Tere eetris on portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Kas oleksid valmis loobuma magustoidust sedasi terveks kuuks? Mitte ühtegi magustoitu. Järgmised 30 päeva. Kas oleksid valmis loobuma televiisorist samuti üheks kuuks? Kui oled sunnitud näiteks valima, kumba varianti helistaksid kuu aega üle elada magustoidu või. Teleka see oli paati. Juhul kui see küsimus jätab sind ükskõikseks, siis kuidas oleks loobuda mobildele? Ponist kui uskuda Suurbritannias kogutud andmeid, siis praktiliselt seitse 10-st inimesest loobuks enne nii magustoidust ja teleka vaatamisest kui mobiiltelefonist. Ja need, kes peavad sellist olukorda traks ning seavad end telefonist sõltujatest kõrgemale võiksid arvestada riskiga, et nad ei ole väljaspool ohtu. Brittide seas läbi viidud uuring vihjab pea totaalsele telefonist sõltuvusele. Ehk kunn, täna meil veel seda nii palju ei esine siis aja jooksul toimuvate muutuste suhtes on nüüd suund üldiselt. Teada kõne all oleva uuringu järgi läheb 92 protsenti briti alamatest stressi pelgalt telefoni aku tühjaks saamise peale. Seejuures kaks kolmandikku tunnevad frustreerunud ängistust ja iga neljandat haarab paanikahoog. Arvestades telefonikasutajate kümnetesse miljonitesse ulatuvate arvu ja igal ajahetkel tühjaks avat akude osakaalu, võib sealset kodanike meelelaadi. Pidada küllaltki masendunuks. Miks siis teeb telefoniga preisi inimestele sel moel halba? Põhjuseid on mitmeid. Näiteks tunnistasid pooled uuringus osalejad et telefoni aku kustudes suudavad nad meenutada vaid kolme telefoninumbrit. See tähendab, et häda korral isegi kellegi teise telefoni kasutamisvõimaluse puhul ei nad ikkagi teha vajalikke kõnesid. Aga. Poleks ainukene häda, sest kõige suuremaks stressi allikaks natukene rohkem kui poolte vastajate seas oli lisaks suutmatusele teha kõnesid suutmatus kõnesid vastu võtta võimetus kõnesid teha ja vastu võtta ulatub kaugemale kui hetke ebamugav emotsioon ja see võib osutuda eluliselt praktiliselt negatiivseks kogemuseks. Nii tunnistas 89. Protsenti vastanutest, et telefoni aku tühjaks saamise tulemusel on nad sattunud reaalselt halba olukorda. Näiteks on jäänud ilma olulisest kõnest, nad on kogenud kolleegide või lähikondlaste viha või siis pole saanud vajalikul hetkel olulist informatsiooni. Juhul kui inimene satuks looduskatastroofi, oleks telefon vajaminevate asjade nimekirjas neil teistel kohal pärast joogivett. Mida sellest järeldada? Variante on sisuliselt kaks. Kas hoida endaga kaasas tagavara akut või isegi kahte ning tagada, et need oleksid alati laetud. Kui nüüd hakata selle lahenduse peale mõtlema, jõuame peagi tõdemuseni, et see lahendus ei töötaks. Sest kui sul on tõesti alati olemas tagavara aku ning see või need on laetud, harjud veelgi rohkem. Oma töötavast telefonist seejuures on põhimõtteliselt äärmiselt raske jätkusuutlikult tagada taolist töökindlat olukorda sest ühel korral saabub lihtsalt see morfi sündmus. Seetõttu praktilisem lahendus harjutada end elama ja hakkama saama ilma telefonita. Harjutusi ise on tehniliselt lihtne, lülitad lihtsalt telefoni nädala jooksul teatud aegadel välja ega võta seda ka õhtul voodi serva kaasa. Sees saab olema raske ja just seetõttu tasub alustada pigem kohe kui ravi edasi lükata. Meenutagem, kas või 10. riigis 1000 üliõpilasega tehtud hiljutist uuringut milles osalejatel paluti kõigest ööpäevaks loobuda igasugusest meedia kasutamisest sõltumata, kas vastajaksele hiinlane, ameeriklane või keegi Lähis-Idast. Kogesid need vabatahtlikud enese ohverdajad, sama, mida kohtab tavaliselt narkootilise sõltuvuse puhul. Neid haarasid ängistus, igatsus, depressioon ning isegi sügelused. Oli ka neid, kes väitsid, et tundsid Oleksid surnud. Pange tähele, jutt käib ju kõigest 24 tunnisest perioodist ilma elektroonilise kehaosata. Ja magustoidust loobumine, isegi keset aplalt kasvavad kehakaalu tundub ju selle kõige kõrval tõesti naeruväärse ohverdusena. Kas see pole kõik õudne?