Keelekõrv, 547. saade. Tere, lugupeetud kuulajad. Oleme täna jälle asjalikus töömeeleolus, mul on külaline Eesti emakeele õpetajat seltsi esinaine Piret Järvela, kes on ühtlasi muidugi ise eesti keele õpetaja Tallinna Õismäe Humanitaargümnaasiumis. Aga miks kutsusin eesti keele õpetaja meile kõigile rääkima? Põhjus on selles, et tuli üks kuule kiri, kus on sees ka viide eesti keele õpetajate tööle. Aga võib-olla alustamegi sellest? Piret Järvela, olge nii hea ja lugege mõni lõiguke sealt ette. Kirjutan Hanno ranne. Kahjuks on jäänud ebaselgeks ka paljude juhtivate keeleteadlaste taotused. Sama ebaselgeks jäävad emakeele õpetamise põhimõtted, et kas või põhikoolis kõlavad arutlused, käänded, pöörded, kas see on tulus meie keele ilu üks komponenti nimetatud Vii mitmus on hüljatud. Üldpõhimõtteks näib kujunevat sõnades häälikuid pole vaja muuta meedia esinemistes kuulda alatasa loodakse toodakse, tehtakse algust, tegin, vigasid, pesasid, kivisid mööda, riikisid seinadest töödata. Ka sellest, kuidas demokraatlik kooli ru edaspidi edeneb ning mida õpilane üldse edasijõudmiseks oleks kohustatud omandama, sõltu palju ning meedia sajab neile kaela lameduste paduvihm koolis õpetajate seas massiliselt käibima. Okei, džaucatamine. Loodan, et õpetajaskonnas tervikuna ei kaoks hääbuma kalduv missioonitunne. No niimoodi see kiri on tõsine ja paistab, et inimene on asjadega kursis. Aga samas on siin ka niisugune, kuidas ütelda, suur kohustus ja vastutus pandud emakeeleõpetajate õlgadele. Me ei pea seda väga detailselt analüüsima neid näiteid, millele ta viitab, aga võime seda teha, aga alustuseks ütlen mina nii, see on minu arvamus ja nüüd kohe ma kuule, mida Piret Järvela sellest arvab, et üldiselt lapse õpilase inimese keelele paneb aluse tema kodu. Ja alles siis järgneb õpetajate väga vastutusrikas töö. On mul õigus, loomulikult on see õigus, sellepärast et laps tuleb kooli seitsme aastaselt oma kodukeelega, oma koduse kultuuritaustaga ja tegelikult on Tal ju emakeel omandatud kooli ülesanne on seda täiendada, teha korrektuuri või korrektiive ja hiljem teadvustada keele toimimist, aga esmase ja peamise panuse annab kodu. Nonii, aga teie töö nüüd siin kirjas on viidatud sellele, et kuidas see programm ja nõudmised ja väga palju on ju haridust, ei tea me kogu aeg muudetud, reformitud õppekavasid, uusi tehtud, kuigi see on kõik ikkagi selle nimel asja paremaks tehakse. Kuidas teie näete praegu ütleme, et kui teil oleks praegu, nüüd olete siin puldis ja võite öelda, mida te arvate eesti keele õpetamise olukorrast praegu, meie kass. Ma tunnen päris palju eesti keele õpetajaid ja võin öelda, et eesti keele õpetajad võtavad oma ülesannet väga tõsiselt ja teevad tööd tõepoolest, sellest, selles kirjaski viidatud missioonitundest. Samas Eesti emakeeleõpetaja olete selts on analüüsinud ainekavasid õpikuid ja nii kummaline kui see ka ei ole, et ainekavad õpikud toetavad õpetajad antud hetkel palju vähem, kui võiks arvata Ta 21. 21. sajandil. Nimelt on muudatuste tuultes saanud ka õpikud. Õpikute ilmumist reguleerib peamiselt kirjastus, see tähendab, et raha ja väga sagedasti ei ole võimalik nagu seda parimat õpikut saavutada. Toda ja põhjuseks on muidugi ka see, et ainekava on siiski siiamaani kirjutatud nüüd kooli astmeti, see tähendab, et iga õpiku aut tor võib õpikusse panna selle kooliastme ulatuses sellise materjali, nagu ta noh, nii-öelda heaks arvab. Ja, ja see toob kaasa selle, et tegelikult on õpetus ebaühtlane. Et erinevate autorite õpikud on kasutuses. Ei ole nagu järjepidevat skeemi, et õpikud on