Uus aastatuhat 945 saabus lennuväepoiss Vaino Kallasele Kuramaal kus ta kandis saksa vormi, nagu ka lätlased viimastes vastupanulahingutes. Eesti taasiseseisvumise ärevate sündmuste aegu 1991 kuulus Vaino Kallas salategutsenud sidemete gruppi kel õnnestus segada ja summutada balti sõjaväeringkonna staabi korraldusi vene väeosadele. Eestis. Nüüd üheksandale maile mõeldes ei tarvis seda küll sellepärast kellegi ees vabandada, nagu puudub vajadus vabandada, miks ta sõja lõpukuudel kurama flaki patareis tõrjus punapommitajaid ründamast Läti linnu. Mida mõtlesid seal noored eesti poisid oma elust ja tulevikust, kui sõda sai läbi. Vaino Kallas. Noh, me olime ju noored poisid, meid tegelikult oli ainult aastal 17 ja elukogemusi oli meil tol ajal tõesti vähe, veel vähem poliitilisi elukogemusi ja kokkupuuteid kogu nende süsteem tiimidega. Ja oma naiivsuses olles veel peale ütleme sõja lõppu, kui kurama kott kapituleerus ja kui meid oli koondatud võimude laagrisse siis ajendatud ka sellest, et seal laagris toimusid mitmed miitingut, kus siis kõrged Nõukogude ohvitserid pidasid meile sütitavaid kõnesid, et nüüd on sõda läbi. Nüüd lähete kõik koju oma üles, ehitavatel tööle, ehitate oma kodumaa uuesti ülesse kõik. Ja see muidugi, kuidas öelda leevendas seda, neid kartusi, mis meil võib-olla olidki muidugi mõningad. Ja me olime täiesti veendunud mitte just veendunud, aga siiski arvamusel, et tõepoolest see nii saab olema, sõda on lõppenud ja lähme koju ja läheme koju, saame dokumendid kätte ja jätkame elu sealt, kus see enne seda, kui me endale vormi selga saime, kus me seda alustasime. Kuid paraku see läks kõik teisiti, ma tuleksin tagasi veelkordsele vaimude laagri juure seda nõndanimetatud kodumareeturite laagri juurde, mis oli eraldatud sakslaste laagrist ja kus algasid meie ülekuulamised ja kuhu kuulusid siis eestlased, lätlased, Jaskahu kuulusid enamuses muidugi saksa poole langenud nõukogude sõjavangid siis järgmine kontingent, mis oli võrdlemisi suus, ma arvan, et seda võis umbes paari pataljoni osa olla, oli Läti 19. diviisi mehi. Ja siis Vlassov ja muidugi väga väike kontingent siis meid, Eesti lennuväe puisse. Meie ülekuulamist, nagu nüüd hiljem selgus, kui ma sain oma isiklikud dokumendid ülekuulamismaterjalid arhiivist kätte teostas tegelikult siis Nõukogude Liidu armee vastuluure Smerts, mitte NKVD meikule Gešmertsi poolt kahel kahel korral üle ja nagu selgub, meid ei peetud mitte sõjavangideks, vaid räpatreerunuteks, kes räpatreerusid siis Saksa armeest Nõukogude Liitu. Nii huvitav, kui see ka ei ole. Nojah, ja siis selle nende dokumentide järel selgus, et peale Need ülekuulamisi meid lihtsalt anti NKVD-le üle täiendavaks uurimiseks. Ja see täiendav uurimine toimuski Siberis, kuhu sõitu siis me võib-olla nüüd natukene vaatame ka kui me jõudsime Jelgava laagrisse, mis asus kusagil suhkruvabriku lähedal ja see oli juba täielik NKVD laager, NKVD mehed piirasid meie sinna saabudes meid relvastatud nii kuulipilduja koertega ümber ja siis, kui me juba sisenesime laagrisse läbi kadalipu, kus meid läbi otsiti ja kõik, mis võimalik ära võeti, siis me olime juba tegelikkus või täielikult Kenkoveedee laagris, mis nüüd tunduvalt erines sellest laagris, mis oli see nõukogude armeelaager, mis oli Vainodest? See oli Kahekordse traataiaga ümbritsetud laager, mille vahel oli rehitsetud liivariba valvetornidega, kus üleval olid mitteautomaatide vaid püssidega valves olnud sõdurid vaid kuulipildujatega ja ümber laagri jalutasid siis automaatidega automaatidega valve soldatid. Siis olime ikkagi niivõrd ohtlikud nõukogude võimule, mega ilma relvadeta meid nii tugevasti pidi valvatama. Ehk siis arvatavasti hakkas teile selguma, et tulevik võib kujuneda erinevaks teie varasematest