Tere hommikust, head kuulajad. MINA OLEN Annebrummik. Käes on maikuu keskpaik ja muusikaelus tähendab see, et nii kontserdisaalid kui orkestrid võtab andad oma hooaja kokku. Pärast on viimase nädala jooksul saanud Eestis kuulda rohkelt tippinterpreet. Näiteks viiuldaja Vadim pluusmann, kes esines ERSO lõppkontsertidel, mida oli koguni kaks hooaja, lõpetas ka Eesti sert ning seda pühitses jaapani viiuldaja Akika suvana esinemine kellelgilt. Roostet mäng on Eestist saanud juba mitu korda imetleda ning publikut vaimustas ka Berliini koomilisest ooperist meile külla tulnud dirigent Kristiina Poska. Uudiseid on ka kammerlaulu põllul. Pirjo Püvi, Teele Jõks ja Piia paemurru võtsid kätte ja esinesid pärase kavaga prantsuse kunstlaulust. Aga kaugeltki kõik need suurepärased kontserdid ei ole ületanud peavoolu meedia uudistekünnist. Õieti öeldes mitte ükski neist. Päevalehte jälgides oleks need kontserdid võinud vabalt ka olemata olla. Kolmas helikaja saade on see, kus lahkame muusikaelu kajastamise probleeme ajalehtedes. Õigemini tundub, et probleem ei ole mitte kajastamises, vaid selle puudumises. Esimeses vestlusringis väitsid kultuuritoimetajad, et lood ei jõua lehte. Kuna meil ei ole piisavalt häid kirjutajaid. Kus siis need head kirjutajad peaksid tulema. Täna on heliga stuudiosse tulnud Eesti muusika ja teatriakadeemia ning Tallinna Ülikooli muusikaosakonna õppejõud, kelle loengutes käib igal aastal kümneid potentsiaalseid muusikakriitikuid. Lubage esitleda Toomas Siitan, Urve Lippus ja Gerhard Lock. Kõigepealt aga meenutame, millest rääkisid eelmises vestlusringis Evi Arujärv, Age Juurikas ja Alvar Loog. Sülgaja. Kultuurilise olukorra või mingite hinnangute talletamise funktsioon, et see selles mõttes isegi kui lugejaid on vähe, siis kriitika žanr on ikkagi väga oluline, sest vaatamata subjektiivsusele peegeldab seda, mis siis antud ajahetkes on oluline muusikakriitik ka siis ütleme, võib-olla kontserti kajastasid nagu erinevad asjad ja et võib-olla see kriitika te peagi tõesti olema kõigi jaoks ikkagi ta nii spetsiifiline asi, et ja see valik, mis tehakse nagu omaette probleem, see valik, mis jõuab näiteks päevalehtedesse see on puhtalt toimetuste teema autor sekkub sinna suhteliselt vähe, seal absoluutselt nii saanatismist pakutakse välja midagi, aga lõpuks kas asi läheb või mis ulatuses ta läheb, mis tähemärkidega või kas ta saab suure pildi juurde või mitte ja see sõltub ikka toimetusest, puhtalt. Jätkab Urve Lippus. Ma ei ole üldse nõus sellega, et kriitikat peab väga erinevalt kirjutama eri adressaatidele. Minu arust Kriitikat ongi vaja tavalisele kontserti käijale ja ta võiks olla kirjutatud nii, et seda suudavad lugeda nii Päevalehe lugejad kui ka sirbi lugejad ja et ta mõlemale huvitav ja see on täiesti võimalik. Mängijale endale pole mõtet mitmes 1000. eksemplaris seda trükkida. Minge sõbra juurde, öelge ise, mis te arvate ja kui te kirjutate, et siis ei tohi olla liiga spetsiifiline tegelikult kriitika seminaris? Meil on väga häid arvustusi. Kui neid häid kirjutajaid on vähe, siis mina küsiksin hoopis, et miks nii mitmedki seminari said arvustusi kirjutatud inimesed ei ole motiveeritud. Teinekord on asi selles, et, et see töö ei tasu vaeva ja teinekord on asi selles, et väga häid arvustusi on kirjutanud inimesed, kes tunnevad Nad on liialt tsunftisisesed. Üks hea näide oli juuli Lill. Ta kirjutas hästi vaimukaid arvustusi, üldse mittespetsiifilisi, aga ta ütles, et kuna ta on Estonia solist, siis ta tunneb, et ta ei taha oma kolleegide kohta kirjutada. Kui rääkida päevalehtedest, siis on tellimine on ikkagi niivõrd juhuslik, praegu klassikalise muusika osa seal ei teki nagu seda isegi autori stiili või ütleme seda iseloomulikku lähenemist. Kui õpetatakse muusikakriitik ka seminaris tudengeid, siis me tegelikult ju tegeleme põhiliselt ikkagi selle vajaliku sõnavara sobiva lähenemisviisi väljatöötamisega, soovitamisega, aga me ei tegele mingisuguste spetsiifiliste eri adressaatide soovitamisega, nii et selles mõttes küsimus on ikkagi kahepoolne, eks ju, tellija ja ja kirjutaja, ma võiks öelda niimoodi. Et kui minu tudengid tulevad, siis, siis ma olen avatud sellele, mis nende taustad ja nende taustal enamasti ok popmuusika. Kuna minu keetika kooslusel on siis fookus pikem nüüdismuusika, siis ma olingi avatud, sellele taustaga nad ise tulevad, tegelikult me ei saagi kontrollida, kes on meie lugeja, me peamegi ütleme niimoodi, et need inimesed, kes on huvitatud, suudavad sellest, siis ammutada seda enda jaoks olulist. Muusikakriitika on ju alati olnud ka noh, nii-öelda hariva või kasvatusliku funktsiooniga, tähendab et me valmistame teistpidi ette seda, seda kontserdikuulajat. Juhime tähelepanu võib-olla nendele aspektidele, mis on professionaalile olulised. Meie muusikakriitika seminaris on väga laia taustast aga inimesi kui Gerhard lokil Tallinna Ülikoolis on võib-olla tõesti rohkem, et pop ja rokkmuusikataustaga inimesed on nii klassikalise muusika erialadel inimesi kui Jatsu ja pärimusmuusika erialalt. Ja soovitame kirjutada