Head kuulajad, algab saade helikaja, mina olen selle toimetaja Liina Vainumetsa. Täna saates arutame, kuidas saab muusikaarmastaja kätte muusika ja milline saab olla muusikaraamatukogu roll. Vestlusringis melomaan tonni tonni. Tartu Ülikooli raamatukogu fonoteegi juhataja Aavo kartul. Kolmi järelkaja Tiiu Levalt vaatab tagasi Kaala kontserdile Opera Italia'l. Neljandal mail esinesid Mustpeade maja valges saalis noored lauljad Itaaliast, Jaapanist, Serbiast, Horvaatiast, Valgevenest, Leedust, Lätist ja Eestist. Helilooja Helena Tulve vahendab muljeid oma põlvkonnakaaslase, dirigendi, pianisti ja helilooja. Teisel mail. Oled kontserdilt fookuses Olli Mustonen. Esines ERSO, dirigeeris Olli Mustonen. Muusikakriitik Igor Karsnek külastas viiendal mail kontserdisarjast, nõnda kõneles taratustra Tallinna Cameron. Kestrit juhatas Olari Elts teenega telefoniühenduse Helsingiga, sest äsja lõppes rahvusvaheline heliloojate Rostrum, kommenteerib klassikaraadio peatoimetaja Tiia Teder. Muusikauudiseid maailmast, vahendab Nele-Eva. Seda ilmselt. Algavas heligaja diskussioonis arutleme, kuidas jõuab muusikaarmastaja Ani salvestatud muusika ja kuidas selle poolest maailm on muutunud. Küsime ka, milline on muutuvas olukorras muusikaraamatukogude roll. Stuudios on külas kaks inimest, melomaan toni tonni ehk tiitšei Helmut kool ja Tartu Ülikooli raamatukogu fonoteegi juhataja Aavo kartul. Ja meil kõigil on salvestatud muusikaga olnud ilmselt küllaltki järjekindel suhe. Sissejuhatuseks ma paluksin, et te räägiksite, milliseid kanaleid pidi te muusikat praegusel ajal kõige enam kuulate sellega tutvute ja, ja võib-olla ka, mis eesmärgil? Nii konventsionaalne kui see ka ei tundu, siis ma peaksin mainimata. Esmane allikas on endiselt raadio minu jaoks suuresti, et ma kuulan raadio vahest saateid näiteks Nestor, Remorna või siis elu edetabelid, aga ka klassikaraadiot kindlasti fantaasiat näiteks ja nädalavahetuseti näiteks BBC uuendat, mis seal täielikult muusikale pühendunud ja, ja sealt siis algab edasine otsing ebaveebiavarustes Nende lugude puhul, mis rohkem huvi pakuvad. Millised need sinu veebikanalid on? Nüüd, kui meil avanes Spotify kanal, siis ma leian, et see mulle seni kogetutest on kõige mugavam vahend, et enne näiteks maa ligi 10 aastat ostsin Music kommist MP3-sid aga nüüd selle nii-öelda voogedastuse või striimi teenuse kättesaadavamaks muutumise järel see on minu meelest täiesti mõttetu tegevus, need MP3-sid koguda, sest sama kvaliteediga makstes enam-vähem sama summa, sa saad tegelikult noh, kas nüüd kogu maailmakataloogi seal Spotify'st hea kvaliteediga kuulata. Aga valdava enamuse muusikast küll. Avaraadio on ka minu jaoks üsna oluline ja aegade hämaruses olid ainukene muusika info võimalus praegusel hetkel loomulikult internet, paraku mina ei ole veel Spotify inimene ja mina kogun just nimelt informatsiooni infoks võib-olla ainult muusikalõik infoks võib-olla kellelegi arvamushinnang, retsensioon, ajakirjad on siin ikkagi päris kindlasti infoallikaks klassikalise muusika puhul grammofon maailma muusika jaoks, Song Lines ja see on minu töö, ma kogun informatsiooni selleks, et osta plaate, raamatukogu fonoteeki, et selline isiklik huvi ja kuulamine toimubki mul siis ikkagi plaatidega põhiliselt need, mis me oleme raamatukokku ostnud ja mis on siis meie riiulid, no see on minu ülesanne juba, et ma pean olema kursis, mis mul riiulil on, vaevalt et ma otsast lõpuni oleksin suutnud ja suudan kõiki neid 17 tuhandet CDd läbi kuulata, kuid siin internet on täiesti hindamatu abimees. Kui näiteks saabub meile mingi nimekiri või, või keegi soovitab või võib pakkuda noh, et mida võtta mida jätta siis mõnikord piisab isegi kolmi lusikaid 30-st sekundist noh, aru saada, kas mida ta endast kujutab, see muusika pärast on tutvumine juba põhjalikum, nii et minu muusikamaailm on, ütleme ausalt, ikkagi praegusel hetkel plaadi keskel. Võib-olla sa tahaksid täpsustada seda veel, et milliseid neid internetikeskkondi sa kasutad plaatide üles leidmiseks? Üks selliseid kiirmarsimeetodeid on Youtube lihtsalt. Ma saan aimu, millega on tegemist, see on kui minu jaoks täiesti tundmatu nimi kusagil ükskõik mis valdkonnas ja, ja siis ma ütlen, et seesama kolm juusikaidi, mis minu jaoks siiamaani olnud muusika, info saamise üks parimaid, mis puudutab, ütleme popmuusikat, rokkmuusikat, džässmuusikat sealhulgas küll mitte klassikat, klassikaga on veidi keerulisem. Ma ei oska seda päris kindlalt öelda, ei ole sellist konkreetset kohta, ma ütlen, et ajakirjad, retsensiooni, teiste raamatukogude kataloogid ja noh, seal kui ma olen mingi kirjapilte mu huvi äratanud, siis ma üritan kuulata, kui see on võimalik. Kui on mingi eksperthinnang kusagil kirjalikult, väga hea ja positiivne, siis ma leian, et see on piisav. No näiteks kui ajakiri songlins sellega on kaasas plaat, kus on 10 Lugus, on toimetuse poolt soovitatud 10 plaati, noh iga kuu, see on selline eksperthinnang, et seal nagu ei olegi mõtet eriti mõtiskleda juures, need, need plaadid võib kohe rahumeeli ära tellida. Minu käitumine on enam-vähem selline. Tegelikult. Näiteks ma ise ka loomulikult vaatan netist juurde ja lähtun ka ise ajakirjades või nädalalehtedes ilmunud arvustustest vahel. Võib-olla see raadio katalüsaator