lootustest ja jusse. Seal see tõesti see kujunes, juba siis oli meil kahtlused juba, et kindlasti seal neid ei lähe, mingisugust dokumentide jagamist ei toimu. Ainult meie teadnud seda, et milline treis või kuhu meid viiakse või kas me jääme kohale, see veel oli meile teadmata. Tingimused selles laagris muidugi olid väga viletsad, olime täielikult lageda maa peal, seal ei olnud ühtegi hoonet, välja arvatud üks heina küünse lätlaste heinaküünt, aga see oli viimse võimalusi juba sena varem toodud, neid vene sõjavange saksa poolunud veda, sõjavange oli juba täis, nii et meil tuli täiesti lagedale maale oma Nende telkmantlitest kokku nööpida. Õnneks need olid meile kätte jäetud, need ei olnud läbiotsimistel, polnud ära võetud ja nendest me saime siis panna telgid üles. See oli meie õnn, aga näiteks need, kes olid vene sõjavangid, neil ei olnud ju mitte midagi sinna panna. Samas laagris võrdsetes tingimustes täiesti võrdsetest, nii Nõukogude Liidu vaenlased kui ka endised punaarmeele olime täiesti võrdsetes tingimustes, koheldi meid täiesti võrdselt selles laagris isegi neile vangidele, alati võib olla küllaltki verise pilguga, sest nad neid peeti ju tolleaegse Stalini poliitika järgi oma kodumaa reeturiteks. See oli juunikuus, peale jaanipäeva olid kohut tavalt kuumad ilmad ja vot see elu seal laagris oli selle tõttu väga väga halb, et keldris ei saanud olla väljas. Päike kõrvetas hommikust õhtuni ja vee puudus oli tohutu suur toodi küll sinna tünnidega vett kuid seal oli ju tuhandeid mehi koos ja need, kes seal eespool olid, said tilgakese tagapool olijad ju üldse vett ei saanud, eks ole, nii et me olime täiesti rokinalias seal pidevalt ja ka toit erinevalt nüüd siis sellest, kui me olime punaarmee valve ajal, me saime kuigivõrd seal veel nende toitu. Nüüd see oli täiesti muud tulnud juba. See oli, seda toiduks ei saagi nimetada, see oli lihtsalt mingi Robi. Ja seda anti meile, noh nagu hiljem ikka laagrites oli kaks korda päevas, aga väga väikestes kogustes vangilobi vangilobi oli see ja noh, tavaliselt vankri lobi siin Kuramaal oli hirss, jooksis seal hirsi mingi hirsi, vedel vesi, eks ole, tead, ja üx killukene leiba, seda leiba võis olla päevas umbes 250 300 grammi. Nii selles laagris me olime umbes nädalapäevad, võib-olla poolteist, täpselt ei mäleta, siis ühel päeval anti, eraldus kogu laagris olijaid üles, rivistuda ennast laagri haavasse, viie kaupa ritta, nii nagu seal laagrites kombeks on. Ja meid hakati sealt välja laskma. Kuid siis selgus selline asi, et see teekond, kuhu me pidime minema, viis, seal lähedal umbes poole kilomeetri kaugusel olnud kauba sama, mis oli mõlemilt poolt piirat või tähendab, seisid valves, rotid seisid ja tagapool olid autod, auto katustel olid kuulipildujat suunatud meie peale läksid läbi nagu vana. Ta oli läbi kadalipu, kusjuures seda meile läinud mitte käies, vaid jookstes. Meid ei lasknud bitte käia, kes ei jõudnud seal oli ju eriti raske oli nendel venelastel, kes sa oled ja saksa poolt tulnud, sest nad olid tõesti alatoitluse all, eks ole, väga kehvasti toidetud, eks ole. Vanad mehed olid seal, et neist ei olnud enam jooksjaid, neist ei olnud, jooksed aga Nende valvurite püssi kabade abil siiski jooksutati meid siis senna. Jelgava kaubajaamas ei olnudki õige õieti Kaupo ja see oli selle suhkruvabriku mingi haru sinna, kuhu oli siis toodud kohale kauba või loomavagunid. Ja siis hakati meid toppima nendesse loomavagunitesse kui tavaliselt, nii nagu ma olen lugenud küüditatuid ja, ja kõiki teisi vange on veetud niiviisi, et umbes 40 meest on lagunes siis meituubiti sinna 50 kuni 60 meest loomavagunitesse kusjuures ennast vagunitesse oli sisse ehitatud kolmekordsed, narid ja vahed olid niivõrd kitsad, eks ole, vennad