1944. aasta suvel, keset teise maailmasõjakaost jõudis kinodesse UFO filmistuudio suurejooneline revüü film Titraumainer Troime ehk minu unelmate naine, peaosas unustamatu Marika Ek. Finni menusõjast vaevatud Saksamaal oli tohutu ning aasta hiljem näidati seda trofeed filmide kategoorias ka tollases Nõukogude liidus, kus filmile pandi aga teine pealkiri. Minu unelmate naisest sai minu unelmat tütarlaps. Marika on tunnistanud ühes intervjuus, et juba lapsepõlvest peale oli temast suureks unistuseks tantsida, tantsida ja veel kord tantsida. Lisades juurde, et loomulikult olid tantsimine ja muusika minu teadliku elu valgus. Iseenesestki mõista tahtsin ma tantsida teistmoodi kui teised uues stiilis. Teha midagi, mida keegi polnud kunagi varem teinud ja minust sai omaaegne tantsustaar, keda imetleti ja kelle eeskuju järgiti. Filmides töötas Marika põhiliselt koos oma abikaasast, režissööri Georg Jacobi heliloojate Franz krootja Peeter croideri ning koreograaf Sabine raissiga. Meie tänase saate peategelane ongi see saksa kinoajaloo üks eredamaid tähti, roheliste silmade ja läikiv, punaste juustega filminäitlejanna tantsija ja laulja Marika Räkk ja stuudios on taas Vello Jaak jõega. Marika arrek õige nimega Marie Karoliine rk sündis kolmandal novembril 1913. aastal Ungari Saksa arhitektist isa Eduard arreki ja tema abikaasa Maria Karoliine Charlotte tütrena Kairos Egiptuses. Oma lapsepõlve veetis ta Budapestis enne kui perekond 1924. aastal suundus elama Pariisi. Juba varakult alustas Marika tantsutundide võtmisega ning Pariisis sai temast vene päritolu tantsija rukowska õpilane. Peagi sai taga tööd balletitrupi Hoffmann Köls liikmena Mullen roosis, olles sel ajal vaid 12 aastane. Castrol reisid viisid teda ka USAsse, kus ta nelja aasta vältel esines paljudes Ameerika Kanada linnades muuhulgas ka New Yorgis Broadwayl ning jätkas samas ka oma tantsuõpinguid. Need võimerni juures. 1929. aastal pöördus Marika rekt tagasi Euroopasse ning astus üles laulja ja tantsijana Berliini Winter kvartalis Monte Carlos, Londoni Victoria talassis Pariisis ning viimaks ka kodulinnas Budapestis. Sercroideri laul Land Insist ehk maa silmapiiril 1938. aasta filmist aine nahti mai ehk üks mai. Oma filmidebüüdi tegi Marika Rök 1930. aastal Inglismaal filmiga Vaisseilors liiv Houm, milles ta kehastas revüütantsijat. Järgnesid ülesastumised kolmes kodumaises filmis, pärast mida tuli aga 1934. aastal. Ahvatlev pakkumine. UFO filmistuudio olnud Saksamaalt. Esimeseks Saksamaal valminud filmiks sai 1935. aastal esilinastunud laiste kavaleri ehk kergeratsavägi. Seal tsirkusemiljöös toimub komöödia Franz fon Supee muusikale, milles tema partneriks oli Hainsbon kleevee, keda nimetati UFO filmistuudio kauneimaks meheks. See film tegi Marika Räki üleöö kuulsaks. Kolmanda Reichi propagandaminister Joseph Kööbelsi imetles Hollywoodi filme ning soovis ka saksa filmitööstuse viia samale tasemele, mis tal ka õnnestus. Marika röökist sai saksa kino üks eredamaid tähti. Oma järgmises filmis haises Luut ehk kuum veri, astus Marika Räkk üles esimest korda ka lauljana, esitades Franz lolli laulu liiderdi Unstja Sigoinašbilt ehk laulud, mida mustlane meile mängib. 