Elustsenaarium on saatesarja nimetus, mis kahe kuu jooksul asendab avalike asjade saada. Tavaliselt oli elutsidaarium eetris pühapäeviti raadio kolmandas programmis kord kuus ja selles räägitakse kristliku religiooni ja üldse kirikuosast Euroopa kultuuris. Saate seeriasse vestleb medivist Einar Laigna. Saate seeria pealkiri. Elu stsenaarium on võetud ühest keskajal ilmunud raamatu pealkirjast. Selles raamatukese selgitati lihtra arusaadavas keeles. Geoloogilisi tõdesid jantiga palju muud kasulikku õpetust. Tõlkes tähendab elutsiduaarium valgustit lampi. Keskaja inimene kasutas väikest lambikest, mis kinnitati jala külge. Kui oli vaja valgustada, teed pimedas liikumiseks olemu jalale lambiks, ütleb poeet. Elutsidaariumi seeria valgustabki kristluse ja kiriku osa Euroopa kultuuris poliitikas elus-olus. Saadetes esineb medialist Einar Laigna. Käesoleva saade on lindistatud detsembris ja selles selgitame elutsidaariumi mõistet ja Euroopa kultuuri kontseptuaalseid aluseid. Saade on kujundatud Gregoriaanikkoraalidega. 12. sajandil Honoorius Augusto, tunnen siis niisuguse raskepärase ja harjumatu kõlaga nimega mees on kirjutanud raamatu elutasidaarium. Selles raamatus on rahvalikus keeles lihtinimesele mõistetavas keeles ja tema igapäevase elukeskkonnast võetud võrd kujundites sisuliselt ümber jutustatud elitaarset kiriklikku teoloogiat. Nii et ta ei ole opositsioonis ametlikku, elitaarse kirjutatud kõrgkultuuriga, vaid selle küllaltki rahvapärane ümberjutustus ja selgitus. Ja raamatu eesmärk oli nagu pealkiri ütleb, valgustada inimest. Ja seetõttu see pealkiri, elutsidaarium sobiks ka minu arvates sellele saatesarjale, kuna siin Me muusikat kuulame ja selle muusika mõistmiseks püüame üht-teist selle maailma vaimsest taustast esile tuua. Kus muusika toimis iga päev. Nii nagu tänapäeval me elame teist liiki muusika sees, milles väljendub teistsugune vaimsus. Nii vanade aegade inimesed elasid oma vaimsuses oma maailmas ja selle väljendajaks oli siis tolle aja muusika eeskätt muidugi kiriklikus, see tähendab kogu kultuurikontekstis. Gregory jaanikoraal. Elutasidaarium ei ole pühakute elulugude raamat vaid see on, meenutab pigem katekismuse sele Dust. No näiteks niisugune võrdlus on elutsitaariumis. Sisaldab palju õpetusi inimesele, elu jaoks ja selgitusi, kus võrreldakse sotsiaalset keha, ühiskonda. See oli keskajal kirik ja kirikuühiskond nagu iga sotsiaalne ühiskond on sisuliselt elav organism. Ega see ei ole mingi surnud kunstlik moodustis ja seetõttu ühiskonda nähti analoogia põhjal. Tali võrreldav inimkehaga näid, eks, ja nii nagu oli või on inimkehal, on silmad, nina, kõrvad, suu on käed on jalad, nii võrreldi siis ka kirikuühiskonda inimkehaga ja siis vastavalt prohvetid või apostlid või ükskõik missugune teenimise viis ühiskonnas oli siis võrreldud vastava siis kehaosaga ja selle tervikliku ühist konna keha mõiste juurde kuulus ka arusaam tervisest sest sõna tervis terviklik, see tähendab terviklikust, terve olemist. Ja on huvitav, et näiteks nurjus Augusta tulencis elutsidaariumis selles võrdluses inimkehaga. Teatud nähtused ühiskonnas on käsitletud haigusena, mis ei kuulu terve inimkeha juurde. Ja mul tuleb meelde, eriti mahlakalt on väljendatud kahe nähtuse puhul. Üks on Heretikud. Need on siis lahkusulised kelle valearusaamad elust ohustavad seda ühiskonna vaimset tervist. Neid on võrreldud noh viisakalt öeldes nohuga, aga tekst on otse öeldud, nemad on pat ninas. Tegelikult see ei kuulu terve organismi juurde, see nuusatakse välja. Ja patuste kohta on siis öeldud, nad on nagu kanasõnnik, mida deemonid söövad nagu sead. Need on niisugused kõige