Mis muud võiks küll olla see vana hea New York New York, kui hiigelsuure maailma linnasüda seal teispool ookeani Manhattan taevasse tõuseb pilvelõhkujate metssaarel Hatsoni jõe jäistriveri vahel vaid kõrgusse saavad hooned siin kasvada, laienemiseks pole ruumi ja kõrgussõnad ongi kasvanud nüüd juba kauem kui sadakond aastat ikka kõrgemale ja kõrgemale. Möödunud sajandi algaastatel hakkasime hätteni pilvelõhkujad juba 100-st meetrist ülespoole pürgima. Võistlus oli äge, sest kui üks kompanii ehitas näiteks 40 korruselised torni siis võistlev kompanii pingutasid vähemalt 41 korrust välja. Nii ta siis läks kuni rohkem kui 400 meetri kõrguste maailma kaubanduskeskuse kaksiktornideni. Kuni kohutava Ameerika tragöödia nii 11. septembril 2001. Aga uued tornid on juba püsti eelmistest veelgi vägevamad. Otse Manhattani südames, 48. ja 51. tänava vahel laiub oma 19 ärihoonega vägev Rockefelleri keskus, Reneri perekonna liige John Davidson Rockefeller juunior andmetes selle ehitamiseks 1900 kahekümnendatel oli aastatel suure ja kallima tüki ning hoolimata 29. aastal ärimaailma vapustanud panga krahhist suutis härra Rockefeller omaenese raha ja laenude abil hiigelkeskuse ikkagi üles ehitada. Tekkis omalaadne depressiooni triumf, mis oli otsekui väike oma, et linn oma maa-aluste ristmike, käijate, tänavate, parkimisplatside, kaupluste ja restoranidega. Ja kõige ärihooned siin kujutavad enesest teadagi taevasse tõusvaid pilvelõhkujaid. Keskne hoone, General Electric Perling tõuseb 266 meetri kõrgusele. Sellest tornist tehtud fotol on inimesed all päeval tõepoolest kõige ehtsamad sipelgad, kes sagivad silma lummusena tunduva Imeilusa lumivalge gooti kiriku ümber mis siit üleval. 266 meetri kõrguselt vaadates tundub ristikujulise katusega väikese piitsilise imena kuigi on teada, et kiriku fassaadi tornid tõusevad ja tervelt 100 meetri kõrgusele. Nii et ehtne gooti katedraal keset Rockefelleri keskuse meeletuid torne. Manhattani südames ongi Püha Patricku katedraal. Jälle kord ilusat pühapäeva vikerraadio Helgi Erilaid ja jubeda algaski. Ega saanud Patricku katedraal siin keset Manhattani ei seisaks. Kui 19. sajandi keskel poleks ligi poolteist miljonit iirlast vaesuses virelevad kodusaarelt uuele mandrile paremat elujärge otsima põgenenud laevatäis päevade järel koos oma kommete, traditsioonide ja lauludega. Tõdi lased kaasaga oma katoliku usu. See tähendas ka oma kirikut, mis pühendati Iirimaa postlile patriidsusele, keda maailm pühabedriku nime all tunneb. Enam-vähem kõik, mida pühas patrikust teatakse, leidub arvatavalt tema enese kirjutatud ladinakeelses kirjas konfessija. Inglise keeles on sellele nimeks antud deklaration, siis deklaratsioon avaldus, milles Pätrik on kirjutanud oma elust ja missioonist. Tulevane pühak tuli ilmale neljandal sajandil umbes aastal 385 Rooma impeeriumiaegsel Inglismaal ning et nii tema isa kui vanaisa olid kristliku kiriku preestrid. 16 aastase Petriku röövisid Iirimaalt pärit sissetungijad ning viisid poisi oma Saarele orjatööd tegema. Kuus aastat oli patrikka harjuseks iiri rohelistele aasadel ning seal ilmustel analise, kes käskis noormehel rannal ootava laevaga koju Iirimaale sõita. Seal sai väetrikust katoliku preester, kes läks tagasi Iirimaale, et sealseid elanikke õigesse usku pöörata. Omadega deklaratsioonis kirjutas Patrick, et ta tegi pikki aastaid Iirimaa põhjaosas misjonitööd ning tuhandetest seal elanud inimestest said tema mõjul katoliiklased. Pärast Patricku surma tekkis tema