sisse senna sai ainult roomates sena vahele minna ja me olime niivõrd tihedalt koos seal nendes lahtrites sena tähendab pööramine üksikud praktiliselt ei olnud nagu seal lahkrits, võimalus, võimalik, et see oli ettekavatsetud, arvestati loomuliku kaoga, võib olla ka see loomulik kadu ka, tegelikult seal ka esines. Seda enam, et osa mehi ei mahtunudki senna sellele nendele karidele, vaid osa pidid jääma peal ukse kohal olevasse vahekäiku kus oli kah see nõukogude stiilis ehitatud vaguni käimla ja lamama kogu selle reisi ajal seal vaguni põrandal. Siis lükati uksed kinni, kolksusid, kolksusid, riivid ustes ja algas meie kojusõit jutumärkides. Me liikusime väga aeglaselt ja ise võite kujutada seda, et see oli juulikuu juba, kui olid ju 45. aastal tohutult kuumad ilmad, eks ole, hommikust õhtuni päike kõrvetas ja vagunis oli tohutult kuum. Õhupuudus oli ainukene, kus õhku tuli, oli ta loomavaguni kaks väikest aknakest, mis oli okastraadiga põimitud sealt tulises õhku, aga ikkagi 60 meest sees ja pealegi mis keskkonda seal tublisti muutias oli, see käimlaks oli ehitatud senna vaguni keskossa laud, toru umbes 15 korda 15 sentimeetrit, kusjuures ei läinud mitte vertikaalselt läbi vaguni põranda, Vaidab nurga all 45 kraadi. Ja kuna nagu ma ütlesin, paljud vene vangid olid ju alatoitluse all, olid haiged, isegi oli ju Üheksateistkümnes nii-öelda Läti diviisi meeste hulgas oli ka haigeid mehi, siis tuli seda käimlad tihtipeale kasutada. Aga võite ette kujutada, mismoodi see saab toimuda 45 kraadise toru otsa all, eks ole, tead, ja kui kõik mehed hakkavad seal käima oma haigete kõhtudega. Tulemus oli see, et kogu see ümbrus oli roojastatud. Kogu vagun oli täis roojalehka, õhupuudus, kuumus ja vaat niiviisi me sõitsime siis toideti meid üks kord päevas, kusjuures toit toodi sisse puuämbrites puust ämber, seal toodi siis seda mingit pudru meile tähendab jälle seda saama hirsiputru ja teine ämbritäis külma vett. Ja see tuli siis omavahel ära jagada. Õnneks juhtus niiviisi, et vaatamata sellele, et meid oli seal erinevad rahvused koos ja erinevate pooltelt aga meil kujunes selles meie vähemalt selles vagunis, kas mina olin küllaltki selline mõistlik seltskond, toimus iseenesest mingisugune toimkond, kes hakkas siis toitu jagama. Muidugi, probleem oli selles, et kõikidel ei olnud ju toidu mingisuguseid toidunõusid. Vangidele ju ei olnud neid mingisuguseid toidunõusid, tuli neid ka jagada seal omavahel, eks ole, ja nii et sellega tekkis ka katelok, kui konservi kar just nimelt katkuataleku, kellel kataloog, konservikarp või midagi muud, seda tuli omavahel jagada, siis eks ole. Ja nii me siis loksusime selles nendes selles eželoniga viis või kuus, kuus päeva tegelikult ja läbi Vologda. Ja nagu Ma juba kooliõpikutes teadsime, tähendab informatsiooni selle kohta, kuhu me läheme, me saime nende ülemise nari peal olevatelt meestest, kellel oli võimalus sellest aknast välja vaadata ja lugeda, jaama lugeda, jaamasid, eks ole. Ja siis me jõudsime Vologdasse. Ja siis oli nüüd vali. Vologda son teatavasti raudtee hargneb nelja suunda. Kas ta läheb idasse Moskva poole, läheb tema lõunasse või läheb põhja või läheb Leningradi poole tagasi kodu poole, kodu poole tagasi. Meie rong keeras põhja. Liikusime edasi Arhangelski suunas. Sellest me saime kohe teada, kui, kui rong liikuma hakkasid, venelased, kes teadsid ümbrust läbi selle akna, võisid lugeda jaama nimesid ja me teadsime, et me jõuame kusagile põhja poole ja nii see oligi. Meie kuuendal päeval rong seisis hommikul Molotovskiga kaubajaamas, see on praeguse nimeda Primorsk, endine Molotovsk. Siis käsutati meid kõik vagunitest välja, ma lugesin ära Medoli seal kusagil 12 või 13 vagunit, pluss sellele üks reisivagun, kus olid need valvurid