Keelekõrv, 546. saade. Tere üle hulga aja selle pealkirja all. Armsad kuulajad. Parimate uusaasta soovidega on teie ees. Mari Tarand. Te panite tähele, et möödunud aasta lõpukuudel oli meil kavas murdekeelesari ja Mullen. Hea meel öelda, et sain nendele saadetele palju vastukaja. Muidugi eeskätt mulgi keele inimestelt Mulgimaalt, aga mitte ainult. Ja see tegigi kõige suuremat rõõmu, et minu köiemurdeküsimusi natukene avaramalt käsitleda. Leidis vastukaja inimeste südames. Jõudsin siiski ise sügavamale äratundmisele kui palju ja huvitavaid nähtusi on murdekeeles, kuidas need üleminekud ühe kihelkonna keelelt teisele kujunevad. Ja loomulikult ei suutnud mulgi murret ära õppida, nagu saatesarja alguses naljatamisi lubasin. Ka Tartu keelt Tartuma murrakuid jõudsin ainult põgusalt puudutada. Aga aega on veel ees küllalt. Nende küsimuste juurde võib ju tagasi tulla. Ma tänan kõiki neid, kes kirjutasid ja kes oma toetusega ja küsimuste ja märkustega seda sarja toetasid. Ja head materjali jäi veel ülegi. Tehkem siis nii, et kuulakem praegu üks lõigukene veel mulgi murdes pajatust, see on Liivaku, Leena ja salvestus on 60 Nendest aastatest. Oleks väga huvitav, kui keegi kuulajatest teaks sellest kõnelejast lähemalt kirjutada. Minu nooruses oli ta meie raadiosaatekavas oodatud pajataja. Neid oli kolm last, mine alisus, Gide vanim sai härma äri. Jäägige noorim oli Veli meel. Jäiga hullemat häda ei ole kägu, sa neid omast noorembit pead hoidma mee olimises, nii ka nende õppi, jäelisi. Aga väiki Märt oligi siis rohkem Medevoida ja kantsilda, kui eme oli kodumain. Sest siis Laits kõnd rohkem põnemmeria ja kuni mõisa tüümanni tingi tüki oligi teinekord kodust raasike kaugemal. Laits võeti mõisatöö manu ka, nüüd teen Mucertsiaalses pankrimmeria kõnd, põllu pingrid ei jää aga mu tammikusi einele minti Võrtsjärve viire. Sinna oli oma neli-viis versta maad, seal oli uiske ja suugaalia ja vaat siin märgikest nüüd jänes võeta. Sest ta jäi tervise, päästsime hoia Marioida. Mul on siin õngamiine, nüüdsed sädemed lätseevee einele. Ja see ei sobi, saab äriette vank, perepäev oli juba viitabki sedasi heina rondiga ümbert kinni mähitu ja RIHA Mankroodsases sisside ime taarina siia Levad potti. Mittelses märgike, alevi lits ja kulli ilusti manni ja Leena sõna. Ja ära sa luba resa kaja pääle minega redeli otsa roniega, aga meeleritel häbekide nüüd ilusti lapse järgi, et haiget ei saa ja et mina vaadassi. No me lubasime kinki ilusti mariga teeta, nõnda kuidas imekäsk. Aga nüüd Aqueenemise säde küüni taga teene päästa. Peestime mariga lõiget. Pistimi mema äriga lõigati kiviaia pääle Vabara varre oi nõnda marju täis punet kive ja maarjaoli suule kui suvi küber. Meil endil Uibo aidas ole ja sellepärast oli Maria ju õige suu peratse veel. Ja siis, kui ebaagara varre tühjas soli söödu sai. Heldus, sest tuli meelt miili. Noh, korjasime svil mõne tera Piiu, muist oli veel valge ja ja Joossemises suutnud ärepi Märti otsima. Näitsist ja mäng riidepuu pulgaksidega paanimistel Rutuma harjud marjapeoga suu pääle, et suuga küünert hästi Mariega saas esipüssi met. Märt kas nüüd küll Marju? Peevegi läitsiki madalam asi jääb varju pikemasse õhtu tuligi, lähim asi ja meid esime vaadasse viki vilksti vilksti võltsjärjepooled, juba Einalisi hakkavad