asjadest, mida nad tunnevad. Sest see kuulamise ekspert siis see on nagu see, kust ikkagi kirjutamine algab ja see on õpitav, kuidas kirjutada ja aga mingisugustes kriitikute kooli olemise käigus seda kuulamiskogemust, mis tekib pikaaegsete õpingute ja, ja ka ise õpetamise käigus seda nüüd raske toda, nii et tegelikult tuleks õpetada kirjutama need, kellel on olemas ekspertiis selles valdkonnas. Kultuuri kogemusi ei kogune mingisugusest ühest kursusest, head kirjutajad on saanud neist, kes käivad elus lahtiste silmadega ja, ja kellel koguneb sekult tuurikiht elamise käigus. Ja niiviisi näiteks Mart Jaansoni arvustused uuest muusikast või see peegeldab seda, mis on Mart Jaanson kui isiksus. Nii et minu arust kõige suurem probleem on see, et vaja on leida üles neid isiksust. Kui te ütlesite, et muusikud ise ei taha sageli sõna võtta, isegi kui nad oskavad kirjutada hästi kuidas on Tallinna Ülikoolis lood? Vastaksin niimoodi, et kuna ta oli ülikoolis välja koolitamise profiil, erineb siis Muusikaakadeemia omas, siis meil on küll muusikuid, aga jah, kes on pigem siis harrastusalal tegema või tulevad popmuusikataustaga ütleme nii, see küsimus ei ole väga fookuses, pikem on, on minu jaoks küsimus selline, et minule tulevad tudengid, kel on siis just nimelt see laiem kultuuriline taust, kes tulevad igasugustest instituutidest minu kodus on avatud ülikooli ja on avatud ka siis üle Eestimaal, on olnud Tartu ülikoolist Tehnikaülikoolis, kunstiakadeemiast ja siis vahega muusikaakadeemiast tudengeid, nii et minu tulevadki siis laia kultuuritaustaga kas või Jaapani, mida mina olen tähele pannud, et tudengite vahel seda julgust vaja ärgitada, siis nad kui nad siis saavad aru jah, et ma olen võimeline oma arvamust avaldama ja mulle võimaldatakse seda teha vabalt siis nad koguvad julgust ja siis see tulemus on, on minu jaoks värskendav ja vabastav. Minu kogemus on see, et sageli teise taustaga inimesed lähevad nüüdismuusika täiesti oma pilguga ja, ja lisavad siis sellele muusikale midagi, mida võib-olla muusik kui ta on liiga palju oma valdkonna sees ei taba ära. Aga sageli on ju nii, et muusikute ringkonnas tuleb väga palju kriitikat kriitikute suunas, kellel pole muusikakõrgharidust. Ma arvan, et muusikakõrgharidus siin ei ole nii oluline, kuivõrd muusika kuulamise kogemus ja inimese enda intellektuaalne tase noh, näiteks minu arust Jatsu inimesed, Joosep Sanga arvustusi hindavad kõrgelt otseselt diplomid. Tal ei ole, kuigi ta on muusikateadust õppinud. Et diplom inimesest veel ei kriitikutega, teadlast ei tee. Ja veel, me oleme palju rääkinud, aga võib-olla tasub ja öelda, et me oleme ammu olnud seisukohal, et muusikakriitika ei ole muusikateadlaste asi. Et loomulikult muusikateaduse haridus ei tule siin kahjuks, aga palju olulisem on just nimelt see kuulamiskogemus millest on juba palju räägitud ja lai silmaring. Ja loomulikult on pianisti haridusega inimesel palju kergem huvitavam kirjutada klaverikontserdist, klaveriõhtust kui, kui muusikateadlasel võib-olla need asjad võivad, et kokku sattuda, aga ei pruugi. Nii et me ei ei näe nagu spetsiifiliselt seda kriitikakursust ka ka just muusikateadlastele suunatuna. Tegelikult see kursus saigi tehtud valikainena muusika magistrantidele, et neil oleks rohkem aineid võtta ja et neil, kellel see kuulamis ja kogemus ja see kõik on, et nad oskaksid paremini verbaliseerida ja meil on käinud väliselt jõude seda tegemas võrdlevat nootide analüüsi ja heliplaadi salvestustega, et õpetada just inimesi sõnadesse panema ja kuidagi nagu seletama, mille poolest üks esitus teistest erineb. See tahab koolitamist sageli. Aga olemas sellised nii-öelda etalon kriitikuid, keda te toote eeskujuks. No Eestis vaieldamatult kriitikuks number üks peetakse kalleihterit. Ja tema arvustusi me analüüsime. Mina armastan väga ka Artur Lemba ja Theodor Lemba arvustusi, mis on ääretult täpset Eduard Oja arvustusi kui varasemast ajast rääkida, hilisemast ajast ma parem ei räägiks. Ütleme nii, ajaloolise küljega ma oma koosluse väga ei jõua tegeleda, fookus on siis nüüdismuusika ja siis loomulikult me puutume siin kokku siin ja praegu kihutavate tekstidega, sealhulgas tuleb esile tõsta ja ma olen seda siis ka teinud, et käri kata ja saale, kareda tekstid ma ei tahaks ka siin ohkem nimesid nimetada, mida ma tahtsin lisada, et senise giidiga kooslasel teemade ampluaa tegelikult Dalai ja näiteks räägin sealhulgas ka tonnetamisest ja nendest füsioloogilistest suhetest, mis toimetaja ja kirjutaja vahel võivad mõjuda teksti valmimist. Kui kiiresti see peab valmima kõik sellised tingimused, mis on kogusele On viis või kuus õpiväljundid ja need Haagavad kogu seda valdkonda palju laiemalt kui see, et meil oleks nüüd konkreetne objekt muusikateos ja selle kallal tuleb siis loomulikult ka nokitseda ja väljendust pahandada. Kuidas sellest kirjutada ja kui ta seda analüüsida ja see on üks osa sellest, millele mina olen tähelepanu. Aga nüüd on see esmamulje efekt, et kuidas inimesed, kui nad esmakordselt puutuvad kokku nüüdismuusikaga vähemalt akadeemilisi