sees ja kõige lõpuks veel köögivagun, eks ole. Millest siis meile toit oli valmistatud. Kui me vagunist välja tulime, siis tabas meid tõeline värske õhu mürgitus. Sest et me olime elanud ju sellistes tingimustes, kus see tõesti tundus kuidagi väga, väga lahe ja väga imelik olevat. Miia tundus tõesti, et iga hetk võib nagu, nagu maha variseda, samas aga tundsime mingid tuttavad mere lõhna sellist värsket hingust kusagil arvasime, et, et me oleme jõudnud ikkagi kusagil mere äärde välja ja nagu hiljem välja tuligi. Me olime ju siis valge mere äärde välja jõudnud. Siis viidi, kavandati meid kolonni jällegi ja liikusime edasi. Nüüd juba Molotovskis olnud tapi vahelaagrisse. See oli üks huvitav laager selle tõttu, et see oli, oli ehitatud sohu ja vaiade otsa. Tähendab, ta ei olnud mitte maa peale tehtud, vaid oli postide otsas ja barakid olid ehitatud postide otsa, neid oli seal küllaltki palju ja Barakide vahel oli laudadest tee, kusjuures all loksus selline räpane, must ja haisev vesi. Barakid, kuhu meid viidi, olid täiesti tühjad, seal oli ainult neli seina lagi ja põrand, mitte mingisugust muud eset mööblieset või naris rääkimata, neis ei olnud ahjudest rääkimata. Oli ainult üks uks ja üks väike aken, aga need iga barakk mahutas umbes 120 meest. Kogus kolonn jaotati brigaadid, eks. Kõik need lätlased ja venelased ja, ja ka meie jaotati brigaadid, eks ära. Ja meil oli, me olime seal kuue ainukese kuu eesti poisiga kuus Eesti lennuväepoissi, meid oli rohkem eestlasi, selles kolonnis ei olnud ühtegi ja ka hiljem juba, kui meid edasi Viidume, enam eestlasi ei kohanud. Kas need kuus said kokku hoida, otsida? Leiavad, juhtuski nüüd ma ei tea, oli see nüüd juhus, oli sa nüüd sihilik paigutatud või oli seal mingi sõnaõigus? Meie brigadirid, kelleks oli 19. Läti 19. diviisi major Schmidt. Vaata, me sattusime tema brigaadi siis brigaadis oli 35 meest järel siis 29 lätlast ja kuus eesti poissi, sattusime kõik kokku ühte brigaadi, see oli meie õnneks. Ja see oli meile suureks õnneks, sellepärast et me saame hiljem siis niiviisi jäime me kokku. Selles laagris hakkasime siis tööl käima juba järgmisel päeval viidi meid laagrist välja esimesele nii-öelda tööpäevale senine olnud senistes laagrites me ei olnud tööl käinud. Laagrist välja minnes, nagu ma ütlesin, oli see laagrivaiade otsas. Siis teisel pool natuke juba välja minnes algas juba kruusa või tähendab mullatee ja seal teispool seda mullatööd oli samuti suurlaager, kus oli sakslased, Saksa vangid juba sees ja neid oli seal väga palju. Ja juhtus niiviisi, et kui meie kolonni esimene ots jõudis selle nende värava kohta, sest nende nende kolonn läks sealt välja, kusjuures väravas mängis sakslaste väike orkester. Ta mängis väga tuttavat lugu, joo, sõber, joo ennast täis kui siga. Oma viimased kopikad kõrsmikul vii ütlemise elule ega vaat selle looga, see on mul nii meelde jäänud, eks, aga nad läksid siis sakslased sealt välja. Meie esimene päev oli võrdlemisi lihtne töö, ainuke ainus meie brigaad viidi selle Molotovsk ja külla või Ale või mis ta võis olla nautinud küla tegelikult, kus ka kõik elamud olid vaiade postide otsas ja toimus selline toiming valgest merest pumbati suurte metalltorudega torude kaudu külla või seal asulasse vett kas liivaga ja niiviisi täideti seda sooalus täideti liivaga ja meie ülesandeks oligi esimesel taeva neid hargnevaid torusid pidevalt ümber tõsta, eks ole. Aga Me olime juba mitmed nädalad olnud küllaltki viletsa toidu peal, siis meie mõtted olid tegelikult ju põhiliselt ikkagi selle peal, kus saaks natukene ka midagi hamba alla panna ja siis märkasime järsku, et koos selle liiva ja veega asenda torudest tuleb ka mitmesuguseid mereande kalu, kalu, mitte neid ogalike ja tigusid, mis su