tulema. Südametunnistus hakkas vaevama nende Marie perest, kus selle häbi ots olles solvas nüüd ime tääda saan, et meni latsele Oit Maria esinahka seimi. Pidasime siis mariga aru, et kuidas nüüd küll sääseinalisi läheb nii tita ja siis ime rõõmustest jäi panistuses nägusedamide koerustükki või süütegu tähelegi. Viimete tulime, mõtleme, kiidame õhtuse väskid, kartuli imenuisel tagatare aiamaatüki pääl lapiti varajasi Ameerika kartuli, et kiidemises õhtut. Tõime ruttu kaardi ja kartuli võtma. Kartul ainult Illixi, küll näpuotsa suurutse herne direks oli nii meie tinglik varre külge neid, mis võttagi. Viinate viinast pakivat nimi siis oli juba arvata nõnda palju, et kõrra keedujäägu kähku näälitsi radusimises ilusti ritta ja väärtule suure rutuga patliime endi tulin jäämiile, könn nüüd ema rõõmustab, kui ta õhtueinet tuleb ja näeb, kui tobi perenaise tal kodunama ollu. Jõuski õhtu käti, einenist tuulive märgiti Juusk kohe vudinal vastu. Ime oligi, Toom talle kimbu Luhtige jõe pudeli siia. Ja kusjuures imetan kätte andma, hakkas poiss. Mis hullu teenbudi nõiduled ära tell kartules oli veel õigesti AIDS makanudki suure tüdruku, aga aru bana pääseleni ei ole. Ja kui ta siis taga tare läits, päälits, hunnikut stab tühja kartumala kartulimaalappi näinud. Väga tore oli saada kirja, kus Silvia mägi jutustas, et tema on ise käinud selles samas väikses äraku koolis. Aitäh selle informatsiooni ja piltide ja faktide eest, mida ma Mulgimaa ajaloost nende juurde sain. Ja teie lugupeetud Silvi väljal, keda ju minu põlvkond vähemalt väga huvitav ja armastatud kunstnikuna tunneb. Nüüd tuli ilmsiks ka veel teie Mulgimaa taust ja teie murdekeelne kiri tegi mulle suurt rõõmu. Muidugi oli mul neid saateid tehes kogu aeg kõrval teie ilust traditsioonidega mulgi lugemik, mulgikeeleni meele ja pensionär Viljandimaalt Harri Venno, kes te pärast esimest saadet ei olnud rahul meie saate kujundusega küllap mõistsite saatesarja lõpuks, miks oli valitud niisugune viis? Selle armsa laulu on Maidma ilman tuhandit esitamiseks. Kuid kõige rohkem rõõmu sain ikkagi sellest, et paljud põhjaeestlased kirjutasid, et murdeküsimuste nisugune käsitlemine neid huvitas. Väga tore kiri tuli Saaremaalt. Maire Mets, seal, ta on meil varemgi kirjutanud huvitavaid kirju keele kõrvale. Pajatas sellest, et tema Sõrulasena on läbi teinud Siberi tee ja sealgi puutus ta kokku inimestega, kes oma kodumurret oma kodukeelt hoidsid. Ja siin ta kirjutab huvitavalt, saare murdest, et ka selle saare peal seal on nii, et ühes nurgas elav inimene võib-olla mõnd sõna, mida teises nurgas kasutatakse ei mõistagi. Ta räägib siin köit kuuest, see on siis triipudega seelik Saaremaa rahvarõivaüks osa. Maire Metsäär viitab ka sellele, et raadios on olemas saare murdes teostatud kuuldemäng, mille autor on Nõmmik. See oli kavas kunagi ja esitaja eks oli kutsutud Saaremaa Salme küla isetegevuslased. Seetõttu ütleb kirjasaatja, oli see keel väga loomulik, just saarlaste intonatsioon väga õige. Ja võib-olla tõesti, et nagu te soovitate, võiks seda kuuldemängu kunagi veel kordusesse panna. Nüüd aga veel teistestki kirjadest ja teie keele tähelepanekutest, mida siis selle üheteemalise sarja ajal on kogunenud. Arnold Dani kiri, te ütlete, et on ebameeldiv kuulda sõnu