on tegelikult selline laiskvorsti töövahend, et ma niikuinii soovid neid saateid kuulata ja ma nopin sealt endale nii-öelda minu kõrvu puudutanud palad ja artistid üles. Aga loomulikult siiamaani loen, mõjud algati näiteks ja siis tegelikult olen ka ju endale Facebookis tellinud sellised allikad nagu stereokamm või Pitchorkmiidia lisaks seal loomulikult tellinud ka endale nii-öelda bändide teavitusi, see maailm on tegelikult on selline fragmenteeritud killukesed tulevad ju kokku infovoona lõpuks, niipea kui sa oled netti ühendatud, seal täielik universum. Universum või see internetiavarus võimaldab muidugi metoodilist lähenemist, sest et kui sul on ühe artisti kohta vaja teha uurimust ja võib-olla osta seal tema kõige paremad teosed ainult sisse, et see on ka ju abimeheks nii-öelda, et võib-olla kui nüüd emotsionaalne Toomasele tasandile pärast lastele, siis see muusika kättesaadavuse muutumine viimase 10 aastaga või isegi võiks öelda alates Napsteri aegadest, võib-olla siis 15 aastat rohkemgi seda aega mõistlikult kasutada. See võib-olla on väljakutse väga palju hakitakse diagonaalis muusikast üle ja väga palju tehakse muusikat, kuivõrd instrument, bändid ja noh, oleme ausad, arvutid ja protsessorid on kättesaadavamad kui varem. Et see võib-olla isegi natuke väsitav. Ma täitsa jagan sinu seisukohta, sellepärast et jah, muusika on muutunud väga kättesaadavaks ja see on muidugi ääretult positiivne, see muusika kättesaadavuse hüpe toimus tegelikult ju fonograafi leiutamisega. Seal on olnud vahepeal mitmeid selliseid olulisi etappe kandja põhine muutumine kogu aeg kui algselt oli hiti keskne või loo keskne 78 kiirusega plaat, üks lugu, teisel poolel, teine lugu. Klassikalisel muusika puhul oli see väga keeruline ooperit tervikuna välja anda praktiliselt oli võimatu, kuigi neid selliseid projekte tehti. Nii et kui 33. minuti ta oli LP kauamängiv plaat juba välja töötatud, kuid ta ei rakendunud, siis kuna Ühendriikides oli majanduskriis, siis kui 40.-te lõpus kauamängiv heliplaat välja tuli, see, see on võib-olla kõige olulisem etapp muusika salvestamise ja muusika kättesaadavuse juures, tähendab siis tekkis võimalus panna ikkagi tervik sümfooniaplaadile. Siis tekkis see siiamaani eksisteeriva albumi formaat, tähendab muusikud mingi perioodi vältel valmistasid ette oma mõtteid ja siis ütleme, poprokkmuusika puhul umbes niiet aastas üks plaat, nad olid aasta aega seda viimistanud ja valmistanud, kaalunud, mida panna, mida võtta, mida jätta. Et see oli üks selline võimas ja oluline etapp. Et tulid uued kandjad, et tuli CD, tuli digitaalne muusika, salvestamine, muusika säilitamine, albumi formaat jäi ikka eksisteerima. Aga minu jaoks näiteks see internetivõimalus on praegu veidi liigutanud, loksutanud paigast ära selle albumi formaadi, kui sellise tähendab ta on muutunud, ütleme, rohkem pala või, või mina ütleksin seda isegi faili, eks. Ja noh, see muusikatel võimalik teha märgatavalt lihtsamalt, noh kujutame ette see töö, mida tegi Mike rull rikkuda oma sõbra pelsi ma isegi ei mäleta, mitu aastat seda kokk sisse mängise kokku lõikes siis selle töö saab praegu ilmselt ära teha paari nädalaga sellise teose, et seal muutunud natuke lihtsamaks muusika kättesaadavus on muutunud märgatavalt lihtsamaks, muusika on oluliselt rohkem nišistunud, on hästi väikeseid huvigruppe ja nende huvigrupile töötavaid muusikuid. Ehase pilt on järjest ja järjest kirjumaks muutunud. Kuigi on see, et kõik on kättesaadav, siis minu jaoks. Mida aeg edasi, seda keerulisem on sellel maastikul orienteeruda. Keeruline sellele inimesele, kes on väga huviline, otsib aga hoopis keerulisemalt sellele, kes ei otsi, vaid ühesõnaga, ta tahab mingit kindlat muusikat. Kardan, et praegu, vaatamata sellele, et kõik on kättesaadav ja muusika on hästi laiaks läinud, see nishistamine järjest rohkem süveneb, sellepärast et info on nii suur, seal ei suudeta orienteeruda, piiratakse teadaolevate asjadega, võetakse ainult seda, mida ma tean ja ei otsita. Ühesõnaga jäädakse väga rangelt oma liistude juurde. Oled sa sellega nõus? Nii-öelda suurte nimede puhul võib-olla tõesti, et esiteks nende suurte nimede jaoks, kes albumi formaat kui selline eksisteerib minu meelest ainult veel sel põhjusel, et see on distsiplineeriv formaat, nendel on plaadileping ja nad täidavad seda nii-öelda. Aga mis nüüd puudutab, ma kasutan sellist väljendit nagu muusikasõpra, kes tarvid poporientatsiooniga, raadiot siis ja on väga suur oht, et ta jääbki ainult neid suuri nimesid nii-öelda tarbima ja juba noh, tegelikult võib-olla siis selle plaadifirma või suure nime heameeleks või ostab selle uue plaadi võib-olla ainult nina peale. Võib-olla noh, olles kursis ühe singliga sealt raadiosinglina või, või kahega ja siis täitematerjal tuleb ka kaasa, et noh, ühest küljest see nagu albumi formaadi säilitamine, teisest küljest võib-olla albumi formaat kui selline pigem on, mis puudutab minu jaoks intrigeerivat muusikat, on ikkagi niši läinud siin võib-olla vinüüli renessanss toetab seda, et tegelikult tahetakse vinüülplaat ka ju ära täita. Et siis see võtab natuke veel seda albumi formaadi säilimist mingil määral siin. Minule kui raadiotoimetajale on albumi formaat väga oluline, sellepärast et seal on väga kõva töö