tugevama toonilised ja nii külaühiskonnast võetud pildid, kus selgitatakse siis liht rahvale. Bioloogilisi ütlesid ühiskonnast kui terviklikust ja tervest elavast organismist. Sellest lähtudes muidugi on ka siiski selles raamatus pühakutest juhtunud juttu, nii et ega sa ei eksinud selle küsimuse tõstsid üles seoses raamatuga, sest kui nüüd inimese juurde tulla, siis peab samuti ütlema ja keskaja kultuuris oli see selge, et täiesti terve inimene on ainult pühak. Ja selles mõttes me oleme Me enamasti kõik ju vähem või rohkem haigeid, mida me ise teame. Ja oma haigusest teadlik olek on juba esimene terviseeeldus. Nüüd sellega seoses veel üks erinevus tänapäeva maailma ja keskaja maailma vahel küllaltki põhimõtteline erinevus kui keskaja maailm. Ma pean silmas Euroopat, las pideva ime võimalikkuse olukorras. Ja hinnati ja austati erinevust, mis oli positiivses suunas. Sellega tekkis väga tore ja sisuliselt nii avaria salliv õhkkond erilaadsuse vastu, mis oli positiivses suunas mida tänapäeval ei ole. Ja selles mõttes näiteks normal reaalse inimese mõiste neil. Meil eksimatult normaalne on see, nagu on kõik või noh, kindlasti enamus, näiteks, kui enamus inimesi põevad kõik ühte vaimuhaigust, siis me nimetame neid inimesi normaalseteks. Ja kui haiges ühiskonnas on üksikute terved inimesed, see tähendab need, kes erinevad enamusest. Me nimetame hulludeks, nad on imelikud ja ainuke süü on selles, et nad on teistmoodi kui köik. Aga inimestele oleks väga kasulik teada, et see ei ole veel normaalne, mis on iseloomulik enamustele inimestest, sest enamust võib manipuleerida, käituma ja mõtlema väga meelevaldselt. Ja elu on seda näidanud ja näitab praegu eriti mis tähendab, et haigest ühiskonnast üleminek arvesse, see ei ole nii lihtne. Ja ilmselt see haige sugupõlv sureb haigena, ega ta sellest enam lahti ei saa. Sageli tuleb meelde siin eesel, kes veab idamaades eluaeg ringiratast seda veepumpa, mis tõstab vett kanalist põldudele, kopade süsteem ja eluaegse e seal ringi ratastel puu otsas käib ja kui ta vanaks jääb, siis ta lastakse lahti ja lastakse lihtsalt vabadusse pensionipõlve pidama. Loodustoidab katust, pole vaja soojal maal ja see vaene ees ja ei oska oma vabadusega mitte midagi teha ja viiakse sinna steppi, kus ta siis elama hakkab. Ta vaeneke jookseb seal sedasama ringiratast ringi asendav pilt, mida ma olen ise näinud. Ma olen näinud Armeenias niisugust vana eeslit kes vabaduses ka ainult oma õpitud ringi jätkab. Ja vaat siin on meie ühiskonna üks probleem, et Eesti vabariik on välja kuulutatud, aga inimesed lasevad sama riiki. Seal on ära võetud, aga nähtamatu nöör on alles jäänud. Nii et praeguses olukorras näen, et keskaja kultuuri mõningane tundminegi ala meile väga palju võimalusi mõista iseennast oma praeguses olukorras seega ei ole see saatesari minu arvates sugugi retk minevikku, mis on niisugune noh, huvitav, võib-olla ja midagi pakub nii et vaid tal on väga aktuaalne tähendus. Sest ajalooprobleemid on needsamad alati läbi terve ajaloo tegelikult ju ajalugu muud ei tee, kui kordub pidevalt. Ja kui on öeldud see tuntud lause, et ajalugu kordub ainult farsina no üks tiik, millena ta kohtub. Ja eks väga farsi sarnane ka, on see meie ajalugu paljus, kui vaadata, kui vähe me sellest oleme õppinud. Ja kangekaelselt keeldume edasi õppimast. Nii et meie minevikku ja küllaltki lähedase minevikku, kultuuri ja mõtlemist oleks praegu hädavajalik tunda natukene rohkem iseenda tundmise mõttes. Kuidas formuleerida meie kultuuri, kontseptuaalseid aluseid? See on kõige tähtsam küsimus, mis on aluseks ja ometi kortse. Mulle esitatakse see kõige tähtsam