nukkalik omanik on, selline väike kalake okastega, eks ole, aga luu ogalik kutsutakse ja me korjasime neid kokku. Ja siis leitud konservipurgi, mis oli seal väga palju, sest kogu selle Barakide elanike paraceri alused olid Ameerika konservipurke täis, sest nähtavasti neid toideti lend-liisi pekiga seal ja nende toiduga ja need purgid läksid otse parace alla ette kohe ja need purki me sealt saime. Ja kuna meil oli valvur, eks ole, ainult kaks Vene konvoi soldatid oli meiega kaasas, üks oli niivõrd lahked, lubas meile siis tuletegemise vahendi ja me tegime siis mingist Bilbastist, tegime väiksed tule üles, korjasime need teod ja ogalikud kokku vett, eks ole, koos selle veega keetsime ära ja see oli siis ka uhhaa meile ja meie jaoks. Noh, see selleks järgmised päevad, aga me hakkasime tööl käima juba töötsoonis. Vene laagrite süsteem on üldse niiviisi üles ehitatud, et laagrid on eraldi ja kui, kus käiakse tööl tavaliselt suuremad, nüüd töö frondid on piiratud, samuti vaat aedadega, aga need võivad olla tohutu suured mitmet, ruutkilomeetri suurused maa-alad. Ja needsamad valve soldatid kes toovad vange kolonnidena, toovad sinna töötsooni tööle, need jäävad siis ka sinna ümber selle töötsoonid traataeda ja nende tornide otsa jäävad ka valvesse. Ja nii oli ka meiega, meid viidi siis ühte töötsooni, mis oli tohutu suur ja selgus, et meie vahelaager või tapilaager ei olnud mitte ainukene seal, et seal oli veel palju teisi laagrid. Kusjuures laagrid ka kriminaalkurjategijatega, kes olid seal kriminaalparagrahvi põhjal süüdi mõistetud. Nii et seal oli kümneid tuhandeid mehi ja tegelikult seal toimus selle edaspidi allveelaevade ehituse toki, ehitussenna ehitati laevaehitusdokki ja meie ülesandeks oli kõik need järgnevad päevad siis seal liiva ja turba kärutamine ja kühveldamine. See pinnas oli kihtidena kihi alla, liivakihi all oli mingisugune kiht jälle turvast ja siis selle liilia, jällegi turvas. Ja umbes kahe meetri sügavuselt oli ülesandeks, millise turvas sealt vahepealt ära sorteerida ja kusagile paari-kolmesaja meetri kaugele Kohilasse tarutada ja liiv maha jätta. Meile mõõdeti igale vastavalt brigaadi liikmete arvule, mõõdeti ette ruutmeetrite arvestusega, kui suur, kui suure osa mäe peame õhtuks läbi kaevama, et oma seda toidunormi kätte saada. Ja kui sa kaevasid rohkem, eks ole, siis oli ka lisatoitu sai, eks ole, ta 150 grammi leiba lisati lisa lisakaevamise eest. See oli küllaltki vaevarikas töö, sest karud olid tohutult rasked, eks ole. Ja mis kõige hullem mehed jäid päev päevaga jäid sele äärmiselt viletsa toiduks, toiduga ma ütlen, toit oli nõgesesupp. Ema nõges keedetud ja nagu kokad rääkisid 1000 mehe peal seitse kilu tursakala siis oli, kui sa võisid leida selle supi veeseest, võisid leida ühe kala luukese, eks ole, et sest et tegelikult mitte mingisuguseid rasvainetega selles õpile lisatud ei olnud. Leiba saime 300 grammi päevas ja see tulemus oli see, et mehed jäid väga nõrgaks. Mehed hakkasid kolonnis käies hakkasid minestama, langesid kokku, eks ole. Ja siis ainukene mõte ikka, kus saaks nagu toidule lisa. Nagu ma ütlesin, lubati seal siis normi, täidab 150 grammi leiba juurde, me üritasime ka seda teha ja üritasime ka väikest pettust teha. Kui see kümnik või tööde ülevaataja meile seda normi välja mõõtis, siis me olime jõudnud seda turvakihi paksust, eks ole, kunstnikud paksemaks teha, eks ole, väikeste saladiku, kes kukestega, et sellega siis seda üldist normi lahendada ja selle abil siis seda lisanormi saada. Kuid pärast selgus, et ikkagi see kulutatud energia sellele lisanormi täitmiseks on tunduvalt suurem, kui 150 grammi leiba meile tagasi andis, eks ole, ei tasunud ära, ei tasunud lihtsalt ära. Oli palju juhuseid, et ka need lätlased, kes