taga valiku töö, et mida ma panen sellele kogumikule, sest üksikuid faile ei jõua läbi töötada. Aga kui keegi paneb lauale selle, et mul on kogumik parimatest asjadest, ma olen tõesti vaeva näinud, et mida ma siia panen ja mida välja jätta siis on juba suur osa tööst tehtud, sest muusika on selline distsipliin, mis neelab aega. Iga asja läbikuulamiseks läheb teatud hulk aega juba ja see valiku tegemine on hästi-hästi oluline. Sa viitad värvija sordist erinevad esitajad stiilis kogumikule. Ei ikka ühele kunstilisele tervikule, et üks tegija paneb kokku omaenda kogumikku. Kas klassikas folgis, mingis muus žanris, aga põhimõtteliselt 60 minutit, parim osa minust? Mõne bändi puhul seda jääbki ootama, seda albumit siin Eestis on ka paar näidet, ma ootan näiteks kreatiin mootri albumit ootan juba siin ligi ligi neli aastat. Kogu selles muusika tegemise kätes odavuse sellistes tingimustes tegelikult kui sa oled viis aastat oma plaati. Lood, mille sa said valmis neli aastat tagasi need võib-olla ei sobi, kontsepti enam ei sobigi või siis tuleb väga kirju plaat, näiteks. Nojaa, aga kõigele vaatamata siiski muusikud ka. Niikaua kui muusikud tahavad plaati teha kokkuvõtete oma mingisugusest perioodist või ükskõik kuidas seda nimetada või, või mängivad nad ühe õhtuga kokku selle asja siis on ka täiesti tavaline või kontsert panna plaadile, kui muusikud tahavad. On ta kontseptuaalne või mitte, on see albumi formaat eksisteeriv ja elujõuline, kuidas ta kätte saada. Omaette küsimus tähendab, kas ta hakkab liikuma ainult netis või, või on ta ka füüsilisel kujul olemas, kas me ostame netikaubamajast või ostame teda paadipoest, mida õieti enam ei ole Tartu linnas lihtsalt seda tsentraalset kohta ei olegi enam olemas. See on tõsiselt kurb. Toni sa mainisid kasin vinüülplaadil väljaandmist, et kui oluline teile igapäevases elus on tegelikult selline muusika füüsiline ilming plaatidena, et kuidas te tunnete, et kas te lepiksite sellega, et see oleks ainult armunud dist ja oletame, et väga hea helikvaliteediga kättesaadav. Või on see füüsiline maailm, see plaadimaailm teile ka mingi tähendusega? Koduseks tarbimiseks minu jaoks on väga tähtis, et need on siiski mul tegelikult vahel, mis suunab mu heade ostudeni. Tingimata, kui mulle meeldib see teos, see kontseptsioon, mida ma kuulen, siis ma soovin seda füüsilist koopiat. Ja mis siin salata, Ta olen eelistanud vinüüli CD-le. Aga näiteks jällegi, kui ma tahan rahvale mängida pidudel või muusikakuulamistel, siis üsna tihti tegelikult CD on eelistatum formaat, et on ka asju, mida, mille ma olen mõlemal kandjal ostnud, aga füüsiline kandja minusse oluline. No minu jaoks on ka füüsiline kandja, noh juba raamatukogus riiulil ja kodus täpselt samuti, noh, see on enam-vähem seal on nüüd selle raamatukogu kui üldise nähtusega e-raamat ja tavaline raamat e-raamat ja e-luger ja arvutisele raamat, see on võib-olla mugav liikuda ühest punktist teise teatud tekstidega, aga kodus ma ei kujutaks küll ette, et ma Peaksin hakkama lugema arvuti või lugeri ekraanilt ikkagi võtad lehitseda kausale. Raamatu lehitsemine on ka lihtsam, kui ekraanil edasi tagasi liigub, lehitseda saab kiiremini. Aga füüsilise kandja poolest raamatukogu jaoks ja ka minu jaoks ütleme CD tulek oli pojaks oivaline. Raamatukogus tõotab esiteks märgatavalt vähem ruumi ka kodusse sama aga mitte ainult mina näiteks ei ole vinüüli usku, kuigi võiks öelda, et noh, et minu vanus, selline, et ma alustasin vinüülide korjamise ja tähendab vinüül oli prestiižne ja kõik siis ma ütlen seda, et vinüül, eriti omal ajal, kui ta oli meeletult kõrge hinnaga ja teda ei raske kätte saada, siis meie eesmärk oli saada alati võimalikult puhast heli. Tähendab, kui me salvestasime, siis iga krõps tähendab, lõikas nagu südamesse või hinge. Ja nüüd kui saabus CD, siis ütlemise ideo allvariant oli käes, mille neli puhas krõpsusid enam ei olnud. Ja ma ei jaga seda seisukohta, et vinüüli lõi rohkem hinge, hing oligi selles krõpsus. Aga füüsiline kandja on ikkagi väga oluline ja igapäevasem. Ma panen tähele, tähendab ikkagi see laenutuste hulk ja need inimesed, kes käivad plaati, võtavad kas kohapeal kuulad, mis küll oluliselt on vähenenud, kuid Koju laenutavad, neile meeldib see. Ja näiteks viimasel ajal on oluliselt rohkem eesti muusikat hakatud kuulama. No see on ilmselt tingitud sellest, et füüsilise kandja kättesaadavus on muutunud raskemaks, noh, lihtsalt ei ole seda kohta, kus kalt osta. Vaata siit me tuleme nüüd muusikaraamatu kogu juurde ja et mis on siis raamatukogu roll. Kuidas sina kujutad ette muusikaraamatukogu rolli, kui tihti saad muusikaraamatukogu kasutanud ja kas sa kasutad praegu? Ise ka kasutanud muusikaraamatukogude teenust, mis mind paelub, sealjuures on ennekõike füüsilise kandja helikvaliteet ühest küljest teisest küljest ka teatav muusika kuulamise formaat, kus ma nendest Nädalas läheb muusikaraamatukokku, saan endale laenutada portsu plaate ja siis nädala või kaks nendega tööd teha. Aga ma tean, et mul tiksub aeg, millal ma pean tagastama ja see võimaldab mul mõtestatult ja süvenenult kuulata muusikat, otsida muusikat. Näiteks, kui ma Tallinnas elasin, veel paar aastat tagasi ma külastasin keskraamatukogu muusikaosakonda iganädalaselt laupäeviti, kunagi