küsimus. Siin tuleb kõigepealt lähtuda piiblist ja nimelt sellest, et piibel ise koosneb kahest suurest põhikontseptsioonist. Vana testamendi usund, judaism ja uue testamendi usund, kristlus. Vana testamendi usundi alus kristlusele seisneb monoteistlikus jumala mõistes. Ja monoteismi vii Iisraeli rahvas. Et nemad olid mõistnud ja jõudnud monoteistliku jumala tundmiseni. Et jumal on absoluutkellel, õieti polegi nime ega ei saa teda nimetada. Ja kuna ta ei ole eksistentsi ja vaid ta on essents ja ta ei kuulu olemasolemise maailma, siis ta on täiesti erinev ja teda siin maailmas ei ole. Ja et see maailm on aegruumis piiratud suurus ja jumala Kooriateks kui nii-öelda on siis igavik lõpmatus. Seega on kardinaalne vahe jumala mõiste ja selle maailma vahel, milles me elame. Ja see kosmos loogiline erinevus vana paganluse antiikmaailmaga ja ka paljude praeguste mehi heintelligentidega, kes elavad ka veel vana paganluse maailma kujutluses. See erinevus tekitas Iisraeli rahvas täiesti erilaadse enesetunnetuse. Ja seda võibki nimetada, see oli see väljavalituse tunne meie, Iisraeli rahvas, meie tunneme ainujumalat, kuna meie ümber teised rahvad ei tunne. Ja sellest see väljavalitud rahva idee ja enesetundmine on üks põhielementidest vana testamendi usundis. Teisisõnu judaismis juudi usundis. Teisest küljest on vana testamendi usund rangelt rahvuslik, ta on ainult Iisraeli rahva väljavalitud rahvausund ja selle tõttu selle kõrgendatud eneseteadvusega kaasnes põlglik suhtumine teistesse ümberkaudsetes rahvastesse, kes ainujumalat ei tundnud. Niisiis õigeusklik juut tundis, et tema on väljavalitu. Tema on sündinud pühast vaimust aga teised rahvad, kuid need on siis alamad, klassi põlgus, väärsed ja oli terve rida puhtuseeskirju, isegi ei tohtinud kokku puutuda põlatud teisest rahvusest inimesega. Sellest on uus testament ju palju lugusid täis sellest vahest ja põlgusest, mis tuleb välja, et ei tohtinud kokku puutuda Ki mitte mingite põlatud saamarlastega või teiste rahvastega. Ja kui Iisraeli riik on oma impeeriumi alluvuses, siis nemad ootavad, juudid ootavad oma messi, messi ja Kuulutus muidugi on väga vana, juba. Nad ootasid rahvusliku Messijat seda Messijat, kes kehtestab uuesti omariikluse ja allutab kõik teised rahvad juutide valitsuse alla. Keda siis nii nagu vanas testamendis on öeldud, et tuleb õiglane kuningas, juutide kuningas, kes raudkepiga karjatab kõiki teisi rahvaid. Niisiis, vana testament ootab Mess jätt, kuid jutluses tähendas rahvusliku mess ja ainult juutidele. Ja nüüd, kui sünnib uus inimese ja maailmakontseptsioon, kristlus, ta sünnib ajaloolise isiku Kristuse läbi siis kristlus Kristuse isikus vastandub ju õige kiiresti vana testamendi usundile selle tõttu, et vana testamendi rahvuslik usund, käsuusund ka peenelt käskudeks tehtud iga eluolukorra jaoks. Ja me teame, et kui elu on väga rangelt reglementeeritud üksikkäskude sära siis tegelik elu nõuab ju nende käskudest möödahiilimist eiramist, tekib seega eriti kasu, istlik, käsuõpetuse seletust, ilmud, kõik niisugune rahvuslikusse ja oma rassi piiridesse suletud mõtlemine, mis teisi välistab ja põlgab sellele Kristuse Messiianism hakkas vastu. Ja see on vana testamendi ja uue testamendi usundi põhivastuolu. Sest kui väljavalitud rahva idee judaismis piirdub Iisraeli rahvaga juutidega siis Kristusest alates väljavalitus on laiendatud kõikidele maailma rahvastele ja näiteks tänapäeval, kui sõnadega hoog on ju piirdub ainult juudi rahvusest inimestega seal rahvuslikult suletud usund ühe rahvausund siis kirik on avatud ju kõikidele rahvastele ja rassidele, küsimata mis värvi sa oled või mis