kirjutatud sama mõtteviisi järgi. Et õpetaja õpetab viiendas-kuuendas klassis ühe autoriõpiku järgi, kellel on üks mõtteviis ja siis ta saab seitsmendas klassis uue õpiku ja ja siis on teine mõtteviis ja üleüldse õpikute noh, analüüsiks. Me oleme kulutanud päris palju vaeva. Ega me väga niisuguseid populaarseid selles suhtes ei ole, sest kahtlemata õpiku torile kriitika ei ole ju alati meeldiv. Aga kriitikat oleme me teinud tegelikult ainult sellepärast, et praktilises õpetaja töös me näeme kõige paremini, missugused ülesanded ütlevad, missuguseid mitte, mis on üleliigne, mis on liialt paisutatud, mida on hoopis vähe saanud. Ja nõnda edasi, nii et õpikute ja ainekavadega on Eesti emakeeleõpetajate selts kõvasti tööd teinud, aga tegelikkuses tähendab, peab igapäevane eesti keele õpetaja töö, seda, et ta kombineerib oma teadmiste, olemasolevate materjalidega, kasutab võimalusel paljundusi, teeb ise lisamaterjale. Ja lihtsalt sellepärast, et tema südametunnistus ütleb, et ainult õpikule ja töö vihkule toetudes jääb õpetus kesiseks. Ma toon kohe ühe elulise näite oma kolleegide käest, kuulsin, kelle lapsed on seitsmendas, kui ma ei eksi. Õpikus on peatükk Agatha Christie kriminaalromaanist huvitavast ja edasi vanemad ehmusid ja küsida, kuidas niirid lapsele anti koolist ülesanne lugeda see raamat läbi arvutis hakkasid asja uurima ja õpikus ongi niisugune ülesanne. Lapsevanemad leidsid, et see on imelik, et ajas suguse kaebamaid lapsed vähe raamatuid loevad ja arvutiga liiga palju silmi rikkuvad. Et kui niisuguse noh, köita. Materjali puhul, kus võiks just ütelda, et nüüd laps otsis raamat raamatukogust üles ja ta nii haarav, et sa tahad seda edasi lugeda, et antakse käsk lugeda seda arvutis, ma saan üksik näide. Mina ei ole selle õpiku järgi vist õpetanud, mul ma olen küll neid õpikutega kõikidega tuttav, et mul ei ole. Päris päris täpselt ma seda näidet ei tea, aga see võib küll nii olla. Ühelt poolt on põhjus muidugi selles õpiku autor tahab õpikut nii-öelda lapsele söödavamaks kaasaegsemaks teha, ajaga kaasas käia ja, ja pakub välja sellise võimaluse. Aga ma arvan, et kogenud õpetaja või enesekindel, et õpetaja, kes teab, mida ta õpetada saab. Võib-olla, kui ta leiab, et see sobib talle selline ülesanne ja arvutiga seotud ülesanne siis ta laseb oma õpilastel selle läbi teha, aga kui ta leiab, et sellisena ei ole vajalik, siis õpetajal on alati vabadus öelda, et võtke see raamat ja lugege raamat läbi. Loomulikult eesti keele ja kirjanduse õpetajad eelistavad siiski raamatut. No ma usun seda ka siis veel teine näide. Lapsevanemad küsivad, et kui no jälle see tuleb elust enesest. Et kui õpetaja on parandanud stiili kuuenda seitsmenda klassi õpilase kirjatöös ja näiteks sõna telekas sedasorti see tase on loetud veaks või, või halvaks stiiliks, et kuidas õpetada last niimoodi, et kui tema tegeliku elukäik ja elukeele elu toimub siiski mingil määral slängi. No telekas ei olegi veel kõige suurem slängi sõna, ma ei tea, kas ta on slängi piiril, minu meelest ta hakkab juba meie ellu. Eelmises saates oli just juttu, pastakast, nad ikkagi hakkavad tungima mingis mõttes me peame kuidagi rahulikumalt vastu võtma neid uuendusi, mis keelde tulevad. Niisiis kuidas saab õpetaja õpetada lastele seda, seda valikut, seda, missugust keelt, missugust stiili sa kus kasutad? Kindlasti on sellele õppekavas tähelepanu pööratud. Ei õppekavas küll tähelepanu ei ole pööratud ja tegelikult see ongi just nimelt see probleem, miks kritiseeritakse noori kõnelejaid, et kogu õppimissituatsioon eesti keele õppimist, situatsioon