kohta lugematuid legende ning temast sai katoliikliku Iirimaa tähtsaim kaitsepühak. Püha Patricku päeva tähistatakse igal aastal seitsmeteistkümnendal märtsil. Kuupäeva peetakse pühaku surmapäevaks aastal 461 ametlikuks kristlikuks. Pühaks tunnistati see päev seitsmeteistkümnenda sajandi alguses, et meenutada Püha Patricku diakristluse jõudmist Iirimaale ning ülistada iiri maad ja selle traditsioone. Püha Patricku päev on rahvuslik püha Iiri Vabariigis, Põhja-Iirimaal ning kõikjal maailmas, kus elab iiri kogukondi. Õigus peetakse lugu iiri traditsioonidest ja muusikast. Iirimaal on Püha Patricku päev üks vahva ja pidulik päev. On kombeks kanda kolmelehelise ristikheinaembleemi, sest teha Pätrik seletanud iirlastele selle abil kristliku kolmainsuse olemust. Paganlikud Iirimaal olnud kolm omamoodi maagiline number. Roheline värv on samuti tähtis. Seda on seotud Iirimaaga juba kui mitte varem, siis aastast 1640 kui Iiri katoliiklaste konföderatsioon koondus rohelise lipu alla ja juba seitsmeteistkümnendal sajandil kant Iirimaal Püha Patricku päeval rohelisi linte ja rohelist kolmelehelise ristikheina. Rohelisest sai ka Püha Patricku sõbraliku vennaskonna värv. Kuid 1783. aastal loodud Püha Patricku ordu, mis oli Inglismaa ja Iirimaa rüütliordu, võttis oma värviks sinise. 1700 üheksakümnendatel sai rohelisest ühendatud iirlaste värv. See oli vabariiklik patriootiline organisatsioon, mis 1798. aastal briti ülemvõimu vastu välja astus. Ka 19. ja 20. Islandil on rohelist värvi ikka Iiri kaitsepühaku Püha Patricku päevaga seotud. Püha Patricku päeva peetineeri Maal kui Mandri-Euroopas juba üheksandal ja 10. sajandil. Seitsmeteistkümnenda sajandi alguses tõsteti see päev Francis Khani ordu õpetlase liugu väringi mõjul katoliku kiriku liturgilise kalendrisse. Nii et Iirimaa katoliiklaste jaoks sai seitsmeteistkümnes märts suureks pidupäevaks. Aastast 1900 Rõõm on see päev Iirimaal ametlik püha. Esimene Püha Patricku päeva paraad peetide Ablinis aastal 1930 1990.-test peetakse aga juba Püha Patricku festivali, kus ülistatakse rohelist Iirimaad ja selle kultuuri ühe päeva tänasest festivalist kasvasid välja kolme, nelja ja 2006. aastal juba viie päevased pidustused. Paraadidel osaleb alati sadu tuhandeid inimesi ning näiteks 2009. aastal saabus pidustustele juba ligi miljon külalist. Kontserdid, vabaõhuetendused ja vägevad tulevärgid käivad peo juurde. Aga ega? Aidake Diviga. Panime. Võiks mõelda, et Püha Patricku päeval viivad kõik teedeerimandaablenisse kuid pidu peetakse kõigis linnades ja külades. Väljaspool tablinit on kõige suuremad pidustused Tountačekest, kuhu Püha Patrick legendi kohaselt maetud on. Religioon, Rossed, rongkäigud liiguvad pühaku hauale ja külalisi on tuhandeid ja igal pool kõlab iiri muusika. Kõige lühem püha Patricku päeva paraad toimuvat Aga Corki maakonnas tripsi külas. Siinse paraadi teekond olevat vaid mõnikümmend meetrit pikk küla ühest klubist teise. Ei ma usujuhid, muretsevad püha Patricku päeva liigse ilmalikkuse pärast ning arvavad, et tegemist peaks olema rohkem usuliste pidustustega ja et arutu alkoholiuimas pilgary asemel oleks aeg vabadus ja rõõm ühendada. Ühendriikides ei ole Püha Patricku päev ametlik püha, kuid seda tähistatakse päris laialt, eriti Ameerikas elavate iirlaste seas. Roheline värv, usulised traditsioonid, paraadid ja suured peod söökide ja jookidega. Kõik käib siin püha Patricku päeva juurde juba 18. sajandi lõpust peale. Selleks lisaks oli juba hulk iiri katoliiklasi