1936. aastal tegi Marika rükk kaasa Karl millekeri operetti kerjus, üliõpilane filmiversioonis, milles tegi oma kinodebüüdiga Hollandi päritolu laulja Johannes heisters, kes pälvis samuti koheselt kinopubliku soosingu. Tandemit Marika Rök, Johannes Hesters hakati nimetama juba saksa revüüfilmi niinimetatud uueks unistuste paariks pärast vili, pritsi ja liilianharveid, ehkki eestersi olnud sellest mõttest just eriti vaimustunud, eelistades arendada iseseisvat karjääri. Nad mängisid koos veel vaid kahes filmis Kasparoone ja hallo osa ning pärast mida kohtusid kinolinal taas alles pärast sõda. Ja meile kõlab popurrii filmist Kasparoone millest kuuleme laulmas Marika reki ja Johannes eestersit. UFO filmitööstuse nägemuse kohaselt vastanduma sellistele tolle aja kuulsatele ameerika tantsivatele filmistaaridele nagu Eleanor Powell ja Junior rodgers Rodgers, Silja Powelil oli elegantsi ja graatsia siis Marika rööki pagasisse lisandusid veel kirglikkus, sportlikkus ja akrobaatikaoskus. Nii näiteks võime lugeda 1939. aasta ajakirjast silm purje. Millegagi oli Marika sealjuures aga Ameerika konkurentsist ees Se poisilik, tukk kuklas, Se pulbitsev sarm ja otse loomulikult paprikaveres. Muide, kõik need eelpool nimetatud kolm daami olid ka suurepärased. Tantsijad oma filmides mängis Marika rk ikka ja jälle kedagi tundmatut talenti, kelle püüdlaseks on läbi kõikvõimalike trikkide ja kavaluste saada lõpuks filmi finaalis lavale ja seal tõeliselt triumfeerida. Enamiku tema filmide kulminatsiooniks olidki uskumatult perfektselt sooritatud keerukad tantsustseenid milledest ta demonstreeris oma tantsustepi ja lauluoskusi, nagu ka selles järgnevalt kõlavast Lotte muusikanumbris singlit. Laula koos minuga filmist hapnis liib ehk armasta mind, milles tema filmipartneriks oli saksa naiste unelmate mees Victor staal. 1939. aastal avanes kinopublikul võimalus näha ühes filmis koos mängimas saksa kino kahte suuremat naistähte Saarali, Anderit ja Marika reki. Film kandis pealkirja ess vaar aina rauschinud panna oht ehk oli uimastav palli ning see räägib vene helilooja Pjotr Tšaikovski elust. Filmi põhistaar oli muidugi Liander ning esitab filmis sarmiga kõrvalosatäitjale mõned värvikad tantsunumbreid. Marika mängis peaosa ka esimeses saksa värvis filmis Ramoni tinud taht. Pessare diplomaatid ehk naised on siiski paremad diplomaadid, mis jõudis kinodesse 1941. aastal. Filmivõtted kestsid kokku peaaegu kolm aastat, kuna akva kalorifilmilindi tolleaegne kvaliteet polnud saavutanud veel täiuslikkust ning seetõttu pidi paljusid stseene ikka ja jälle uuesti üle filmima. Filmile, milles Marika partneriks oli kuulus villi frits kirjutas muusika Franz Kruger. Marika rükkiv viimaseks sõja ajal kinodesse jõudvast filmiks jäi 1944. aastal kinoekraanid vallutanud difraumaine art roime ehk minu unelmate naine, millele muusika kirjutas taas France kraatse. Film osutus trofeed filmi kategoorias väga menukaks ka tollases Nõukogude liidus ning 1973. Roostal kasutati katkendit sellest filmist ka populaarse teleseriaali 17 kevadist hetke kuuendas osas. Irooniliselt said tõeks ka propagandaminister Joseph Kööbelsi sõnad et kuhu marsivad Saksa sõdurid, seal linastuvad ka Saksa filmid ja laulavad pruudi surice ja. Nii nagu paljusid tema kolleege süüdistati ka Marika Räki pärast sõda selles, et aitas natsidel filme teha ning näitlejatar sai mõneks ajaks filmides esinemise keelu. Õli valas tulle ka fakt, et trükk oli olnud Hitleri üks lemmikuid südikas, daam aga seljatas kõik vastased ja vaatas sirge seljaga tulevikku. Ja nii kõlas Franz groot elavul mahtir nihtsada Raus. Ehk ära tee sellest välja filmist minu unelmate naine. 