nüüdismuusikaga, missugused esmased reaktsioonid neil on ja mul on praktiline ülesanne, mida olen ka viinud siis autentsus olukorda, et me teemegi sellised kuulamised koos, siis palun kirjutada viis kuni 10 lauset ja siis tekib väike tervik, mida mina saan kiiresti haavata tervikuna ja nemad saavad kiiresti haavata tervikuna siis kooselu jooksul. Ma palun neil teineteist siis vastastik hindamise teel siis toimetada ja siis nad õpivad väga kiiresti nägema kriitikat, mida on autovi positsioonid tonnetaja positsioonilt. Meil on läinud see kriitika mõistendid väga laiaks oma kriitikaseminari, mida me oleme nüüd vist üle 10 aasta teinud, koos. Kristel Pappel, kolmas veel. Me alustame sellega, et arutame Ameerika helilooja, muusikateadlase artist, tsiklit, kriitiku autoriteet ja tema eristab seal kolm erinevat kriitikaliiki. Üks on arvustus, mis on siis natukene targema kuulaja arvamus lugejale ja mees peab vastama küsimusele, kas tasub seda plaati osta või sinna kontserdile minna. Teine on õpetaja kriitika, mis peab mängijat edasi aitama või heliloojat paremini komponeerida. Ja kolmas on kriitiline see, mida tema arvas, et saab kirjutada ainult kompositsioonist. Artikkel on kirjutatud 50.-te lõpus. Sest et ainult kompositsiooni saab pikalt mõtiskleda ja selle kultuurikontekstile arutada, kontsert on selleks liiga haistuv. Tänapäeval saab põhjalikult ja kriitilise esseesid ja kirjutatakse ka salvestustest ja eriti näitleja Richard raskini. Arvustused heliplaatidest on ääretult põnevad ja väga osavalt kirjutatud ja tõesti niuksed, arendatud, kriitilised esseed. Nii et jällegi, et kui me tuleme oma koolis õpetaja tuttava kriitika juurde, siis meie keskendume arvustusele. Kontserti trietenduse ja heliplaadiarvustuse puhul on oluline, et see, kes kirjuta, poleks ekspert, tab, ma saan aru, et see, mis Gerhard Lock teeb Tallinna Ülikoolis, see on hoopis teine seltskond ja see peabki olema teisiti suunatud. Aga seal muutub natukene uduseks, kas see ekspergi positsioon tähendab? Muidugi tuleb õpilasi õpetada lihtsalt kuulama ja neist ehk kasvavad kriit. Kui aga esialgu, kui nad esimest korda kuulavad klassikalist nüüdismuusikat neil ei ole seda ekspertiisi ja kuigi nende reaktsioon võib olla väga põnev, aga tal ei ole just seda, mida arvustuselt tegelikult nagu ootab nii lugeja kui ka ma arvan, et ajalehe toimetus, et see kirjutaja oleks ekspert Kui palju siis peab tundma seda mängutehnilist poolt muusikaarvustaja kui öelda? Bert mina ei arva sugugi, et inimene peaks mängutehnikat. Ma mõtlen just seda kuulamiskogemust, et tal oleks selles stiilis muusika, kuulamiskogemusi Peaks, mille pihta mäng käib, sest kui ühest kastist teise minna, siis ta, kui mina võtaksin rokkmuusika arvustamise Te, siis mul lihtsalt see ekspertiis puhtub. Võib-olla ma helikõrgusi tunneksin ära. Aga näiteks oli meie muusikateaduses üliõpilane Maria Mölder ja tema eriline huvi oli alternatiivne rokkmuusika ja ta oskas suurepäraselt oma muusikateadlase ja kirjuta arvustaja kogemused panna selle kogemuse peale, mis ta oli tõesti aastaid ja nüüd juba aastakümneid rokkmuusikat kuulates saanud näiteks rokkmuusikast tema arvustused on mulle tõesti väga positiivselt silma jäänud. Ma tuleks veel ise ka tagasi sellele ekspertiisi aspektile, et üks osa koormusest on see, et ma räägin siis tudengitele just nimede akadeemilisest nüüdismuusikast ja defineerime, mis asi see on, mis asi siin nende jaoks on ja loomulikult see mänguväli on siis väga laia, aga ma leian siiski näiteks, et kui nüüdismuusika hilinevad, mängivad sellest ees ja, ja muude selliste kontside vaheliste aspektidega, siis on kuule, kellel ei ole seda pagasi, teda tugevad teadmistepagasit, kuidas ta peaks seda muusikat kuulama, tema läheneb siis väga vabalt sellisele muusikale ja ma leian, et see on täiesti võimalik, et senised kuulajad just nimelt pakuvad sellised värskeid vaateid sellele muusikale. Värskus on selles, et tal puuduvad stambid, kahtlemata just, et mina lähen selles suunas. Ja tagasiside on olnud väga positiivne, et tudengid on väga, vägagi avatud ja siis, kui neile pakkuda vil lisa tausta ja ma loomulikult ütlen ka, et palun lugege siis juurde, siis selles mõttes nimed, kes siis tõsiselt siis Eesti muusika päevadel käivad. Ma ei arva, et see oleks nüüd otseselt takistuseks, et nad ei ole just akadeemilise nüüdismuusikaeksperdid. Sest ju neid valdkonnad ju mõne lauaga segunevad. Tahan öelda, et eksperdiks nad võivad kõik saada, kui need järjekindlalt seda kuulavad. Aastaid. Just ja selle ekspertiisi küsimuse puhul veel on hästi oluline eristada seda kontserdikuulaja kõrva ja salvestuse kuulaja kõrva. Näiteks kui me räägime tehnilisest perfektsusest, et siis nende kahe valdkonna vahel on, on nõudmised väga erinevad. Väga hea kontsert võib olla näiteks salvestusena suhteliselt kõlbmatu, vahest ja vastupidi, päris keskselt tänasest kontserdist võib saada täiesti korraliku salvestuse ja näiteks ma olen olnud vahest natukene tunud, lugedes mõne inimese arvustust kontserdist, mida ma olen raadiost kuulanud, kirjutanud