sai käidud ka muidugi rahvusraamatukogus kuulamas, vinüüle ja ka lugemas ajakirju. Sest et enne internetiajastut see oli ikkagi ainus võimalus kursis olla, mis toimub. Sina oled. Ütleme melomaan ja selline tõsine muusikahuviline, aga mina oma igapäevatöös kohtan küll muusikahuvilisi, aga sugugi mitte oma kindlate huvidega, vaid, kes tuleb ja küsib, ma tahan midagi kuulata just nimelt midagi, siis ma pean hakkama temalt uurima, mis võiks olla talle välja pakkuma, näitama, soovitama. Ja siit ma nüüd leiangi, et meie roll ongi üks asi valida ja siis inimestele seda pakkuda, soovida siin tekib nagu mingi väike kasvatuslik moment, võib-olla isegi sellepärast, et just nimelt selles internetti ja failikeskses maailmas seal on küll kõik olemas, kuigi päris kindlasti mitte kõik, aga sealt üles leida nüüd seda mingit rahvamuusikakildu, mingit väikest pilli näidet tähendab see kõik vajab võib-olla sellist juhtimist. Ma ei oska päris täpselt öelda, kas meie oleme nüüd need kõige õigemad, kuid me suudame oma kogu põhjal siiski midagi uut ja huvitavat ehk inimestele pakkuda. Mulle tundub, et siin on tegemist siis paradigma muutusega, kus võib-olla 30 40 aastat tagasi muusikakogu oli ainus koht, kus helikandja oli kättesaadav, see oli ainueksemplar kogu nii-öelda rajooni peale siis nüüd, 21. sajandil, muusika, kogu roll on muutunud selliseks, kus tegelikult aidatakse muusikahuvilisele orienteeruda või üldse leida oma tee seal või üldse, kuidas selles muusika universumis midagi üles leida, mis su kõrvu paitab. Näiteks dopamiini pakub. Raamatukogude külastatavus on ju vähenenud, väga palju on nüüd kõik see internetipõhine, võtame võimalikud elektroonilised andmebaasid, raamatukogud on need andmebaasid endale sisse ostnud väga kalli raha eest ainult raamatukogude vahendusel on võimalik neid kasutada. Aga et neid kasutada, selleks peab raamatukogu lugejat koolitama sõna otseses mõttes, sellepärast et ta ei oska seal liigelda, pääseda juurde nüüd, kas teadusartiklile täpselt samal muusikaga üks on see, mis meie oleme endale ostnud, mida me saame füüsiliselt kohe kätte anda, aga teine on siis ka see variant, ideaalis ütleme, kui ideaalis ükskord on tõesti kogu muusika netis olemas ja kõik on kättesaadav siis on see juhatamine, kuhu minna, mida kuulata. Just nimelt kui inimene küsib, et ma tahaksin midagi näidata talle, kust seda midagi saab. Et see on nüüd see raamatukogu ja muusikaraamatukogu roll. Päris kindlasti. Kui 1951 asutati rahvusvaheline muusikaraamatukogude ühendus ja mul siis oli see eelkõige muusikaraamatukogusid ühendav organisatsioon, et tõestada ennast raamatukogu maailmas üldse ja see oli tingitud just nimelt muusika salvestuste tulemisega raamatukogusest muusikaraamatukogus olnud ikka sellest ajast peale, kui trükikunst leiutati ja noote trükkima hakati. Helisalvestus tuli sinna märgatavalt hiljem kongressi raamatukogu jätame kõrvale, kes hakkas 78 kiirusega plaat ammu korjama, siis just nimelt kaua mänginud plaadi tulekuga. Asi vastas ka muusikaraamatu kops uude etappi. Selleks oli vaja lisaseadmeid. Raamatukogude jaoks oli see kuidagi tüütu, vana ja välja töötanud formaat, tekki tuli, mingisugune plaat, sellega kaasnev tehnika, see kõik oli veidi keeruline, siis praegu. Muusikaraamatukogude ühendusjaamal on väga tegus organisatsioon. Eesti muusikaraamatukogud on nende liikmed. Praegusel hetkel meie peamegi veidi oma tööd ümber organiseerima. Ilmselt peame ajaga natukene rohkem kaasas käima, kas me sellega kohe ja kiiresti hakkama saada. Kuid me peame seda oma suunavat ja organiseerivat rolli esile tõstma ja just nimelt inimesi aitamas. Mina arvan küll, et seal meie põhiline ülesanne praegu Üks oluline aspekt, mis räägib muusikakogude kasuks 21. sajandil, on kindlasti nii-öelda Haifideli Te pakute tegelikult oluliselt kvaliteetsema kujul seda muusikat noh võrdluses näiteks MP3 ega seal kokkupressitud muusika, kust on kõik rikkused ja nüansid sisuliselt välja pressitud. Nojaa, MP3 kui selline plaaditööstuses lõppude lõpuks ta ikkagi läbi ei ole ju löönud, kuigi plaadil oleks võimalik MP3-tega panna oioi, kui palju ja siis MP3 ikkagi laadil ja turunduslikult läbi löönud ei ole ikka seesama helikvaliteet. Raamatukogude jaoks veel, ütlesin nüüd, et kirjanduse puhul on andmebaasid, kus on võimalik, ütleme, et teadusajakirjanduses absoluutselt orienteeruda ja kõik on kättesaadav siis ütleme, klassikalise muusika puhul eelkõige peaks mainima sellist asja, nagu on maksas Music Library mis on nüüd koondanud, et enda alla ikkagi päris arvestatav osa klassikalise muusikatoodangust plaadil streaming, audio CD-kvaliteedis siin on jälle raamatukogude roll minu tahad, Eesti suurematel raamatukogudel on kõndilise naksas music library litsentsid ostetud kui kunagi ka popmuusika poolelt. Selline ühinemine toimub, et on võimalik selliseid koondlitsentse osta. Kui üks scart tootjad saavad nii kaugele, siis ma arvan, et raamatukogud on ka need kohad, mis endale need siiski muretsevad. Et raamatukogust on võimalik kõike sellisel juhul tasuta kuulata, küll mitte alla laadida. Niisiis tasub minna raamatukokku ja küsida seda naksas meesyclaybriorit tahab midagi kaasaegsemat ja ja avaramat raamatukogust kätte saada. Mul on veel see küsimus, et toni sina oled