Eetris on portaal tehnolooga kommentaaris etapp Kristjan Port. Inimsuhetes on olulisel kohal andestamise ja unustamise põhimõte. Öeldakse ka, et ära pea pikka viha ja unustagem see asi ära. Pahade asjade meelespidamine teeb elu põrguks ja see vähesena paistev, aga oluline põhimõte hakkab nüüd interneti tõttu ära kaduma. Sest internet ei oska ju unustada. Küsimus polegi niivõrd internetis, kuivõrd andmete kopeerumises ja peitu pugemises lugematutesse andmekogudesse. Nähtusele on hakatud viimasel ajal kasvava intensiivsusega tähelepanu pöörama, sest parem pole ju keegi osanud uudsete unustamatusel probleemide peale tullagi. Elu on pidanud nelise valgust heitma. Hüpert meesia ehk liigse meelespidamise diagnoosiga internetis. Faktikeste ja asjaolude meeldetuletamise ning ülesotsimise peale spetsialiseerunud Google'i nõukogu esimees Erik Schmidt hakkasid isegi mõne aastaid spekuleerima võimalusega, et inimesed tohivad ja ka hakkavad tulevikus oma nimesid muutma. Pääsemaksis vana nimega seonduvast veebiruumi kuhjunud informatsioonist, mis enam paika ei pea. Näiteks juhtum aastate eest majanduslikku kitsikusse sattunud Hispaania olema Maarja kostee kond Saalasega kes pidi loovutama oma kodu pangale. Juhtum leidis mainimist kohalikus ajalehes ja sealt sattus populaarse otsingumootori mällu. Nüüd, kui mees on oma majandusasjad korda saanud, leiab huviline endiselt, aga viite tema probleemidele ja see ei ole õige. Vähemalt. Kuidas nii, Hispaania koos, mis nõudis guuglilt viite ajalehe artiklile oma indeksist eemaldamist, USA ette võtta, aga ei soovinud mõista, miks peab ühe Euroopa riigi kohustus tegutsemisel kitsendusi tegema. Ja nad kaebasid hispaanlaste otsuse. Edasiprotsessi käigus pöördusid aga hispaanlased omakorda Euroopa kohtu poole mis andiski nende asja teada. Oma otsusest, milles märgitakse muu hulgas vajadusele leida tasakaal andmetega kirjeldava isiku huvide ja internetikasutajaõiguse vahel, leida neid huvitavat informatsiooni. Kohus ütleb, et andmed, mis ühel hetkel poliitkooskõlas isikuandmete kasutamise põhimõtetega võivad. Aja möödudes seda enam mitte olla. Seega nõuab Euroopa kõrgeim kohtuinstants, et Google kui andmete omanikke, nende kontrollija hoolimata ettevõtte juriidilisest paiknemisest peab Euroopas tegutsedes täitma kohalikes otsuseid ja Marokost Eha Konsaalesest puudutava viite oma mälust eemaldama. Tegemist on inimese ja muu nähtuse õigusega olla unustatud nähtus võib omada inimesega sama huvi ning näitena võib siin meenutada juhtumeid samast Hispaaniast, kus. 1978. aastal juhtus traagiline autoõnnetus, milles 20 kolmetonnine kütuseveok teel Barcelonasse lekkis ja nirista Steele kütust saatuse tahtel nirises. Klustele lõigul, mille kõrval asus populaarne rahvusvaheliste matkaturistide laager. Tundes aga õhus ebatavaliselt tugevat bensiiniaurulõhna, hakkasid laagerdajaid otsima selle allikad. Ja lõpuks kogunes suure tee äärde umbes 200 inimest ning just sellel hetkel süttis mustale asfaldile kogunenud vedelik ja tulekera neelas silmapilkselt endasse kõik teeserva kogunenud inimesed. Põrgutule sünnitatud tragöödia püsis aastaid inimeste meeltes ja siis püüti seda unustada. Aga Google hoidis Losal. Kese laagriplatsil endiselt julma needust laagriplatsi operaator otsis kohtust abi tragöödia unustamiseks elektroonilises mälus aga Donald. Tasid nüüd siis on olemas huvitav kõrgeima kohtuinstantsi, nõuandev lahend, mida keegi ei saa enam edasi kaevata. Ainult paraku. See kardetavalt vist ei lahenda probleemi ega suuda tagada õigust olla unustatud. Plika on olukord isegi lihtne, sest domineerib otsingumootorina, kustutab ta juurdepääsu, unustame selle määratud infole enamuse otsijate jaoks. Aga Interneti välja riputatud informatsiooni traalivaid organisatsioone on väga palju. Ja osa informatsioonist on algupärasest. Tuletatud info, mida on kohtus kuulutatud äraunustamise käsu kapja võimatu ära kaduma sundida. Seega võiks ju soovitada, et ärge tehke midagi valet. Aga noh, täna on õige, võib ju olla alles homme vale. Ah, parem unustage kogu see probleem.