on inimene, keda ma noh, Pean eksperdiks või loodan pidada. Aga ma saan aru, et tegelikult tema oli kontserdil ja mina kuulasin raadiost siis selle kõrvaga, nagu ma tavaliselt kuulan salvestust ja need on täiesti erinevad, keskendumisviisid erinevad fookus. Kui näiteks teatrietendust või filmi on võimalik vaadata korduvalt, et kas võib olla ka see on ka põhjus, miks meie lehtedes on seejärelkajastus hakanud kaduma, et pigem just kajastatakse neid kultuurisündmusi, mida on siis sellel lugejal võimalik ka korduvalt nautida. Võib-olla aga tõesti, kontserti tulekski suhtuda nagu sündmus, seal on väga palju erinevaid aspekte koos. Publik on kahtlemata selle üks osa ja, ja kriitik viibib publiku hulgas. Nii et seal on see niisugune energiavahetus visele sündmusel toimub, see on tõesti ainukordne, seda ei saa salvestada see sündmuse laadne suhtumine kontserti kui sündmus, see on oluline ja ma ei saa kuidagi nõus olla sellega, teda oleks selle võrra siis vähem mõtet kajastada. Mina tahaksin siin tuua nüüd ajalehtede kõrvale veel ühe huvigrupi ja see on levitajad ja ma arvan, et Eesti kontserdikorraldajad on vähem aktiivsed olnud arvustuste tagant torkimisel kui seda on heliplaatide ja raamatut ja filmide tootjad. Seda teemat puudutas hiljuti ühes kriitikateemalises artiklis Aare Tool ja see oli väga hea artikkel. Sest tõesti elu on praegu niiviisi. Kõik tahavad kõike müüa ja kõigest räägitakse tootja müümise kategooriates. Me võime selle vastu olla, aga me ei saa selle vastu eriti ajalehtedes, kirjutamisel ma usun, Te, need niisugused asjad, mida sa saad asjana müüa nagu mingi raamat või CD. Et seal on ka palju rohkem huvigruppe taga, kes torgivad tagant ajalehti, Neist, mingi arvustus või kasvõi reklaamil. Kus ma olen nõus, tähendab selle, selles mõttes ei ole meil seal muusika kriitikana institutsiooniks kujunenud üldse nii nagu ta on suurtes vanades kultuurriikides, kus tegelikult muusikakriitik suunab väga oluliselt muusikamänedžeride maailma suunab ka seda, eks ju, kes saab lõpuks tööd ja kes ei saa. Nii et ma kujutan ette, et kuigi see institutsioon on meile võib-olla kuskil mingisuguseks unelmataoliseks eeskujuks teistpidi on nendes vanades riikides toimunud ka väga tugev niisugune kartellistumine, kus siis teatud kanalid toetavad teatud interpreedid, tee, mida me jällegi nagu teistpidi ei, ei sooviks. Meil on palju vaieldud, kas Eestis üldse saab olla sedasorti kvaliteetajakirjandust nagu ütleme New York Times või Frankfurter Allgemeine või ka, ja kui ma vaatan ka kasvõi Frankfurt, Valga maine, niisugust arvustuste tellimise poliitikat, siis ka seal on palju asju, mis tekitavad mul mul küsimusi näiteks mõningaid väga suuri muusikasündmusi, lihtsalt. Vaatamata sellele, et selle väljaande arvustaja on kontsert, teil seda lihtsalt teht ei, ei võeta. Minu jaoks oli hiljuti väga huvitav näide, kui Tubina päeval esietendus Tartus Reigi õpetaja ja Helsingin sadamatesse jõudis arvustus oluliselt varem kui meie lehtedesse. No ja see on nüüd juba tellija probleem tõesti, sest et tellijast on siin täna olnud vähe juttu, aga see on üks väga oluline osa kogu selles selles maailmas, kui kiiresti ilmub see tekst. Kuidas on tasustatud tellijate suust, ma olen ju sagedasti kuulnud kõik oleme seda juttu, et meie lugeja ei oota niisuguseid artikleid, neid ei loe. Ta, kui neid regulaarselt ei ilmu, siis loomulikult neid ei saagi lugeda. See on, on üks niisugune kanal, mis on umbe lastud või, või rooste lastud ja see tuleb kõigepealt nii-öelda uuesti sisse, toda. Kui mõnes juhtivas päevalehes on kolm või viis aastat regulaator algselt sedasorti arvustused ilmunud, siis teeme uue lugejaküsitluse ja vaatame, kes mida ootab. Asi on natukene ka ajalehetoimetuste enda kultuurilises silmaringis, mida nad väärtustavad. Noh, paratamatult jõuame ikkagi sinna taha ka, et mida Toomas ütles, et siin on see agentide maailm põimub meediamaailma, ka Eesti turg on nii pisikene, et siin nimelt klassikalise muusika kontserti, turg on nii pisikene, et ühest küljest me oleme vabad põra, neist negatiivsetest mõjudest, meil suurem osa asju toimub toetusega. Aga teisest küljest me ei saa ka suurt osa seda papli kus lisaks sellele, et on arvastaja, on veel ka see mänedžeride ja agentide agentuuride maailm. Jazzkaar ja siis Tallinn Music Week püüavad ka Eesti muusika päevad sammu pidada, et just kohale kutsuda neid välismaa kirjutajad ja neid huvitama panna. Samas ütleme nii, et ka Eesti-sisesed, mina näen seda asjaolu probleemina, et need inimesed, kes oskavad kirjutada ja kes siis on need eksperdid, nad on üsnagi ülekoormatud juba juba muude töödega. Ja ei peaks ka praegu arvustus täitma minu arust poolt lehekülge. Oma seminaris nõuame arvustust maksimaalselt 3000 tähemärki. Selline mahuks lehte ja ainult, et see regulaarne kontserdil käimine ja kirjutamine peaks olema korralikult tasustatud. Ja seal mingi kokkuleppe küsimus. See pakkumine ilma tellimused ju ei tööta sama moodi, et see, see peab ikkagi olema nii-öelda kahepoolne vahetus. Kas praegu siin annaks üldse midagi teha, see pall on täiesti ajalehetoimetuste käes. Ma arvan, et et meil tasuks istuda kokku just nimelt nende toimetajatega ja arutada neid küsimusi, neid võimalusi ja mitte ainult kultuuri toimetajatega, vaid võib-olla peaks peaks ka mõni peatoimetaja olema seltsis sellepärast et ega kultuuritoimetaja käed ei ole ajalehe juures ka vabad. Laiem arutelu oleks ainus, millest ma mingit progressi julgeks loota. Kui me oleme siin nüüd ainult nende kirjutajate tsunfti ka seltsis või ka ainult õpetajad Sunstiga siis jääb ainult ühepoolseks arvamusavalduseks, millele tahaks midagi vastu kuulda. 