on 10 aastaga viimase 10 aastaga tohutu muutunud. Et kui varasemal ajal meediast ja igapäevaelust tulenev keel oli siiski norm norm keelele lähedane siis praegu ühelt poolt släng on tunginud meie avalike kõnelejate sõnavarasse ja kirjalik tähendab ajalehtedes ajakirjades ei ole keeletoimetajaid või ei ole nad päriselt alati jõudnud oma tööd teha. Me näeme seal lihtsalt eksitavaid keelevigu ja see on tõsine probleem, et, et lapsed tajuksid seda registri erinevust. Seda, mis, missugune keel on kõnekeel või kodukeel ja milline on normkeel ja tegelikult ma ise ei ole riigieksamikirjandite parandaja ka noh, paljud minu tahavad on ja see tendents, et laps ei taju enam seda registri vahet, on järjest järjest suurenenud ja ühelt poolt, et on koolil tegelikult ainult üks võimalus. Võimalus, et õpikud on kirjutatud heas keeles ja et õpetajad räägivad heas keeles. Aga tähelepanu juhtimine ainuüksi ei õpeta midagi, kui eesti keele tund on kaks tükki nädalas. Ja samal ajal me teame väga hästi, missugust keelt kasutada tahavad noored oma mobiiltelefonisõnumites internetisuhtluses ja Tartu Ülikooli teadlane Reet Kasik just ühel kokku. Ta sellest rääkiski, et see on tulevaste keeleteadlaste nagu uurimisvõi, sellel ei ole üldse veel tähelepanu pööratud, et, et milline mõju tegelikult sellisel keelekasutusel on. Et kool on üks, üks väikene noh, tõkke selle selle suure massi sees ja võiks öelda. Koolil kui nii, ideaalis mitte isale õpetaja kõrvalt rääkida on ju nii kerge, kuidas peaks, et kool oleks see niisugune ainus koht, kus maast madalast saaks ära hoida neid asju, mis juba eelkäijate põlvkondadel on niimoodi see, sa ei lähe enam ministrile seda ütlema, et ära niimoodi räägi, kuigi võib-olla peaks. Ma olen sellest rääkinud, et võib-olla peaks, ma ütlen, minister praegu väikse tähega nimena minister, kõrge riigiametnik, ükskõik kes sedalaadi inimene, avalik kõneleja, võib-olla peaks nende abid, nõunikud ja sekretärid näiteks igal hommikul panema oma kõrgemalseisvale kolleegile laua peale kirjakesed? Kuulge, pange tähele, Teil on niisugune keeleviga, et ärge ütelge töödata, et proovige ütelda, üle vaadata, läbi vaadata, mitte ümber vaadata või, või katsuge mitte ütelda suht-koht või nii edasi. Aga no see on nüüd niisugune unistus. Aga et kui laps koolis saab teada avalikus kõnes oleks parem rääkida nii, ja nii ja ta kogu aeg meedias ja avalikus keeles kuuleb täiskasvanutelt neid samu vigu, mida temal koolis heaks loetakse, siis Joy On väga vähe lootust. Nojah, nii ei saa öelda, lootus peab olema, aga tegelikult minust tublisti eakam kolleeg aeg-ajalt ikka õpetajate toas küsib, et kellelt nõuti, nõutakse õigekeelt, nõutakse koolilapselt tema õpetaja. Et ülejäänud võivad kirjutada ja kõnelda, kuidas tahad. Riigitelevisioon kirjutab Tshiili, mitte saaga, nagu näeb ette normkeel, vaid kirjutab ess Haaga. Ja, ja neid näiteid tohutult palju, et sellepärast, et õpetajad muidugi teevad tööd ja, ja õpilastega me teeme ka seda tööd, et võtame meediaväljaande ja otsime vigu ja, ja arutleme selle üle. Aga ikkagi ei tohi unustada, et koolisituatsioon on ju terviklikult muutunud. Et enam ei saa õpilane oma suurema osa oma uuest informatsioonist koolist, vaid ta saab seda kõikide teiste kanalite kaudu, et kool on üks väikene osa tema hariduses. Ja kool on siis see väikene osa tema hariduses ja sellest veel väiksem osa on eesti keele tund, kus pööratakse tähelepanu õigele ilusa emakeelele. Aga te nimetasite korraks siin, et kaks tundi nädalas, see on gümnaasiumiastmes või ja see on gümnaasiumiastme, siis on ka