uue kodumaa leidnud ja iseenesest mõista vajasid Manhattanil elavad iirlased oma kirikut ja oma preestreid. Maa, kuhu kirik tõusma pidi, osteti juba aastal 1810. See oli tollasest New Yorgi kesklinnast ligi viie kilomeetri kaugusel. Esmalt rajati siia jesuiitide kool, mis mõne aasta pärast suleti ja maa müüdi piiskop konnale. Siin asuva kauni vana hoone ja sellega ühendatud Püha Aegnaatsuse kabeli said endale trapistid. Kes olid trapistid, kutsuti roomakatoliku kiriku, tsistertslaste munga ja nunnaordu liikmeid. Veideman ime Normandias asunud latrapi kloostri järgi. Et selle ordu liikmed polnud küll vaikimisvannet andnud, kuid kõnelesid vaid siis, kui seda hädasti vaja oli. Väga tark ju. Need olid 19. sajandi algaastatel tollaste Prantsusmaa võimude tagakiusamise eest üle ookeani põgenenud. Nende väike kogukond asus nüüd Manhattanile elama ja orbude eest hoolt kandma kuid ainult niikauaks, kuni neil tekkis võimalus Prantsusmaale tagasi minna. Veerel plaaniti tulevase Püha Patricku kiriku maa-alale kalmistu rajamist kuid aastal 840 avas piiskop A taas. Siin seisab üha Ignaatsuse kabeli ja samasse ehitati ka tagasihoidlik koguduse kirik. On teada, et sellel linnaläheduse tõttu väga kallil maatükil seisev kirik oli kohati päris suures ohus sest kogudus oli hädas oma võla tasumisega. Aastaks 1853 sai see lõpuks makstud ja siis oli selge ka see, et kohalik kiiri katoliku kogudus vajab uut ja suuremat kirikut. Nii et vana kiriku kohale otsustati ehitada New Yorgi peapiiskop B6 jumalakoda katedraal. Üks oma aja edukamaid ja tähelepanuväärsemaid arhitekte on kirjutatud New York Cityst pärit ränvic juuniori kohta. Tema isa ränvix seenior oli samuti arhitekt, lisaks veel insener ja tollase Kolumbia kolledži professor. Rannikul juunior polnud tegelikult arhitektuuri õppinud. Ta lõpetas juba 15 aastaselt Kolumbia kolledži insenerieriala, kui teda huvitas arhitektuuriajalugu ning tal oli võimalus mööda maailma ringi reisida naid kiviseid aja jälgi uurides 1800 neljakümnendatel mitmete oma aja tähtsate ehituste projekte. Nende hulgas on ka Smitsooniani uurimiskeskuse peahoone, Washington DC-s lossiks kutsutud ilmatu punasest liivakivist vahvate tornidega hoone romaani mõjutustega uusgooti stiilis. Instreenegjuniori parimaks tööks on peetud Püha Patricku katedraali, mis seisab Manhattanil viienda avenüü ja 51. tänava nurgal. Ta alustas projekti tegemist. 1853. Ehitustööd algasid 1858. Aasta 15. augustil pandi paika uue kiriku nurgakiviehitise asupaik. Praeguse mäe Ethani keskus paiknes siis kollastest New Yorgi rahvarohketest piirkondadest tunduvalt põhja pool, nii et katedraali tornid tõusid uhkes üksinduses taeva poole. Tollase New Yorgi peapiiskopi juuks jagarali juhtimisel edenes katedraali ehitamine kiiresti kuid aastal 1861 algas USA põhjaosariikide ja orjanduslike lõunaosariikidevaheline kodusõda, mis kestis kuni aastani 1865 ja, ja katedraali ehitamine kokku ei sobi, nii et sandaatriku pikki hoone sai valmis alles 1878 ja vatiaasta hiljem. Kahe vägeva fassaaditorni püstipanek võttis veel kümmekond aastat aega. Siis seisis tollase New York City lähedalt madalate majakestega asustatud äärelinnas tohutu 100 meetri kõrgusele ulatuvate tornidega. Valge kivi, pitsiline Püha Patricku katedraal. Sõimseremligiooni Aran uusgootika võidukäigu ajastul keset men hättanit küll lausa ehtsa gooti katedraali rajanud, seda vaadates võib mõndagi meenuda. Näiteks suurim gooti jumalakoda gootika tekkimise paigas Prantsusmaal Jeani