karm olla, ma mäletan, esimesel aastal ma võtsin kõik vastu, mis mulle anti ja siis tegelikult me kirikus tegelesime tunde sellega, et, et viie prügi prügimäele sorteerida välja siis abi abivajajatele. Ka, aga miks tuleb tolerantne olla samal ajal, kui olla mustvalge, on see, et, et inimesi saab ikkagi veenda ainult sellise selgitamisega, mis on täis sellist armastust ja mõistmist ka nende inimeste suhtes, kes tahavad oma abi anda. Et, et ma arvan, et, et ka see on hea, kui inimene tahab oma asja juba ära anda, see oli esimene samm selles suunas, et ta tunneb midagi oma südames, et ta peab tegema, et kannatlikkust ja paindlikkust on tohutult palju vaja, aga samal ajal peab olema ka karm ja õiglane, otsekohene, et nii on. Üks üks tavaline linnakodanik kes kohtub prügikolliga prügikasti juures iga päev või ülepäev. Kuidas üks tavaline inimene peaks siis seda prügikolli aitama. Kas on see, et paneme oma toidujäätmed eraldi, kas ei tundu nagu kuidagi? Nagu imelik ikkagi ka või? Serveerime oma jäätmed, teisel inimesel? Ta tundub muidugi imelik, aga kui me teame täna toiduseadus ei luba restoranidele tegelikult oma toiteranda. Teatud tundide arv on ainult, kui nad võiksid ära anda ja, ja ütleme, supermarketit ei tohi ka oma Pespifoor kaupa vaidlevad see prügikasti viskama, et, et nad siis saad ise seda välja kordeksid. Noh, ma arvan, et oleme sellises seisus, kus me peame natukene sugustele reeglitele ja, ja nõudmistele ja normidele silma kinni pigistama ja natuke inimlikult mõtlema, et ma ise olen mõelnud, vaadates ka ametniku tööst kõiki neid regulatsioone, norme, mida peab täitma, et sealt, kus lõpeb mõistus, algab kord tihtipeale nii, et inimesi nagu õigete normidega pigem juba ahistatakse. Et tuleb olla loominguline, et võib-olla tõesti on nagu oma toidujäätmete korraliku ära mina küll tenni, et kuhu läheb toit üle, siis ma panen ta kas mingisugusesse või karpi või mis karpa parasjagu on ja panen ta kohe päris prügikasti kaane peale, sest ma tean, et see läheb sealt paari minuti jooksul, sest need inimesed on kusagil nähtamatutena olemas siinsamas kesklinnas. Aga ma ei taha muidugi soodustada siukest lagedust, et kõik võiksid nii teha ja siis prügikastid saavad sihukest laadaplatsiks. Et mida vahel jõule teinud, ma olen pannud šokolaadikommikesi prügikastiga, on Est, ma tahan magusat ka, nad on lihtsalt minu endale. Jah, et see on nihukesed, kui minul oma loomingut võib-olla pigem inimesi aitab neid trügi, kollasid võib-olla lahke pilk või küsida midagi ta käest, et neid endid ei maksa karta. Kuulab teinekord sellist elutõde lihtsat ja armsat, et et kõige parem on minna ja osta talle toidupakk kätte. Novembri kahjuks saateaeg hakkab lõppema. Kas iseendaga olete hakkama saanud? Olen kyll. Eks mul on ka raskeid päevi, kus ma tulejaid on üle pingutanud, aga, aga mul õnnelik inimene ja ma ja mul on see tahe ja motivatsioon ja ma tahan, et kõigil eestlastel oleks see olemas, nad leiaksid, lendas jõuludel tulevad. Perekesksed. Ma lähen Viljandisse oma õe pere juurde. Lastele tuleb jõuluvana ja, ja ma väga ootan juba seda. Kõik on nii, nagu peab. Ma arvan küll. Aitäh Irina Vändre, Oleviste hoolekanne korraldab 28. detsembril veel kodututele kontserdi. Sinna kutsutud tegelikult kõik linlased, mitte ainult koduta linlased. Absoluutselt hea on juba mitu aastat olnud, et me oleme isegi üles kutsunud, et 28, kui me, see kontsert tonnetliku linlastele on südames tuua ja küpsetada või teha võileibu, siis teretulnud, sest et seda toitu see läheb nagu hundi kurku inimestel on kõht tühi ja saaks ka kaasa pakkuda. Ja kui ma nüüd tohib, ma nimetaks ka tegelikult ära meie annetustelefonid. Ja kui soovite annetada 25 krooni, helistage telefonile 807 seitse üks kaks. Kui soovite annetada 100 krooni, siis telefonil 907 seitse üks külm ja, ja selle raha eest siis me sealt saame, ostame kodututele jalga, saapad oleme seda küll pidevalt teinud, aga jalavari on meie kliimas üks olulisemaid. Aitäh, Riina Vändra ja sellesse saatesse tulemast, aitäh, et selline olete kauneid jõule ja kauneid jõule ka kõikidele kuulajatele.