rahvusest sa oled. Kaks kontseptsiooni siis läksid elu ja surma peale vastuollu ja on selge, et need kaks kontseptsiooni ei ole lepitatavad absoluudi ees kristlik, kuid inimese väärtused on saanud terves maailmas tunnustatuks, on selge. Me ei nimeta neid enam Kristlikeks, me nimetame neid teiste nimedega. Kuid see on üldtunnustatud maailmas, et absoluutne juudi ees. Kui jätame kõrvale sõna jumal, on kõik inimesed võrdsed, sõltumata rahvusest, rassist ja nii edasi. Üldtunnustatud tõde praegu ja aktsepteeritud kõikide poolt. Seega mõtlemise viis nagu vanas testamendis on täielik anakronism kohaselt ainult üks rahvas või üks rass on välja valitud ja eelisseisundis eriliste õigustega võrreldes teistega. Selles mõttes vana testamendi usundi juurde. Järgmine tänapäeval on väga halbade tagajärgedega nii selle usu tunnistajatele kui nendele, kes seda ei tunnista, sest see on konflikti pideva konflikti allikaks. Ja selle tõttu, kui vaatame keskaegseid katedraal, eriti kootikas kujutati skulptuure sümboolselt, iga skulptuur oli millegi sümbol. Siis sünagoogi sümboliks on seotud silmadega naine, kellel on murtud oda käes. See tähendab, ta on pime, ta ei näe ja tema vägi on murtud, odavar murtud. Ka on üldiselt keskaja sümboolikas mehelikkuse sümbol. Näiteks bordelli ukse kõrval seina najal seisis oda. See oda väljas näitas, mis majaga tegemist on. Ja seega murtud paa tähendab seda, et vägi on ära, ei ole enam seda väge sees. Ja see sümbol näitab siis, et kristlik inimesekontseptsioon, mis on Euroopa kristliku kultuuri aluseks jaan, saanud Rooba vahendusel kogu maailmas tunnustatud inimese kontseptsiooniks. See on teinud võidukäiku ja see paratamatult peab lõpuks terves maailmas kõigi kohta kehtima. Mis oli selle ajendiks, et kaks erinevat kontseptsiooni tekkis ühesõnaga selle väljavalitud rahva kõrvale tekkis kristlus. Pluss tekib ju juutluse sees, mis on täiesti loomulik. Seal oli olemas kõrgeim jumalatunnetus, monoteism ja absurdsusteni ennast ammendanud käsu õpetuslik süsteem mis viis silma kirjatsemisse, sõnab Marisel on saanud ju igas keeles silmakirjalikkuse võrdkujuks. See on see, kes usub, et ta on õige, täidab kõiki seadusi, kuid tegelikult ei täida mitte midagi. Ja siit nüüd viib meid juba otsesemalt konkreetsema teema juurde. Kui tuleme nüüd puhtalt kiriku kultuuri juurde siis esimene asi oleks hierarhiline mõtlemine. See on see, et nagu Akvinud Toomas seda on öelnud ja ka kirjutanud. Et ebavõrdsus on täiuslikkusele arenemise esimene eeldus. Seega me peame mõtlema maailmast hierarhiliselt ja nii, nagu usundiloos on eriastmed ja usundiloos on jätkuv ilmutus. Religioon, toonid ei ole võrdsed, nagu meil paljud arvavad, et valin endale meeldiva sest sellisel juhul võiks valida näiteks kannibalismi, kuna kannibalism on puhtalt religioosne ilming. Seon vaenlase ärasöömine selleks, et tema elujõudu endale saada. Muinaseestlased tegid seda veel 13. sajandil alguses, millest ka Läti Henriku kroonika räägib see südame söömine toorelt ja tuksuvalt maandada teise elujõudu. Son religioosne Actega ei söödud teist inimest nälja pärast. Põhjarahvaste juures tuli ka seda ette, kuid kus toit pole probleem? Polüneesia seal lõunamere saartel ja seal on ta puhtalt ja ainult religioosne vaenlase ärasöömine rituaal. Nii et religioonid ei ole võrdsed, vaid on religioonides hierarhia, jätkuv ilmutus ja kristlus paratamatult tipp, sest kristlik inimesega kontseptsioon on lühidalt öeldult. Kiriklikus keeles tähendab see seda, et hing on kõige tähtsam, teisisõnu üksikisik, mitte riik ja ka mitte enam rahvusega suguharu. Teisisõnu kristluse läbi väljub inimisiksuse mõiste suur