2010 2011 muusikakriitika luubi all püüdis seda ju käivitada, hammustaks, kui elu edasi läheks, sellel teemal natukene tuhnides internetis olen püüdnud leida kas saksa või inglise keele kontekstis ja see on suhteliselt vähe avaldatud ka nendes riikides. Näiteks 2012 avati Surva hooga ubelini ülikoolis Ameerika Ühendriikides. Sellise kolledži huvin Instituut from Götzises nüüd edaspidi huvides tundub, et nende töö on seisma jäänud, ütleme nii, see huvi on väga paljudel inimestel institutsioonidel, aga samas kuidagi ei jätku jaksu järjepidevust sisse viia. Mina olen küll lugenud täpselt samateemalist diskussiooni Ameerika muusikateaduse seltsi listides ja arvamusavaldustes ja seal kaevati väga selle üle, et kui nüüd hüüab Times välja arvata ja mõned niisugused erilised ajalehed, veel osariik, Gide ja, ja linnade ajalehed tahavad omale sellist kultuuritoimetajat, kes suudaks kirjutada Ta ta alates jalgpallist kuni absoluutselt kõikide eri žanris kontsertideni ja nad ei taha sõlmida lepinguid ekspertidega, sest tegelikult see võtaks natukene selle nende toimetaja leivatüki otsast. Aga kui inimene tõesti võib kirjutada hakist ja jalgpalli peamängudest ja, ja siis ta läheb ooperietendusele saab plaan natuke suur ühe inimese jaoks. Vestlusringis olid Toomas Siitan, Urve Lippus ja Gerhard Lock. Liiga ja nüüd aga saame teada, millise mulje jättis ERSO hooaja lõppkontsert Toomas Velmet dile. Suurepärane hooaeg on olnud. Ka esimene pool, Igor Stravinski ja Sergei Prokofjevi. Neid ühendas see omapära. Stravinski oli üldse immigrant, aga Prokofjevi kirjutas oma teise viiulikontserti, kui ta veel oli emigratsioonis. Nendes teostes on ka midagi sarnast. Nende selli loetuski on midagi sarnast nende käekirjas. Kuigi peab ütlema, et Stravinski on palju julgem omas ajas aga Prokofjevi jälle tema ühendus, romantismi on palju suurem. Kui me räägime Stravinski süüdist pultsinella, siis see on tegelikult ju Joanne Bergoleezi määrimine. Ma ütleks nii. See ei ole selle muusika mingi arendus midagi vaid Stravinski nagu näitab, et tal on näiteks üks sõrm puudu või tal on midagi viga, kui ta teeb Bergoleezist sellise iroonilise, sarkastilise teose. Aga seda põnevam on seda kuulata. Teine eripära on see, et ravinski sõit on väiksele koosseisule väike sümfooniaorkester pluss keelpillikvartett. Ja ma tahaks eriti esile tõsta selle keelpillikvarteti koosseisu. Arvo Leibur, Kaido Välja, Rain Vilo ja Pärt Tarvas, kes sulandus niimoodi orkestri partituuri kohe ei saanud nagu arugi, et see on keelpillikvartett. Seal mängib. Sest Stravinski partituur on väga eriloomusega, ta on kord suur orkester, kord väike orkester ja hästi palju on soliste. Veel eraldi tuleb esile tõsta Aleksandr hääni käineni oboe solisti teose teises osas ja kogu koosseisu ansamblit näiteks Tarantella mängib ja mis on päris Virtoosne k solistidele aga rääkimata siis orkester peab seda koos ja käest kätte andma, seda materjali. See kõik õnnestus suurepäraselt. Ja muidugi krooniks oli eelviimane osa toet trombooni ja kontrabassi toet. Koomiline, et ma tahtsin valju häälega naerda saalis aga see õnnestus alles siis, kui järvi mängis seda teiseks lisapalaks, veel kord siis saal naeris, alguses nagu ei julgenud naerda, ma arvan, et Stravinski muusikat hoolad võib kohe südamest naerda, eks ma olen sellega niisugune kogemus. Et ma olen oma elus mänginud Bergoleezisada triosonaat, mille põhjal tehtud. Aga olen ka mänginud Stravinski enda tehtud itaalia süüti sellele klaverile. Nii et minu jaoks on see eriti koomiline see teos. Aga ta on väga keeruline, tehnilised ja müts maha orkestri selle koosseisu ees, kes kõige sellega sai hakkama täiesti briljantsed. Kui me nüüd lähme Prokofjevi juurde, siis erilist huvi tekitas minus Vadim kloosmad, teades, et ta on sellest vabrikust pärit. Kust on pärit Vadim preepyn? Maksime mängerov, see tähendab Sahharbroni koolkond ja mitte millestki ei tulnud pettuda. Absoluutselt Prokofjevi viiulikontserti võib mängida väga halvasti ja ka midagi erilist ei juhtu. See on selline kontsert. Aga kui teda mängida nii nagu kloosmann mängis, siis see tõstis publiku saalis ikka lausa funktsioonideni. Muidugi, suur osa on ka selles, kui hea kõrgetasemelisuse interpreedid käes on kõrgetasemeline pill. Seitsme sajandi lõpus Stradivariuse, mis kuulsaks mängis Leopold auverre. Juba selline solist haarab kaasa nii orkestri kui publiku. Kui nüüd veel siirduda teise poolde Straussi sümfooniline fantaasia