meiega olid, mitte ainult meie brigaadis, vaid seal oli ju palju Läti brigaadi, nagu ma ütlesin, et, et seal oli umbes umbes kahe pataljoni mehed, olid seal väga palju teede, teid, senna haigetena jäid maha, lihtsalt varisesid ära. Mis neist sai, seda ei tea, ei oska öelda meie brigaadist õnneks ühtegi inimest tähendab otse ei varisenud kokku, aga nõrga me olime küll ja peale selle hakkas meid siis juba psühholoogiliselt hakkas vaevama juba selline. Selline, kuidas öelda, tunne, et noh, nüüd on lõpp, eks ole, nii, lootusetus, lootusetus hakkas meid paenam painama. Ja siis püüdsime igatipidi, noh, kuidas leida lihtsalt vaheldust, et oma mõtteid sellest kuidagi kõrvale viia. Ma tulen, see on küll vahemärkusena öeldud, ma tulen ühe väga sellise huvitava episoodi juurde enne sõjaväkke minekut. Ma olen olnud tööstuskoolipoiss, kes ma olin õppinud metallitehnikat õppinud joonestamist ja konstrueerimist ja, ja metallitööd ja nii edasi. Ja siis ma hakkasin mõttes konstrueerima väikest treipinki. Laagris 10 kolonnis läksin, eks ole, ma mõtlesin täpselt läbi, kuidas seda teha, kuidas hammasrataste suhtes välja arvutada, kuidas seda teha, kuidas see valem oli ja nii edasi ja nii ma hoidsin siis oma kogu aeg oma mõtted nendest asjadest kõrvale, eks ole. See on selline. Ja ma kindlasti ka teistel olid omad mõtted, sest et suhtlemine ka meie endi vahel ja teiste vangide vahel jäi tunduvalt vähemaks. Mehed muutusid kinniseks kuidagi niiviisi. Kuidas Eesti-Läti suhted olid? Väga head suhted olid, ma ütleksin niiviisi. Ma arvan, et tänu sellele, et just meie kuus eesti poissi sattusime selle major Schmidti nii-öelda briga või tema brigaadi, kes nagu hiljem selgus, meid meid tohutult isegi rohkem hoidis kui oma lätlasi. Me olime muidugi kõige nooremad nende hulgas. Aga, ja meie suhted olid tõesti väga head. Me õppisime juba olmetasemel ära, läti keele saime suhelda. No igapäevase olmetasemel, eks ole, muidugi see ei olnud veel läti keel, aga oma asja taasime ära. Nemad ju purssisid ka mõne sõna saksa keelt, kuigi nende saksa keel oli tunduvalt viletsam kui meie oma, sest me olime ikkagi peaaegu aasta aega koos ainult sakslastega elanud. Aga meie suhted ratastega olid väga head. Ja nii me siis olime umbes kaks nädalat 1000 või isegi kaks ja pool nädalat olime selles Molotovski laagris tehes iga päev siis seda rasket liiva kühveldamist ja turba kühveldamist selle nõgese leemi abil. Ja siis ühel päeval järsku meid enam tööle ei aetud. Kolm kuni neli päeva järjest. Aimasime, et midagi on tulemas ja nii see oligi. Veel kord tagasi tulles elu juurde selles laagribarakis. Kuna me olime sattunud kaks Läti brigaadi ühte barakki alguses, kui me sena barakki läksime, ta oli tohutult reostatud separack, eks ole, must, eks ole liiva ja mustust täis, eks ole. Brigadirid, kes mõlemad olid läti ohvitserid, nende esimene asi oli käsutati, käsutati ja me tegime need barakid korda. Õnneks oli võimalik saada sooja vett või kipet toki, nagu see Venemaal olid selle abiga Me küürisimema barakid pakki põrandad puhtaks ja siis kogu elu meil ju toimus elamine, toimus juur, seal baraki põrandas ja ainukeseks nii-öelda aluseks oli meil meie sinel, mis meil oli kaasas veel pealuseks seljakott, eks ole. No see oli veel mugav elu võrreldes edaspidiseks. Ja siis ühel päeval kavandati meid jällegi kolonni. Ja terve see kolonn hakkas liikuma. Sadama tähendab mere suunas me jõudsime välja Molotovski kaubasadamasse ja seal kai ääres seisis üks suur kaubalaev mis olevat olnud endine sakslaste laevaga. Tol korral ta kandis nime juba Ja selle päeva tähendab, kaid läks laevale üles lai selline kaldtee laudadest ehitatud kaldtee, kus siis mõlemal pool kaldteed, isegi seda kaldteed valvasid automaatidega valve soldatid