põhikoolis, siis on tõesti vähe ja tähendab riiklik õppekava näeb ette neli tundi alates põhikooli kolmandas astmes, see tähendab, et alates seitsmendast klassist on neli tundi. Seni kehtiva ainekava põhjal on selle aine nimetada koondnimetuseks Eesti keel ja kirjandus ja õpetaja võib seda jaotada nii oma suva järgi aga praktilise töö käigus on suur osa õpetajaid jäänud nii-öelda vana traditsiooni juurde, mida me tahaksime uuesti elustada. Oleme sellekohast ettepanekute läbitöötamisel parasjagu ja daame haridusministril need esitada. Et endiselt oleks oleks see ikkagi keel ja kirjandus kaks erinevat ainet, et üks on kunstiaine ja teine on keel. Ja nii alates seitsmendast klassist kuni gümnaasiumi lõpuni on õpilasele kaks tundi eesti keelt nädalas praeguse õppekava kohasel enamasti kui ei ole mingisugust oma kooli niisugust sisemist reservi, kus näiteks vahest üheksandale klassile leitakse võimalus lisatunniks, aga see on seotud õpilase koormusega. On päris selge, et kuigi tegemist on emakeelega keelt, tuleb ikkagi teatud viisil õppida. See ei ole päris nii, et emakeel on selge ilma õppimatagi. Ja, ja see, kuidas seda kirjandustundides kuidas lugemus ja hea kirjanduse lugemine keelele kaasa aitab, see on iseasi, aga peab siis mahtuma kõik sinna sinna tundi ära. Seda kena kuulda, et õpetajad saavad teha ettepanekuid ja neid arvatavasti ka kaalutakse ja, ja võetakse arvesse. Aga kui tihti siis need muutused näiteks emakeeleõpetusest ja üldse eesti keele õpetajatööst üle käivad, millal olid viimased? No neid muutusi on mingil määral kogu aeg, nii et ma ei, ma ei oskagi ütelda, millal need viimased olid. Aga väga selgesti mäletan seda, et Eesti emakeeleõpetajate seltsil on tavaks pidada kaks korda aastas koolituspäevi ja need olid Türi koolituspäevad kus meile sai siis nagu esimest korda teatavaks. Et eesti keel ja kirjandus liidetakse üheks aineks. Ja pärast seda on neid väiksemaid ja suuremaid muutusi toimunud hästi palju, nii et kogu aeg oleme muutuste tuules. Aga mida te arvate sellest, et. No võtame kauged ajad tagasi, kui siinkõneleja koolis käis, siis oli meil ju väga tähtis ka kirjutamise oskuse omandamine ja sinna juurde kuulus ka teatud lõbu, tuss, korrektsus, võib-olla oli see liiga pedantne ja kole see kaldkirja pais kirja ilukirja tegemine ja raskelt sulega tindiplekkide vahelt seal surumine, nii et paber kas või katki. No see selle juurde ma enam ei kutsu. Ja kui nähakse tulevikku ainult arvutiklahvide klõbinat, et justkui käega kirjutamist enam võib-olla tulevikus ei olegi või et kuidas siiski teha mingisugune teatud esteetilise kirja loomine ka ilma masinata. Oleks võimalik, et kas sellega üldse tegeldakse. Sellega tegeldakse, laps harjutab üldse, sellega tegeldakse algklassides, aga tegelikult et viimase 20 aastaga on kogu kooli ulatuses esimesest 12. klassini väga palju eesti keele tunde, et me vähemaks jäänud õppekava laienenud Uta ainete arvelt ja eesti keele tund on vähemaks jäänud ja, ja suure löögi võidan, õigemini suuresti on see puudutanud just nimelt esimest kooliaastat, see tähendab tavamõistes algklasse ja algklassides on eesti keele tundide hulk nii palju vähenenud. Seda niisugust tõesti, seda ilukirja tundi jääb suhteliselt vähem võimalust teha, sest sealgi olla oma ainekavad ja tasemetööd, mida tuleb jälgida. Aga ma päris kindlasti arvan, et käekiri. On ju ka mingil moel inimene selles mõttes, et ega muidu ei ole käekirja proovid ja allkirja ainulaadsus. Et töödena see on osa inimese isiksusest, siiski võib vist ütelda. Ja praegu vist saab juba ütelda seda, et