Spotifaid kasutanud meist kolmest siin, mis helikvaliteet seal? Seal nõndaviisi, et kui sa tellid sealt selle igakuise teenuse, lühidalt öeldes, kui sa maksad Spotify, siis saad helikvaliteediga 320 kilobitti per sekund, mis seal siis üsna hea MP3 kvaliteediga. Aga kui nüüd sellele kõrvale panna sama lugu CD-lt, siis see vahe on ilmselgelt tuntav. Aga kui ei maksta Spotify eest, siis sa saad lugusid kuulata. Kui ma ei eksi, on see kvaliteet siis 192 ja samuti õnnistatakse sind siis aeg-ajalt reklaamidega seal audioreklaamidega. Aga eks see helikvaliteet ja ka vinüüli kuulajad erilised melomaanid, kes ütlevad, et vinüüli on see helikvaliteet parem kui CD. Lõpuks on kõik read produtseerimise vahendid, millised on meie kõrvaklapid, millised on kõlarid, milline on see masin, mis maha mängib. Aga kui me kuulame tavaliste nupp kõrvaklappidega Aipardidelt? Ma ei kujuta ette, et see kohale jõuab, mis sinna muusikasse sisse pandud on. Nii et tuleb olla ettevaatlik, et arvad, et sa kuulad midagi aga tegelikult alati ei kuulagi. Mis informatsiooni sellisel juhul ainult? Viite millelegi, millesse minna rohkem süvitsi. Muidugi vinüüli puhul tuleb mainida, et sellesse vinüüli saada väga kvaliteetset heli, selleks peab olema ka üsna kenasti maksev siifi süsteem. Väga palju maks. Selles mõttes, et see tee on minu arust kuldne kesktee. Praegu. Olen sinuga täiesti nõus, võib-olla tuleb midagi paremat? Ei kujuta ette, aga praegusel hetkel on ta täiesti asendamatu. Milline võiks olla ideaalne muusikaraamatukogu tulevikus? No see nišš võiks olla kindlasti säärane, kus muusikakogul on ka säärane varustatud, et saaks kuulata selliseid ime, tabasid asja nagu Super Audio CD või DVD-Audio ehk siis ütleme nii, et seal raamatukogu või see muusikaosakond võis olla varustatud säärase tehnikaga, mida ikkagi nii-öelda tavatarbija endale koju naljalt ei osta. See võib olla organismis, tooks ka inimesi sinna majja. Mõte iseenesest on väga hea, kuid see on üsna kallis mõte, ma tean, aga selle peale ühiskuulamise või Superaudja toa peale, selle peale peaks mõtlema. Stuudios olid külas toni tonni melomaan ja Tartu Ülikooli raamatukogu fonoteegi juhataja Aavo kartul. Aitäh kaasa mõtlemast vestlemast. Selline oli siis tänane diskussioon, teemaks, kuidas saab muusikaarmastaja kätte muusika ja milline saab olla tänapäeval muusikaraamatukogu roll. Mõlemad külalised, nii tonni tonni, kui avakartul mainisid muusikakanalitena ka raadiot. Jõuti vaagida internetti plusse ja miinuseid ja jõuti selleni, et raamatukogu roll on valida ja soovitada ning pakkuda head helikvaliteeti. Jõudsime ka Ilusa tulevikuutoopia nii, kus muusikaarmastajad saaksid kokku raamatukogu eriti hea kvaliteediga muusikatoas. Kuid saime ka soovituse küsida praegustelt muusika raamatu kogudelt nakses Music Library klassikasalvestisi. Lauljatar pedagoog Tiiu Levalt vaatab tagasi Kaala kontserdile operarhitaliana. Tänases päevas, kus noortel muusikutel on võimalus ennast täiendada ja ka muidugi piga terves laias maailmas on suur õnn lauljate jaoks, kui tuleb siia selline korružee nagu Paolo de Napoli, kes on tõenäoliselt väga soliidses eas inimene ja nüüd, kus ta on Tokyos asuva jaapani kunstiühingu lauluosakonna juhataja on ta andnud nõusoleku kureerida nii-öelda lauljat, kursuseid ka Baltikumis ja Serbias ja Horvaatias. Ja nii neljandal mail oligi võimalus tänu Risto Joosti ja Hanna-Liina võsa asutatud ühingu või ühisus, ma ei tea, kuidas nad ennast nimetavad kamber ettevõtmist ning alakontserti Mustpeade maja valges saalis. Palude Naapoli oli toonud siia meile kuulata neid õpilasi, kellega ta on tegelenud, kellega pikemalt, kellega lühemat aega ja see oli vaimustav kontsert selles mõttes, et nii suurel hulgal kuulata ühel õhtul erakordselt kauneid hääli, mis ka ühtlasi väga hea koolitusega. Ega need lauljad ei ole loomulikult kõik Paulodinaapoli koolita. Tema juurde on nad jõudnud stiiliõpetuse pärast. Tauludinaapoli tegeleb Itaalia Belgia koolitusega ja see kontsert andiski sellise impulsi minu meelest neile, kes olid kohale tulnud, kuivõrd oluline on teada täpselt, mis ühes või teises stiilis nii-öelda traditsioon on. Sellised nimed nagu Jevgeni septoff, kes on Leedu laulja ja juba rohke pagasiga, on tõenäoliselt juba eesti osale publikule teada, ta on nimelt Vanemuise Jevgeni Joneeginis Oneginit laulnud. Tahaks väga loota, noh, et kui tuleb välja järgmine lavastus Vanemuises pise Karmen et teda kutsutakse sinna ka eszkaameliat laulma, sest ta on väga mehine oma häälelt omaolekul. Väga sarmikas, tore laulja, teine väga huvitav bariton oli Marco kala Janovitš Serbiast. Ta on tunduvalt noorem tõenäoliselt, kuid ka temal on juba sellised rollid nagu Oniegi. Ja seda rolli on ta laulnud mitmes Serbia teatris. Siselaulab tega, Sermooni, Traviatas isegi Renato maskipallis. Et juba julge kaarega laulja. Sellel kontserdil laulis ta Don Giovanni stseene meie Marialistraga, kes on kah ennast kirja pannud Pauludi Naapoli õpilaseks ja kes näitas üles küllaltki toredat liikumist. Ma ütleks niimoodi naise hääle tekitamise suunas ja nende partnerlus oli muidugi lavaliselt äärmiselt sümpaatne. Ja veel tahaks võib-olla rääkida sellest, et Leedu oli ikkagi väga tugevalt esindatud. See on pärit Pass Raymondas ju sõitis, kes omab tõesti väga head häält ja on praegu juba Leedu rahvusooperi solist, 13.