ja üleval teki pealt samasugune kaldtee läks alla laeva trümmi sisse. Ja siis hakati meid brigaadide kaupa sena laeva trümmi laadima, siis võib-olla see oli kaubalaev. Jah, see oli täiesti kaubalaev, aga see oli jällegi ehitatud ainult vangide veoks. Sest nüüd oli selles kaubalaeva trümlides olid juba viiekordsed, narid, viiekordset lehtlat, sahtlid, mis oli, kuni selle trümmi laeni ulatusid välja, tuli redeliga ronida eide Me rebisime nagu ahvid mööda neid üksikuid võimeid, nende lahelavad vahe vahelavasid kaudu, mingeid redeleid ei olnud. Sellel laeval oli muidugi kaks trenni, üks oli vööris ja teine oli ahtris. Meie sattusime ahtri trümmi, kuhu mahtus umbes 800 meest ja selle vööri trummis olevat olnud umbes 400 meest, eks ole. Nii et siis selles laevas mahutati meid ära umbes 1200 meest. Ja seal oli ka veel teisi laevu kõrval. Nüüd millised tingimused seal laevas siis olid? Kõigepealt, nagu ma ütlesin, juba elamine oli veelgi kitsam, kui selles vagunites, mis me sõitsime olles juba omanud teatud kogemused. Ja kuna me Molotovski laagris olime sattunud juba koos töötanud kriminaalvangidega, me teadsime, mis tähendas. Kui sa jäid oma brigaadist maha üksikuks siis sind rööviti seal tingimata paljaks või, või isegi löödi kusagile maha sind, eks ole. Ja selle tõttu me valisime eesti poisid valisime kiiresti endale. Kuna ma olin ka noored, siis oma selle elupaigaks kõige ülemise riiuli, mis oli vastu trümmi lagi, eks ole. Ja see oli ka meie õnneks, sest et hilisem sõit näitas seda, et koos see oli ettenägelikult, see oli tavaliselt ikka nii, et koos sõjavangide ja poliitiliste vangidega paigutati samasse transportvahendisse ka kriminaalvange, krimkasid käsi, õde tegutsesid tegelikult nende vangivalvuriga koos, tegid ühist koostööd. Ja hiljem juba olles toimus pidevalt röövimis öösiti alumistel korrustel lihtsalt väevõimuga võeti kas riided seljast ära, tõmmati pealt seljakotid ära ja nii edasi. Ega midagi ei olnud vastu teha. Alguses küll püüdsime siis nende vangi valvurite juhtkonnale seda sellest teavitada, et niisugused asjad toimusid, ühel korral tulid isegi, keegi tuli seal alla üks ohvitseridest ja käskis võtta ühe krimka kinni, talle peksa anda, aga sellega ainult teine juhus, eks ole, see muidugi edaspidi midagi ei muutunud. Kuhu sai merel avamerel röövitud kaupa turustada seal röövitud kauplex, ilmselt mingi vastuteene eest läks nende valvurite kätte ja kui nad jõudsid ju tagasi või eks turustasid või kasutasid oma otstarbeks, kes seda teab, ilmsadega merele ei toimunud, turustus ma ei usu, relvameeskonnad oleks sellesse asjasse sekkunud, need olid kaks täiesti teenindavat kontingent ja valvemeeskond ja laeva meeskond. Laevas oli noh, sellise suure inimkogu kooselamisel on ju selge, et on inimlikud vajadused inimestele kõigepealt söömise joomine, joomise jooki, vajadused aga ka samuti tähendab muud vajaduseks käimla vajadusteks toodi seda kaldtreppi mööda alla üks selline paras, nagu teda vanglates nimetatakse, see oli suur puutünn taoli umbes meeter kõrge ja meeter läbimõõduga kahe suure sangaga, millel siis vahepuu käis läbi ja siis nelja mehega sai seda alla tuua. Aga ilmselt NKVD spetsialistid ei olnud suutnud arvestada ja et nii suure kontingendi jaoks selline väikene tunnikene jääb ikkagi kiiresti väga väikeseks. Oli veelgi probleemid, et kuna ta oli meetri kõrgune, siis väiksematel meestel tekkis täielik probleem, kuidas ennast sinna serva peale upitada, kui selleks oli vajadus. Ja see tünn täitus juba mõne tunniga ääreni täis, eks ole. Ja siis tuli uus kurioosne asi, käsutati neli meest välja vahepuudega ja seda tünni kaldtreppi meid üles viima, eks ole. Võta kujutada, mida see endast kujutas. Inimeste vajadused käisid edasi, eks ole, ja siis