Keelekõrv, 548. tere, siin on mari tarand, et alustada järjekordset rajamist keelest teiega. Kuigi teie nõusolevaid noogutusi ma ei näe ega vastuväiteid, kuule, need ilmnevad hiljem teie kirjades ja elektronpostis. Ka viimase saate peale tuli mitu huvitavat kirja. Edaspidi kindlasti, tsiteerin. Täna aga tahaksin teie ette tuua läbilõike ühest huvitavast koosolekust, mis oli Teisipäev. Eesti Ajakirjanike Liidu keeletoimkonna selle aasta alanud aasta esimene koosolek. Ja kui esimese koosoleku järgi ennustada võiks, peaks toimkonnale tulema hea aasta. Sest rahvast tuli kokku palju. Kas oli põhjuseks Eesti ajakirjanike liidu tegevdirektori Merike Viilupi eriti hea teavitamine või see, et ema oli huvitav sirp ja tema keel ja ülevaatetegijaks analüüsiaks Helju Vals, kelle mõttekäigud on alati omapärase nurga alt ja huvipakkuvad ja terased. Või siis see, et külla olid kutsutud Eesti keele Instituudi keelenõuandjad, kes olid valmis vastama küsimustele. Igatahes ruum oli rahvast täis ja koosolek oli väga elus. Nüüd ma kasutasin väljendit, mille Helju Vals oli noppinud sirbist ja kiitvalt esile tõi elus koosolek, elav hoogne. Eesti keele instituudist olid kohale tulnud Maire Raadik, Sirje Mäearu, Tiina Leemets ja Peeter Päll. Kõik need inimesed, kes töötavad tõsi töögrupis ja jutuajamist juhtis toetudes Helju valsi analüüsile küsimustele Tiit Maksim, tema on keeletoimkonna vanem. Ja kaasa võisid lüüa kõik. Nii et kui te praegu seda mosaiiki kuulete, siis iga repliigi korral ma ei hakka ütlema, kelle suusse tuleb. Te tunnete ära. Ja läheme siis kohe asja juurde. Esimene sõna, mille üle arutleti, oligi sõna asine ja tema pisut muutunud tähendus või tema hoopis uues harjumatus tähenduses kasutamine. Küsimus ei ole nõuandjatele. Kas on põhjust arvata sõna asine tähendusnihe, mida elukutselised kirjutajad ja kõnelejad näikse pooldavad viimaks koguni reeglistatakse? Kahjuks me ei jõudnud siia kaasa võtta ju käsikirja, nagu te teate, me teeme uut trükki ja selle käsikirju nii suur, et aga sealt saaks kõige täpsemalt vaadata, mis sinna tuleb ja milliseid muutusime, teeme. Mina seda avad nüüd ilmselt viimasena, lugesin, aga mälu järgi pakuksin, et siis muutust ei ole. Et seda, seda tegelikus keele tarvituses ilmunud tähendust me vist veel heaks ei kiida. Kas võiks korraks välja tuua need kaks tähendust, endine ja uus? Varakas jõukas, väärt ja see ei tähenda asjalik, aga nüüd on hakatud tarvitama halvas mõttes ropud, asised, ängistavad jutud. See tähendab, et see asine on. No üldiselt ja üldiselt jah, materjal reaalne, halb, külm, ülemäära praktiline. Aili Köhler, sirbi keeletoimetaja, et ka just lugesin eile läbi ühe teatrikriitiku kirjatöö, kus oli jälle seesama asine ja see ei ole sugugi neil tarvitusel mitte ainult negatiivses tähenduses, vaid see on tegija sünonüüm. Asine inimene ehk see tegija, mis ei ole ka ju eriti meeldiv kellelegi. Et võib-olla see asine on isegi ette, aga see tähendusnihe on toimunud siis nagu väga palju tagaja. Jah, ka see tore, noh, üldiselt jah, aga no nagu aktsent on sellele, et materiaalse suunitlusega tegija see uus keelendid Kuuske, Lenti sünonüümina, tarvitavad nad seda. Jaa, jaa. Ja niisuguse keeletoimetajana sellises väljaandes, kus iga kirjutaja arvab, et ta on ühtlasi ka kirjanik ja sageli ka on eesti kirjanik väga raske selliseid sõnu maha tõmmata ja öelda, et, et vat ei sest seda ei aktsepteerita. Läheb suureks tüliks ja sageli ilmub see asi ikka küljele tagasi. Pärast minu parandusi. Kirju väsil välja märgitud selline asi olema eesti keele käsiraamatus välja jätte Kellipsi alajaotuses öeldakse, et neutraalses