-st aastast ja Egle Sid lauskaite metsosopran kellel esiteks loodus kinkinud väga mahuka ja toreda hääle, kes on võitnud igasuguseid konkursse juba ja kes on läbinud ka ta kiride Kanawa koolituse, mis on andnud talle väga niisuguse veendunud esinemismaneeri ja tema rollidest, seal seisavad ees nüüd suured rollid nagu Ariadne naksusel, mida meil oli siin ka võimalik eile kontsertsaalis kontsertettekandes mingil määral kuulda. Ja tahaks rääkida veel Zagrebis, pärid Jelena korditš metsosopran. Sellist häälerikkust mina ei ole tõesti juba väga pikki aastaid kuulda saanud. Temal on siis ettevalmistusel juba Zagrebi rahvusooperis Berliini, Norma šiisa ja roosikavaleri oktav Jaan Richard Straussi eest. Nii et sellest nimekirjast praegu need lihtsalt välja nopitud, et näidata, et need on lauljad, kellel on juba vundament väga tugev ja nad on tulnud ennast täiendama stiililiselt nüüd selle kontserdi järel mõtet, sest tahaks võib-olla siiski rõhutada ühte kurba momenti. Esiteks, Mustpeade maja klaver, sellest on korduvalt juttu olnud kui mängib seda meie Piia paemurru, kes on tuttav selle pilliga ja suudab teda nii-öelda enda valdusesse paremini saada, aga võõras pianist, lihtsalt jää kimbatusse, et see pill vajaks ilmtingimata väljavahetust. Ja muidugi, mis on väga kurb, et ma ei näinud sellel kontserdil meie noori pureid ei, Estonia teatri, noori soliste, kellele kõigile oleks kontsert olnud väga, just nimelt ärgitavaks impulsiks, sellepärast et Baundi Naapoli ootab sügisel neid inimesi, kes sooviksid tema juures ennast stiililiselt Täiendada nii kõneles Tiiu Levad helgaja. Helilooja Helena Tulve vahendab nüüd muljeid kontserdilt. Fookuses Olli Mustonen. Möödunud nädalal mängis Eesti riiklik sümfooniaorkester koos kolli Mustoneniga kontserdil fookuses kolli Mustonen. Huvitav oli näha Olli Mustoneni kolmes eri rollis. Tegemist on väga mitmekülgse isiksusega. Me saime teda näha heliloojana, pianistina, dirigendina. Mulle oli ta eelkõige siiani tuttav pianistina ja ka heliloojana. Tundub, et tegemist on väga ekstra vertse isiksusega. Ja esimeses teoses nägime seda just heliloojana. Ettekandele tuli tema orkestriteos vana kirik, pedaja vesil, mitmeosaline teos. Heliloojana on tunda tema tugevat pianisti tausta ja see konkreetne teos tundus olevat Sügav kummardus stravinskile ja vene muusikale. Slaavi koloriit oli tunda nii orkestratsioonis, faktuuris kui harmoonia käsitluses ja võib-olla isegi selles programmilisuses. Helilooja oli selle juurde andnud ka väga põhjaliku sõnalise selgituse kavalehel. Ja sellisena oli see muusika väga ilmekas, kuigi võib-olla mitte kõige isikupärasem. Kõige meeldejäävam oli minu jaoks üks oluline keelpillisoolo, mis laskus väga suure sisendusjõuga üle kogu orkestri. Seejärel astus Olli Mustonen ette pianistina ja dirigendina samaaegselt esitades Wolfgang Amadeus Mozarti klaverikontserti number 26 teetuur. Peab ütlema, et tegemist on erakordse ja silmapaistva pianistiga igal juhul. Tema mäng on reljeefne, nõtke ja selge kontsentratsiooniga. Tema interpretatsioon on omamoodi küll ekstravagantne, aga selles on sisendusjõulist ja isikupärast häälte diferentseerimist. Ja suures osas hoolimata teatud haamer klaverlikkusest, on tulemuseks kontrollitud ja nõtke kõla. Tempod olid väga mängulised ja värvides oli lakkamatut muutumist ja aeg ja ruum joonistusid väga selgelt välja. Nii puhtad jooned kui hägusamad jooned, samuti dramaatika. Mulle tundus, et Olli Mustonen avab end igas hetkes teatud etteaimamatu, ses emotsionaalses plaanis väga kompleksne kadentsides jõuline, omamoodi metsik ja kindlasti väga ilus. Võib olla elusus, ongi põhiline, mis Olli Mustoneni iseloomustab. Kui nüüd millestki puudust tunda, siis mulle tundus, et ühelt poolt on see elusus tema jaoks primaarne, aga teiselt poolt vastuvõtja võib-olla mitte nii helid paiskuvad temast välja. Aga see, mis nendest edasi saab, ei ole nii selge. Mul tekkis teatud võrdlus tuntud türgi pianisti faasil Saiga kelle ekstravagantse kindlasti on märkimisväärselt maneelikum. Aga siin ei olnud see piir minu jaoks väga kaugel. Eriti Mozarti teises osas jäi minu jaoks pisut vajaka õrnusest ja tundlikkusest ja võib olla ka lihtsalt pianost. Mulle tundus tõesti, et Dolly Mustonen vajab lakkamatult seda elususe tunnet. See aga väljendub teatud kannatamatuses rahutuses kiiruses ja kohati jäi mulje, et iga puudutuse või isegi kasutaksin meelsamini sõnalöögiga, soovib ta klaverit füüsiliselt läbistada. Aga samas läbi selle teatud hoolimata dose isegi väljendus ka haprus. Dirigent oli Mustonenil vastas Eesti riiklik sümfooniaorkester väga tähelepanelikult tundlikult ja võib öelda, et omamoodi andis oli Mustoneni tabamatusele ja tema telesellise arusaadava jälgitava keha ja ruumi mille kaudu Mulle tundus ka kuulaja sai protsessi kaasatud ja andis muusikale teatud inimmõõtmelisuse. Kontsertmeister Lasse Joa metsasihid olid väga hoolitsetud ja tulemus oli väga nauditav. Hea tasakaalu tõttu just dirigendi ja orkestri vahel. Võib-olla eelistaks singi dirigent Olli Mustoneni kui üldse selline küsimus võiks püstitada, sest pianistina mulle jäi tulemus pisut, võib-olla ühe plaaniliseks. Samas Prokofjevi kuues sümfoonia, elustus