leiti, et seal kusagil laeva ahtripoolses osas, mis oli täiesti pime, ei olnud valgustatud, kuna laeva trümmi valgustasid ainult kaks või kolm väga vaevalist kollakat tulu, sest eks ole, mis oli selline väga hämar valgus oli seal ja see tagumine osa oli absoluutselt pime ja see oli ka umbes 30 senti madalam kui ülejäänud trimmi osa ja seal ei olnud narrisid ja need mehed hakkasid selles madalamas osas käima ja varsti tekkis uus meri, mis siis loksudes kaloksus mõlemile poole. Loomulikult need vangid, kes olid nööridega selle koha lähedal. Muidugi, see oli neile ju tohutu piin, seal nad hakkasid valvama muidugi senna, kes ja kes Ena juhtus minema ja kes neile kätte jäi, saia ikka tubli kooslaselt, eks ole. Aga häda ajab härja kaevu, kuhugi polnud minna. Ja siis nuputati lõpuks välja, et hakkasime mööda seda kaldteed. Nelja või viie mehe kaupa hakati üles laeva Reeningule laskma, selleks ajaks olid nad ehitanud Rajevaleeringu äärde sellised varjatud väikesed kabiinikesed üle selle serva, eks ole. Ja siis need oli vist neli või viis ja siis nelja viie mehe kaupa sai üles käia. Aga muidugi tuli oodata, kuni kuni see kuus-seitsesada meest, eks, või 800 meest, kes meid seal tuli, millal nad jõuavad seal üleval ära käia, tähendab, kui sa tahtsid õhtuks minna lõunaks minutit, hommikune sappa, tema seal, eks ole. Vot niisugused mugavused saatsid meid selle, selle sõiduteel, kusjuures toitlustamine toimus täpselt samuti nagu see oli rongis. Aga nüüd juba selle vahega, et igale brigaadile anti oma puuämber ja selle puuämbriga SAISis igav brigaad sai juba tähendab vastavalt meeste arvule sai juba mingisuguse koguse toitu kätte. Kuid esmalt päevadel veega varustamine toimus hoopiski imelikul kombel ülevalt trümmi luugist lasti alla umbes 10 sentimeetri emusega voolik ja sellest tuli tohutu suured rukiga lasti vesi jooksma, vastu põrandat, eks ole, kes üritas senna oma Oki nõu kataloogi alla panna, see veejuga viis selle lihtsalt käest minema, eks ole. Ja siis oli võimalik ainult nendelt pritsmeid püüdamist maast üles põrkusid, eks ole. Nii et ainult inimesed, kes seal läheduses olid, said tilgakese vett, siis keerati vesi kinni ja sellega oli kogu vee andmine lõppenud, see see kestis ainult küll. Esimesed kaks päeva siis hiljem keerati väsi vesi väiksemaks ja hakati brigaadide kaupa, iga brigaad läks oma ämbritaseme alla ja siis see ämber vett täis, eks ole, muidugi, ülejäänud vesi jooksis maha. Meiereis kestis 10 päeva. 10 päeva me olime seal Krimmis. Ja kui me käisime ülevel laevatekil, väljakäikudes, seal või nendes kabiinides, see oli siis ainukene vaheldus, kus me võisime nautida ka siis valge merd. Ja nägime, et me liigume haavanina, tohutu suur laevade karavan liikus teatavasti tol ajal liikusid ju need kaubalaevad narilski sadamatesse ja sena põhja poole, ainult suurte karavanid, ega kusjuures seal kusagil Novasem lae lähedal olid juba täielik jää oli ja me liikusime jäässe jäälõhkujate poolt tehtud kanalis, eks ole. Ja siis ühel päeval, Me nägime, et laevad olid kusagile sisse pööranud sest teemalt Bastis juba mingi loodus või tähendab piirjoon. Me olime suubunud Jenissei suudmesse. Jenissei suu on küllaltki lai, seal ta on mitmeid kümneid kilomeetreid lai, eks ole. Ja sealt tuli isegi, jah. Ma ei oska öelda, kas võib olla 100 kilomeetrit või sõita mööda Jenissei ta enne, kui me jõudsime tudinka sadamasse. Järgmine vahelaager oligi meil tutiga. See on tuntud tuntud Jenissei sadam, mis varustab narinski linna varustas, siis varustab nüüd kõigi vajalikuga tooraine, toiduainete, kõige muuga. Ja vot sinna tudinga linname, siis maabusime. Vaino Kallas jätkab tuleval nädalal samal ajal teekonda seal suurel laial maal kus kõige väärtuslikumaks kapitaliks kuulutatud inimene