katedraal, mida hakati ehitama 13. sajandil. Reamsy katedraal, mis oli ajalooliselt Prantsusmaa kuningate kroonimispaigaks. Mõlemas kirikus on teravaid kaari lugematuid torne ja lehis ornamentidega ehitud tornikesi samal ajal roosa aknad, kuid kaksiktornid pole teravate kiivritega, vaid on jäetud neli nurkseteks. Pigem meenutab Saint Patricku katedraal Manhattanil tonni lugematute tornidega toomkirikut Reini jõe ääres. All kõrgub taeva poole kaks lummavalt pitsilist teravat torni, aga gooti kirikute puhul saab rääkida vaid meenutamisest. Kirikuhoone on ikka omal kombel suursugune. Väljapaistev jäiriline sarnasusest saab kõnelda seetõttu, et gooti elemendid taeva poole püüdlevad teravad saledad tornid, roosaknad teravnurksete kolmnurka, täna ülespoole tungivad koodikaared ning tornikesed. Need on olemas igas gooti kirikus, sest selline on gooti stiil. Aga pisut ootamatu on kohata midagi sellist Manhattani pilvelõhkujate keskel. New Yorgi peapiiskopi jumalakoda Püha Patricku katedraal seisab Manhattani pilvelõhkujate keskel. See tähendab, et seda hoonet on võimalik silmitseda ka ülevalt kirikukohalt. Tavaliselt vaatleme ju tohutult kõrgeid kirikuhooneid pead kuklasse ajades alt maa pealt kuigi hästi, kuidas on kaunistatud nende katused ja tornid. Katedraal-ide puhul võib sealt ülevalt leida imeilusaid, ingleid, deemoneid, kauneid ornament ja Kivibitsi. Vanad meistrid ei mõelnud kogu seda ilu ja uhkust luues mitte surelike inimeste, vaid jumala silmadele, mis pidid ainsana nende tööd nägema ja hindama. Patricku ristikujulist katust ja seda ümbritsevat heledate tornide metsa saab aga lausa kirikukohalt pilvepiirilt imetleda. Pilvelõhkujad ümberringi on katedraali hoonest peaaegu poole kõrgemad. Arvate siin sellest, et just jumalakojad on alati kõige kõrgemaks ehitatud ka mägede ja küngaste tippudele, et inimene ennast nende ees väikese jaamannetuna tunneks. Mina oma tasemelt Ansen Patricku katedraal oma kahe kõrgusse pürgiva teravatorniga tõeliselt suur ja imetlusväärne. Telliskividest kirikuhoone on lääni kohaliku valge mar mariga kaetud ja Kiviraiduritest meistritel on siin kõvasti tööd olnud juba kahe torniga fassaad ise on kirjeldamatult kauni kivi pitsiga ehitud, jutustab meistrite peenest maitsest ning rikkast kujutlusvõimest taadi või vertikaalselt kenasti kolmeks osaks jaotada keskosa ja sellest kahel pool hoogsalt taevasse tõusvad tornid. Vastavalt on kirikul ka kolm sissekäiku, neist keskmine peauks on kõige kõrgem ja kõige uhkemalt kaunistatud terav gooti kaarestik kaared. Kaarte sees moodustab peaport reali kohale kaarjate külgedega viilu, toreda roos, akent meenutava põimunud kiviraamistiku jaoks tõeline teeni õie kujuline roosaken ja fassaadi keskossa kõrgemale portaalile, õpetavast, teravast ristiga, tornist kõrgemale Kiviibitsilisest friisist ligemale teravnurksete tornikest reast. Patricku katedraali roosaken äärmiselt osava meistri või meistrite. See moodustab suure hapranna tunduva eksootilise õiefassaadi keskosas ja selle kohal seisab rist Lillikuga tooren, mille sees kordub portaali kohal paiknev põimunud kivi raamistik ning mille servi kaunistavad lehis ornamendid. Antud juhul ilmselt hilisgooti krabid. Gooti krabidan tunduvalt lihtsama kujuga. Voldemar Vaga kutsub oma üldises kunstiajaloos neid kaunistusi krabideks. Raske öelda, kas see tore termin tänapäeva arhitektuuriajaloos veel Halleson. Kahelt poolt just kirjeldatud taadi keskosa sööstavad siis 100 meetri kõrgusele katedraali valged