keelepruugis ei tohiks olema ära jätuga liialdada. Sõna tema kuulub nende kõrgsagedusega sõnade hulka, mille kordamist ei peeta stiidi veaks. Just seda kordust näikse ajakirjanikud pelgavad või nad lihtsalt. Tegelik oletatava. Geenitlevad eputavad, eks ole, kui oletatav lakoonilisuse daatus. Aga sirbi näited on välja toodud. Ervin õunapuu on loonud gootika, mille vundament kindlalt maarjamaamullas. Wikland'i kuulsad illustratsioonid elustatud kujul täispikas animatsioonis, mis laadilt säherdune et võinuks valmida ka aastakümneid varem. Jürgen Rooste lause. Maestro imestas isegi, et on paiku, kuhu pole saada tunud vapo Vaher. Juhan Liivi muuseum on omanäoline paik, mida võimatu unustada. Nii siit nüüd küsimus keelenõustajatele, kui kaugele tohib ellipsiharrastusega minna? Väga kaugele ei tohi minna, peab vastama ka seda piiri on tegelikult tegelikkuses võimatu öelda, sest iga inimese keelatud. Meil on siin natuke erinev. Mõned neist lauset lausetest siin tunduvad minule täiesti sobivad. Ja ma ei, ma ei noriks nende kallal, aga, aga samas üldise soovitusena loomulikult sõna olema kordamine ei ole stiiliviga ja seda, seda võiks meeles pidada. Et teda teda sobib kasutada igal pool, kus ta, kus ta väheke õigel kohal on. Aga üksikute lausete üle me võime lõputult vaielda, tõenäoliselt ja siin ei ole väga selget piiri võimalik öelda. Siin on lause, maestro imestus isegi paiku, kuhu poole see on ikkagi selline, mida raadiost kuulda ei ole, just hea. Ja seedin ja siin on muidugi teine teine välja ja lõppes sellega siis ei maksa liialdada. Sõrmed mujal lehtedes on ka praegu need sirbi näited, aga tõesti-tõesti ei ole see nii hea nagu, nagu te vastasite. Argielus ei tule see heanellija. Eksitav on. Õige kohe tekkis poleemika selle üle kuivõrd on võimalik ja vajalik parandada kirjaniku teksti, sest sirbi kirjutajad on väga sageli eesti kirjanikud. Kui naljatan valesti muudetud sõna valesti käänatud või pööratud näiteks kui on juba morfoloogiasse puutuv konkreetne viga siis ikkagi tohib. Oleneb asjast, kui on eesti kirjanik ja tema väidab, et tema hirmsasti tahab ja toimetaja leiab, et see on kirjutaja kirjanikust tilistiline ja tema kujundlikus ja nii edasi ja nii tagasi. Mina võin oma ettepanekuid teha, küsimärke, kirjutada sinna sera peale, variante pakkuda, ka paranduse ära teha, aga ekse sellisena lehte jõuab selle eest mina pead ei saa anda. Järgmine probleem on küsimärgiga eesti keele käsiraamatus. Öeldakse, et küsimärke ei panda kaudse küsilause järele. Aga kirjanikud ilmselt panevad ja mis õigusega oma tiivad ülejäänud küsimärk. Küsimus on aga selles Minister olla küsimärk. Iseenesest kerkib küsimus, kas poleks olnud õigem algul vähem armastada, sest siis polnuks pettumus nii suur küsimärk. Võib ainult küsida, kes käskis kunagi lubada? Küsimärk? Kõigi ja kõik Need näited on nüüd selle kokkuvõtte koostaja andmeil peatoimetajalt endalt ja toeks üks Tarmo Tederilt. See on niisugune lause ja, ega hästi aru saada siiani, mis kuradi pullipildiga on ikkagi tegu? Küsima niimoodi. Et see küsimus on siin niiviisi pandud kirja, kui Juku eksib kirjandis või etteütluses küsimärgiga, kas siin võetakse alla. Aga kuidas? Võib ütelda, et selle küsimärgi asemel võiks kritiseerida komamis, selle küsilause sees on, kui koma asemel oleks kool, on, siis oleks küsimärk küsimärk õiges paigas. Kui ta oleks vormistatud otsese kõneleja küsimusena, siis oleks muidugi. Esimene viimane näide vormistada otsese kõnelema, siis oleks kõik korras. Aga isegi need, ka need on, need kaks erinevat kõne edasiandmise viise on segi aetud ja küsimärk on pandud kaudse küsimuse juurde. Helju