perekonna, hõimu, rahvuse ja riigi piiridest. Ja nüüdsest peale on maailmas ainult üks asi tähtis, nagu Augustinus ütleb sind jumal, teisisõnu inimisik kõiksuse ees. Ja riik ei ole üle inimese, vaid riik ainult teenib inimest. Ja riik, mis ei teeni inimest, see on magnum, latrotsiinium, son, suur röövlijõuk, nagu augus, tiinus, detsi, vitaate teis sellest kirjutab. Seega kristluses. Inimene on totaalne inimene. Nii nagu antiikühiskonnas impeerium oli totaalne riik. Ja tänapäeval me näeme, kui on tagasilöögid ajaloos püüd taastada vana paganliku impeeriumit, mis Stalinil õnnestus. Siis tuleb juba totalitaarne riik. Ja kõik see algab alguses näiliselt inimese kultusega ja lõpeb Stalini kultusega. Sest kui inimene on kõige alus, siis missugune inimene, loomulikult see, kelle käes võim on, eks. Järelikult pole enam teistele inimisikutel kaitset selle ühe isiku vastu ja suhtes. Selles on see oht. Nüüd, kui tulla tagasi hierarhilise mõtlemise juurde, siis kirikukultuuris on oluline koht Monklusel. Monkluse tormiline areng algab neljandal sajandil, siis kui kirik saab lubatuks lubatud religiooniks ja kui suured rahvamassid tormavad kirikusse, nii nagu me nüüdki nägime siin paar aastat tagasi kuidas üleöö endised võitlevad ateistid, kõik tormasid siis kirikusse hõivama kohti, haistased, seal võib ka nüüd ühiskonnas edasi jõuda ja edukas olla. Ja siis testiks selle paganliku massivaste, kes tuli kirikusse nüüd, kui lubatud oli nüüd või nüüd tohib nüüd jälle ohtlikena. Need inimesed, kes tahtsid rohkemat ja sügavamat ja puhtamat eraldusid, hakkasid siis üksi elama ja siis tekkisid üksik laste, nii nagu Antonius kõrbe Antoniuse juures, kus Egiptuse kõrbes munklus alguse sai. Ja Monklus on seega kiriku eliit. Kui meil tihti arvatakse eesti kultuuritraditsioonis protestant dismi mõjul, et kloostrisse läheb see, kes on äbarik või ei saa eluga hakkama. Aga soovitaksin teha külaskäik lähematesse katoliku maadesse, kus on kloostrit ja kloostri juures seminarid, kus noored mungad õpivad ja vaadata, kui nad marsivad sisse õhtupalvusele protsessioonis käigus. Esimene kord, kui ma seda nägin kraakovi dominiiklaste kloostris, siis ma mõtlesin, kui nüüd meie, eestlased rääkisid, mis on eliit mis tähendab väljavalitud poisid kelle kass, kelle füüsiline iluintelligents see oli kõige elitaar klass. Nii et kõige paremad on läinud alati kõige raskema tee peale. Sest ega kloostrielu ei ole kerge. Asjata arvatakse, et see on niisugune elu eest ära põgenemine ei ole. See on eriti raske asi. Võiks öelda niimoodi sordist võrdlust tuua, et see on harjutamine, aga seal on juba tase, niimoodi meistersportlased ja tippmehed. Või võrdleksime nagu väga hea võrdluse tõi filosoof Mart Raukas, et künka otsa ronib iga mees olgu see küngas mis tahes ja see on kõige odavam viis tänapäeval religioossus ega niimoodi laamendada ja praalida. Mäkkemäetippudesse ronivad ainult vilunud kogenud elukutselised mägironijad ja religioonis. Hierarhiline mõtlemine tähendab ka seda, et Monkrus on ikka see eliit, kes sinna mäe tippu pürgib ja on loomulik ja selge, et ega kaljumägede tippude vallutajateks ilma pikaajalise professionaalselt treeningu ja ettevalmistuseta keegi ei tõuse. Seega ei ole religioonis ei religioonide vahel võrdsust. Kaugelt ei ole ka võrdsust ühe religiooni raamides. Nii nagu kõik jooksjad ei ole tipp oksjat vaid nagu me ise teame, kuidas on spordis. Niimoodi on võrreldav sõna harjutamine väga hästi ikka kirikliku eluga. Sest askees ise pärineb vanakreeka keelest. Askeo ja skeemid olid sportlased, kes valmistasid ette olümpiavõistlusteks ja see tähendab harjutama, aktiivne olema. Ja