pyksiliselt uhkelt kaunistatud tornid. Ikka kõrged ja teravad tipud, saledad, raidkujud kitsastes ülespoole tõusvates nišides nurksed ehisviilud kõrgete gooti akende kohal. Tornid ahenevad kõrgusse, tõustes astmete kaupa kõiki astmeid ümbritsevad saledad tornikesed sammastega kaheks jaotatud aknaid nagu Amiani katedraalis Prantsusmaal. Kuid kõik teravad gooti kaared alt tänavalt vaadates teritatud pliiatseid meenutavat tornikesed teravnurksete kaunistuste read. Kõikk püüdleb kõrgusse taeva poole, nagu ka tornid ise, mis lõppevad terava Otsaliste üleni kivi pitsiga kaunistatud kiivritega. Rist Lillikud tipus Püha Patricku katedraali New Yorgis Manhattanil on kirikuarhitektuuriasjatundjad kõvasti kiitnud väärika gootika, stiilipuhtuse, originaalsuse proportsioonide, harmoonia, kauni materjali ning raidkunstimeistrite suurepärase töö eest. Ootamatu ümbrus. Ilmatu kõrged, jäiga pilvelõhkujad toob katedraali eripära ja haprana tunduva pitsilise ilu veelgi esile. Aga säästud katedraali uksest sisse ja kõik õnneki õige. Siin valitsevad ilu ja rahu, nagu Euroopa keskaegsetes kahtedraalides. Käeli keel Saint Patricku katedraalis Manhattanil New Yorgis peaportaal on viiendale Ave üle avaneval fassaadil ristikujulise ehituse pikihoone, pikemas otsas külgmised sissekäigud 50. ja 51. tänaval risthoone otstes. Ka kõrge viie lööveline kirikuruum tundub tohutu suurena ja seda ta ongi, sest katedraal mahutab oma 2200. Mõnedele andmetel 2400 inimest eraldavad vägevate sammaste pikad read. Kesklöövi sambad muutuvad kõrges laes kaunideks, lehvikuteks ja põlvideks, kõrval vedela Nad on madalamad, kuid võlvid tekivad sealgi. Sambaid eraldavad üksteisest teravad gooti kaared. Kõrval röövides on ridamisi skulptuuride ja kootigi viibitsiga ehitud külg altareid. Nende ees põlevad sajad väikesed küünlad kõrgelt laest ripub alla kümneid eredaid mitteruumis on soe ja rahulik valgus. Poolima Regooria osa kohal tõusevad kaunilt esile reas seisvad teravkaanelised värvilised aknad. Neid on näha karist löövis ning on teada, et sellel meistritööl on palju autoreid. Meistrid on pärit Prantsusmaalt šartrist ning Inglismaalt minghamist, aga ka siitsamast Ameerikast vastanist. Aknad on täis säravalt siniseid, punaseid ja kollaseid mosaiikpilte. Need muudavad sissevoolava valguse, pehmemaks ja mahedamaks aga lisavad ruumile ka pidulikkust ja salapära. Iirimaa ja üle ookeani rännanud iirlaste kaitsepühaku Saint Patricku katedraali New Yorgis Manhattanil on aegade jooksul teadagi täiendatud, parandatud ja uuendatud. Sellest ei pääse ükski ajalooline hoone, olgu ta siis loss või kirik või elumaja. Aeg teeb oma töö. Santatliku tornid said päike 1888. Aastal 1900 asuti katedraali külge jumalaema kabelit ehitama. Selle säravalt uhke kabeli värvilisest klaasist aknad valmistas inglise klaasikunstnik pool Winston throw. 1920.-te lõpul anti katedraal Halile taas värske välimus ning paika pandiga suur orel. 1930.-te lõpust 40.-te alguseni ehitati tollase kardinali, hilisema peapiiskop Francis Bellmani juhtimisel ümber Saint Patricku katedraal Me ei peaaltar senini. Altar leidis kohas pelmanni alma materi Forthami ülikooli kirikus. Uut altarit hakkasid ehtima pronks, balda hiin ja värvilisest klaasist roosaken. Ootused on puudutanud ka katedraali välimust. Peaportaal viiendal avenüül sai kaunide inglite ja pühakutega pronksuksed ja paika on pandud ka koori rõdule viiv lift. Saint Patricku katedraal on kunstitäis nagu ikka, suured kirikud. Siin on palju peent