Itaaliast. Minu meelest on see üks monument suurele orkestrile. See orkestri kõla 19. sajandi lõpu suure romantilise orkestri kõla on partituuris niivõrd viimistletud, et isegi hakkab aeg-ajalt. Aga see kõlab iseenesest on väärtus omaette ja see kompositsioon ka neljaosaline fantaasia, see on võrdne sümfoonia, aga tegelikult kui temasse nii suhtuda, mitte võrrelda teda Richard Straussi, teiste ülipopulaarsete sümfoonilise Baiemidega, sealt ongi kõik need heldanud läheb, on suured, populaarsed, siis tuleb sellest teosest välja teised väärtused, hoopis neid ei maksa kunagi panna ühte patta järgnevate sümfoonilise Baiemidega. Selles muusikas on Neeme Järvi üllatamat. Ta oskab nii kuulama panna ja tema orkester, eriti suur orkester, Straussi orkester, see on ikka see maksimum, mis ka tänapäeval on suur orkester. Ja ta oskab sealt välja meelitada, panna kuulama partituuri, selliseid ridasid, mida muidu suurelt oti juures ei pane tähelegi. Aga ta nagu näitab näpuga kohe ja tõstab esile üksikud pillirühmad või solistid või ja, ja muidugi, kui veel viimases osas kõlab phonycoli phonycola sisse, on Napoteos. Sülgaja ERSO hooaja lõppkontserdist rääkis Toomas Velmet. Ka teine hooaja lõppkontsert tõstis fookusesse viiuldaja. Jaapanlanna Akiko suvanai. Esines Eesti kontserdi lõppkontserdil. Tallinna kammerorkestri ees säras Berliinis tegutsev eestlannast dirigent Kristiina Poska, jätkab viiuldaja Tõnu Reimann. Hooaja lõpukontsert oli sellise klassikalise kavaga. Ja domineerivaks oli selles esinduses värskus. Et just selline Mandelson, Beethoveni tüür tüüriltki tema vast kõige tuntum lugu insula sertav mida on mängitud vähemalt autoriarvamist mööda vähemalt 100 korda. Ja 50 eriorkestriga. Kontserdil läbiv energia oli positiivne ja publik võttis selle vastu kui nüüd minna täpsemaksis. Tüüri esitus oli selline mõtlikust, nagu ta ühelt poolt on. Ma nimetan seda selliseks valgusvihu efektiks, et kus yhest sellist hakkab kooruma Litmedellid annake pikaarenduse, kus kõlad lisanduvad. Ja siis Nii et selline meeldiv ettekanne sellest teosest siis minna siit edasi nendel soni viiulikontserdi juurde, milles soleeris Aqigo uba nai. Selles viiuldajas on meeldivalt ühendunud muusika, tunnetuslik ja tehniline pool. Eriti tuleks tema puhul esile tõsta sellist ekspressiivsed tooni. Ta mängib muuseas lipani fondile kuuluval viiulil mida omistas kunagi Jachiffed. No see pill on saanud väärilise järglase ja vaat see mendel selli kontsert, mis oli temas nii meeldivat oli see, et see oli sellise ajalooliselt õige hõnguga. Et kui me võtame Beethoveni viiulikontsert kirjutatud 1806 sinna järel tulid mõningased, viiuldajad, kirjutatud virtuoos, kontserdid. Ja siis tuligi Mandelson. Ja see oli sellise täps ajastutajuga mängitud Beethoven, mendasoni on küll mingi 35 aastat vahet, aga siin on tunda seda Kesk-Euroopa muusikakultuuri arengut ja just ta tõi selle välja, et see oli ühelt poolt suguluses Bethaverliku traditsiooniga ja teiselt poolt natuke romantilisem. Ja ta mängis just nii, et aeglastes kohtadest natukene aeglustades või õieti rahunedes kiiretes kohtades natuke edasi minnes. See on ju selline under kindkontsert, kus näidatakse Omai tehnilisi oskusi ja ta ise esimest korda mängis seda üheksa-aastaselt Gruusias. Ega see ei olegi nii üllatav, näiteks meie Evi Liivak mängis seda esimest korda orkestriga Helsingis 10 aastaselt. Noh, see kõrvalepõige selleks just selles esituses puudusse underground kontserdi kirjusus, see oli läbiva tahtega ja suurepärase toonilise kujundusega ja orkester saates väga täpselt. Ma küsisin pärast solistilt, et tõenäoliselt ta ei ole mänginud kammerorkestriga seda täites teada oli esimest korda. Aga see, kuidas tundus, teate üllatav see oli. Et see andis mulle väga palju inspiratsiooni, ootamatuid hetki, mida suure orkestriga teha ei saa väikesi vabadusi. Ja ta ütles, et ma nautisin seda. Nii astungi aeg minna Beethoveni sümfoonia number seitse juurde. Noh, alguseks võiks ju mainida ära, et viimasel ajal ongi selline mood, et Kammerorkesterit tahavad mängida Beethovenit. Samas väikene kõlaline ebaühtlus sellest võib jääda. Tuletame meelde, et Beethoveni oli ikkagi nende sümfooniat kirjutamise ajal Viinis kasutada 50 kuueliikmeline orkester. Ka see ei muutunud, peamiseks peamiseks jäi just värskus, millega sümbooniale lähenete mängimise energia lihtsalt see sõna muusikategemise rõõm, muusika tegemise energia. Noh, see sümfoonia on selline ülev, voolav, elurõõmust pakatav, odav ja ilma tõsisema mingil ARGO või aeglase osata. Aga samas kõik need tempod ja ülesehitus siin dirigent Kristiina Poska näitas ennast väga heast küljest. Jaa, ta süstis seda pidevat mängulisust, mängu Energial, niisugust. See oli selline asi, mida alati kontsertidel ei ole. Ja vot selline dirigenditahteliste omaduste ja professionaalsete oskustajateline sümbioos, et see mõjus publikule. Nii et braavohüüded ei olnud mitte ainult peale Mendersoni kontserti, vaid ka peale Beethoveni sümfoonia esitustest. Kui palju teil sel hooajal on õnnestunud Tallinna kammerorkestrit kuulata? Sel