kirkalt ja karakterite rohkelt samuti paindlikult. Siin võib-olla kohtusid helilooja ja dirigendi loomus, orkestri, tähelepanelikkuse ja teiste suurepäraste kvaliteet. Dieetidega kõige orgaanilisemalt moel ja esiplaanile tõusis muusika, rääkis Helena Tulve. Järgmiseks Igor Kažneki muusikakriitika. Esmaspäeval sai Estonia kontserdisaalis kuulda sarjas nõnda saratuustra Richard Strauss, 150 kontserti Straussi Mozart esinejaks Tallinna kammerorkester, dirigent Olari Elts ja viis vokaalsolisti on kõik ette. Kas rin proderic Suurbritannias, Mati Turi, tenor, Kädi plaas, maris Liloson ja Helen Lepalaane diivanisse mezzosopran. Kõigepealt tahaks peatuda selle kontserdikavaga natukene ülesehituselt võisse, meenutada kahla kontserti lähenemist. Kuna teoseid oli kokku ligi 10 aga läbivataks teosteks mitmeid stseene lavamuusikast, nagu näiteks Mozarti ooper Idomen eha ja Richard Straussi ooper Ariadne naksusega pluss veel ka teatrimuusika valdkonda kuuluv Richard Straussi orkestri süüt kodanlases aadlimees mis on tegelikult originaalis muusika sõnalavastusele, nüüd dirigendile on see selline kontserdikava muidugi väga suur väljakutse, sellepärast tuleb kontsentreerida igale kujundile tuua eripära nii Rihastausil kui Mozarti ja etteruttavalt öeldes Olari Elts sai muidugi sellega suurepäraselt hakkama. Nüüd kui esitusest lähemalt rääkida, siis päris suur väljakutseorkestrile oli orkestrisõit kodanluse aadlimees, autoriks Richard Strauss. Kuna selles teoses, mis koosneb üheksast osast, on väga oluline roll orkestris solistidel. Selles suhtes muidugi peab absoluutselt esile tõstma Harry Traksmanni sellist Johomstrausliku säravat viiulisoolot nimetatud teose neljandas osas, rätsepate sisenemine ja tants, samas ka Leho Karin selle orkestri lõpuosas temakantiline tšellosoolo kõrges registris. No see muidugi haaras jäägitult ja ka solistide dialoogid orkestris kõlasid perfektselt, et väga hea fraseerimisega ja põhimõtteliselt see orkestrisõit esituslikult oli muidugi üksele kontserti, pärleid kahtlemata. Õhtu teises pooles oli põhiline raskuspunkt lõpustseen ooperis Ariadne naksusel, mille autoriks siis teadupärast Strauss. Ja siin oli muidugi nauditav solisti Is Mati Turi ja kas rin prodericky muusikaline dialoog ja see haaras tegelikult kaasa isegi siis, kui ei jõudnud vaadata kavalehest, millest selle ooperi tegevustik lõbussennis räägib. No nii palju ma võin siis öelda, Mati Turi oli pakkuse rollis ja proderit hariannana ja alguses modid, turi, dialoog, proderice väga väljendusrikas, aga sinul jagu, aktsent, Mati Turi sellisele Keroilisele dramatismile järgneb selline lüüriline episood tõi muidugi esiplaanile Mati Turi lüürilise tenori, kuid võib-olla oleks võinud orkestri ja solisti tasakaal olla nagu paremini paigas. Videos mulle tundus, et natukene orkester varjutas solisti ja muidugi täielik üllatus oli Richard Straussi kirjutatud intervjuul uudium Mozarti ooperile idonenio. Sind tuleb natukene teada ka muusikatoolist tagamaade nimelt aastal 1930 lihastrausti dirigendina Idomanio lavale, kuid täiendas seda omapoolsete intermetsadega ja orkestris mõningaid Mozarti kohti ümber. Igatahes seda intervjuud kuulates oli täiesti uskumatu, et selline alteratsioonide rohke muusika on sobitatud Mozarti Idomenioosse. Absoluutselt põnev kuulamine. Ja lõpetuseks tahaks öelda, et lavamuusika selliste vastandite kujul nagu Strauss ja Mozart super kontsert, muusika, balletinumbrid ja aariad. Et see kava tervikuna oli äärmiselt vaheldusrikas, hästi mitmekesine, näitas Tallinna kammerorkestri suurepäraste töövõimet ja artistlikus solistile lõikes ja ka rühmatöö tasemel. Et ma usun, et seda kontserti nautis ilmselt iga külastaja, kes esmaspäeval Estonia kontsert. Kohe uurime, kuidas läks seekord rahvusvaheline heliloojate Rostrum. Helsingis on äsja lõppenud rahvusvaheline heliloojate Rostrum. Mulle meeldiv võimalus suhelda telefoni teel. Klassikaraadio peatoimetaja Tiia Tederiga. Millised on muljed lõppenud Rostrumilt? Ja äsja lõppes üldiseks heliloojate Rostov, mis on siis selline konkursi ja näituse vahepealne loominguline üritus raadiotoimetajatele, kes tegelevad nüüdismuusikaga ja nagu eelmisedki muide juba 60 aastat on rasv, on toimunud ka seekord kuulati terve hulk helitöid erinevustest eetikast üle kogu maailma ja valiti siis lõpuks välja ühise hääletamise teel hulk nii-öelda soovitatud helitöid, mida siis järgmisel hooajal paljud raadiod üle kogu maailma mängivad oma eetris. Seekord kuulutati välja Hollandi raadio poolt esitletud Küprose helilooja Joannis kirjakistes teos vööd song vööks siis sõnad ja laulusõnade, mis on tegelikult saanud inspiratsiooni nendelt sõnadeta lauludest ja Mendersoni kirjast ühele oma sõbrale, nendes on, seletab, miks ta kirjutab sõnadeta, laula seal soolotšelloteos hästi, selline võluv ja nostalgiline nagu ja noorte kategoorias võitis ka tegelikult, et nagu vanale muusikale Pegi toetuv oopus. See oli noore poola helilooja viieszinski teoscand soonde Padžib kes siiski on ise barokklaulja ja teos ühendas mitmeid barokist pärit vormeleid, siis täiesti teistmoodi ka hästi selline raadiokraane ja kaunis lugu tõsteti esile mitmeid teoseid, nende hulgas võib-olla kõige kuulsama nimega helilooja Tobrikad apaakova, kelle esikalbum