aktiivne olema teatud kindlas suunas. Sest askees on positiivne ja negatiivne külg on siis sellest loobumine, mis takistab eesmärki ja positiivne külg, kus erilist aktiivsust näidatakse ja harrastatakse, see on siis selles suunas, mida püütakse saavutada, mis peaks ka täiesti loomulik olema mõista, sest kui inimene tahab näiteks õppida eksamiks, siis eksamile eelneval kolmel päeval ta ei lähe ju mööda, kinosid käima, õpid kodus, ta jätab kõik muu ära, vaat see kõik muu, mis segab, ära jäetakse seonaskeesi negatiivne pool. Aga enamasti meil on räägitud askeesist ikka nii, mida skee ei tohtivat. Aga et see positiivne külg seal on, milleks see kõik on, sellest pole ju tegelikult kunagi räägitud. Ja selle tõttu harilik inimene arvabki niimoodi, et noh, minul on väga rikas ja ilus elu, köik, aga skeem on see, kellele see kõik on keelatud. Ta lihtsalt leidnud teised väärtused loobunud kõrgemate väärtuste nimel tema silmis tühistest ja madalamates väärtustest. Nii tuleks seda asja. Siin kohe tuleb rääkida nüüd keskaja kultuuri ja katoliku kultuuri ühest eelisest ja nimelt katoliku maailma mõtlemise viisi savaimsuses elatakse pideva ime ootuse ja võimalikkuse maailmas, teisi no iga inimese teadvuses on olemas see võimalus. Hetk kuskil meie juures siin võib toimuda midagi, mis ületab tavalisuse piirid. Seega see annab võimaluse inimese mõtlemises juba palju avaramalt. Kõik võimalus, võimalusi on rohkem. Sest ime on alati võimalik, kui me imet ei tunnista, sellega me piirame oma mõtlemise nendesse raamidesse, mis antud hetkel meie mõistus ratsionaalselt on võimeline mõistma. Ja me teame väga hästi, et see on piiratud. Seega siin on kaks põhilist olulist kultuurikontseptsiooni, ühtlasi üks on, ütleme, vasaku ajupoolkera ratsionalistlikultuuri kontseptsioon, olemas on ainult see, mis on mõistusega seletatav mõlema ajupoolkera kultuur, nagu keskaja kultuur, seal oli kõik see palju avaramalt. Teisisõnu tähtis oli fakt, mitte fakti seletamine. Meie oleme praegu selles olukorras, kus me läheme ühest kul tuuri tüübist jälle teisime Ligile. Me keskajale. Meil enam ei ole niivõrd tähtis fakki seletamine, kuivõrd fakti olemasolu. Näiteks kui kaua aega, ufod ja paranähtused ei olnud olemas sel lihtsal põhjusel, et ei olnud seletust. Nüüd me hakkame leppima sellega, et asjad võivad olla olemas, ilma et meil on seletust peks ja loogilises skulptuuris, mis lähtub olemisest, on tähtis, lihtsalt fakt. Lendab mees taeval tähendab lendab. Ja kas me oskame seda seletada või mitte, see pole enam tähtis, tähtis asi ise. Ja meile on aga omakorda tähtis seletus, kui seletust ei ole, ei ole olemas asi ole teaduslik. Nüüd me oleme saanud aru, et teaduslik tõde ja on üks asi ja tõde faktina on teine asi ja võtab aega ennem kui leitakse seletus ühele või teisele nähtusele. Keskaja kultuuri eelis oli selles, et elati fakti maailmas ja võeti teda lihtsalt nagu toon. Ja kui ta ei allunud mõistuse seletusele sistada võdiinena. Selle tõttu oli nende maailm palju vaara ja paljus halli vamm kui meie oma ja meie alles uuesti õpime selles valdkonnas uut nägemise viisi ja tunnistame fakte, mis seletusele veel ei allu. Olen hakanud tunnistama, nad sunnivad meid tunnist. Mis on kultuurimälu? Mälu on niivõrd oluline, et ma ei hakka definitsiooni andma seda Sapsele toda näidete varal väga hästi ilma mäluta, inimene on ju hullumeelne. Küberneetiliselt võttes tähendab inimesena laada ja olemas olla, saada informatsiooni, seda läbida, töötada ja omada mälu. Mälu on seega kultuuri järjepidevusest erakordse tähtsusega. Näeme, et kui tahetakse ühte rahvast kultuurrahvana hävitada siis püütakse kahte asja