1948. aastal pärast neli aastat kestnud pausi võis Maarika Räki taas näha kinolinal laulmas ja tantsimas. Sedakorda filmis, mis kandis pealkirja reegola. Enne 1951. aastal kohtus Marika kinolinal taas oma kunagise filmipartneri Johannes eestersiga. Film kandis pealkirja Chardas vürstinna ning kujutas endast üsnagi omanäolist tõlgendust Imre Kalmani samanimelisest kuulsast operetist. Kinopublikut see aga ei heidutanud, kuna taaskord oli neil võimalik kaasa elada oma kunagistele lemmikutele. 1957. aastal sai erilise tähelepanu osaliseks trükijärjekordne revüü film nahts Inguli ühinenud kaka do ehk püüda rohelises kakatuus. Selle filmiga võitis temperamentne näitlejanna endale terve hulga uusi austajaid ka noorema generatsiooni hulgast. Muusika filmile kirjutas põhiliselt Saarali Anderi ihuheliloojana tuntud Michael Jari. Marika rükk on tunnistanud. Ma lihtsalt ei saa kaua ühe koha peal istuda. Ma olen aktiivne inimene, see on mul veres juba varases lapsepõlves ma teadsin, et kui sa tahad kuskile jõuda, pead sa selle nimel ka pingutama, sest mitte keegi ei tule ja ei kingi sulle seda. Sa pead lihtsalt ise seda tegema. Ja mida rohkem sa pingutad ja treenid, seda suurem edu sind ka saada. Kõlas Fred Raymondi särtsakas muusikapala, jadas temperament 1953. aasta filmist maskend lauehk, mask sinises. Alates 1940.-st aastast oli Marika abielus filmirežissöör Georg Jakobiga kellega tal on ka tütar Gabriele. Peale mehe surma 1968. aastal abiellus Marika hiljem näitleja ja lavastaja Fred Rauliga. 1900 seitsmekümnendatel aastatel hakkas Marika Rök kaasa tegema ka televisioonis juhtides endanimelist show'd. 1000. 175. aastal astus ta üles rahvusvahelisest koosseisus doktor Mildred šiili korraldatud suures heategevuslikus teleshows vähihaigete abistamiseks. Saate nimeks sai Treffpunkt härts. Kokkusaamise koht, süda ja seda juhtis kuulus saksa meelelahutuskunstnik Peeter Aleksander. Ja külas Hethercroileri laul, aine nahtholler stiilist, kaid ehk üks öö täis õndsust Marika reki 1940. aastal linastunud filmist haaratheri, milles näitlejanna astus üles kaksikrollis. Marika rekka oli esimene naine, kellele omistati saksa näitlejate kõrgeim autasu, hinnaline Bambi auhind. 1981. aastal pälvis auhinnad film vanud inimkond pikaaegse panuse eest saksa filmikunsti. Suure edu kajastus Marika rõkile svini Hamburgi, Müncheni ja Berliini revüü muusikalilavadel. Muuhulgas mängis ta peaosa muusikalis hellodaali ning tähistas oma seitsmekümnendat sünnipäeva 1908 10 kolmandal aastal pool Abrahami operetiga Savoy ball, olles näitlejana operetilauljana ning tantsijana tegev kuni 1986. aastani. Viimaseks filmiks, milles Marika kaasa tegi, jäi 1988. aastal valminud loss küüniks vald, milles tema filmipartneriteks olid tema väärikad kaasaegsed kino linnalt Camille Horn, Marianne Hope? Jah, Karola Marika rükk on tunnistanud ühes 1988. aastal antud intervjuus. Ma olen säilitanud palju austajate kirju, mis on mulle saadetud endisest Saksa Demokraatlikust Vabariigist ning ikka ja jälle neid üle lugenud. Kirju on tulnud üle terve Saksamaa, Austria ja isegi Ungarist. Loomulikult on osa minu edust tänu teistele kunstnikele, kes on olnud minuga koos nii laval kui ka kaamerate ees. Kõik on olnudki nii nagu ühes minu lauldud laulus Soshn vihhait somistes play ben. Alled sait, nii kaunis nagu täna peab ka jääma tulevikus. Ja üsna mitmest minu fännist on aastate jooksul saanud head sõbrad, kellega me aeg-ajalt ikka helistame ja kirjutame. Kui ma paar aastat tagasi haiglas lamasin, siis ma märkasin, kui palju sõpru mul tegelikult on. Ja see teadmine andis palju jõudu