telekas, pastakas, võrdlete neid sõnadega plära, kas Lätakas ja teiste niisuguste totakas halvustamata sõnadega. No siin on jälle tegemist stiili küsimusega, sest telekas ja pastakas on siiski kõnekeelde täielikult vastu võetud. Tee pakute pastaka asemel pastapliiats või pastor. Uusi sõnu võib ju luua, aga ma arvan, et, et pastakas praegu täiesti vastuvõetud ja üldkasutatav sõna. See kas liide ei ole ju ainult halvustava tähendusega liide ta omadussõna liitena, ta väljendab mingi omaduse rohkust rohekas, viljakas või ka halva omaduse rohkust räpakas. Arnold Antoni kirjas on veel teisigi tähelepanekuid ja need puudutavad kõne, kultuuri sügavamalt kõiki jaatamised, eetamised ja tühiste, et, et ja siis siis kasutamised. Selle kohta on mul öelda nagu varemgi, olen tihti öelnud, et Raadios esinejad muidugi peavad oma kõnet jälgima ja katsuma, rääkida selgelt, arusaadavalt ja ilma kogelemata nii-öelda. Aga see ei olegi alati nii lihtne ja kui sa ei ole otsene raadio, tööte raadiosaatejuht, vaid inimene, keda on kutsutud oma elust tööst rääkima, siis võib juhtuda, et kogemuste puudusel ja väikese erutuse tõttu Sa ei saa rääkida võib-olla nõnda sulavalt ja sujuvalt, nagu sa isegi sooviksid. Nii et olgem ka mõistvad ja ärgem ajagem taga iga väikest sõnakordust, aga loomulikult eriala inimesed, need, kes raadios, televisioonis töötavad, on kohustatud oma kõnelemist kontrollima ja tegema seda ainult hästi ja väga hästi. Siis olete te märganud veel seda, et õnne soovides on sageli need perekondadega ülepakutud, et võiks lihtsalt öelda lihtsalt oma perega. Siin ma viitan kroonukeelele kus ka on vaheliseid üle aruseid sõnu, näiteks meie liiklusuudistes öeldakse väga sageli või enamasti alati kindel vormel viidi vigastustega Lasnamäe haiglasse, viidi vigastustega, viidi kehavigastustega Pärnu haiglasse. Piisaks täiesti öelda, et kannatanu viidi haiglasse, sest selged tervete inimeste ei ole mõtet sinna viia. No need on niisugused ülearused, sõnad, mis on võetud kord kindla vormelina kasutusele ja mida inimesed kordavad, mõtlemata, et võiks vahel ka vaheldusrikkamalt või, või loomulikumalt rääkida. Ja siis on kuulajad tähele pannud, võib-olla minu ärgitusel, sest ma olen sellest ka nii palju tekkinud, et sõna erinevad kasutatakse ikka üle aruselt täpselt seesama üle Arusus. Siin hiljuti oli niisugune uudis, et vabadussõja Rahu puhul asetatakse pärgi erinevatele ausammastele. Ja siin on juba tegemist mõtte moonutusega, sest need pärjad asetati kõik vabadussõja ausammastele, ei viidud neid seekord Tõnismäele raudmehe juurde. Niisiis sel päeval asetatakse pärgi ausammastele. Aga kuulake niisugust lauset. Pered ja lapsed teevad ka igapäevaselt väga toredaid asju. Jutt oli perepäevast ja kõneleja tahab öelda, et pered ja lapsed teevad ka muidu ka muudel päevadel. Siin oleks täiesti piisanud iga päev või kogu aeg või teistel päevadel sest keelekorraldajad ei peavorme, mis lõpevad elt teega nagu ööpäevaringselt igapäevaselt. Heaks eesti keeleks. Oli niisugune väljend rohkem või vähem teravamaid küsimusi. Kui keskvõrre juba on olemas, rohkem vähem siis ei ole teravale enam vaja keskvõrrettana. Niisiis rohkem või vähem teravaid küsimusi. Päevalehest võisin lugeda. 2003.