Uus aasta tõi sotsiaalteadlastele kauaoodatud rõõmusõnumi. Statistikaamet ja andmekaitse inspektsiooni jõudsid kokkuleppele mis võimaldab lõpuks ometi töödelda. Kuulake nüüd tähelepanelikult 2003. aasta isiku statistikat. Jah, ma ei eksinud, aastaarvuga tundub uskumatu kuid eelmise aasta vältel polnud neil võimalik saada ametlikku informatsiooni. Eesti elanikkonna koosseisukohta. Andmete töötlemine peatus statistikaametis 2003. aasta oktoobris, mil jõustus uus isikuandmete kaitse seadus. Nüüd, pärast enam kui aastast seisakut saab statistikaamet taas oma tööd jätkata. Ühesõnaga kauem kui aasta vedasid kaks riigiasutust omavahel vägikaigast vajalike turvameetmete rakendamise dokumentatsioonis esinenud puuduste üle. Ning riigi tegevuse korraldamiseks vajalikud statistilised andmed lihtsalt puudusid. Muidugi on andmekaitse inspektsioon kohustatud jälgima, et andmekaitse seadust täidetakse tuur Alex selleks aga, miks ei suudetud statistikaametis nii pikka aega vajalikke nõudeid täita ja mida mõtlesid asjaomaste ametkondade tegevust koordineerivad ministrid Leivo ja Veskimägi. Ent võib-olla riigi juhtkond ei tundnudki statistilistest andmetest puudust. Ollakse ju siinmail harjutud otsuseid vastu võtma ja tegutsema iseenese tarkusest lähtudes ja mitte objektiivseid andmeid aluseks võttes. Teine näide. Eelmisel nädalavahetusel tuletas loodus neile karmilt meelde, et Eesti on mereriik. Merekäitumise toimumiseks vajalik informatsioon aga puudub. Nüüd oleme tagantjärele kuulnud, et vajalikud oskused sellise info tootmiseks oleks meil tegelikult olemas. Tarvis läheks vaid väikest jõupingutust, et kokku viia meresüsteemide instituudi kompetents. Tehnikaülikooli küberneetika poolt välja töötatud mudelitega ja süsteem merevee taseme prognoosimiseks ning üleujutustest teada andmiseks olekski olemas. Ent ka selles valdkonnas on riik infotootmise unarusse jätnud. Just nii nagu ka India ookeani äärsed riigid pidasid paljuks käivitada püsivat seismoloogilist monitooringut. Alles pärast looduskatastroofi jõuti tõdemuseni, et ükski hind pole liiga suur, kui see aitab säästa inimelusid. Miks ma teen juttu nii erinevatest asjadest nagu isikustatistika ja üleujutused? Aga sellepärast, et rahulikel muretutel aegadel tundub meile tihti teisejärguline teha kulutusi selleks et olla valmis katsumusteks, kui asjad halvema pöörde võtavad. Nii mõttetu koguda mingeid andmeid, mis raiskavad ainult raha, kuid näitavad kogu aeg muutumatult ühte ja sama. Ent paraku, kui selliseid andmeid ei koguta, ei suudame ära tabada ka ootamatult saabuvaid muutusi ja märkamata jääb võimalik oht. Adekvaatse usaldusväärse alginformatsiooni kogumine on kõige vastutusrikkam, kuid samas ka kõige kulukam osa uute teadmiste tootmises. Hoopis lihtsam ja vähem vaeva nõudev on välja mõelda poliitilisi loosungeid. Ja kui loosung on juba püsti pandud siis võib otsuste põhjendatust ja eesmärgipärasust objektiivsete andmete põhjal analüüsil teadus suurejoonelised plaanid ainult ära rikkuda. Just objektiivselt ühiskonna seisundit kirjeldava informatsiooni vähesusest pealtnäha tähtsusetutest lüntadest meid ümbritsevas infoväljas saab alguse nähtus, mida kirjeldasin esmaspäevases Postimehes kui entroopia kasvu ühiskonnas. Tegelikult kehtib mitte ainult ühiskonna vaid ükskõik millise muu süsteemi puhul, printsiip, et seal, kus jääb puudu informatsioonist võtab maad, korrastamatus ja segadused. Valitsuse ülesanne on ennekõike ühiskonda kui süsteemi häireteta toimimas hoida ja selleks on vaja informatsiooni. Poleks õiglane siinkohal näidata näpuga vaid Res Publica suunas. Valitsuskoalitsioonis on veel kaks osapoolt, kes oma suurema poliitilise kogemuse tõttu peaksid minnalaskmisele kaasa noogutamis asemel enesele pigem rohkem vastutust võtma. Tundub, et valitsuse juhterakonnal Res Publical on valminud mingi plaan kuidas alanud aastal partnerite varjust välja tulla ja oma kahjustatud mainet parandada. Sügisel on ees kohalikud valimised ning loodetud partnerlusest Reformierakonnaga ei saanud asja. Nüüd on vaja oma nägu leida. Nii ei möödu päevagi, mil üks või teine Res Publica poliitik avalikkuses programmilise avalduse ideeks. Peaminister ähvardas koalitsioonileppe muutmisega. Riigikogu liige Indrek Raudne aga väitis, et ilma hariduselu Res Publica tahtmist mööda ümber korraldamata pole praegusel koalitsioonil üldse mõtet. Järjepanu ilmuvad ajakirjanduses kirjatööd Res Publica ministritelt. PR-töö on tõsiselt käsile võetud. Küllap kuulub selle võtete arsenali ka see, et Juhan Parts kuulutati Euroopa tulevikku liidriks. Info uhke tiitli annetamisest meie peaministrile jõudis Eestisse umbes samal ajal kui teade Eesti neljandast kohast eritationtioni poolt koostatud maailma majandusvabaduse edetabelis. Kohtun. Väärikas. Ent kui see korrelleerumite kõrgete heaolu näitajatega, vaid pigem AIDSi nakatunute arvu narkomaanide ja igapäevaste liiklusmõrvade hulgaga maanteedel, millega me samuti maailma juhtriikide hulka pürgida siis tekib küsimus, kas seda vabadust juba mitte liiga palju pole saanud. Nagu nägime, on vabadust nii palju, et ka kõige tavalisem rahvastikustatistika töötlemine osutub pikka aega võimatuks. Professor Arno Allmann kirjeldab riigiametnike koolitades riigi juhtimist nagu hobuvankriga sõitmist kus kutsari käes on kaks ohja. Seadused ja raha. Ilmselt ei pea lugupeetud professor vajalikuks eraldi toonitada, et ohja hoidval küpseril peab ka pea otsas olema. Ja selle pea sees peab liikuma informatsioon. Informatsioon, mille tootmine ja korrastamine on ühiskonna toimimise alus. Selleks meile kõigile, eriti aga kolleegidele, kelle tööks on sotsiaalse informatsiooni kogumine ja analüüs. Alanud aastal palju edu ja visadust.