mälu üldse ära võtta või vähemalt mälu sisu ümber jutustada. Kõik teiseks teha. Ja seoses minuga on eriti oluline praegu meil, kui me tahame uuesti oma identiteeti taastada, et meie ei saa terveid ajaloo pikki epohhi välja visata oma mälust. Kuna sellel ajal me oleme kujunenud enese teadlikeks isikuteks ka siin Eestis, siis ma toon ühe näite. Kõik teavad, et Eestit nimetatakse maarjamaaks aga võib-olla ei tea, kõikust pärit on, et Eestimaa on pühendatud neitsile marjale ja selle tõttu on siis eesti keeles marja maarjaantud eestimaalase nimi, et ta on pühendatud Jeesuse emale. Ja see on Jeesuse emamaa. Ja siin olgu eesti rahvale veel rõõmsaks teadmiseks ka niisugune asi, mis kindlasti on paljudele üllatus ja kindlasti paljudele ebameeldiv üllatus, et meie, sinimustvalge värvid on tegelikult pärit Eestimaal juba 13. sajandi algusest. Ja nimelt need värvid on neitsi Maria sümbol, närvid. Taevasinine sümboliseerib taevakuningannat, kes valitseb, must värv sümboliseerib alandlikkust ja valge värv sümboliseerib puhtust. Eesti lipul. Et värvikombinatsioonid võivad tähendada teisi asju. Võib-olla, kui Pilamisi öelda, siis must peaks tänapäeval tähendama ilmselt südametunnistust kui meie elu vaadata ja peaksime pürgima jälle puhtuse poole, ta valge oleks ka see teadmine on oluline. Ja kui me juba teame seda, see muudab meie sees midagi, see on selge. Iga niisugune ajaloo faktiteadmine on seetõttu väga olulise tähtsusega ja näiteks kui meie oma sinimustvalge, mis tegelikult on neitsi Maarja Lipp, midagi pole teha, sinna veel paneme peale kuld N tähe kuldse krooniga n-tähe kohal. Vaat siis me saame rääkida totaalselt näidet hüüdlusest, taastada ajaloolise mälu mõttes kogu meie rahvuslik kultuuritraditsioon euroopalikus mõttes. Nii et ilmselt oleks mõeldav üks lippudest taolise peale tehtud sümboolikaga. Ja see teadmine on ka oluline. Ja nüüd juurest tulla Gregoriaani muusika juurde siis väga huvitavalt langeb kokku tänase päevaga. Täna esimene detsember, mil me siin seda saadet teeme on esimene advent. Sõna- adventus tähendab ladina keeles tulemist son Kristuse tulemise aeg. Teisisõnu, kui ütleme, teaduslikus keeles on igal aastal mingi aeg, millal inimene püüab ennast ette valmistada millegi kõrgema ja kellelegi Kõrgeima külalise vastuvõtuks. Kuid niisuguse tavalise, kes peaks minu sees elama. Teisisõnu selleks et kristliku arusaama inimisikust endas kultiveerida on kiriku vastas üks niisugune aeg, kus sellest eriliselt mõeldakse. Seetõttu advendiaeg aeg enne jõuluneli nädalat on ka paastuaeg. Ja paast on vajalik selleks, et inimene puhastuks nii füüsiliselt tema keha kui paast mõjub ka alati, kuna inimene on tervik tema mõtlemisele ja vaimule. Sina teadsid väga hästi, sa oled seda proovinud korralikult, mis tähendab ühe nädalanegi baas, täielik, millised imelised viljad on mõtte ja tunnetuse peenenemisele, teravnemisele, puhastumisele, rääkimata kasust, mida füüsiline keha saab. Teoses Gregoriaani koraaliga on paastumise mõte eriti oluline sest on niisugune väljendus kiriku keeles nagu laulge paastu häälega. Näiteks lauluharjutusel ei tule hästi laul välja ja koorijuht ütleb, et laulge paastu häälega see tähendab, teatakse taastudes, muutub ka inimese hääl ebaisekamaks kaotab suure hulga inimlikkust emotsionaalsusest ja muutub üha vaimsemaksja puhtamaks, mis tõstab inimest temast endast ja sellest tavalisusesse igapäevasest välja. Seetõttu selline kirikumuusika on ilma inimlike emotsioonideta. Ja regoriaani koraal ongi selles mõttes kõrgeim muusika, sest ta on puhtalt vaimulik muusika, ilma inimliku elemendita ja ka tavalise koorilaulu või soololaulu puhul