Vals pidas vajalikuks toonitada, et sirbi keel on üldiselt väga hea ja et peatoimetaja keelele on tal tõesti ainult õige vähe ette heita. Lukku peetud Aili Mihkel Muti elan nina eriti nädalavahetustel. Tema tekstid on mulle arusaadavamad, julgen öelda ühegi teise peatoimetaja tekstid, välispoliitika, Salma, tema, tema tekst kirjutatuna aru, ainult see küsimärk, ainult see küsimärk, miks ta paneb sinna? Viimane näide on eelmisest reedest, see ei ole päris nihkel mutilt olnud sellel roid. Just selle endiselt field, kes tundub olevat Mihkel Muti hingesugulane ja näide on selline. Nad arutlesid isekeskis ja poolihääli. Mis saab edasi ja sõnu küsimärk. Kuidas saab küsimärk sobida, kui Lauzzeonjaatav Mihkel Mutt on öelnud? Elu tuleb teha kui individuaaltellimust mitte vaadata, kas Masso peenmann ette antud koogivormi? Kas Mihkel Muti koogivorm ongi see küsimärk? Kas koogivormi tema ei sobi sellesse reeglisse, kus on öeldud, et jaatava lause järele ei panda küsimärk? Ja muide, see minu küsimus küsimärgi kohta Mihkel Muti küsimärgi kohta on aastaid kestnud. Ja ma pole vastust leidnud vahemalt kidega. Me näitame oma mõistust. Järgmine on kahtlasest koomast, see on niisuguses positsioonis, mitte oma, et see saatejuhte paari esimese saate jooksul millekski kohustanuks. Järgmine näide mitte koma, et ta tollal rohkem panustanuks, vaat see mitte koma. Et jah, see on, see kipub olema niinimetatud hüperkorrektne koma, sest et peab tunnistama, et mida inimesed meid kõige rohkem küsivad, on just koma kasutamine lauses kirjavahemärkidest tase, kõige esimene küsimus. Ja siin on tegemist lihtsalt ülepingutusega. Täiesti ülearune. Mulle tundub et sõnadega vesi ja hoia oma ja ees ei käi koma ja seda on väga raske hiljem selleks teha, õnnistanud. Ta ei mäletanud, et SÕNA etiga seoses on koma, aga nad ei mäleta, kas käib ette või järele ka seda. Koduseks järelemõtlemiseks jäi ka näiteks niisugune küsimus. Arutati ikka jälle uusi sõnu, uusi väljendeid ja sõnade tähenduse nihkeid, et millal on üks sõna nii-öelda Ps sõnaraamatusse pääsema ja kui palju peaks üldse slängisõnu sisaldama. Kuigi märgenditega argikeel arutati näiteks sõnu kottima, mille tähendus teadjate sõnul olevat ühelt poolt mitte hoolima, mitte tähele panema, see mind ei koti, mul on see ükstapuha, ma sellest ei hooli. Või siis trünnima noomima, hurjutama, võib-olla ka kiusama, mõnitama, kedagi kottima. Ja kui palju argikeelt võiks sirp oma veergudele lubada. Mina oma arusaamise järgi kujutan ette, et on sellises paksus väljaandes lehekülgi ja artikleid, kus oleks soovitav lähtuda kirjakeele normidest ja on neid lehekülgi ja artikleid või sõna võtta, kui peaaegu et kilukirjanduslik palasid, kus võib-olla võiks sellest kirjakeelest ka loobuda, mulle ei meeldi nende kahe asja tegi tarvitamine ja segamini ajamine, aga seda mul kohati väga raske selgeks teha. Võib-olla see siis selgituseks. Nüüd on küsimus semi koolanis. Iseäranis Jürgen Rooste lemmik, been vahemärk just loodud tabamatult andekate noorkirjutajate jaoks. Vahel siiski tahaks tabada. Tahaks tunda, et semikoolon on omast tugevam, aga punktist nõrgem eraldaja. Roostelt on meil ju Wellsil võetud. Üksainus näide. Ja Elvis oli perversne semikoolon. Ainult tõeline pervert võiks avaldada midagi sellist nagu. Ja siis tuleb kõik lapsed. Nii või lause toomas rauda meilt. Vaevalt oskaks keegi seda paremini sõnastada. Semikoolon või minu eest arvustust kirjutada. Punkt Helju Vals on siia kirjutanud, et tema asendaks semikoolonid komaga või ka punktiga. Mina jätaksin kirjavahemärgi hoopis ära. No ma paneks võib-olla selle perverssed järel hoopis