palju asju, mis viimasel 10-l aastal muudatustega kõrvale heidetud see see ei olnud üldse mitte ammu, kui räägiti, et ega grammatikat õppida ei olegi üldse vaja. Et, et eesti keele tund ei tohi olla mingi grammatika tuupimine, et kõige tähtsam on tekstiloome ja loometekste ja ärme keelele üldse tähelepanu pööra. Ja see muidugi viis noh kohe otseselt keeletaseme languseni, aga ikkagi see arusaamine, et keelt ei pea, piimatähtis on tekstiloome, see hakkab siiski nüüd jälle vaibuvad on siis ka arusaadav, et keel on vahend, millega ma oma teksti rool ja nii on ka loodetavasti see, et jõutakse arusaamisele, arvutiklahve ei õpeta ja arvutiklahve ei õpi ja käekiri ja töökultuur ja tööde vormistamine on üsna oluline. Aga võib ka öelda, et õpetajad on jäetud nagu suhteliselt nii-öelda oma maitse. Valdad, kes, kui palju sellele jaksab tähelepanu pöörata ja oskab tähelepanu pöörata. Et niisugust üldist üldist rõhuasetus senimaale või praegu ei ole. Ma olen kuulnud Aga niisugust asja väiksemates klassides jälle muidugi seda, et noh, mingisugune kirjand või referaat kodune nüüd kõik tegid arvutiga, aga mul ei ole arvutit. Ja et siis on niisugune. Teatud ebavõrdsus täiesti ja see on ebavõrdsus küll, sest tegelikult on muidugi küsimus praegu selles, et väga paljude kirjalike jobul ongi õpilast, esimene küsimus, kas võib teha arvutil? Ja see on õpetaja enda otsustada, kas, kui palju ja mida ta lubab teha? No mina võin enda põhjal enda näite põhjal öelda, et ühtegi kirjandit ma arvutil kirjutada ei luba. Ja muud niisugust loovtööd ka, aga tõsi küll, referaat ja selliseid ülevaatlikke töid luban ka arvutil kirjutada. Et see on selles mõttes õpetaja jaoks ka kahe otsaga asi. Sest noh, trükitud teksti on palju lihtsam lugeda. Ja käekirja palju keerulisem trükitud teksti lugemine on kiirem, et see on niisugune niisugune petlik, petlik lihtsus, aga samal ajal me teame, et arvuti teksti loomine toimub hoopis teiste mõtlemismehhanismidega kui kui kirjutades omaenese käekirja vaadates sõnu vahele kirjutades maha tõmmates, sünonüüme otsides, et see tekstiloome on tegelikult teistsugune ja ma arvan, et, et et nii nagu klassi eest loodetavasti kaob jätta ja nii ei kao ka käekiri. Selle kuulajakirja juurde tagasi tulles, millest me jutuajamist alustasime, siin viidatakse ka noorte halvale lohakale, kõnekeelele on ju keel. Ja kuigi kõik. Me teame, et släng kui omamoodi noorte keel, et need on olemas, ega ka ühegi põlvkonna ajal. Aga see praegu niisugune vohav, väga lohakas kõnekeel ja väga paljulubav ilma piirideta on siiski, see on ilmselt objektiivne, see on praegu väga laialt võimutseb. Niisiis, kas suulise kõnekeele õpetust saab ka emakeeleõpetaja kuidagi juhtida, teha midagi selleks? See on see valdkond, millega emakeeleõpetaja tahaks väga tegeleda, aga praktiliselt, et on ta selleks väga vähe võimalusi. Esimene põhjus on muidugi seesama ajapuudus, kui on klassis 36 õpilast ja tunde vähe nädalas see ja hinded peab saama õigel ajal pandud ja hinnatud kursusehinded või veerandi hinded siis on praktiliselt väga keeruline tööd teha, nii et anda õpilastele sagedamini kõnelemisvõimalust. Ja selle üle ei kurda sugugi mitte ainult eesti keele õpetajad vaid paljude ainete õpetajad, eriti muidugi ajalugu, geograafia jutustavad ained. Kõik kurdavad, et suuliseks küsimiseks ei jätku enam aega. Õpilane ei saa peaaegu üldse rääkida, ta vastab kirjalikult, kas On see siis ette nähtud testi vormiliselt või kirjalikus kontrolltöös ja, ja suuliseks eneseväljenduse arendamiseks jääd üllatavalt vähe aega ja see on tõepoolest õpetaja