peaks vist ka igaüks 100 teadma seda praktikat, et paastumine puhastab häält ja teeb ta vaimulikumaks või noh, nagu meie armastame öelda vaimsemaks sõna vaimne pole siin päris õige, sellepärast vaimsus võib olla mitmesugune. Võib näiteks olla kas atanistlik, vaimsus, vaimsus, nii nagu sõna moraal, eks ole veel mitte midagi, kas röövli moraal või hundimoraal või missugune moraal ja oma sõnu ja omadussõna peab juures olema. Seegaagregoriaani kaal on puhastatud, hääl inimlikust elemendist puhastatud võimalikult ja seda kuuldes inimene enam ei tunne, et ta ise laulab, vaid tal on niisugune mulje, et kuskil lauldakse. Ja ta kuuleb omaenda laulu nagu kellegi teise poolt lauldavat laul, kuskil lauldakse ja see laul omakorda tõstab inimest iseendast kõrgemale ja vaat neid momente me elus vajamegi. Lõpetuseks ma tooksin niisuguse näite, me elame siin maailmas. Näiteks ühes suures telgis ja telgi keskel on hiigelvalmis, hoiab telki püsti, toob ruumi selles ruumis me näeme, selles ruumis on oma distantsid ja oma proportsioonid oma rakursid. Ja selle tõttu meil on niisugune pilk asjadele ja teisele ja teine näeb meid, tekib ruum, mille all toimub elu. Aga nüüd, kui telgivai ära saagida, ikka lühemaks, lühemaks, lühemaks, lühemaks, ruum jääb üha vähem ja lõpuks võtame vaia üldse ära. See telgiriie kukub meile pähe. Ja nüüd kujuta ette, et terve see telgitäis inimesi seal riide all käpuli maas, pimesi. Meil ei ole distantsi nägemiseks. Ja ainukene kontakt teise inimesega on see, kui me põrkame siis teise samasuguse kobajaga peadpidi kokku. No pisut karikatuur, näide, kuid niisugused näited aitavad lihtsalt küsimust selgitada ja mõista. Nii et mõistet moraal ja eetika on ikka erinevad mõisted telgiga seoses siis sama küsimus peaks tähendama seda, et see telgivai on selles mõttes üldtunnustatud vaimis hoiab meie kohal katust piisaval kõrgusel ja mille all tekib siis meie käitumise üldtunnustatud ruum, mis arvestab teise inimesega teise isikuga ja ühtlasi austab ka iseennast. Sest need on lahutamatus seoses. Aga kui nüüd see telgiriie pähe kukub, siis igaüks saab oma moraaliga sealt alt, mis ta kätte saab arvesse võttes veel, et nüüd keegi ei näe mind, eks ole, siin riida. Tekib niisugune salastatuse õhkkond, nii et ükskõik kui ebatäpne, võib-olla nagu näited kõik, aga kui nad aitavad midagi mõista, siis nad on oma omal kohal ja oma töö teinud. See vaia mõiste on selles suhtes hea, et ja väga piltlik, et kui me seda way, hakkame jupikaupa lühemaks saagima, siis meie kõrgeetika vormid hakkavad ka vähenema, eks ole. Ja me hakkame uppuma sellesse niinimetatud olmeeetikasse. See. Sess on masendava järjekindlusega süvenenud, kahjuks meie Euroopa kultuuris alates renessansist. Eriti õel oli valgustusaeg ratsionalismi aeg ja juba teadlikult ellu viidud ja inimestele ideoloogiliselt hakatud sisse söötma seda õelat liberalismi ja liberaalset demokraatiat, mis näiliselt on küll noh, nagu salaliba reaalnegi kuid sisuliselt ja tegelikult on ta väga õel liberaalne ainult teatud suunas ja väga õel teises suunas ja kahjuks õel kultuuri positiivsete väärtuste suunas. Ja ma tean, mida ma räägin. Ma olen seda küsimust meie kultuuris põhjalikult uurinud videol loogilist külge ja mis toimub Euroopa kultuuris renessansist alates ja mis kõige läbi mõeldumatult juba ja teadlikult juhituna algas 18. sajandil kohutav, sajad 18. sajand seal juba teadlikult hakkab selle kurja kultiveerimine, mis tänapäeval on võtnud sellised vormid Kuulsite esimest saadet elutsinaariumi seeriast saates esines medivist Einar Laigna toimetus Jarmo Saar. Järgmine saade nädala pärast käsitleb pühaduse mõistet.