kooloni, et selgitus tuleb ja selle teise näite puhul või ees jätaks üldse märgi ära või siis paneks punkti ja alustaks uut lauset. Talumatu on iseäranis sirbis sõna kangelane seal, kus peab olema tegelane. See häda on tõesti Sven Karja lause. Kas Vladimiri väljaku kangelasi võiks tõlgendada kui soodsumi ohvreid? Selliseid näiteid on veel ja veel. Ja nende puhul ma ei küsi, kirjutab Helju Vals. Mida arvavad keelenõuandjad? Lihtsalt ei saa teisiti arvata, vaata kui on kirjas una liivakul väikeses soovitussõnastikus. Nimelt romaanil näidendi või filmil on tegelased, kes ei tarvitse olla kangelased. Iga tegelane ei ole kangelane ja ei ole sangar. Kangelane on sangar, eks ole. Aga see on meie nõukogude aegse kooli õpetaja olid positiivsed kangelased ja negatiivsed kangelased, niimoodi me õppisime. Mina soovin Aini Külslerile kangelaslikkust kangelaste elimineerimiseks. Ikka ja jälle veelkord küsimus keeletoimetaja õigustest ja tema autoriteedist ning tema vahekorrast autoriga. Raamatul. Ja kui kirjanike keeles on ikka väga selgelt inglisepärased konstruktsioonid, kujundid, mis tunduvad neile, et miks need ei või olla ka eesti keeles, nii kuigi eesti keeles on need teistsugused müts pannakse pähe eesti keeles ja mitte kuidagi teisiti. Umbes sellel tasemel on need vaidlused, et onu mul ka kogemus, kus kirjanik kui ma olin teinud parandused ja inglisekeelsed konstruktsioonid eestikeelse variandiga asendanud ütles mulle, nii et jah, ma näen küll tõesti piinlik, et ma olen eesti kirjanik, et ma niimoodi kirjutan, aga miks mind paremaks teha, et maju teisiti ei oska? Ja nii ma kirjutan ja las jääb nii nagu mul oli. Kusjuures nii-öelda kirjas on raamatus loomulikult see, et keeletoimetaja olen mina. Et ma tahan öelda seda, et tänapäeval see keeletoimetaja jaga toimet ja kuidas, oleneb väljaandes või kuskil, need rollid on jaotatud, millel suurem rõhk või mil moel on kellelegi volitused. Aga et tänapäeval ei saa eeldada, et keeletoimetaja et kuskil väljaandes, mis näha on, või, või ka raamatus, et see on keeletoimetaja otsus, valik ja selge soov, et see ei ole tänapäeval nii Omal ajal on interütelnud ammu-ammu, eks ta üks nähvits ole, see käis keeletoimetaja kohta. Ja nähtsaks. Me peame omas mõttes jääma. Keeletoimetajal on just nii palju õigust, kui palju ta suudab veenvalt selgitada, olla kaasautor. Meil oli Mihkel Mutiga telefonikõne. Palun tulge koosolekul, ütlesin mina, tahtsin teda kiita, tunnustada, tahtsin talle kõigi kuuldes. Ta ütles, et tema pole kele inimene, ma üldse keeleinimene on igaüks, kes töötab ükskõik millises toimetuses. Ükskõik millises toimeduses, keele, naised ja keelemehi on vähe, ei ole need kõige tähtsamad tegelased. Aga ja mitte ka toimetajad, kõige tähtsamad kirjutajad. Kirjutajatest sõltub, me oleme kogu aeg tahtnud Henno Meriste aegadest peale, et meie koosolekutel käiksid kirjutajad, aga et nad ei käi, siis oli meil siin keeletoimetajad koos keele. Võiks olla kaasautorina just see nähvitsee nähvits kõige paremas tähenduses suure algustähega. Sellest keele koosolekust jäi mõneks ajaks tähe ringlema. Kaks kuuldud lauset. Ma ei tsiteeri nüüd küll päris täpselt, aga kui veategijate arv kogu aeg kasvab, ei lakka see siiski olemast viga. Nii olevat kunagi öelnud kadunud Henn Saari. No see on see kõik, räägivad nii. Ja teine lause, mille ütles kõne all oleva koosoleku lõpul Henn Saari õpilane ja kolleeg Peeter Päll. Pole sugugi selge, kes on rohkem rahvas, kas meie siin toas selle laua ümber või need, kes on väljas. Aitäh kuulamast, ütleb selle ülevaate koostanud Mari Tarand ja ootab teid keele kõrva kuulama nädala pärast.