hooajal pisut vähem, aga viimaste aastate jooksul ma olen küllalt palju kuulanud Tallinna kammerorkestrit. Ja muidugi, mida peab ütlema. Orkester väärib Estonia kontsertsaali. Eesti kontserdihooaja lõppkontserdist kõneles Tõnu Reimann. Nüüd aga heidame pilgu kammermuusikamaailma. Tiiule Eevald käis kuulamas prantsuse melatii kava, kus esinesid lauljad Pirjo Püvi, Teele Jõks ning pianist Piia paemurru. Üks väga särav kõrge hääl ja väga soe ja häälega metsosopran oskasid endid nii hästi oma häältega teineteisega sulandada. Selles kavas oli minu jaoks, kes ma arvan, et ma just mitte vähe ei tea. Kammerlaulurepertuaarist oli mul vähemalt kolmandik tundmatud lood mis on alati väga teretulnud ja, ja muidugi avastuslik mitte üksi kuulajale, vaid kindlasti ka väga huvitav tegijatele. Kuidas mõjusid lauljad ja pianist Piia paemurru ansamblis Piia paemurru ansamblist lina siin ei ole ju üldse mingit. Noh, ma ütleks heas mõttes uudist, et ta on niivõrd oskuslik ja muidugi kõrges kvaliteedis professionaal, et ta oskab alati kõikide lauljatega, olgu need algajad või olgu need juba väga professionaalsed leida kontakti, olla suureks impulsi andjaks duetides oli see väga võluv, et ma ei tea, kui palju Pirjo Püvi ja Teele Jõks on omavahel duetti laulnud, aga üldse tähendab ka võib-olla laval kohtunud. Aga nende hääled sobitusid hästi, eks siin on muidugi eelduseks ilmne mõlema äärmine musikaalsus siis tämbraalne rikkus, mis võimaldab üldse niisugust teineteisega sobitumist. Ja muidugi ikkagi intelligentsed, sa oskad teist kuulda kuulata, temaga koos mõelda. Üllatuslik oli seal Saasi duett anonüümsele tekstile lausa Tarantellalik minu jaoks saansi muusikas ma ei ole iialgi niisugust karakteersust nagu täheldanud, ega muidugi ei tunne, ega nüüd nii-öelda algusest lõpuni kogusansansi loomingut, aga teades, et ta oli ju ka organist ja viljeles ilmselt, et väga palju kaklerikaalset ja tema nelja väemarjad ja kõik see niisugune, mis meil on nagu rohkem teada, siis see oli äärmiselt nagu öeldakse. Voldemar Panso on alati öelnud reži kohta umbes sellise mõtte, et lavastus peab minema nagu muusikute keeles crescendos ja lõpus peab sabaots veel üles kerkima, et selle kava just see suur väärtus oligi see, et alati väga väärtusliku kloonide visii kelmika ja särtsaka ja alltekstidega marjanettidega mis on ühest tsüklist poolver lääni tekstidele ja lõpetativad sellise erksa looga sinna vahele muidugi mahtus väga palju igat värvitundevarjundeid mõlemalt lauljalt, aga võib-olla nende tundevarjundite poolest tahakski, pole just eriti veel rõhutada Teele Jõksi oskust minna tekstidesse väga sügavuti ja kuna tal on siiski selline kammerlik toonus, rist väga hingelähedane, minu jaoks on temast väga palju traged jänni ja selles mõttes siis olid nad just nagu mõnes mõttes vastandid. Heas mõttes ma mõtlen vastandid, et üks on niisugune sädelev ja sillerdav kõrgustesse oma häält lennutav ja teine on siis selles niisuguses hingemaastikusügavustes mida see nõuab ühelt kammerlauljalt prantsuse melaniini. Ma ütleks niimoodi, et prantsuse Melody üks niisuguseid põhiomadusi, mis ju tegelikult vast algabki seal noh, ütleme, et Foree sünniaasta oli 20 aastat varem, kui te püssi, see safrangi oma veel 40 aastat varem kui depressi. Aga nii-öelda prantsuse Melody naguniisuguseks minu jaoks nagu etaloniks on Kloote püssi ja teda väga mõjutas Wagner. Kui Wagneril oli kohutavalt tähtis, mis tekstis sisalduv siis teeb, visii, lähtub ka teksti kõladest tal on ju niisuguseid Melodiisid laule, mida ta on loonud 16 aastaselt ja kus võib-olla tekib mingisugune kerge vastuolu. Et tekstis on näiteks tal nendesamadele luuletustele verääni luuletust Klede löönian, mandoliin loodud laulud, need on täiesti erinevates kompositsioonilistes võtmetes loodud laulud. Kui Foree lähtub siiski nii-öelda teksti Berliini luule nii-öelda sisulistest mängudest, siis teeb, mis siin on väga sageli teksti kõlailu, teda võlus, kuidas prantsuskeelne sõna kõlab ja ta hakkas sellega mängima ja selle ümber tekkis tema harmoonilised mängud. See niisugune mäng mängus, mis visiidi ilmselt noore inimesena ikka väga võlus. Hilisemates asjades on tal loomulikult juba tuleb see teksti nii-öelda sisulisest mõlust läheb sellega ikka kaaskas, sisu jõudis teieni. Sisu jõudis väga hästi, sellepärast et lauljanna mõlemad lugesid nii-öelda tõlkeid, Pirjo Püvi küll nii üldsõnalisemalt, kuid Teele Jõksi olid ikka väga head, ma ei või pead anda, kas need olid need tema enda tõlked või oli ta need, kuskilt on võtnud need tõlked igal juhul, need olid väga poeetiliselt ja väga selged. Ja muidugi mida peab ikka väga kõrgelt hindama. Pirjo Püvi on muidugi inglise filoloog, aga seekord see on mul väga, pakkus naudingut, tema on niisugune väga selge diktsioon ja teleJõksi juures lihtsalt jääb nii lummatult kuulama seda, mis ta muusikaga teeb. Nii et seekord tõesti suur tänu, et interpreedid, eliit ja Tallinna filharmoonia ühise niisukese ponnistusega võimaldasid neil selles saalis teha kontserti. Kuigi ma pean ikkagi jälle kordama seda, et minu