kandideeris ilusti grammile. Ja veel on siin terve hulk heliloojad, keda ilmselt meie kuulajad ei tea. Võib-olla anti au veneni peaksin nimetama Soomest või ka Brändon Rostocki Austraaliast või ka Taanieli loojat Christian Winter, Christian soni. Kahjuks meie heliloojad ei olnud seekord esile tõstetud, kuigi nende lood võeti väga hästi vastu ja ma arvan, et neid mängitakse raadiotes üle kogu maailma. Teosed, siis mida praegu silmas pean, on Märt-Matis, Lille põhjanaela paine ja noore helilooja Madli Marje svingiteos sõjaveteran Hugo Kulbrant. Need on need teosed, mida meie esitlesime. Rasv on meil tänavu aastal. Millal need selle äsja lõppenud Rostrumi teosed klassikaraadio eetris kõlavad? Me teeme suure Rossumi teosta kuulamise jälle sügisel, kus meie heliloojad andvad oma kommentaarid nendele teostele, sest need Rostovi saated ongi olnud arvatavasti midagi enamat kui ainult nende teoste tutvustamine või kommenteerimine vaid üleüldse nüüdismuusika ümber arutlemine, mida tegelikult on meie meedias väga vähe, et kuhu meie muusika läheb, millele ta toetub ja milliseks ta tuleb ja kuidas ta saab kontakti auditooriumiga. Ma arvan, et see teema on väga oluline praegusel ajal. Aga mis on hoopis teist tüüpi oluline asi on see, et järgmise Rostrumi Tallinnas ise ja ma tegin täna väikese tutvustuse, et kõik need 27 riigi esindajad ikkagi usaldaksid ja tahaksid tulla järgmine aasta Tallinnasse. Meil on tegelikult juba nagu koostatud põhjalik kultuuriprogramm, mida nad lisaks siis muusikaga kuulamisele raadiomajas saavad nii-öelda peale tööd ja me seostame Rostrumit väga suurel määral Arvo Pärdi juubeli stamisega muusika aasta tähistamisega. Meil on juba kavas mõned selle jaoks korraldatavad kontserdid, sügisest hakkab raadiomajas sari, siin Rostrum on ta eestikeelne pealkiri, kus nüüdismuusikat esitatakse otse raadio stuudios ja püüame ka teha need kontserdid natukene sellises suhtlevamas vormis, et oleks nii raadiokuulajatele kui kohapeal kuulajatele võimalus saada kontakt nii muusika kui muusikutega, nii et meil tuleb väga töine Rostrumi aasta sügisest hooajast. Rostrumist rääkis klassikaraadio peatoimetaja Tiia Teder. Kuulatan jäänud nelevasteinhelgi muusika, uudised laiast maailmast. Muusikauudised maailmast muusikauudised. Kaheksandal mail kuulutati välja tänavused Polar Music Fays preemia saajad ja klassikalise muusika vallas võitis preemia ooperilavastaja pitsast sellars. Pidev selles on sündinud 1957. aastal teatriprodutsent ja tänapäeva üks tuntumaid ooperilavastajaid. Ta on äratanud tähelepanu Wolfgang Amadeus Mozarti ooperite intrigeerivat lavastustega ja olnud paljude nüüdisooperite lavaletooja Polar Music Prize'i preemiaid on alati kaks nii klassika kui popmuusika valdkonnas ja selle rahaliseks väärtuseks on 160000 dollarit. Popmuusika laureaadiks oli tänavu Chuck Berry. Hollandi Bachi ühing eesotsas dirigendi ja kunstilise juhi Jospan Velthoveniga käivitas mai alguses projekti nimega ool Low Bach. Projekt hõlmab kõikide Johann Sebastian Bachi teoste esitamist ja salvestamist ja need salvestused pannakse üles portaali nimega Olof Bach. Kõik Johann Sebastian Bachi loomingu salvestused valmivad nii helis kui pildis. Teoseid esitavad nii kuulsad artistid kui ka noored talendid. Projekt kestab kui 10 aastat. Ameerika dirigent Kent Nagano pikendas kolme aasta võrra oma peakülalisdirigendi lepingut jätte porri sümfooniaorkestri juures. Sellesse ametisse asus ta aastal 2013 ja esialgu oli leping kolmeks aastaks, aga nüüd kestab see aastani 2019. Hetkel on Kent Nagano veel Baieri riigiooperi ja Montreali sümfooniaorkestri peadirigent. Dirigent Kurt Mazuri dirigendist poeg Ken David masuur nimetati järgnevaks kaheks hooajaks aga bostoni sümfooniaorkestri Assisteerivaks dirigendiks. Tema debüüt bostoni orkestri ees toimus koos isa kurtma soriga kahe aasta eest ja koos oma abikaasaga juhib Kendavaid masuur ka Shelsi muusikafestivalil New Yorgis kurtma. Suuri tervis on aga viimasel ajal halvenenud ja ta peab liikumiseks kasutama ratastooli. Selgemaks on muutunud ka paarelboimi Sayidi Muusikaakadeemia rajamise plaanid Berliinis. Kõigepealt lõid Edward Said ja Daniel parem 15 aastat tagasi vestistern tiival aukestra millest sai teadagi suur edulugu. Edward Said suri aga aastal 2003, mil toimus ka orkestri debüüt BBC gramsi festivalil. Praegu on käsil akadeemia rajamine ja see peaks avatama aastal 2016. Akadeemia eesmärgiks on arusaamisel ja suhtlusbaasi loomine Iisraeli ja araabia muusikute vahel. Akadeemia hakkab tegutsema endises laohoones Berliinis, mis kuulus Underdel Lindeni teatrimajale ja mille suurte kontserdisaali projekteerimiseks on kaasatud tipparhitekt Frank keeri kelle projekteeritud on näiteks voolt Disney saal Los Angeleses. Rimi Sayidi akadeemias saab aga olema 21 harjutusruumi ja Pier Puleesi nimeline 620 kohaline kontserdisaal. Daniel parem parem ise plaanib hakata andma filosoofialoenguid kaks korda nädalas ja akadeemias pannakse suurt rõhku nüüdisheliloomingule ja ka araabia muusikatraditsioon. Kuulsite saadet heligaja, mida toimetas Liina Vainumetsa. Tehniliselt aitas teostada operaator Katrin maadik täna kaastööst Tiiu Levalt, Helena Tulve, Igor Karsnek, Tiia Teder, neleva Stein Felt aitäh kuulamast ja jälle kuulmiseni.