paranemiseks. Vaadake, rasketel aegadel oli inimesi, kellel ei olnud nii palju raha, et midagi suhu pista ja sellele vaatamata kulutasid nad iga vähimagi sissetulekuplaadi peale kino või teatriskäigu peale, et mind näha. Ja kui nad on selle peale kirjutanud mulle imearmsaid kirju, siis puudutab see mind. Kunstnik toitub ja sõltub oma publikust. Kõlas transkrotte laul, šašenni hoit, 1941. aasta filmist tantsmite Kaiser ehk tants keisriga. Marika. Jätkab ma oleksin soovinud endale rohkem kannatlikkust. Ma kahjuks ei ole üldse kannatlik mitte üheski asjas erialaselt isiklikult. See on ka põhjus, miks minust ei ole saanud tantsuõpetajat kuigi pakutud on küll ja küll ja põhjus on väga lihtne. Ma ei oska. Õpetaja vajab kõigepealt kannatlikkust ja arusaamist, aga ei ole ju iseenesestmõistetav, et kui ette näidata, siis õpilasel kohe õnnestub. Minu partneritel oli kõik see õnneks olemas ja too oli minul nendega kerge. Mis minu puhul veel aga raske oli, oli see, et ma tahtsin erialaselt alati kõike persse lihtsalt sooritada. Kuid see lisas loomulikult ka teatavaid pingeid inimestevahelistesse suhetesse. Ka oli mul alati tugev rambipalavik, kuigi lõpuks suutsin ma kuidagi sellest hirmust üle saada ja harjuda. Kõlas uni laul Peeter croideri sulest 1938. aasta filmist aine naht him mainis oma pikaajalise hea vormi saladuse avaldas tollal 75 aastane Marika Rök samas 1988. aastal. Intervjuus loomulikult treenin ma ka praegu muidugi mitte nii nagu varem, kuid venituse, sirutusharjutusi teen kehale, mis on kõik need aastad treeninud. Ei saa öelda, et nii nüüd aitab. Oma jalutuskäikudel, imetlen, kui kaunis on minu armastatud vaadel. Ja ma soovitan kõigile sportlikku liikumist. Ma rõõmustan iga päeva ülemis, taevaisa mulle kingib. Ja kõige tähtsam siin elus on tervis. Mida annab mulle raha, kuulsus ja au. Kui ma olen haige või kannatan valu. Kõlas Peeter croideri laul, leidendi alles formiver ehk elus läheb kõik mööda filmist koora terri. Viimast korda seisis Maarika rükk publiku ees 2002. aastal, olles sel ajal juba 89 aastane. Mul pole hirmu surma ees, tunnistas ühes intervjuus. Mul on olnud erakordne elu, mida paljudel ei ole olnud. Ma lähenen 90-le ja olen oma elus palju saavutanud. Ma naudin elusügist. Ja seni, kuni ma olen terve, pole mul mingit hirmu ja ma olen valmis selleks, mis tulema peab. Marika Rex suri 91 aastasena 16. mail 2004. aastal. Tema järgi on nimetatud ka tänav vaadenis Austrias linnas, milles ta elas sõjajärgsetel aastatel. Kui Marika röökilt küsiti, et mida ta soovitaks tänapäeva noortele artistidele, kõlas vastuseks. Tänapäeva meediamaailmas on toimunud palju muutusi, arvutid, videod ja nii edasi. Kuid sisuliselt pole midagi muutunud. Mina mäletan koguni tummfilmiaega. Vaadake siis arvati, et kõik on muutumas ja tõsi, mõndagi on muutunud sellest ajast alates, kui tuli värvifilm, arvati, et see ongi arengu lõppvõtit. Siis aga tuli televisioon ja arvati, et nüüd on kinoga lõpp. Siis tuli video. Minu sisetunne ütleb mulle, et ajalooratas läheb ikka edasi ning nii kunstijõudlustehnika kui ka masinad ei arenda kunsti olemust ennast. Ja kunstniku elust ei kao kunagi kolm tähtsat asja. Esiteks harjutamine, teiseks harjunud mine ja kolmandaks harjutamine ja harjutamine teeb meistriks. Ja nii ma usun, jääb see alati. Meie tänast saadet Marika Räkist jääb lõpetama laul, main, herts, eestin, Mosiither liit ehk minu süda elab muusikas ja stuudios olid Triin Ella, Jaak Jõekallas ja helioperaator Evelin Voodla.