enesemeisterlikkuse küsimus ja tema niisuguse enesekindluse küsimus. Julgeda jäta midagi vahele, midagi ära selle ja selle nimel teha rühmatööd, et anda õpilastele võimalus esineda kõnega. Ka vana hea luuletuse lugemist ei saa ju unustada ja kui vähe jääb kirjanduse tunnis põhikoolis aega lastel jutustamiseks ja tegelikult, miks meie noored kõnelejad nii halvasti kõnelevad, sellepärast et nad ei ole õppinud hästi jutustama, aga koolis on neil õige kõrvavõimalust jutustada. Ja mis puudutab gümnaasiumi, mis peaks olema, siis ettevalmistus ju ülikooliks ja, ja ülikoolist tulevadki meie need avaliku elu tegelased, kes palju kõnelevad siis gümnaasimise ütlevad õpilased sagedasti mulle, et kirjanduse tund on ainus, kus me saame suuliselt vastata. Ta, et muidu vastane kirjaliku Jajaa sest et aegu tagasi oli ikka nii, et loe ja jutusta, Nazel jalg koolis algastmes, aga ka hilisemates vanemates klassides ikkagi tuli oma mõtet arendada, väljendada loogiliselt nii ka isegi bioloogias või geograafias või ajaloost rääkimata. Muidugi aga see ristikese tegemine ja ankeetide täitmine loomulikult, see tuleneb sellest, et just kui inimkonna teadmisi on nii palju rohkem kogunenud, et need peaks otsekui kõik ära piima. Aga seda ei saa ju kunagi. Nii et siis tuleb ikkagi mingeid valikuid teha. Ja ilmselt saan teie jutust nii aru, et paremik eesti keele õpetajatest ikkagi suudavad ja oskavad neid valikuid teha, et kuidas paremini. Noh, seesama ristikest teie testide sundus on ju ka meil peal, sellepärast et kuuenda klassi lõpus on eesti keeles tasemetöö ja üheksanda klassi lõpus on niinimetatud osaoskusi eksam ja, ja seegi on niisugune omalaadne kirjaliku töö tegemine, mille noh, nii-öelda täitmise reegleid või kirjalikud täitmise reegleid peab tundma, et aega ilmaasjata ei kulutaks. Aga Ta etteantud vastused on õpetajatele, et neid töid kontrollida. Et tegelikult see ei arenda ühelt poolt õpilases loovust. Ja, ja teisalt on paraku igasugune test siiski pinnapealne. Mitte kunagi ei saa, ütleme, õpilase seoste loomise oskus teada ühegi testi kaudu, seda saab ainult suulise kõne kaudu või siis kirjandi kaudu. Aga tegelikult mida heidetakse kooliharidusele ette, et noored inimesed ei oska seoseid luua? Aga kui ta igas aines täidab omad testid missuguses kohas peab ta siis õppima neid seoseid looma seoste seose loomine on mõtlemine ja mõtlemise õpetus tuleb, mõtlemine, kõnelemine, oma tekstiloomekirjutamine, see on kõik üks, üks suur protsess, aga ma julgen väita, et see on testide tegemisega ära hakkida. Ja kindlasti ja niisugust vanaaegset asja vist nagu ümberjutustus enam üldse ei ole või on? No mina olen nii palju vanamoodne küll, et põhikoolis ikka vahel teen. Head kuulajad. Me rääkisime keele kõrvas Eesti emakeeleõpetajate seltsi esimehe Piret Järvelaga. Ja muidugi ei olnud meie eesmärk rääkida nii, et vanasti oli kõik hea ja praegu on halvasti, vaid. Me soovisime väljendada seda, et vanast heast ja uuest vajalikkust ja tarvilikust peavad emakeeleõpetajad oma keerulise ja austust selle tööga looma oma tunnid oma õpilastele. Ja selleks soovin edu. Nüüd aga üks teade kõikidele eesti keele huvilistele. Meie ajakirjanike liidu keeletoimkond korraldab järjekordse keele päeva 18. jaanuaril teisipäeval kell 12 ja see toimub Eesti ajakirjanike liidu bürooruumides Gonsiori tänav 20. Lihtsamalt öeldes uues raadiomajas. Külla tulevad keelenõuandjad ja kõigil on võimalus esitada küsimusi. Helju Vals teeb aga väikese ülevaate ajalehe sirp keelekasutusest. Oodatakse kõiki eesti keelest huvitatud kuulajaid. Kohtumiseni.