-ks aastaks on Vihmann eesti aktsionäride TOPis. Väga tore, mõeldud muidugi tipus või selles pingerea tipus. Tegelikult ma natuke muutsin lause ikkagi läks edasi, seal oli niimoodi, et 2003.-ks aastaks on Vihmann eesti aktsionäride TOPis Kaheteistkümnendal kohal, nii et kui lause lõpuni lugeda, saab siiski aru, millest on jutt. Aga niisugune naljakas toppis sellest välja, tuli niisugune väikene märkus, kuulajalt kõneldakse Ühest õhtul algavast üritusest kontserdist. Aga lause niisugune täna on seal toimumas, mitte kuidagi ei sobi siia, see mas vorm praegu toimub. Võib öelda, et praegu on toimumas, kuigi see praegu annab ise juba selle ajamõõtme sisse, aga kui see algab õhtul kell kuus, siis ei sobi kuidagi öelda, et täna on seal toimumas. Lammaste poolt näritud kadakas. Minul on selle vormi kohta üks retsept, mida olen ka öelnud, aga ütlen selle veel kord selle aasta alguseks. Minu lapsepõlves oli lugemikus ilus jutt, Aino kootud kindad, Aino kudus isale, jõuluks, kindad. Tänapäevases keeles peaks siis selle pealkiri olema Aino poolt kootud kindad. Aga kui see niisugune lause endal silma ees hoida toimetajal, kelle käes on pliiats või arvutiklahvi Stick, siis ei tule see poolt igale poole. Minu poolt küpsetatud kook, minu poolt tehtud saade. Seekord ikka minu juhitud saade. Minu küpsetatud kook tuli hea välja. Keeleteadlane Peep Nemvalts kirjutab oma seltsikaaslastele. Mõeldud on emakeele seltsi liikmeid elektronpostis nii. Kuidagi kurb, et isegi emakeele selts kipub klikiks kujunema. Eesti keeli sobiks hoopis paremini. Palun klõpsa. Head kuulajad, te saite aru, mida keeleteadlane mõtles? Emakeele seltsist tuli ilus uusaastakaart ja selle avamiseks oli kirjutatud, palun kliki. Siin on neid niisugune imelik olukord, et head soovi ja ilusat asja ei sobiks nagu vormi pärast kritiseerida. Aga eks ta õige ole, et käige minu sõnade, mitte tegude järgi. Kes muu kui emakeele selts peaks kõrgel hoidma seda võimalust igal juhul ja puhul kasutada omakeelset sõna ja minu teada on arvutimaailmas see klikkimise asemel klõpsamist soovitatud. Aga siin ei tunne ma ennast väga kindlalt, sest olen arvutiasjas ikka veel väga tagarindlane. Saate lõpuks aga Kaia Alasi kirjast mõned read. Kaia Alasi on keelekorraldajate keelehooldeinimeste seas tuntud, põhiliselt on ta tegelenud õiguskeelega, on ka meie saates esinenud aga ta on väga erksa keeletundega inimene, keda juhib siin tähelepanu paarile pisiasjale raadios. Nimelt tuntud kunstniku kohta öeldi hommikukavas, et ta tähistab oma 40 viiendat sünniaastapäeva. Tegemist oli muidugi elava kunstniku ja sünnipäevaga. Ja teine märkus puudutas ühe keerulise sõnamuutmist nimelt pärgama pärjad Ta mitte pärjama. See on suhteliselt haruldane sõna ja see pärja ma ei tundugi esimesel hetkel vigane, kui nii kohe küsida, et kuidasmoodi see on, aga see kuulub nende sõnade hulka, kus kee ja j vahelduvad, hülgama, hüljata Ta, eks ole, hülgama jama. Sedasorti sõnad on veel näiteks värbama värvata, eks ole, mitte värvama, vaid värbama värvata PV vaheldus. Need olid siis Kaia Alasi väikesed märkused, aga ma tahaksin lõpetada tänase saate tema kirja viimase lausega. Ja see kõlab nii. Tänan, vikerraadiot. Soe, südamlik, intelligentne, toredad inimesed. Mingu teil väga hästi. Meie keelekõrv lõpeb selle sooviga, mis meid ka kohustab ja kohtume nädala pärast.