gooti Raidornamenti maale, kulda ja sära, palju skulptuure muidugi ka. Ta seisis pea maarjanäost madalamal käed tõstetud, oma lauba kõrgusele. Tööriistad langus ülespoole, raius ja püüdis Piettaadraamale nii lähedale jõuda kui võimalik. Kilurähn nägi teda näost näkku. Raiuja raiutav nähkusid vaikses sõõrna kurbusse. Ta ei tahtnud luua valu. Naljaaugud Kristuse kätes ja jalgades olid väikesed punktid. Jeesus magas rahulikult tema käte vahel. Ta ei püüdnud teha Kristusest jumalust, sest ta ei teadnud, kuidas seda teha. Kui oli kaunilt inimlik ja neitsi. Pea sündis õrnana. Näojooned olid ferentselikud, see oli vaikiv, kahvatu, rahulik tütarlapse nägu, tema ilmes oli jumalikkust ja ülemust. Jakopagally tuli ateljeesse, uuris Betaad vaikides ja ütles. See on kauneim marmorkuju, mida võib Roomas tänapäeval näha. Päeva pärast paigutati peedeeaa Püha Peetri kirikusse. Õhtul kõndis kujur mööda Rooma tänavaid Sanbjetrosse, pani küünla oma kübaratraatsilmusesse, võttis vasara ja Priit liningrayus viltu üle neitsi rinnagulgevale paelale hoogsad ja dekoratiivsed tähed on seal vana rotti. Ferentzalane tegi selle värving, ston Michelangelo agoonia ja ekstaas. Niimoodi sündis siis 1499. ja 1500. aasta talvel Michelangelo imeilus Beta mis seisab Vatikanis Püha Peetri basiilika ess peata kabelis. Aeg tiksus edasi 19. sajandi lõpu ja 20. alguse New Yorki Manhattanile Allseisvasse Püha Patricku katedraali. Sest sealgi seisab Beta Neitsi Maarja, kes hoiab süles ristilt maha võetud Kristust, selle skulptuuri looja William ohunud või paardridž eluaastad 1861 kuni 1930 sõitis koopasse õppima. Seda tegi ta Pariisis Firenzes, kallis stuudios ja Roomas. Tema skulptuurid kujutasid enesest peamiselt portree. Püste Beta oli erandiks ja sa pead daami seisab Püha Patricku katedraali Rislöövis olevat kolm korda suurem kui Michelangelo petta, nii et ikka päris suur. Aga see Ameerika Ameerikas on kõik suur, isegi herned, kirjutas Vabadussamba looja, prantsuse skulptor Frederick August. Mart oldi 19. sajandi lõpul. Pole minu asi hakata fotode põhjal võrdlema Anželov valgest marmorist Betaadia paatritsi tumedamat väidetavalt samuti marmorist peataad polegi õieti mingit põhjust neid võrrelda, kujud on erinevatest aegadest ja maailmadest ning Michelangelo meisterlikkust ei suuda keegi ületada. Teema on ameti üks ja sama ka William paardressi. Kaas hoiab murest murtud ema põlvedel oma poja surnukeha ja tegemist on klassikalise skulptuuriga. Ka seda gruppi ümbritseb kindlasti liigutav ja vaikne kurbus. Las ta siis olla omal kohal, nagu on omal kohal too teine Michelangelo beeta Vatikani Sämbietras. Manhattanil seisva Püha Patricku katedraali peaaltari all paiknevasse krüpti on maetud kaheksa siit ilmast lahkunud New Yorgi peapiiskopi ei, seda kohta väärinud vaimulike ja katedraalis on peetud ka, mis ajasid paljudele austusväärsetele lahkunutele nende hulgas New York Yankees pesapalli võistkonna kuulsad liikmed, beibruus Roger Morris ja pillimaartin meelelahutaja, et salleon, kunagine senaator ja justiitsminister Robert Kennedy spetsiaalseid mälestus missasid, on Saint Patricku katedraalis peetud pesapallur Cheudi Malju, kirjanik William pakli ja kunstnik stendivoor oli aux. See sobib hästi lõpetagem velvetande krundiga, kus tegutsesid nii Andivoorhol kui luuriid, kes need jälgib, samuti selle maailmamelu hoopis kõrgemalt kui Saint Patricku sajameetrised, valged tornid ja palju-palju kõrgemalt kui nende tornide ümber kerkinud meeletud pilvelõhkujad.