jaoks ei ole Mustpeade maja valge saal kõige soodsam, siin on ka ikka küllaltki suur kaja ja no ja ikka ei väsi rääkimast, et leida sponsori ja osta üks uus ja korralik klaver. Nõnda kõneles kammerlaulu asjatundja Tiiule evalt. Nüüd aga neile ei vasta infeldi, kord muusikauudised, noorimaks muusikauudised. Nicola bene deti Marri Perajja ja Andrew Lloyd Weber said hiljuti Londoni Kuningliku muusikakolledži tunnustuse osaliseks, mida antakse välja igal aastal. Preemiad andis üle võltsi prints, kes on olnud 21 aastat Kuningliku muusikakolledži president Andrew Lloyd Webber. Kell on Kuningliku muusikakolledži ka tihedad sidemed. Avaldas ka oma ühiseid plaane koos tipptšellist venna Juljaniga kes hiljuti kahjuks teatas, et peab avalikkust kest esinemistest tšelloga tervislikel põhjustel loobuma. Andrew Lloyd Weberi on ka toetusfond ja ta loodab, et koos venna Juliani, ka suudavad nad muusikahariduses olulisi asju lähiajal korda saata. Aprillis oli muusikamaailmas suur uudis sellest, et Ameerika ühendriikidesse sisenemisel võib lähiajal tekkida probleem neil muusikutel, kelle instrumentide valmistamisel on kasutatud elevandiluud. Uue seaduse kohaselt pidanuks kõikidel elevandiluud sisaldavatele instrumentidele olema kaasas passid, mis pillide koostise kohta Ta annavad. Elevandiluud on kasutatud peamiselt keelpilli popnate valmistamisel ja kui muusikul on aafrika elevandiluud sisaldav Pill või poogen, mis on ostetud peale 1970 kuuendat aastat ei tohi sellega USAsse siseneda ühelgi tingimusel. Nüüd aga soovitakse seadust veidi leebemaks muuta ja testi tegid ka paljud muusikud. Kuna esialgu pidi uus seadus kehtima hakkama tänavu 25.-st veebruarist, siis nüüd on kokku lepitud õnneks nõnda et enne 20 viiendat veebruarit 2014. Aastal soetatud elevandiluud sisaldavate pillidega ei tohi Ameerika ühendriikidesse ilmselt lähiajal siseneda sest vastupidine oleks terve mõistuse vastane. Uus seadus kehtima ei ole veel hakanud ja Elevandiluutranspordi ja sellega kaubitsemise keelustamise eesmärk on mõistagi kaitsta aafrika elevante. Eivo maakler paskiir on teatanud, et kavatseb Bayroiti festivali juhtimisest 2015. aasta hooaja lõpul loobuda. Alates 2008.-st aastast on festivali juhtinud Richard Wagneri lapselapselapsed, Eeva, Wagneri ja Katariina Wagner. Spairoiti festivali edasi juhitakse ei ole veel täpselt teada. Soome lauljanna Carita Matti la kirjutas ajalehes Helsingin Sanomat, et ta ei kavatse tulevikus enam esineda koos valeerikerdia viia teiste muusikutega keda muide on nimekirjas 500 ja kes kõik toetasid Vladimir Putini Krimmi annekteerimist Carita Matti Laan tänaseks loobunud juba ühest esinemisest karnegi hoolis koos Valeri kergeriga. Milannale skaalast tulevad aga uudised, et uuele ooperijuhile Aleksander Pereirale pakutakse kõigest ühe aastast lepingut. Mis oleks siis järgmisena hooajal 2014 2015? Algsete plaanide kohaselt pidi ametiaeg olema vähemasti kuus aastat pikk. Nüüd võib juhtuda, et Pereira aastast lepingut üldse vastu ei võtagi. Mis tähendaks tõenäoliselt ka seda, et uueks muusikajuhiks ei tuleks reid Kardoshaiil. Juhtimise ja kunstilise juhtimise segadus la skaalas lõpeb, seda näitab aeg. Kui New Yorgi kuulsas Metropolitan ooperis on töötajad palgaprobleemid ja ka Minnesota orkestrile oli palgaküsimuste pärast pooleteistaastane tööseisak, siis maakera lõunapoolel on muusikakollektiivid ka rahalistes raskustes. Kan Vera sümfooniaorkestrile annetati hiljuti üksi Rodeni skulptuur ja annetaja lubas sellega orkestrile teha, mida ise heaks arvatakse. Skulptuuri hinnaks on umbes 165000 dollarit, aga nüüd loodetakse korraldada loterii ja teenida selle pealt 250000. Loterii peaks toimuma septembris ja see on eriline selles mõttes, et ainult 30 inimest saab osta pilet. See tähendab, et piletihind on kõrge, aga kui õnn naeratab, siis skulptuur tuleb siiski inimese kollektsiooni suhteliselt odavalt ja samas jääb hea enesetunne neile, kes on saanud kultuuri toetada. Ja lõpetuseks uudised Eestist eesti viiuldaja Mari Poll sai konkursiga tööle Stavangeris sümfooniaorkestri teiseks kontsertmeistriks. Stavangeri orkestri rajas Norra, rahvusringhääling ja orkester tegutseb aastast 1938. Peadirigendiks on orkestri juures praegu Christian Vaskees. 19. mail esietendub eluloofilm helilooja Ester Mägist. Film kannab nime Ester Mägi kadents ja teema. 1922. aastal sündinud helilooja ja muusikaõpetaja ja muusikat kirjutanud ligi kuus aastakümmet. Valdavalt on tema teoste aluseks eesti rahvaviisil põhinev motiivistik. Filmirežissöör-operaator ja produtsent on Vahur Laiapea, muusika autor Tõnu Kõrvits ja monteerija Urmas Sepp. Sülgaja. Tänases saates arutlesime, missugused on võimalused muusikaelu laiemalt kajastada. Kuulsime ka muljeid Eesti riikliku sümfooniaorkestri ning Eesti kontserdihoo ja lõpetamiselt ning prantsuse kammerlaule serilt Mustpeade majas. Vestlusringis arutlesid Urve pus, Toomas Siitan ja Gerhard Lock. Muljeid jagasid Toomas Velmet, Tõnu Reimann ja Tiiulevalt. Mina olen toimetaja Anne promic. Soovin teile kevadiselt sooja nädalavahetust.